Seitsmeteistkümnenda sajandi esimesest kümnendist pärit Tallinna püha vaimu koguduse õpetaja Georg Mülleri jutluste seisab kirjas. Jumalast ära taganevad ning see ebausu sisse langevat abi ning armu nende lausjate ning nõidade juures otsivad needsamad omade ära niidetud Gutkas jumala ähvardanud toon. Mülleri jutlustas esineb sõna naid eesti kirjakeeles teadaolevalt esimest korda. Kuid see sõna tuleb Rootsist aegsetes tekstides tihti ette, sest nii tõusev luterlus kui ka seda toetav kroonuvõim võitlesid ebausuga innukalt. Ja nõndanimetatud vana hea Rootsi aeg on ühtlasi suurte nõiaprotsesside aeg. Eriline edu seda võitlust ilmselt ei saatnud sest igasugu posijad, imearstid, tulevikukuulutajad ja muud imetegijad on eestlaste hulgas ja nagu uuringutest on selgunud ka Eesti haritlaskonna hulgas seniajani populaarsed Pole ka imestada, sest soome-ugri hõimudel on juba vanast ajast olnud naabrite juures nõiarahva kuulsus. Vaatleme siis täna lähemalt kolme nõida tähistavat sõna. Need on nõid, võlu ja Kunksmoor. Neist kolmest on meie keeles kõige vanem sona nõid. Kui uskuda analoogiat, mida ajaloolisel keeleteadusel on kombeks pakkuda, võiks see sõna meie keeleliste esivanem mate keeles olla vähemalt 5000 aastat. Otwano. Tõsi, siin tuleb teha mööndus, et ega seda vanusemääratlust ülemäära tõsiselt ei maksa võtta. Sest kui vanu kirjalikke mälestisi pole olemas, nagu see soome-ugri keelte puhul paraku on siis puuduvad ajaloolisel keeleteadusel kronoloogiliseerimiseks usaldusväärsed vahendid. Keelelise võrdluse põhjal võib aga öelda, et nõid kuulub meie keelesugulastega ühise sõnavara kõige vanemasse kihistusse soome-ugri ühissõnavarasse. Nonii, tunnevad meie keelelised lähisugulased läänemeresoomlased näiteks soome isuri ja karjala noida lüüdi noide, vepsa noid vadja nõida. Seda sõna tunnevad laplased näiteks Norra saami noide. Aga seda tunnevad ka soome-ugri keeleala teises servas asuvad mansid kujul näit. Võimeid. Mis tähendab nõida või šamaani. Sõna on igal juhul huvi ei paku, sest see on üks väheseid vaimse tegevuse valdkonda kuuluvaid vanu, ühissõnu. Teine nõida tähendab sõna, meie keeles on võlu. See väide võib panna kuulajad kulmu kerkima tama, sest tänapäeva eesti keeles tähendab võlu job dispaeluvus, lummust, kütkestav, kust need on siiski kirjakeeles kujunenud. Uued tähendused. Veel 1893. aastal on Wiedemanni sõna raamatus antud sõna võlu tähenduseks üksnes ekse ehk siis nõid. Niisamuti on 1896. aastal ilmunud Karl August Hermanni eesti-vene sõnaraamatus võluv vastaks Kaldoonia ehk siis samuti naid. Ja isegi 1921. aastal esitab Johannes Aavik sõna võlu oma uute ja vähetuntud sõnade sõnastikus üksnes tähenduses nõid. Asi on selles, et sõna võlu oli suhteliselt piiratult levinud Saaremaa murdesõna ja sai kirjakeeles laiemalt tuntuks alles 20. sajandil. Kirjakeeles on aga selle sõna tähendus mõnevõrra nihkunud. Tema vana tähendus kumab läbi tuletisest, võlur, samuti liitsõnadest võlujõud ja võluvägi. Seesama sõna on mõnevõrra teisel kujul säilinud lõunaeesti murretes. Kuidas, kus sõna Põhn või võhklu tähendab tigedat, halba inimest? Tähenduse ülekandealused peaksid olema arusaadavad, ütlema Me ju ka ise vastiku vanamuti kohta igavene nõid või vana nõiamoor. Aga siingi tasub tähele panna, et veel Wiedemanni sõnaraamat. Ta annab sõna võhl esimeseks tähenduseks nõid Eesti võlule ja võhlule vastavalt lähisugulaskeeltes soome ja karjala Velho. Vepsa vool veel liivi võll will. Need kõik tähendavad nõida või ravitsejad liivi sõnaga kratid. Tegin selle sõna vanust. Meie keeles võiks hinnata umbes 1000 aastaga ja see on laenatud muistsetel idaslaavi hõimudel. Vana vene keeles esines nõida tähendav sõna kujul Wulfo. Tänapäeva vene keeles on seesama sõna saanud kuju Wolf ja sellega on seotud praegu märksa tuntum sõna- Osseebeenik võlur. Vene sõnal on vasted lõunaslaavi keeltes, näiteks Bulgaaria sloveeni keeles, samuti on see dokumenteeritud vanades kirikuslaavi tekstides, kuid slaavi sõna kaugem päritolu on teadmata. Indo-Euroopa tüvedega pole seda usutavalt ühendada õnnestunud. Seetõttu ei saaks isenesest välistada võimalust, et hoopis slaavi sõna on läänemeresoome keeltest laenatud ja mitte vastupidi. Kuid häälikulistel põhjustel ja sõnaesinemised lõunaslaavi keeltes ei näi see võimalus kuigi usutav. Kolmas sõna Kunksmoor on tuntuks saanud Aino Perviku 1973. aastal ilmunud populaarse lasteraamatu Kunksmoor ja selle järje Kunksmoor ja kapten Trumm kaudu. Tõenäoliselt on see enamiku keeletarvitaja silmis konkreetse ilukirjandusteose tegelastähistav isiku nimi. Ent ka Kunksmoor tähendab tegelikult nõida nõiamoori. 20. tarandil pole seda sõna eesti murretest kirja pandud ja nagu Aino Pervik on mulle öelnud, avastas ta selle keelanud Andrus Saareste mõistelist sõnaraamatust, kus sõna Kunksmoor tähenduseks on andud nõiduja vana. Seejuures on Saareste sõnaraamatus selgelt viidatud, et sõna pole kirja pandud elavast rahva keelest, vaid on üle võetud Wiedemanni sõnaraamatust. Kogu sõna Kunksmoor üürike ajalugu. Tänapäeva kirjakeeles näibki lähtuvat Wiedemanni sõnaraamat jutust, kus sõna Kunksmoor on nimetatud lõuna-eestiliseks ja selle tähenduseks on antud nõidusega tegelev vana. Vormilt on tegu liitsõnaga, mille põhisõna on moor tähenduses eit, mutt ning täiendsõna Kunks näib olevat vormilt ja tähenduselt häma. Otsi saab aga selgeks, kui vaadata teisi Saareste sõnaraamat artiklites nõid, nõiduma nõidust leiduvaid sõnu. Kuntsi, mees, Kunscop, nõid, huntsakas, nõid, kuntsi, mees kunstitama ehk vuntsima teenbutama, kusjuures temputama on nõiatempe tegema nõiduma kunst või kunst ehk kunst. Nõidus, nõiavärk, Kunst, kop, nõiavärk. Nii nagu kunst, mis erineb samuti Wiedemanni sõnaraamatust, pole ka konks midagi muud kui variant sõnast kunst ehk unts ehk kunst, mis vanemas rahvakeeles tähendab muuhulgas nõidust ja nõiaväel. Ning selles tähenduses fikseeritud ka Wiedemanni sõnaraamatus. Nagu mitme muugi Wiedemanni sõnaraamatus leiduva sõna puhul jääb aga küsitavaks, kas siin on ikka tõesti tegu tõelise rahvakeelerikkusega hoopiski juhuslikku hääldushälbe või üleskirjutusveaga. Sõna Kunksmoor foneetiline ilme, ühekordne dokumenteeritus, hilisemate teadete puudumine kipuvad vist vihjama viimasele võimalusele. Näib, et tõelise elu on sellele pool olemas tulesõnale eesti keeles andnud ikkagi alles Aino Pervik.