Kõik me teame ja armastame Aarne Oidi ilusaid laule ent vis teavad vähesed, et ta oli ka hea sulega kirjamees. Omal ajal sekkus ta sageli ajakirjanduses puhkenud vaidlustesse meie levimuusika tollal veel kergemuusika ümber. Huvipakkuv on tema kirjutis selgemat vahet žanridele sirbis ja vasaras 26. oktoobril 1956. Siin vaidles ta rahvamuusik Johannes Tauliga. Ta tõi näiteks Tautsi kolhoosi, pillimehed, kõrveri, traktoristide laulu ja teised palad ja jätkas. Neid peetakse meie rahvaliku estraadimuusika raudvara. Kuid need on ju vanad rahvalikud tantsuvormid labajalavalss polka ja Rein Lember. Mõned head aastad tagasi pandi kirikuvande alla džässmuusika ja kõik see, mis teda kuidagi meenutas. Sellesama kampaania ajal nimetati džässorkester ümber estraadi juurde kestriks. Siis hakkas tekkima estraadimuusika, mis põhines eesti rahvalaulul või sellele lähedastele. Intonatsioonidel. Oleme jõudnud nii kaugele, et estraadimuusika nime kannavad nii Ojakääru rannakolhoosis kui ka sama autori serenaad trompetile palad, mis ei taha kuidagi mahtuda ühe mütsi alla mis kuuluvad oma sisult ja helikeelelt ja stiililt hoopis erinevasse žanridesse. Rahvalik laul ja džässilähedane popmuusika. Julgelt protesteeris Arne Oit Moody läinud halvustava väljenduse Puhhi vuhhilased vastu väites, et selle stiili parimad näited kujutavad endast head muusikat ja lisades, et estraadižanri viljelemisel tuleks lähtuda moodsatest tantsuvormidest ja püüda arendada neid omapäraselt. See oli veel aeg, kui vanameelsed sõdisid veel kõige välismaise vastu. Oit lõpetab. Selline protsess tegelikult juba käibki, kuid ta vajab teadlikku suunamist. Et näidata, mida tollal soovitati pakkuda rahvale. Estraadikontsertidel. Toon siinkohal Leo Tautsi laulu sammuvast ekskavaator-ist. Paul Rummo sõnadel. Tegelikult on laul hästi kirjutatud ja sama hästi esitatud kuid oleks sobinud pigem Tiit Kuusiku laulude õhtugav kui estraadikontserdile. Klaverisaatjast pole andmeid, kuid arvatavasti on klaveri taga helilooja Leo Tauts, kes oli väga hea pianist. Algab siis toob ta lühema jalga. On Pikaataati hingad saama laastu tooti, vigane.