Tervis mina olen Peeter Volkonski, te kuulate uunikumi. Peeter Volkonski, kelle soontes voolab aadliveri, on näitleja, lavastaja ning laulja või siis lihtsalt vürst, kelle esiisa otseses meesliinis oli Kiievi Vene suurvürst Vladimir püha. 1954. aasta septembris sündinud vürst Volkonski on muusikat teinud kollektiivides hõim, Rosta aknad ja muidugi propeller, kelle Kadrioru staadioni skandaalse kontserdi tõttu aastal 1980 ta väga tuntuks saigi. Ühest muusikaelamusest räägibki Peeter Volkonski, nüüd ise. Mul tuli üks lugu tõesti meelde, mida ma pole väga ammu kuulnud. Ja mis mulle hirmsasti meeldis omal ajal ja meeldib siia, et ma pole teda kuulnud. Ka ilusad, hästi vahvad Villu Kanguri sõnad, see oli hiirest. Matthias, kuidas juust on, laua peal igatses uhustu. Ace, kes seda laulis, tüdruk laulis, mingi niisugune kantripoolne bänd oli, see, mis selle loo nimi on, ma ka ei tea. Igatahes Villu Kanguri sõnad olid, see on ikka päris mitu aega tagasi, ma mäletan, ma esimest korda kuulsin, siis oli ka pime, oli, ma olin juba voodis raadiori, voodi kõrval haigoil hiireke, raadio hüvedas rängise, nii tore. Egas midagi, usaldame vürst Volkonski pisikest vihjet või aimdust ning võtame kõne eest ühele tuntumale laulutekstide kirjutajale Villu Kangurile. Kamba peale mõtleme välja, see on Beer Grazi 90.-te keskpaiga laul, päripäev jätkab teksti autor Villu Kangur. Leidsin üles, otsisin plaatiaga plaati, kuramus, mul ei ole. Ilona aasvere on selle sisse laulnud ja ma tean, see on meeleolu. Pealtsirutatud tekst oli just nagu selline hetk, kus ma ei seedi siin 100 ja kuidagi läksime väga nostalgiliseks mõeldes just Ilona peale tuli mul meelde, et mida siis naisterahvas võiks laulda, milline sõnum oleks. Et siis nagu selle järgi ta tuli puhtalt meeleolu pealt. Ja ma mäletan seda, et öösel ma seda veel kirjutasin, niimoodi ta oligi nagu niisugune, just. Just päike läks looja ja enne kui tõusis, sain valmis, nii öösiti mu tavaliselt kirjutanud ja päeval ei saa olema sugugi eluloom ja enamus asju öös. Ja nüüd bändist ka, kes ja mis oli ansambel Peeerrgras, sellest räägib meile kunagine bändi liige Emil Oja, kes hiljem on teada-tuntud meie mehe koosseisust. Tere, kas läks omal ajal väga hästi, ta kasvas välja sealt baarist ansamblist testament ja kavaler ja 80.-te lõpus hakkas ime käiama ja siis seal olid ju malevategelased kõike õuest. Ja 90.-te alguses sealt tulid esimesed kassetid, tule, tuul aliselt maleva last ja õlut on ja siis sealt sai toosist see ja siis, kui mingi hetk Tõnu Timm läks jõe äärde ja siis tuli see uus kidramees meil Margus mõttes, siis sai hakatud siuksed rohkem suund võeti nagu sellest maleva teemast rohkem nagu kantri poole. Berglastelt rände samal ajal päris palju siin igast suured festivalid Põhjamaades ja Venemaad ja Austriat ja ikka isegi ringi sõidetud. Aga miks te otsa sai, oli lihtsalt aeg, oli selline, kus sellega nagu need kantrifestivalid otsa said ja ega see 90.-te keskpaik eriti rõõmustav pillimeestel ei olnud, et aeg sai lihtsalt läbi ja ütleme Peeerrastelt ja sündis ka meie mees, nii et tegelikult on ka siukest nalja tehtud, et üritusel on kõigepealt mänginud kolm laks, ansambel beer siis vahetasid solistid, vahetasime teised riided ära ja jätkas. Laksin pani meie mees otsa ja siis tähtkülamehed tulid ja ütleme, et see esimene bänd oli kantribänd, aga see ei olnud nii, aga et vaat nüüd see meie Gea, siin kohe teised mehed ja et noh, tegelikult see näitab seda.