Keskööprogramm tere hilisõhtune kuulaja saatejuhti ja palmaru ja muusikatoimetaja Silja Vahuri kutsuvad külla kahe päeva eest 70 viiendat sünnipäeva tähistanud kauaaegsele kunstiõpetajale Leo Tõnissonile. Eesti kaitseväe kindrali Aleksander Tõnissoni nooremale pojale. Kuidasmoodi teie oma elu jooksul olete Eesti vabariigi sünnipäeva pidanud saama täis. Vaata. Meie perekonnas oli vabariigi aastapäeva pühitsemine, selle tähistamine, tee üks aasta tähtsamaid sündmusi ja ma lapsepõlvest peale mäletanud, et koos isaga. Ja loomulikult mitte ainult mina, vaid ka minu vend pidime kah osalema Barr raadidel vabariigi aastapäeva paraadidel, muidugi väikeste poiste naisjalgu ja seda pealtvaataja rollis. Hiljem, kui me olime juba noormehed, siis kuulusime kaitseliidu ridadesse kooli poistena, nii nagu see oli tavaks Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis. Kuid koduses miljöös oli alati sellel päeval palju külalisi. Ja nende hulgas ma mäletan küllaltki nimekaid tookordseid, riigitegelasi, sõjaväelasi. Nende hulka kuulusid ka muidugi omavalitsustegelased. Ja juba hiljem pärast seda, kui meie perekond represseeriti Venemaal olles, ma mõtlen siin oma ema ja venda ja teisi kaaslasi, kes olid Meiga samas elukohas väljasaatmispaigas Ühtegi aastat ei möödunud ilma, meie ei oleks tähistanud loomulikult see oli seal ka tookord sealpool kaugel Venemaal Siberis siiski seotud teatud ohuga, aga seda hierarhia lihtsalt eirati ja tähistati alati ja see komme on jäänud kuni tänase päevani ikkagi selle päeva ümber. Püüan ikkagi omad paremad sõbrad tuttavad oma juurde külla kutsuda ja siis istume, meenutame ja ühesõnaga oleme oma mõtetega ikkagi selle tähtsa tähtpäeva juures. Teie isa sõjaväelasena vahetas elukohti õigemini öelda teenistuskohad sundisid vahetama elukohta, nii et poisina nägite elu Pärnus, Narvas, Rakveres, Tartus. Missugune on poisslapse elu, kui ta sünnib endise kooliõpetaja ja ja kindrali perekonda. Sellele küsimusele on üpris lihtne vastata sellepärast et. Koos vennaga me olime kaks niisugust kõladki energilist noormeest ja juba lapsepõlvest peale sisendati meile seda, et ei mingit mingit märku anda ei tohi. Isa on niisugusel ametikohal ja niisuguses aukraadis pidime olema küllaltki tagasihoidlikud ja et mitte mingil juhul millegagi meie ei tohtinud märku anda, et et Meie natukene erineme kõikidest teistest lastest. Ega niisugust nihukest uhkustamist või niisugust üleoleku tunnet ei hirmutatud toona son mõtlen esimese vabariigi aegu küll hiljem kooliõpetajana, ma kohtasin siin juba meie tänapäeva keeles nimetatud rominentisena lastel õpilastena mingisugust niisugust ikkagi märguannet igal esimesel võib olla võimalus eraldi, et kes ollakse, kes on vanemad ja ja sellest tehakse ka suhtumises omad järeldused, mis partneri poolt. Suhtlemispartnerina olin mina küll lõpetada taia õpilaste suhtes, aga ikkagi püüti seda mingil määral niimoodi mõista anda. No praegu ma arvan, et praegu on jälle uued suhted sellel tasandil. Mitte ehk et võib-olla seal ametikoha nimetusi silmas pidades, kuivõrd seda majanduslikku seisu, rahakoti, rahakoti paksust ja kõike muud sellega seonduvat. Aga ma küsiksin teie isa kohta veel seda, et kas ka koduse kasvatuse küsimustes oli ta kõigepealt kindral Ja koos vennaga me olime tõepoolest kodus väikese sõduri rollis. Isapoolne kontroll oli poiste suhtes jäägitumalt range ja otsekoheselt väljaöelduna, et igas faasis kontrolliti poiss mitte ainult nende käitumist, vaid ka rõivastust. Kirjutuslauasahtleid kontrolliti üle, kas on ikka korras ja nii edasi ja nii edasi, nii et ma arvan, et see paniga alluvuse edaspidiseks suhtumiseks nii enda kui ka teiste suhtes ja me sellest oleme küll väga tänulikud ega siis koolis poistel kõik alati nii väga korralikult lähegi. Ja võiks öelda seda, et nii mõnelgi korral tuli koju tulla koolist ilusate kahtedega ühe ja teise õppeaine eest. Ja. Noh, ega midagi kodus küsiti, kuidas koolis läks ja vastus oli ikkagi ühenet läks ka kuidagi. Aga tookord olid igal õpilasel olemas teateraamat, kuhu kanti sisse siis hinded, koolis saadud hinded ja vanemad pidid ka sellele oma allkirja andma. Ja nii oli see, et nii need kahekesed sealt välja tulid. Aga isa selle koha pealt ei olnud mitte pooltki sõna, vaatas, jäi sõnatraks, võttis oma rahakotist kroonikese, pani lauale ja ütles, et see on nende hinnete eest. Ja uskuge, meil oli tohutult piinlik ja paha ja see oli kõige parem ehk kasvatus vahet. Selle asemel, et moraali lugeda või etteheiteid teha. Siiski niisugune käitumisjoon on ka minule külge jäänud. Ja olen püüdnud nii talitada kama pedagoogilisest praktikast, muidugi hiljem. Et kahtede pärast õpilasi omi õpilasi mitte laita, vaid anda neile julgust. Küllap edaspidi läheb paremini, see on kõik enda teha, milliseks hinded kujunevad. Nii et üks niisugune eluline tarkus, mis vajaks meenutamist. Emal ja isal oli ikka mingi omavaheline plaan ka teie kasvatamiseks, kas ta seda ka tajusite? Ja muidugi juba selle poolest, et algusest hakati rääkima, et meie väikeses Eestis peaks iga inimene Rääkima ka võõrkeeli. Ja selle nimel ilmselt juba peole pandi meid saksa lasteaeda, see oli Pärnus Pärnus oli seda saksa keelt tänavatel nii üpris sagedasti võimalik kuulda. Ju siis elanikkonna teatud protsent koosnes siis baltisakslastest. Ja mu vanemad olid kindlalt otsustanud keeli peab oskama vähemalt kohalikke keeli saksa keelt ja vene keelt. Ja nii siis esimesed aastad möödusid saksakeelses lasteaias. Muidugi, keel sai seal kohe enam-vähem nii suupäraseks. Pärast lasteaiaperioodi tuli meil sõita kolida isa uude töökohta Narva aga Narvas oli teatavasti teatud protsent elanikkonnast. Venelased ja kohalikuks käibekeeleks oli eesti keelega vene keel. Võib-olla muidugi teistes suhetes kui praegu. Nii ette tuttavalt mainides vahemärkusena, aga siiski Tauli olemas. Ja majja võeti peni rahvusest teenijanna. Et see hakkaks poistel õpetama vene keelt. Möödus mõni aeg, kui palju täpselt, kes seda teab, aga paar-kolm kuud kindlasti kui ilmnes, hoopis kummaline nähtus. Venelannast teenia hakkas eesti keelt omandama, aga poisid hakkasid eesti keelt. Selle peale eksperiment lõpetati koheselt. Aga vene keele õpingud muidugi jätkusid juba isa kaudu. Hiljem muidugi noorpõlves selgus, et isal oli niisugune kavatsus, maksku mis maksab. Poisid saata välismaale õppima ja selleks muidugi keele oskus vajalik pidi olema. Ega siis muidu, kui, et vennaga õppisime koolides, kus õpetati heal tasandil võõrkeeli. Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis ja mina õppisin hiljem veel ja lõpetasin ka Jakob Westholmi Gümnaasiumi Tallinnas. Nii et prantsuse keele õpingud inglise keele õpingud kodus ja koolis neid olid paratamatu kaasnähtus, et tervele sellele kohtatud programmile kasvatusprogrammil. Saite vennaga väga palju koole vahetada just selle tõttu, et isa teenistuskäigu pärast oma elukohti vahetas. Ta oli teil mitme diviisiülem, oli paar korda kaitseminister ja ja erru läks siis aastal 1933. Jaam see erruminek tuli väga ootamatult. Ja see tuli nii, et pärast olime Rakveres, Rakveres asus esimese diviisi staap. Ja me elasime staabi kõrval. Olime harjunud koos vennaga seal kohalike lastega mängima ja suhtlema ja ühel päeval oligi siis teade, et meie pere on välja saadetud maale. See on jõhvi külje alla, kus isal oli talu ja isa. Erru saadetud. See tähendas ka loomulikult erruminekut sõjaväest, tookordsest muidugi kaitseväest. Teate Ta luges ajalehest. Ja kui ta esitas Tallinna seejärelpärimise, miks see niimoodi siis toimus ja kuidas temale pole sellest teatatud. Ega ametlikke kanaleid pidi teadvustatud. Kuu poliitilise võitluse tulemusena otsustati siis, et kõik ka need, kes sümpatiseeri Sid tookordsele, vabadussõjalaste liikumisele, rahvasuus nimetatud vapside liikumisele, et neid püüti isoleerida. No ühesõnaga poliitilisest elust, see on selge, et sõjaväes, tookordses kaitseväes loomulikult poliitilisi vaateid ega poliitilisi sümpaatiaid eriti ei tohtinud mitte keegi väljendada ega poliitiliselt elust osa võtta. Kuid millegipärast leiti, et tema sümpaatia oli nimetatud liikumise poolel. Aga seda seoses sellega, et tema kunagisi seks, kooli kaaslaseks ja teenistuskaaslaseks sõjaväes oli kindral Andres Larka. Nad olid suured sõbrad omavahel. Ja muide, saksa patsiooni tingimustes 1918. aastal olid mõlemad tagaotsitavad ja olid ka silla taga surma mõistetud ja nad pidid mõlemad põgenema Soome põgenesidki ühel ööl purjepaadiga. Kusjuures peavarju leidsid nad Hella pooli Joe juures ja seal koostati siis meie Eesti loodava kaitse väebstruktuuriline kava ja kontseptsioon. Hiljem loomulikult kindral Andres Larka, ka sõprussidemed jätkusid pidevalt ja kuivõrd Meie isa oli apoliitiline sõna otseses tähenduses, ta ei haakunud ühegi poliitilise liikumisega veelvähem erakonnaga. Nii et ta jäi täiesti neutraalseks, kuid ilmselt mingid vale kahtlused tekkisid toona. Ja ta lahkuski kaitsta, sest mul on veel arhiivist leitud saadud üks huvitav temapoolne pöördumine tookordse kaitseministri poole palvega selgitada tema errusaatmise põhjused, kuivõrd tema vanusepiir toona polnud veel niisugusel kohal teenimiseks ületatud. Ja ta selles kirjas pöördumises märkis ära et võib-olla on põhjuseks see, et toona diviisi ülematelt Eestis nõuti hinnangut antud poliitilisele olukorrale riigis. Riigi sisemus. Ja tema andis täpsed andmed selle kohta, mida koguti siis esimese diviisi Islutseerimise aladel. Ja esitas need valitsusele. Kusjuures nendes tulemustes tähendab küsitluse ilmselt ja meeleolude selgitamise tulemustes ilmnes seisukoht, et oldi tookord see niisuguse Poliitilise olukorra suhteliselt väga kriitiline ja eitati toonast valitsust. Ta pidas seda tõenäoliseks, et pandi seda väga pahaks. Ja tulemuseks oligi siis niisugune järsk otsus. Muide tema sõitiski siis asumisele jõhvi külje alla Edise tallu. Meie parajasti koos vennaga olime kollatõve, sooline haiged ja seetõttu jäime meie sellest väljasaatmisest kõrvale küll meie perekond koos emaga loomulikult. Ka tema vapralt oli seal ära. Ja meie isa väljasaatmine toona lõppes sellega et president Konstantin Päts kutsus ta enda juurde vabandas tema ees selle eksituse tõttu, mis oli tema äraolekul tehtud, see tähendab seda, et ka president toona oli haige teatavasti tal olid patoloogilised tõved. Ta ja ilmselt siis toimus see tema teadmata ja pärast seda tehti talle koheselt ettepanek minna Tartu ja võtta vastu utatu linnapea koht. Seda ta tegigi. Ma mäletan seda, et isa ei olnud väiklane aga ta oli julge mees, kes suutis oma arvamust igas faasis, ükskõik kelle eesõigus välja öelda oma suhtumist kristallselgelt peegeldada. Nii et ei mingit palumist sega, ei mingit allaandmist tema poolt ei saanud olla ja seda näitab ka tema hilisem elusaatus. Kuidas nüüd niimoodi ootamatult sai kindralipojast linnapea poeg? Millise elumuutuse see kaasa tõi lisaks nüüd sellele, et elama asusite Tartusse? Kõigepealt see, et tuli kohaneda loomulikult uue linna olukorraga ja miljöö kaasa arvatud ka Tartu vaimu ilmingud andsid sellele omapoolse jume noormehena Tartus olles. Loomulikult tuli ka sellega kokku puutuda. Ja õnneks sattusime niisugusse kooli Hugo Treffneri Gümnaasiumi mis andis tugeva tugeva keskhariduse. Ja peale selle veel loomulikult ka vaimsuse. Selle vaimsuse all tuleks mõelda siin tellisust, eetilisust ja ka esteetilist suhtumist eluavaldustesse. Sellepärast et selle kooli õpetajaskond oli tagasihoidlikult öeldud isegi väga erudeeritud. Kõik olid Tartu Ülikooli õppejõud ja isegi kraadiga tänumeelega. Meenutan kõiki neid häid tarku õpetajaid, kes toona sisendasid meile nii elutarkust kui ka ellusuhtumist. Treffneri gümnaasiumis oli kujunenud traditsiooniks, et kolm viimast klassi kuuluvad kaitseliitu. Ja seal oli in corpore kõik noormehed nuh, nendel oli see põnev ja ütlemata elamuslik. Nad siis koolitati ka väljaspool kooli niisuguses kaitseväelises vaimus ja aatelises suhtumises. See oli väga kasulik ja ütlen kohe, et võrdlemisi vajalik noormeeste kasvatamiseks meesteks. Füüsiline koormus oli küllaltki suur, tuli ikkagi seal läbi teha nii rännakuid ja manöövreid täiskasvanutega juba vanemate meestega ja peale selle siis ka kohustused, mis laususid igal koolipoisil. Seoses niisuguse kaitseliidu alase teenistusega. Käisime valves ja muidugi kodudes olid. Igal poisil oli sõjaväeõnn püssi koos padrunitega rakmetega. Küll kuulda ei olnud ühtegi, ei õnnetusjuhtumite, pahatahtliku seika. Vait kõik allus tugevale distsipliinile kontrollile, mis kasvatas noormehi Pole midagi imestada. Et noormehed said niimoodi siiski küpsemaks pisut varem kui vabandage, väga küll. Praegu sae noormehed, kes kuidagi püüavad nii oma heaolu esiplaanile tõsta, nihutada ja teisi elu hüvesid niisuguse haardelise suhtumise kõrval rõhutada, igati rõhutada. Ja mis veel? See, et Tartus muidugi linnapea võttis linnakodanikke teatut Päeval vastu. Ja eks need pöördumised olid linnapea poole väga erinevad. Üks pöördumist ring oli seotud materiaalsete niisuguste tingimustega, eks puudustkannatavaid ja materiaalselt rasketes elamistingimustes kannatanuid oli ju ka parasjagu loomulikult. Ja ekslinnapea neid pidi toetama. Aga üks toetuslaad oli selline, et kutsus materiaalselt kannatavate perekondade lapsi meie majja sööma. Ja lõunalauas istusime nii et meie perekond oli koos ka isa oli seal. Ja peale Meie perekonna siis kindlasti ka võõraid lapsi. Kes lõunatasid ja muidugi isa andis, nendele puhuti ka seal veel Taskora aga ilmselt linnapea pidi niimoodi talitama tegema. Ja teisest küljest muidugi see oli tema, meie isa suhtumis maad, kuivõrd teks ta noorpõlves oli ka puudust kannatanud ja tundis niisugustele inimestele väga kaasa. Teine muidugi niisugune linnapea külastavad inimeste ring oli orienteeritud teistele tahtmist huvidele. Näiteks meenutuseks võiks ehk siinkohal rääkida kahest südamesõbrast toonasest Tartus, enneaegses Tartus. Need olid kirjanik Oskar Luts. Ka meie vabadussõjaaegse soomusrongide diviisi ülem kolonel Karl Parts, Oskar Luts oli lühikene mees, samal ajal Karl Parts oli ikka kinni kuskil kahe meetri pikkune mis neid omavahel sidus. Tõesti kummaline, aga ilmselt soov ja tahe natukene vaadata sinna klaasi põhja sügavamale kui tavaliselt. Ja nii siis nad Tartu linna peal siis Serculeerisid. Kuna mehe vaimus käidi lõunat söömas ja muidugi sõdur lõunat toetati kah seal siis teatud annustega, kuid Karl seal oli niisugune paha komme, et ta vindise peaga haaras oma püstoli taskust ja hakkas paugutama, ühesõnaga tal kangastub silme ees jällegi sõda. Ja siis ta niimoodi siis sihtis ja tabas loomulikult ka restoranides kroonlühtrid, valgustid, sellest pahandused. Ja siis muidugi tuldi linnapea juurde, et olgu nüüd linnapea abivalmis ja aidaku neid konfliktsituatsioone, seal leeve ta loomulikult Karl Parts oli ju diviisi ülema alluvuses kunagi varem vabadussõjas ja siis ta selleks oma endise diviisiülema juurde toonase Tartu linna peente tuligi. Tollane Tartu linna peal Kõllitast oli nii, et et lõpetagu need asjad, et laskeharjutused restoranides ette tekst käib niigi tema juures peaaegu igav nädalal ja ikas ühe sama jutuga. Kas siis tõesti Karl Partsil? Tema kodutalu oli Tartu lähedal voldis, et kas tõesti päeval ei ole seal kuskil siis kõrtsis seal natukene seal oma meelt lahutada. Ja kui parts ütles, et ei, tema saab ainult ennast nii mõnusana ja ja vattet inimesena tunda oma sõbra seltsis Oskar Lutsu seltsis siis on see nii, jääb see niimoodi. Ja siis, kui lina pea olevat öelnud et kulla mehed, et tal ei ole enam linnakassas raha, et neid nii palju toetada. Sest et need toetussummad ei olnud mitte ainult seal niisuguste valgustite lühtrit, kroonlühtrit kinnimaksmiseks vaidlema, ka anti oma mantlid ja ka isegi pintsakut panti, sest kahjuks ilmselt puudus meestel raha oma arvete tasumiseks. No ja siis linnapea ütles Partsile, et tema enam raha ei anna. Ja parts olevat vastanud, et hea küll, et ma sõidan Laidoneri juurde Tallinnasse. Siis peale vastavalt jajah, õige mõte, et istun seal ilmatu palju kroonlühtrid seal nap tööd teha kah. Ning aga pealegi aga parts olevat selle peale ära ehmatanud, öelnud nii, et ei et tema sõjaaegne ülemus oli ikkagi Tõnisson. Tema ikkagi tuleb tema juurde ja Tõnisson lasub ikkagi mingisugune moraalne kohustus kah selle möödaniku eest kui koos sõditi, noh ikkagi ei lähe Tallinnasse siis seda mürglit korraldama tegema ja nii oligi siis muide, aga Oskar Luts oli väga tänumeelne ta, kes linna peole suurte pikkade pühendustega, kõik tema hulk kirjutatud raamatut, teosed ja neid oli meil terve, suur, kohe omaette raamatukogu, mida sa siis tõi linna peale koju meie korterisse ja sügavama tänuga siis kriteeris kõiki neid tülitamisi seal Tartu linna raekojas. Muude küsimuste tasandil, muide tuleb meelde, et sealsamas linnakorteris Tartus oli sagedane külaline Miina härma koos oma õega Miina Härma, kes oli väga kohvilembeline ja teatiaadised tingimata ema katab kohvilaua. Ja siis kohvilaud kaeti, ma mäletan, see oli isa töökabinetis kodus, seal olid niisugused väga mugavad nahkkattega tugitoolid ja Miina härma, kui ta oli joonud seal oma kohvi, tassikesed, tal tuli uni peale ja siis ta jäi sinna tukkuma ilusti. Tema õde. Siis püüdis küll teda seal ärkvel hoida, aga ega seal alati tulemusi ei andnudki, aga me olime sellest teadlikud kõik ja eks ema lasi siis rahulikult siis Miina härma seal ennast välja puhata. Kuni siis jõuti järgmise kohvitassi. Nii, ja nii see asi kordus. Patuelu oli väga mitmekülgne ja ilmselt selles väljenduski tortu vaim. See eelkõige oli ilmselt vaimsus, mis väljenduskultuuri üleolekus niisuguste majandus like võib-olla aspektide ees. Tallinas. Ja veel Leo Tõnisson näitude olla ülemlinnapea poeg, siis kui teie isa kinnitati Tallinna ülemlinnapeaks. Ja seda muidugi ülimat lühikest aega. Kuivõrd Soome talvesõja hakul nimetati isa presidendi dekreediga Tallinna ülemlinnapeaks Tartu linnapea koha, andis ta üle oma järg plasele aselinnapeale doktor sinkale ja muttis siis Jaan soodselt vastu ülemlinnapea koha. Ma olen sageli mõelnud sellele ja püüdnud selgusele jõuda, millega oli siis põhjendatud ja millega on seletatav just see, et toimus ülemlinnapeade vahetus niisugusel perioodil. Paraku dokumentide nii ei ole jõudnud, olgugi et ma olen selles suunas püüdnud selgusele jõuda ja mõningate ära teha. Kuid ikkagi oletuste tasandil võib arvata et selleks põhjuseks oli Konstantin Päts-ist toonasest presidendist kujunenud arusaam meie olukorra tõsidusest. Ja ma arvan, et ta tahtis oma läheduses näha siis inimest, kes varem oli Viru rindel niisuguses sõjaolukorras viibinud algusest kuni lõpuni. Ja võib-olla tunnetas ta vajadust niisuguse isiku juuresolev puks. Võimaliku situatsiooni muutumise puhul ma arvan, niimoodi. Leo Tõnisson, olite ligi 37 aastat kunstiõpetaja. Mis te arvate, kes teist oleks saanud siis, kui ta 41. aastal Westholmi kooli lõpetades ei oleks mõne päeva pärast leidnud ennast koos kuue klassivennaga küüditamis rongist ja kui ta ei oleks 15 aastat oma elust pidanud lihtsalt maha kirjutama Venemaal, mis te arvate, kes teist siis oleks saanud? Arvan, et sõjaväelane Isalo oli jooniscline soov, et üks poistest peaks ikka kindlasti seda teed mööda sammuma ja selleks siis kah meid tasapisi kunagi noormeestena juba valmistati ette. Meil oli oma täpsuspüssi olemas kodus ja, ja maal ratsahobune ja ühesõnaga kõik niisugune sõjaväeline distsipliin ja saeve kaitsele. Elu tutvustab hoiak oli ammu perekonnas olemas, aga kui ma lõpetasin, siis nüüd vest holmi gümnaasiumi uue nimetuse all 70. keskkooli siis jäi mul ainukene võimalus minna õppima või asuda õppima arhitektuuri. Sest kunstihuvi oli mul juba ammust ajast olemas ja ka võimed avaldusid selles suunas. Ja siis otsustasin lõplikult arhitektuuri suunas. Viisin juba omad avaldused kah tookordsesse Tallinna tehnikaülikooli arhitektuuri õpetati, kuid siis muidugi elusaatus tegi omad korrektiivid. Ma arvan, et oma pika kunstiõpetaja tööga võite te siiski ka väga rahule jääda, et ei ole väga kahetseda selle üle tihti saanud ohvitseri. Võib-olla tõepoolest on Teil õigus aga ütlen kohe, et Keenia üles ja kindlasti minu võimete pagasis on midagi, mis eeldab niisugust tugevat distsipliinitunnet ühelt poolt ja teiselt poolt esteetilisuse hindamist kui väärtuse nägemist. Ja needsamad ja niisugused tendentsid võimusid ka minu isas jäägitumalt. Sest ta oli oma koolipõlves oli ta väga hea joonistaja ja kaasaegsete mälestuste järgi otsustades oli ta oma koolis. See oli Põltsamaa Aleksandrikoolis, oli tema üks kooli parimaid kirjandite kirjutajaid ja joonistasid, tema joonistused rippusid kooli seintel. Ma teen sellest järeldused, küllap sealt siis need geneetilised niisugused annused ka minus ja koolis olles muidugi Kopli kunstikeskkoolis töötades tundsin ennast oma elemendis olevat täiesti. See ei olnud ositi sugugi minu teha, vaid ka kindlasti kõikide õpilaste, keda ma õpetasin, sest erakordselt hästi suhtusid nad minusse viimseni. Eks õpetaja töö ole ikkagi kahe partneri vaheline suhtlemine eelkõige ühelt poolt siis õpilased, teiselt poolt õpetaja. Ja kui seda niisugust suhtlemislaadi osata sobilikult doseerida ja seostada, siis ma arvan, et kõikidele õpetajatele muutub nende töö meelepärasemaks vaatamata raskustele vaatamata võib-olla isiklikele niisugustele suvadele. Te kuulsite Leo Tõnissoni rääkimas oma noorusaja mälestustest. Saate lindistas Tiia Palmaru. Muusika valis Silja Vahuri kuulmiseni.