Tere ja ilusat õhtut taas kõigile, kes te olete raadiote juurde kuulama tulnud. Jällegi on kätte jõudnud reede õhtu ja eetris on päri muster. MINA OLEN astretening. Ja lugu, millega meie saade algas, õigemini lood, pärinevad armastuse rõõmu laulude plaadilt, mille on välja andnud meelika Hainso ühes oma sõpradega ja lood olid siis käimise lugu ja vanaisa valss. Ja nende kohta on kirjutatud, et nad on üldtuntud pillija ja tantsulood, millega alustati sageli külapidusid või simmanit. Esimene osa loost on niinimetatud promenaad, kus pidulised saavad oma paarilisega käsikäes jalutades juttu puhuda ja teisi tantsijaid silmanurgast piiluda. Teine osaga harilik valss. Ja lugu mängis meelika vanaisa Heino Hainso, keda vanaema ikka härniks kutsus. Nüüd aga edasi tahaks teile kuulata, pakkuda ühe Võrumaa mehe esituses ilusat laulupidu lapsest. On meil ju Eesti vabariik ka sellel aastal väga suur pidu, laps 90 aastaseks saamas ja lugu hakkab laulma meile Tamra. Ja samuti on sellel lool ja Kait Tamra siin seos vanaisaga, sest pidu, lapse lugu pärineb vanaisa nootidest. Ulatus kalli sa magusa raamatuga Hueenu linnu ja lilledki kuune ose maaga maa Palva Suvo. Eks voodiks. Minu laps veel on sulgulla. Pärast ehk tuule ka mullaelu siis tuurajeva mure sul ka siis ei saa rahulis. Lille- ja linnu ja hõbe ja ma arvan, see Ki on mul aga kes üle? Val roosa ema on ju häid andisid. Iga ala. Leigala. Linde ja linnukõige ära on, ta ei ole neid asjata otsimas, käi riiku laulu. Veega ta siin siin Pidula. Helmi skalpi. Magusarahuga kuinu. Ja nüüd on minu käes plaat, mille on välja andnud Sandra sillamaa koos oma Iiri sõpradega ja siin on palju huvitavaid lugusid, nende seas ka üks sünnipäeva lugu, mis Andre enda tehtud ja selle sünnipäevalooga ma jällegi sooviks õnne. Eesti vabariigile. Umbes aasta aega tagasi anti välja plaat Helletused, kus on seaded kokku pannud pandud Paul Danieli poolt ja, ja mängivad ja laulavad siin paljud tuntud muusikud Liisi Koikson, Kätlin Jaago, Alexandra Antstel ara järel Jan Marek Talts ja Marko Mägi ja sellelt plaadilt Helletused. Valisin kuulamiseks suure tammeloo poolne lugu armastuse puhkemisest. Neiu leiab mere äärest väikese tammepuu ja otsib sellele kohta kasvamiseks. Ta leiab selle peiuõuelt. Lõpuks kasvab tamm nii suureks, et neiu ei tea enam, mis sellega peale hakata. See on Järva-Jaanist pärit lugu. Ja Hellatused on enda kohta öelnud, et et nemad on selline ansambel, kus regilaulud kohtuvad uuem uuema helikeelega. Ja eesmärgiks on tuua kuulajatele lähemale vanade tekstide sisu ja ilu läbi minimalistliku mõtlemise, läbipaistva kõla ja pulseeriva rütmi. Arhailised laulud on ansamblit koos hoidev jõud inspiratsiooniallikaks. Me iga mis mina leidsin, et Sildam ning teed seda viidindal taadi. Wilde'i uud, vaadan vaada talle Edatis tamme, jõudis kammegaati taeva, tahtis taevas uut ajada, hoogsate üüri, pooge, liid. Viiding peenraid pillutama. Miina jooteküünlasse noor DVD palve. Hiiumaal on juba pikka aega elanud üks mees, kes on Eesti inimestele päris tuntuks saanud läbi oma laulude, mis ta loonud on ja mis on tuntuks lauldud. Näiteks Mustamäe valss või aeg annab kõik selle mehe nimi on haava tamme ja ta on ka tuntud saksofonimängijana ja sellise džässi armastajana, aga vähesed teavad Aavo rahvamuusikahuvi ja tema loomingut mis on just inspireeritud rahvamuusikast. Ja kui ta seal Hiiumaal niiviisi metsa sees elab, siis on tal sündinud väga palju huvitavaid ja ja ilusaid laule elust enesest. Ja ühte laulu hakkame kohe koos teiega kuulama. Ja see kannab nime mul kodumetsa sees. Ma ei teagi, kuidas ta lugu teile praegu ära Key. Ja mu toa, no ka see laabe liik ja juubravusest koostaabki tülgi laulukest ja ju prao seest ostabki ilgi laulukest. Kood. Ja ta l g prao, see vaatab. Hukk, lane ja keepraos vaatab ja kuklane kood sees ta ümber, suvel pael, juuli lilli ja ta veel külma eest. Leian ka ju teema see. Aga küll ma leian ka ju. See õue üks vanade Enda ja istudes mas kui kuninga oma trooni peal ja Tuudes ja kui kuninga omad ruunikood Meeksa muuhulgas svama seal kolm poega ei tee ja missa kord neist, kas seda näha on, mul aega ei tee ja mis saab kord, näis kas ta. Kuna 10. märtsil on sünnipäev Valter Ojakäär ul, kes saab 85 aastaseks ja keda võiks nimetada eesti selliseks levimuusika suureks maestroks siis ei taha ka meie oma saates temast mööda minna ja, ja soovin härra Valter Ojakääru le päri mustri poolt palju õnne. Ja kuulame tema enda ja leelo tungal ja koostöös sündinud lugu para-para-paralepa, mida hakkab meile laulma kohe Uno Loop. Henn-Kaarel. Siin pole miskit parata. Seppa Loora lepast hullu pahalane. Tervisto. Ära tüüta astroloogi, sind ei aita, kuule vend, aparaat. Aga? Ega? Ta. Kummuta olgu pea või jalad ees, sõbra seltsis rannasalongi kõik ja parasiidid. Lepasongibara. Nüüd aga enne kui anname sõna Ene Lukka Jegi kännile ja tema eluajaringile, kus ta täna vaatab jälle ajas tagasi ja räägib mälestustest, mida Eestimaa on üle elanud ja läbi elanud. Kuulame veel ära ühe karmoškad, loo, mille toovad meieni Toomas ja Meel Valk ja lugu on pealkirjaga Caroobuska setomaalt. See oli karjapasunalugu, Nikita passil mängis selle Setumaalt lindistatud 1913. aastal. Selle looga juhatame sisse teise eluaja ringi. Mälestuste saate ehk Eesti vabariigi juubeliaastal on hea ja sobilik meenutada seda, mis oli, mida me mäletame. Ja kui me ei mäleta, siis võtame appi kirjasõna. Ja sedapuhku Eduard Laugaste poolt koostatud raamat Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu välja antud 1963. aastal annabki hea võimaluse saada teada, mida üleüldse on eestlastest eestimaalastest liivimaalastest kirjutatud ja mida on siis tähele pandud sedapuhku küll nüüd mitte meie oma inimeste poolt, vaid võõramaalaste poolt ja tänases saates jätkangi nende killukestest tillukeste lugemist meenutamaks arvamaks, kuidas siis meie esivanemad elasid väga kauges minevikus aastasadu tagasi? Meile kõigile tuntud kroonik Balthasar krussow kirjutab nii 1584. aastal. Meie esivanemate kommetest. Ei ole võimalik ka lühidalt jutustada, mis hirmus lugu siin ka püha jaanitulega oli siis neil kolmel ööl Püha Jaani, Peetri, Paavli ja Maarjamäe käiguööl ei olnud üheski linnas, alevis, mõisas ega külas mitte ühtki, maha arvatud muud midagi näha, kui aina Rõõmu tulesid kogu maal. Ja sealjuures tantsiti, lauldi ja Kareldi kõige lustiga ja ei antud armu suurtele torupillidele, mis igas külas väga tuntud olid. Siin me kuulsime sõrmilist roopilli mängimas Aleksander maakerid Emmastest ja lindistatud 1938. aastal. Nii et kõik need laulud ja pillilood, mida me täna kuuleme, on tegelikult tõelistelt pärimus kandjatelt, kes on õppinud nii-öelda suust suhu ehk õppides, kuulates järele aimates ja ise lugusid juurde tehes. Lähme edasi siis killukestega, nii eestlaste aja ja eluloost. Dianüüsijus Pabriitsius kirjutab 1610. aastal Liivimaa asukad Lotte tavadest, usundist ja eluviisist. Järgmist. Liivimaal aga siinpool väinat käivad tüdrukud messingplekist valmistatud pärjad peas. Võib-olla seepärast, et liivlased põlvnevad kuninglikust soost. Kui talupoeg tahab ratsutada, teab ta paremalt poolt ühe kannusega ronima hobuse selga kui ta metsas oma teed käib. Ta harilikult kulub pigemini kui laulab. Kui talle sakslane vastu tuleb, peab ta kohe hobused maha hüppama sakslase laskma. Neil ei lubata mingeid relvi tarvitada ega kuldehteid kanda. Enamik toitub nisuleivast ja enam sea kui loomalihast. Nad tavatsevad rangelt paastudest kinni pidada. Esivanemalt pärineva kombe kohaselt taastuvad nad kolmapäeviti. Suure paastu ajal söövad nad vaevalt midagi peale kapsarõika. Õlut on nad harjunud omal maal peamiselt odralinnastest pruulima kividega. Teised valmistavad taigna külma vette puistatud odrajahust. Siis harilikult küpsetavad nad seda ahjus ja kui see on hästi kuivatatud ja kiivalt kuuma veega üle valatud, saavutavad nad hea ja magusa maigu. Et nad oskavad tõepoolest maitsvat õlut teha. Oma abielusid sõlmivad nad tütarlaste röövimise teel. Nende pulmades on lauad kaetud päeval ja öösel. Toidust ei tohi kunagi puudus olla ja vaagnad ja road järgnevad üksteisele ja seda kolme päeva kestel. Nende pulmades või muudel jootudel magavad mehed ja naised segamini ühisel asemel. Nad mängivad ringmänge, hüpates seejuures üles mõlema jalaga korraga. Kõiki laule lauldakse ühel samal toonil ja viisil. Nende keel on niivõrd laene, et ühtki kõrgemat mõistet ei saa väljendada, siis pole võimalik seletada voorust, ausust, ustavust ja palju muud väga tarvilikku nende endi keeles. Selline oli võõramaalase arvamus. Pilguheit Iirimaa asukatele. See oli hane mäng mari killult jõe lähtmest lindistatud 1936. aastal. Priidrihmeenius on püüdnud 1632. aastal kirja panna liivimaalaste laulmisviisi. Tõepoolest tarvitavad nad üksik ja koos laulus ainult ühte häält sel viisil, et üks on eeslaulja, jalgatab koori hääle, kellele ühe teise pausi järel järgnevad mõned vähesed samal viisil kuna suurem osa sõnade mõtet arvestamata ühel ainsal kestvalt peetud toonil sekundis kvardis, Eestis oktamis või Deltsis krindis ja nii edasi toimib kaaslauljana. Ka eestlased tarvitavad oma keeles samasugust laulmisviisi, kuid sagedamini tarvitavad nad järgmist, mis on mõlemale rahvale tähendab myyblastele, eestlastele nagu peaaegu ühine mitte ainult toodud teksti, vaid ka mis tahes teiste sõnade esitamiseks. Peale selle on mõlemale rahvale ühine see, et nad laulavad ja hüüavad oktavis ikka nagu kahekordistati, siis kõik need laulavad ja kordavad tänapäeval seda küll ilma erilise mõtte ja aru saama. Kuid nende esivanemad, Paabeli vangipõlves, sellega harjunud, tahtsid värskendada mälestust Jeruusalemma templi plist. Samuti jäljendavad nad ka teksti koostamisel juute, kellel oli kombeks, et nad mitte üksnes olukorrale vastavalt koostasid mõne laulu laulsid seda ette teistele kas jumala kiituseks või oma hädade kurtmiseks. Me kuuleme mujalt, noormeestel ja neidudel oli viisiks uusi külalisi lauluga vastu võtta. See pole ka neile isegi mitte tuntud, vaid ka väga kerge teha. Nii nagu mõni muidu väga haritud rahvas siiski vaevalt suudab midagi välja mõelda ja laulda ette valmistamata, mõne võõramaalase isikust, välimusest, näoilmest ja kõnest või üldse muust juhtuvast. Selline oli siis Friidilkmeeniuse kirjeldus, kuidas siis laulavad üks nii-öelda tema jaoks lihtrahvas ja imestab seda, kui hästi esivanemad oskasid improviseerida. Adam Oleaarius kirjutab 1696. aastal mittesakslastest ehk vanadest Liivimaa elanikest aga järgmist. Neil on ka oma iseäralik rõivastus, eriti naisterahvastel, kes kannavad kitsaid kuubi nagu kotte, millel taga ripuvad messing ketikesed käibe peningitega. Elton nad kollaste klaas grillidega ääristatud kaelas on kõige suur sugusamatel. Tavaliselt emadel lamedad ümmargused hõbe, priisid poole ja terve Talri suurused palumine aga peaaegu niisama suur kui puust taldrik ja on õhuke nagu kard. Vallalised käivad paljapäi talvel ja suvel lasevad juustel rippuda lahtiselt lõigatuna kuni kaelani. Nii et peade poolest näivad nad päris sarnased sulastega. Nende rõivad on halvast jämedast villasest Kalevist ja lõuendist, mida nad ise töötlevad ja valmistavad. Suviti kannavad jalatseid Niinest, talviti aga parkimata toorist. Härja ja lehmanahkadest tehtud. Enamik on vaesed inimesed, kellel pole palju rohkem kui see, mis neil seljas ja mis nad suhu pistavad. Seepärast, kui nad pulmi peavad, kannavad nad kokku peale selle, mis nende isand neile selleks kingib mis keegi suudab ja elavad seejuures nii toredasti, kui nad võivad. Nende pulmades toimuvad enamasti järgmist laadi tseremooniaid ja kombed. Kui pruut ja peigmees on kahest erikülast, too peigmees pruuti ratsahobusel, tema pruut istub tema taga ja paneb parema käe temale ümber keha Iisratsutab torupillipuhuja. Temale järgnevad kaks saatjat peiupoissi paljaste mõõkadega, millega nad pulmamaja uksesse ristikujuliselt risti löövad. Ja need pärast tera ülespoole palkidesse torkavad mõõgad muidugi sinna, kus peigmees istub. Peigmehel sel ajal, kui ta nii oma pruuti viib, on lõhestatud kepi otsas kaks vask peningit või suurt ümmargust Bruns tükki, mis ta annab neile, kes temale värava Sulevad. Selleks, et nad tema läbi laseksid. Pruudil aga on punased villased paelad, nüüd viskab ta teele, eelistavad sinna, kus ristteed on ja kus ristid seisavad ristimata laste haudadele keda neil on tavaks mitte surnuaeda, vaid tee äärde. Ta peigmehele järgnevad samuti ratsateised, külalised, mehed oma naiste ja sulased tüdrukutega. Pruudil peab nii kaua, kui ta lauas istub, üle puuma rätik, mis tema nägu varjab. Niisamasugune komme on ka Moskva lastel ehk venelastel, samuti pärslaste ja armeenlastel näidelt pruutide kinnikatmine koguni igivana komme olnud. Missugusel arvamusel on ka teised uurijad? Ei katnud kergelt pruudi langetatud nägu, kuldkollane loor, et peita tema argliku häbelikust vaid linik. Aadam oli aarius, kirjeldab edasi vanu pulmakombeid. Paganatel on komme, et naad ehk pruudid kaetuna meeste juurde viiakse. Sellest olevat ladinakeelne sõna Nukti Jae pulmad oma nime saanud. Kui nüüd mitte saksa pruut ja peigmees on laua juures natuke istunud ja söönud, kutsutakse nad ära ja viiakse voodisse. Sellest hoolimata, et on veel valge päev. Vahepeal külalised lõbusad ja heas tujus, kahe tunni pärast tuuakse, algavad abieluinimesed jälle tagasi ja kogu öö läbi tantsitakse ning juuakse nii et üks siin ja teine seal maha kukub ning magab. Mis nende usus jumala teenistusse puutub, on nende esivanemad, nagu varem mainitud, 400 aasta eest ristiusku pöördunud, on need saksa liivimaalaste kõrval Augsburgi usutunnistuse pooldajad. Neil on linnades ja külades oma kirikuid ja jutlustajad, kes neile jumala sõna nende mittesaksa keeles esitavad ja sakramente annavad. Tallinna ja Narva vahel kaks miili Kunda rüütlimõisast mitte kaugel koguduse kirikus seisab vana lagunenud kabel, mille juurde ümberringi elavad, mitte sakslased, igal aastal heinamaarjapäeval tihti palverännakule läksid mõned kabelis lebava suure kivi ümber põlvili ja paljalt ringi roomanud ja oma söögiohvrid toonud, et nii nende kariloomadel aasta läbi hästi läheks. Või kui nad haiged on jälle terveks saaksid ja selle mälestuste elu aja ringi meie esivanemad, aja eluloost, lõpetame pulmalauluga. Harglast laulab Juulia spaas lindistatud 1965. aastal. Ärimuster. Aitäh Ene Lukka jõgigemile. Nüüd on mul käes üks oma lemmikutest hüper Korea, nemad on meie, Soome sõbrad on käinud ka Eestis oma muusikat meiega jagamas. Ja endalt tahan mängida tänases saates kaks lugu üksteise järgi, üks on pruudi naeratus. Ja teine on kaugelt eemalt. Nad ei ta teenil. Ta oli rida valija ju valida, valida. Ta veedab Ja tänase saate lõppu on jäänud mul teile mängida veel üks lugu, valisin selle taas Kait Tamra plaadilt, plaadile on väga ilus nimi. Kõigel on kõigega seos, nii see on ja tahakski öelda teile ja ja ka iseendale, et me hoiaksime seda, millega meil seos. Ja et me oskaksime seda väärtustada. Nii et ilusat õhtu jätku teile. Olge hoitud ja saadet jääb lõpetama. Lugu all nõlva Sarapikus. On nõlva sarapik. Sirista Saliini, vene liikus ülal tunnistajad, see aeg läheb üle nõva osadus vastu. Kivi ei olegi kõva. Muus. Viimane olid silla, viimane oli krunn jalale sülesilla. Ennem ta siis on. Sülesilla ennem siin ei saa. Kedame kalduvus varjad. Mida me pühid? Telerääkibsed Maarja tahaks uut kangas puu. Läheb üle kõige aeglükapsa Hiinat. Tahad, eks ole nii õige. Eestri koogiliadus. Õige meistri koogiliatuuso. Kuskil paasa kõigel on kõigega seos. Et me jääksime kakku lõhnama. Ei kustuks. Talu jääks üks kindel paik. Ja palu. Et jääks kuskile ära kodu, mis ootab neid, kes on kava ära, neid, kes on ka. Neid, kes on raua ära, neid, kes,