Teateid loomariigist meie kaugeid esivanemaid on ikka peetud küttimise kalastamisega elatist hankinud rändrahvaks. Paikseks jäid läänemeresoome hõimud siis või nad võtsid muinasPatlastelt ja muinasgermaanlaste tulekarjakasvatamise ja põlluharimise. Sellealane sõnavara on suurelt jaolt laenatud, nende käest erineb üldiselt meie idapoolsete kaugemate keelesugulaste sõnavarast. Sellist tausta arvestades võiks arvata, et meid ühendab kaugemate sugulaskeeltega rikkalik loomi, linde ja kalu tähistav sõnavara. Päris nii see siiski ei ole. Kui murdesõnad kaasa arvata, siis on eesti keeles sääraseid ürg-seid sõnu poolesaja ringis. Aga silma paistab see, et need sõnad jaotuvad väga ebaühtlaselt. Peaaegu pooled neist moodustavad linnu nimetused nagu kurg, vares, pääsuke, püük sõtkas, kaaren, murdesõna jõudsin või juues, Luige tähenduses ja teised. Omajagu on ka mitmesuguste pisemate elukate, roomajate ja putukate nimetusi nagu hiir, sisalik, siil, koi, täi, ussi tähendab sipelgad tähendavad kullane ja Kusilane mesilas tähendab mehine või Mehilane ja nii edasi. Suuremate jahi- ja karusloomade ning kalade puhul aga on saak üsna väike. Kaugemate sugulaskeelte vastetega kalanimetused võib üles lugeda ühe käe sõrmedel. Särg säinas ja säga, millel on vasted soome-ugri keeltes ja sõna kala ise, millel on vasted peale soome-ugri keelte ka samojeedi keeltes. Karusloomi tähistavat sõnadega pole lugu parem. Siin võiks nimetada kõigepealt sõnu rebane ja nugis, aga ka võru murde vana pärast sõna aias, mis tähendab kobrast ja kohanime säsi järv, säilinud saarma nimetust Hähk, mille tähendus selgub soome, karjala ja vepsa keelest. Viimase sõnaga pole asjad pealegi päris selged, sest sama sõna on olemas ka balti keeltes ja mõnes türgi keeles. Keeleteadlased on olnud eri meelt, kes kellelt selle sõna laenas. Kui nimetada veel karu tähistavat sõna ott, et millel on vasted mordva keeltes, aga mitte enam mordva keeltest kaugemal siis ongi nimekiri enam-vähem ammendatud. Selline olukord, kus keelest on kadunud ja uute sõnadega asendatud just inimesele omalajal eluliselt tähtsate loomade nimetused vajab mingit seletust. Tõenäoline tõlgendus on see, et suur osa loomanimetusi on aja jooksul käibelt kadunud. Sõna keelu ehk tabud. Jahiobjektide otsene nimetamine oli keelatud. Õige sõna asemel kasutati ümber ütlevaid nimetusi või naaberkeelte sõnu, mis lõpuks jäidki püsima. Selle kohta võib ilmeka näite võite tuua veel keskajast, kui vanem hundinimetus sussi asendus põhjaeesti murretes koera tähendava alamsaksa laensõnaga hunt. Muutus on mõnevõrra jälgitav isegi dokumentaalselt selle järgi kuidas on muutunud ühe Tallinna kinnistu eestlastest omanike nimi. Perekonnast, kes algul oli dokumentides kirjas sussi nime all, sai ajapikku hunt. Olemegi jõudnud koera juurde. Koer on vanimaid koduloomi, kes on väidetavasti kodustatud juba 8000 kuni 10000 aastat enne Kristust. On arvatud, et esialgu tarvitati koeri peamiselt lihaloomana koerade kasutamisest toiduks leidub arheoloogilisi andmeid ka Eestist. Hiljem sai koerast jahikande ja veoloom karjakasvatuse arenedes ka karjahoidja. On huvitav täheldada, et kui ulukite vanad nimetused on soome-ugri keeltes säilinud üsna halvasti siis inimese vanakaaslase koera nimetused on seevastu säilinud väga hästi. Eesti keeles on Elton tud kaks koera tähistavat sõna koeria peni. Viimane on rohkem levinud Lõuna-Eesti murretes. Need on mõlemad väga vanad sõnad ja algselt koera tähistamaks sõnaks on Neist peetud just peni mille vastu peole läänemeresoome keelte ka saami, Volga ja permi keeltes. Näiteks ERSO, Pinje, udmurdi pune ja Komibo on kõik need täiendavad koera. Sõnal koer on vasteid veelgi kaugemal ka ugri ja samojeedi keeltes. Aga selle sõna tähenduseks pole algselt olnud nähtavasti koer, vaid isane isasloom. Seda tõendavad mitmed sugulaskeelte vasted, aga näiteks ka eesti tule siis koeras, mis tähendab isa kanepit. Seda, kuidas isaslooma tähendavas sõnast võis saada koera tähendab sõna, näitab komi keel. Komi keeles on olemas liitsõna Kõrbon, mis tähendab isast koera selle liitsõna esimene osa on sama, mis meie koer, teine osa sama, mis meie peni. Niisiis õigupoolest koerbeni. Selles liitsõnast on teine osa ilmselt lihtsalt ära jäetud ja esialgne isase koera nimetus on üle kandunud koertele üldse. Traditsiooniline etümoloogiline uurimine peatub soome-ugri või Uurali tasandil. On kombeks öelda, et kaugemale pole ajaloolise keeleteaduse vahenditega võimalik minna. On aga olemas ka selline teooria, mis seob nõndanimetatud Nostrootiliseks suurteekonnaks enamiku Euroopa, Aasia ning Põhja-Aafrika keeli ning väidab, et indoeuroopa Uurali-Altai kartveli semi Hami Travigi keelkond lähtuvad veel vanemalt ühiselt alusel. Staatiline teooria kasutab täiesti traditsioonilisi ajaloolise keeleteaduse vahendeid. Aga võrdluste ja rekonstruktsioonide aluseks on nüüd juba tulemused, mida traditsiooniline ajalooline keeleteadus on saavutanud. Kui heit Ta pilk harontrolgoppolski koostatud Nostrootilisse sõnaraamatusse, mis sisaldab üle 2000 tüve rekonstruktsiooni siis leiame sealt ka meile tavasõna- peeni. Sellel on selged vasted peale soome-ugri keelte kartveli Healthy keeltes, kus see sõna tähendab väikest koera. Näiteks kartfelli keelte hulka kuuluvas gruusia keeles on pin ja väike koer kutsikas. Huvitavaid tõlgendusvõimalusi pakuvad Lõuna-Indias kõneldavad droidi keeled. Dioviidi keelte vasted on ebakindlad sest samakujuline sõna tähendab seal emaslooma või naist. Kui oletada, et soome-ugri kartveli Altai koera tähendavaid sõnu võib Traviidi keelte emast või naistähendavate sõnadega ikkagi samastada siis tekiks huvitav sümmeetria, et jaa-sõna cover oleks tekkinud sõnast, mis tähendas algselt isaslooma ja sõna penisõnast, mis tähendas algselt emaslooma.