Ka ka tuule. Me. Ma. Ki. Ta. Kol suurtena. See Esmakse Ju jaa. Õhtupoole see Mary K. Kuule ka kuune. Kuule tee. Et. Silma. Ju. No. Kuule, see Mary. Kuule, see me eri ka Uneele. Paiks maak. Tere hommikust, ilusat südasuvist pühapäeva jutusaate kuulajatele. Täna kasutan seda privileegi, et puhkuste ja suveaeg kutsub koju paljud eestlased, kes püsivad, siin ei ela ja nii saab nendega juttu puhuda ja teie armsad kuulajad, saate siis eetri vahendusel sobitada uusi tutvusi. Täna stuudios mees, kes muidu elab Rootsis, on arhitekt, näitekirjanik, lavastaja, luuletaja, tõlkija ja päris mitu asja veel. Ühel juuli alguses ilmus Eestimaal tema luulekogu, mitte ainult leivast. Mina olen Margit Kilumets ja minu külaliseks on Hando Kask. Tere hommikust loomingust. Te kirjutasite oma esimese luuletuse 60 aastat tagasi. Mäletate, mis luuletus see oli ja mis asjaoludel see sündis? See luuletus omale alles veel. Ja see on üks väga tõsine lugu Eesti, ma ei kujuta ette, et ma 12 aastaselt võisin kirjutada niisuguse luuletuse seal Eesti sõduri minek võitlusele ja seal on väga palju vabadust ja isamaad sees, see tähendab, et ma juba sellel ajal, mis mul on natukene juba mälestuse tuhmusesse kadunud, olin. Kus te olite 12 aastase poisina? Siis ma olin veel Saksamaa põgenikele laagris. Nii et mina olen sündinud Tallinnas. Aga kuueaastaselt lahkusin. Jaa, lakkusin laevaga perekonnaga laevalaevaga Saksamaale. Perekond oli ema vanaema, 75 aastane, mina kuuene, õde, kaheksane Väikevend, kuue aastane. See olnud loomulikult mitte kerge oli ei olnud mingisuguseid ühendust rannarahvaga, et oleks saanud Rootsi minna ei olnud ka hobust-vankrit, et maad mööda kuskile minna, vaid olime linnarahvas ja siis oli ainuke võimalus põgenemiseks. Laevaga põgenemise põhjuseks oli isa oli mul omal ajal ajakirjanikuna Radiomees, ta oli Eesti ajal oli ringhäälingus tööl ja ta kommunistide võimu ülevõtmisel vallandati nagu kõik. Tal oli üks suured austajad, teda küüditati ta ainult imekombel pääses esimesest küüditamisest. Aga teistkordselt oli see kindlasti oodata. Selle kartusega lahkusime, isa oli ise Saksa sõjaväes. Ja meie temast suurt ei teadnud. Ja nii kulgeskise põgenemine. Me tulime tegelikult võib-olla isegi rästa alt otse vihma kätte, sest Saksamaa oli ju sõjas veel iga päev pommitati. Ja sihtolijat pääseda Šveitsi. Lihtsalt sõjast eemale nime siis liikusime läbi praeguse poolaja Austrias tiirutasime ringi, et kõik need linnad, mis pommitati, peaaegu iga päev pommitama, et sa mul raudselt meeles, kui sai varjendisse jooksnud ja, ja jälle liiguti edasi, kas rongiga või hobuse, vandus kriga või kuidagimoodi kuskile kuu pääle sai või mõni veoauto läks kuskile allapoole ikka ikka eemale, eemale, eemale nii-öelda frondi lähenemisest. Lõpus, kui fondid lähenesid, siis põgenik oli igas suunas. Kõik läksid ikka kaugemale, meie läksime, aga proovisime läheneda lääneliitlastele, nii et saaks nende selja taha. Esimene koondamislaager oli Austrias. See oli üks väike külake Vaksem park. Seal hakkasin ma koolis käima, ma olin siis seitsmeaastane, koolis käima, aga siis oli veel raudne. Saksa režiim ja koolijuhataja käskis hommikukõikidel üles rivistuda ennast ja tõsta käsi ja ütelda häil Hitler. Ja minu vanaema, kes oli väga suur rahvuslane selles laia perekonnas, ta ütles. Poiss poistele, et ärge ärge öelge, niimoodi, tõlge ei ütle. Tõstke käsi püsti ja öelge, ei ütle. Ja nii me tegime, aga keegi oli siis sellest teada saanud ja kaebas laagri kommendandile. Ja selle tõttu oli oli meil väga suur hädaoht, et oleks mingisugust karistust määratud nendest tegelikult põgenesime veel sealt ka ära. Ja siis lõpuks tulime le lõunal saksa Ma piiri, sattusime ühte väikesesse linna, kus kohas siis lääneliitlased tulid sisse, ameeriklased tulid sisse üle. Järgmine koonduslaager oligemptonis, seal oli jälle omadus, kus probleemid, sellepärast et ameeriklased ja, ja venelased töötasid ju koos ja siis oli hädaoht, et nii-öelda saadetakse koju. Mis juhtus Kacentoni laagris? Ameeriklased lubasid nii-öelda repreatreerimisse ohvitseridel tulla sinna, et oma kodanikke koju viia, nad ütlesid, no Eesti on nüüd vaba, nüüd lähme. Teil ei ole midagit vaja enam karta. Aga see esimese okupatsioonikartus oli nii sügavalt inimeste hinges, et seal juhtus tõesti jänesemõrvu ja, ja niisuguseid põgenemise ja see oli väga-väga traagiline, kui ameeriklased nägid seda, siis lõppes ära, seda ei lubatud enam. Aga üksvahe oli see täielik hädaohuks. Nii et me tegelikult Centeris põgenesime jälle edasi. Lõpuks, et mitte sattuda nii-öelda ameeriklaste ja venelaste kätte. Kuigi sõda oli juba siis lõppenud. Aga oma sellise püsiva elukohana te ikkagi lõpuks sattusite Rootsi ja elate seal tänase päevani. Rootsi satsime alles 1956 aastat olime Saksamaa põgenikelaagris ja nüüd ma tulengi sinna tagasi, et selle luuletuse ma kirjutasin Saksamaa põgenikelaagris just enne Rootsi sõitmist. 1950 tulime Rootsi. Ja isa leidis meid Keslingenist üles, ta sattus Tšehhi põrgusse lõpupool ja põgenes vangilaagrist, ta tuli läbi metsade ja otsis meid ülesse Punase Risti punktide kaudu. Ja eks see muidugi mõjutas natukene terve sõjakäik ja eesti sõdurite pärastsõjaaegne traagiline olukord, sest neid ei lastud põgenikelaagrisse, Nad olid vales armees nõndanimetatud ja ameeriklased ja, ja venelased olid ju omavahel sõbratselt tol ajal ja nad lihtsalt ei saanud põgeniku laagrisse ja kui sinna ei saanud oli elu väga karm. Saksamaal ju ainult üks suur rusuhunnik ei olnud. Purgihernejahu ja konserveeritud maisiterasid õnnistas ja supiköök oliga. Aga hoolimata sellest traagilisest lapsepõlvest vähemalt sõbrad väidavad, et te olete väga elurõõmus inimene, mis teid üleval hoidnud, kõik need aastad. Ma olen kasvanud ju väga eestimeelses peres ja valdan keelt, kuigi kindlasti rootsi aktsendiga mõnes kohas hästi vähe, hästi vähe ja see on tahes või tahtmata on see niimoodi, aga mis üleval on aidanud, on tegelikult üks mingisugune jonn, et olla eestlane seal vist igal pool avaldati survet mitte olla, näiteks Saksamaal oli, sa olid kogu aeg fluhte Auslender, sakslased vihkasid meid. Ja kõige suurem traagika oli, oli ju ka, et seal linnakeses, kus me elasime, seal käis lingen. Ameeriklased valisid selle linna välja selle tõttu, et 1933 Hitleri hääletati kantsleriks, siis oli seal linnas oli peaaegu sajaprotsendiline patsifistlik poolehoid ja seda linna nagu karistati, siis põgenikud viidi sinna pool linna tühjendati täielikult. Ja, ja sakslased vihkasid meid selle tõttu. Meil oli ikka poistega, olid meil korralikud löömingud ikka tänavatel, kaigastega ja kividega niimoodi. Et ikka nagu nina välja pistsid, olid Sothers luht Auslandar. Ja kui Rootsi jõudsime, siis oli Rootsi sisserändajate nagu me olime tegelikult siis juba sisserändajad, sest siis me olime põgenikud, staatus oli meil nagu hädas Rootsi võimude poolt, vähemalt siis nende politsei oli ikka, et me peaks sulama kokku Rootsi rahvaga väga kiiresti. See tähendab unustama ära anda kultuuri, keele. Olema rootslased nii-öelda. Meie minu isa sai väga tigedaks sellele, ta ütles, et ma ei saa iialgi olla rootslane, ma olen eestlane ja jään eestlaseks. Aga ma saan siin elada ja ma saan siin võtta teie elust täielikult nagu rootslane mida mina ka proovisin teha. Aga kui hakati survet avaldama näiteks koolis isegi keelati eesti keelt vahetundide ajal rääkima eesti keele rääkimise ära. Meie olin kolm eestlast, olime klassis, muidugi ma läksin kodu rääkima seda ja isa võttis kohe kooli juhatusega ühendust, lõpuks paluti muidugi vabandust, aga aga mina sain sellest niisuguse lopsaka ja ütlesin, et nüüd mina, kui ma rootsi keelt aga rääkima, siis ma meelega räägin eesti aktsendiga, nii et kõik saavad aru, et ma olen. Ja seda vist ei õnnestu mitukümmend aastat üleval hoida, seda eesti aktsenti rootsi keele sees, mis rootslased ütlevad, kuidas te räägite? Lihtsalt nii nagu eesti keel on rootsi keel on niisugune hõlju. Ja siis kui, kui ma ütlen ei, ma ei ole soomlane, siis ma olen kuskilt ülevalt Tornio ost aparanda Tornio piirist seal kuskil üleval, kus kohas räägitakse ka kodus soome keelt, aga nad arutlusAga eestlas eestlase kohta, nad ei ütle nii palju, et ma olen eestlane, sellepärast et Eesti oli kadunud. Rootslaste ajust oli see läinud. Eesti oli üks osa Nõukogude Liidu liidust ja alles nüüd, mitukümmend aastat hiljem hakatakse rääkima sellest. Aga varem oli, ei olnud ka vaba Eesti vabanemise ajal ei teadnud keegi, kes, mis on eestivaid siis räägiti Baltikumist nagu ühest riigist. See oli nii harukordne nii-öelda mentaalne kardin, mis tõmmati alla inimese peas. Nad kui sotsid, Estland, siis nad arvasid, et sa oled Islandilt kui sotsid Estonia, siis nad arvasid, et see oli Espaania. Nad ei osanud üldse eesti kui seesugust paigutada maakaardile. Millal see kardin nüüd nagu eest ära on hakanud minema, millal te tunnetate, et, et Eesti on jälle nagu pildil on maakaardil tagasi? See võttis isegi mõni aasta aega Rootsis pärast vabanemist, nüüd teavad kõik seda, kes sa oled. Aga, aga rootslastele ikka natuke raske aru saada sellest, et sa oled eestlane siis pärast no kas sa oled juba 60 aastat siin elanud minu, meie maal, eks ole, ma ütlesin ja aga sama korraga ma olen kakskeelne ja ma olen kahes kultuuris kasvanud omanud mõlemad kultuurid. Ja omanud ka kaks kodumaad, tegelikult see oleks vale öelda mulle, et minu kodumaa on Eesti, siis on Rootsimaal ehk siis seal kogu aeg olnud. Aga rootslastel puudub see mõiste kodumaa ja Isamaa. Neil rahvuse tunnetust nagu ei ole, vaid need on ainult, et sa oled Rootsi kodanik, siis sa oled rootslane. Ja, ja rahvuse tunne tuleb alati ainult välja, kui on jalgpallimatšid, kus rootslased mängivad või kui sa näed ühte Rootsi autot kuskil välismaal, siis ta lehvitab sulle, kui ta näeb sinu auto numbrist, et sa oled ka rootslane. Aga midagi muud ei ole. Ja, ja meil on see väga tugev ja minul on seal väga tugev ja hoidnud mind üleval, sest ma olen kogu aeg tegelenud nii-öelda vabadusvõitlusega nii hästi kui välismaal, olen saanud teha, kas seista lipuga sinimustvalgega Nõukogude Liidu saatkonna ees laulda, proovida laulda eesti vabaks ja informeerida kõiki, kes üldse tee peale ette jäävad. Kus on Eesti, kes on, mis on Eesti, kes on eestlane? Te olete üsna palju aidanud tema tegemistes ka meie presidenti Lennart merd. Kuidas teie tutvusite, kuidas teie teed ristusid? Meie teed ristusid siis, kui ta oli välisminister, see oli, ma hakkasin ju arhitektina oli mulle ülesandeks. Projektiks oli Rootsi saatkond Tallinnas, hakkas konsulaadi projektiga peale Endla tänaval ja see oli juba aastal 1988, kui me hakkasime konsulaati planeerima, kuna ainuke võimalus, kui nüüd natuke avanes, et võisid eestlased võisid ka siit välja sõita, pidin muretsema endale viisa ja see toimis ainult Leningradis. Nad pidid sõitma rongiga Leningradi, seisma seal nii-öelda Rootsis Rootsi peakonsulaadi sabas ja kui jõudnud pärale, siis oli, kas sõitsid läbi edasi või pidid võtma endale hotellitoa. Ja järgmine päev uuesti olen isegi seda teinud noovat ja seda hakkas siis Pekka peale rutsi nägema ja, ja et see ei, on täielikult võimatu olukord, tabame Tallinnas konsulaadi ja see esimene ülesanne tuli siis minu lauale ka. Aga konsulaati avada oli ja keerukas sellepärast, et Eesti tahtis olla vaba, eks ole. Ja ei tahtnud kunagi nimetada, et see on mingisuguse peakonsulaadi harukond, kontor Tallinnas. Seda öeldi aga sõna Leningrad ei eksisteerinud. Rootsi peakonsulaadi harukontor Tallinnas. Siis ei teadnud keegi, kus peakonsulaat oli. Ja siis avasime 89, just 10. detsembril ja see oli ka üks suur suur elamus, sest seal oli ka järjekord juba õhta, enne hakkasid kõik kogunema, kõikidel oli lilled käes, ma olin nii liigutatud. Ja ometigi tere tulemast, Rootsi tuleb meile. See on, on nii haruldane ja üks proua oli, seal oli ka raadio ja televisioon oli platsis ja ja üks üks proua, kes oli tõesti külmast sinine, näost tuli nii õnneliku näoga, ta oli esimene ja tuli lillegi põli. Tervesse konsulaat oli, oli, oli nagu lillepood kuut kuud edasi. Ja selle tõttu ma sain ka Lennart Meriga tuttavaks, kuna ta oli, mul oli vaja välisministeeriumiga kogu aeg asja ajada, sest kuna ma valdasin eesti keelt, siis anti mulle ka kõik muud ülesanded, et hoida kontakti. Ja Eesti poolt, et kui keegi tuli Rootsi ei, ei olnud ju keegi huvitatud enam võtta nõukogude liidus saatkonnaga ühendust vaid nii kasvas välja üks niisugune minu enda büroos kasvas välja mingisugune mitteametlik Eesti saatkond. Äkki ma olin keset linna, ma elasin seal ja minu minu bürooli sealsamas majas ja nii oli ka Lennart Meri oli tihti mul külasta, ööbis meie juures, vestlesime õhtuti, mis oli väga tore. Ja tema, minu kontor muutustele tema saatkonna nii-öelda eesti saatkonnabürooks. Mina olin tema autojuht, korraldasin kõiksuguseid, kokkusaamisi enne kui ta tuli. Ja sama korraga. Minu sekretär oli tema sekretär ja tema kirjutas kirju ja ja hakkas siis sellel ajal väga. Toomas Hendrik Ilves oli Münchenist olla. Ta oli väga hea sõber Lennart Merile, nii et alati konfereeris Toomas Hendrik Ilvesega Hendrik Ilvesega ja sisse kirjutas. Kui ta kirjutas midagi, siis ta ikka saatis Münchenisse enne nagu läbi vaadata ja arutada teatud küsimusi. Kas selles plaanis võib öelda, et see, et Lennart Meri oli pikka aega Eesti vabariigi president ja praegu on seda Toomas Hendrik Ilves, et väliseestlaste südamed kui Pean seda, seda, seda ei ole tegelikult hea sõna öelda väliseestlane, eks ju, aga aga siiski, et, et et kas te olete oma südames praegu rahul? Selle koha pealt küll ja Toomas Hendrik Ilvest ma nii hästi ei tunne, aga aga Lennart Meri andis minule väga tugeva aluse edasi elamiseks, sest tema oli niisugune väga aateline inimene ja väga sügavalt rahvuslane. Ja see, see oli ilus, selle kena. Selle tõttu võib-olla oligi üks, miks on väikene tõuge midagi edasi teha. Aga no sellega ma olin ka kogu aeg tegelenud. Väga palju inimesi käis Stockholmis siis kõik, kes tahtsid tulla. Mina käisin Tallinnas peaaegu üks kord nädalas, tol ajal, kui see saatkonna projekt algas pikal tänaval. Ja inimesed ootasid kohe, kui mina tulen. Malin hotellis, seal moodustati järjekord, kõik tahtsid midagi teha, kas siis tulla või enda enda produkte näidata, kas ma saaks kaasa võtta, kas ma saaks vahendada kontakte ja ja siis ka kultuursel alal olid laulukoorid, leiad ja kõiksugused grupid, kes tahtsid tulla välja ja kas ma lisaks aidata ja ma ma loomulikult tegin nii palju, kui ma vähegi suutsin, ma olin, võtsin vastu need andmed, mida nad soovisid, tähendab, ma teen end, läksin Stockholmi tagasi, otsin kontaktid, vahetasin kontakte ja nii palju ei liikunud rahvasse. Pärast mõni aasta hiljem siis kõik käisid nii-öelda oma jalgade peale ka. Tol ajal oli see väga vajalik. Seda niisugust ühendust pidada ka elasid minu juures. Kõiksuguseid inimesi elas mu juures, ma arvan, et selle aja jooksul oli üle 100 inimese, kes viibisid meie kodus. Nüüd tuleb tõehetk. Kas eestlased, kellel nüüd ju enam sellist abi tarvis ei lähe? Kas nad on osanud seda vääriliselt hinnata selles mõttes, et kas teid nüüd, kui teie Eestisse tulete, võetakse niisama hästi vastu, kui, kui teie kunagi eestlasi võtsite? No seda on raske ütelda terve rahva kohta, eks inimesed on ju erinevad. Ja ega ma ei saa ütelda mitte sajaprotsendiliselt, oleks, oleks nii. Ja see võib olla kajastub ka minu luulekogus natukene. Välismaal elades on ju moodustanud teatud comi, kuna nagu Eesti ei ole olnud faktor lamp. Ühe kodutuse tunde on olnud, aga sama korraga on segaolnud rikas olla kahe kahe skulptuuris. Aga see kodutuse tunne ei ole kuidagi nagu jätnud mind rahule ja. Ma olen siiski veel kodutu. Nii imelik kui see ka ei ole. Või vähemalt tunne, tunnetus on alles. Ma tean, president ütles, et tulge koju, mul jättis natukene ühe niisuguse küsimusmärgi, tulge koju. Mis on kodu, et hakata analüüsima, mis on kodu. Ja, ja mina ise leidsin, et ma teen paremat kasu Eestile, kui ma lähen Stockholmis. Ja, ja kodu ma ei saa tulla, kuna kodu mul on seal tegelikult. Ja inimesed on kõiksugu isemoodi ja mina ju loomulikult käin inimestega läbi, kes on keda ma olen kohtunud juba kaua aega tagasi, esimest korda olin ma siin Tallinnas 1973, juba. See hakkas Tallinna kammerkoori turneest peale, kui nad tulid Stockholmi. Me võtsime julgelt nendega ühendust ja saime tuttavaks paljudega, kel tänapäevani on mul väga-väga head sõprusvahekorrad. Nüüd nad siis nad laulsid kammerkooris, nüüd nad on lauluväljakul juba üldjuhid nagu Ants Üleoja ja Merike Toro ja nendega oleme kogu aeg hoidnud teatud ühendust, mis on nii kena olnud. Aga teisest küljest on ka olnud inimesi, kes on väga pahasti ütelnud. Ma olen aus ja ütlen, et nad ütlevad pahasti ja halvustavalt, et noh, hakatakse kuidagimoodi kaaluma, kellel on suurem kannatus olnud, mis on täitsa mõttetu. Iga iga eestlane on kannatanud, ükskõik kus ta on olnud aga siis hakatakse kaaluma, siis öeldakse, et no et mis teil oli viga, tee läksite ära, tee läksid kohe piimajõgede pottide juurde. Esiteks on see vale, näiteks minu suhtes ja Rootsis oli kavale, ega midagi ei kingitud, kõik laenati, kui sul oli Saksamaal ei olnud mitte midagi saada, ainult Riia, sedasi. Aga, aga sama korraga arvatakse, et, et me nagu olime mingisugused äraandjad. See mentaliteet on siiski ka tihti alles veel kui suurel hulgal, seda ma ei oska ütelda. Aga see eksisteerib ikka tänapäev. Kas teil on Eestis mõni niisugune paik, mõni niisugune koht, kus te tunnete ennast kõige paremini vot seesama kodutunne kõige tugevamalt välja lööb, et see noh, peaaegu et jalad on maas ja juured tahaksid olla kasvada. No see hakkab nüüd tulema selles mõttes, et me olime ju linnainimesed, meie omand, mitte midagi. Meil ei ole, maad ei ole vara, mitte midagit, meili nagu seda Tallinnast, ma ei mäleta praegu midagi, minu lapsepõlv oli Loksal. Aga see on ka ainult liivarand naabripoiss, Tiit ja tema koer Pontu. Põhiliselt see on kaudne minevik, seda ma enam ei tea, ma olen käinud seal tagasi, aga, aga, aga ma ei tunne, et see oleks kuidagimoodi olnud kodu. Tänapäeva siis tunnen ennast väga hästi, kui ma olen ta poja juures külas käinud, Hiiumaad. Ma ei ela seal küll, aga ta elas mitu aastat Eestis, ta tuli kohe Eestisse, tegeles ka televisiooni ja televisiooniga ja nüüd on tal Hiiumaal üks koht, ma külastan seda. Seal on nagu hinge saab hingata. Seal see on niisugune vähe turiste ja kuidagimoodi nii põliselt eesti, ma kujutan ette. No kui me tuleme teie üheksa ameti juurde, vanasõna ütleb, et 10. nälg aga see selleks, et siis kõik see kirjutamine, tõlkimine, küllaltki palju selliseid näidendeid, mida te olete kirjutanud kõige kummalisem selles reas minu jaoks kes ma teid ju olles üsna äsja tundma õppisin, on kabareeteatri asutamine. Kabaree tundub olevat rohkem niisugune niisugune naiste rida, et naistele meeldib sellistesse teha ja vot nüüd ma küsin, et miks või kuidas teie juurde tuli. Ei tohi kunagi segada ära sõna kabaree ja varietee, seal on kaks ise asja täielikult kaks ise asja, kabareetraditsioon on väga vana. Vanaga ta hakkas kunagi Pariisist peale ja see on tegelikult ja jätkus ka Weimari vabariigis enne Hitleri tulekut. See on üks niisugune poliitiline ridade vahelt. Lugemine või näitlemine. Ja see on mulle alati meeldinud, see tähendab, et sa peidad midagit ridade vahele, millest see nõuab kuulajalt ja vaata vaatajalt. Midagi, see ei ole mitte lihtne asi, mida sa võid unustada ära, kui sa uksest välja lähed. Vaid Sa pead mõtlema, mida ta tegelikult ütles. Ja mida ta esitas, ja kabaree on niisugune, see on minu mõistes kabaree. Sama korraga on seal võimalik panna inimesi nutma, nende mõtetega, aga äkki ka naerma. See niisugune kiire üleminek on mulle alati meeldinud, eri žanrite segamine ka luuletuste suhtes. Väga klassikalised luulevormid segada laulutekstidega, peaasi, et tal on midagi öelda, mingisugune sisu on öelda. Ja ma toon näiteks selle kabareeteatri lõime läinud ma 85. aastal ja käisime sellega 89 Eesti turneel. See oli noorsooteater, põhiliselt me laulsime. Me lugesime tekste, mis olid ka kahe mõttega. Me esinesime Tallinnas mitu korda. Me olime Tartus. Me olime Pärnus ja Haapsalus. Ja meil oli niisugune menu. Rahvas trügis kohe sinna, sest kõik teadsid, et midagi õudselt põnevat või väga põnevat juhtub. Mida kunagi siin ei ole tehtud. Niisugust stiili meil oli, kogu aeg olid majad täis, ma oleks võinud kindlasti jääda mitu kuud siia täita saale. See oli midagi uut, mis tuli ja samuti oli peidetud peidetud teksti sisse mõtteid, poliitilisi mõtteid, filosoofilisi mõtteid, mis äratab kuulajaskonnani vaataja vaatlejate hulgas. Midagit. Ka selles teatris on eestlased trupis õnnestlased tegutseb tänase päevani. Need inimesed tänase päevani on raske öelda, aga ikka nüüd viimane etendus oli meil vabariigi aastapäeval üks niisugune väikene kokkuvõtlik asi, kus kas koor laulis, meie koor laulis siis ansambel laulis minu tekste. Sama korraga, siis lugesin mina ja mu tütar, lugesime luuletusi kahekesti ja mängisime ühe väikese loo vanamehest ja ühest noorest. Kes siis küsitleb vanameest? Ta on teel kuhugi, tan teel tagasi, tal on kohver käes ja mis seal kohvris on? See sisaldab mälestusi, töid ja selle kohvrissis, avasime ja siis mängisime väljendit mälestused. See läks ka täielikult vaatlejate Katlejatele. Pärast olid inimesed tulid, tänasid, pisarad olid silmis, seal see liigutab. Mulle meeldib niimoodi, et tundeid kuidagimoodi äratada, jälle. Tänapäevani tundetu. Teie raamatus on ka üsna palju tekste, mida kabareeteater on oma repertuaaris hoidnud, eks ole? No see raamat ongi tegelikult mitme aasta jooksul kokku korjatud neid mõtteid ja neid tekste, mis mis on nüüd olnud nii laval kui kui minu enda mõtteid, nii et seal. Ma olen selgituseks iga iga teksti juures seletanud ka, millal see on kirjutatud ja nii, et saab natukene aja mõistet endale ja siis on Mida te tahaksite öelda Eesti inimesele, kes kelle lauale näiteks tekib mingil põhjusel mõni tuttav toobuy, ostab ta ise poest selle teie kogu pealkirjaga, mitte ainult leivast, mille peale peaks mõtlema, kui ta seda loeb? Minu üks põhiline mõte selle teosega on, et nad on tegelikult minu mõtisklused ja killud, aga aga siht oleks, et kui kui ma nüüd lugejale saaks midagi öelda, siis, et lugege ja mõtelge. Ja mõte on minu poolt, ainult et me saaksime 11 tundma õppima palju rohkem ja 11 mõistma. Kui ma selle seda sellega seda saavutan, siis ma olen väga õnnelik. Te olete selle raamatu pühendanud oma abikaasale. Ja läbi nende kõikide keerdkäiku tema nime järgi ikkagi arvan, et tema on eestlannaga. Tema on eestlanna ja mul on neli last, kes on ka samas vaimus üles kasvanud. Ja üks, üks laulab kooris ka nüüd me olime laulupeol koos. Üks poeg on neli, kolm poega, neli last. Kõige väiksem, pisikene on pisike ikka mulle, kuigi 30. On on ka väga huvitatud ja tegeleb kooriga ja luuletustega. Tema esines ka minu raamatu esitlusel, mis oli Rootsi kirikus, teisel luges luuletusi ja. Kas nad räägivad halvemini või paremini eesti keelt kui teie kuigi paremini, sest on üsna raske rääkida, sest ma sõnavarast teil küll puudus. Sõna vajab sõnavarast kindlasti tule puudus, aga, aga noh, lauseehitus lonkab tihtilugu, seda ma tean, ma ei häbene seda, sest ega raske on olnud ka 60 aastat seda nii väga puhtana hoida ja, ja ei ole ka kontakti olnud ka keele arenejatega, kes elasid teisel maas nii-öelda. Aga nemad räägivad igal juhul sama hästi või halvasti nagu mina kõik lapsed. Ja on ka kasvanud üles kogu aeg eesti kultuuriga ja ka rootsikultuuriga, nii et see seal nende ja minu vahel ei ole mingisugust mingisugust erandit. Nüüd lihtsalt on see samm, et, et kui tulevad lapselapsed, kui neid kindlasti juba on ka mõned, et siis peab vanaisa ju valvama, et, et see, et see asi nagu käest ära ei läheks, et kui keegi neist Eestimaal ei ela, siis on see kiire kaduma see eesti keel. Ongi ja see on paratamatus, sellega peab leppima, ma usun, et see on ikka väga suur pingutus, kui me saame seda veel teatud aeg alal hoida, aga põhiliselt kaob arvata, et võib-olla mitte Rootsis, just Eesti on nii lähedal, sealt saab impulsse kogu aeg juurde. Aga mis on hädaohuks, on loomulikult segaabielud, paljud abielluvad ju rootslastega. Ja siis on raske nii-öelda keelt alal hoida. Lapsed peavad ju rääkima varakult juba rootsi keelt ja siis, kui sa ei võitle korralikult, siis on raske. Nii et, ja leida eesti partnerid on ju? Loomulikult kõik võib olla proovivad seda ees esmajärjekorras, aga tihtilugu armastus ei küsi ju midagit, armastust lihtsalt tuleb ja see on ju ilusad, see eksisteerib üldse. See on võib-olla kõige tähtsam. Te olete kindlasti vahel mõelnud, kuidas teie elu oleks kulgenud. Kui te ei oleks sõjapõgenikuna Eestist lahkunud, mis teist siis oleks saanud ja kuidas te praegu elaksite olete vahel mänginud niisuguse mõttega äkki. Ai, see on nii hüpoteetiline küsimus ja ma ei oska selle kohta midagi öelda. Kas te oleksite arhitekt? Ma ei ole täielikult kindel selles, sellepärast et vot kui me olime põgenikud, siis isa ütles, et ma, minu kutsumus on alati olnud teater. Oleks ise tahtnud olla näitleja. Aga tollal siis kuulati veel ta isa sõna ja isa ütles mulle, et kuule, poiss, et nüüd muretse endale kõigepealt üks elukutse siis võid kometit mängida, kui sa tahad. Ja nii tuligi ja mis elu kutsema, siis muretsen endale, ma ei saa öelda, et arhitektuur oleks mulle suureks kutsumus, eks olnud. Vaid siis valisin midagit, kus oli üks jalg mingisuguses loovas tegevuses ja teine oli tehnikas et saaks nii-öelda isale vastu tulla, sedasama korraga midagit ise sealt leida. Nii et ma ei ole täielikult kindel, et kui ma Eestis oleks elanud, et ma oleks olnud arhitekt, ma usun, et ma võib-olla oleks olnud näitleja. Ai, see oleks samamoodi öelnud, et õpiks amet, poiss, härrade jääk, Ometit, seda teevabast ajast, seega see poleks muutuda. Ka isa isa oli huvitav, tema võib-olla ta oma naha peal sai seda tunda sellepärast. Ja tema oli raadiomees, tema oli ajakirjanik. Kui me sattusime Rootsis, siis tema ei saanud ju mitte midagi sellega teha. Ja pidi olema ühes tehases, kus ta õppis, keevitama, ta keevitas volvo autosid ja tulid töölt raskelt töölt koju ja hakkas kirjutama, et ta kirjutas neli romaani. Nad on siin ka liikvel, kuidagi. Nii, et tema oli nagu lõpetas nagu kirjanikuna enda elu, aga, ja sama korraga ta mõtles seda vist nagu enda peal ka katmis minust sai, eks ole. Mingit praktilist elukutset mul polnud. Kuigi tema oli väga osa, tal oli ka üheksa ametit. Kui ta midagit kätte võttis, siis ta oskas seda natukese aja järgi. Nii et sellepärast ta ütles mulle niimoodi, et ära tee nii, nagu mina olin tegelikult. No te olete ses mõttes hea inimene, kellelt ma nüüd järgmise küsimuse küsin. Et te käite Eestis iga natukese aja tagant, olete teinud juba mitukümmend aastat järjest, teil on hea kõrvalpilk nendele päris kodus, eestlastele, kes siin elavad. Kuidas me oleme viimase 15 10 aasta jooksul muutunud, täitsa ausalt, võite öelda. Muutunud küll, aga mitte lõpuni muutunud, mul on niisugune tunne siiski, et midagi istub ikka alles veel nõukogude pärast. Seda on ju kerge näha, et kui, kui sa ise ei ole seal olnud, savad vaatlejana väljapoolt. See on loomulikult ka arusaadav, aga see võtab aega, ma ise arvasin, et see võtab umbes terve generatsiooni aega, enne kui see nagu täielikult kaob. Aga mis see miski on? Midagit, miskit on, ei oska otseselt näppu panna selle peale. Aga midagi tuleb välja, kui lähed nagu täielikult, mis võõra inimesega juttu ajama, siis tuleb midagi välja sealt, et et on mingisugune, ei oska näppu panna sinna peale, aga ma ütlen, et me räägime sama keelt, aga me tihtilugu ei saa teineteisest aru. Ja teil on üks ilus haiku, selle kohta isegi kirjutasin selle välja, aga nüüd te võite seda ise öelda. Esimesed sõnad on kui kummaline, ei mäleta, kindlasti kui kummaline, samas keeles ei saa me üksteisest aru. See võib-olla võtab kokku seda ja see võtab aega, see võtab aega ja võtab generatsiooni aega ja kui olla väga pessimistlik, siis isegi võib-olla kaks generatsiooni. Sellepärast, et vaadata Saksamaad praegu alles 60 aastat hiljem hakatakse objektiivselt analüüsima, mis seal juhtus, tegelikult sõja ajal. Pojad on kaitsevad enda isasid ja kui vanaisa teisest generatsioonist niisugune taga tahapoole, siis on võimalik natuke objektiivsemalt ka rääkida. Midagi, ta on alles veel sellest hirmsast ajast üks mõte ja mingisugune mentaliteet istub veel kuidagimoodi sees. Kahjuks aga oleme optimistlikud, see kaob. Kaob absoluutselt, aga ei ole veel mitte täielikult kadunud. Kui kaua võtab, seda ei tea. No saade on õnneks ikkagi teist ja mitte meist ja ilus on see lõpetada. Rääkides teie tulevikust, te olete aastal 2009 südasuvel, mulle tundub küll elu parimas vormis. Mida te seal teha tahaksite? See on muidugi natukene kummaline küsimus küsida kellegi kellegi käest, kes on üle 70 mis ta tulevik on. Kihnu virve näiteks käis ka hüppas langevarjuga ja ma arvan, et tal on plaane palju. Ja ma ei tea, ma ühes teatritükis rääkisin nüüd viimati ma ütlesin, et kui see noor neiu jäi alles lavale ja mina nagu vana mehena läksin ära siis ta ütles, et ei tea, kuhu ta läks. Kas ta läks tagasi? See ei selgunud kunagiselt, teatrite kest läks tagasi, võttis kohvri, andis kohvri mulle, läks ja jättis enda tuleviku selja taha. See on ka niisugune, mitte mitmepõhjaline lause mida võib nüüd veel analüüsida, aga Ma arvan, et minu põhiline ülesanne saab ikka olema. Et midagi edasi viia järgmisele generatsioonile. Nii tohutult mul ei ole mingisugust suurt ambitsiooni teha mingit karjäärjana. Ei arhitektuuri alal mitte luuletajana. Ma olen väga hea meel, on mul sellest ma ometigi sained read raamatuks. Ja, ja, ja loodan, et see ka seda ka järgmine generatsioon loeb siin. Sellepärast me ei tohi iialgi unustada enda minevikku ja ka kunagi ei tohi olla tulevik tundmatute tuulte tuua. Aitäh Hando Kask. Olemas tänase jutusaate külaline, kõik, kes tahavad teiega vähemalt kirjasõna vahendusel tutvust sobitada, võivad võtta lahti raamatu mitte ainult leivast ilmunud sellel suvel. Ja loodetavasti kohtume õige pea juba jälle Eestimaa pinnal. Ilusat suve kõigile kuulajatele. Muukooru rannahall. Kaari taaga kurjeba noodakuuril paika kõrk, kaalunda. Seal lapsena ma päevad läbi sulistasin. Muretu iialgi, mis tulevik mul? Kui õhtul koju oma püütud kala kesid lõi? Jah, memmeke, see saageeli siis. Oh, kuidas tahaks jälle Laildel vastuse ja. Oh, kuidas sõbrad tagasi neid päevi ikka preeni õhtud, teema mererannal koju jään. Eks, ja talulävel.