Hea kuulaja kodus tööl või külas või veel teel. Taas päri muster, siin ta on üle mõne aja, Ants Johanson. Teiseks looks on Svjata Vatra meie oma Ukraina. Naaberoo. Ranti. Meie oma ukraina mees kes teda teab, kannab nime Ruslan Trochynskyi. Teda kuulsite siin laulmas ja trombooni mängimas. Ja see oli ukraina rahvalaul. Eestimaale kohandatud ansambel, milles Ruslan mängib, kannab nime Svjata Vatra. Ja seal mängivad kaasa Kulno Malva akordionil ja torupillil Sandra sillamaa torupillil ja viledel ja Silver Sepp lõõtspillidel. Svjata Vatra all saabus äsja just nende esimene plaat. Ja lühidalt sile ansambli kohta, et neid ühendab kirg erinevate maade rahvamuusika vastu. Ruslan ise on endine Haida Maci liige ja siis möödunud aastal kutsus endaga kaasa mängima kolm Viljandi kultuuriakadeemia tudengid. Ja sealt see ansambel alguse saigi. Nad mängivad energilise ukraina lugusid ja romantilisi laule, aga Ruslan tunneb omakorda kirge eesti rahvamuusika vastu regilaulude ja Torupillilugude vastu. Ja kõik see sädemega tehtud asjad on need sellel pinal pappümbrisega plaadil olemas. Nii et keda selline kultuuride, miks huvitab siis tere, aga tulemast seda endale muretsema. Ja enne kui me alustame veel ühe ansambliga nende taadi, jutu, diskreetse mangot riiuga, kuulame veel Svjata, Vatra ratt ja lugu on Ruslan enda sulest, poiss nagu ponks. Vaat selline lugu siis tänase saate kohta veel nii palju, et saate lõpuosas taas eetris elu ajaring Ene Lukka ja kiki on neilt, kes võtab kokku terve aasta ringi ja, ja võimalikud kombed ja tähistamised tänapäevas aga nüüd diskreetse mango Trio. Niisiis, brigaadi pragadi ja stuudios on Kristjan pilt ja Oliver Laanet. Tervist, tervist, Tre. Viimati olite pärimustris isiklikult märtsikuus ja siis sai teilt igasugu spetsiifilisemaid ja vähem spetsiifilisi küsimusi küsitud. Kuidas te ise seda ja seda vahepealset aega vaatate, mis nüüd on, nüüd on uus plaatel väljas siin käes ja siin läbi kuulatud. Ja plaadi nimilugu see see brigaadi pragada oligi. Kuidas see aeg vahepeal on kulgenud? Ma ütleks, et ikka töiselt on kulgenud. Selle plaadi valmimiseks tuli väga väga palju tööd teha ja suvel oli palju kontserte. Uut materjali tuli kirjutada, et endal huvitav oleks see et on teinud. Jah, täpselt nii. Missugused olulisemad esinemised selle aja jooksul on teil toimunud kindlasti üks põhilisemaid esinemisi, mis neil oli, oli Viljandi pärimusmuusika festival. Ja oli seal ühte teistele veel. Võib-olla sellises suurtemates tuli, ehk siis võib mainida, et õllesummer oli, et tal lihtsalt massiivsuselt suured, aga võib-olla see esinemine nagu seal väga tähtis, see on meie jaoks. No ta oli selles mõttes tore, et õllesummer oli oma folgilava paigutanud kusagile muust alast eemale ja, ja seal oli nagu niisugune meeldiv seltskond nakastanud tegelasi ei olnud. Täitsa kuulajad, inimesed olid. Aga kui nüüd puhtmuusikaliselt proovite ennast hinnata, mis punkti te olete praeguseks oma oma rahvamuusika ja, ja muu muusika ühendamisega jõudnud? Ma arvan, et asi hakkab nagu vaikselt kipsama et noh, selle selle plaadibrigaadi pragadiga kõige paremini iseloomustab seda plaatiassed rohelist värvivahelised, tan selline alguse asi, aga, ja see uus materjal, mis me oleme nüüd kirjutanud ja seadnud, hakkab meie enda jaoks ka juba selline. Kergelt imekspandav, et asi hakkab nagu toimima või kokku sulama. Jah, see plaat nagu, mis on selline, ütleme sellise esimese ajastu lõpus me paneme siis nagu panime purki ära selle asja, mis me oleme teinud, et siis alates 2003 kolme aastasteks. Ja noh, seal on tunda natuke sellist, natuke natuke toores on veel sellest, kas roheline muidugi, oma võlu kindlasti jah, aga, aga see, see uus materjal, mida me, mida me juba oleme natuke proovinud teha ja mida olen katsetanud, et see on natukene, võiks öelda, ise vähemalt arvame natuke küpsem ja juba hakkab selline tuleb nagu juurde hoopis hoopis mingisugune teine tunnetused. Kergelt sügavam tunnetus tekib, et asi hakkab omavahel nagu paremini sobima. Lugude järjekord on väga hästi läbi mõeldud. Et ma vist mõtlesin, mina mõtlesin seda vist mingi kolm nädalat või kuidas need lood peaksid paiknema selle plaadi peal, et ta nagu plaadidünaamika tekiks. Aga selles mõttes, et ega see kontseptsioonialbum ei ole kyll. Jah, oli Oliveri põhiidee oli selles, et kuues lugu peab olema väga hea, sellepärast et tavaliselt kõikide väga heade plaatide peale on kuues kõige sel 500-ga. Aitäh hea vihje eest siis kuulamegi kohe viienda looduselt plaadilt. See oli siis plaadi viies lugu, mis tähendab see, viies on see siis on see siis plaadi hitt? Ise ei ole kindlasti mitte Hitega viiendatel lugudele on alati oma oma selline tunnus juures, et nad on sihukesed kergelt nagu eepilised või kuidagi sobib, et album kerib niimoodi kergemast kuidagi sinna eetikasse. Ja siis plaadi teine pool läheb mõtlikumaks. Sa ütlesid enne, et hakate nagu mingit sügavust kätte saama, mida sa silmas pead, sel ajal? Seda on raske seletada, mis on selline tunne, mis tekib, kui seda muusikat kokku paned, et seal tekib nagu mingisugused uued mõõtmed meie jaoks, kui ennem oli selline noh selline suhteliselt pinnapealne, see võib olla ses seadmise moment või noh Veel mitte pinnapealne, aga ta oli paljuski selline eksperimentaalne sihuke katsetuslik, et kuidas neid nelja regilaulu samuti nagu põnevamaks teha, milliste armooniliste jadad aga aga nagunii palju siis nagu seda tunnetuslik aspekt sealjuures ei andnud. Aga praegu hakkab tulema. Seal on seda seletada niimoodi, et et kui me nüüd olime selle plaadi nagu valmis teinud, siis nüüd edasi minna. Me arvame, et me teame, kuhu me järgmise asjaga edasi läheme, et see näeme sügava sügavamalt arvatavalt sisse sinna asja. Ma korraks intrigeerin, kas kas seda regilaulu nelja nooti, seda on vaja põnevaks teha. Tänapäeval on kindlasti vaja tänapäeva kontekstis lihtsalt inimeste tähelepanu on nii palju suunatud mujale. Et kui nende tähelepanu nagu ligi tõmmata selle neile tuttava ja siis võib-olla sealt, nagu tekib selle teise komponendi vastu ka huvi. Meie isiklikult teeme seda muusikat ikkagi sellepärast, et see pakub väljakutset. See on huvitav, et just organiseerimisprotsess Intrigeerin edasi. Kas, kas see on tutvustamise küsimus või? Või võib sellest neljast noodist sellest monotoonselt leida selle? Erakordsuse no ma arvan, et regilaul traditsiooniliselt demo Ongi monotoonse ses aga kui seda nagu väga puhtalt võttes kindlasti. Meie lähenemine isiklikult on nagu selline, et muidu laulaks siinses mingis mingis meestelaulu vooris või midagi sellist, aga tahaks nagu midagi uut teha veni, ehkki see vist päris edasi ei ole viiega küll kusagile edasi arendada, asja. Selge. Missugune siis on selle plaadi? Hitt siin ongi tegelikult kaks kaks erinevat lugu, et kõige õnnestunum seade on arvatavasti see viimane lugu XII valgenes. Samas kõige õnnestunum lindistuse poole pealt tundub, et see on laulan meremaaks, mis nagu lindistamise poole pealt tundus ikkagi väga sünge. Heas mõttes. Laulab mere Maxi. Me oleme seda hästi kaua teinud, aga ta ei ole mitte kunagi välja kukkunud niimoodi, nagu ta mõttes oli alguses. Aga ma arvan, et selle plaadi peal see konkreetne lindistas mingi ime läbi sai, teaks, et ta nüüd lõpuks on niimoodi, nagu ta pidi olema kogu aeg. Ma ei Ma ei. Ma ei, ma laulan, ma ei ma. Ma. Tallu. Küll olla. Laulan mere maaksi ja eelmine lugu tegelikult jäi ütlemata, missuguse. Laula kuni elad sihuke eepiline nimi ka. Lõpetame selle pikema jutu seks korraks ära, kui tuleb järgmine, võib-olla isegi kontseptsiooni plaat, siis, siis saame uuesti rääkida. Aga, aga selle plaadi tutvustuseks on teil kindlasti mingit mingeid ülesastumised tulemas ja, ja inimesed, kelle kõrv nüüd ärkas, kuhu nad saaksid tulla teid kuulama? Nad saavad tulla meid kuulama 14. detsembril Von Krahli teatri baariüritus hakkab kell 20 null null ja peale meie astub üles veel Viljandi bännikensunud. Võib-olla kasuviseda folgipublikule tuttav. Valisime, kutsusime nad just külalisteks sellepärast et neil on mõnel mõnel määral nagu meiega sarnane siukene. Sarnane energia võib olla lava peal või midagi sellist. Ja siis plaate mängib raadio kahest tuttav tiitši pikk, nii tiger, ehk siis Aimar Ventsel. Kes on käinud Viljandi folgil etnokonserve kuulamas, kaasa tantsimas siis ta kindlasti teab, mida see tähendab. Aitäh tulemast, aitäh, aitäh. Järgmiseks lubatud eluaja ringi ja Ene Lukka Jegikion. Tänases eluajaringis tahaksin tähelepanu pöörata kogu aastaringile ehk oma pere tähtpäevade ja pühaderingile. Juhtus nii, et ootamatult huvitavaks osutus noortele oma pere tähtpäevade ja pühade aasta ringi kaardistamine. Tuleb välja, et tegelikult tähistatakse ühes peres aasta ringis päris palju tähtpäevi. Keskmiselt 20. Väga üldjoontes võib leida samu rituaale ja tegevusi, kuid perekonniti on huvitavaid erinevusi. Kauntähtpäevi, mida ühes peres tähistatakse ja teises. Mirko pere elab Rakveres väikeses eramajas. Algab aastaring vana aasta lõpuga, et jõuda uude aastasse. Vana-aasta õhtul kaetakse kodus tavapärasest rikkam toidulaud. Siis läheb kogu pere alati kuuse alla rakette vaatama, tuttavatele head uut aastat soovima. Selline uus komme. Esimesel jaanuaril selles peres enam midagi erilist ei toimu. Järgmine püha 24. veebruar, iseseisvuspäev, minnakse tavaliselt Rakveres ausambamäele, kus toimuvad kõned ja laulud ning muu selline ja tavalised, järgneb ka sellele mitte tavapärane joonestamine, mis peaasjalikult seisnevad selles, et kui tavaliselt imestab pere köögis, siis sedapuhku elutoas. Järgmine tähtpäev, naistepäev. Põhiline asi, et kinkida emale lilli. Ehk ju teame, et lillede kinkimine ei ole ka teab mis uus komme aga tänaseks päevaks väga levinud, vahepeal isegi unustuste hõlma ehk vajunud, loodetavasti tänasel päeval hetkel jälle au sees komme. Siis tulevad sünnipäevad kõikide pereliikmete omad ja iga pereliikme puhul erinevas peres on veidikene eri moodi. Mirko peres saab sünnipäevalaps kõigilt kinke ja siis tulevad talle külalised, saab head-paremat süüa, juua nagu ikka. Vanavanemate haudadele viiakse perega nende sünnipäeval alati küünal. Selles peres tähistatakse ka esimest aprillinaljapäeva. Siis üritavad kõik 11 haneks tõmmata ja kui see õnnestub, on rõõmu muidugi palju. Lihavõtete ajal koksitakse mune kokku. Kui Mirko vennaga väiksed olid, siis tõid lihavõttejänesed neile ka öösel kingitusi. Emadepäeval korjatakse maja tagant metsast emale Ülasid või sinililli ning ostetakse võimaluste piires ka kingitus. No loomulikult jaanipäev tähistatakse ehteestlaslikult ehk süüakse kõvasti, kõhud täis ja ikka nagu tänapäeval kombeks, lõkkel küpsetatud liha pärast lähevad vanemad ühele jaanitulele ja noored Mirko oma sõpradega teisele. Lisaks on aastas kaks suurt ettevõtmist, mida Mircoyale saanud märkimata jätta. Sellel puhul tulevad kõik kokku ja see on rangelt kohustuslik. Kevadel ja sügisel tuleb maal vanaema juures põllutäis kartuleid vastavalt siis kas maha panna või üles. Hingedepäeval pannakse aknale küünal ja mardipäeval ostetakse perre komme, küpsiseid ning tehakse siis mardi sanditajatele. Igal juhul uks hea meelega lahti. Kui poisid veel väikesed olid, käisid ka nemad marti jooksmas. Aga see aeg on tänaseks mööda saanud, kuigi nüüd Mirko käis ka juba oma kursusekaaslastega akadeemias. Mardi- ja kadrisandis. Jõuluajal käisid vanasti Mirkko arvates ikka päkapikud ja kuna nende kodu lähedal on ka väike metsatukk, siis käivad poisid isaga seal kuuske valimas. Sihitakse ühiselt ära ja jõululaupäeval käis vanasti ka ehtne jõulumees. Kuid nüüd, kui poisid suured, ilmub lihtsalt kusagilt kingikott ukse taha, et kõik peavad salmide või lauludega oma kingid välja lunastama. Õhtul on pidulik ja pikk söömaaeg. Selline oli Mirko perearst. Liliani pere aastaring. Tema emapoolne suguvõsa on pärit Pärnust, täpsemalt öeldes kabli kandist. Praegu jaotub suguvõsa suhteliselt võrdselt kolme linna vahel Pärnu, Kilingi-Nõmme ja Tallinn. Vanavanaisa talu asus Kalita külas Saarde vallas, mis on siis viis kilomeetritki lingil hammest. Tema alustab ka oma aastaringi jaanuarikuuga oma sünnipäevaga. Üldse palju sünnipäevi peres sünnipäevad. Tema kirjutab, et kodus enam ei pidutseta, ostetakse vaid väikesed kingitused. Vähemasti tema sünnipäeval, märtsikuisel isa sünnipäeval on lisaks kingitustele juba ka pidu. Ja maikuu vanaema sünnipäeval sõidetakse loomulikult vanaemale külla ja see on perekondlik väike koosviibimine. Vanaisa sünnipäeval juulikuus, kuidas kunagi. Kuna vanaisa on juba ära läinud, siis minnakse hauale teda mälestama vahel Auda korda tegema, mõnikord ka ei juhtu sinna. Augustikuus, ema sünnipäeval on ikka kingitused, lilled, sugulased tulevad külla ja väike pidu ikka. Septembrikuu noorema venna sünnipäev On palju kinkevennal pidu koos sõpradega, aga sugulasi sinna ei kutsuta. Detsembrikuu vanavanaema sünnipäev, see on Liliani suguvõsa ainus suurem kokkusaamine aasta jooksul. Vanavanaema hakkab siginema oma 100.-le eluaastale. Seega püüavad kõik sugulased igal aastal tema sünnipäevale jõuda. Süüakse torti, juuakse kohvi ja mahla. Aga teised tähtpäevad. Loomulikult mai teine nädalavahetus, emadepäev emale viiakse hommikuse heegeliled voodisse. Hiljem koos perega minnakse välja sööma. Kindlasti peetakse sellel päeval ka teisi naisi. Vanaema, vanavanaema meeles. Isadepäev novembri teine nädalavahetus. Õhtupoolikul tehakse isale, kes armastab väga kinos käia välja kinopilet koos millegi suupärasega. Jõulud rendiisa toovad metsast kuuse traditsioonilised jõulutoidud kingitused. Kui vähegi jõuab, sõidetakse külla vanaemale ja vanavanaemale. Kui see jõululaupäeval ei õnnestu, siis vähemalt tehakse seda järgmisel päeval ja vana-aasta õhtul. Kuna kõik pereliikmed on täiskasvanud, siis vaatab igaüks enamasti ise, kus oma aastavahetuse veedab. Lillian räägib, et vahe eelmiste põlvkondade, ka on tema arvates pühade tähtpäevade tähistamisest peamiselt selles, et koos vanavanaisa surmaga ja vanavanaema kolimisega linna vanaema juurde sai otsa ka talukoht. Et tema veel mäletab neid nääre, kus kogu suguvõsa, keda oli praeguses märgatavalt rohkem kokku kogunes ühise pika laua taha kodus tehtud verivorsti sööma siis oli ka kingituste tegemine teistsugune. Paar nädalat enne nääre tõmbas iga sugulane ühisest nimeanumast välja suvalise sugulase nime, kellele siis otsustati suurem kingitus teha. Koos Liliani mõlema vanaonu surmaga lõppes traditsioon, mida püüti küll pärast vanavanaisa surma aastal 1987 veel toimimas hoida. Paraku ei tea Liljal suurt midagi oma isapoolsest suguvõsast, sest ta pole neid kohanud. Nende kahe pere aasta ringi kaunistas Aivar Arraku kandlemuusika ja see oli valss, sinililled. Milline on aga teie pere aastaring? Kui te sellele mõtlete, siis te teate, kas te olete sellega rahul. Aga igal juhul, olgu see teile ja teie perele toeks. Lõpetame selle kiluoja ringi Siiri Sisaski esituses lauluga olemu palve. Teda saadab Revalia kammermeeskoor dirigent Hirvo Surva juhatamisel. Tärimuster tänaseks ongi päri muster sellega otsas. Aitäh, Ene Lukka Jegikyannile. Aitäh stuudiosse tulemast diskreetse mango Trio meestele. Ja saadet jääb lõpetama uhke setu ansambel, kuldad säuk ja laulavad neile kahe baariga gaasitamise. Head õhtut, head tööd, head külas olemist, head teed. Kuidas keegi ja kuulmiseni pärimustris jälle nädala pärast.