Tere õhtust, hea kuulajal, kodus või külas või tööl või või veel teel. Ideel tööl ei tee, tööl algab päri muster, siin tool Ants Johanson. Ja mängime tänases saates head pärimusmuusikat. Tahan mängida umbes poole ajal poole saate ajal. Kaks päriselist folklaulu või Hola laule või autorilaulu. Neid neid võimalusi raadioeetris neid mängida ei olegi. Selliseid lugusid mängida ei olegi väga palju ja ja kes teab, võib-olla nendest lauludest ikkagi saavad päris pärimuslikud lood. Ja saate, lõpetab Ene, Lukka ja kiki on ja tema eluajaring ja kui enne oleme kuulnud ukrainlaste ja venelaste traditsioonidest Eestis, siis siis täna kuuleme ukrainlaste vabandust farmeenlastest. Aga esimene lugu, mida me kuuleme, on algas Eesti torupilli algusega mille esitas. Kurtlyntplad kadunud Torupilliõpetaja ja tema ansambel mängib edasi siis sattiisi ja kalmuki sattiisia Kimmo Pohjonen selle 90.-te alguses mänginud, loonud ja siis mänginud. Ansambel on otta. See ansambel Otto pasuna on tegelikult väga olulise tähtsusega eelkõige loomulikult Soome pärimusmuusika jaoks, aga ka ka Eesti jaoks ja kui me kujutame ette, et enda kättesaadavat informatsiooni 90.-te aastate alguses siin Eestis, siis siis kõige lähemad signaalid tulidki meile ja Soomest ja ka plaadid muuhulgas kaseoto pasunaplaat, samanimeline nagu ansambli nimi. Ja, ja enne seda olime kuulnud mingis ringkonnas ansamblist korki jalga ehk siis iiri muusika ansamblist kus, kus mängisid siis soomlased iiri muusikat. Ja kunagi oli Shan trumm, son, tramm nimeline ansambel 1928. 1982. aastal ja, ja Kari Reimann, selline Soome tuntud tuntud pillimees. Kutsuti siis selle ansambliga, kaks aastat hiljem, 84. aastal Iiri ühte teatri lavastusse Helsingis mängima. See oli Brendan pehani näidend Richards, kookleeg. Ja, ja siis taheti see suurepärane iiri muusika, mida Soomes on siis tehtud välja anda, aga, aga nõuti, et seal peaks olema tingimata soomekeelne ansambli nimi. Nii et siis pandi bändiga ansamblile nimeks kurki jalga ja ja üks arhitektuuriüliõpilane Iirimaalt hävib, ent hakkas seal laulma. Ja Garri Reiman Petri hakale kurtlinud blad olid, olid ühed võtmetegijad selles ansamblis. Ja kui see iiri laine seal ühe 80.-te lõpus hakkas üle minema, siis siis võeti seal Sibeliuse ümbruses ette ansambeloto pasuna, seal mängisid Petri jagala. Praeguseks selline tipp mandoliini ja Mondo tšello kitarrimängija kurt klimp, plats, kes Eesti torupilli mängijaid on õpetanud ja. Ja ja siia muusikat toonud Viljandis see kõige rohkem toonasesse kultuurikolledžisse, tema mängis flööti, vilesid Eesti Torupilli klarnet Kimmo Pohjonen, nüüdne suurt, rohkem üksinda akordionimängija mängis lõõtsa selles ansamblis meloteoni aga ka kogu marimbat ja siis kari Reiman, oli siis see viiul, viiulimängijad, kõik mehed on, on praeguses soome pärimusmuusikaelus sellised üli ülisuured tegijad, aga kurki jalgelt me praegu ei mängioto, pasunat me kuulsime ja nüüd võtame ette hoopis tänased paralleelid. Ja eks unelaul, sest lastel on aeg magama minna nende kahe laulu jooksul, ma arvan, saavad lapsed magada, magama jääda, siis, siis võtame uuesti tempo üles. Tan köster Kihnust laulab kõigepealt, et unelaulu ja selle paralleelina ei tule mitte kollaaži salvestus, mida me oleme ka siin mänginud, sellest loost vaid tuleb Kärt Johansoni ja Robert Jürjendali variant. Ei ju joogesi kössi ju käändjees lapsu geenmäega suur mari, kasva suur kari väärni unidul oni tuule oiga käes Tugdule teedekõndi töös mäega meene märsitees toni tuul ukse akna sisse, tule meedee laps kiigu siis tule meede lapse silm siis aga mess meetel maks maaga meene, uni ei anna uut kuumaaga. Uni tuule. Ka. Uuni tuule. Ka Tugdule ta kõndi ides Tugdule die ta kõngi ides. Ka miine? Marasi. Ma ka meene. Marasi. Mõni tule unidule. Kas siis? Mõni tule uni ei tule. Kas siis uni astu uni, astu akna Ast siis uni astu uni, astu akna sisse. Tulemede. See hälli ääre tulemede, lapse hälli ääre langemede Kas la pääle range mede laks? La. Astoomede laps kulmu pääle Astoomede laps kulmu pääle, kukkumede laps. Silma sisse kukkumede laps silma siis. Ai vai kus kus su äi. Kus kosu? Puuni too puu kuu uuni, too puu kuu. Ma ka meenemaani sääregi. Ka meenemaani. On küll ei kutsunud. Soormusk. Need olid siis Eesti rahvusmeeskoor, ansambel Metsatöll ja solistideks olid tenor Urmas Põldma ja ja bass. Bassisoolot laulis Andres Alamaa. See oli Veljo Tormise ja Ain Kaalep bee folkloori ainetel kirjutatud loits, piksel itaania. Ja ja seadnud oli selle Tauno Aintsi. Ja löökpillidest mängis veel Vambola Krigul, siis lisaks Metsatöllu löökpillimeestele ja ja pillimeestele kaasa üks üks vägev salvestusel möödunud juunikuus. Võibki salvestusel kuuleb siin siin isegi veidi rohkem, kui vahepeal seda kuulates kuulda oli, nii et see ei olnud praegu pärimuslike lugu, vaid vaid pärimusainet del nüüd üleminekuks. Kui siin laulsid kaks meest ees, siis kuulame, kuidas enne kui lähme nende lubatud autorilaulude juurde. Üks eestikeelne üks venekeelne üks rohkem häälitsemine, teine venekeelne. Kuulame ühte naistuua Leida Sibul ja Hilda Koni ja lugu kevadkuul täiesti täiesti pärimuslik lugu juba minu arust eestimaal. Leida Sibul ja Urve Koni ja pea 50 aastat tagasi. Igatahes viiekümnendatel on see salvestatud suurepärane teos. Ja nüüd siis kaks autorilaulu kõigepealt, et venekeelne ja laulab. Liana Sabiinina Narvast. See salvestus on aastast 2002 ja Leenat teatakse ka ansamblist Supriabki vägev vene naisterahvalauluansambel Narva Muuseumis. Kes tegutseb seal aga, aga üksinda teeb Leena sellist kehtsamat Aftraskeebisniat. Hilinassabiinina ja teine autor on tunduvalt võidame, see salvestus on kaasaegsem aastast 2006 selline vägev helilooja ja muusikategija, nagu barbaris. Temalt ilmus. Plaat nimega auh. Siin on neid salvestusi või neid lugusid on kirjutatud aastate jooksul 10 aasta jooksul 96 kuni 2006. Ja, ja see on sedasorti kummaline muusika. Et kui ma ei oleks, olgem ausad, kui ma ei oleks seda laval mängimas näinud seda meest, siis ma oleks väga keeruline suhtuda sellesse, et mis see siis on, aga, aga ka väga paljude muusikutega on see ja eriti pärimusmuusika rahvamuusikaga, et kui sa elavat esitust ei näe, siis, siis jääb pool võlu saamata ja jääb ka poolmõistmisest. Või kui üldse mõistmist tuleb, miks või kes seda muusikat teeb. Eero Barn tõke ehk barbaris. Ja lugu kannab ime sula. Barbarissi ja tema plaat auh. Aga läheme rahvamuusikale, nüüd pärimusele lähemale. Eestlanna ja vilistlane Sille Ilves. Liim on mitmele eestimaalasele tuttav. Kõik loomulikult ei tea, kõik raadiokuulaja ei tea, aga täna esinevad nad, kui nad juba lõpetanud ei ole Nõmme muuseumis. Nii et sille on, kes muidu elab seal võltsima. Kodumaal käi käimas ja ei olnud võimalust seda enne kontserti siit maha hõigata, aga loodetavasti oli neil piisavalt kuulajaid. Kuulame meiegi loo, mis kannab nime kaugel sest selle on ju kaugele. Kaarjad. Ja nüüd palun, Ene Lukka jõgi on ja eluajaring. Kahes eelmises eluoja ringis saime veidi aimu sellest, kuidas ja milliseid tähtpäevi ning pühi peetakse ühes Eestimaal elava ukraina ja vene perekond. Kuidas on lugu aga armeenlastega? Kõigepealt küsin endalt ja teistelt headelt raadiokuulajatelt, mida me teame armeenlasest ja nende kultuurist? Peale selle, et armeenlased on tuntud anekdoodimeistrid et Armeenia on vanim kristlik riik. Et Armeenias on õitsenud nagu kunagi Eestiski. Laulikute kunst. Et Armeenia vaimulik laul on kestnud läbi sajandite elavas kasutuses kuni tänaseni välja. Ja kui vaimustav on meeste virtuooslik tants varvastel ning kui hingelõikavalt valusalt kõlab rahvapill tüdruk. Selliselt külas siis Armeenia rahvapill Tõduk. Täna on mul hea meel tutvustada raadiokuulajatele saate eluringi külalist. Eesti Armeenia apostliku kiriku preestri abi. Armenn Andränni Gianni. Tere, armen rõivast. Võib-olla paar sõna selle muusika kohta, mis äsja kõlas. Tugikohta, ma ütleksin, et ta on nii lihtne selline nagu tavaline instrument, mis on tehtud virsikupuuoksast, aga tegelikult Ta on nii imeline, et oma lihtsusega ta annab. Selline sügav meloodilist ja selline hääl ja sajandite jooksul oleme kasutanud ja viimati oli gladiaator filmis ka kasvatatud, sellepärast see simmer palju otsis ja lipuks leidis tuttugi, et tahate eesti, väljandab nende keskaiahõngu. Hingust täpsust, aga see muusika on äärmiselt kurb, kas niisugune minaarne alatoon ja kurblikus on üldse omane Armeenia? Muusikale kui professionaalselt mõelda nagu muusika suhtes, kui Segissioon, Minornellad, aga tegelikult, mis on huvitav, et sees on räim näiteks mul on juba kogemus, sellest ma võiksin rääkida. Mul õnnestus terve sellise rahvamuusika alusel tehtud sakraalmuusika kontserdi, mida mina ka korraldasin siis kontserti lipul alati oli suur rõõm selle Perastas sisu, iseennast on Vegas sügav ja, ja kui inimene süveneb ja natukene mõtleb läbi ta tunneb teesti. See muusika iseennast, peljandab meie kogu ellu. Aga omalt pulda tingib meile, toob meile erilist rahu. Rahu ja rõõmu aitäh selle õpetuse eest, nüüd oskame paremini kuulata kurbliku alatooniga imeilusat muusikat. Sain teada tarmann, elate Eestis 10 aastat ja juba kõnelejate nii hästi eesti keelt. Kuidas te siin Eestis ennast tunnete? Muidugi, see on meie teine kodu kodumaa nagu miks, sellepärast juba tütarlaps on siin sündinud ja mul on sugulased ja kahjuks isa on siin maetud. Muidu ta oli selle peale Vegaavega õnneligid. Me perega oleme kolinud Eestisse. Tol ajal veel ei olnud mingi Pierre või takistusi sellest. Ja samuti praegu tunneme, et Eestimaal on selline eriline õhkkond ja mulle eriti meeldib, et Eesti rahvusomab erilist, mitte viisi ja ütleme, maailma vaade on natukene teistsugune. Mulle eriti vega meeldib. Ja kui te küsiksite, aga mis rohkem ma ütleksin, et kõik püüavad vähemalt tulla. Aus aitäh selle väga hea vastuse eest, mis eestlast eestlasi rõõmsamaks kindlasti teeb. Aga nüüd see meie põhiteema tähtpäevad ja pühad. Milliseid tähtpäevi ja pühi tähistate teie oma peres tean, et teie abikaasa on eestlanna, kas siis Eesti Armeenia omasid või kuidas? Muidugi, ma võiksin natukene rääkida, kuidas perekondade jaoks armeenia perekondade jaoks loomulikult keegi küsiks, aga kuidas nagu te võite mulje, maadel on oma traditsioonid ja ma ütleksin väga rahulikult ja meil on solidaarsus ja ühemeelsus. Miks sellepärast kui keegi veel küsiks, ma tunnen. Patrioodina sellepärast meile väga meeldib siin elada, olla koos nendega, kes samuti rõõmutsevad ja sama on nendega koos, kellel on mingi kurbus. Praegu, kui räägime teht päevadest muidugi nagu Eestis on olemas kirikupühad ja samuti rahvapühad samamoodi meil oli Armeenias ka mina tena, rõhutaksin, et vana kristliku rahvusena Armeenia perekonnad omavad ka oma kalendri, see tähendab, et meie pühad on rega seotud kirikupühadega. Sellest ma võin natukene reegida. Tegelikult, kui praegu veel jaanuari, kus toimub meie vestlus, siis ma ütleksin, möödas Kristuse sünniga seotud püha. Ja Me oleme truud meie traditsiooni järgi. Me tähistame kuuendal jaanuaril. Aga see ei tähenda, et 24. või viiendal meie, meie rõõmud, seesamamoodi rõõmutseme ja ma tahan ka seda võimalust kohe ütleksin. Vaadake, paljud küsivad, kui kristlik kiigun üdini Teil veab selles mõttes palju õnne. Küsin ka nüüd vahel, et kas te olete osanud jõudnud selle ajaga, mil te olete nii suurepärast eesti keele ära õppinud tähele panna ka, milline eestlaste tähtpäev teil on silma jäänud, väga eriline või vida, teil on raske mõista või? Ei, miks ma ütlen kohe, no iseseisvus vaat näiteks ja samuti jaanipäev ja meil on jõulud, on perepühad täpselt täpselt ja samuti. Teate, see on eriline tunne, näiteks oli ta minu muidugi ma aitan oma abikaasad, aga kui tuled koju ja laod kaetud juba, aga täna on hästi püha, meil on eestlased, külalised ja ka ma ütlen nii palju, et meili ei tunne, et me meil on nii suur vahe. Kas eestlane või armeenlane, ma ütlen nii palju, et meie elus armastus on tähtsam. Kui inimene tuleb, külastab sind ja eriti täna, kui me räägime traditsioonidest, siis meie perekondade traditsiooniks on külalislahkus. Aga ei ole võimalik olla külalislahke, kui sinu südames ei ole. Ei ole lihtsalt headus. Ja kui sai, see ei tunne rõõmu. Ja kui sa tunned ja sa oled hea inimene, siis ikka võimalik jagada. Ma saan aru, kes kuuleb, meid, mõtleb ahah, nad on lihtsalt õnnelikud, aga ma ütlen, et headus on võimalik rakendada ainult mingi teatud ohvride kaudu, kes on valmis ohverdada. Tema juures on alati riim ja rahu. Tean, et laulate ka eestikooris küll armeenia laule, Antsotsi kooris on see tõsi? Ja juhtus nii, et kunagi ma ütleksin õnnistused, härra Ants suts külastas Armeenia kirikud ja peale seda ta otsustas kohe, kuid võimalik armeenia keeles sakraalmoosiga, mille nimi on patarak. Kui ma tõlkinud. Võimalik teha ühe kava Eesti rahvusmeeskoori jaoks ja see projekt õnnestus ja, ja aasta jooksul vähemalt neli, viis korda me esineme koos. Ja Eesti meeskoor on nii vaimustunud selle üle, et on olemas praegu võimalus neid sakraallaulud, mis on sajandite jooksul meieni jõudnud praegu laulda, aga veel kord ma ütleksin, et me nägime suur huvi eriti eestlaste hulgast. Ehk on ka meil võimalus praegu kuulata yht armeenia laul, armend. Ma võiksin praegu laulda ka ja see on üks laul juba nende nimetatud pataragi kavast. See on tõesti meeliülendav aitäh. Meie kahjuks väga lühikeses elu ajaringis ei saame rääkida pikemalt ja põhjalikumalt, näiteks kirikutraditsioonidest. Aga lõpetuseks küsimus, milliseid armeenia kombeid ja tavasid Te hoiate oma peres siin täna Eestis? Ma ütlen, et Eestis on võimalik, sellepärast kuidas öelda, kas ametlikus keeles, et rahvusvähemuste jaoks on siin kõik tingimused et nad võiksid hoida vis, traditsioon, Nonii, aga ma ütlesin rohkem, et praegu riigijuhid on rohkem huvitatud teed näiteks oleks võimalus mitte ainult arendada eesti kultuuri, vaid et oleksid siin kõrval teised kultuurid, mis rikkustavad meie elu. Selles mõttes ma ütlen nii palju, et kuna meil on olemas armeenia kiik näiteks Tallinnas on Püha Gregoriuse kogudus, meil on olemas rahvusühingud. Need asutused võimaldavad, et rahvas koguneks väga tihti ja üldiselt pühad on pühad meie perede jaoks. Suur tänu ja ma väga loodan, et järjest rohkem eestlastele on õnn saada osaks armeenlaste rikkalikust ja väga-väga-väga vanast kultuurist ja et Eestis elavatel armeenlastel on samuti võimalik tutvuda ikka rohkem ja rohkem eestlaste väga-väga-väga vana kultuuriga. Ma tahaksin niipalju öelda, et meie sattusid Eesti, Armeenia väiksed rahvused on üheskoos võiksid olla tugevam. Sellepärast meil on väga palju ühist ja eriti ma olen õnnelik, et eesti rahvusvega hindab kultuuri ja samamoodi traditsioone. Aitäh. Suur tänu veelkord armen André nik, Jan. Ja lõpetuseks kuulame Armeenias väga populaarse laulja Nunne esituses ühte Armeenia pärast kaasaegset lugu. Suur tänu kuulamast, tänane pärimuster on läbi head tööd, head teed, head ööd, head kodus olemist, head külas olemist. Symbol oli Ants Johanson ja kuulmiseni järgmisel.