Täna pakume teile kuulata lõbusaid lugusid suurkujudest. Saates esinevad näitlejad Kalju Oro ja Tõnu Oja. Kas inglast otsustasid minna treerideni ooperiteatrisse Wagneri ooperit vaatama. Kui saali valgus kustus, seadis end nende taha istuma keegi meesterahvas. Etenduse ajal pidas tulnukas end ülal enam kui kummaliselt. Kord pomises poolihääli, suurepärane, suurepärane, siis jälle taevane arm, kui hirmus. Sealjuures lõida veel käsi kokku ja trumpi jalgadega ja seda isegi mitte muusika taktis. Vaheajal pöördusid pahased inglased diaatriteenri poole palvega väljakannatamatult teatrikülastaja teatrist välja saata. Kardan, et see pole minu võimuses, austatud härrad, laiutas teatrit, Einer käsi. See on on väga tähtis isik. Olgu ta kes tahes, ütlesid oma kodust demokraatiaga harjunud inglased. Me nõuame, et see matsid kaoks. Ta ei lase meil süveneda Vaarnerigeniaalsesse muusikasse. Selles asi ongi, härrased, sosistas teatriteener. See härra, teie taga, härra Wagner, ongi. Austria diplomaat Von rüng meenutab oma mälestustes, et Richard Wagneri maailmakuulsa ooperi val küürid vini esietendus oleks äärepealt läbi kukkunud. Lavastuses oli ette nähtud, et lavale peavad ilmuma mustad ratsud. Pealegi ehtsad, mitte topised. Õukonna tallides olid dresseeritud ratsusid küllaga, kuid kõik nad olid hallid. Wagner nõudis kategooriliselt, et ratsud olgu mustad, hallid hobused karjus vaagnale jalgu trumpides. Nalja teete või, hobused peavad olema mustad või etendus jääb ära. Aga kulutused, mis me teinud oleme, ooper on ettekandmiseks valmis halises teatri direktor pole minu asi ning alles von ringi sekkumine lahendas olukorra. Diplomaat andis diplomaatilist nõu, värvitagu hallid ratsud mustaks vaagna rabas vaimustatud kinni diplomaadi käisest ja hüüdis. Braavo, on ring. Te päästsite, mu elu ratsud, värviti mustaks. Pole ime, et aastad teevad oma töötantsijanna juures kaotanud nooruse nõtkuse, on nii mõnigi neist üritanud laulma hakata. Ta on üks selline hakkaja tantsijanna. Õppis ära paar-kolm kergemat aariat ja palused, Richard Wagner ta ära kuulaks. Kui laulurepertuaar otsa sai, palus helilooja tal mõni tantsunumber esitada. Kui seegi esitus otsas, vaikis helilooja kaua. Kuidas teile minu laulmine meeldis? Ei suutnud tantsijanna vaikimist kauem taluda. Vastashelilooja mõtlikult. Tantsijanna kohta pole paha. Muide lauljanna koht. Ta tantsite ka päris hästi. Pärast kontserti jooksis Hektoorberliioosi juurde üks tema austajatest haaras tal kinni vasakust fraki varrukast. Maestro, olen teie loomingu suur austaja. Lubage mul puudutada kätt, mis on kirjutanud Roomeo ja Juulia Berlioos, vabastas okka ettevaatlikult austaja haardest ja sõnas, mis kõrge, teine varrukas. Ma kirjutan alati parema käega. Raisler ja Sergei Rahmaninovi mängisid kaarnegi hoolis tseesar Franki sonaati. Viiuldaja mängis ilma noodita. Järsku vedas mälu teda alt ning seda juba esimeses osas. Raisler nihkus pianistile lähemale, heitis pilgu noodilehele ja püüdis leida nooti, kust jätkata. Kus me oleme, sosistas ta meeleheitlikult. Kaarnegi hoolis vastas Rahmaninovi samuti sosinal ja jätkas, mängib. Tšhehhi helilooja Anthony vorsak oli ääretult kohusetundlik inimene. Töötades oma ooperi armida libreto kallal, kontrollis ta hoolikalt teksti, et selles mingeid lapsusi ei esineks. Jõudnud episoodini, kust tegevusse astus Rüütel ratsahobusel jäid vursak mõtlema ja küsis sõbralt. Kuule, kas hobused olid siis üldse olemas? Trehvasin kord kokku kaks kuulsat itaallast Vincenzo Berliini ja taanud Unitseti tonitsepti tähendas naeratades. Maestro, õnnitlen, teinud, läinud suurepäraselt korda, kasutada ära minu meloodia oma Beatrissis. Minu kallisid unid, sätti vastase Berliini rahulikult. Ma pole üldsegi kindel, et võtsin selle fraasi teilt, aga kui see ongi nõnda, siis peaksite olema mulle tänulik. Ma ju kasutasin selle täitsa toredasti ära, kas pole. Tegelikult aga olen ma üsna kindel, et me mõlemad näppasime selle kelleltki kolmandalt. Varsti pärast seda juhtus, tulid sotti nuudi kaupluses lehitsema noodivihikuid Veeberi klaverimuusikaga ning ta puhkes naerma. Veel samal päeval kirjutas ta Pariisi. Kallis telliini. Leidsin üles meie koopia originaali. John Carl Maria Veeber. Sinu tonitseti. Kuulus vene laulja Aleksander vertinski, kes lahkus Venemaalt juba tsaariajal naasis 43. aastal kodumaale, astus vagunist välja, asetas kaks kohvrit perroonile ja suudles maad oma jalge all, vaatas siis ringi ja lausus. Laanik sõidon. Jacques afenba kutsuti Ameerika ühendriikidesse dirigeerima, ühtama operettidest saabunud teatrisse, avastas heliloojad, orkester on kohutav ja tahtis dirigeerimisest loobuda, kuid koos temaga, kas trollidele saabunud lauljatar palus jumalakeeli, et ta seda ei teeks? Maestro, las orkestri mängib, nagu ta mängib, ainult laske mul laulda. Panustab pisarsilmil haistes juba ette. Ebameeldivusi palus helilooja teisel viiulil istuda trummide taha, kuigi trumme polnud ette nähtud ei partituuris ega orkestratsioonis. Etendus oli kohutav. Tšello ja kontrabass jätsid kadestamisväärse järjekindlusega takte vahele. Oboe mängis omatahtsi. Kuidas juhtus, fagotimängija magas poole etendusest maha. Lauljatar laulis viis tooni kõrgemalt, kui mängis orkester. Afenbachil tõusid juuksekarvad püsti. Ta tegi meeleheitlikke žeste küll orkestrile, küll lauljatarile mitte midagi. Järsku meenusid talle trummid. Trummid alustasid suurepärast kolmekümnetaktilist Dremolot, mis kestis kuni duetti lõpuni ja kattis ära kõik valesti mängib ja lauldud noodid. Pärast üle elatud häbi ootas helilooja hävitavaid retsensioone kuid hommikuks olid kõik lehed täis vaimustatud arvamuseavaldusi. Pärast seda õppetundi olen katsunud alati kirjutada partituuri sisse, trummid rääkis ohven Bach. Eks ole, laevadeski päästerõngad. Veel pidulikul lõunasöögil 1938. aastal sattusid kõrvuti istuma intellektuaalid, tuntud prantsuse kirjanik Tristan repertuaar ja keegi naisluuletaja, kes olid tuntud oma madala hääle ja feministlikke vaadete poolest. Kogu lõunasöögi ajavatras naine sugupoolte võrdõiguslikkusesse ja alati, kui ta peatus, et hinge tõmmata, raputas Bernaar pead, nii et habe tulises ja pomises. Ujueen. Kohalviibijad, kes olid oodanud EPeronaar, tuleb lagedale mõne tabava ütlusega, millega hiljem hiilata võiks. Olid pettunud ja arvasid juba. Saar on minetanud oma terava keele. Aga nad eksisid. Pärast kohvi joomist luuletajannat tõusis, Kabernaar tõusis, lajatas kirjaneitsile Camoraadlikult kämblaga õlale ning seadnud sammud meeste tualettruumi poole lausus kõlavamal häälel. Kas te olete ka? Enne Morris Mäterlinki sinilinnu esmalavastust Moskva akadeemilises kunstiteatris pidas Konstantin Stanislavski vajalikuks külastada autoreid, kes muide oli talle ka küllakutse saatnud. Mäterlink elas tollal Normandias Pariisi lähedal kunagises kloostris, mille ta oli ära ostnud. Vene kombe kohaselt oli Stanislavski kaasas terve lasu kingitusi. Rongi saabudes lõppjaama silmas Stanislavski autosid autode ümber sebi vaid autojuhte, kuid keda ei olnud, olid pakikandjad. Härra Stanislavski kuulis ta üht autojuhtidest ennast, hõikavad autojuht tuli saabunu juurde, aitas tal pakid kokku korjata ja tõstis autosse. Kuidas elab teie, härra Mäterlink? Küsis Stanislavski, kui auto kohalt lahti oli võtnud materlink, aga mina olengi ju Mäterlik. Kuulus näitekirjanik, pöönad Shoo ei lubanud kunagi oma näidendeid kärpida. Kord saatis Londoni teatri direktor maestro-le kirja. Palume luba kärpida mõningaid stseene teie uuest näidendist. Näidend on liiga pikk ja me kardame, et inimesed ei jõua enam viimasele rongile, möönab sho vastas. Kärpida ei luba. Muutke rongide sõidu. Inglise kirjaniku Charles Dickensi võis alatihti näha jõe ääres oma kodu lähedal õngitsemas ja alati ühes ja samas paigas. Lõpuks ei suutnud tema naaber end enam pidada ja ütles kirjanikule. Te ei saa mitte kiisapoegagi. Kui te natukene ülespoole läheksite, võiksite iga natukese aja tagant korraliku forelli välja tõmmata. Ma tean, ma tean. Aga asi on selles, et kui ma kogu aeg pean õnge välja tõmbama oleks liiga tülikas. Ent Wondrostani näidendis loode perserakk peaproovis pöördus nimiosaline kirjaniku poole. Kas peategelasel peab ikka kindlasti olema nii pikk nina? Rostan vastas näitlejal, kes yranoot mängib kahtlemata olema emba-kumba. Kas pikk nina või suurune? Pariisis elas Porsche-nimeline mees kes olid teatripiletite müümisega kokku ajanud kenakese varanduse. Rikas mees, nagu ta oli, tuli ta mõttele hakata tegelema Metzeendlusega, et siis hoobelda peente tutvustega. Kord korraldas ta oma majas uhke peo ja kutsus sinna kokku Prantsusmaa kuulsaimad mehed, sealhulgas ka tüma vanema. Kui piduharipunkti jõudis ja pakuti šampanjat, viis peoperemees tüma kõrvale ja ütles. Tema, kallis, mul on teile suur palve, laske tulla, härra Porsche. Paluge mida iganes. Mul on piinlik julgust, sõber teiesugusele mehele ei suuda milleski ära öelda. Oleksin maailma õnnelikum mees, kui kui, kui teeksite mulle seda au ja jooksite minuga sinasõprust. Ja see köik naeris tüma, teen seda meeleldi, kui laenate mulle 3000 franki kallist maa nii palju kui kulub. Seega oli asi lahendatud Porsche võist Ümaatsinatada ja tümaa sai oma 3000 franki. Tuntud inglise kirjanik Hubert Ugalas alustas oma loominguteed vägagi tagasihoidlikult. Ta asutas koos sõbraga nädalalehe, millel oli ainult seitse tellijat. Kord seisid nad parajasti toimetuse akna juures, kui majast möödus matuserong. Uuells ehmus ja ütles sõbrale. Peame pöialt, et kadunuke polnud meie tellija. Mida vähem sa fotografeeritavast tead, seda parem on öelnud Kanada fotograaf ossovkars, kes on teinud palju pilte maailmakuulsatest inimestest. Ühes intervjuus rääkis järgmise loo. Kui mul tuli fotografeerida ening veid aitas üks sõber mind kurssi viia. Kirjaniku eluviisidega. Ütles mulle pidevalt meelde, et Hemingway lemmikjook on kange kokteil taid kiiri. Kui ma ühel varahommikul Hemingway juurde saabusin ja ta minult pärast tervitust küsis, mida ma juua sooviksin, vastasin pikemalt mõtlemata taikeerit. Jumal küll, hüüatas Hemingway seepeale. Nii varajasel tunnil. Kuulus Eiffeli torn, torn tekitas omal ajal tohutut kära. Mitte kõik polnud temast vaimustuses. Valzac näiteks nimetas torni kolossaalseks nõmeduseks Inglise luuletaja William Morris oli sama meelt. Ometi veetis ta suurema osa oma ajast tornis sõidorni restoranis. Teinekord tegi seal isegi kirjatööd. Sa oled vist sellest tornist kõvasti sisse võetud, küsis keegi tuttav luuletajalt või veel astasto olen siin sellepärast, et see on ainukene koht Pariisis, kus ma seda tobedat ehitist nägema ei pea. Kord tellis keegi lihunik Joosep Hayden, et oma tütre pulmadeks menu Etti. Kokkulepitud päeval sai lihunik oma meenueti kätte. Mõni päev hiljem kuulis Hayden tänavalt oma menu Etti väga valju ja üsna viletsat ettekannet. Helilooja astus akna juurde ja silmas tänaval õnnelik, kui lihuniku uhke kullatud sarvedega härg oheliku otsas noorpaari Traviganda lõbusaid pulma, võõraid ja suurt tänavaorkestrit. Märganud aknal heliloojat tegi lihunik sügava kummarduse, sõnas maestro. Mis võiks olla lihuniku suurimaks tänuavalduseks, kui üks tema parimatest härgadest siin-seal. Sellest ajast peale tuntakse Hayden c-moll menu. Härja menueti nime all. Hector pärli, uus ei armastanud anda autogramme. Maailmakuulus sopran Adeliine Patti palus korduvalt, et helilooja kirjutaks tema albumisse ja kui Berlioos jäi endale kindlaks. Kord pöördus Adeliina naeratades helilooja poole. Maestro, kui te oleksite nii lahke ja kirjutaksite minu albumisse kas või ainult paar rida, teeksin ma teile kingituse teie enda valikul, maestro, kas ma laulan midagi ainuüksi teile või kingin teile väikese maailma parimat maksapasteeti, mis mulle täna tuluusist saadeti. Berlivus mõtles pisut, võttis lauljatari käest albumi ja kirjutas sinna kaks ladinakeelset sõna. Ja mida need sõnad tähendavad, küsis lauljatar imestunult. Need tähendavad. Tooge pasteet naeratuse, Berliuus. Maailmakuulsal Itaalia dirigendile Arturo Toscaniinil oli erakordselt tundlik kõrv. Kord, kui ta New Yorgi sümfooniaorkestriga soovidegi katkestas ta järsku dirigeerimise ja pöördus ühe viiuldaja poole, mis teie viiuliga lahti on? Kuidas? Kas ma mängisin valesti? Ehmus viiuldaja. Ma ei küsinud, mismoodi te mängisite vaid, mis teie viiulil viga on. Mul on tunne, et teie riiul on vahepeal angiini saanud. Kas te mängisite täna mõnel teisel viiulil? Seda küll. Mu oma viiul jäi täna koju. Tänaseks on proov läbi ja teie hoolitsege selle eest, et homme mängiksite omal riiulil. Teie külmetanud viiuli pärast ei kuule ma, kuidas kõlab kogu viiulit. Kord lehvistoscaniini kogub prooviaja Fortissimat, miks me täna ainult Fortissimoga tegeleme? Küsis kontsertmeister. Ja sest et eile, kui me kontserdil Wagneri Valküüride lendu mängisime, magas esimeses reas üks kuulaja õiglase und. Ma ei kavatse lubada, et selline sigadus veel kord korduks. Saksa helilooja Albert Lordsing kuulis, et ühte tema ooperit mängitakse juba pikemat aega ühe väikese provintsiteatrilaval. Vaatamata autoriõiguse ilmsele rikkumisele oli helilooja meelitatud ja sõitis oma silmaga etendust vaatama. Ent juba pärast esimest vestlust dirigendiga oli Lordsingi rõõm kadunud. Selgused teatrikoor koosneb neljast inimesest. See on võimalik. Katkus Lordsing juukseid, neli koorilauljat, nelja metsasarve, kahe trompeti, kolme trombooni, Timpanite, löökriistade ja keelpillide juures neli koorilauljad. Ei, ei, ei, see on võimatu. Oodak, rahustas teda dirigent. Esiteks pole orkestri koosseis just selline, nagu te ütlesite ja mis, ja oigas vaene helilooja. Ja teiseks. Meie publik tunneb ja armastab teie ooperit ja laulab päris lauljatega kõik kooripartiid kaasa. Noor helilooja, kellel lasus plageerimise kahtlus, pihtis seenes lehaarile. Ma ei tea, miks, aga millegipärast meeldib mulle kõige enam töötada öösiti. Meloodiad sünniksid siis otsekui iseenesest. Selles pole ju midagi imelikku, mu kallis vastasele haar armulikult. On ju üldteada asi, et röövimiseks on parim aeg. Inglise füüsik William Lorenz vrakk oli kirglik asjaarmastaja aednik. Kui ta 1954. aastal Kuningliku Instituudi direktoriks määrati, pidi ta Londonisse ümber asuma ja oma maja ning hästi hooldatud aia kämbrid siis maha müüma. Elu linnakorteris, kus puudus võimalus käte mullaseks teha oli väljakannatamatu piin. Lõpuks leidis ta olukorrale rahumeelse lahenduse. Kulunud ülikond seljas, jalutas ta nii kaua Londoni äärelinnatänavatel, kuni leidis maja, millel oli kena aed. Ta koputas uksele, tutvustas ennast kogenud aednikuna ja pakkus mõõduka tasu eest oma teeneid. Kuid, ütles Willi. Nii ütles pärakama nime olevat. Ta saab käia tööd tegemas ainult korra nädalas laupäeviti, sest põhitöö rohkemat ei võimalda. Perenaine ei jõudnud uut aedniku ära kiita. Kuni mitu kuud hiljem tõde päevavalgele tuli. Keegi seltskonnadaam, kes oli kohanud füüsikud vastuvõttudel kuningapalees, tuli sõbrannale külla, vaatas aknast välja aeda ja imestas. Kallis vida teeb sinu aias sõõrloornsbre. Floridas puhkusel viibides silmas autotööstur Henry Ford tee ääres meest, kes oma luksusauto mootori kallal urgitseda. Ford pidas kinni, ronis autost välja ja küsis teeliselt, kas mootor jupsib? Paistab küll, vastas mees, kui saame aru, mis tal viga. Ford heitis pilgu mootorile, krutis seal pisut midagi ja sõnas. Proovige nüüd. Auto omanik, vajuta starterile ja mootor läks käima. 1000 tänu, lausus mees rõõmsalt. Võtke, siin on teile 10 dollarit abi eest, mis te nüüd, naeratas Ford. Seda pole vaja, ma ei ole nii vaene. Ah nii, imestas luksusauto omanik, vabandage, eksisin, kõiges on süüdi teie, Ford. Mõtlesin, et kui inimene sõidab fordiga, kulub talle 10 dollarit marjaks ära. Prantsuse egüptoloog Gaston mas Piero peeti tollis kinni tavatu pagasiga pagasi, kes oli väga haruldane, tõeliselt hindamatu muumia. IM, mis asi see veel on? Küsis tolliametnik, kui väärtusliku sisuga, kas tema nõudmisel avati suri juba ammu, tõttas teadlane tollimeest rahustama vaarao pealegi kuuendast dünastiast vaarao kuuendast dünastiast Pole sihukesest asjast mitte kuulnudki. Tundlik seaduse teener sukeldus tariifiraamatutesse leidmata midagi sobilikku, otsustas ära vaevatud ja tüdinud, tollime lõpuks kune. Sellise kauba sissevedu Euroopasse pole ette nähtud. Hindame seda kõige kõrgema olemasoleva tariifi järgi ning lõpetas võidukalt, nagu oleks tegemist vinnutatud kalaga. Albert Einstein astus Berliini trammis ja süvenes nagu harilikult otsekohe lugemistõstmata pilku raamatult õngitses taskust varem valmis pandud sõiduraha jõulates Konduktorile. Sellest ei piisa, ütles konduktor. Ei või olla, vastas teadlane tõstmata pilku raamatult. Aga mina ütlen teile, et seda on natuke vähe. Einstein raputas veel kord pead, et ei või olla. Vaadake ise, lausus konstruktor nüüd juba pahaselt. Näete 15 penni, nii et viis on puudu. Einstenkobast taskus ringi ja leidis tõepoolest veel ühe, viie tennise. Tal hakkas piinlik, kuid konduktor lausus naeratades. Pole midagi pappi, tuleb õppida, arvutama. Saksa keemik, Nobeli preemia laureaat Emil Fischer ja kirjanik Herman suudermann kohtusid tänaval. Kallis professor, hüüatas kirjanik. Te ei kujuta ette, kui tänulik ma teile teie imepärase preparaadi eest olen. Veronaal on otsekui minu jaoks loodud. Ma ei pea seda isegi mitte sisse võtma. Piisab, kui ma seda oma öökapil näen ja juba magangi nagu surnu. Milline imeline kokkusattumus. Imestus, Fischer, teie romaan avaldab mulle täpselt samasugust mõju. Ma ei pea seda isegi mitte lugema. Piisab, kui ma seda oma öökapil näen. Ja juba ma olengi uinunud. Prantsuse maalikunstnikule graafikule anoreen Tomiele sümpatiseerib väga tema uksehoidja anatool kellele ta teinekord laskis oma ateljeeski harjaga üle käia. Kunstnikule meeldis temaga juttu puhuda. Päri hull. Ükskord, kui ta jälle kunstniku ateljees harjaga ringi tuuseldas ja aariaid laulis, jäi ta järsku vait ja ütles, et unistab pääseda ooperietendusele. Aga raha on alati nii vähe. Tonjee, kes juba ammugi oli tahtnud anatoolile oma tänulikkust üles näidata, rõõmustas kuivatage, oma piisa. Laulis ta nagu ooperis. Mullan priipääse sellesse teie ooperisse. Mina sinna oma jalga ei tõsta, isegi kui mulle peale makstaks, nii et kallis anatool võite seal käia kas või iga päev. Öelge kassas lihtsalt, et olete anoredomie ja kõik. Mind ei tunne seal keegi. Jah. Aga mul ei ole fraki, kahetses Anatoolia. Minul on, rõõmustas kunstnik veelgi enam. Kasutan seda kõige rohkem kaks korda aastas, nii et võtke see ja kandke terviseks. Ja natool hakkaski oma kallis ooperis käima. Paraku oli tal peale ooper veel üks kirg mis oli niisama tugev või ehk tugevamgi veel kirg vägijookide vastu. Selle tulemusel levis algul ooperis siis aga juba kogu Pariisis kumu, et kuulus kunstnik Tom jää on alkohoolik. Ameerika tantsijanna Doora Dancan vaimustus kommunistlikust ideoloogiast ning sõitis 1921. aastal Moskvasse, et avada seal tööliste lastele plastikakool. Kohtudes esimest korda viletsalt riides lastega, pöördus tantsijana nende poole sõnadega. Lapsed, ma ei hakka teile õpetama tantsimist. Te hakkate tantsima siis, kui te seda ise soovite ja neid tantse, mida soovite. Ma tahan õpetada teid lendama nagu linnud painduma nagu noored puuhakatised tuule käes rõõmustama, nagu rõõmustab maikuu hommikul liblikas ja konnapoeg kastases rohus hingama vabalt nagu pilved hüppama kergelt nagu hallikirju kass. Seejärel pöördus tantsijana tõlgi poole. Tõlkige tuttulkis. Lapsed, seltsimees aisa tuura ei kavatse hakata õpetama teile tantsimist, sest tantsimine on roiskuma euroopa igand. Seltsimees aisa tuura õpetab teid vehkima kätega nagu linnud liikuma nagu kassid. Nagu konnad, see tähendab jäljendama loomade liigutusi. Korde mängis prantsuse näitlejanna Saara Peronaar laval kerjuseid. Tegevuse käigus tõstis tema kangelanna käed taeva poole ja hallaset on suremas, nälga. Kostüümi varrukas vajus olla ja vaatajad võisid näha näitlejanna randmel rasket kuldkäevõru, mille ta oli unustanud garderoobis ära võtta. Müü oma käevõru maha, hõikas keegi publiku hulgast. Näitlejanna ei kaotanud, peadvaid tähendas. Proovisin, aga selgus, et see pole ehtne. Vene helilooja Mihhail Glinka nägi kurja vaeva lauljatar Emilia Lillievaga, kellel oli küll suurepärane hääl, kuid kes ei suutnud sellele ooperis Ruslan ja Ludmilla kuris laavat lauldes vajalikku väljendusrikkust anda. Et lauljatari häälele pisutki värvi lisada, hiilis klinkadele salamahti selja taha ja näpistas teda lauljatar kirjates ootamatusest ja valust. Tore, kiitis helilooja, näete nüüd ise sellele fraasile on võimalik lisada nii elu kui väljendusrikkust. Nii laulgegi. KUI Enriko Carruuso esines Pariisis, külmetus ta pärast kontserti ja turnee jäi pooleli. Ooperiteatri direktor oli endast väljas, mis nüüd saab, kuidas te võisite külmetuda? Selles on pariislased süüdi. Kõigepealt publiku palav heakskiit, siis tugev tuul, mille tekitas aplausitorm. Seejärel arvustuste jäisus peab olema raudne tervis, terveks jääda. Moskva suures teatris etendus Faust ja Meff. Sellest mängis Fjodor Shaljaapin. Et oli juba vana-aasta õhtu eelviimane tund, ei hakanud laulja Krimm ega kostüümi ära võtma, vaid tõttas voorimeeste peatuspaika, hüppas pimeduses troskasse ja teatas aadressi, kuhu sõita. Jõudnud kohale pööras kutsar end ümber nähes põrguvürstiriietuses Shalliaapinit pistis voorimees kisama. Kurat appi. Kurrat. Laulja hüppas istmelt maha, et lugu selgitada. Kuid voorimees andis hobustele piitsa ja põgenes. Kabuhirmus.