Kuulete järjekordset saadet sarjast riigita rahvas. Seekord tuleb juttu Usbekistanis elavatest karakal pakkidest. Stuudios on Andrus Mölder ja Marje Lenk. Karakal pakid on siis mustad mütsid, kust selline tore nimetus on tulnud? Sellel ajaloolased vaidlevad, kustkohast see nimetus on pärit. Küll on aga sises jõutud järeldusele, et tõepoolest Garagalt pakkide nimi tähendab mustad mütsid. Kara on must ja Kalbacan. Miks aga kuskohast see pärit on, selle kohta väga täpselt ei osata öelda. Nõukogude ajal käisid meie inimesed tihti Kesk-Aasiasse reisimas, külastati Taškenti, tee sama kandja, teisi linnu, kõik ärakal pakkide juurde satuti harva. Ma arvan samamoodi, et garage pakkide asualale Eesti inimesed nii sagedasti ei jõudnud või võib-olla on seal üldse väga vähe eestlasi käinud, karakal pakkide kodumaa on siis sisuliselt täiel määral kõrb asuta usbekistani lääneosas Garagalt, Bakijast, põhjavool on Kasahstan, lõuna pool on Turkmenistan, ida pool elavad siis usbekid. Karepal Paxton on küllaltki suur piirkond meie mõistes tema pindala on peaaegu 165000 ruutkilomeetrit ehk natukene väiksem kui Eesti, Läti ja Leedu kokku. Sealt Pakistan. Meie oleme harjunud rohkem kärakat pakkiaga? Jah, me oleme harjunud eesti keeles tõepoolest kasutama nimetust Garagal pakkija ja kindlasti on inimesi, kes ka täna räägivad Garagal pakkide kodumaast vägal Bakijast, mina siiski eelistan kasutada nimetust Garagal Paxton. Ja lähtun siin sellest, et viimase mõnekümne aasta jooksul oleme me paljude rahvaste puhul, kes oma kodumaad nimetavad stan-lõpulise nimega hakanud kasutama nimetust, mis on nende rahvaste omakeelsele nimetusele hästi lähedane. Näiteks räägime me ju täna aškortostanist, vanasti rääkisime Paškiirjast või räägime Usbekistanist, mitte usbeki maast. Samamoodi mulle tundub, et me võiksime rääkida Garagal pakstanist, sest Garagal pakid ise nimetavad oma kodumaad Garagal Paxton Usbeki keeles, muide on selle maa nimetus korraga poogistan Garaga Paxton kuulub Usbekistani-ile ja seetõttu tegelikult Garagal pakstani suurimaks rahvusrühmaks ei ole täna mitte Garagal pakid, vaid hoopis usbekid. Garagalbake kokku. Maailmas on natukene vähem kui 600000 ja sellest umbes 480000 elab Usbekistanis. Veelgi täpsemalt umbes 430000 elab Karagel Pakistanis. See 430000 tähendab seda, et ollakse suuruselt teine rahvusrühm Garagal pakstanis sest Usbeke on täna juba umbes 450000. Lisaks elab seal siis umbes 300000 kasahhi, vähemal määral elab ka venelasi ja Turkmeenia, kusjuures pool rahvastikust elab linnalistes asulates. Pool rahvast elab Maal, karakal pakid moodustavad karakal pakstani elanikkonnast natukene rohkem kui kolmandiku sellest Garagal, Pakistani rahva Arko kui on 1,3 miljonit. Usbekistanis tervikuna on karakal pakid, osatähtsus on muidugi hästi väike, sest Usbekistanis täna elab ligikaudu 27 miljonit inimest, Se 430000 Garagal, Paxton ise 480000 kokku Usbekistanis muidugi täiesti kaob sinna 27 miljoni sisse ära. Samas Garagal pakstan oma pindalalt moodustab Usbekistanis küllaltki suure osa, sest kui karakal Paxton on ligikaudu 165000 ruutkilomeetrit siis Usbekistan ise on kokku 449000 ruutkilomeetrit ehk üsna täpselt sama suur kui Rootsi ja Carokaal. Paxton ongi sellega siis tegelikult Usbekistani kõige suurem provints, kusjuures tegemist on siis ametlikult autonoomse provintsiga, täpsemalt autonoomse vabariigiga. Piirkonna ametlik nimetus ongi karakal pakstaja autonoomne vabariik. Neil on ka omad võimuorganid. Karakal Pakistanil on omad võimuorganid, oma parlament on omavalitsus, ametlikult on ju tegelikult Garaga pakkidel olemas ka oma hümn ja oma lipp, aga tegelikkuses ei saa me täna karakal Pakistanis rääkida sisulisest autonoomiast. Tegelik võim on siiski väga selgelt Usbekistani keskvõimude käes või olgem siinkohal täpsemad usbekistani sisulise diktaatori sisulise ainuvalitseja Islongariimovi käes ja see Garagal pakstani, parlament ja valitsus ei oma tegelikult sisulist kontrolli karakal Pakistani piirkonnale. Karakal Pakistani on tegelikult olemas ka oma põhiseadus, aga see põhiseadus vägagi täpselt kopeerib tegelikult Usbekistani põhiseadust. Seal ei ole mingisuguseid sisulisi olulisi erinevusi, nii et ka selle põhiseaduse osas ei saa rääkida eristaatusest. Täna on tegelikult karakal Paxton tavalise provintsi staatuses Usbekistanis, kuigi jah, karakal Pakistani territooriumil on lisaks usbeki keelele ametikeeleks ka Garagal pakki keel ja võib-olla just see Garagalt pakki keele jätkuv kasutamine sealses piirkonnas on põhiline, mis seda Garagal pakstani mõningast autonoomiat siiski nagu natukene näitab, Kreekal plokid on oma ajaloos olnud õige mitme rahva alamad, sellist väga võimast iseolemise ajalugu tegelikult sellel rahval ei olegi. Garagalbakkide ajalooga on ka see väike probleem, et selle ajaloo osas ei ole erinevad autorid päris ühel meelel. Ametliku ajaloo kohaselt tekkis Garagalt pakki konföderatsioon 15. sajandi jooksul. No kaihordi idaaladel ei hordoli teatavasti tohutu territoorium, kus elas tegelikult vägagi palju erinevaid rahvaid ja otselenogai hordi idaaladel. 15. sajandil tekkis siis ametliku ajaloo kohaselt karakal pakki konföderatsioon. 16. mandril hakkasid Garagal pakid no Tai sisetülide tõttu liikuma ida poole jõudes esmalt Sõrdaria jõeni ja seejärel ammu Darja jõeni. Ammu Darja jõgi on siis see jõgi, mille ääres täna Garagalt pakid tegelikult põhiliselt elavad. Rääkisime Garaga pakid elavad usbekistani lääneosas, siis täpsemalt on see piirkond Araali merest lõuna pool ja suuresti on asustus koondunud just nimelt ammu tare jõe äärde ehk siis Garagal pakstanic keskosasse. Mõned ajaloolased ütlevad, et see ametlik ajalugu, mis Garaga pakkidel on, ei ole oma alguse osas just mitte päris õige. Ja räägitakse siis sellest, et esimest korda on ajaloo ürikutes karakalt pake eraldiseisvana märgitud kusagil 15. ja 16. sajandil ja sel ajal elasid nad tänasest asualast oluliselt põhja pool siis Sõrdaria jõe ääres ja piirnesid siis vahetult Kasahhidega, kes ka täna on siis Garagalbakkide naabrid. Nüüd 1720. aastal hakkasid karakal pakid sõsarjuurest põgenema ja nad põgenesid sealt koos kohalikega sahhidega. Põgenemise põhjuseks on asjaolu, et süngaariast olid tulnud rändrahvaste rünnakud, rünnakuid ei suutnud Sõrda rea ääres elavad kasahhid ja Garaga pakid võita neid rünnakuid ja suudetud tagasi lüüa ja oldi sunnitud põgenema ja põgenema lõuna poole. Kusjuures huvitav selle põgenemise juures on asja palu, et varsti peale seda, kui koskasahhidega oli hakatud lõuna poole põgenema tekkis tüliga kasahhide ja Garagal pakkide vahel ja nii olid siis Garagal pakid omakorda sunnitud põgenema kasahhide eest. Ja tänu nendele korduvatele põgenemistele 18. sajandi keskel jõudsid karakalt pakid välja oma praegusele asualale ammudoria jõe äärde ja Araali merest lõuna poole. Ajaloo käigus on kasahhid ikka ja jälle olnud Garagal pakkide läheduses ja ka peale neid põgenemisi kasahhid olid see rahvas, kes nagu oli Garagalt pakkide lähinaabriks ja tegelikult ongi niimoodi, et Garagal pakkide lähimaks sugulusrahvaks on just nimelt kasahhid. Et kuigi Garagal pakid elavad tänapäeval usbekistani territooriumil tegelikult on nende kõige lähemaks sugulusrahvaks kasahhid ja nad on ka välimuselt väga sarnased. Garaga pakid on jah, väga sarnased välimuselt Kasahhidele, nende kultuur on väga sarnane, tegelikult ka keel on väga sarnane, usbekid on nende jaoks kaugem rahvas ega usbekid kasahhid, juga välimuselt väga erinevad ei ole, aga jah, usbekid on nende jaoks natukene kaugem rahvas, kuigi nii usbekid, kasahhid, kuiva karakat pakid, kõik kuuluvad ju turgi ehk türgi-tatari rahvaste hulka. Karakal pakid on siis lihtsalt konkreetsemalt turgi keelte läänepoolse rühma Araali Kaspia keelte hulka kuuluvat keelt rääkiv rahvas ja teiseks lähedaseks sugulusrahvaks peale kasahhide on siis, no kaid kaid ei ela siis, aga mitte Kesk-Aasias, vaid elavad Dagestanis. Kui nüüd Garagal pakid on Kesk-Aasias kõige väiksem turgi rahvas siis tegelikult paljudest teistest turgi rahvastest, kes elavad siis mujal on Garaga pakid suuremad ja isegi oluliselt suuremad. Näiteks nendestsamadest haidest on TH pakkide arv ikkagi peaaegu 10 korda suurem sest Dagestanis elavad kai siin on umbes 70000. Nüüd sellest ajast alates, kui Garaga pakid asusid elama oma praegusele asualale OLID Garagaal pakid hiiva ehk Horesmi khaaniriigi alamad, see on siis 18. sajandi teisel poolel ja 19. sajandi esimesel poolel. 1873.-st aastast on Garaga pakkida aga vene tsaaririigi alamad olnud, nii et jällegi vaheldusid siis need valitsejad ja kõikide nende valitsejate vaheldumisega tegelikult Garagal pakid ikka ja jälle sattusid sõjakeerisesse ja olid sunnitud tagasi lööma erinevate rahvaste rünnakuid. Kui nüüd niimoodi läbi ajaloo vaadata, siis kõige enam on Garagalt pakkidel tulnud tagasi lüüa selliste rahvaste rünnakuid nagu kalmõkid, kasahhid, usbekid ja Turkmeenid. Nii et see karakalt pakkide ajalugu on olnud suuresti üks selline väliste rünnakute tagasilöömisajalugu Garagal pakid ei ole tegelikult ajaloos mitte kunagi olnud kuigi suur rahvas, no 19. sajandi algul arvatakse olevat kusagil 100000 Garagal pakki. Sajand hiljem, 1911. aastal loendati 134000, Garagalback 1009 39. aastal 186000 1970. aastal 230000 ja 1989. aasta rahvaloendusel loendati 412000 Garagalbo. Kusjuures, mis seal huvitav, 1989. aasta rahvaloenduse kohaselt. Kolm neljandikku Garagal pakkidest olid vähem kui 29 aastased, mis tähendab tegelikult seda, et see rahvas on jätkuvalt üsna kiiresti suurenemas ja seda sõltumata asjaoludest, Garagalt pakstanis, suremus on tegelikult hästi kõrge sellest, miks ta kõrge on. Sellest räägime saates natukene hiljem nüüd nii nagu teised Kesk-Aasia piirkonnad, nii sattus ka Garagal Paxton ühel hetkel Nõukogude võimu alla ja nõukogude võimu ajal siis 1925. aastal loodi Garagalt paki autonoomne oblast. Autonoomne oblast läks siis kasahhi ANSV koosseisu. Tol ajal ei olnud Kasahhidel veel oma vabariiki või tuli autonoomne vabariik ja Segarakalt pakkide autonoomne oblast anti siis kasahhi ANSV koosseisu, mis tegelikult oli ka väga loogiline. Garaga pakid ongi kasahhide lähisugulased, aga teiseks ka seetõttu, et kui vaadata karakalt pakkide asuala, siis tegelikult Usbekistaniga seob seda asuala kõrb, suhteliselt inimtühi kõrb. Kasahhide asualaga on aga karakal pakstanil tunduvalt rohkem nii-öelda ühendust ja, ja, ja seetõttu jah, see kasahhi ANSV koosseisu liitmine oli absoluutselt loomulik samm. Kasahstani koosseisus ei saanud Garagalbakid kuigi kaua elada. 1932. aastal muudeti Garagalt paki autonoomne oblast ANSV-ks ja viidi üle Vene NFSV koosseisu kusjuures viidi üle ju niiviisi, et tegelikult Vene NFSV oli karakal Baxtonist üsna kaugel ja ka Venemaa koosseisus ei saanud see piirkond kuigi kaua olla. Sest 1936. aasta detsembris anti Garagal pakki ANSV Usbeki NSV-l. No miks Stalin selliseid liigutusi tegi, et rahvast siia ja sinna loopis ta mulle tundub, et üheks oluliseks põhjuseks oli asjaolu, mida ka paljudes teistes NSV Liidu piirkonnas rakendati. Et kokku ei tahetud panna mitte väga lähedasi rahvaid, kes võib-olla võiksid kokku hoida võid kokku taheti ikkagi panna natukene kaugemaid rahvaid selle jaoks, et ei tekiks ühtekuuluvustunnet selle jaoks, et oleksid omavahelised pinged nii-öelda üleval, et need rahvad ei suudaks oma jõudu rakendada nõukogude võimu vastu. Samas minu arusaamise järgi tegelikult see, et karakal pakid pandi elama mitega sahhidega kokku, vaid hoopis Usbekidega kokku. Mulle tundub, et tegelikult see on natukene aidanud karakal pakkidel oma rahvust säilitada, elades koos sellise rahvaga, kellega keel, kultuur, traditsioonid on hästi sarnased, on hästi lihtne oma traditsioone ja kultuuri kaotada. Hästi lihtne on võtta üle lähedase rahva traditsioonid ja kultuur. Samas, kui panna rahvas elama kokku kaugema rahvaga või vähem lähedase rahvaga siis mulle tundub, et see kultuuritraditsioonide keele ülevõtmine ei toimu nii lihtsalt kuigi see karakal pakkide kokkupanemine Usbekidega ei olnud kindlasti tehtud mitte mingisugusest heast kavatsusest Garagalbakkide suhtes. Tegelikult kokkuvõttes siiski jah, ilmselt aitas karakal pakkidele rahvusena natukene rohkem säilitada. Nõukogude aja jooksul on garage pakstanist huvitav see, et seal ei toimunud sellist väga aktiivset vastuhaku kollektiviseerimisel samas kui karakal pakkidest nii põhja kui lõuna pool oli vastu väga massiline. Näiteks Turkmeinid olid kollektiiviseerimisele väga tugevalt vastu kasahhid, kes elavad Garagalbakkides põhja pool veelgi rohkem. Tänu sellele ka tohutult palju kasahhi kolmekümnendatel aastatel tapeti või näljutati surnuks. Aga karakad, pakid jah, sellele kollektiviseerimisele väga tugevat vastupanu ei osutanud. Ja väidetavalt on põhjuseks asjaolu, et see karakal pakkides igivana klannisüsteem tegelikult püsis ka Nõukogude karakal Baxtonis läbi 20.-te aastate, mis siis, et vormiliselt oli tegemist Nõukogude võimuga, oli see võim siiski koondunud küllaltki kitsa rühma, rikaste, nii-öelda paide, käte ja karakal pakid ei olnud sellise süsteemi jätkumisest tegelikult eriti huvitatud, seda enam, et, et noh, see võimu koondumine tähendas tegelikult võimu eluks kõige olulisema ressursi vee üle ja nüüd siis selles kollektiiviseerimises nagu nähti sellist väikest pääseteed, et see kitsa ringkonna ülirikaste võim ära likvideerida. Muidugi ei osatud tegelikult ju ette näha seda, millised on selle kollektiiviseerimise halvad tagajärjed. Aga jah, kolmekümnendatel aastatel erilist vastupanu kollektiviseerimiseks pakid ei osutanud ja üldse tegelikult nõukogude perioodil Garaga pakkidel võiks öelda, et ei läinudki kõige halvemini. Näiteks karakkavalt pakid säilitasid oma kodumaal karakal pakstanis läbi kogu nõukogude aja enamuse. Täna jah, on karakal Pakistanis Usbeke rohkem kui Garagal pakke, aga see on viimaste aastate tulemus. Nõukogude perioodil tegelikult väga palju. Usbek karakal pakstani ei suunatud. Karakal Pakistanis elas küll märgatavalt rohkem venelasi kui täna, aga ka neid oli suhteliselt piiratud hulgal ja nõukogude ajal muidugi oli huvitav ka see, et karakal Paxton oli oluline piirkond Nõukogude relvajõudude jaoks. Nimelt asus seal siis asutusi, mis tegelesid keemiatehnoloogia rakendamisega sõjaväehuvides ja lisaks nendele asutustele, Sis, Garagal, pakstani kõrbepiirkondades oli ka katsepolügoone ja see tähendas seda, et tegelikult nõukogude ajal hoiti Garagal pakstani suhteliselt isoleerituna. Nii et jah, nõukogude ajal oli tegemist ka sõjalises mõttes sellise küllaltki olulise piirkonnaga Nõukogude Liidu jaoks ja, ja tegelikult see karakalt. Pakistanis asuv Nõukogude sõjavägi oli sealsele elanikkonnale ka oluliseks tööandjaks. Karakal maksta nii teatakse ja tuntakse kui üht väga vaest piirkonda. Karakal Paxton ei ole tegelikult läbi ajaloo praktiliselt mitte kunagi olnud väga rikas piirkond ja ka nõukogude ajal Garagal pakstan oli siiski ka NSV Liidu mastaabis üks kõige maha jäänumaid piirkond. Täna on karakal pakstan selgelt mitte ainult et Usbekistani kõige mahajäänu piirkond, aga üldse kogu Kesk-Aasia üks maha jäänumaid piirkond ja seda, et see elustandard erinevates NSV Liidu osades oli väga erinev. Seda näitab näiteks asjaolu, et kui 1980.-te aastate alguses Eesti NSV-s oli miinimumpalk 70 rubla siis Aserbaidžaani NSV-s keskmine palk oli 60 rubla ja Usbeki NSV-s oli keskmine palk natukene alla 50 rubla ja karakal pakid elasid siis ka veel selle usbekistani mõistes, suhteliselt vaesemas piirkonnas. Peale seda kui Usbekistan 1991. aastal iseseisvus, on majanduslikus mõttes karakal pakkide elu läinud veelgi raskemaks või veelgi halvemaks. Aga see ei ole tegelikult kuidagi seotud sellega, et Usbekistan Iseseisvus põhiline põhjus selleks, miks Garagal pakkidel majanduslikus mõttes järjest halvemini on läinud, on seotud piirkonnas toimunud pikaajalise looduskatastroofiga. Ja selleks looduskatastroofiks on Araali mere hävinemine. Nagu ma ütlesin, karakalt pakid elavad Araali merest lõuna pool. Üsnagi suur osa omaaegse Araali mere territooriumist jäi just nimelt karakal Pakistani alla ja Araali meri oli omal ajal siis suuruselt maailmas neljas järv. Kuigi nimes on sõna meri, tegelikult on siis tegemist järvega ja tegemist oli pindalalt neljanda järvega ja 1960. aastal loeti Araali merepindalaks umbes 68000 ruutkilomeetrit. 1998. aastal oli sellest järgi jäänud 28700 ruutkilomeetrit ja 2004. aastal 17200 ruutkilomeetrit. Nii et need inimesed, kes kunagi elasid mere kaldal, elavad nüüd mitmekümnete kilomeetrite kaugusel merest. Kui lihtsalt elukoht veest kaugeneb. See võib-olla ei olegi väga suur probleem, aga selle Araali mere väga järsu vähenemisega on kaasnenud tohutu palju looduse probleem, mitte ainult karakal pakstanis, aga Kasahstanis, kuhu jääb siis osa Araali merest, mis põhjusel hakkas Araali meri vähenema? Põhjus oli tegelikult nõukogude majandussüsteemis. Nõukogude ajal oli karakal Paxton oluline puuvillakasvatuse piirkond ja mitte ainult karakalt Pakistanis, aga ka teistes piirkondades. Araali mere lähedal püüti seda puuvilja kasvatamist aina intensiivistada, neid mahtusid suurendada ja seda tehti siis kunstliku niisutamise abil. Kunstlik niisutamine tähendas aga seda, et need mastaabid läksid nii suureks, et jõed, mis toitsid siis seda Araali merd, mis viisid oma veed Araali merre. Osa nendest jõgedest kuivas päris ära, osade jõgede vee hulk vähenes tohutult ja Araali meri lihtsalt ei saanud enam vett juurde. Kui me vaatame kõikvõimalike maakaarte, siis. Ma ikka jälle imestan, et vägagi paljudel maakaartidel ka eestikeelsetel maakaartidel on ka täna veel Araali meri peal sellise kujuga, nagu me oleme teda harjunud nägema ajaloos. Tegelikkuses on olukord täna selline, et me ei saa isegi rääkida enam mitte ühest Araali merest. Me ei saa rääkida ühest järvest, vaid seal on tekkinud juba õige mitmeid erinevaid Järvisesse Araali meri, noh kogu aeg jaotub väiksemateks osadeks. No kõigepealt, 1987. aastal jagunes Araali meri kaheks järveks põhjapoolseks väiksemaks järveks ja lõunapoolseks suuremaks järveks. 2003. aastal toimus aga uus jagunemine ja lõunapoolne. Järv jagunes omakorda kaheks idapoolseks osaks ja läänepoolseks osaks. Lisaks on siis veel tekkinud selliseid väiksemaid järvekesi ja need piirkonnad, mis on siis selle kunagise järve alt vabanenud nendes piirkondades täna on saanud kõrb Garagal Paxton on niigi valdavas enamuses kõrbe piirkond ja kusjuures liivakõrbe piirkond ja Huaalse on seal tegelikult suhteliselt väheneduaasid, asuvad põhiliselt Amudare jõe ääres. Aga jah, see ala, mis Araali mere alt vabaneb, sellest on saanud järjest kõrb. Kusjuures väga soolane kõrb. Probleem on nimelt selles, et Araali meri oli tegelikult ka omal ajal küllaltki soolane järv. Aga viimase 40 aastaga Araali mere soolases on kasvanud neli ja pool korda ja nikkuse järve ära kuivab, siis sool jääb sinna alles ja, ja tekivad soolaaurud ja veel kõikvõimalikud aurud, mis on kahjulikud jah, need soolaaurud ja toksiliste ainete aurud, mis on sattunud järve põhjajõgede kaudu, need kantakse siis tuule poolt edasi ja need tegelikult mürgitavad seda ümbrust. Ja nii ongi probleem, et selline elutu kõrb seal Araali merest lõunas suureneb pidevalt. Araali mereprobleemiga muidugi on tegeletud tegelikult juba paarkümmend aastat ja põhja pool on saavutatud ka mingisuguseid tulemusi. Kasahstan on siis kõikvõimalike abiprogrammidega suutnud käivitada ikkagi selliseid protsesse, et põhjapoolne Araali meri on hakanud natukene isegi kasvama, aga Usbekistani poolel jätkub praegu kahanemine ei ole protsessi suudetud isegi peatada. Kas järv toidab ka inimesi, on seal kalajärv omal ajal nõukogude ajal oli muidugi väga oluline toitja Garagal pakkide jaoks. Karakal pakstanis oli Nõukogude mõistes vägagi arenenud kalatööstus ja, ja kalapüük oli väga olulisel kohal. Täna karakal Baxtonis kalapüük enam ei Araali meres elab küll veel mingisuguseid kalu, aga sellist sisulist majanduslikku tähtsust kalapüük Araali meres enam ei oma ja ka need omaaegsed kalamajandid, mis olid need, asuvad täna väga paljude kilomeetrite kaugusel Araali merest. Ma olen näinud ka pilte sellistest nii-öelda laevade surnuaedadest, kus siis nad väikse kalalaevad on külili keset kõrbe kusjuures kõrb omal ajal oli siis Araali meri, nii et see Araali mere probleem on tekitanud jah ka selles mõttes otsese majandusliku probleemi Garagal pakkidele, et kalapüük kui oluline majandusharu on Garagalbakkide jaoks ära kadunud. Neid toidab muidugi natukene puuvilla kasvatamine, aga ka puuviljakasvatamisele on Araali mere probleem oma jälje jätnud ja, ja probleemiks on nimelt asjaolu, et selle Araali mere tohutu vähenemisega koos on oluliselt muutunud ka piirkonna kliima, näiteks suve keskmine temperatuur on viimase 30 või 25 aastaga tõusnud 10 kraadi võrra talve keskmine temperatuur on langenud umbes k 10 kraadi võrra. See vähenegi, mis seal omal ajal kasvas, täna enam ei taha kasvada, suved on, on juba liiga kuumad ja sõidetud tuhkpuuvilla kasvatamise areaal on tohutult vähenenud. Tööstuses karakal pakstanis töötab üheksa protsenti nendest inimestest, kes üldse tööd teevad, üheksa protsenti, see ei ole ju tegelikult mitte kui midagi ja, ja see üheksa protsenti Ki on valdavas enamuses usbekkide käes ja sellest tööstusest on siis tegelikult kõige olulisem nüüdse arenev maagaasitööstus, mis on seotud siis üsnagi rikkalike maagaasi leiukohtadega, mis Garagal Pakistanis on viimastel aastatel leitud. Aga see annab täna tööd veel üsna vähestel inimestel ja need inimesed on peaaegu eranditult usbekid. Niiet karakal pakid on üsna töötu rahvas üsna töötu rahvas. Ja kõige hullem on see, et ega neil ei ole oma kodumaa sees kuhugile minna, sest karakal Pakistanis iseenesest ei ole sisuliselt ühtegi piirkonda, kus olukord oleks väga palju parem. Et muidugi linnades on elu natukene lihtsam kui päris kõrbepiirkondades, aga tööd ei ole ka linnades, seda enam, et linnades peaks tööd andma ikkagi eeskätt tööstus. Aga kui linnades elab 50 protsenti rahvastikust ja tööstuses töötab üheksa protsenti, siis on selge, et ka linnades on tööpuudus väga suur ja nii on siis üsna tavaline pilt, et me näeme inimesi, kes lihtsalt teevad sisuliselt mitte midagi. Milline kärakat? Kõikide haridustase. Nõukogude ajal oli, oli ka ju sealses piirkonnas keskharidus kohustuslik. Aga nagu me teame, Nõukogude ajast terves Usbekistanis, sealhulgas karakal paksonis, oli olukord selline, et et küllaltki suure osa oma kooliajast pidid õpilased veetma Puuvillakasvandustes. Inimene, kes lõpetas keskkooli selle aja jooksul kusagil pool ajast töötas tegelikult puuvilla kasvatustes ja loomulikult tänu sellele jäi tema hariduskesisemaks. Kuigi jah, täna karakal Pakistanis on olemas isegi oma ülikool, aga garage Paxton on selles mõttes raskes olukorras. Piirkonnal ei ole ressursse, millega olukorda muuta. Et piirkond on täna nii vaene, et elab tegelikult suuresti usbekistani keskvõimu poolt saadetavast abist ja näiteks seesama maagaas, mida siis nüüd on Garagal pakstanis üksjagu leitud. Ka see tegelikult vähemalt lähiajal ei tõota karakalt maksta neile mingisugust olulist rikkust. Sest selleks, et neid maagaasi leiukohti kasutusele võtta, tuleb investeerida tohutul hulgal raha. Seda raha kohapealt võtta ei ole. Need leiukohad võetakse kasutusele rahvusvahelises koostöös. Kusjuures Usbekistani poolelt ei ole esindatud siis mitte mingisugused Garagal pakki firmad, vaid Usbekistani riiklikud kontsernid. Ja need tegelikult toodavad tulu usbekistani keskvõimule, mitte aga Garagal paksonil. Miks sisse kant vaeslapse ossa jäetud, võib nii mõnigi küsida? No eks see Araali mereprobleem, see on väga olulise jälje jätnud ja teisest küljest karakal Pakistanis ei ole ka läbi ajaloo olnud sellist mingisugust traditsioonilist tegevust mida võiks nii-öelda uuele elule puhuda või, või mis võiks kandvaks majandusharuks saada see puuvilla kasvatamine, mis langes ära Araali mere tõttu, oli aga, aga midagi muud nagu ajaloost ei olegi seal väga olnud. Muidugi täna mängib rolli ka see, et Usbekistani keskvõimupoliitika on siiski tsentraliseeritud poliitik hoolitsetakse pealinna Taškenti eest, kaugemad piirkonnad on teisejärgulised. See on natukene võib-olla selline klantspildi loomine, sest et ka see välisturism ta käib ikkagi ära mõnes kohas, et ta käib Äradoškendis ja ta käib ära mõnes ajaloolises linnas. Ka selline teisejärguline mahajäänud piirkond, Paxton, see ei paku huviga turistile. Veelgi enam olen lugenud sellest, et kas 2002. või kolmandal aastal, kui üks läänemaailmafotograaf viibis Garagal paksonis käis seal siis pildistamas, siis tema ütles karakaal pakstani kohta, et see on kõige hullem ja igavam piirkond terves maailmas. No ma usun, et ta natuke liialdas. Ilmselt ei ole ta paljusid teisi hulle igavaid piirkondi näinud. Eks seal neid probleeme seoses seal Araali merega on ju tegelikult palju ja näiteks väga oluliseks probleemiks on väga kõrge suremus. Kõikvõimalike haiguste levik on on karakal pakstanis väga suur. Eeskätt on siis tegemist ühesugust vähiliikidega ja kõikvõimalike hingamisteede haigustega. Palju on igasuguseid kopsuhaigusi, see keskmine eluiga on ikkagi hästi lühike, suremus on kõrge ja näiteks öeldakse ka sellist asja, et Nendest naistest, kes elavad vahetult nagu Araali mere piirkonnas et nendest naistest neljal viiendikul on haiguslik kehvveresus, et see on tõesti kogu maailma mastaabis enneolematult kõrge näitaja ja lisaks muidugi on täna suureks probleemiks asjaolu, et palju lapsi sünnib väärarenguga ja, ja seetõttu nii kummaline, kui see ka ei ole, on täna karakal pakile suremus üks kogu maailma kõrgemaid. Samas nagu ma siin saates enne ütlesin, on ikkagi piirkonda läinud elamu Usbeke usbekid on sinna tegelikult läinud elama suuresti keskvõimu survel või keskvõimu soovitusel. Ja need usbekid, kes sinna viimastel aastatel on elama läinud, nad on elama läinud eranditult linna, eeskätt pealinna näkisesse ja nad on sinna läinud tegema kongress. Ja mulle tundub, et see, et sinna viimastel aastatel on nii palju Usbeke saadetud et see on Usbekistanis selline hästi teadlik poliitika selleks, et karakal paken täielikult assimileerida. Seda enam, et viimastel aastatel usbekistani ametlik statistika ei loegi karakal back enam eraldi rahvusena. Usbekistani ametliku statistika kohaselt on karakal pakid usbekid. Kas kärakal pakid oma õiguste eest võitlevad ka karakad? Pakid ei ole tegelikult läbi kogu ajaloo olnud selline tugeva rahvustundega rahvas, et räägitakse 80.-te aastate lõpus ja päris 90.-te algul oli nagu selline rahvusliku eneseteadvuse tõus, aga see paraku ei saanud kuigi kaua kesta, sellepärast et usbekistani karmikäeline juht surus selle maha. Usbekistanis on täna hästi lihtne saada süüdistust, et inimene tegutseb keskvõimu vastu veelgi enam, hästi lihtsalt isoleeritakse inimesi ka terroristideks ja, ja kõik need, kes on siis siis longariimovi võimu vastu arreteeritakse paljud kaovad. Nii et see karmikäeline usbekistani liider üsna kiiresti tegi sellisele karakal pakkide rahvusliku eneseteadvuse tõusule lõpu. Ja täna ei saa rääkida sellest karakal pakkidel oleks väga tugev rahvustunne. Võib-olla siin on küsimus ka selles, et, et kui inimene peab sõna otseses mõttes päevast päeva võitlema ellujäämise eest, kui ta peab võitlema selle eest, et tal oleks midagi süüa, midagi juua, siis ei ole lihtsalt seda jõudu ja tahtmist tegeleda selliste nähtustega või selliste asjadega, mis meie jaoks kindlasti on väga olulised. Aga ilma milleta saab siiski inimene hakkama, nii et ega karakal pakstanist sellist mingit tõsist rahvuslikku liikumist isegi ei ole. Kui tähtis on usk nende jaoks, nad on sunniidid väga pakid on tõepoolest sunniidid sarnaselt siis Usbekidele või Kasahhidele võidurkmeenidele oma ümber. No usk muidugi on karakal pakkide jaoks oluline, aga öeldakse, et siiski natuke vähem oluline kui usbekkide jaoks, et kogu see karakalt pakki kultuur ka noh, muidugi on usust kantud, aga usbekkide jaoks on tegelikult see sa islami usk isegi natukene olulisem ja mitte ainult täna natuke olulisemaid ka läbi ajaloo natukene olulisem olnud kui karakalt pakkide jaoks. Aga rääkides veel karakalt pakkidest. Üks positiivne näitaja, mis minu arvates on, on asjaolu, et karakal pakid saavad täna õppida siiski valdavalt veel Garaga pakkikeelsetes koolides. Muidugi loomulikult nad õpivad ka usbeki keelt ja karakal pakstanist tuleb usbekikeelseid koole järjest peale. Viimastel aastatel on nii mõnigi karakal pakkikeelne kool muudetud usbekikeelseks aga suur osa karakal pakki lapsi. Siiski saab täna veel õppida Garagal, pakkikeelsetes, koolides ja Garagal pakkidel on tegelikult olemas ka omakeelne raadio ja televisioon. Esimene raadiojaam, mis andis ka muuhulgas Garaga pakkikeelseid saateid, asutati juba 1932. aastal. Selle raadiojaama saadetes oli küll karakal pakki keelsed üsna vähe, peamiselt olid vene ja usbekikeelsed saated. Aga siiski oli. Ja esimene televisioon alustas karakal Pakistanis tööd juba 1964. aastal. Garaga pakki keelne televisioon töötab, tänapäevas on Teid viis tundi nendest küll ainult osa on karakal pakki keeles, osa saateid on usbeki keeles, näiteks uudiseid lastakse ka vene keeles, samas karakal pagikeelset kirjandust on üsna vähe. Seda ei ole nagu kunagi eriti olnudki ja võib-olla siin mängib rolli ka asjaolu, et see karakad pakki kirjakeel tegelikult kujunes välja üsna hilja. No nõukogude ajaloo kohaselt ei olnud karakad pakkidel kirjakeelt kuni 1928. aastani. Pakin ise ütlevad täna tegelikult muidugi karakal pakki keelt kirjutati araabia tähestikus aga kirjutati suhteliselt vähe, sest noh, kirjaoskamatus Tsaari-Venemaa ajal või veel varasematel aegadel oli seal tohutu kirjaoskajaid, oli mõni üksik, nii et seda araabiakeelset karakal pakikirjandust on ülimalt vähe ja 1928. aastal mindi üle Stalini korraldusel ladina tähestikule. No Stalin väga paljud NSV liidus elavad mitteslaavi rahvad, mis siis kahekümnendat aastat teisel poolel mingil kummalisel põhjusel üle ladina tähestikuga ja nii siis ka Garagal pakid ja karakal pakki keele, aga juba 1940. aastal viisi Garagal pakid üle kirillitsa tuttamisele, nii et see ladina tähestiku kasutamine jäi üsna üürikeseks. Usbekistan tervikuna alustas 1996. aastal üleminekut kiri lihtsalt ladina tähestikku üle ja, ja sama oli ette nähtud toimuma Garagal Baxtonis. Tegelikult on Usbekistan tänaseks sisuliselt täielikult läinud üle ladina tähestikule. Aga karakalt pakstanist sellist täielikku üleminekut siiski veel toimunud ei ole. Aga no ilmselt on aja küsimus, kui, siis ka Garagalt pakki keel läheb täielikult üle ladina tähestikuga. Nüüd rääkides karakal pakki kultuurist. Võib-olla kõige olulisem nende kultuuri juures läbi sajandite on olnud tegelikult muusika ja sellest muusikast nagu tuleb veel esile tõsta, tegelikult laulu laulutraditsioon on olnud hästi tugev ja see ei ole tegelikult kadunud ka täna mitte kusagile rahvuslike pillide mängimine, rahvuslike laulude laulmine, see on ka nagu täna au sees ja see on ka võib-olla see, mida, mida ka ametlik Usbekistan püüab siis muule maailmale garage pakstanist näidata. Et kui inimene ikkagi veel laulab ja, ja pilli mängib, siis ilmselt on ta suhteliselt rõõmus ja rahulolev. See nagu natukene aitab võib-olla kaasa sellele, et näidata, et usbekistani keskvõim on Barakal pakstanis olnud hea peremees, teine, mis on karakalt pakkide kultuuri olles olnud läbi ajaloo oluline on kudumine sealhulgas vaiba kudumine. Me võib-olla oleme harjunud ajaloost, et Turkmeenia on olnud hästi tuntud ja teada vaibakuduja rahvas, aga karakal pakid samamoodi, tegelikult ajaloos olid väga head kudujad väga head vaibakudujad, sealhulgas tänaseks kahjuks traditsioon eriti säilinud ei ole. Et kolmekümnendatel aastatel hakkas traditsioon kiiresti allamäge minema või kiiresti hääbuma. Ja 40.-test aastatest alates tõesti on üksikuid fanaatikuid seal, kes seda kunsti kõrgel tasemel mõistavad. Täna räägitakse vähem kui 20-st kõrgetasemelist vaibaga udujast kogu karakal Paksani kohta ja, ja kui veel rääkida karatavalt pakkide riietusest, mis on tegelikult üsna sarnane naabruses elavatele kõrberahvastele siis karakal pakkida. Selline rahvuslik riietus on hästi värviline ja selle kohta on muidugi erinevaid teooriaid. Aga ühe teooria kohaselt on nii, et mida igavam on sinu elukeskkond, mida ühevärvilisem, mida ühe toonilisem on inimese elukeskkond, seda rohkem ta püüab nagu värv iseendasse panna või oma riietusse panna. Ja tõepoolest selle liivakõrbe taustalt. Selline erksavärviline karakal pakki riietus on nagu teravaks kontrastiks ja võib-olla selle igava tausta ja kontrastide riiete kohta on tõepoolest ka tõetera sees. Milliseks kujuneb teie arvates kärakal pakkide elu kümne-viieteist aasta pärast? Mulle tundub, et karakalt pakkide eluolu sõltub Usbekistanis küllaltki kaua sellest kui kaua sealne isevalitseja Islongariimuv suudab raudse rusikaga seda riiki juhtida. Et kui selline absoluutne demokraatia puudumine jätkub seal pikemat aega, siis on karakal pakid küll suhteliselt kiiresti määratud assimileerimisele ja, ja kindlasti karakal pakkide osatähtsus oma kodumaa rahvastikust väheneb järjest. Aga kui Islongariimov peaks mingil põhjusel võimul kõrvaldatama, siis võib-olla Don karakal pakkidel helgemat tulevikku oodata, sest tegelikult mingi traditsioon oma piirkonna juhtimises on ju karakal pakkidel olemas, kuigi ka nõukogude ajal karakal pake oli piirkonna võimuaparaadis üsna vähe ja tänasel päeval ei ole neid seal väga palju. Aga mingi kogemus ja see on siiski andnud. Ja, ja ma arvan, et karakalt pakid reaalse autonoomia, aga saaks üsna hästi hakkama. Neile tuleb anda lihtsalt selleks võimalused. Ja võib-olla, kui karakal pakid elaksid riigis, mida maailm ei pelga täna, Usbekistan on tegelikult riik, mida maailm pelgab, kuhu turist väga naljalt ei lähe, sellepärast et see on kaugel demokraatiast ja, ja, ja see on väga ebaturvaline piirkond. Aga kui karakalt pakid oleks tulevikus riigis, mis oleks turvalisem, mida maailm ei pelgaks, siis mina arvan, et garage paksonis on tegelikult ka turistidelt üht-teist vaadata, sest tegelikult see Kõsalkumi kõrb, mis seal asub, või see Araali merealadele tekkinud Arakkumi kõrb, see on tegelikult siiski vägagi eksootiline. Ja ta on eksootiline oma täielikus tühjuses ja, ja ma arvan, et kaugemas tulevikus võiks turismist saada karakal pakkide jaoks oluline majandusharu ja, ja kindlasti ka maagaas. Lisaks need mõned muud maapõuevarad, mida karakal paksonis leidub ka need, võib-olla kaugemas tulevikus hakkavad rohkem sisse tooma karakal pakkidele, seda enam, kui maailmas sellised maavarade järjest vähenevad. Siis kui rakendada selliseid makse, mis Eestis on kasutusel ressursimakse, siis nendest ressursimaksudest jäävad summad peaksid jääma ja kõik varakal pakstani ja, ja mulle tundub, et piirkond võiks sellisel juhul elada tulevikus tunduvalt paremini. Inimesed seal võiksid olla tunduvalt õnnelikumad, kui täna. Te kuulsite järjekordset saadet sarjast riigita rahvas. Seekord oli juttu karakal pakkidest. Stuudios olid Andrus Mölder ja Marje Lenk.