Ma olen Mihkel Smolenski ja te kuulate uunikumi. Enam kui kolm aastakümmet kuldset triot teinud Mihkel malliamski on meenutanud, et populaarne süldipunt on parimatel päevadel andnud Venemaal kontserte enam kui 20-le 1000-le inimesele saalis silma pilgutanud austaja nad olid hotellitubades igaõhtused, külalised ja elu oli lõbus muusikukarjääri kõrval tantsmelianski jõudumööda teatreid ka teinud, kuid räägime täna siiski muusikast. Ega siin eriti palju mõelda ei ole vaja. Selliseid inimesed, kes ei ole saanud ansambli biitlesita ja paraku on mõjutanud, ma arvan, minuealisi inimesi hästi palju ja ka mulle on loomulikult jätnud jälje biitlite esinemine, kogu nende looming on olnud südantsoojendav. Oi, see oli hea üks. Kas ta oli veel 64 või või isegi veel 63 aastal tehtud laul ja siis ei olnud murde-eas inimene, kus olid suured esimesed seal on muutumises ja ja nii edasi, nii et üks hea meenutus mul oli üks hea sõber, pillimees, trompetimängija Raine, üritame sellega. Me laulu imisesime terve tee, kui ma ükskord sõitsime ühte kohta. Võib-olla tema mälestuseks ka. Tähendab, kui me alustasime päriselus mitte ja noh, ma ütlen nii, sellepärast et sai punti teiste inimestega tehtud, mitte nendega, kellega praegu tehakse või teeme, et sai ju ka biitleid lauldud, loomulikult. See biitlite 1963. aasta laul on esimene pool McCartney pala, mis väidetavalt sai sõnad enne, kui muusikavoolus. Hitt sai alguse sellest, et Paul McCartney kirjutas luuletuse teda intervjueerinud ajakirjanikke Džiin Asherile. Kui biitlid 1963. aasta mais-juunis Royorbissoniga tuuritasid, tundis metaartni Ägherist puudust ning nõnda sündis luuletusele juurde ka muusika. Kaunis legend räägib, et see oli viimane laul, mida kuulis John Lennon. Kui Lennon kuulihaavadega haiglasse toode ning arstid teda elustada püüdsid, mängis haigla kõlarites just ool my loving. Real jäi Lennoni südame tööd näidanud monitorile jooksma vaid peenike joon.