Pajatan on paar sõna Mihkel Rauast, kuid mitte tema skandaalsest raamatust, mida ma pole veel jõudnud lugeda. Enne kirjandusse jõudmist tegeles ta edukalt bändiga MrLawrence 1999. aastal tegi bänd albumi sitandspin 12 palaga Mihkel Raua sulest. Ühte palasse nimega dinosaurus palus ta mul kirjutada saksofoni- tele kaheksa takti svingi plaadil mängib seda eri partiide kaupa üksainus ameerika saksofonist. Et see lõiguke kõlab laulu all, ei pruugi kuulaja seda märgatagi. Kui Mihkel raud mult hiljem küsis, mis ta võlgneb, ei osanud ma midagi küsida. Siis lahendas olukorra 500 krooniga. See oli kogu mu helilooja tegevuse kestel saadud kõrgeim honorar. Ühe taktihinnaks tuli 62 krooni ja 50 senti. Meenutades siiski ka Mihkel Raua kõmulist kirjanikuannet. Peab märkima, et tema puhul pole käbi kukkunud kännust kaugele. On ju tema mõlemad vanemad. Aino Pervik, Eno raud, tuntud kirjanikud, rääkimata vanaisast Mart rauast. Temaga viis mind kokku Kaarel Ird, vahendades küla muusikali suveöö ilmsi loomist Mart Raua libreto alusel. Vana Mart oli nagu pojapoeg Mihkelgi tun. Otseütleja kunsti Rinkonis levisid tema epigrammid, näiteks Egon rannet. Oleks sul nii palju annet kui rahamütsi, võtaksin maha või maailmas näinud mõndagi, mis imekspanu väärib. Kuid Ufaasma nägin peldikut, mis sita ära määrib. Siinkohal pean vabandust paluma, kuid klassikute tsitaate peab esitama täpselt. Pojapojaga võrreldes oli vana mart siiski veel üsna leebe sõnaga. Lõpetan eespool mainitud palaga, mille pealkiri ingliskeelsel plaadil on laenosoor.