Sel aastal tähistab Tallinna Ülikool õpetajahariduse üheksakümnendat aastapäeva. Seda tähtpäeva silmas pidades alustame koostöös Tallinna Ülikooli ja Euroopa sotsiaalfondi programmiga edu saatesarja mentorid kus esinevad Eestimaa tuntud pedagoogid. Tänase saate külaline on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor pedagoogikadoktor Lembit Andresen kes selle aasta aprillikuus sai 80 aastaseks. Juubeliks seal ilmus ka tema raamat pealkirjaga algust otsimas. Raamatu saatesõnas kirjutab Vello paatsi. See pole tähtis päev mitte üksnes juubilari endale ja tema perele vaid ka eesti pedagoogika leia haridusloole. On ju professor Lembit Andresen süvenemine viinud meie sellealase uurimistöö silmapaistvale tasemele. Mitte igal rahval pole ette näidata Ta ühe mehe neljaköitelist pedagoogika ajalugu ja hariduslugu. Selle suurejoonelise uurimusega kerkib tänane sünnipäevalaps eriliselt esile. Tema nimi on juba muutunud üldmõisteks nagu Silvet või saapaga millega tähistatakse nende inimeste kirjutatud raamatuid. Kas sa oled Andrease neid vaadanud, mida ta kirjutab? Säärast küsimust võib nii mõnigi kord arhiivis haridus- ja kooli ajaloo uurijaid kuulda. Nüüd aga augustikuu viimasel nädalal salvestatud intervjuu Kundas sündinud legendaarse mehe Lembit Andresen. Iga mina olen Maria link ja ma alustasin meie vestlust küsimusega. Kas te olete õhtu või hommikuinimene? Mõnikord hommikuinimene, mõnikord õhtuinimene, minu töö on veidi isevärki või nii võiks öelda, ma olen ju õppejõud ja on elus olnud varaseid loenguid ja on hilisemaid loenguid, aga kindlasti olen ma A hiline mees. Teadust tuleb teha pärast tööaega ja see on ikka õhtu ja sageli ka töötunnid. Kui te loete või kirjatööd teete, kas siis raadio võib mängida või peab korterisse vaikus olema? Omal ajal, kui oli kuulda orkestrimuusikat head sümfooniat kui oli niisugune koht, kus tuli mõelda ja siis ma tegin nooruses seda, aga nüüd peab olema vaikne. Selleks, et mõtte tahab lennata. Nii et abikaasa peab ka vaikselt ringi liikuma, toas. Jah, see on juba sellest ajast kõik seatud, kui olin noor ja kui olid lapsed ja kui töö käib, siis ei saagi muud olla. Töö tegijal on alati eesõigus. Kas teie mäletate veel seda aega, kui teie lapsepõlve koju toodi? Esimene raadio? Mäletan küll, see oli 1000 937939, vot selle ajavahemikus, kui Eesti riik kosus pärast majanduskriisi siis hakkas raadioid tulema ja koolidesse hakkasid raadiot tulema 34. aastal, aga veel mitte Kunda kooli peresse, ta jõudis 39, ma olen ju töölisperekonnast ja töölisasulast. Minuni jõudis raadionaabrite kaudu 1009 37. Kindlasti oli seal üks saade lend, kuule ja ma mäletan siiamaani kuma naabrite juures kuulasime, olin haige ja siis räägiti, et kuule, on võimalik lennata. Aga vaat maanduda ei saa ja no tagasi ei saa tulla ka. Ja see jäi meelde ja meinskusi saateid oli tollel ajal harivaid. Kas vanemad kuulasid raadiost ka muusikat või tehti teie kodus ise muusikat? Asi oli selles, et nii ema kui isa olid laulnud kooris nooruses aga kodus ei olnud lihtsalt aega konda, see oli töölisasula kolmveerand seitse puhus vile ehk toru, nagu öeldi, siis oli veerand tundi aega minna vabrikusse tööle seitse puus teine toru, siis puhus 11 toru, Need olid päevatöölised, olid vahetustöölised, lõuna kolmveerand 12, puus toru tööle, kell 12 töö algas ja siis kell neli töölt vabaks. Kõik see oli ümberkaudu kuuldas, õpetas ajataju. Ja see kõik kasvatas lapsi, töölisi ja kogu ümbrust. Naljaga pooleks öeldakse, et õpetaja töös on kõige parem asi pikk suvepuhkus. Kui palju teie olete koolivaheaegadel puhata saanud? Teate, mina seda sõna ei tunnegi, teie ei tea, mis on puhkuslisson puhkus, vaid see on ühe töö vahetumine teisega. Minul on niimoodi, et talvel tuleb muidugi kõvasti tööd teha ja on tehtud ka suvel tööd, vaimutööd ma mõtlen ka siis siin juhuse tõttu ükskord pedagoogika peaaegu finišid veel sai suvilakrundid ja ei siis ka omale suvekodu ja see on tõepoolest koht. Kuu läheb tegema füüsilist tööd ja seal tulevad ka need oskused päevakorda, mida on kodus õpetatud isa poolt. Heina niitmine, puude lõhkumine, mis nõuab teatud osavust ja kindlust ja oskuste. Ja kõik, mis sinna juurde kuulub. Aga muidugi, ega siin ei saa niimoodi, et ma lähen kolm nädalat ja. Suvel tuli ka tihti Kundas vanemate juures käia. Nii kaua, kui nad elasid, tuli ikka Kunda vahet sõita ja no mis nüüd viga on, aga ma mäletan aegu, kui tuli sõita Rakveresse rongiga ja seal oodata siis Kundasuslat. 1959. aasta suvel käisite te Elbruse tippu vallutamas. Kuidas te mägedesse sattusite? 57 ma lõpetasin pedagoogilise instituudi kaheksa, olin 21.-sse juba Tallinna 21.-st keskkoolist ja seal oli minul õpilane Martin, Jüri, Martin juba rektor ja akadeemik ja, ja tema organiseeris Stahli alpinistide klubi liige ja sealt see alguse sai. Ma käisin mitu suve ja nii ma sinna Elbruse otsa läksin, kuna ma olin ette valmistatud selleks hästi selles mõttes, et ma tegin sporti, olin tollel ajal koolis ka poole kohaga käelskast õpetaja siis ei olnud raske ja jah, seal Elbruse otsas on käidud. Oli aeg, kui üliõpilased ja õppejõud käisid sügiseti kolhoosis kartuleid võtmas. Mida on sellest ajast meenutada? Siis tuli koos üliõpilastega kuuks ajaks sõita kolhoosi, olla nendega koos, aga mida see tähendas, kõik see tähendas seda, et kolhoos sai maksuta tööjõudu aga pandi sinna omaenda kogemust, kus olid vesisemad põllud ja, ja niisugused mitte rasket tööd, aga vähetasuvat tööd. Ega teil seal lihtne ei olnud, te pidite ju kogu aeg üliõpilaste silma peal hoidma? Kõige suurem mure oli noored tüdrukud. Ja neid oli ju palju ka linnatüdruk, kuid et kuskile vahele ei jää kuskil midagi, õnnetust ei juhtu, mina vastutasin ja see noor inimene seal kuskil pool ööd kadunud oli. Ega siis seda ei saanud pahasti mõelda, noored tulid kokku ja tegid ja ka, et ma lähen nüüd neid seal õpetama või millal magama minna. Sellest mõttest olin ma sel ajal juba ammu kaugel. Kui ma lugesin teie raamatut algust otsimas, siis ma ei jõudnud ära imestada, kuidas küll suusate nii detailselt meenutada vanu sündmusi, paiku ja inimesi. Kas te olete päevikut pidanud? Siin oli mul halb eeskuju selles mõttes ma elasin oma lelle juures, kui tema oli vangistatud ja otsiti läbi Nigol Andresen, Nigol Andresen ja kui otsiti läbi viima see kohani ja kuigi nooruses mõned kriipsud oli tõmmatud siis ma sain aru, et nii kui ma tahaksin kirjutada, noh, ma olin ju ka luubi all, sel ajal. Nii ma ei saa, aga mul oli teine, mul oli oma koduarhiiv, on siiamaani. Ja sealt saan mina, mis vaja on ja mälu peab olema õpetajal ka õppejõul Peab mälu olema. Vaat see on üks professioonid tunnus. Tänapäeval seda ei kontrollita, aga kui ma läksin seminari Rakveresse Rakvere Õpetajate seminari, siis seal mitmesugust katsed ja üks oli ka visuaalse mälukontroll. Ja minu kodune arhiiv on väga täpne, ma saan iga dokumendi kätt aastate kaupa ja vot see võimaldab mul peaaegu vigadeta kirjutada möödunut. Väikesena. Mäletate, silmade eest jookseb mööda, see oli 1009. ja 33. aastal ema saadab väikese lõunakese korvikesega isale süüa viima ja vot see on mul silmade ees päiksepaisteline ilm ja isa on seal vundamendikraavis, kaevab koolimaja vundament. Nimelt 1920 oli ju Eestis avalikud algkoolide seadusele antud ja seal nõuti mitte nagu viimastel aegadel. Reformid kehtestatakse ruttu, anti 10 aastat aega, et mina üle neljaklassilised Talcolilt kuueklassilised, see oli seotud jahitustega ja Kunda alev tollel ajal oli, samas olukorras oli olnud kolme aastane kool, kui kehtestati Eesti vabariik, kohe nelja aastane algkool ja oli vaja suuremat koolimaja ja jõuti selleni, 29, kui mina sündisin natukene hiljem, puhkes ju meil tuntud kriis, millest nii palju on räägitud ja kogu Kunda vabrik pandi seisma ja, ja katlamaja ja elekter, katlamaja põlevkivid jõul andis elektrit kõik töölistest lahti ja juba varem oli alevivolikogu, kuhu ka minu isa kuulus, otsustanud rahvamaja ehitada, see ehitati valmis ja sinna kõrvale koolimaja. Ja vaat siin oligi 33. Mäletan, isa tundis kõiki töid, kus ta kaevab koolimaja vundament. Ja teie läksite kooli 1937. aasta sügisel. Tollel ajal algas kool, kui kohalik volikogu ma mõtlen, valla- või linnavolikogu, seda otsustas. Esimene klass tuli kooli kaks nädalat varem, et harjuda kooli korraga distsipliiniga. Kas meie ei võiks tänapäeval ette kujutada? Koolimaja on tühi, ainult meie oleme seal, õpetaja on seal meiega, keegi ei sega. Ta õpetab, kuidas istuda, kuidas seista, kuidas tervitada ja kuulge, ma nägin seal esimest korda basser klaseti. WCd Mul oli väga hea õpetaja, Han ja tema õpetas, mismoodi tuleb seal käia ja kuidas välja paluda. Väikesed lapsed seal. Palun välja, siis oli juba teada, kuhu mõni hakkas seda kasutama, kurjalt õpetaja juba teadis, kõik pandi paika kahe nädalaga. Tal oli kaks nädalat aega kontrollis, kuhu keegi oli jõudnud. Ja siis tal oli selge, mismoodi hakata edasi minema. Milliste tempodega see oma vanematele peavalu valmistasite? Sa olid vanemate inimeste silma all nagu öeldakse ja sellepärast niisuguseid suuri temp ei saanud teha, väiksed ei mäleta, aga üks küll tuleb meelde, Kunda laht kolli angerjaid täis Kunda jões, kui tulid vimma, et nüüd on tema vist vääriskala, meie peres ei söödud vimba luine, ütles ema. Meil Svideeringaid, lõhe tuli ülesse jõge mööda, oli mehi, kes mõrradega püüdsid, üks mees püüdis põhja õngedega ja siis ta oli minu majasse, ma elasin tol ajal kahekordses majas ja tema läheb põhja õngest sisse panema. Minu üks vanem sõber, tema läheb ka. Ja mina võisin ma olla, kas viis? Vaevalt kuus oli vaja minna vabriku juurest sinna lahe peale, paadiga aerupaadiga õnged sisse siis tagasi, vaadake, kui palju aega nõudis ja ei sõnagi kodus. Aga jõgi oli meil ju aja ukse all peaaegu ja ma ükskord juba olin peaaegu sinna jõkke minemas oma naabripoiss tõttu, kes ütles, lähme ujuma Kasel varem. Noh, poiss, kadund, ema sai kelleltki teada, aga ega seal keegi kuskile ei kadunud, et poisid läksid selle mehega sinna ja kui ma tagasi tulin, ma ei saanud mitte sellepärast nuhelda, et et ma läksin vaid sellepärast, et ma ei öelnud üks elu perekonnaelu põhiseadusi vist on selles, et peab alati teadma, kus pereliige asub tänapäeval mõnikord tundub, et seda peetakse vähem tähtsaks. Isa alati kui läks tööle, siis mõnikordki, ta ütles, et ta peab seda kauemaks jääma. Ema oli kodus alati vastu võtmas söögiga ja, ja vot siis massain olevate saite teksa peksa, aga mitte päris, seda võiks tänapäeval kasutada, aga te ütlete, et kuulge, kas ma olen siis kehalise karistuse poolt? Ei, ma ei ole poolt, ma ei ole vastu. Ja isa, ta ütles nüüd lähetoot, vitsad, bee kütsime tol ajal agudega, isa tegi metsas hagu, siis mina lähen sinna hunniku juurde, mäletan selgelt, vaatan lehtedega, olid mõned, mis küll agude juurde kuulaga otsin see leht, see peaks natukene parema paitama minu taguotsa. Ja siis tulen ja ega siis tollel ajal ei olnud niisugust kisa, kui ma mõnikord kuulen. Sa pidid vait olema ja siis ma tulen pitstega tuppa ja isa käsutab püksid maha. Mina olen valmis juba, aga asi jäi poole peale. Olgu peale, see on viimane kord ja ta oli viimane kord. Küsimus ei ole ähvarduses. Ähvardus on kõige hullem, mis elusam, vaid lubadus ei tulnud ka niisugust asja ette enam, nüüd ma teadsin, peab ütlema, eks ole, see oli mul lapselikust, rumalust. Milline oli teie esimene aabits, kukeaabits ja kukeaabits, kus sai gooti kirja selgeks õppida, odav ja see kuke aabits, ta oli natukene täiendatud, seesama, millest ma hiljemgi olen kirjutanud, mis sai alguse juba seitsmeteistkümnendast sajandist kindlasti. 16.-st meil ei ole säilinud aabitsaid ja see kukk, mis alguses oli nähtavasti nisukene sümbol, ta oli viimasel leheküljel ja järved kali vastavate teadetega, kes on trükkinud ja kus sealt see kukk tuli juurde tiitellehele ja sealt tullide kaanele. Ja sealt ta saigi nimeks kukk, aabits, uus aabitsaraamat, eks ole. Kas teie kodus oli palju rannas, tõid? Kodus ei olnud palju raamatuid, Kundas ei olnud raamatu poodigi, Rakveresse tuli sõita ja ega ei olnud aega lugeda ja seal oli nagu ikka tavalises perekonnas oma piibel ja lauluraamatud ja ja siis käis seal ju emal ajakirju mõned vajalikud ajakirjad. 1947 mul on meeles, 10. august lubati nõukogude ajal veel leeris käia, manisiminerist juba siis ja Mulle kingiti naabrimehe poolt Dostojevski alandatud ja solvatud Boriss Pravdini ulatusliku eessõnaga 30 900 Tartus välja antud ja uskus reise raamatu alles. Aga sealtpeale hakkas neid kogunema nõukogude ajal. Eks raamat odavamaks. Kundas oli raamatukogu, kooli raamatukogu. Tänu millele või kellele tekkis teil plaan õpetajaks hakata? Väga palju elus mängib oma osa juhuks eeskujuga. Teate, kui palju oli hõbedat Kundas ligi 250 õpilast, piis meesõpetajat ja kaks naisõpetajat ja kindel osa oli Rakvere Õpetajate seminar lõpetajatel. Kodus vaadati alati kooli poole suure pieteeditundega ja ema soovis mind kindlalt panna gümnaasiumisse. Selleks korjati juba raha ja Kundast käidi presiiniga Rakveres gümnaasiumini Rakveres ja selleks sai ka valmistatud hoolsalt Jamindudki siin Nigol Andresen. Minu lell oli õpetaja olnud ja Rakvere õpetad semine lõpetanud. 1912 avati seminar 14, läksin õppima ja nüüd kaasmi poiss 1945 avati juba kolmandat korda Rakveres väga prestiižikas seminar ja sellesse seminari läks direktorina Voldemar raam, Villem Ram isa ja mitmed head õpetajad ja minu suguseltsis vanaemapoolses suguseltsis oli palju õpetajaid olnud või noh, kas nüüd öelda palju, aga mitmed õpetajad ja nii ma sinna seminari läksingi. Sinna läks palju teisigi Lugas õpilasi just Rakvere gümnaasiumist. Kui te Rakvere Õpetajate seminari 1948. aastal lõpetasite siis seisite valiku ees, kas minna õpetajaks või täiendada oma pedagoogilist haridust Tallinna Õpetajate Instituudis. Otsustasite siiski Tallinna tulla? Mind kutsuti, kutsuti, kutsuti minu lell Nigol Andresen, kellega meil ei olnud suurt läbikäimist selleks, tema oli kõva töömees ja minu isa oli töömees ja ja korter, mis seal oli piiga tuba, kus ta saigi tulla pikemaks ajaks. Ja ta ei tea, ma ei ole kunagi küsinud ja see oleks olnud sobimatu küsida, miks mind kutsuti, aga noh, see oli vist see, miks kas või Jakob hurdki võeti kostil, eks ole. Me teame pärast seminari lõpetamist, mulle tehti päris ahvatlevad ettepanekud, isegi härdus kooli õpetajaks hakata. Aga niisugust võimalust ei saanud tagasi lükata. Ja pealegi õpetaja amet ennast edasi harida. Kes seda ei tahaks, olingi talle mees. Kuidas ennast onu Nigol Andresen i korteris tundsite? Minul oli katusekambris oma tuba. Ega seal nisukest tühja juttu ei räägitud, kokku saadi rohkem pühapäeviti ja sedagi väga harva seal laua taga. Seal olid omad kombed laua taga omad platsid. Kui te nüüd tagasi mõtlete oma onu peale, milline mees ta teie jaoks oli? Koolimees eelkõige jah, ma olen mõelnud selle peale palju. Jaan Kross oma sõnavõtus ütles, et ta oli suur koolimees muidugi ka kirjandusõpetaja. Ta sattus poliitikasse ja sealt edasi. Aga mis ma juba siis, kui ma Tallinnas nägin, suhtles Gustav Ernesaksaga siis Friedebert Tuglas, ega lõppkokkuvõttes oli ta ikka kirjandusteadlane, kriitik ja tõlkija, tundis keeli ja võib-olla see oli üks põhjus, miks teda Pareze valitsusse võeti tollel ajal välisministeeriumi keeleks oli ju prantsuse keel tselluliidi seminaris selleks õppinud stipendiumi rahadega, poisid õppisid prantsuse keelt, panite stipendiumid osa raha kokku ja, ja õppis prantsuse keelt ja seda oli vaja. Ja Ta oli ju haridus, rahvakomissari ja, ja hiljem presiidiumis. Ega sellel ajal ei räägitud sellest, kes talle kõnesid kirjutab. Kui palju tuli esineda Need kõnet kirjutati ise ja mõeldamatu on, kui minu kõnekirjutaja minust targem. Aga see aeg õpetas, tuleb ise kõik oma tekstid valmis kirjutada. Olen sedagi õppinud, et ettevalmistamata ei maksa mingit tööd teha. Kus möödus teie esimene koolipraktika, aga muidugi Rakveres. Ja siin tuletaksin meelde õpetajatele, kes meid võib-olla kuulavad, iga amet nõuab praktilisi oskusi. Minu isa oli sepp. Kas mina oleks sepa tööst aimu saanud, kui ta oleks mulle kodus rääkinud sepatööst? Ei Ta näitas, mismoodi raud pehmeks läheb, mis värvi ta on? Tegudet, eks ole, ei saagi kujutada. Ja siis ta vormis sellest hobuseraua näiteks mul silmade ees ja sõnani seminarides Eestis 19.-st sajandist alates oli seminari juures, kuidas seda ka nimetada. Hariduskool ja praktika algas sellega, et hariduskoolis pidid tunde vaatama, jälgima Yahospit, teerima, protokollima ja neid arutati seda, mis sa nägid. Neid arutati nädala lõpus. Seminaris sa said küsimusi esitada, sa said küsimusi esitada aineõpetajale, miks te tegite seda niimoodi? Sa said teoreetiliselt hiljem küsida, kas see on õige, õige on kõik, mis viib sihile. Nüüd elutarkus ütleb seda, aga kui sul on vähe elukogemusi, siis alati küsid, kas see on õige tollel ajal veel, kas pedagoogiliselt, õige, mul tuleb meelde, praegu ma kaldun natukene kõrvale vabariigi aegses koolis, kus mina käisin, 31 muudeti avalikud algkoolide seadust, mitmeid kohti, õpetajad ei olnud rahul ja koolinõunikud tollel ajal keska aitasid, võib ju kaasa õpetajate enesetäiendamisele ja harimisele. Ei olnud nõus. Karistamisega tähendab seesama jutt, karistamatus küll oli noomitus, et klassi ees ja, ja kooli ees ja kõik see aidanud ja mis ei ole keelatud, on lubatud, aga oli keelatud mitmed asjad. Ja teate, mis tehti, 31, pandi sisse, karistamine peab olema pedagoogiline. Aga öelge sel momendil, kui sa karistad, mis on pedagoogiline, ma toon teile ühe näite. Päike, naisterahvas on koolis liitlase õpe, temal ja üks poiss seal kiusab väiksemaid, ta ei saa lõunale ka minna, ta peab jälgima, mis vaheruumis toimub tal üksi. Ja siis see poiss terroriseerib, kui nii võiks öelda tänapäeva sõnaga väiksemaid. Ja Ta näeb ja kutsub siis poisi vahetund lõpeb klasete, ta võtab poisil käest kinni, mis võiks ju ka loomulik olla, kui inimene ärritatud on, tõmbab teda enda poole ja poiss lööb teda õpetajat klassi ees ja õpetaja annab talle vastu pois, isa kaebab õpetaja kohtusse ja siis õpetaja ütleb, kas ma oleks pidanud ennast laskma siis läbi peksta. Muide, poiss hakkas uhkustama, kui juba kohtusse kaevatud Koit, mismoodi seal oli see asi ja ja kohus mõistis õigeks õpetaja teguviisi. Pretsedent oli loodud, see oli ju üle Eesti, kõlas kõvasti. Ma toon teile ühe näite veel õpetaja, kas ta maksab kätte, nagu öeldakse, teoorias õpilasele või Rusoolikult ta karistab nii, nagu see oleks loomuliku tagajärje printsiip, tähendab, üleastumisele peab järgnema vastav karistus. Ja kuidas Kunda koolis oli, mäletan, see oli kevadvaheaeg, lapsed jooksevad väljas ikka vaheajal, meil koridorid ei olnud väga suured korilase tohtinud joosta, aga väljast ots ja järsku võis suure vahetunni ajal olla. Heinrichi isa tuleb kooli. See oli nii suur haruldus sellel ajal, et juba seal nisukesed ettevõtlikumad poisid asusid luuresse ja klassijuhataja ja Heinrich kutsutakse välja. On väikeses saalis, meil oli väike saal, kus ülemine oli, natukese aja pärast kostab sealt Ir sõrmuskisa, keegi vaatab aknast sisse, julgem poiss. Henri saab oma isalt püksirihmaga naha peale. Vaadake pedagoogile. Ma tagantjärgi nüüd mõtlen, kui mina oleksin klassijuhataja olnud, kutsun isa kooli ja isa küsib. No mis ma selle poisiga teens, ana naa peale või mis ma vastan? No ise teate, ise olete isa, eks ole, nii. Ja küsimus on nüüd naha pialandmises vaid. Vaid küsimus oli selles suures rebis Heinrich isalt koolis, pekstakse kodus Henry naha peale sai, see oli kõikidel selge, eks ole. Aga küllap sai mõnigi mees, aga nagu ma rääkisin, ega siis seda ei kuulutatud kuskil, see oli perekonnasisene asi ja siis oli koolisisene. Pagan, seal harjutuskoolis andsin minagi oma esimesed tunnid, tsaariaegne ehitus, Ilus koolimaja Rakvere linna serval siiamaani, kas te kujutate ette, kuulab pealt aineõpetaja-metoodik ja terve seminariklass ja sa annad tundi nagu diaatris oled? Mul on Tolstoi sõnad meeles, Leo Tolstoi, kui keegi võõras on klassis, see ei ole enam see toit, need tunnid ju arutati läbi, arutelu kestis tunde, ma kujutan ette, konspekti valmistati ette tunde koosnetoodikuga, aga klassid olid ju ikkagi suhteliselt väiksed, 24, kaks klassi meil oli seal. Aga sealt küpsetati õpetaja ja kes hakkama ei saanud, noh, ma olen lugenud ja see pidi lahkuma seminarist, aga mitte enam minu ajal. Teine praktika oli ju 20 esimeses keskkoolis ja 20 esimeses keskkoolis. Oli veel poiste klass olid tüdrukute klassid olid poisteklassid ja poiste klassis oli kaks poissi, kui palju nendega vaeva nähtud, aga ma olin seminaris ette armsaks saanud ja ma ei läinud tunniga enne edasi, kui kord oli majas. Aga mina sain mina majja selles klassis kuu aja jooksul ja siis, kui tuli praktikatund siis olin mina valesti arvestanud ja kui kavatsetu ei jõudnud läbi võtta, siis tund oli kaks. Aga kui ajaga ei tulnud välja, siis võeti üks siin ema ja suur vahetund oli ja ma otsustasin, et ma võtan vahe tulist aega. Ja kas te usute, et õpilased olid mind tundma õppinud ja mina õpilasi? Õpetaja tunneb nii nagu teatris tunneb näitleja, et temaga minna, see kaasa, ma lähen kaasa. Ja kui suur vahetund lõppes, siis ma ütlesin, tund lõppenud poisid tõusid püsti, kraps, kõik, nad said muidugi aru, et ma annan ka hinde tundi. Ma olen teinud ju ka nisukest teoreetilist tööd ja viinud läbi küsitlusi. Õpilastel on kolmandal kohal õpetaja isiksuse omaduste määramisel tugev distsipliin, teisel kohal on huumorimeel. Eks ole nii nagu inimene tunnis mitte kui õpetajad esimesel kohal, õpetaja peab armastama lapsi ja õpilased saavad aru, kui ma olen nõudlik Austeni oma õpilast. Ma tahan selle ande panna arenema, aga õpilase töö kaudu ega muud moodi sa tähendab õpilast edasi arenda. Kuulge, see on ju konformis, kui mind ei huvita, kui viieline õpilane laseb kolmedega läbi, aga vaat, seesama praktika seal kõik ju tehti selgeks. Kui te lõpetasite pedagoogilises instituudis ajaloo eriala kas siis oli soov hakata kooli õpetajaks või unistasite saada professoriks? Eestis ei olnud võimalik üldse pedagoogika doktorit kaitsta. Professoriks ei saanud ilma doktorikraadi itta nagu igal alal hakati mööndusi tegema, kui on väga palju raamatuid ilmunud või, või noh, vääriline, siis saab professoriks, seda nimetati külvaks professoriks ja tal oli madalam palk. Aga doktorikraad Lätis ei olnud võimalik kaitsta doktorid Eestis ega Lätis. Ja siis kus Moskvas, Kiievis ja Leedu teadusemehed olid seal kombineerinud niimoodi, et oli nõukogu ja seal ma kaitsesingi, aga see on hilisem jutt. Ühesõnaga, kui ma lõpetasin, ega meil pedagoogilises instituudis ei räägitud üldse teadvusest. See oli ikkagi pedagoogiline instituut. Ja see oli instituut, kus oli üks professor alati olnud ja ühel aastal küsitakse ühel viktoriinil see olnud Tallinnas. Aga mulle sellest räägiti Öelge kõrgkool, kus, kui pole ühtegi professorit, see oli pedagoogiline instituut, nimelt professor portfell oli läinud juba pensionile tol ajal nimetatud emeriidiks ja nüüd ei olnud tulemas ja siis tuli kandidaate, oli Need üheksa vist vahepeal. Ja järsku tekkis arusaam, aga see tekkis 20 esimees nimelt 21. soni, mul ajalooring, seesama Jüri Martin ja Tiiule Eevalt, Jüri Karindi, Andres Ehin, Need kõik olid mul õpilased ja ega nendega ei saanud juttu ajada, niisamuti seal pidi tegema ja hakkasime 21. kooli ajalugu uurima. Sealt tekkis mõte sidemed teiste koolidega ajalooga ja sealt mul tollel ajal pedagoogilises instituudis ma õppisin, oli ka lugu väga raamatulikul tasemel ja sealt tuli mõte ja arusaam. Ja siis sain hakata vaatama Eesti kooli ajalugu. Ei olegi kirjandust, mida lugeda. Peeter Põllu loengud oli Ants Kruus väljanud raamatuna. Ja sealt vaat seesama praktika. Ja kui ma tulin õppejõuks juba, kui mind kutsuti õppejõuks siis ma sain aru, et pedagoogika üksi on tühi. Teda tuleb mitte vaadata, mis Saksamaal ainult tehti, vaid tuleb vaadata, mis Eestis tehti. Ja minu arvates nüüdki meil ei ole oma Eesti kasvatusfilosoofiat Eesti oludes ja sealt tekkis vajadus. Ja siis juba kandidaadi puhul tuli ju kolm eksamit anda ja ja siis kandidaaditöökirju Ta ta ja, ja kui juba doktor tuli hiljem, siis tuli see Vilniuses kaitsta ja see oli üks keerukas protseduur ja siin oli muidugi omad küsimused, kas sind esitati professoritoolile või ei esitatud venitati siin ja seal ma ju parteis ei olnud. Mul ei olnud partei toetust kuskilt. Kui te professoriks saite, palju teid siis seal kokku oli professoreid? No ühel momendil ainult kaks teiega professor kuuli ja aitas temagi natukene kaasa, et tema professoriks sain. Mis olid teie doktoritöö materjali kogumisel kõige rõõmustavamat või kõige üllatavamad leiud? Kõigepealt muidugi vanimat aabitsat leidmine juba enne mind oli viiteid ja neid tuli kontrollida, aga muidugi näiteks pilli, sest ma leidsin täitsa juhuslikult nõndanimetatud väikese käsiraamatu, mis koolis oli kasutusel, tuli kirikukirjandust uurida ei olnud ju, seda ma tõestasin, ei olnud ju lugemike lauluraamat, oli lugemisraamat ja tuli uurida lauluraamatuid, neid uusi eksemplare sai leitud siit ja sealt. Nii kinnituseks muidugi seal kõige enam huvitas mind Forseliuse Forseliuse seminar. Ühesõnaga nagu mu viimase raamatu Pealkiri kõik Eesti kooli ajaloost tuli alguseni läbi vaadata kooli kirjandushindamine, koolide asutamine ja kõik, mis seotud kasvatusega. Te olete töötanud väga paljudes arhiivides ja raamatukogudes. Üks Poola ajaloolane on öelnud, et kõige tähtsam asi, mida ajaloolane uurimistöös vajab, on tugev istmik. Mida sellest mõttest arvata? See on sihukeste irvhammaste ütelus, kes ise kunagi ei ole, istuvad kõigepealt teadus, nõuab püsivust, raamatu kirjutamine, seda kirjutatakse ju aastaid. Mõni mees kirjutab aastakümneid. Aga kui oled spordimees, siis on see istumine lihtne nooruses olnud, eks ole, kui palju te olete raamatu kirjutanud? Küsimus on selles, mõni mees paneb brošüüri käramatu kirja. No teile on ikka paksud raamatul on ikka, kui võtaksime neid paksemaid, Noneedika, tuleb seal ausalt öelda ei julgegi öelda, mis on raamat ja sealt saaks võib-olla juurde, ütleme nii, kõvasti üle 10. Milliste raamatute üle olete eriti uhke? Kõigepealt muidugi eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu. Esimene, teine, kolmas, neljas, 40.-ni kirjutasin, muidugi teeb mulle rõõmu ka 1100 fotot sisaldav, natuke ülegi Eesti koolimajade fotot. Ta on poolalbum pool pool ülevaade, aga muidugi üliõpilastele on kirjutatud palju Eesti kooli ajalugu ja eesti aabitsa ajalugu Forseelis. Nii need on siis olnud. Kuidas te suutsite selle õppeaine nii huvitavaks teha, et teie loengutest ja eksamitest räägitakse lausa anekdoote? Need ma mäletan jah, algasid siis, kui ma olin aru saanud, pannud oma praktika toel, ega siis kõrgkoolipedagoogikat ja kuskil Eestimaal ei tuntud, kui ma olin ka lugenud hooliva mälestusi juba Helsingi ülikoolist ja siit sealt siis ma sain aru, et teooriat kinnitab praktikat, üliõpilane istub üksi, istub kohusetundest, aga teine tahab midagi saada. Ja pedagoogika ja teooria, seda tuleb näidata tema ajaloolises arengus. Ja kui sa näitad, et juba Vanas-Kreekas tehti nii voi sa näitad selle probleemi tehingut, kui sa näitad, et inimene inimlaps teeb läbi oma kindlad arengut, tapid, hakkad juba komeeniusest peale, ei saa teha ühel eluetapil seda, mida tuleb teisel teha. Ei saa ette rutata, ei saa hiljaks jääda ja rääkisin nendest ja võib-olla need aitasite. Tegelikult need anekdoodid pole kunagi juhtunud, aga ta on otsaga sinnapoole. Minu loengutel veepudelit tütarlaste nina all ei olnud. Aga sellest on üks anekdoot välja kujunenud. Ja miks ei olnud, ega ma siis täiskasvanud inimesi ei õpetanud, eks ole. Aga need asjad kõik käisid kaudselt. Aga eks muidugi, seal juhtus ka ikkagi kummalisi lugusid. Ma mäletan, istun seal üks naisüliõpilane eksamil, no ei taha talle öelda, et kuulge, tuleks tagasi tulla. Veeretan seal juttu, ütlen kuulge, te teadmised, see on nagu üks kõrb, kus pole ühtegi oaas. Tema vaatab mulle otsa, võtab omama trikli, laualt tähendab õpinguraamatut, kuhu kirjutati hindeid, see oli tühi veel. Ütleb teate härra professor, selles kõrbes kõrbes on üks oaas, aga vana ka meil ei leia seda üles. Jale ja rohkem ma teda ei näinud. Ta nähtavasti otsustas, et tema jõud ei käi üle sellest asjast. Ma alati eksamineerisin kahekaupa. See oli Eesti taasiseseisvumise alguses. Kus neid ajalehti oli ju, ma ei tea, kui palju ja kaks üliõpilast saavad omaenda kätte ja järsku üks nii tõsimeeli kuldse teate ühiselamu köögis ma leidsin ajalehe ja loen kuulutusi ja mina nägin seal üks kuulutus, otsin oma lastele hoidjat. Tingimuseks on kuulanud Andresen loenguid. Kuulge, kui Teleni järsku seda räägitakse, tõsimeeli kahekesti, eks ole, peab reageerima võit või oleme surmtõsine. Ma ütlesin, kuulge, tooge see ajaleht Mulle ka, kui järgmine kord satume kokku, eks me vaata ja noh, siis oli mul asi juba selge, sel momendil, aga see esituslaad sellest tahtmist oleks võinud saada näitleja, see oli teate nii lihtsalt räägitud ja eks sealt kolmas, neljas, viies ja nii need asjad tekivad, aga muidugi usaldusõppejõu vastu. Meie nõuame ju eksamil palju, vähemalt mina nõudsin. Aga õppejõud peale enda loengul rääkimise peab näitamata on töömees või töötegija või, ja sellepärast peab professor kirjutama ja näitama ette, mis ta on kirjutanud. Ma küsin loengul, mida te olete lugenud? Jutt, et ma nõudsin seal täpsust ja konkreetsust ja see on kontrollimine, eks ole. See on kontrollimine, kas ta lugenud ma esitan spetsiifilisi küsimusi. Te olete õppinud ka kehakultuuri. See oli teie lisaeriala teie kunagised üliõpilased, kehakultuur. Seda on öelnud, et olite nende suhtes eriliselt nõudlik. Kas see on müüt või? Tegelikkuses see on osalt muidugi müüt, seal oli palju mees, üliõpilasi ja meestega. Ma rääkisin meeste moodi. Kas te kujutate ette, võtame 19. sajandini? Olid ju kõik pedagoogikateadlased mehed, LM Key tuleb juba järgmise sajandi peale, 1900 rootslanna mehed olid ka õpetajad ja nüüd, kas mina saaksin teid õpetada, kuidas tütarlastega ikkagi mõneski küsimuses käituda? Isa Mul ei ole elukogemust. Ja mul ei ole antud looduse poolt seda. Kui ema on üksikema. Ma arvan, et annaks hea meelega meesõpetaja hoolde oma poja Esimeses teises esimeses muidugi mitte esimese teise oli minulgi naisõpetaja, seal oli kaks naisõpetajat, esimene teine, see on kindel, et seal peab naisõpetaja olema. Noh, võiks olla jah. Aga annab meesõpetaja hoolde. Pedagoogikaülikoolis mul oli mitmete õpperühmi, ma rääkisin otsekoheselt meestega, aga kehakultuur lased, ma arvan, et mehed sellest rääkisidki, aga tütarlapsed olid, nad olid ikka noored daamid ja ma ei ole elus akadeemilise vahekordi eiranud. Teil on olnud õpetamise ja teadustöö tegemise kõrval väga palju muid kohustusi, neid on olnud nii palju, et me ei jõua neid siin üles lugedagi. Kuidas te küll olete jõudnud, kas on seletatav teie suure töövõimega või olete osanud ajaga oskuslikult ringi käia? Küllap teilgi kogemus, sama ajaga tuleb osata ringi käia ja ma ütleks kuulajatele elutarkuse, mida mina olen kuulnud. Kui tahad midagi teha, ütle kõikidest teistest asjadest ära. Ja minu abiga see on aidanud lapsi kasvatada, siis selle tõttu ma olen vaba olnud. Et mind on toetatud perekonna poolt. Ikkagi küsimus on aja mõistlikus kasutamises, kella tundmises. Kõik hakkab kella tundmisest peale, lugege kokku, kui palju on meil läinud aega, kaud, ootame, räägime, räägime sellest, mis oli, mitte seda, mis peaks tegema, plaane pidama ja ellu viima ja veel üks, mis oma õppetöös kogesin. Ära räägi sellest, mis sinu võimuses ei kuulu. Ära räägi poliitikast, sa ei saa seda muuta. Ja veel üks õpetussõna üliõpilastele kahte asja korraga, aga ei saa teha. Alati tee ühte asja, lõpetasin ära ja sa võid kõrvalt teha, aga see ei ole peamine. Vait, sa kogud materjali või sa ootad aega või või veel teist, kolmandat, eks ole, aga üks on peamine, kahte asja teha ei saa. Millega te praegu tegelete oma koduarhiivi korrastamisega? Ma ei kõiki asju sinna tagasi panna, kus vaja oli kirjatükk, aega siis paned siia siia siia. Ja muidugi, eks siin tuleb veel mõnigi asja endale selgeks teha, mis võib-olla praegu on vara rääkida. Teie kohta on öeldud, et te olete Eesti pedagoogika ajaloo ja haridusloo uurimise viimane Mohikaanlane. Mida te ise sellest arvab? Aitäh, kas nüüd viimane seda on öelnud JAH, minu doktorant Belobaatsi, kes tunneb seda viimast Mohhikaanlast ise teeb seda tööd, talun, õigus seda öelda, selleks ta tunneb asja. Aga kindlasti on siin omad nisukesed põhjused. Pedagoogika, ajaloo õppejõu olin ma esimene alles Tartus luges Eesti kooli ajalugu Peeter põld, kadunud Peeter põld, kes varakult suri ülikoolis, ei olnud peaaegu käelugu. Siis tuli keskus praegu instituuti ja juhuse tõttu sattus kõik see minu kätte selle tõttu, et ma olin vastavalt ette valmistunud. Aga nüüd miks viimane muikaaner kaotati pedagoogika ajalugu ÄRA õppeprogrammidest Tartus seda pole kunagi olnud, nagu ma ütlesin, siis pedagoog õppetool kaotati ja ära. Ja võib-olla selles mõttes jah, et ei ole, kellelt küsida, ikka helistatakse koju ja vaat üks pedagoogika ajalooteadlane võiks ikkagi olla veel koolid ju peavad saama informatsiooni. Aga viimane Mohhikaalana ikka kirjutanud raamatuid ja ma ei, ütles ta, kibestunud, et viimane muhikaanlane on oma töö teinud. Ma tänan teid selle pika jutuajamise eest. Soovin teile palju-palju tervist. Surnud. Te kuulsite esimest saadet sarjast mentorid Tallinna Ülikooli emeriitprofessori Lembit Andresen, iga ajas juttu Marje Lenk. Saade valmis koostöös Tallinna Ülikooli ja Euroopa sotsiaalfondiprogrammiga Eduko. Kõiki neid, kes on huvitatud õpetaja haridusega seotud küsimustest ootab Tallinna Ülikool 16. oktoobril toimuvale konverentsile õpetaja haridus 90. Lisainformatsiooni konverentsi kohta saab Tallinna Ülikooli koduleheküljelt. Järgmine saade. Mentorid on kavas 25. septembril.