Tere õhtust, hea kuulaja kodus tööl või teel või külas. Taas pärimus trisaade siinpool Ants Johanson. Ja täna tuleb ta inglise šoti valsi ja ka Soome hõnguline pärimuster. Ja mille poolest on eetris taas sel hooajal teist korda. Ene Lukka Jegibki on ja eluaja ring, aga esimeseks looks on ansamblilt päkkude muul. Šoti suurepärane ansambel. Lugu kuusele. Miks Šotilugu on, on iseenesest selge. Sel nädalal muust ei räägitudki, kui liis petist ja tema kaasast Edinburghi hertsog ist. Olgu siis avalugu ka selle tähistamiseks edasi Eesti siia valsi suhetest ansambel sild, priodi, eestlanna ja valsimees mängivad koos mõnda aega mitte ainult ei mängi, vaid ka elavad koos ja üks üks vanaema lugu nende plaadilt ongi side Eesti ja Inglismaa vahel. Selles loos küll telefonitsi ja hiiu kandlega ja mõtleme selle looga ka vanaemadele, keda meie seas enam ei ole ja vanaisadele, sest on ju hingedeaeg Hela vanaema. Tere palun vanaema Maimut saunas saunas toa. Täna siis laupäeva õhtu ja, ja selle jah. Vist on ikka veel silmad? Ikka sealt ja. Ahaa, no katsu talle siis uuesti helistada, mingi tunni aja pärast ja aga rohelist ja kuskil tuli jõudu jalgu olla. Nägemist. Selline side Eesti ja Inglismaa vahel täpsemalt siiski valsimaa vahel. Aga Eesti ja Soome vahel on kõiksugu sidemeid olnud ja siinkõneleja sai kunagi väga äratava elamuse kuulata soomlase Mikko Alatalu muusikat. See oli selline popmuusika ja kantrimuusika, aga väga Soomelik ja aastate jooksul pole Miku aladalo plaate kätte saada. Tänud aga nüüd kolleeg Jaan Elgula pistiseplaadi kätte. Selle plaadi nimi on Sudi ja aladalo hall Ferguson või harma Ferguson. Ja see on ühele mehele Sutile pühendatud heategevusplaan temale ja tema hallile traktorile Fergus sonile ja seal on sellel plaadil nimega Tallinna reibas ja kantrimaiguline, aga eks paljude soomlaste jaoks on nii, nagu eestlaste jaoks on rahvalik muusika, kantrimuusika. Moodsad põdrad siit kõike saab. Kera berbeeerrita Kin. Karolin. Rahadega on? Tõesti meie poole juba. Toimule. Kõik on viimase peal. Tulge külla meile jälle siis. Ja see tähendab Kõik on viimase peal. Aga nüüd Soome rahvamuusikat, rahva muusikaliku uut loomingut, tegelikku soome muusikat, ansambel Droga ja foksiili loo nimi Johanna juhala on selle loo teinud ja siin mängivad Drogas Timo ala, Kodila Johanna juhala, Anti Järvela, Martti mägele ja vilja Oja. Johanna juhala akordionimängu juurest, enne kui jätkame Soome uue rahvamuusikaga. Minu käes on Arctic teletäis nimeline plaadi väljaanne 2007. aasta Soome uue rahvamuusikaga kuulame eestlannast karmoškamängijat lauljannat Tseelia Rooset ansambliga Sannalise ja hitt Uku Aru valts Arvo Pärt filmist Uku Aru. Sanaliste trios mängivad siis Andres Kuut ühte kitarri, Indrek Kalda teist kitarri ja viiulit ja Tseelia mängib karmoškad. Aga soome trio, kes nüüd mängima hakkavad, on Jari konen klahvpillid ja programmeerimine, matiivalleenius mängib keelpille, laulab vimm, saari siis saami mees ja nende lugu sarvis ja pärast seda palun Ene Lukka ja kiki on ja eluaiaring. Merit Gea Heli Aade peab kõige suuremaks patuks unustamist. Tänase eluaja ringi külaline on mäletajate killast. Belle Narusk on üks eelmises saates kõneldud pärimuskursusel osalejatest Terele. Tere. Sa oled pärimuskandja pärimuse koguja ja täna tahame kõnelda ühest uuemast lugulaulust, mis tegelikult ei olegi, News on juba üsna vana, kuid rahvalaulu seisukoha pealt mõeldes sadade ja tuhandete aastate rahvalaulude peale on see laul siiski uus. Mis on pärit sinu koolide suguvõsast ja mille sa oled üles leidnud? Kusse, marjakooli mehelesaamise lugu pärit on ja kuidas see on seotud sinuga? Selle algus on võib-olla 10 aastat gaasi, kui ma esimest korda kuulsin sellest lugulaulust ühel suguvõsa kokkutulekul. Ja keegi seda nagu laulda ei osanud, aga katkendeid, nagu oli sellest laulust ja õnneliku juhuse tõttu oma sugulasi otsides jõudsin ma ühe proua juurde Tartus, kelle juures kodus ootamatult. Ta võttis oma sahtlist välja koltunud lehed. Ja muuhulgas oli ka see lugu, mille üle mul oli tohutult hea meel. Ja sellisel moel ta minuni nagu jõudis ja mina olen seda jaganud sugulastega ja tuttavatega, et et seda laulu ei unustataks. Kuidas marjakooli sinule siis sugulane on? Kuidas ma nüüd seda ütlen, et ta on sündinud 1854. aastal, kus kandis ja ta on Maarja Magdaleena kihelkond kudina mõis, maardla küla ja tema isa oli kooliõpetaja maardla külakoolis ja see koolide suguvõsa, mille üks liige mina olen, ongi pärit sealtkandist ja kuus põlve on sealkandis olnud nad järjest külakooli õpetajad. Et ka marjakoolivend, kes on otseselt minu vanavanavanaisa, on kooliõpetaja. Ja nii on see siis laul edasi läinud põlvest põlve. Ja sellel suguvõsa kokkutulekul kuulsid sina seda esimest korda ja selliseid mitu aastat tagasi umbes. Ma arvan, et kümmekonda päris esimesel kokkutulekul ma ei kuulnud, et meie suguvõsa käis nüüd sellel suvel kaheksandat korda koos ja aga nad on kuskil kahe-kolme aasta tagant saavad, kui, et päris esimestel kokkutulekutel ma nagu ei osanudki sellist asja küsida, aga ei räägitud siis loomulikult see polnud seda kuulnud. Aga mille poolest see marjakool siis nii eriline neiu oli temast Kristjan Kiviküla laulik laulu tegi? Ega rohkem temast ei teagi kus sellesama laulu järgi, et et kuna ta oli kooliõpetaja, tatar ja ilus ja noor, siis ta oli juba eriline selle tõttu. Ta oli kooliõpetaja tütar külas, see oli midagi, mida silmapaistvad ja midagi rohkemat ja mingi soola tütar, et noh, see on selline tüüpiline Ma ütleks isegi laul, et kus see ei taheta nagu minna siis tavalisele maapoisile vaid oodatakse linnast või kuskilt kaugemalt endale kosilast. Ja ju ta siis oli temast laul teha ka võib-olla natuke pirtsakas, kas ma ise mõtlen, et tegelikult see laul siis paneb natuke pahaks seda tema maapoisi põlgust, eks ole, pigem ei kiida ja natuke nagu pilkaks. Laul jah, natuke ikka pilkaks. Tegelikult selliseid laule on ju päris palju ja minu vanaema alma tammerepertuaaris on ka päris mitu sellist laulu, mille kohta ta ütleb. Jah, meil külas oli selline tütar tütarlaps ja, ja see laul on tehtud seoses just tema käitumise ja olemise hoiakuga. Mis sa arvad, Elle, äkki laulaks selle siis selle laulu, mille teine variant on sinu käes, eks ole, mille sa oled saanud siis Alfred koolilt oma vanaisalt siis vanavanavanaisa Alfred roolil ja vanavanaisa tegelikult tema oli juba surnud selleks ajaks, aga tema kõige noorem vend Nikolai kool oli Alatskivi kooli juhataja ja öeldakse, räägitakse temast, et ta oli legendaarne koolijuhataja ja tema pani kirja oma vanemate esivanemate ajalugu natukene ja muuhulgas oli ka see lugu. Need on tema märkmetest, et oma venna käest sai, on uhke tunne ka, et selline lugu on suguvõsale tegelikult, kuigi nad ikka niisugune naa. Pilalaul veidikene, aga ikkagi kui see kirja on pandud, siis olides midagi rohkemat kui lihtsalt tavaline talutüdrukust. Igal juhul on see teie suguvõsanõud. Proovime laulda, proovime. Seal maardla külas kudinal seal saare mõisa ligidal, seal tuntakse üht mampseeli. Ta kannab siidist kampsunit. Ta ise ennast hiitaabia oma saba lehvi tahab. Koolmeistri tütar, ilus noor, ta nimi on Maarja kool. Kes teda tahab, koosi ta seedeeaa, brika soolema. Seal ütles ema-tütre-le saamine ära mehele. Siis vastas tütar emale ei talupoissi oma. Need rasvasaapad, Kalavinskid Ei või lina sallida. Ei, talupoisil pole head, ei naela. Kohvi suhkrupead. Vaat need on mehed, mis on linnas, need on minu meelest hinnas. Kas olgu lihunik või selgel kaelas ripub, uuri Kell. Siis tuli ranna pool tööks mees, tal habe oli ris ukse ees. Ta ütles, tere, mamma. Keesaar. Pane tütar mehele. Oh sina, vaene rannamees, sul habe onni, uuris ukse ees. Kui tahad tütart kosida, siis Ta habe kasida. Siis seisis vaene rännumees, nii kui lammas niitja ees. Ja kui siis pulma tuli, vaat kõik sääseise rõõmsad olivad. Kui pulmad noore paariga. Kitaajal sõitsivad hobust, 50 hoolivad ja palju kella õli, Liinat. Seal püritakskiis ta ka ja müüjaks välja loodiga. Nad kiisapoodi ideegi vadja rõõmupäevi nägivad. Nüüd on otsas pulmaloo, teagi, et ajal on kiisa. Noh, tuli välja küll see laul, miks mitte ka selle viisi peal Oled sa laulnud? Ei nojah, sa ei ole seda laulnud veel, aga kõik siit ei laulda ka, nüüd siis läks kõik rahvas kaasa laule. Mis sa arvad järgmiselt suguvõsa kokkutulekul? Ma arvan, et see oleks isegi tore. Sellel suguvõsa kokkutulekul ma pakkusin, et kas rahvas loeb ise või loen seda, et ma lugesin selle ette, kõik kuulasid väga suure heameelega, ma arvan, et järgmine kord neil on see juba tuttav ja tahavad seda laulda. Tegelikult kui refrään vahele teha, siis saaks tantsida ka. Ja kogu rahvas saab osaleda selles. Ütle, mitu last sul endal on? Mul endal on üks poeg, eks, poeg, ilmselt tema nimi on Martin. Kas Martin on ka seda Kuulsa sugu ema suguvõsa ema laulu kuulnud? Ma arvan, ta on seda nagu näinud, aga, aga noh, minu ettekandes seda teda muidugi loomulikult. Ikka ta nii väga praegu selle vastu huvi ei tunne, aga need on olemas tema jaoks. A, kus sa tead, et ta huvi tunne, kas sa oled küsinud? Ta ei tahtnud suguvõsa kokkutulekule tulla. Jah, aga võib-olla ei tea, mida sellest oodata või? Mis sa arvad hetkel, hetkel ta ei tahtnud, et võib-olla läheb paar aastat mööda, sest varem on ta käinud, kui vana ta on? 21 aastane. Kas sa võid öelda peale selle tõesti toreda ja vahva suguvõsa laulu, mis veel teie perekonnas või suguvõsas, Kaivo on ju ka teisi liine peale koolide liini on teie suguvõsas niisugust vahvat juhtunud mingi sündmus või mõni teine tegelane. Kas veel kedagi tead nimetada? Ma arvan, et nad on kõik vahvad. Kedagi Tänapäevaste eelistada, ma ei oskagi, et mul on kolm tädi, oli ka kolm onu, suur pere oli emal ja, ja nende puhul on see, et nad tohutult hoiavad kokku, nemad olid hundid ja siis alati öeldi, et selline käibefraas oli, et, et hundid, tere, tuli jälle. Ahah. Aga ütle, sa ütlesid, et sinu poeg veel noh, võib olla suguvõsa kokkutulek, on üks asi, noh sinna ei pea ju tingimata ka kohe tahtma minna. Aga oma suguvõsast teada sa saada tahtmine on ju hoopis teine asi, et mis või kes äratas sinul selle huvi oma suguvõsa vastu, hakkasid kirikukroonikates sobrama ajalooarhiivides oma sugulasi töötamas, et kas ikka on teil midagi ütelda, et mis või kes see oli. Siis tuli kaks asja kokku, et üks oli see suguvõsa kokkutulekud, hakkasid toimuma ja üheks esimesteks eestvedajateks ja ka ühe kokkutuleku korraldajaks oli minu enda ema. Ja teine selline liikumapanev jõud, ütleme nii, oli siis, et rahvaülikoolis Haapsalus tegelikult Noarootsis oli selline kursus nagu suguvõsa uurimine ja sealt ma sain oma esimesed teadmised ja soovi, et seda on võimalik ka teistmoodi uurida, kui lihtsalt ainult sugulasi tüüdata. Ja mis see sulle annab, et see on nii tüüpiline küsimus, ütleme, et paljud küsivad, et mis see sulle annab, see teadmine see paberi peal. Et sa tead, et kuna nad sündinud on või, või kust nad pärit on. Aga mina tunnen ennast kuidagi pärast seda, kui ma olen teada saanud ainult koolide suguvõsa juured, vaid ka teised juured, et et mul on nagu jalad kindlalt maas. Et ma olen siit pärit, et ma et mul on esivanemad, et ma võin öelda, et mitte keegi ei ole kuskile kadunud, et ma olen läbi ja lõhki eestlane, ma olen läbi ja lõhki siit maalt pärit kuidagi kindakindlam tunne on ja, ja kui tead, et millega nad on tegelenud, et siis tunned isegi võib-olla uhkust selle üle. Nii et ei mingeid identiteedi probleeme jah, ega siis midagi jätku ja tahtmist iseenda rõõmuks ja oma kasuks sellega edasi tegeleda ega oma lähedased selle juurde viia, aitäh. Tänan veel kord. Helle Narusk, Taeblast tervist ja jõudu kogu sinu perele ja suguvõsale. Ja saate lõpetame ka ühe lugulauluga uuema rahvalauluga ansambel Virbel esituses. Siidilipp ja hõbepurjed. Head laulmist. Laeva loni noore. Keeda. Laeva peal noored. Raw ta ju nii korralas. Lainte On ta ju ankur merelaevale. Taevane oled minu vend. Lokkis kübar. Nõnna looli. Lokkis. Söödu palgedel. Leili. Räti. Ime. Valgemaks teen vurri järve. Täriimuster. Aitäh Enele olulisi asju meenutamast. Kui võtta Virbli sabast kinni, siis novembri teisel nädalal pöörlevad Eestimaal nii seesama ansambel Virbel. Üks nende liige tuleb lausa Islandilt koju käima ja esinema. Ja Georgia meeskoor kombel, et kriisi on teine selle ringreisiosaline paslik mängida siia laulu haavatud karjapoisile, aga see haavata saamine on mitte sõja tulemus lahingu tulemus, vaid see on kaljult pudenemise tulemus. Kui mõnel kuulajal tekkis küsimus, kes selliseid viiuli ja klaverihelisid ja elektroonilisi eeliseid tegi, helisid tekitasid, siis siis olgu öeldud, et need olid Rein Rannap ja Tiit Kikas tänavu märtsis Tartus Vanemuise teatrisaalis festivalil maa ja ilm selline setu laulu interpretatsioon nende kahe suurepärase muusiku poolt. Aga nagu lubatud, on see saade. Natuke inglisemaiguline, oli ka Eesti väga head muusikat ja nüüd lõpetame taas ühe soome looga ja see lugu, nime jomievicon on traditsionaal ehk siis pärimusliku lugu, aga lahendatud väga kaasaegsel ja tantsukal moel midagi meenutaksin, Maike Huld, Fildi siin on ka tuttavaid kõlasid, et Eesti popmuusikast ja esitaja Paulina allergia ja siin mängitakse mitme rahvapill, kari Heinile mängib ka valli siis Balkani vilepilli, Tenngaadee, saiusser, viiulit, peeterlase tarri, Tomas luugreen kitarri, Aro, Anttila, basskitarri, abtissa, sepa löökpille, siis Paulina laulab. Aga aitäh kuulamast, tänast päri mustrit kõigile head teed, head ööd külas olemist, head kodus olemist, kuidas kellelegi. Järgmisel nädalal peaks siin stuudios olema Astrid pööning, kuulmiseni. Oota. Emalik puuta ignodeni, emalik kuulda, Paimepäine.