Õhtust hea kuulaja kodus või tööl või võikülas või teel, kuidas keegi. Ja täna mängime taas uut ja vana pärimusmuusikat, sekka autorimuusikat ja stuudios siin nuppude taga Ants Johanson. Head kuulamist, teine ja, ja eks me ootamegi pühi vuma humal muudu ja uudi uudipühi. Pühadeootus võib ju inimestel suur olla, aga, aga üks üks asi, mida, mida väljas maas puudel ja ja majade katustel ja põldudel ja, või, või autokatustel ei ole, on, on lumi. Ja see pühade tunne ma arvan, mitte väga, paljudel ei ole, ei ole, seetõttu see päris. Aga vabaõhumuuseum on teinud väga palju selleks, et et eriti põhjaeestimaalastele, aga miks mitte kogu Eestimaale seda seda päris jõulutunnet tekitada. Ja nüüd meil on intervjuu äkki jutt Maarja Kõutsi ka Eesti vabaõhumuuseumist, tere õhtust. Tere õhtust ja ma kõigepealt on küsimus. Täna need see jõuluküla algas ja kestab pühapäevani. On. Kui kaua neid jõulukülasid, te olete seal vabaõhumuuseumis korraldanud? No kes seda täpselt enam mäletagi, üks kümmekond aastat on, oleme me jõulude ajal ikka külalisi oodanud. Daci erilisemat moodi. Meil on talud avatud ja ja lahti tehtud, köetud ja mõnusasti jõuluselt kaunistatud ja, ja üht-teist toredat tegemist leiavad sealt nii suured kui väikesed. See selline selline tegevus on, on mõeldud ma võib-olla aastate jooksul järjest rohkem inimesi igatseb noh, tõenäoliselt nii see ongi järjest rohkem igatsed seda, seda vana jõulutunnet või vähemalt vähemalt aimu saada sellest, mida see, mida see jõulutunne sellises Eesti külas oli. Aga keda te sinna eelkõige ootate? No eelkõige me ootame sinna peresid kes siis võiksid aimu saada tõesti sellest, missugune võis olla jõulude tähis. Meie vanasti. Sest et on palju neid lapsi, kes on, et linnas üles kasvanud ja võib-olla teil ei ole aimugi jõuludest Maal. Aga see on veel vanaemasid, vanaisasid, kes on ise lapsepõlves neid jõule sedasi pidanud ja, ja muuseum ongi ju see koht, kus on kõige õigem mäletada neid asju. Ja siis miks mitte. Vanaemad-vanaisad võiksid võtta oma lapselapsed käekõrvale ja tulla muuseumisse ja ja seal vaadata kuidas kasti topitakse ja siis võib-olla rääkida oma lapselapsele ka, et et vot, meil oli ka nii ja minu ema tegi Khani tema panin just selliseid asju sinna vorsti sisse ja ja, ja kui hobune sõidab mööda või kui saab hobusesõitu teha, siis siis vanaisa rääkida, et meil oli ka selline värav, sellist värvi ja et see, see on selline mäletamise koht ja meenutamise koht ja rääkimise koht. Ja põlvkondade kohtumise koht. Et, et seda me tahame edasi anda. Kas see toimub ka see, kes olid näiteks täna täna juba nii-öelda päeval see, mis kellast kellani see see käiski ja, ja kes, kes tänased põhilised teie külastajad olid? Reedel päeval ja pühapäeval on meil jõuluküla ja tema siis 11-st neljani. Ja täna olid põhiliselt, kuna reedene päev oli, siis olidki just vanemad inimesed ja väiksed lapsed kas siis vanaemade-vanaisadega tulnud või siis kooli või lasteaiarühmadega. Et oli ka töökollektiive, kes olid saanud vabaks, arvas enne reedese päeva ja meile külla tulla. Aga just oli näha ka jah, neid neid vanaisasid, vanaemasid ja täiesti toimib, et et nad meenutavad oma lapsepõlve ja oma jõulusid sealjuures. Ja ilmselt on ka nii, et, et vanaemad-vanaisad väga paljud veel on ise seda elu elanud, aga, aga juba juba emad-isad ilmselt on väga paljud linnas sündinud ja, ja, ja neile on see väga suur, väga suur. Noh, kas kellele romantika, kellele lihtsalt huvitav see, mis seal toimub, midagi. Igal juhul on ta pisut teistsugune, kui kui need tänapäeva jõulud kipuvad olema, et oktoobrist alates juba hakkab selline suur osturalli pihta ja kõik need tuled ja ja säravad asjakesed, mida poed okta peale panevad ja, ja see väsitab. Et meilt leiab vast sellist rahulikumat hingamist ja sellist jõulutunnet. Küllap olid lastel ka ka nii-öelda selles ütleme jutumärkides vanasti, või see võibki olla ütleme, 150 aastat tagasi ja sellest sellest ettepoole ajas olid omad unistused, et loomulikult ei tahetud Nintendo mängu, vaid vaid piisas saiastki või uutest saabastest, eks sellest on ka palju raamatuid raamatutes kirjutatud. Aga, aga mis on see, mis ongi see ajaperiood, mida te nagu taastate või, või uuesti võimaldati inimestel neid aegu mäletada, mis, mis, mis suurusjärk see ajaperiood võib olla? No selle ajaperioodi dikteerivad ka meie rehemajad mis on siis valdavalt 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusesse jäävad. Et seda aega me seal püüame elustada ja, ja nende majade vahel käib ringi ka jõuluvana, kes ei ole, et selline punane punases riides nagu, nagu lapsed tavaliselt arvavad, et jõuluvana olema peaks. Selline punane jõuluvana on just Coca-Cola reklaamidest pärit. Meil on enne selle Coca-Cola aega jõuluvana tema Antsis sellises lambanahksed kasukas ja pikk kepp on tal käes ja habe ees ja ja täna just küsiti ka laste käest, et kas te tundsite ikka jõuluvana ära ja nad ütlesid, et oli jõuluvana voodi küll. Tõepoolest, mina, ma ei, ei, ei julge öelda, et, et kuskil oleks sellest kirjutatud või seda uuritud, et kas külas käis jõuluvana ja, ja mis ajal see küla jõuluvana muutus punaseks, kui ta üldse kunagi punaseks. Ma mõtlen mantli mõttes punaseks. Muutus aga kust Sa ise pärit oled? Mina olen pärit Haapsalust Haapsalu linnast, nii et päris selliseid maa jõulusid, minul ka kahjuks ei olegi olnud, kuigi maakodu meil on, aga sinna me nüüd jõulude ajal jõudnud ilmselt oli kütmises kaasal murehetk. Et kuidas seda maakodu soojaks saada ja siis minu jõulud on möödunud Haapsalu linnas, aga, aga mu jõulud on olnud väga ilusat perekesksed ja ja üksteisele kingitusi jagatud ja salmi loetud ja lihtsalt kodus oldud ja, ja perega koosolemisest rõõmu tundnud. Kas su enda vanaema, vanaisa olid veel maainimesed või olid nemad juba linnainimesed? Aga ema oli küll maainimene ja, ja mulle on alati meeldinud kuulata tema, tema jutt deva jõulud. Just, kuidas siis minu vanavanaisa oli lapsed ajanud teise tuppa ja ja mõne aja pärast nad tohtisid alles sinna sinna taha kambrisse ja siis oli jõulupuus seal täies hiilguses esitud kommide ja õunte ja, ja piparkookidega. Ja vanavanaisa selgitas siis, et haldjat käis nüüd vahepeal ja ehtisid jõulukuuse ära ja, ja kingitused siis vanavanaisa ise nikerdas puus, sellised hobused ja, ja kuud loomad, head olid seal, kuule on siis olnud ja, ja see on selline väga helge pilt minu silmis ka, et selline tõeline jõulutunne valdab või kui vanaema jutustada, kuulata. Kui kui, kui suur on see seltskond, need inimesed, kes, kes seda kõike seal oskavad ja, ja kas, kas need inimesed, kes kes vorsti teevad ja ja kes harmooniumi taga istuvad, kas nad on? Kas mõni on ka selle pärimusliku endaga kaasa saanud või on nad õppinud, seda ma mõtlen ja selle jaoks õppinud? Kindlasti on, on tegelikult suures osas pärivuslik et ikka on oma emadelt vanaemadelt kõrva taha midagi pandud ja üksteisele ka õpetusi jagatud. Aga, aga meil on vedanud töökollektiiviga palvemehes vara hoidjateni, kõik osalevad jõulukülas ja, ja ja on erinevates rollides, tulevad sellega suurepäraselt toime. Nii et kõik on teie enda töötajad. On ka selliseid vahvaid sõpru Habic, kes päris iga päev vabaõhumuuseumis ei tööta, aga aga kellele meeldib aeg-ajalt ikka meile tulla ja meid aidata ja ja ennast vanasse aega tagasi viia. Nende rollide läbi. Kus sa ennast Ise paremini tunned, kas, kas mööda mööda seda Eestimaad käies erinevatest kihelkondadest pärit talud ja, ja palvemaja või mööda seda küla käia või siis kesklinnas seal natuke loomulikult suunatud küsimus, aga, aga kus kus see su kodune jõulutunne enam peale tuleb? No minu jaoks on vabaõhumuuseum üldse selline väga tore saareke keset pealinna ja, ja ma olen alati nautinud seda, et lähen hommikul tööle justkui maale. Et loomulikult mulle meeldib olla, see on rohkem kui, kui kõrgete Hoodet kesklinnas, et jah, seal tuleb see õige tunne peale. Aga ometi ometi ei ole seal neid säravate küünaldega või elektriküünaldega kuusk ja kolmnurki akna peal ja, ja teatavat sorti muusikat, mis selle tunde linnas tekitab, või kesklinnas see kaubandus, jõulud, mis, mis on need asjad, mis seal selle selle jõulutunde tekitavad. Lisaks maatundele? No seal on kahtlemata see köetud reheahjuhõng ja ja jõuluküünlad ja, ja siis need kuused, see ei ole tuledega esitud, kaitsnud mehitud ise oma kätega tehtud õlgedest, ehetega ja uutega ja kommidega ja see on selline ese ja ja lihtne ja armas ilu. Tõenäoliselt on, on oleks tore, kui see oleks väga tore, mitte tõenäoliselt, vaid see ongi tore, kui, kui hästi palju inimesi seda jõulutuleksid üles leidma. Mida te, mida te pakute inimestele siis kui, kui midagi nüüd loetleda mis, mis missuguseid eri võimalusi neid jõule meenutada või mäletada. Koos mäletada. Jah, meil on kohe üsna palju neid erinevaid paiku ja kohti seal, vabaõhumuuseumis, kuhu minna, kus midagi vaadata, leida näiteks pulga talus on meil sellised, eks, et jõulutoimetused perel, kes illust topitaksegi vorsti ja sätitakse kambreid. Jõuluks valmis, õled on toas ja saab jõulumänge mängida. Vanaaegseid vahvaid kabelis on kontserdid, need on erinevad koorid laulmas. Homme laulab püha vaimu koguduse kammer, koor ja pühapäeval kammerkoor, stuudium vokaale, kontsert kõrtsis. Me näitame jõulukommetega seotud silmi, mida ETV on kümmekond aastat tagasi yles võtnud. Seal saab meisterdada jõuluehteid ja, ja karbikesi ja ja martsipani Foodida kuju, kes siis. Ja, ja pühapäeval on kell kolm ka hästi tore kontsert kõrtsis. Õed Taulil tulevad meile külla, mulgikeelseid laule laulma. Ja muidugi populaarne koht, ma täna ka vaatasin, et see oli inimeste lemmik, on, on koolmeistri juures, kui koolis, kus siis saab ühiselt vanu armsaid jõululaule harmoonium saartel laulda. Ja sepa talus on, on perenaine ja peremees see ametis sellise aastalõpu põneva tegevusega, nagu ennustamine ja õnnevalamine. Seda saab ka, on läbi proovida. Üks see on tõesti muljetavaldav kava ja, ja jaa, jaa kange isu oleks kui see, kui see oleks võimalik, siis pühapäeval võiks olla kuju jumalateenistus, aga, aga see oleks nüüd küll natuke vara, kui oleks jõulujumalateenistus üks pühapäev varem. Aga, aga ma saan aru, et kontsert on ja ja pärast kontserti minnakse kõrtsu nii nagu nii nagu väidetavasti on, see on see mõnda aega Eestimaal käinud või kunagi käis. See võimalus on tõepoolest käia ära kabelisse. Kõrtsus. Nii et homme kella 11-st ja, ja samuti pühapäeval on võimalik siis siis inimestel teid taas külastada. Aitäh Maarja kõuts selle selle sissejuhatuse eest ja, ja ja palju lund ja jaa, ilusaid jõule teile sinna vabaõhumuuseumisse ja päris koju ka. Aitäh teile ka kaunist jõuluaega. Aitäh jaa, minu mälestus, ma läen tegelikult homme seda, seda piiluma, seda, kui koolimajas toimuvat harmoonimi saatel jõululaulude õppimist ja samuti samuti kabelist tahaks neid helisid kuulata kabeli sees. Aga, aga täiesti juhtumisi oli siin mõned nädalad tagasi. Kui sattusime Kihnu maale oma kontserdiga. Siis siis see kontsert sai alata. Ta peale siis kui, kui kihnu naised olid oma jõululaulude harjutamisel õpetanud ja jaagu kuduvad ja körtsikutes külanaised Katrin Kumpan juhatusel. Selles uues kultuurikeskuses Jõululaule harjutamas üks roosike on tõusnud ja, ja teisi selliseid moodsamaid vähem moodsamaid jõululaule laulmas, et see oli. Et see. Ma ei, ma ei, ma tõesti. Pean oma linnainimese positsioonilt, ütleme, et ma ei teadnud, et sellised asjad üldse veel toimuvad ka päriselus. Aga, aga kui neid nii vähe päris elus toimub, siis, siis saab sellest osa nagu, nagu äsjasest jutust aru saime. Muuseumis nüüd üks Kihnu laul, kus, mida kindlasti kihnlased seal ei harjunud, tänud. See on vaimulik rahvalaul või rahvakoraal. Nüüd ole Jeesus kiidetud ja see ongi siis Kihnust kunagi kunagi üles kirjutatud. Ja Püha Miikaeli poistekoor laulab seda Kadri hundi juhatusel. Ka täna on 15 minutit ja natuke rohkem Ene Ene Lukka Jegi Gianni päralt. Ja tema tänases eluajaringis räägib põlvkondade sidemest samast, milles millele juhtis tähelepanu ka Maarja kõuts, milleks vabaõhumuuseumiskäik? Väga hea võimaluse annab, nii et palun. Jätkan perekonna ja põlvkondade vahelise sideme loomise ja hoidmise tähtsal teemal. Sel korral on mul ka abivägi noorema põlvkonna esindaja Grethe Mägi Laas näol. Gregrete tere. Grete ema Urve on tuntud folkloorirühma juhendaja. Grete on üles kasvanud laulu ja pillimängu sees pilgeni kõrvuni kurguni sees. Tänaseks on sinust saanud aga eesti folklooriseltsi esinaine. Aga küsin perekonna teemal, mis roll on sinu jaoks perekonnal? Perekond on, kuidas öelda niimoodi, et perekond on minu jaoks kõiki, nii et see ei kõlaks niimoodi väga ära leierdatud, aga tegelikult nii on, et seda enam, et nüüd ma olen juba mitu aastat niimoodi Tallinna ja Tartu vahet pendeldama, seda enam ma tunnen, et et perekond on see, mis aitab hoida tasakaalu isegi siis, kui on kiired ajad ja rasked ajad. Et jah, ma ütlen lihtsalt, et perekond ongi minu jaoks. Ja me tõesti usume seda, mida sa ütlesid. Minu elukogemus ütleb, et kõige olulisem põlvkondadevahelises sidemes on tingimusteta armastus oma laste vastu. Usk, et minu laps on tingimusteta maailma parim armastada oma last just sellisena, nagu ta on esitamata talle sobimatult kõrgeid nõudmisi, mille tagajärg võib-olla sügav masendus, rahulolematus iseenda ja kogu ümbritsevaga ning ebakindlus. Tingimusteta armastus on aga loovusele ja väärikusele üles ehitatud põlvkondade side. Julgen arvata, et sellisel juhul ei jäta lapsed oma vanemaid vanaduses hoole ja armastuseta. Tingimusteta armastuse elutarkuse omandamine pole lihtne. Kui see aga juba toimib, on suhted oma järeltuleva põlvega imeliselt kerged ja tiivustavad nii lastele kui vanematele. Turvalises, armastavad ja hoolivad, kodus kasvanud laps ei löö kedagi jalaga ei lükka ümber riste, haudadel piina, loomi ega mõnita endast nõrgemaid. See on minu usk, elukogemus, keete, mida pead sina kõige olulisemaks, et põlvkondade vahel oleks hea side? Armastusest rääkisid, ma arvan, et et kõige tähtsam on, et püüda 11 mõista, sest et põlvkondadevahelised erinevused on paraku nii suured ja tihtipeale me ei mina lapsena rääkides roomiks, mu ema teeb ühte asja nii või teisiti veel hullem kui vanaema, kes on hoopis vanemast põlvkonnast etesse püüded, et vähemalt perekond püüaks 11 mõista, ema püüaks mõista oma last, kes võib-olla paugutab uksi, siis selline iga tuleb meil kõikidel. Ja Ma arvan, et see ongi. Aga millised, millised tegevused või millised asjad aitavad 11 mõista. Perekonnast põlvkondadevahelist rääkimine koos tegutsemine koos igasuguste tähtpäevade ja asjade tähistamine. See on oluline, et võimalikult palju koos olla võimalikult palju suhelda. Võimalikult just niukesed, väikesed perekonna rituaalid ja tavad, need aitavad hästi palju nagu hoida perekonda koos, isegi siis, kui kohtutakse harva, kui vanavanemad näiteks elavad, aga ma usun, et enamustel perekondadel on mingid niuksed ikka mingid pühad või mingid muud sündmused, mille puhul kogunetakse. Et sinu perekonnas ei ole sellist asja, et vanem põlvkond ütleb, et ei saa noortest aru või nooremat ütelda, need vanad, need ei kõlba enam kuhugi. Ei, meie perekonnas ei ole, me oleme just püüdnud niimoodi mõista aru saada, 11 toetada on küll mõnikord raske, aga ma arvan, et meil ei ole jah sellega nihukest probleemi väga õnnelik inimene, palju õnne, aitäh. Aga kui sa nüüd oskaksid öelda äkitsi, mida sa oled saanud, mida on sulle pärandanud vanemad või vanavanemad, et sa oled selline nagu sa oled? Oi kui raske küsimus. Kuidas selle niimoodi sellele üheselt vastata on väga, väga keeruline. Kas sa oled näinud, et midagi teed seesamamoodi, kui sinu ema või sinu vanaema või või mõni õpetus, tuleb meelde, et vanaema ütles nii. Ahjah, ma nüüd teengi nii nagu vanaema või ema või vanaisa viisa ütles. Jah, niukseid asju on küll, aga need on pigem ütleme niimoodi alateadlikult, sest et niukseid ütleme pärleid, mis vanaema käest ema käest on tulnud, neid õppinud nagu hindama ja kasutama ka, mitte päris niimoodi väiksena teadlikult ja alateadvuses. Seened tulevad ajaga, jaa, olen küll tabanud ennast mõtlemast, et issand, ma olen täpselt nagu oma vanaema heas mõttes või ma teen mingit asja nagu mu ema, et üldse üldse teadvustamata, et nii on hea või noh, kuidagi ongi need asjad loksunud niimoodi paika. Ja kui sa teed, siis, siis järelikult see on sulle vajalik. Nii teed jah, küsisin eile ka oma vanemalt pojalt Kristjanit ja et mida tema on kaasavaraks saanud ja siis ta kohe ütleski, et eks ikka see põlvkondade vahelise sideme puhul tema ütleb see kultuur ehk ühised väärtushinnangud ja et armastus Eestimaa ja Eesti kultuuri oma kultuuri vastu. Et, et ema ja vanaisa põhjapaneva alusse sellel teemal andnud, et nüüd ta on nii-nii-öelda. Marurahvuslik, eesti patrioot? Jah, ega tõepoolest kõike, mida sa oled saanud kaasa oma mõtlemises, olemises, käitumises seda ei pruugi märgata, võib-olla ajapikku, aga praegu sa oled alles 25 aastane, noor inimene, kas sul on veel aega märgata? Perekonnas kui sinu perekonnas lauldakse, ka lauldakse, ikka lauldakse peale, selles folkloorirühmasid nagunii, aga nii kodus ka ja ikka eriti siis, kui ma väiksem olin, ikka oli niuke tühist laulmist ja mõnikord õhtut lihtsalt käsu ema tuli, maga paneme, siis me võisime vahetevahel laulda niimoodi täitsa tundidega tuppa ja magamaminek magamaminek lükkus mõnikord täitsa hilja, peale seda hakkasime seal jutustama ja siis ema rääkis muuhulgas ka, kuidas tema üles kasvas ja mis kõik tema vanaemaga juhtus ja, ja tema emaga ja siis jälle laulsime midagi ja ja hästi niimoodi, et sinu peres on inimesed rääkinud omavahel, sul on ettekujutus olemas, kuidas kasvas üles sinu ema, sinu vanaema ja minu vanavanaema ka vanavanemad hakkavad, mis vanavanaema nimi on? Koi jälle raske küsimus, hästi raske, mina, ema räägib temast alati kui vanaemast. No ongi nii, nii kaua sa jõuad mõelda, kui me kuuleme laulu. Sest tegelikult tõepoolest lauludes olevat sõnul sa, sa võid ka meenutada, millist laul ema sulle näiteks unelaulus laulis. Aga et laulus peituvad sõnumid ladestuvad lapses alatiseks ja mõjutavad tema olemise käitumist tulevikus nii või teisiti. Ja kuuleme hästi armsa laulu, kus on kirjas just igatsus, armastus, koduootus ja see iga inimene, iga laps, sõltumata vanusest ja tahab, et teda oodatakse tema kodus. Meelika Hainsolt. Lõuna-Eesti laul. Läki kulla kodo poole. Läki, kulla kodu. Ime uinus suud. Ese rai Osva. Kollas kulla kodu, tule. A köökari Kado. Teie tule pin. Meil on kodu kullane. Katus on Elmuna kooris. Läki, kulla kodo. Le. Ime Hueenus uut. Kunas kulla kodu, tule? Kari Dodo. Me. Mäe-le. Maja marjavarre siin. Katus on meil munakoori Nagu me kõnelesime, et väga tähtis on ühised vaimsed väärtused põlvkondade vahel. Üks asi on loomulikult vanavanemate ja vanemate eeskuju ja teine asi on ka kõnelemine väärtustest, väärtuslikest asjadest, mis on olulised lapsele, emale, isale, vanavanematele ja hea on sel teemal kõnelda, nii et iga põlvkond, sõltumata ajast, saab kaasa rääkida. Grethe järgmine raske küsimus sulle, mis on sinu jaoks kõige olulisem asi väärtus elus, mida, millest sa mitte mingil juhul ei loobu, perekonda sa juba nimetasid? Ma arvan, et minu jaoks kõige kõige olulisem on see, et ma saaksin teha neid asju, mida ma teen rõõmuga, mida ma teen hea meelega, mida ma tahan teha. Ka minu ema ja minu vanaema on mulle öelnud, et kui sa ikka midagi tõesti tunned, et see ei ole sinu asi, kas mingi töö või, või, või noh, ükskõik siin elus siis siis ära tee ära ausalt, ei tee neid asju millest sa tunned, et on kasu ja mida sa teed rõõmuga. Ja ma arvan, et see ongi minu jaoks kõige tähtsam, et ma saaksin alati kõiki oma tegemisi teha rõõmuga. Et kui sul midagi läheb ebameeldivaks või lausa vastikuks, siis selle töö sa lõpetad ära ja ei hakka vastumeelt tegema. Jah, ma püüan niimoodi, kas alati õnnestub, aga ma väga püüan alati nii teha. Nii et rõõmuga tegemine on sinu jaoks üks olulisemaid asju. Vanemad armastavad oma lapsi, on neil eeskujuks, aga eriliselt tähtis on endiselt vanavanemate roll õpetades kõige olulisemaid kasulikumaid eludega, kui siin näiteks nagu sina ütlesid heleda elutarkuse, mis sinu vanaema ütles, aga näiteks selline tarkus, mida ütles minu ema minu lastele. Et sa võid kõike õues teha, aga keegi ei tohi haiget saada. Ja kui sellest pead kinni ja pidevalt lapsele ütled, siis on süda rahul lapse pärast, kui ta on õues. Pedagoogikadoktor Maie Tuulik väidab, et lapsel ei ole kaasa sündinud suhtumisi ega kindlaid väärtushinnanguid. Need omandab ta elu jooksul järgmisel viisil. Täiskasvanud räägivad lapsele, mis on hea ja mis on paha sealhulgas muinasjuttude kaudu. Laps omandab väärtusi jäljendamise teel. Eriti kui eeskuju on lapse arvates positiivne. Laps, keda koheldakse kui väärikat inimest, peabki tavaliselt endast lugu. Isiklik kogemus, osaledes igapäevaelu toimetamistes ja oma pere rikkalikus tähtpäevade pühade aasta ringis. Valmistugem siis tulevaseks suur pühaks kogu pereliikmetega. Suur tänu Gretele tulemast kõnelemaks väga tähtsast, väga väärtuslikust teemast, kuid väga raskel teemal. Aitäh. Usun, et hea tahtmise korral kõik õnnestub. Mis puudutab põlvkondadevahelist järjepidevust, siis siia sobib hästi üks Araabia vanasõna. Minu isa sõitis kaameliga, mina sõidan autoga, minu poeg sõidab lennukiga ja minu pojapoeg kaameliga. Lõpetuseks üks jutt indrek kaldalt söömise lugu. Ma istu Danny ütsinde kada. Ma istud all nii ütsiinide Ma istu talli üksinda ja ooda Humma veel ja ma istuda nii üksinda ja taha Humma. Maistu talli ütsinde jooda umba. Saardu IRA Veliidu sõsardus tra v liidu. Ime Tourosiini liid esaja piiraktid ime Tourosiinid säädu piira. Mais tõtanni ütsindaja väega taastasa söö. Maist sõdally ütsildaja väega tahtsa söö. Sõsar tõi, Iraaveli tõi, sõsar tõi, sai. Täriimuster. Pärimuster läheb edasi, siin jälle Ants Johanson ja üks üks väljamaine lugu. Ja väljamaa keeles siia vahele. Iren Lowas on, on Ungari lauljanna ja tegelikult ka ka rahvaluule rahvalauluuurija etnoloog kes elab pealinnas, aga kes laulab nüüd ühe, ühe imelise imelise, Ungari vaimuliku rahvalaulu. Siin ei ole jõuludega midagi tegemist kõigevägevama küll aga seegi on see kujutluspilt, millest see pilt, millest see laul räägib, on ühest neiust, kes kes astub taeva poole või oma oma surmateed. Ja, ja tema teda saadab. Nii nagu sealkandis pagan, paganlike st aegadest on kujutatud, et tal on kaasas lammas, mille sarvede vahel on kelluke ja, ja teda saadavad nii nii päiksevalgus kui kui kuuvalgus. Ja niimoodi jõuab ta taeva väravale. Tuul ringi, nüüd käib mööda metsi. Tei. Kannab valgeid lumehelbeid ka share enda, aga nõnda kiirelt möödub käik ei peagi loojale muutub hämaraks. Talve. Nõnda kiirelt möödub päike ei peagi loojale. Udu. Ma raktaaž, talved on talvine, on talvine öö, valgeid hange tangu joonud. Tuul mänglemas veel, On hiili sel teel kergeid vetsakuid puistab talvedi. Ei pilvede sees kuuma ükskide. Õigel pimeduses kuuled metsa mühinal. Ainult vääna rändurmees kõnnib üksi õigel teel läbi lume viivad sammud kaugele. Laana rändurmees kõnnib. Niimoodi laulis virve köster ehk neiupõlve nimega Haavik, Virve-Elfriide köster Kihnu naine, kes on plaadile kirjutanud terve või nüüd on plaadile kirjutatud terve hulk 34 tema laulu ja see oli laul nimega talvine päev. Ja selline Chardassilik ja natukene ka Slavilik. Uhke talvepilt oli selle viisiga, aga väga uhkelt talvepilt oli, oli siia sisse lauldud, nii et otsige Kihnu virve laule, kui te tahate või sellist väljaannet, kui te tahate rohkem teda kuulata ja küllap muidugi siin saates aeg-ajalt mängime juurde. Nüüd veel kaks lugu sellesse saatesse ja mul on õieti päris kahju, et et selline imeline lugu nagu Riho Sibula kuu laps. On sellises rütmis kirjutatud, sellise tundega mängitud, et, et et teda ei ole rahva seas mängima hakatud. Et selliseid teisigi teisigi lugusid, millel ei ole nagu väga kindlat vormi või väga kindlalt meetrumit on mitmete rahvapillimeestena jõudnud. Pärimusmuusikuteni jagavad kuu laps ei ole. Aga ootame seda aega või, või mängin ise ükskord selle kuu lapse ühe kena laba jalana kasvõi ära. Aga mängime Oidioobi nimeliselt kollektiivilt Rootsist nende loo nimega kuulabs. Enne kui saade päris otsa saab. Veel ühest jõuluasjast tahaks teada anda, et esmaspäeval ja teisipäeval on Tartus mänguasjamuuseumis muinasjututuba lugusid jõuludeks. Siin eile juba Piret Päär koos koos meelika Hansoga Tallinnas vanalinna muusikamajas jutustasid ja mängisid muinaslugusid, aga esmaspäeval teisipäeval on see võimalik siis Tartus. Et nagu nad ise ütlevad, et jõulud on magusaim aeg. Lugude Westmiseks ja ilma väravad on vallale ja kõike võib juhtuda ja ka inimese hingeväravad on rohkem avatud ja need muinasjutu lugemised toimuvad päeval kell 10 kell 11, kell 12. Ja siis kell üks päeval. Jaa jaa. Piret päri juures peaks selle tahtmise enne mõlemal päeval ära ära registreerima, muidu muidu ei tea, kui palju sinna lapsi ja, ja täiskasvanud kuulajaid kokku tuleb. Aga jätan saate lõppu veel selleks, et saaks palju õnne öelda kohe mitmele-mitmele. Inimesele on selline päev see 15. Detsember, kui kuna täna on saada, siis ütlen Indrek Indrekule, palju õnne. Tõnule, palju õnne, Toomasele, palju õnne ja Andresele. Palju õnne ja Jaagule. Palju õnne ja jaak jääbki lõpus laulma ühte romanssi kelle sõnad ei tea, tõlkinud Paul-Eerik Rummo hästi ilus lugu, head õhtut, head külas olemist, head teed, kuidas kellelegi head tööd ja kuulmiseni pärimustes jälle nädala pärast. Õhtus taevas seal. Kangi all. Juba. Kaitsmas inglid, hing. Kaitsmas inglid, mähing. Aga ütle, mis ringsõber teeb küll sude. Rentsid müür postmis Lälgus. Vilo.