Tere, mina olen kolmer näidla ja te kuulate uunikumi. Lapsest saadik pillimehe ametit kõigest muust kõrgemaks pidanud Kalmer Mei sai esimest korda kõditavate tuntuse lõhna nuusutada 90.-te keskel Ansambli doktor A koosseisus. Kui need päevad loetud said, järgnesid eneseotsingud Ameerikas. Tagasi Eestisse jõudes pani Kalmer ahju uuesti kütte ning 2004.-st aastast alates tuleb sealt nime all eestikeelseid rokihitte. Lugu, mis, nagu kohe mulle esimesena pähe tuleb, on praegu Seitsmenda meele tulevikule leebe tuul, et kunagi seitsmes Meelis käis meil koolis mängimas ja ja seda bändi Pisumi sinna mingi umbes neli teiste. Seda me vaatasime ikka kõik niimoodi suu ammuli, et mis tase ja, ja kuidas kuidas paindlik töötas ja millised need lood olid, noh, arranžeeringutes ma sellel ajal muidugi ei osanud midagi arvata, aga aga ja üldse selle bändi sügavus ja see kõla, mis, mis sellest ajast jäi. Tule, kui leebe tuul on, on mind palju mõjutanud ja ja seda üritame bändiga isegi teha ka, kui on ikkagi mingi õhtu, kus muusikat mängida, siis see on, see on meil ikkagi repertuaaris ja, ja see on üks niisugune võib-olla minu jaoks Eesti number üks. Et sellest ei saa üle ega ümber. Kunagi ma sain passimehe käest, sain terve linditäie nende lugusid, mis tulid järjest ja seda seda linti ma ketrasin ikka edasi-tagasi ja ja lasin seda, need lood ja kõlavad, olid kõik väga hästi meeles. Henry laks on eesti muusikas legendaarne mees, esimestena meenuvad tema nimega seoses kuues ja hiljem seitsmes aga ka näiteks ühisprojekt Alo Mattiiseni. Ka mees, kes muusika tegemisele vahelduseks maalib ja luuletab, on lavalaudu sõtkunud kolm aastakümmet. Selle aja vaieldamatult säravaim pärl on tule kui leebe tuul. Nii laulust kui muusika loomisest laiemalt räägib Henry Laks nüüdise. Skeem on üsna lihtne, et mul tuleb kõigepealt mingi meloodia, kui on minu meelest väga hea meloodia, siis, siis ma hakkan kohe arendama ja siis otsima harmoonia sinna taha ja tekst tuleb tavaliselt kõige hiljem. Kahjuks ei ole, ei ole nagu klassikalisest muusikast haridust, et tegelikult oleks palju lihtsam klaveri taga neid asju teha. Kitarr on nagu minu pill. Vahest on päris häda kohe, et kui tänaval näiteks hakkab midagi kummitama sellist et siis vahest ei ole nagu märkmikku sellepärast või, või et saaks nooti panna, et, et siis siis ma näen vaeva sellega, et, et kuidagi seda mällu salvestada, et et see viis, viis nagu minema ei kõnniks, sest mulla muusikaline mälu ei ole eriti hea. Kui, kui tuleb mõni mõni väga hea viis, siis siis ma olen sunnitud seda enam-vähem kogu aeg ümisema, et et lihtsalt ta ei muunduks nuuks päris hädava eest tulevikuks leebe tuul pool oli, oli nii, et suur kummatus Mart Jüris jalule, kes aitas seda lugu seada. Lugu oli nii, et selle ansambel, kuues meel põhiliselt kuues, meelesid minu loomingut. Aga Marta aitas hästi palju kaasa ja selle pool oli oli nii, et laulsin talle selle koguma meloodia ette ja tal on fantast muusikaline mälu, et ta pani kohese nooti ja, ja praktiliselt järgnev proov juba tegime seda lugu. Sõnad said nagu armastuse sõnad ühele kindlale inimesele.