Keskööprogramm. Tänase saatepäeva viimasel tunnil on teie seltsis väliseestlased. Juulikuu alguses külastas sünnimaad tuntud kujuri Augusto pommi perekond. Lesk Benita vom oli siin esimest korda pärast 52 aastast äraolekut. Tütar Mai Reet järve vom oli nende aastate jooksul Eestis käinud vaid korra 20 aastat tagasi paariks päevaks August Wommi mälestusnäitusel, mis Tallinnas pärast pommi surma korraldati. Need kaks naist tänases saates räägivadki ja laulud on samuti väliseestlastelt Ühendriikidest, Kanadast ja Rootsist. Kesköökava koduigatsus. Kauguseigatsus toimetab eetrisse Kaja Kärner. Väga huvitav on jälgida, mida keegi oma ilus tähelepanuväärseks peab. Kas hetke, kus nii-öelda saatus tema elukäiku suunab või seda, kui ta ise sündmuste käiku mõjutada suudab. See valik kõneleb inimesest palju. Kas ta on tegudeinimene, ideede, genereerija või tundekummardaja. Kui palusin augusti pommi tütrel Maire järvel meenutada isiksusi või sündmusi, mis on tema elukäiku oluliselt mõjutanud hakkas ta rääkima oma isast, kusjuures veel nüüdki, 20 aastat pärast isa surma pitsitasid pisarad Mai Reeda kurku, kui ta oma isast kõneles. Juhtumused kalduvad aga sellesse valdkonda, mida teadus ei püüagi ära seletada. Ma olin jätnud määral natuke filosoofia, mõtlen asju läbi ja kalkuleerinud ja ma mõtlen, mis minu kõige tähtsam sündmus on, on see, et ma olen tänulik oma vanematele, et ma üldse sündinud olen, sest kui ma poleks sündinud ja ja et saatus on mind juhtinud siia. Minu kõige tähtsamad sündmused on ikka. Nutu peale on ikka ema ja isa, vend ja mu sugulased, omaksed, koduma Eesti ja suur isamaa armastus, mida ma pean ütlema, et on mu ema ja vend mulle tugevalt õpetanud välismaal. Aga samal ajal suur puudus isast üles kasvades välismaal ja ma pean ütlema, et üks omapärane sündmus sündmusi on palju. Ma olen olnud abielus 20 aastat onujärvega, kelle onu oli, olen järve, kes esimese Eesti iseseisvusdeklaratsiooni luges ja nad on Tartumaalt pärit, olin abi s 20 aastat, sellest Abest on neli last ja praegu on mul seitse lapselast. Mu vanem poeg on, abiellus eestlannaga nõmmelt preili tänapäeva Eestis, kes elavad Torontos, nii et ma ootan nüüd oktoobris oma esimest eesti keelt rääkivad lapselast ilmale tuletanud mõlemad poeg ja miniasoni eestlased. Ja see saab olema nii ja see on mulle suur elamus, aga ma siiski lähen tagasi teatud hingelistele sündmustele 20 aastat tagasi, sest need sündmused isa surm oli nii suur löök, mis muutis terve minu elu, sest ma olin abielus 20 aastat ja meil ei olnud kunagi puhkust oma mehega olnud ja peale Eestis käimist juulis 1976 meie abielu läks katki või katkestus, ma lahutasin. Aga samal ajal võib-olla see oli niimoodi kusagilt määratud, et see pidi nii olema ja igal asjal on oma head ja vead ja ma lähen teatud sündmuste juurde, mis võib-olla liigutavad jaa, kuidagi haaravad ka teisi, kellel on teatud hingelised ja väga sügava tundeliste inimeste. Ma kõikidele, kes on, saavad sellest aru või kui ka ei saa, võib-olla nüüd saavad, mis mind kutsus, tagasi oli see, et isa lähedus ja armastus isa vastu ei ole. Ei ole kunagi läinud ja seda, mis ma siin läbi elasin Tallinnas Kadriorus, Oru tänaval 20 aastat tagasi ja mis juhtus viiendal juulil 1976, sellest ajast peale ei ole ühtki momenti, kui ma ei ole isa peale mõelnud ühtki päeva. Ja tema igatsus kindlasti meie oma pere vastu oli nii suur, et see nägu, tema hing ja kõik tema olek nägu kutsus meid siia tagasi. Aga ma tahaks lühidalt, kui on võimalik seletada, mis juhtus. Mis juhtus? Viienda juulil 1976? Mul oli seekord luba ööbida isa majas Kadriorus ja Maxima hotelli virus kinni Kohveri Viru hotelli, aga ma sain ööbida isa voodis Aru tänaval selle näitusepäeva hommikul, mis kujunes välja August pommi mälestusnäituseks, mis pidi olema enne juubelinäitus, tuli mulle hommikul voodist ärgates oli isa voodi kõrval kummuti peal üks Eesti NSV tunnetus, kogur, luuletuste raamat, see oli üsna paks ja ma mõtlesin, et ma õige vaatan, mis mu silmad kinni hoides sõrme alla tuleb. Ja ma ei olnud kunagi raamatut enne näinud ega katsunud. Ja sel päeval varahommikul. Ma panin silmad kinni ja vaatasin ja teate, uskuge või mitte, aga mulle tuli sõrme alla Marie Underi luuletus, mille nimi oli põgenik ja selle põgeniku jutustas, seletas midagi sarnast, umbes, et tulin kodumaale tagasi lennates lähima. Ja see tulles tagasi peale isa surma, nüüd tema mälestusnäitusele ja nii nukker, kui ma olin, see lohutas mind. Nii et ma teadsin, et ma tundsin, et siin on midagi suuremat ja vägevamat on siin käigus Seppest, et keegi ei olnud sinna ühtki lehekest ühtki märki panud vahele ja mina olin põgenik, ses, nende ema võttis käe kõrvale viis välismaale ja nii ma sain kuueaastaselt põgenikuks ja ma tulin kodumaale. Ja Marie Underi luuletus oli lohutus, mis tuli, teine asi oli, et enne tulekut juba pidanud selle loo enne rääkima, on üks teine omapärane asi. Aga kes ei usu, võivad ise metsakalmistule minna, vaatama seda nimelt perekond sai tuttavaks ühe ungarlasega, kes üks Ungari Juudit jätte, kes soovitas mul tulla sel ajal Eestisse, kuigi paljud selle 76 ei soovitanud mul minna, ütles, et isa on surnud ka lähed aga et noh, et lapsed on, jäävad siia viimaks lasta mind tagasi ja nüüdse ungarlane, kelle nimi oli saaber, seto p r ütles, et kuule, et mine ikka, mis suga ikka juhtub ja ja kui ma temaga tuttavaks sain, mul tuli meelde, et ta ütles, et tema teise maailmasõja põgenes ise Rootsi aga et tal on niukene sugulane, pianist, lilli, soober, kes olevat sõja ja Balti riikidesse läinud, aga ta ei tea tänaseni, missuguse balti riikide läks. Ja teate, kui ma isa 76 koma metsakalmistult sealt isa haua juurest ära tulin. Sügavas mõttes ja kurbuses Lähen natuke maad allapoole, selle suure tee ääres metsakalmistul, järsku ma näen haud ja hauakivi, kus on lilli Sooberg kirjutatud peale. Teates on nii uskumata ja kui ma seda veel nägin oma sinagi ja seda ma käisin, isa metsakalmistul koos oma ema ja sugulastega, viisime ta lindi see aasta tema 90. sünnipäeval ja ma leidsin selle hauaselliselauaga uuesti ülesse ja keegi oli ka temale värskelt lilli pannud, nii et nähtavasti ma loodan, et keegi, kes kuuleb minu saadet ka võib-olla teatab meile või teile Kaja Kärner. Et kas nad tunnevad või on mõni sugulane järgi, sest inimene Kanadas ja meelega tahaks kontakti võtta, seal on teatud muusika, sest mina tegelikult kui ma maalin alati kuulan muusikat, klaveripalad ja väga meeldivad ja ma ilma muusikat ei saagi nagu üldse luua mingit loomingut väljendada, sest muusika kunst käivad minu käsikäes tekkeliselt. Mu ema ja vennad samuti nendele vennal on suur grammofoniplaatide kollektsioon oli vanasti ja ema on ka mul alati tihtipeale paneb ikka raadiot ja muusikat peale, kui me tal külas käinud ütleb alati, kas sa soovid, ma panen sulle midagi peale, niiet muusika ja kunst on ikka meie peres alati olnud. Vend, kellest Maire siin ja edaspidi räägib, on Augusto pommipoeg, antseerik, skulptor, maalikunstnik ja karikaturist. Tänases saates kohtame teda Mai Reet järve jutus korduvalt nii noorema õe kujunemisloos kui Eesti Kunstnike Toronto koondise korraldaja rollis. Nüüd aga kuulame laulmas Leida Järvitia, Olav kop, Villemit, keda väliseesti muusikutest Eestis võib-olla kõige paremini tundma takse kui Roman Toi ja naan põld välja arvata. Oidi kõnnib õnnelikus meelid. Pelgulinnas Hüdroloogia eks sees huulil. Sergo suures poisikene viiside valla laulu suvine tüdruk noorusvarasid tallas päeva öösel hommikul ja õhtul saadi neela. Laule laulu seal ja kurvameelse vastukarva riivi käseeveetmegi raami keskkonda eluvankri teele Ooplitas. Niisiis. Jutt. Soo. Sünnisõnu. Saunad aga oligi koni lõhn. Kaalne koosna laadal valge hobi vutionul kadapõõsa juure all kodu mööda pikka talveteed sõitsid saanid. Vahel kallima ikkagi ERR ja Postipoest Palju poleks tohtinud olla üksainus. Megi kor Piritalt merele saiti raskel päeval, väikemees, kõik lahingud, võitis hallipäine paarimees, leebee liigad. Ja veel kord Maire järve rääkimas oma isast kujur August pommist. Ja muidugi, et isa meil külas käis 67. aastal on ka väga liigutav ja niisugune mälestus. Ja ma pean, olen muidugi tänulik oma vendantswomile, kes mind Venezuelas, kuna kippusin hispaania keelt rääkimas, maalid sõbrannadega, rääkisin koolis hispaania keelt, terve Venezuela rahvuskeel on hispaania keel. Siis vend sikutas mind nii kõvasti, patsidestet muidugi kohe valus. Ja ütles, et kuule, ma ei. Kui me ükskord isaga kokku saame, et me ei tea, kus isa praegu on ja kas ta on elus, aga kui me ükskord kokku saame, et sa pead oma isaga oskama eesti keelt, et mõte, kui kahju, kui sa vaatad otsa ühel, teisel ja ei oska rääkida ja sellest ajast peale ma püüdsin eesti keelt rääkida, mu lapsed nägi last, Kanadas sündinud kõik räägivad eesti keelt. Ma olen tänulik oma emale ja oma vennale, kes mind on õpetanud snake eesti keelt rääkima ja ikka seda eesti keelt ja meelt hoidnud sellega mind üleval. Ja kui August von käis Kanadas oma perekonda vaatamas, siis te saite mõisaga rääkida, eesti keelt sain minu lapsed ka said, nii et sellest on ikka tänu, kuigi see tutistamine oli kõva ja valus, aga see tasus ära ja nii ja kui emana, siis ma võin öelda ka, et lastele kodub mõnikord vitsa andmine kaela ja tutistamine, et siis saab väga palju asju läheb paremaks, selle asemel et liiga palju paikade lapsi ära hellitada, võib ikka mõningat tutistada vitsaga anda. Ja nüüd esitlen teile, 88 aastast Benito pommi, väike habras imekspandava elujõuga naine, kes asutas eksiilis oma kunstistuudio, kes maalis tellimise peale, maalis näitustele, kes on oma lapsed üles kasvatanud ja elust auga läbi tulnud. Jutt hakkas veerema, millest muust kui õpiaastatest Pallases 20.-te aastate teisel poolel? Gümnaasiumi lõpetades, et saada joonistusõpetajaks, kuulsin seda Pallases, olid kursused just õpetajatele, läksin sinna ja selle mõttega, et kindlasti õpetajaks saada, mitte ainult kunstnikuks kätte, siis võtsin ta siis sealt kõike, mis seal oli ja seal oli ette nähtud iga aasta kuusi. Klassi oli seal iga aasta enam-vähem üks aasta, igas kohas aga lasti edasi teate pool aastat, kuidas kellelegi töö oli ja niimoodi vennad, sain pooleteise aastaga sinna, kus muidu kolm aastat pidada, olema ühesõnaga ateljeesse. Ja siis seal oli konve pea, ennetajate, kunstiajalugu, anatoomia ja perfektiiv ja projektsioon, teate, need olid kõigeri, kes kunstniku lõpetas või õpetajana. Pluss metoodiliselt Jaanist ained. Need kaunis suur hulk oli neid, aga ma mõtlesin ikka selle mõttega, et ma kindlasti tahan läbi teha selle asja, aga vallases oli, turg on niisugune, kes seal ennem olid enne mind olnud, nad olid nagu vähekartlikud selle õpetajate eksami ees. Nad nagu ei julenud nad mitmed olid olnud juba kuus aastat seal seitse aastat ja, ja kellega ma koos lõpetasin, teate, need olid üks, kuus aastat olnud teine seitse, kolmas oli üks tor kes lõpetas skulptuuri ka kunstnikuna. Ja õpetaja, see oli 10 aastat olnud, aga mina tegin proovis, mul olid need peaained olid juba antud ja ja kolme aastaga kolme aasta pärast, mina andsin olles kõikidel eksamitel ja paljud olid imestanud, et kuidas teie kohe nii ruttu annad, ma ütlesin, hea küll, ma olin, julgen, ma ütlesin, et kui ma ei saa läbi, eks ma tee siis teine aasta uuesti, aga läks nii ilusti ja sellepärast ma ütlen, et see on, mul oli suur üllatus ja, ja rahuldus, kui ma selle kõik ära tegin, teatud ma läksin 26. aastal. Ja lõpetasin 29 ja mina tutvusin seal oma mehega, tähendab, meie kurameerisime ei olnud veel abielus, aga neil on sõbrad ja tema sai võimaluse minna Pariisi sel kevadel, kui mina siis just eksamid tegin, nii et mind ei seganud ka keegi ja minu vend käis ka panna, sest see oli ka siis läks koju, et ma rahuga sain võtta kõik seda värki ja mäletan, et viimane eksam oli veel professor põllu juures. Oli, meil olid ülikooli õppejõud, olid nende teoreetilist aint veale jai professori põld oli minu viimane eksamineerija. Ma olin väga, väga julge ja professor Põldoriga niukene kuidagi kange, terava keelega ja niisugune mees, aga mina teda ei kartnud ka ja vastase kõige peale, teate, mul läks väga hästi ja see oli viimane eksam ja ja lõpetasin, ja peale selle siis kõige läksin siis lõunale, tee peal tuli kunstiga harjunud mulle vastu ja ja ütles, soovis mulle õnne, te tegite ballases rekordi. Ja no see on nüüd see lugu, kes oli kõige armastatum kunstiõpetaja Pallases kõige armastan võib-olla männik. Tema vaatas ringi ja kuidas temal tuju oli, teate, ühele õpilasele ta ütles, et meil oli just akti joonistamine käsil ja selle seal ma ei tea, põlvita meesakt ja ja see Fabelex alt läbi ja ütles, et see on nagu klaverikast. Noh, see vaesekese tüdruk, vaeseke, nii Beltsutab umbes niisuguse meetodiga need tema tema suurte ütelda, vaatas ära korra läks seal edasi. Aga nässus Medlik oli väga, ta vaatas siiski iga õpilase juures, mis ta tegi ta, nii et tema oli üldklassis, kus akti õpetati, seal oli mendid kontrollis. Ja seal oli väga kena, ega nii, et kas te olete skulptuuriga teinud, elus? Ei ole? Ei, mina ei ole, jajah, ma skulptuur ja mina lihtsalt läksin maali, mis peale ja ei skulptuur ei ole. Kas te mäletate oma andekamaid õpilasi sellest ajast, kui ta õpetaja Venezuelas ja Kanadas kes on olnud teie andekamad õpilased, kulgema Kanadas ei olegi õpetaja olnud? Nii suurt jalga, Ma olin gümnaasiumi õpetaja. Tähendab, vabandust, ma segan vahele gümnaasiumis Augsburgi laagrisse, küll mäletad oma mõõdamegi Augsburgi, no kõigepealt ma Rakveres tähendab, kui ma olin lõpetanud, ma sain siis abiellusime ja siis 31. aastal ma sain õpetajaks ja siis ma olin alles 23 ja teate siis need tüdrukud olid kahekümneaastased juba tead, nii et ma olin kaunis noor õpetaja ja sealmann üle nelja aasta ja siis August homsay kaks hambatellimist ühe aastaga ja siis otsustasime, et nüüd aitab, et lähme pealinna elama. Jah, jätsin selle õpetajaameti poole aasta pealt maha ja läksime Tallinna ja siis elasime seal niikaua, kui tulime sealt sõjapõgenikuna ära ja sattusime Saksamaal Augsburgi ja seal siis tekkis seal laagris tehti eesti koolid, algkool ja gümnaasium ja tema oli siis, mis olid siis siis kui kooli läksid temaga salk oli, mis klas peale ja poeg läks esimesse klassi gümnaasiumi tantsu, nii et ühesõnaga, ja mina siis ping pandi õpetajaks Joe's, õpetaja austurgis ja minul õpilastest tähtsam õpime, keda sindus seltskond tunneb, oli Aleksander Einseln. Ärge rääki ja minu õpilane tuli andekas õpilane, joonistamisega ei tea ta rohkem spordimees, aga ta siiski ikka joonistas ka, aga mitte justamis joonistades peale eriti tead, ei olnud just, aga, aga no ta tegi, aga mõned olid need, keda joonist saab käia. Hästi. Ei läinud, ei tahtnud teha ka. Aga tema oli Oraid veidi, temal ei olnud viga. Jah, Aleksander eilsel ja, ja siis, kes seal. Tule meele, niisugused üldtuntud andekamaid olime, seal on mitmed Richards, vihises söödi, poeg Juss, kunstnik sööttoni, tead, Tallinn koolis käisin. Selle poeg oli väga hea ja, ja minu poeg ja ja seal oli veel terve rida teisi, teate, Kessorid. Andekad ja huvid huvitatud. Teie maalide näitusel Tallinnas märkasin ühe hispaanlanna näitlejana, jah, ja reed. Öelge mulle mida, et inimese juures vaatate, kui te hakkate teda portreteerida, no kõigepealt, mismoodi ta välja näeb, tema nägu ja ja välimus ja kuidas kellelegi sobib, mis poosis talle paned, eks ole. Ja, ja seda oli see minu töö ülemuse abikaasa itaallanna ja ta oli selle kanadal kuulsad kunstiliseks krõpsevene Seitsmemehe, kunstnike grupp ja seal ta oli modelliks olnud ka, nii et sai niisugune väga huvitav. Väga atraktiivne on see maal küll kohe ei vaadates fantastiline. Tema võttis üks poosi ja nii suuresuguselt, eks ole jah, et panime selle välja ja siis teate, siis emigreerus suvilasse ja seal on siis eriolukord ja mul vahepeal õigus Saksamaal. Saksamaal ma sain ka sakslased kontaktid ja kutsuti mind. Vabriku direktor, kes oli, see oli sõja ajal, teate, sõitsin oma pabereid õiendama Müncheni ja seal tee peal rongipeadelt tutvusin ühe mehega oli üks pommitanud, rong seisab, käed jäta, me ootasime seal ja hakkasime rääkima. Mina ütlesin, et ma olen kunstnik ja tema ütles, et temal sõber on sõjaväkke pidanud minema ja temal on kaks väikest last ja kas te saate tulla, mina ütlesin, naisa tulvad, onu, see oli alles kuue aastane, siis, mis olid? Et ma ei saa, ma pean ühe kasa teate. Ta ütles, et ta räägib abikaasaga läbi. Ma lähen koju, ütlesin pojale, et niisugune juhus oli tee peal, aga et see on lihtsalt juurt, eks ole, vahest räägite sõda niisama ja aga tead, üks nädal aega hiljem tuli mulle üks väga uhke paberi peal kiri ja ütles, et et on hotell meile kinni, tuba kinni pandud ühes hotellis. Ja, ja et kas te saate tulla? Jaa, jaa, võtsin tütre kaasa ja läksime ja teate, ma olin seal pärast poja veel taga järele ja olime koos seal Baieris kuskil hotellis, kus oli ka Eenpalu vanem tütar oma tütrega ja oma õega. Te saite tellimustöö, selle ärimehed ja see mees oli vabriku direktor, aga ta hõigusse, kui ta kuulis, tuli jutusele pommitamise momendil ma ütlesin, et vaatasime ikka, millal rong eema hakkab, ma ütlesin lõpuks, et Ma sõitsin ühtegi kilomeeter neli tundi. Ja siis ta küsis, et kust te seda sõitsid. Ja ma tulin Eestist ja tema oli Narvas olnud ohvitserina. Jaa, jaa, ja selle peale tal siis läks meil see jutt lahti ja kutsus oma peresse nüüd mind joonistama, ta andis seal jaoskonnaarsti ja mitmekell üks üheksa, 10 portreed seal pastellidega tähendab ja väga kenad ja, ja väga sõbralikud vastu ja oli see suur suur asi võõrale maale sattudes, teate, niisugune. Ma ameeriklast jäime Ameerika allalale, sinna siis oma sain ameeriklastega punases ristis töötasin joonistajana ja hiljem ühes haiglas joonistan, tegin, pastellportreesid, niiet nii et väiksel sai selle kunstiga siis kuidagi elus edasi mindud. Sellesarnast kurba lugu võiksid jutustada sajad ja tuhanded, kes siit sõja eest laste ja tühja taskuga võõrsile läksid. Ja ometi pole ma kohanud kedagi, kes seda lugu kurtes või kirudes oleks jutustanud. Aga nüüd, kui kell on pisut üle poole 12 kuulakem taas laulmas väliseestlasi, seekord rootsieestlasi. Need on suured stuudiolindid. Need on raadio, toimetajate kapiriiulilt, kus pole pealkirjas ei kuupäeva, ei lindistusaega, ei ühtegi nime. On kirjutatud lihtsalt märge rootsieestlased. Mai Reet järve vamm on Eesti Kunstnike Toronto koondise esinaine. Seepärast oli just temalt põhjust küsida, missugust kunstielu eesti kunstnikud Torontos elavad. Kas viljeldaks ennemini rahvusliku või rahvuse välist kunsti puhtalt kunstikriteeriumidest lähtuvalt. Kuulge, väga raske öelda, sest ma pean kõigepealt ütlema, et mu ema Benita Bam oli kunstnike koondise ja mu vend, seal oli 12 13 kunstnikku, kes asutasid Eesti Kunstnike koondise 5956. aastal. Nii et möödunud aasta me koondise 40 aastat vanaks ja põhikirja kirjutas Voldemar päts kelle tütar elab praegu Torontos. Aga ma pean ütlema, et ema oli 27 aastat koondise president või esimees ja mu vend oli koondise sekretäriks või kirjatoimetajaks. Ja mina olen viimased neli aastat olnud esimees, võib president, nagu inglise keeles öeldakse. Ma pean ütlema, et loomingut on mitmes hukust, aga pean seda ütlema, et niisugust nagu Eesti kunsti või sellist väga raske öelda, sellepärast et Eesti kunsti on juba siis me saame nimetada, kuna me esineme, koondis esineb selle nime all, et Sosaiietov Estonian artistil, Toronto me tutvustame juba oma nimega, et need on eesti kunstnikud ja väga vähesed mina isiklikult kasutan mitmes oma maalis, olen kasutanud Eesti lipu värve mitme variatsiooniga sinimustvalge tooni ja mõnikord ma muud ei kasuta kui ainult Eesti lipuvärvi, mitmes variatsioonis. Aga on ka kunstnikke nagu Aksel Tamme ja Joann Saarniit ja Hilda Mikkel särges vanasti kasutasid temaatiliselt Kalevipoja ainetel motiive ja niimoodi jäiste ainestikus ja muidugi ma ütlen, et mu ema on ka väga palju eesti rahvas, riietest motiive kasutan, see ikka lööb läbi, aga kuna paljud kunstnikud esinevad ka väljaspoolt meie koondist, sest meil on ainult kord aastas vahetevahel kaks korda aastas näitused, siis nad nii, ühesõnaga Kanada publikule muidugi meil käib ka nüüd aga palju internatsionaalist publikut, sest ma olen seda katsunud nii teha, et kunsti ja muusikat, need on just internatsionaalsed alad, et neid võivad nautida kõike, isegi, kes meie eesti keelt ei räägi, eks ole. Aga ütleme nii, et inimesed vaba, vaba looming, nii et kuidas, mis keegi soovib mõni Depaga abstraktsed, mõni väga eesti motiividel ja nii, kuidas keegi soovib, aga üldiselt meie ei võta vastu niisugused kupeer asju või postkaardi joonistada, et me siiski niiskreenime või võtame, valime, keda me võtame, keda? Ta nii et ei ole mitte just nii, et igaüks, kes pintsel käes hoiab saaksystemiga tahaksime oma kvaliteeti ja Kunstnike nii ühesõnaga teatud kõrgemal astmel hoide ja Toronto kunstikriitik krits Faizer, keda, kellega ma olen kokku puutunud juba 1972.-st aastast peale juba tõstis esile ema Benita korraldas seekord teistega esimese Eesti päevade ülemaailmsete kunstide näitused Torontos, kus ma ei tea, kas või 12-st erinevast maast Eestiga osa. Ja seal oli meil näiteks 4000 inimest, külalist käis ühe nädalaga kunstinäitusel ja see oli kohutav, vaat suur mass inimesi ja mina kutsusin käitlets Faizeri siis välja. Ja siis ma leidsin, et niisugust näituste niisugust massi ei olnud varem näitustel olnud ja ta kirjutas Toronto suur ajalist loobed Meelis väga ilusa pealkirjaga et no umbes nii, et mäesterfool eksibižen by Estonian artist, mis andis meile suure tunnustuse ja nii, et võib öelda, et meie koondis on ka algul, oli mitu aastat, oli vähem liikmeid, aga nägude teate, Kanadas on väga tuntud grupov, säben seitsme grupi kunstnikud ja ema Benita, sel ajal, kui tema oli muuseas ja Erich Pehap, oli meie koondise esimees ka mõni aasta kaheksa-üheksa aastat. Ja Abelee oli esimene aasta, kui ma ei eksi, üks või kaks aastat. Aga tänu emale muidugi olime koondis püsistes vahepeal, paljud surid ära, mõned läksid eemale, seal oli ütleme, mitu aastat oli meie koondisele ainult võib-olla 11 12 või 14 liiget, kes esinesid. Aga ema oli nii positiivne, ütles, et kuule, et, et me püsime, teeme oma näitusi edasi. Et vaatame, kuidas on, et Meid võid ka veel vähemaks jääda, aga ütles, et kui me ikka esineme edasi, ei ole midagi häda. Ja teate, nüüd on meie koondis, aga meil on koondise liikmed üle Kanada, kõik on eesti soost, kas siis abielu kaudu mõni sündinud vanemad eestlased. Aga ikka Eestiga kontakt on, meil on, me oleme kõige suurem väliseesti kunstnike. Kujutab kunstnikke, koondis minu teada Põhja-Ameerikas võib-olla isegi üldse välismaal, sest ma ei ole diaatikas Rootsis onnist suurt gruppi või mitte. Meil on praegu 54 liiget. 11 on toetajaliikmed ja ülejäänud 43 on siis kujutav kunstnikud, kes esinevad ja neid on üle üle Kanada ja ka viis kunstnikku Ühendriikides ja nende tegevusega. Ja neid panna nii, ühesõnaga tegevusse, kõik on palju tegemist ja palju organiseerimist vaja. Et kõik andmed ja informatsioon ja maaliti kestaks, kohale tulevad kataloogid on trükitud, aga paistab, et me oleme viimasel ajal väga palju nime teinud. Me oleme 40 aasta jooksul kaks kunstialbumit trükkinud ja toetust saanud Kanada riigi poolt ja isegi seen. Meid toimub kuuendast augustist kuuenda septembrini. Kas te Jaani maja galeriis siin Tallinnas? Osa Vilde muuseumis? Toimub meie koondise esimene grupinäitus Tallinnas tänu direktor Elem Treier-ile ja Eeva Kööbile paljudele teistele, kes on aidanud kaasa ja ma loodan, et eesti rahvas publikega turistid, tutvunemad meie loominguga, sealhulgas on 36 kunstnikku, nende nende hulgas seitse on nüüd surnud, aga 29 elavad kunstniku ja igalt ühelt on üks töö, nii et igal juhul loodame, et see ei jää mitte meie esimeseks ja viimaseks, aga et nii, ühesõnaga publik tutvun meie loominguga ja ma usun, et kõik hiirtel, kes esinevad, on see just seesama soov, et ikka kontakti pidada ja esineda ja tutvustada. Ja nende tahe oleks, et me ühineks kuidagi ja et Eesti kunstimuuseumid ka nagu võtaks meie kunsti ka omaks ja Nad näitavad ka meie kunsti laiemalt, ühesõnaga turistidele ja välismaailmale kui ühine Eesti kunst ja looming. Mitte et siin on välismaa kunstnikud, siin on Eesti, kui me olime kõik hingeliselt ühed eestlased, kas kes on sündinud välismaal, kes kodu Eestis, aga eestlus ja eesti vaim ei ole kustunud, nendelt, kes on meie koondise liikmed ja kes seekord esinevad siin-seal, on igasuguseid põhjuseid, mõned ei ole majanduslikel põhjusel ei esine mõned, mõned võib-olla muul põhjusel, aga need, kes seekord on esinevad, ma tean, et nende soov on ühineda ja olla ja näidata, et me oleme eestlased ja loominkond. Tutvustab meile hommikut ja loodame, et et kohtume jälle teretule siia, kas eesti rahvusest kunstnik elab Kanadas hästi, ma mõtlen, majanduslikus mõttes kolge majanduslikult, ta elab hästi, aga mitte sellepärast, et ta kunstnik on, vaid sellepärast, et Nende hulgas on paljud, kes oskavad ja kellel on mõni muu elukutse. Et kõrvalt on teeninud oma igapäevast leiba saanud omal mugavad kodud luua, saavad reisida ja raha panka koguda, sõidavad ilusate autodega ja nii edasi, kui kunstnikuna ei ole tegelikult üldse väga palju kunstnikke, mõned üksikud, kes on ainult kunstist ennast toetanud või noh, elada ainult sellepärast, et ei ole mitte ainult Eesti Kunsvaid üldse kunst. Ja nagu ma olen tähele pannud, ma loen artiklit ja tähelepanu, isegi Kanadas on kunstnikud väga raske läbi lüüa, need on mõned üksikud üksikud, mõned tõesti väga üksikud, kes elatavad ennast kunstis suurem osa, kõik teevad midagi muud tööd kõrvalt, et ennast ära elatada. Aga ma tean, et seal võib olla osa näiteks minu vend jäi vabakunstnikuks 60 seitsmendal-kaheksandal aastal, aga peamiselt mitte, ta oskas Patreesi teha, tegi portreid ja skulptuure vaid peamiselt just et ta oli karikaturist ja karikute ristina. Tal oli niivõrd kiire, ta võis mõnikord teha kuni 200 karikatuuripäevast, et hommikust õhtuni. Nii et mõnikord, kui ta noorem oli, ta ütles, et ma sain ainult, kui momendiks ära käia ja midagi juua. Ja ütlesin, et hommikust õhtuni istus oma koha peal ja tal seal teste rekordiline, kui ta seal paarsada inimest tegi, aga on olnud neid koordikuste tõesti istub ja tali on mitmes suuremas kohas olnud. Taas väliseestlaste laululintide juurde. Seekord on arvatavasti Kanada eestlased teinud ühe leebema variandi või peaks ütlema siis kaveri ühest ülituntud ja populaarsest marsist. Mai Reet Järve räägib veel kordama pinnast maaliastia skulptorist Ants Wommist. Palsapak oli meie perekonnatuttav, poseeris Moden tantsule Torontos 80.-te algul ja Ventegi temast kipsbüsti, mis jäi Torontosse ja hiljem pausapaki, oli professoriks USA Ameerikas, hiljem kolis Eestisse siis ta soovised vend raiuks marmorist tema portree, mida vend tegi Vermonti valgesse marmolisse ja nimelt professor Verdi Sanna mehe punktiiraparaadiga, kes, kus Anna mees suri, siis mu isa saatis vennale Sanna mehe aparaadiga, nii et siin on tegemist ka ka Sanna mehega. Professor saapad oli juba ise kontakti võtnud ka Ivi Een, maga Eesti rahvusraamatukogus. Nii et see töö on nüüd siia jõudnud, see marmorpea rahvusraamatusse ja Ivi Eenmaa lubas teha üheksandal augustil kell 12 ametliku ja piduliku vastuvõtu sapaku marmor püsti saabumise puhul Eesti rahvusraamatukokku. Ja see saab nisugune, ametlik ja pidulik vastuvõtt, teine büst lausa hapakust, muuseas Ventegi kahe luuletuse pausakus pidama usune kantakse ette, võib-olla jäädvustatakse sinna skulptuuri juurde, sest vend on ka kaks tule kogu valmistan minu hing ja varjud ja samuti ühe sõnaraamatu hoopis võttis ta 25 aastat teha. Ja 60 erineva keelesõnana. Tiia teine püste Se kinos pess pronksiimitatsioon selle sapaku soov, et see läheks Tartu Ülikooli ja sellega juba kontakti võtnud Peeter Tulviste Kakumäe eksi ja siis, et nemad olid nõusoki, võtavad hea meelega selle vastu ja lubasid panna selle viskuma, eksid keelteosakonda või kuskil, kus need teised skulptuurid. Nii et kuigi vendis ei ole siin, aga tema mõtted ja tema hing on siin. Ma katkestan siinkohal juttu, et tuletada meelde saate algusosa, kus Mai Reet järve rääkis kahest kummalisest kokkusattumisest, mida tavaloogika ei seleta. Ja nüüd tuleb kolmas. Kui ma teadsin, et asjad tulevad kolmena ja kolmega, oli see, et kui ma Viru hotellis 20 aastat tagasi olin, siis Aino Merila, kes on konservatooriumi lõpus tänud ja oli venna mängukaaslane ja ka prantsuse lütseumis klassiõde teate, tuli oma väikse pisitütre Jaanikaga mulle hotell Virusse vastu väikse kimbu lillteedega ja kas sinililled või midagi sarnast. Ja teate, ja Aino ütles niimoodi, et kusagil Torontosse lähed, palun anna need lilletantsule edasi ja ma kuivatasin need ühe väikse pisiku vahel ära ja, ja võtsin siis metsakalmistult isa haua, peaks natukene liiva, panin topsi sisse jaguma, Torontosse läksin siis mina rääkisin vennale selle loo ära, et isa majas tuli mul sõrme alla Marie Underi luuletus ja vend, pisar silmis võttis selle isa. Ja minu luulekogus minu hinges, et vaatame, mis tuleb sel momendil, kui ma talle need üle andsid ja noh, sekund hiljem v2 panin sõrme tema raamatus tuulekogudus, kui 400 luuletust sees. Tead, mul tuli sõrme alla luuletus Aino kiri vend oli kirjutanud luuletuse, kui ta sai kirja ainukest Tallinnast ja mul kahjuks ei ole seda luuletuse raamatut siin, see oli nii ilus, et sain ainukest lemb hella kirja, kaugel kodumaad, unistuste maantee ja see oli nii ilus ja seal seda ma räägin sulle, et need asjad ei sünni mitte omapärased siin Tallinnas, aga meil on mingisugune kontakt hingede ja tunnetega ka kodu Eestis. Ja kui ma seda lugu rääkisin tark Tartu kunstimuuseumi ühele töötajale, kes käis mind intervjueerima siin Tallinnas, kui ma tulin ja ma nimetasin seda luuletust ja ainult ja teate minut aega hiljem. Ma olin Tallinnas, oli hommik hommikupoole ja seal oli Torontost hoopis teine kellad. Näete, minut hiljem, kui ma olin sellest rääkinud, mu vend Torontost helistab, kuidas sa niisuguse kellelegi helistad, et teil on pool viis või ma ei tea, mis seal oli seal Torontos ta ütles, et, et ma olin nii rahutu, et ma tundsin, et minust räägite ja ma rääkisingi temast ja sellest sellest Modendi. Miks ma seda räägin, et kõik päriselt sündinud asjad ja need on väga omapärased. Igaüks unistab õnnest ja armust. Vähest naera taas. No siin ta nüüd on söögi. Ära. Ja su sees. Laulis ainsa kodueestlasena tänases kesköökavas. Mida üks kodueestlane väliseestlaselt ikka küsib, enamasti seda, kas midagi on muutunud sellest ajast, kui viimati käidi Mai Reet järvel on võrdluseks 20 aasta pikkune distants. Imestusväärselt imestusväärselt midagi muud hoopis see on ikka palju-palju rõõmsam tunne, siin on ja palju rohkem muutunud, ma pean ütlema, et Tallinn on palju ilusamaks läinud, hooned on palju ilusamad, kuigi palju parandustööd on vaja teha ja parandustöö käib, mis on väga positiivne nähe. Sest igaüks, isegi väike vanad aadike Rakveres värvis oma aiakest valge värviga, nii et igaüks noor ja vana on siin ametisse tööl, et näha, kellel vähegi raha on ja võimalust tahab oma kodu ilusamaks teha ja maja. Ja see töö käib praegu ja eriti ma märkan, palju rohkem autos on siin inimesed, poed on kõik kaupa täis, söögisabas enam ei ole, et 20 aasta jooksul on väga palju ikka muutunud ja ma pean ütlema, muidugi ma ei saanud seekord üldse isegi luba viiepäevaks isegi välja. Tallinnas. Ma võin igale poole minna ja muidugi üks kõige ilusam asi, mis on, et Pikk Hermanni otsas rippus jää ja jää Rakvere vallimäge mäe lossi otsas kärippust sinimustvalge lipp, mida siis ei olnud ja eesti kodudes on sinimustvalge lipu. Nii et see on lihtsalt haruldane. See on niisugune, et mina, kui ma Kadrioru aknast sealt köökide juurest välja vaatasin, aknast tead see oli nii ilus kadriori ja üldse see, et raske oli uskuda, mõtlesin, et kas tõesti üks unistus on täide läinud, et ma lootsin ja lootsin tulla tagasi ja need 20 aastat järsku tunduvad kolled alles eile, et on nagu ununenud ja see unenägu on näkku realiseerinud, mul ei ole sõnu, need tunded on nii liigutavad ja ma usun meil kõigil, et lihtsalt haruldane ja väga tore ja ma loodan, et see, et ma saan tulema varsti jälle tagasi. Kas te olete märganud, mis inimestes on muutunud, selle? Olen märganud, olen märganud kätte, inimesed on palju rõõmsamad, nad naeratavad rohkem, nad on nagu enesekindlust täis, on märgata, et nad saavad, nad hakkavad aru saama, on juba saanud mitte kõik, võib-olla mõnel võtab kauem aega, aga mõistavad, mis on vabadus. Ja seda on märgata nende silmasärast, nende naeratuses, nende riietusest, nende olekuses. Teate, see on lihtsalt. Ütleme nii, et Meil kõigil on vabadust vaja ja ma usun, et inimeste looming ja töö, kõik saab olema positiivselt. Sest ma olen kindel, et siin Eestis on ka väga positiivsed, sest et kui ei oleks seda, siis me ei oleks siin Eesti vabariigis praegu, nii et ma isiklikult enda poolt ja kes minuga kaasas olnud, soovin kõigile jätkuvat jõudu ja tervist, elagu eestlased. Elagu kodu. Eesti. Elagu vabadus. Nii kõnelesid Kanadas elavad Mai, Reet järve ja Benita Womm, kes mõttes on täna meiega koos Estol?