Dust hea kuulaja kodus või külas või tööl või veel teel. Algab pärimuster. Ja see on seda puht kogu selle aasta viimane siinpool Ants Johanson. Ja nagu nagu mida olnud, selle saate kuulajale. Viimase paar kuud oleme teinud seda Astrid pööning iga kahekesi. Ja tänases saates vaatame tagasi nagu paljudes raadioprogrammides seda tehakse möödunud aastale 2006. aastal ja mängime sellel aastal Eestimaad külastanud ja Eestimaal väljaantud pärimusmuusikat ja sekkaga autorimuusikat. Ja alustab Roo taro hiiglase venekamarus ka. Ma väga loodan, et see paljudele kuulajatele tuttav ette tuleb. Sest see saade peaks olema selline, kus, kus rahva sekka läinud muusika kõlab järelikult head kuulamist. Rootara Rodurvas mängivad Kätlin Jaago ja Sandra silla Ma Torupilli Silver Sepp löökpille jalgratast ja Marko Mägi saksofon. Selline uhke ansambel sel aastal välja ilmus, oma plaadi tegi ja selle plaadi vastu paistab olevat maailmas suur huvi. Selle plaadi andis välja fääri saarte plaadifirma. Õige pea kuulame ka Ene Lukka Jegi Gianni ja tema eluaja ringi ja tema valitud muusikapalu sellesse Ta lõigus, aga enne veel ansambel olnud tšai kes suvel Pirita kloostris Tallinnas mängis ja, ja neilt kuulame ühe Tospuluuri loo. Tospo luuran, siis tuva keelpill ja selles politseis mängisid koos kaks. Kui ma nüüd ei eksi, kaks karjala meest, üks inimene Moskvast ja kaks tuvast laul Tospuluurist ja seda pilli ennast ei ole kosta küllaga tuva kõrihääletekitamist. Jõulud on selleks korraks otsa saanud aga aastavahetus veel ees? See on õrn, tundlik aeg igaühele meist, sest me kõik eranditult vajame just suurte pühade ajal tähelepanu, hoolitsust ühte hoiutunnet oma kogukonnaga. Vajalik on teha endas ka väike inventuur. Kirjutan peaaegu iga aasta lõpus väikese kokkuvõtte lõppenud aastal juhtunust. Kuidas kellelgi läks, kas keegi peres oli haige? Millised head ja halvad asjad juhtusid ja nõnda edasi? Neid kirjutisi on siis mõne aasta pärast väga huvitav lugeda. Aastalõpu iluringis on mul abiks mõtisklemas lõunaeestlane nagu minagi, Grete Mägi Laas, tere, tere. Küsin, kuidas sinu peres tavaliselt peetakse jõule ja kas sa oled oma lühikese eluaja jooksul märganud ka selles mingeid muutusi? Jõulud on meil alati olnud väga perekeskne püha siis kui vanaema elas seal Valgas, siis me läksime tihtipeale Valka vanaema juurde või siis tuli vanaema Tallinnasse, mida juhtus arvel. Aga alati on olnud perekeskne Alatoni istutud vaikselt, mõnikord on lauldud mõnikord mängitud mõnda mänge. Päkapikud on käinud kuuse all, meil ei ole kunagi Niukest jõuluannetamist olnud, et tavaliselt vaikselt tulevad jõulusöögid, niuke, mõnus omaette olemine ja see on, see on ka jäänud. See on niisugune asi, mida me pere on püüdnud hoida, et alati jõuludeks olla koos. Kas sellel ajal, kus on rohkem aega üksteisega kõnelda, ka mõni perepärimusjutt või vana laul? Välja võib ilmuda? Ikka ilmub, eks ikka tuleb neid. Eesti ongi niuke põhiline aeg, millal jälle räägitakse, kuidas, kuidas vanasti oli, mis hullusid tempe on keegi teinud kunagi ja mis on juhtunud ikka lauldud ka. Igal juhul on jõulud tähtis püha sinu jaoks ja kas kõige tähtsam aastas? Ma arvan, et, et on jah, just niuke perekonnaga koosolemise püha, ma arvan, et see on kõige tähtsam. Senini oled sa. Kogu oma elu igal jõuluaeg olnud koos perega ja et sul sellist kogemust ei ole olla kuskil üksinda, kaugel võõras kohas igatseda pere selleks ei ole siis on väga hästi läinud. Aga milline tähendus on sinu jaoks aastavahetusel? Aastavahetuse tähendab, see on küll tegelikult ajaga päris palju muutunud, et kui ma olin väiksem, siis me tavaliselt läksime kas sugulastele külla või tulid nemad meile. Siis seal käis küll meil näärivana või noh, siis oli veel Vene aeg või või niukene nääritaat või noh, tihti ka hästi palju nalja sellel teemal niukene see tegelane siis välja nägi ja siis ikka valasime tina. Ja muidugi söödi kõvasti, siis oli seal rohkem lapsis, lapsed mürgeldasid, mängisid, tantsisid igasugu niukseid, vahvaid rahvuslikke mänge, aga nii palju. Ja noh, nüüd on tavaliselt aastavahetus, on niukene enam mitte nii perepüha, vaid pigem sõpradega, käiakse kuskil ka hästi palju on ka muidugi laulmist, vähemalt minu sõpruskonnas ka vana-vana-aasta õhtul tullakse kokku ja istud takse ja tore ja ja lauldakse, räägitakse niisama, mängitakse mänge alates lauamängudest kuni lõpetades seltskonnamängudeni. Et nüüd on jah, niimoodi ta nihkunud sellest niisugusest ütleme perekonna sugulaste ringis tähistamisest, nagu aga ma arvan, et see on loomulik, lapsed kasvavad ja muidugi kuidas kuusega on, kui kaua teie peres kuusk toas on? Kuusk on meil ikka tavaliselt kuuendal jaanuaril viidud väljakuningapäeva ikka kolmekuningapäevani ja kuidas, kas te põletate ära või viite linna ühisele kuuskede kokkutulekule, kus tehakse siis niisugune uus komme, ühine tule tegemine tavaliselt me ei ole viinud teda nüüd küll kuskile niimoodi ära, et kas põletatud või siis on ka andnud niimoodi, et on see kuusk viidud välja ja siis ta on olnud veel väljas nagu lumehanges moodi iluks siia siis, kui ta lõpuks on sealt kuskile ära kadunud. Salapärasele kaob salapäraselt ära kaudselt. Selge. Igal juhul aastavahetusel, kui on aega, siis mõtiskleda kogu oma elu, aga vähemalt selle möödunud aasta üle. Selleks aitab kaasa Eesti Jaan Tätte laul tema enda esituses. Seal polegi nii pime. Kui sa mööda õue käi Kõrgel kaugel algab ime. Salaval, kust täi? Taeva igatsevad silma? Külm vaata, et ta Kõige keskel põhjana. Kui sul mure tärkab põu või kui paha on summe ole maa, pead seal õues. Hetkeks peatuks Linnutee. Tallu mattuda juba ja kõiketeadvat Pill kaovad sinu pisi paeva Leonis fil. Jätkan saare vallas elava Katrin lossi aasta lõpu uitmõtetega. Aasta lõpul meenutame, mida oleme teinud hästi. Mida halvemini, mida võib paremini teha ja mida üldse mitte algaval aastal teha. Minu jaoks seostub aastavahetus ennekõike lubadustega, et mis siis seekord. Lastega peab rohkem tegelema. Oma tööd teen uuel aastal paremini, hakkan regulaarselt spordiga tegelema, loen rohkem raamatuid, ta vaatan vähem televiisorit. Suitsetamise võiks maha jätta, toituda tervislikumalt. Kingid, mida kinkida. Parusin paar kingitust. Vanaemale, keda väga harva näen, heegeldasin suure ja mõnusa õlasalli. Vanaemal oli hea meel, pisarad tulid silma, alati on tema mulle kudunud või heegeldanud, nüüd oli minu kord. Olin enda üle nii uhke. Jõululaupäeva õhtul istusin autosse ja sõitsin kallistama kõiki läheduses elavaid sõpru. Surnuaed, pühadetraditsioon, jälle üks aasta lõpu lubadus. Hakkan tihedamini käima oma kalli kadunud vanaema haual mõtleb vanaema peale pärast tema kaheksa aasta tagust lahkumist ikka veel iga päev. Äkki see kompenseerib vähest surnuaia külastust? Tema peaks ju nüüd kõikjal olema ja teadma, et mõtlen ta peale. Aga siiski, jõululaupäeval ja vana-aasta õhtul on surnuaed nii ilus. Ei saa jätta käimata. Kuidagi rahulikum on pärast seda. Mäletan, hästi, mida mulle minu laste vanuses jõulud tähendasid, tol ajal küll näärid ennekõike igahommikust, elevus sussi sisse piilumisel, kuuselõhna ema askeldusi ja toimetusi köögis. Ega ometi praeguste laste jõulurõõm seisneb vaid kinkide saamises ja suures koguses maiustustes. Mõni aeg enne pühi läks meil õhtul elekter ära. Minu pimeduse kartja lapsed mõlemad tulid siis istuma võimalikult meie lähedusse. Mina olin just lugenud jõulude algsemas tähendusest eesti rahvakalendrist. Oli hea võimalus seal pimedas lastele oma teadmisi edasi anda. Sellistel hetkedel on kõige mugavam konkureerida arvuti ja televiisoriga, kui on pime ja õdus ja küünlavalgus. Tahan, et minu lapsed oskaksid rõõmu tunda oma lähedaste ja kallite olemasolust. Et nad oleksid õnnelikud iga kallistuse ja pai eest, mida nad meilt saavad. Minu jaoks on pühade aeg eelkõige aastaaruande esitamine iseendale. Need olid siis Katrini möödunud aasta aastalõpumõtted. Grete, mida soovid headele raadiokuulajatele, meestele ja naistele, tüdrukutele ja poistele aasta lõpuks. Ma soovin seda, et et kõik suudaksid kaasa võtta mööduvast aastast ainult selle hea, et kõik, mis oli natuke paha möödunud aastal, jääksin möödunud aastasse. Sest et kui me võtame kaasa ainult selle hea, siis tuleb ka järgmine aasta parem aitäh sulle nende heade Soovide eest suured pühad on aeg, mil üksaeg lõpeb ja teine algab. See on igavene loomistegevus, mille inimene igal aastal ikka ja jälle läbi elab. Imehea on seda teha oma koduses pere ja sõprade ringis. Suured pühad võivad olla suureks rõõmuks, aga ka mureks. Mureks neile, kel toetav pere või sõprade ring puudub. Eks vaadakem siis enda ümber tähelepanelikult. Hea ja sõbralik sõna üksi olijale võib-olla suureks abiks. Head aasta lõppu soovides soovin kõigile kodusoojust hingerahu ja Anu Tauli laul. Püts paigakesin, ilman komm. On sobiv kingitus kõigile, et seda hingerahu leida. Paigate ilmano. Üts paigad. Jooja. Kas ta. Ei, ta, mis, kuhu ta ka? Paigake ilmanovli üts paigake, nii uus ja kost käreda. Tee hind, et mees kuu ta ka Päriimuster. Aitäh Ene Lukka Jegic ionile tema selleaastase panuse eest päri mustrisse tema eluajaringide eest. Need on vajalikud vajalikud jutud, mida, mida ene ajab. Põikame nüüd rahva maalide maailma korraks ja Cyrillus Kreegi Mu süda, ärka üles, hästi palju lauldud Cyrillus Kreegi seade, sellest realist. Ja Aarne Saluveer oli see mees, kes selle plaadi mulle pihku pistis ja, ja hoolimata sellest, et loed lehti ja ja püüad jälgida, mis mis head muusikat välja antakse, seda ETV tütarlaste ori plaati ei olnud märganud mainitavat, nii et aitäh haarnele. Ja aitäh Hannele selle töö eest, mida ta, mida ta muudkui jaga, teeb nii laulupeol, ilmapuu kasvatamisel ja juurte otsimisel kui otsa muusikakoolis ja veel 100-l rindel. Ja sellest plaadist endast, selle on välja andnud kooriühing ja siin on nii CD kui DVD kus siis kuulda ja näha. ETV tütarlastekoori saab seade laulust Mu süda, ärka üles, on tellitud ansamblilt Pierre 2004. aasta üldlaulupeo lastekooride kava jaoks. Nüüd aga midagi nostalgilise mat sest seda laulu võib nii mõnigi raadiokuulaja oma vanematelt või vanavanematelt kuulnud olla. Ansambel untsakad, nende selle aasta plaat oli, metsa läksid sa kaks ja teadmata autori lugu põhjarannikul. Seal põhjarannikul kõnnib Pill Kiievist kauguse peale. MB Lahemaa valge korjana Jabaadis kaunid tõrget juhib ta. Tarnijaid kingi uudist maleliidu tasemel üks pilt ka filmis ma armusin. Nüüd. Kutsun tagasi Mogaunis põhjani. Märtsikuus käis Eestimaal Tartus laulmas arussi. Alžeeria päritolu muusikesel on nii Saksamaal kui Prantsusmaal all erakordselt tore ja nutikas inimene ja temalt üks uuem laul ja laulu pealkirja kuuletade refrään sõnast isegi. See on meil siin ja tema ansamblile on ka palju trummikamaid siis kaasaegses mõttes või roki ja džässi mõttes trummikomplektiga lugusid, aga, aga seekord valisime sellise veidi traditsioonilise loo. Nüüd astub nii-öelda lavale pillimees Viljandist, meil oli ju lõõtsa aasta ja akordionimängija Kulno Malva mängib omaenda loo, mitte siis rahvapilliloo Viktoriale. Üks hull kamp, kes Eestimaal sel suvel käis, oli ahven, kinn. Sama hull ja sama sümpaatne kui meie enda eriti kurva muusika ansambel, nagu siin saatiski. Ma olen öelnud, on, on seal midagi väga sarnast. Ebafolklorist mõlemad, aga rahvamuusikapinda on seal jalge all tunda küll. Ja üks, üks uuem lugu, ahven kinnilt, rally-d-moll. Hirmus vägev on muusika küll, kui seda südamega tehakse ja see oli Filska, kes, kes suvel kontserdil inimesi rõõmustas. Live on ikka parem kui konserv, aga siin raadios ei saa, ei saa elavat esitust kuidagi näidata. Ta kui just kunagi spetsiaalselt ülekannet ei tee. Aitäh kuulamast. Pärimustes on selleks korraks otsas. Kõigile head teed või, ja tööd, kui veel kellelgi seda aasta lõpus on head kodus olemist, head külas olemist päri. Muster taas nädala pärast. Tris Ants Johanson ütleb aitäh ja head vana aasta lõppu ja veel paremat uut. Nüüd kõik tantsima. Saadet jääb lõpetama ansambel Tuulelõõtsutajad. Lugu on mari. Oo ei. Loe. Ma joomise ja ma. Ei. Või on nüüd seilanud mere juba BMW-ga vurri juhend. Või olen ta metsik ja vana luu ja hinge kinni. Ma ei Lähe vaid. Laena. Et ma olen, ma arvasin seda. Ma torme ja vaenlasi. Haigema düna oma tunnete võitu pole ma. Ei mina. Ei vääri. Mõned onni ole oma reid purjutab, vormi veel ei teinud. Ja mul ei ole vait minu Muumariimul. Me. Ei. Lähe.