Täna on minu jutukaaslaseks kirjanik Astrid Reinla ja seda lugu tulima lindistama linnast välja Peedule. See on üks pisikene koht, paarkümmend kilomeetrit Tartust Elva poole. Ja Tartu inimesed teavad, et siin Peedul on olemas kirjanik väike maja ja selles Kirjanike Majas elavadki astri treinlaja. Boris kabur. Astrid, ma tean, et teil oli eile kohtumine lugejatega Elva kinos ja te rääkisite oma kodanikke, lugudest või kodanikulugudest, mis õigupoolest ka mind siia teie juurde ajas, mida inimesed teilt küsisid? Küsisid selle kõige erinevamaid asju üldiselt teate, et Eesti inimene, kui tema tuleb kirjanikuga kohtuma, tema küsib päris vähe rohkem pead nagu ise rääkima. Küsimusi oli seal selle kohta, et kas ma kavatsesin neid veel edasi teha ja mina ütlesin, et et kavatsesin küll, et Eesti vabariik nagu annab selleks jätkuvalt ainet. Eesti vabariik on selleks ainet andnud juba pikemat aega, ma ei mäleta, millal oli nüüd esimene veste Postimehes aga ma olen nendega juba üsna harjunud, palju neid kokku on tulnud juba? Päris regulaarselt tulnud, ilmunud postimis ekstras selle aasta algusest peale või paar proovi sai vist juba läinud aasta lõpus teha, enne ilmus neid hajali. Sirbis ilmus, jah, mäletan ma. Nii et üldiselt võiks öelda, üks poolteist aastat on kodanik vana, ega ma ise ka enam täpselt ei mäleta. Kas kodanik olete teie ise? Muidugi ütleks kõigepealt, et kohe kindlasti ei ole täpselt nõnda nagu meie, kas tossa ei ole, ei ole kodaniku, kas, aga aga muidugi, no kasvõi sellepärast, et kodanikumeesterahvas nagu mina ei ole meesterahvas, aga aga teistpidi, eks okei, vastasin ka, sest et kodanikulugusid ma olen püüdnud teha just nõnda ütleme, väikese inimese pilguga vaadata seda keerulist maailma enda ümber ja eks ma ise teda ka väikese inimese pilguga vaatanud. Kodanikulugudes on jah tõepoolest selline positsioon täiesti selgelt olemas see see toimetulek ja ja oskus ära elada ja ja kõik see kohus, mis väikesele inimesele selles praeguses Eesti vabariigis osaks saab, kas teie lähemad sugulased ja, ja naabrid on teile materjali andmise eesmärgil midagi sellel teemal rääkinud, kust te selle aine? Õigupoolest ainet võtan mina kahelt poolt suur jagu asju tuleb siiski ka raadiost ja televiisorist, sest riigikogus minu sugulased ja naabrid sugugi ei ole. Aga muidugi, eks ma käin ju ise ka ringi ja vaatan, kuidas inimesed tahad ja mis tänaval ja poodides sünnib ja nii et eks seda materjali tuleb siit ja sealt, mina olen üldse niisugune. Kodus, kirjutavad ajakirjanik kodus istuv ajakirjanik. Sellepärast, et ütleme, ma ei täida niimoodi toimetuste jooksvaid ülesandeid, et mehed saadetakse hommikul, et mine sinna ja tee sealt mingi mingi lugu, seda ma ei ole teinud, aga aga kuna ma olen nüüd viimased aasta-kaks teinud kaastööd umbes umbes seitsmeteistkümnele toimetusele, siis tasapisi on minust jah ajakirjanik saanud. Kas te kahetsete seda? Ei, sugugi mitte. Vastupidi, ma leian, et see on väga tore. Seepärast, et ajakirjanik ei ole mina kunagi enne olnud. Nõukogude ajal polnud nagu juhust või siiski tõenäoliselt nõukogude ajal, mina kirjutasin artikli kohe kindlasti see oli tookord oli veel noorte hääl ja kirjutasin sinna sellest, kuidas me tahtsime minna kassinäitusele ja ei pääsenud, sest et oli liiga pikk saba. Pealkiri oli veel Tallinna pikim saba, jah, see on mul meeles silmus ära ka, aga noh, see oli niisugune juhuslik kaastöö. Aga ütleme jah, päris ajakirjanik on minust saanud nüüd Eesti vabariigis. Sest siin on nagu tahtmist sõna sekka ütelda. Mis oli see esimene ajend, mis pani teid kirjutama oma esimest kodanikulugu, millest see oli? Ja ilmus, ilmus Sirbis. Et kui ma ei eksi, oli seal juttu sellest, mida, mida üks kodanik kõik kartma peab ja millega teda pidevalt hirmutatud, see oli, see oli jah, mõned aastad tagasi, aga ikka ma ise ka täpselt ei mäletavad, nüüd ongi tegelikult mul juttu olnud eesti raamatuga. Et võiks need kodanikulood kaante vahele panna ja välja anda. Ja see teeb mulle endale ka suurt huvi. Kõigepealt selles mõttes, et siis võtan ma nad uuesti kokku, loen läbi, noh, mul lehed on enamasti alles ja ja eks kui mõni puudu on, siis eks toimetustki veel ja siis vaadata, et mis neist praegu taas avaldada kõlbab, sest noh, niisugune päevakajaline veste vananeb ja kiirsti. Aga mingil määral ma kujutan ette, et kui nad oleksid niimoodi koos kaante vahele, see kannaks mingisuguse läbilõike meie ühiskonna suundumustest. Sest neid on siiski nüüd viimane peaaegu et aasta on niimoodi nädal nädala kõrval kirjutatud ja ja vähemalt ma arvan, Mulle endale võiks huvitav olla. Tulevad nende ühiskonna suundumuste suhtes, mida te mainisite ise üsna pessimistlikud positsioonil. Oi, teate, kui mina oleks pessimistlik, siis mina ei kirjutaks midagi, siis mina lihtsalt istuks ja kurvastaks kusagil nurgas, aga kuna ma arvan, et ei mina sugugi Sõrve tulevik kuidagi halb on, kõik läheb nii, nagu ta esialgu läheb ja ja kui mõnda asja natuke välja naerda, võiks siis öelda, et ma olen mingi niisugune lootusetu optimist koguni, sest ma arvan, et kui piisavalt kaua ühte asja välja naerda, siis ta ehk koguni muutub tasapisi vä? Kas on mingeid märke sellest? No siiski minu arust meie elu on ju natuke paremaks läinud. Tähendab, ma ei räägi nüüd mitte ainult nii majanduslikult, seda me tunnetame enda ümber iga iga päev, aga aga siiski tasapisi hakkab nagu minema selle mõistliku ühiskonna poole, kuigi ma arvan, et see protsessi oma paarkümmend aastat aega võtab. See kodanik on üks selline kummaline sõna, et et hetkel kogub see see mõiste enda ümber aina rohkem ja rohkem erinevaid, aga väga kindla piirilisi tähendusi ja nii palju, kui ma aru sain, aeti teidki eile segamini kodanike liikumisega, mis ju Lõuna-Eestis on. On üsna jõuline. Et kas te olete kuidagiviisi seotud mõne poliitilise liikumisega üldse ka, olgu siis seesama kodanike liit või mõni teine. Ja hein tähendab, mina ei ole seotud ühegi poliitilise liikumisega, ei ole kunagi kuulunud ühtegi poliitilisse parteisse, aga ma mõtlen, et kui ma mõnega neist kunagi peaksin liituma, siis kahtlemata mõte selle kodanikeliiduga eile oli jah, niisugune tore. Tore lugu, et esinesin kinos, enne taheti mind tõepoolest sügi härra toomepuuga, mis tekitas minus tunde, et võib-olla see följetonide kirjutanud ei olegi päris autoasi. Seepärast, et no seal oli selline reklaam, näljased laste treinla ja kodanikulood. Ja siis üks tuttav daam oli seal teistega kokku saanud, need tulid küsinud, et kas sa ei tulegi siis kinno kohtumisele, tema ütelnud, et oh ei, et ei mina taha, sest kodanike Liidustena midagi kuulda ega Toome puud näha. No ja siis oli tema arvamine, hakkab, aga ei jah, tegelikult mina olen mõelnud, et et ega vist ei astuge ühtegi parteisse, sest kirjaniku osi nagu oleks kirjutada või ütleme, ka ajakirjaniku asi ja kõrvalt vaadata, sest ütleme, kui ma mingisse parteisse kuuluksin, siis ma ei saaks ju seda nagunii väga avalikult enam kritiseerida ja kui seal parteis midagi naljakat juhtuks, siis ma ehk ei saakski seda välja naerda. Te olete leidnud endale väga huvitava žanri, kas me nimetame seda siis hõljetoniks ise seda praegu nimetasite või, või nimetame seda vesteks, nagu ma ise seda võib-olla? Just nimelt vestena, nagu nagu loen ja minu arvates on see üks äärmiselt tänamatu ja raske žanr ja seda on, on tehniliselt raske teha. Te olete kirjutanud näidendeid ja, ja jutte ja olete kirjanikuna proovinud seda ja teist. Miks te valisite nendest erinevatest vormidest just selle, mida te praegu viljeleta? Jah, tähendab kõigepealt ütlen, Teil on muidugi õigus, et see ei olegi Suljeton, vaid vesto niux, väga eestikeelne sõna ja vestlejad on, töötan žanriliselt raske. Noh, mina ei tea, kui sa oled neid kirjutanud juba tüki, noh, 50 või niiviisi siis ta enam nii hirmus raske, ehkki tundugi vestel on nimelt see hea omadus, et ma olen hästi lühike. Teiseks noh, tema peab iga nädal mul valmis olema, tavaliselt on kolmapäev, on see Postimehe toimetuses kokku lepitud päevi ja siis on temaga enamasti laual olnud, aga miks mina just selle žanri valisin, seda võiks öelda väga lühidalt, et see oli vast ajast tingitud, sest et ma arvan, kõik me mäletame veel praegu kui kirjanikud käisid, käisid ringi ja, ja kurtsid etu midagi ilmu ja ei ole paberit, ei ole üldse, elu on hirmus raske ja ja noh, tõesti oligi niisugune periood, kus kus tundus, et kohe mitte miski miski ei lähe ja kirjast Kustas ilmatu pikad järjekorrad ja nagu oli see üleminek nagu sellest Nõukogude kirjastussüsteemilt turu turumajandusele ja ja siis siis tunduski ajakirjandus nagu selle päästva õlekõrt. No ühelt poolt selles mõttes, et teate ise, kuidas toimetustes on, ütleme, see nädalwitzisse järgmine nädal ilmub ja saad kohe honorari kätte ja nii ta läks. See on vist kõige otsesem ja selgem põhjus, miks meie kirjanikud praegu nii paljud ajalehtedes kirjutavad alates Mati Undist, Jaan Kaplinski Lõpetades Aivo Lõhmuse ja teie endaga siin Tartus ja tähendab, ja seda on õige mitmed inimesed isegi ka ülalmainitud hulgast öelnud, et nad ei ole kunagi nii palju teinud mäletamist Mati Unti seda kuskil kirjutamastan kuskil küllap Ekspressis või nõnda, et et kunagi ei ole ta nii palju tööd teinud ja kunagi nii vähe raha saanud selle eest, aga aga teine asi on ka see, et kui me nüüd loeme seda ütleme, uue modisti eesti kirjandusega. Ma ei ole nii mehel päris olevikust neid teoseid ju kuigi palju ilmunud, kuigi nüüd on juba avaldamisvõimalused nagu olemas. Ja päris mitu inimest on avaldanud ka seda mõtet, et et peab natuke aega mööda minema, enne kui hakata kirjutama kõigist neist sündmustest, mis on olnud kuigi, no teistpidi. No meil on mõned romaanid, juga nagu mihkel mutil ja ja Enn Vetemaal ja aga, aga teistpidi paistab, et siiski läheb, läheb natuke aega, kui enne, kui seda nii mingisse ilukirjanduslikku vormi valada ja ja, ja muidugi, eks ole ka see, et enne pidi ütleme, ilukirjanik kui ta tahtis midagi nii ühiskonna asjadest rääkida, siis eks ta pidi omale vallimagi sellise žanri noh, minu poolest kas või kirjandusteose arvustuse, kus saatja oled ühiskonna asjad ära nõukogude aegses kirjanduskriitikas või või siis ka ütleb noh, jutustus või, või mingitesse reisimärkmetes, seal pandi meid probleeme sisse nii palju kui vähegi andis, aga noh, nüüd ei ole seda enam vaja, nüüd võib avalikult ajakirjanduses kirjutada ja eks esialgu see pakkus ka mingit rõõmu. Kujutan ma ette vähemalt. Mulle endale küll, et ütleme, sa võid lihtsalt ajalehes kõik ära öelda, mis sul pähe tuleb, see oli siiski mingi niuke enne olemas. Kogemus muidugi jah, nüüd on see, need esimesed tunded ammu tuhmunud, sest et nüüd võib juba päris pikka aega öelda seda ja teist. Ja noh, ütleme ikka vist päris kõike ei või praegugi öeld tähendaks mingisugune tsensuur, ehk eksisteerib ka ka praegu jah. Mis laadis tsensuur on, kas tegemist on teie sisendsensoriga või või istub elust tsensor kuskil, kes siiski ütleb, et võib-olla on vara või, või või pole kohane. Sünnis ei tea, tähendab mina ise enam seda sisetsensuritei endas kui ei tunneta. Aga ega see ei tähenda, võib-olla võib-olla tema siiski kuskil istub, sest et et ütleme ühel nõukogude ajal sündinud ja üles kasvanud inimesel, eks sisetsensuur ikka veel kuskil sees ole, aga aga noh, teistpidi kui järele mõelda ega ütelda, näiteks lugeja seisukohalt, ega, ega päris kõikidest asjadest ei kirjuta minu meelest ka praegu meie ajalehed. Ma olen mõelnud vahel, et need kodanikulood võiks mahtuda ka sellise alapealkirja alla, ülekohus ei seisa kotis. Olen ma ise vahel nii arutanud, mis on teie arvates praeguses Eesti ühiskonnas kõige ülekohtuse või ebaõiglasem asi inimeste, selle, selle väikese inimese suhtes? Ja see küsimus on nüüd tõesti üks väga hea küsimus, aga sellel on hirmus raske vastata, et mis just nüüd see kõige üle kohtusime, asi on. Ja peab kohe natuke nagu nagu lema igariga. Tähendab, asi on selles, et minu meelest on praegu, vaesel inimesel on meie riigis ved raske elada. Just nimelt vaesel inimesel, sellepärast et noh, nii vähe kui ma olen ise välismaal käinud ainult viis päeva ja aga kuuled ju inimesed ümberringi käivad ja lehti ka loed ja nõnda tundub nõnda, et meie ühiskond on esialgu kuidagi sedasi liialt liialt orienteeritud ütleme, rikastele või jõukamatele inimestele, noh, see algab sellest peale, et ütlen, ma lähen poodi, seal on kõikesugust, ütleme uhkelt uhked sinki ja ja suitsuvorsti ja Soomest toodud salaamit ja puha, aga noh, ütleme sellised lihtsamad kaubad nagu supi, Kont ja verivorst ja noh, sellised kaubad tihtipeale tunduvad vähemalt siin Elvas, sest noh, ütleme üks üks asi on Tallinna mingid esinduspoed või nõnda, aga aga jah, see on nüüd üks asi, asi, mis muidugi teeb hinge täis, on ikka tõepoolest ütleme, see kütte, kütte eest maksmine sellisel viisil, nagu on eriti noh, nagu siin Tartus veel oli, ütleme, et läinud aastal, et ei saanud ju õieti üldse seda sooja vett ja toad olid jahedad, aga arved ikka suured, et noh tähendab, et see asi ei ole Winiga kaugele viidud, et ütleme, inimene saaks maksta ainult selle eest, mida tema tegelikult tarbib. Kütame tegelikult Tartu õhku ja nii edasi. Kuidas elavat Peedu inimesed siin ümberringi, ma olen aru saanud, et teie suhtlete kaunis elavalt nende ümbritsevate inimestega. No ikka, kui sa elad juba kuskil, siis käidud naabritega läbi, siin on ju mõnevõrra lihtsam, vaadake, siin on praktiliselt kõikidel omad majad ja see tähendab juba seda, et siiski sa saad ühtteist ette võtta, ütleme kui sa paned omale mingi soojustatud põrandad, soojustatud seinu ja kütad kokkuhoidlikult, siis on on mingit lootust siin nagu raha kokku hoida ja sedasi ja ei, ma vaatan üldiselt, et minu tuttavad siin võrdlemiseni innukalt tegutsevad selles suunas ja aga jah, suur suurtes linnades on ja ega mina panin oma kodanikumeelega ju kuskil annelinnaga elama ikka sinna paneelmajasse, kus tema tulevik on tume ja ma ei tea, kas tema oma kollase kaardiga peab oma korteri välja osta või mitte, see tähendab noh, kas see on talle kasulik või ei ole ja siis ta ikka tegelikult jah, see uues ühiskonnas kohanemine on ju, on ju päris, päris keeruline, ma mõtlen eriti nende jaoks, kes veel, see ei mäleta enam endist Eesti vabariiki ja neid on ju enamik praegu. Ja muidugi harjub alati kiiresti veel siin üks stardi, et endised funktsionärid muudkui räägivad, et et see noh, umbes 10 protsenti inimestest kohaneb kiiresti ja on võimelised äri ajama ja on edukad. Eks ta vist nõnda ikka ole ka, kipun ma arvama, kui nüüd ümberringi vaadata, et ja siis ongi sealt noh, meil on. Meil on see oma, oma on Eesti vabariigis olemas, eks ole. Kes on kõik kõigiti haljale oksale jõudnud, aga jah kuidagi teistpidi emistoni Hasso Krulli, see, kes hiljaaegu Ekspressis tähendas, et need tervet Eestit on haaranud mingi haljale oksale jõudmises sündroom või neuroos või kuidas ta seda nimetas, et kõik meeleheitlikult sinna jõuda püüavad? On ikka omajagu püüab. Aga ega see ei taha tal väga hästi vist õnnestuda. Kolmapäev on jälle ukse ees või õigupoolest nagu juba täitsa käes, millest kodanik räägib sel laupäeval? Või sellel laupäeval räägib kodanik valimistest ja just sellest, et kohalikest valimistest, kus valitakse nüüd Tartu linnavolikogu ja ja, ja sellest, et keda peaks õigupoolest valima linnade ja noh, ütleme kaasulate allerite etteotsa ja kodanik püstitab seal niisuguse mused, sinna tuleks valida tingimata hästi rikkaid inimesi niisugusi, inimesi, kel juba kõik on olemas, seepärast, et kui niisugused inimesed saavad võimu kätte, siis nemad ei hakka enam endale noh, ütleme mitte just oma raha eest, maju, autosid, suvilaid, tont teab mida veel kokku ostma. Ja see on muidugi, Ta on nagu arutlusi ei maksa just tõsiselt võtta, aga, aga oma iva selle sihkun Ma tahan küsida veel kord nende rikaste inimeste kohta, kes võiksid linnavalitsuses istuda. Miks te arvate, et ahnus on selline pidurduv omadus? No, ega ma seda ausalt öeldes ei arvagi, aga minul on seal isegi üks selline näide. Et ütleme, mingi härra x näiteks et kui tema elab väga kehvas korteris, ütleme kuskil seal ämma juures Supilinnas sohvri nurgas, siis tema kõigepealt hangib endale uue korteri ja siis veel maja. Aga kui ütleme, härra y elab kusagil seal ütleme juba korralikus suhteliselt korralikus paneelmaja korteris, siis jääb temal üks etapp vahele, tema hangib endale kohe maja ja sest paraku on seda, ütleme valitsuse kasutamist on rühma ei mõtle konkreetselt Tartu linnavalitsustega, minu kodanik ajab üldisi Eesti asju ikkagi linnavalitsuses olemise ärakasutamist, noh, nii palju näha ja kuulda ja seda siia Peedulegi ulatunud ja et kes saab ikka raha juurde, siis endale ka säält üht-teist võtab. No kas just nüüd alati samas peab avalduma, aga, aga paraku kipub niimoodi olema nagu selle humanitaarabi jaotamisega ja kõigega. Nii et jah, üldiselt võiks juhates öelda, et need tuleb igale poole valida ausad inimesed, aga siin vahel tekib niisugune tunne, et Eestis ongi juba kõik ausad inimesed ministriteks saanud ja. Ma näen, teil ei ole nagu mitte mingeid illusioone nende osas, kes ennast niimoodi kandidaatideks seavad ja lasevad ennast valida. Tähendab, jah, no vot, enne ma ütlesin, et ma olen kuidagi niimoodi lootusetu optimist ja ma ikka isiklikult kavatsen ka valima minna, kuigi see vallimine läheb muidugi järjest raskemaks seepärast, et ütleme seal eelmistel valimistel seal vist riigikogu valimised olid eelmised küll jah, siis olid tõesti nagu te nimetasite, illusioonideks, noh, ütleme siis neid illusioone, oli pisut rohkem. Jah, tekib pisut raskusi sellega näiteks, et millise nimekirja või millise partei poolt hääletada, no me ise oleme Tallinnas. Tähendab jah, see hääletamine on raskem, sest et tundub, et need kõik parteid kipuvad ühtemoodi minema selles mõttes, et sa leiad juba kõigil üles oma vead ja puudused, puudused teistpidi, eks see, eks see ole ka jälle loomulik ekspert tegema nende hulgast mingisuguse valikuna, see aeg on ka taskus võis niimoodi sinisilmselt vast uskuda, et nüüd kuskil on see üks partei, mis on kohe kõikidest kõige parem, et eks inimesed ole kõik ja on, on neil omad puudused ja noh, nõndasamuti ka kõikidel nendel liikumistele. Teistpidi, eks minu amet ongi nende kallal joriseda, kui sellele midagi minu arust naljakat sünnib. Kodanik on eakas inimene on, kas kodanik valib verinoori inimesi? Kodanikul, keda nii väga ei hakka, siis ei ole tal minu meelest poeg käib nagu algkoolis, nii et kodanikuvanus ja vaatasin Postimehe pildil on kodanikutädi kühmu joonis. Väga hädine, ausalt öeldes. Et noh, eks olegi, nagu ütleme, vestlusžanri juurde ja ütleme, veste kõrval ilmuva pildi juurde kuulub see, et alati on asi natuke liialdatud. Ja noh, ütleme kas kodanik nüüd tegelikus elus just nii, nii hädine ongi, aga et kas ta valib noori inimesi vot seda ei tea ning teeb aga mina isiklikult küll jah. Kui ma vali valima lähen, siis ma pigem eelistan jah, nooremaid inimesi. Mis selle põhjuseks on? Mina isiklikult eelistan valida eakamaid inimesi, sest ma olen jõudnud mingile kaunis kibedalt äratundmisele, et need, kellel elukogemus päriselt puudub, ei saa. Ei saa kunagi aru raamagi õigupoolest nendest probleemidest, mis ikkagi pensionäride kodudes on. Seal on, vaadake, see on ühtepidi õige ka, mina ei ole nüüd otseselt nii väga kursis nende ütleme, olemasolevate pensionäride ühendustega, aga mulle tundub, et neidki on mitu ja nemadki omavahel päriselt läbi. Ja ma imestan siiamaani näiteks, et Eesti pensionärid ei ole suutnud hulgani keerud selliseks, ütleme, üle-eestiliseks organisatsiooniks, kes läheks oma kõvaprogrammiga, esitaks oma raudsed nõudmised sest ütleme, sellised piketid, mis olid Toompeale seal kuidagi kurb meenutada. Nagu nad olid. Aga, aga, aga just ma mõtlen, et puudub selline või vähemalt minu teada puudub selline reaalne pensionäride liider või liidergrupp, kes oma arvamust peale suruks. Sest jah, seal nagu on kuulda, et on mingi pensionäride ühendus ja Pensionäride Liit ja ja mis nende nimed kõik on ja siis ma olen ise vahel rääkinud mõne pensionäridega, küsinud, et kuidas tema arust on ja mõõta temaga ja ei ole nende asjadega kõik niimoodi kursis ja nii et jah, et puudub selline nagu otsene otsene survegrupp, palju on juttu olnud, et pensionärid peaksid, noh ma arvamus niimoodi rohkem rohkem avaldama, aga see eriti siiski ei kosta. Minu meelest. Nojah, tähendab, ma ei mõelnud ka eakal ausalt öeldes pensionäri, et ma valiksin just pensionäri, aga selline tunne, et inimene võiks ikkagi olla üle 35. Ta võiks olla natukene enam oma elus näinud kui päris ülikoolipingist tulnud, nii et et küllalt raske on mul anda oma hääl, ütleme, 23 aastase inimese poolt kes on üsna lapseohtu, tegelikult veel nuia, kas 20 kulme, aga üldiselt eks see sõltub kõik. Grammist, kuigi teistpidi on neid ju eluga õpetanud, et programmid on ilusad sõnad, no sellega me peaks küll juba nõukogude ajast oleme harjunud ma oma viimases mis tuli viimases kodanikuloos ja kirjutasin mitmetest valimisprogrammidest välja kõik tegusõnad ja need olid nii ilusad, et paned ritta, neid sai tervelt. No ma ei tea, paarkümmend sai need seal. Ja kui neid kõiki lugeda ja niimoodi kuulata, siis tundus see nii ilus ja teate, nõukogude aeg tuli meelde, kus ka olid ilmatu hulk programme ja seal olid niuksed tegusõnad nagu parandada ja tõhustada ja edendada ja nii edasi, noh programm, programm ja elu on elu. Ma olen teile üks ootamatult, Tulve, te ütlete, et kodanikulugu selleks laupäevaks on valmis, kas te võiksite ja seda ühe jupi ette lugeda? Palun väga. Nõndaks kodanikuolümpiamängud ei, ideest kinni ei haara, suhtub kodanik kohalikesse valimistesse ikka veel tõsiselt. Kodanik loeb lehest, et Tartu linnapeaks kandideerivad härrad üks kaks ja kolm koguniga veel neli, viis, kuus ja seitse kodanikke. Mingi kuulab ja uurib ja annab nüüd kõigile tartlastele avalikult teada. Härra ühte ei või mingil juhul linnapeaks valida, sest ta elab koos perega. Annelinnas kahetoalises korteris. Selge, et linnapeaks saades hakkab härra üks kõigepealt oma majas tunnistama, umbes nagu härra Hallaste Riigikogus. Linnapea palgast on maja veel raskem soetada parlamendiliikme palga eest mistõttu härra üks satub paratamatult kõmulehtede esilehekülgedele ja teeb tulevikus Tartu linnale ainult häbi. Härra kahega lugu veel hullem. Temal ei ole korralikku korteritki, tema elab ämma juures Supilinnas sahvrinurgas. Tema hangib endale kõigepealt korter ja alles siis maja, kulutades kokku märksa rohkem raha, mille päritolust isegi kõmulehed kirjutada ei söanda. Kolm rääkinud juba poisipõlves mängukaaslastele, et tema unistab võidusõiduautost ja tõotanud saada vormel ühe piloodiks. Ta on need linnapeaks saanuna kipub härra kolm oma unistust realiseerima. Et ta talantsija teda tõenäoliselt oma talli ei võta, hangib härra kolm vormelimasina oma kulu ja kirjadega ehk linnavalitsuse arvelt. Ja tagatipuks teeb veel Toomemäel proovisõitu tugiajades alla viimased Tartus supipatta panemisest pääsenud tuvid. Seal on neli, võidusõiduautodest ei unista, temale piisab täiesti tavalisest Kädil läkist, mis peab olema helelillat värvi ja sobime kokku proua õhtukleidiga. Paraku võib arvata, tähendab, et linnapea abikaasaks saades tellib härra nelja naine endale veel teise ja kolmandaga õhtukleidi, mille juurde läheb omakorda sobivas toonis Cadillaci tarvis. Härra viis on igati aus, tõid täis, aga temal õpib poeg humanitaarinstituudis õppemaks 2000 krooni semestris ja kolm tütart ülikoolis. Kaua jõuab üks perekond nõnda oma lapsi koolitada, kui pereisa altkäemaksu võtma ei hakka. Härra kuus ei ole veel kordagi välismaal käinud, mis kõlab küll 1993. aasta Eesti vabariigis ilmvõimatu, aga on siiski tõsi. Ometi tuksub härra kuue rinnus mehis maadeuurija süda ja ta tahab omal nahal tingimata järele proovida nii troopikakuumuse kui arktilise jääväljad. Päris keerukas arvestada, mida üks senitundmatu saare avastamine Tartu linnale maksma võiks minna. Härra seitsmega on kõige täbar lugu, tema vaene mees on seni olnud ülikooli palgal, mis tähendab, et tema pere pole isegi kõhtu täis saanud süüa oma ülejäänud vajadustest pole härra seitsmele ka lihtsalt ettekujutust, mis juhtub siis, kui säärast seitse avastab, et tänapäeva inimese elamisse kuuluvad ka külmkapp ja pesumasin, videomakk ja kuur, raadio talvesaabastest rääkimata. Ei kodanik avaldab kõigi kandidaatide vastu otsustavat protesti. Ükski neist pole piisavalt rikas. Kodanik on küll lugenud, et ka rikas inimene tahab muudkui rikkamaks saada. Aga kui nõnda arutada, siis tuleks kõiksugu volikogud edaspidi üldse valimata jätta. Ja nõnda püstitab kodanik igale volikogusse kandideerija le põhinõude igal soovijal olgu juba enne nimekirjapanekut olemas maja, suvila, välismaa autokoht, mõned kommertspanga juhatuses ja tulutoov erafirma. Teiseks kõik see maja, suvila ja nii edasi, olgu olemas ka kandidaadi lähematel sugulastel kuni ämmatäditütre, nii et vältida onupojapoliitikat. Kolmandaks, ühele kohale kandideerib rohkem kui üks soovi ja võidab see killu, ke maju, autosid, töökohti kommerts pangas ja nii edasi. Kui aga soovijaid piisavalt jätku, seab kodanik üles hoopis oma kassi kandidatuuri. Too igatahes ei püüa kunagi korraga rohkem hiiri, kui ära jõuab süüa ja kui kõht täis, heidab silmapilk magama, häirima Tallinna elanike rahu vannitada kodaniku, kas kohe valimatagi linnapeaks? Hoiaksime igatahes hulga maksumaksjate raha kokku. Nonii, kas te ise ei ole sellele mõelnud, et linnapeaks kandideerida? Oi, kuulge vaadake, minul ei ole ettepanekut tehtud. Aga noh, nali naljaks öeldud aga, aga ikka ikka tegelikult ei kandideeriks küll seepärast, et mina ei oska neid asju ajada. Erinevalt mõnest teisest inimesest ei arva nõnda, et kui jumal annab ameti, siis annab ka selle jaoks mõistuse. Ja, ja noh, niimoodi järele proovida, et aga võib-olla mina oleksin üks väga hea linnapea, ma arvan, et selleks ei pea maksumaksjate raha kuluta. Siin Peedul on tõesti väga ilus ja täna on imeilus sügisilm ja tundub, et et kõik õunapuud on lookas veel õuntest ja on näha, et ka ploomid on hästi kandnud. Kas te liigutasin ka metsas ja on teil siin ka mingisugune peenramaa olemas? Ja meil on suur aiamaa, mis tänavu andis ja saakivate mainisite ploomipuid. Tervelt kolm ploomi oli, miks tema enam ei kandnud, seda ma ei tea, sest õunapuu on tõesti lookas ja et oleme me siin kõik usinasti harjunud, et just just uuemal uuemal ajal pidevalt niimoodi laiendamegi selle aiamaa piire, sest no minu arust nagu terve terve Eesti rahvas välja arvatud ülemine Top Ten on kuskil oma aiamaas aja maanteel. Ega see ei ole sugugi halb ajavide? Ei ega ikka ei ole, aga ma vaatan, et see hakkab juba natuke liiga palju aega aega ära võtma, eriti kui tänavust saaki ei tulnud siin näiteks noh, mis mina sain seitse porganditega, Asta Põldmäe sai kaheksa või kuidas see nüüd oligi, või oli see vastupidi? Kuidagi nagu erakordselt halb, halb aasta oli siin meie kandis noh, ega siis midagi muud ei jäägi soovida, kui et, et järgmine aasta oleks paremini, kodanikul jätkuks ikka tervist oma aiamaa sonkida. Aitäh.