Tere, mina olen Maire Aunastet, te kuulate uunikumi. Teleajakirjanik Maire Aunaste on suppenud elumere kõige vahusemates lainetest, aga alati tervelt välja ujunud. Enesekindla Maire Hitlisti kuulub varasematest aegadest Reisile sinuga. Moodsal ajal on ta juhtinud saadet meie ning mida teie arvate? Osa oma seiklustest ekraanil või selle taga on Maire Aunaste pannud raamatute kaante vahele mis on aga üks väga eriline laul, mille Maire meile kuulamiseks pakub. Ma olin parajasti astunud Viljandi kultuurikooli. Ja kool algas septembris nagu kooli pika ja seitsmendal novembril mul sünnipäev. Ja ma olin ühiselamus selline suur vana ühiselamu, kus oli noh, ma ei tea, 10 tüdrukut magasid ühes toas ja voodi kõrval oli lingiga Mac. Ja seal peal, siis oli see laul minema, ühel päeval avastasin, noh, tuleb välja, et peale minu avastas selle bändi ja selle laulu veel 100 miljonit inimest ja, ja seda laulu sellel öösel, kui ma sain 17 lasin ma tundide viisi keep, kui ta lõppes, see laul on üle seitsme minuti pikk, siis ma jälle ilmedid pilkases pimeduses. Lihtsalt ma teadsin, et ma nüüd lasen ta jälle algusesse, mitu sekundit kulub selleks kerimiseks. Niimoodi ma kuulasin, ma arvan, õhtul 11-st vähemalt poole neljani, kuulasin ja kuulasin ja kuulasin ja nüüd ühel päeval eelmisel nädalal mingis telesaates tuli välja, et see oligi selle väga populaarse bändi kõige edukam laul. Muidugi tookord absoluutselt ei teadnud, et kas peale minu veel on keegi sellest laulust vaimustusse sattunud ja ja et ma ei osanud ühtegi inglise ja lihtsalt sõna, ma arvan, sellel ajal ja ja, ja ma ei saanud mitte midagi aru, millest nad laulavad, aga aga siit siis reegel, et laulusõnadest ei peagi aru saama. Muusika, kui on väga hea, siis ta ei pea sõnadest aru saama, nii et kõikide nende inimeste vastu ma protesteerin, kes mulle aeg-ajalt raadiosaatesse vikerraadiosse helistavad ja ütlevad, et miks te eestikeelset muusikat ei pane, siis ma ütlen, et ma ei saa, kui ma lasen vana ameerika muusikat, mul on väga raske eestikeelset muusikat sinna panna, aga siis see laul jah, loomulikult biitlite idioot. Sealt hoopis pealkirja Juls kandnud ansamblid, biitlus edukamaid hitte, heitjud ilmus 1968. aastal. Loo sünd sattus John ja silthia Lennoni abielu lahutamise aega ning nende pojale Julian Lennonile mõeldes Paul McCartney kauni ballaadi paberile panigi. Muudatus nimes toimus praktilistel kaalutlustel. Nimed joud oli märksa suupärasem laulus välja öelda. Ansambli liikmete seas. Stuudio abilistest tekitas pala kohe esimesel tutvumisel vaimustust tarvitses McCartney stuudiosse astuda ja klaveri taga esimesed noodid mängida, kui mehed olid müüdud. Julian Lennon on hiljem tunnistanud, et on kummaline mõelda, et keegi on spetsiaalselt sinule laulu kirjutanud. Ja see puudutab mind väga, tunnistas Lennoni poeg. Saatuse iroonia, et 1996. aastal tuli tal selle laulu salvestusmärkmed oksjonilt soolase summa eest välja osta.