Viimastel aastatel avastatakse Eestis taas baltisaksa kultuuri ja tõdetakse, et ka see on osake eesti kultuurist. Eesti ajalugu uurides peab tõesti tunnistama, et eriti varasema ajaloo juures on baltisakslastel suur roll seal mängida olnud. Ja täna tahakski rääkida ühest baltisakslasest. Otto Wilhelm von persenist. See mees elas põhilise osa oma elust seitsmeteistkümnendal sajandil. Jõudis oma karjääriredeli ka feldmarssali tiitlini ning Ingerimaa kindralkuberneri ametis oli tema ka natuke aega. Kõigepealt, enne kui Otto Wilhelm von Ferseni juurde minna, räägiks tema esivanematest persenitest üldse. Nimelt see suguvõsa pärineb samanimelisest linnusest Saksamaal Lüneburgi lähedal kuigi perekonnapärimuse järgi põlgnevate Fersenit kogunisti hetiitidest. Kuid esimesed kirjalikud andmed pärinevad 12.-st sajandist, kus Herzenite esindajad jõudsid kurikuulsa sakslaste idatungiga Pommeri maale. Seal nemad said mitmeid maavaldusi, said ka endale vappi nagu tolla ajarüütlitele kohane. Persemite vapil on kujutatud kala lendavat kala, kelle suus on sõrmus. Mis see täpselt tähendab või sümboliseerib, seda ei oska ütelda, aga see vapp on siis 12.-st sajandist kuni tänapäevani personitel olnud. Millal jõudsid Fersenit Eestimaale ja millega seoses? See on nüüd 16. sajandil, 1535.-st aastast on andmeid, et Loorents Fonsersen, üks viiest vennast, kes elasid Pommeri maal jõudsid Eestimaale ja miks ta just Eestimaale tuli sellel ajal. Selleks tuleks vaadata natuke tolleaegset Eestimaa eluolu. Nimelt Eesti oli tollal jagatud mitmeks pisikeseks feodaalseks riigikeseks. Üks oli Saare-Lääne piiskopkond, kus parajasti käis kodusõda. Kaks piiskopikandidaati võitlesid Sis, piiskop, piim trooni pärast. Üks nendest oli Brandenburgi Wilhelm mees, kes sümpatiseerib luterlastele, kes oli Saksamaalt pärit ja tal oli Saksamaal palju sugulasi, sealhulgas oli tal ka fersonitega ühiseid veretilkasid. Ja niimoodi loodetavasti see brandenburgi Wilhelm kutsuski Herzeni endale appi sõdima teise piiskopi kandidaadiga on pukse ordeniga, kes pärines kohalikust aadlist. Juba 12. sajandil Baltimaadele jõudnud mees. Nüüd omavahelises võitluses sai lüüa brandenburgi Wilhelm ja tema pooldajatel ka, kuigi hästi siis ei läinud. Aga Lorenz Andersen jäi siiski Eestimaale. Ta abiellus ordumeister pürstenbergi vennatütrega ja sai kaasavaraks Raikküla mõisa Eestimaal. Ja Raikküla mõis jäi Fersenite suguvõsa kätte väga pikaks ajaks. Siis 1540.-st aastast alates kuni 1703. aastani. See on üpris pikk aeg ja vähesed Eestimaa mõisad saavad kiidelda sellega, et mingisugune üks suguvõsa on seda mõisat nii kaua omandanud. See mõis siis pärandati pojalt pojale, mõnikord ka vennapojale ja niimoodi jõuti seitsmeteistkümnendasse sajandisse välja. Kui Verzenite suguvõsas sündis 25. juulil 1623. aastal Otto Wilhelm. Nagu kuupäevast näha, 25. juuli, see on Lõvi tähtkuju ja kui seda mehe pilti vaadata ja tema saatust ja elukäiku uurida, siis võib tõesti tõdeda, et selles midagi lõvi lõvile omast on olnud. Mul on praegu ees tema vana põlvepilt, mis vanadasin, on täitsa elujõus mees, veel Stockholmis valmistatud pilt, portree õlimaal, mille koopiad on siiamaani säilinud, aga originaal kahjuks on põlenud 1905. aastal ära. Siin on kujutatud üpris tursked meest tolle aja moe kohaselt riides tollel üldse kombeks, et ilus mees oli paks mees niga. Fersen on endale siia hoolega puhvis riideid selga toppinud ja kui paks ta tegelikult Ta oli. Peas on tal hästi võimas puuderdatud parukas ühes käes on siis marssalikepp ja teise kaenla all on kübar ja siis käe otsas veel mõõk. Nägu on tal selline otsusekindel, nina on suur, natukene kongus, pisikese Puntsikesed turritavad nina all ja siis on näha veel põse peal sellist kolmnurkset haava reformi ja, ja mingisugused kriipsud on tal mujal näo peal ka, mis annavad tunnistust siis ikkagi nendest lahingutest ja ja hoopidest, mis ta nendes lahingutes on saanud. Aga ennem kui me nüüd selle mehe lahingute juurde läheme, oleks huvitav jälgida tema noorusaega. Õieti, kus ta õppis, millise hariduse ta sai, seda ei olegi teada. Aga juba 15 aastasena on tema jõudnud Stockholmi. Tema läks koos Hans vahtmeistriga kuninganna Kristiina õukonda, kus ta sai hoovi kiuncrox. Aga hoovi ankruamet teda suurt ei paelunud ja ta juba aasta pärast lahkus hobi ukra ametist ja asuse hoopis ooberst Hans vahtmeistriga Rootsi sõjaväeteenistusse. Parajasti käis ju kolmekümneaastane sõda üks barokki ajastu kõige ilmekamaid sõdasid, kus voolas palju verd, kus palgasõdurid taplesid suurtes lahingutes vahetasid peremehi, kes rohkem maksis, selle juurde mindi. Lahingud käisid ja inimesed surid, aga sõda kestis ikka edasi. Ja niimoodi paelus see suur sõjatanner ka noort Versonit. Ja taas hiirduski korneti aukraadis Ida jüttimaale. 1643. aastal. Seal ta sattus kindralmajor Hans vahtmeistri käe alla ja hakkas taanlaste vastu sõdima. Talle ainult ratsaväerügement. Ja vabatahtlikuna võttis osa kõikidest sellest Taani sõjakäigu ohtlikumatest lahingutest. Kaks korda tulistati temal hobune surnuks, kuid teda see ei heiduta. Tanud. Haavata ta ei saanud. Ja vapruse eest määrati Eda siis lõpuks isegi kaardiväekompanii komandöriks väga noorel. Kahe aasta pärast, 1645. aastal siis, kui rahuleping sõlmiti, viibis ka tema selle rahulepingu sõlmimise juures. Koos feldmarssal Gustav Hurniga Kopenhaagenis. Edasi suunas feldmarssal Noormehe kindral Helmut frangeli juurde, kes pidi osa võtma Saksamaa sõjakäigust pidi nimelt Rootsi peajõudude juurde viima 10 rügementi. Holstein-ist. Rootsi vägede ülemjuhataja Saksamaal Torsten son oli parajasti haigeks jäänud, pöördus tagasi ning andis ülemjuhatuse saksa vägede ülem feldmarssal Carl Gustaf rangelile. Nii et me näeme, et siin Rootsiväes mängisid selles kolmekümneaastases sõjas suurt rolli. Paljud baltisakslased, kaks on kell juba tenor, stersonist rääkimata. Ja siis lõpuks tersen, saabuski oma patrooniga kindral Helmut rangeliga Rootsi peajõudude juurde Testvalenisse, kus parajasti piirati hüksteri linn. Ja linna piiramisel Bastis Fersen silma jälle oma vaprusega nimeldab, päästis ära kindral frangeli elu, kes ratsasalga eesotsas üle Veezeri jõe ujus ning sealt piiratavate musketi kuulist raskelt haavata sai. Tersensiis kattis haavatut kindrali oma mantliga ja toimetas ta soldatite abiga võitlusväljalt eemale. Rangel ravis oma haavu ligi kuus nädalat ja kogu selle ajalifersen abistavalt tema kõrval. 1648. aastal koostöö prantsuse, rootsi armeede vahel süvenes marsidki Doonau poole. Ja neil õnnestus mööduda keisriarmeest ümber minna ja ja siiski armeele ootamatult kallale tungida. Toimus verine lahing, kus surma sai rikk meister Fabian von therlased. See oli Otto Wilhelmi vanem vend. Ka otto wifi ise sai haavata musketi kuuliga kuid sellest hoolimata jätkas tema võitlemist Mangistades veel 20 vastast. Ja sai veel endale hulga häid Ungari hobuseid. Tema vapruse märgiks nimetati ta brit meistriks surnud venna asemele. Ja lühikest aega enne rahulepingu sõlmimist, kui prantsuse rootsi armee seisis lehi jõe ääres keisrivägedega vastamisi. Oliver Sonyl veel üks sündmus, mis tema tema elusse sügava jälje jättis. Üks väga naljakas sündmus, nimelt taoli südaöösel vahis valves oma meestega ja seal öösel nagu iga oli sõbrunes ta ühe prantsuse ooberst leid bändiga, kes kutsus teda oma korterisse sööma. Jahversen jättiski oma mehed valvepostile, ise läks kutsele järgides siis prantslane koos ära. Veetis lõbusalt õhtusöögil aega arvatavasti ka jõi midagi ja kui ta tagasi läbi pimeda öö ratsutas, juhtus temaga õnnetus. Ta ei märganud pimedas kaevu, mille raketis või võll oli õigemini kaduma läinud ja kukkus koos hobusega sinna kaevu sisse. Ja personali päris hädas. Hobune hakkas rabelema ja tekitas talle palju haavasid, aga suure vaevaga õnnestus tal siis siiski kaevust välja tulla. Nimelt tema uhke Poola hobune aitas teda selle juures. Ta viskas ratsutit ümber kaevuääred ja niimoodi sai hobune pea niimoodi kaevu poole küünitada ja siis kasutas versen hobust nagu redelit ja ronis mööda hobuse selga ja pead kaevust välja. Kutsus siis appi mehed, kes siis ka looma välja aitasid. Ja kui hiljem versen Saksamaale tuli rahuajal juba pisikesele ekskursioonile, siis ta käis seda kaevu kohta otsimas ja kui ta selle üles leidis, siis jättis talle kustumatu mälestuse. Niimoodi kolmekümneaastane sõda sai läbi. Rahuläbirääkimiste ajal oli Fersen koos feldmarssal frangeliga oli nagu tema majandusülem tegeles vooriga, see talle hästi istunud nimelt laastatud Saksamaa oli üpris tühi toiduainetest. Raske oli hobuseid toita ja asi lõppes sellega, et kõik need heade Ungari ja Poola hobused, mis sõjakäiguga oli saadud, tuli maha müüa, nad otsa ei lõpeks. Ja üldse personal üpris pettunud Rootsi armees ei saanud sealt korralikult enam palka ega midagi. Ja niimoodi ta otsustas hoopis prantslaste teenistusse astuda. Ta saigi kohe prantsuse rügemendi ülemaks ning määrati majoriks, kus ta jälle osales sõjakäikudes mitmetes sõjakäikudes, kuni kardinal Masariini ta Erulas. Siis naasis Fersem Pariisist tagasi. Rootsimaale. Sai kuninganna Kristiina Altkammerhärra tiitlit 1605 neljandal aastal ja Stockholmis viibistaga Karl 10. kroonimise, nimelt kuninganna loobus troonist ja Karl 10. krooniti kuningaks. Koos ekskuningannaga siirdus ta siis inspekteerima Rootsi piirikindlustusi. Saatis Kristiinat Taani reisil nii et reisis palju ringi ega ei püsinud ühe koha peal. 1655. aastal nimetati ta ihukaitserügemendi ooberst leitnandiks. Ta siirdus Saksamaale oma rügementi värbama. Värbamispunkt asus Grayphen haagenis statiini lähedal. Ja see ihukaitserügement oli väga kuulus. Kuigi seal ei olnud ühtegi liiget, pele ohvitseride liikmed tuli sõdurid ja soldatid tuli alles värvata. Oli ometi see ihukaitserügement juba Gustav Adolfi aegne ja oli paljudes lahingutes silma paistnud. Niinimetatud kuulsa kollase rügemendi mantlipärija võis ihukaitserügement. Aga Saksamaal sõdurite värbamisega oli raskusi, nimelt see tegevus oli keelatud pärast kolmekümneaastast sõda. Kuid Verson sellest keelust ei hoolinud. Ta liikus Saksamaa eri linnades ja püüdis siiski igalt poolt endale sõdureid värvata. 1657. aastal sai Fersen ooberst. Ta juhtis kaardiväge ida, hüüti Mac rügementi, kuid siis loobus sellest ametist. Sõitis peavalude vastu ravima Laitsigi jalatsi, kes tahtis ta Eestimaale minna, kuid Poolamaal kohtas ta krahv Johann ukse Sternad, kes kutsus teda taas kuninga teenistusse. Ja kuningas võttiski Ferseni jälle armeeteenistusse, kuna lähenes sõda Taaniga. Deferse. Neil oli ju suuri kogemusi sõja käigus. Taaniga. Mul õnnestus ajalooarhiivist leida hiljuti Otto Wilhelmi päevik õige lühikese aja kohta. 1674 kuni 75, kui ta parajasti Stockholmis viibis. Arutast pidas oma päevikut ikaga pikema aja jooksul ja hiljem siis päevikute põhjal koostas sellise väga põhjaliku autobiograafia, mida on hiljem palju kasutatud ja esimene suurem kasutaja oli juba Eestimaa kuulus kroonikakirjutaja pastor, kel aga see autobiograafia ja eriti see päevik jättis mulle väga omapärase mulje sellest Otto Wilhelm von persenist. Ja just tema arutlused sõja ja rahu üle tolle ajastu Merkantilismi üle selle üle, kuidas ta samas kirjeldab nüüd oma elamusi kuningakojas ja samas paneb kõik kirja, palju temal on maksma läinud näiteks autoportree tellimine või palju keegi temale võlg on. No see oli omapärane selline päevik, Arv raamat. See andis mulle palju juurde, et mõista seda Otto Otto Wilhelm, et just tema küpses täis ja siis kui oli mööda läinud, tema selline nooruse uljus ja sellist uljast sõjameest oli saanud juba kainelt mõtlev mees. Just pärast meid Taani, Saksamaa, Poola sõjakäike saavutas minu arust Otto Wilhelm siis sellise mõtleva küpsuse. Ja seda panid tähele arvatavasti ka tema ümbruses seisvad inimesed. Ja, ja temale hakati usaldama ainult aina tähtsamad ja tähtsamaid ülesandeid, mis ei nõudnud ainult uljust ja vaprust vaid, vaid ka natukene mõistust. Ja nii huvitav, kui see ka ei olnud, selles mehes olid kõik need omadused ühendatud uljus, vappus, sõjakus, tugevus. Aga mõistus, kirjutamise oskus. Et kadestamisväärt isik selles mõttes. Taani sõjakäigu ajal selle teise Taani sõjakäigu ajal, kuhu ta siis juba küpse mehena sattus. Sai tema hakkama sellega, et juhtis Friedrich ööde kindluse vallutamist. See oli selline kindlus mida sai vallutada ainult mere poolt. Maa poolt oli tema vallutamata. Ja tõesti, Otto Wilhelm tabas selle nõrga koha ära ja tal õnnestus Belti väina poolt siis läheneda, sellele kindlusele kindlus vallutada ja vangistas ka selles kindluses asunud Taani riigi marssali. Andreas Pilleini. Selle eest sai siis versen jälle kuninga kuninga käest palju kiita. Talle kingiti 1000 tukatit ja antivabalt valida, kas ta tahab minna Preisimaale või Rootsimaale. See tähendab, kas ta tahab edasi sõdida Preisimaal. Või tahab ta rootsi oma natukene rahu nautida ja huvitav on see, mida ferson valis. Tavalis rootsi maavarianti tegi sellise valiku, mida ta kuueteistaastasena poleks elu sees teinud. Ta valis rahuliku rootsima sellise kireva ja ohtliku Preisima asemel. Ta võttis Rootsi vale endale kroonprintsi rügemendi juhtimisel. Talvitus Kalmaris. 1658. aastal kevadel läks ta oma sõjaväega Liivimaale, lõpuks jõudis siis sinimaale tagasi. Oli pikka aega Riia lähedal. Parajasti valmistati ette suurt brandenburgi sõjakäiku. Brandenburgi sõjakäik on, on olnud nii värvikas eesti rahva jaoks, et sellest on isegi eesti rahvalaul siiamaani suust suhu kantud. Kuidas vägi Brandenburgi läks? See oli selline õnnetu sõjakäik Eestimaal, suure vaevaga koguti mehed kokku, et minna siis Preisimaale appi sealsete Rootsi peajõudude juurde. Noh, väe kogumise ajal väeülem, suriväe ülem tuli jälle ära vahetada ja igasugused muud sellised takistused olid tohutu rasked. Aga Sersem paistab selle aja selle väe kogumise aja päris mõnusalt veetvad, ta sai üle pika aja jälle oma pärusmõisasse Raikkülasse, kuhu ta siis oma vägedega korterisse läks? Ta polnud ju seal 1640.-st aastast saadik käinud ja, ja leidis oma mõisa tühja ja mahajäetuna ja seal elas ainult tema vana ja haige ema. Tema ainuke ellujäänud vend Herman oli abiellunud, ei läinud mis maale. Ja ülejäänud teatavasti ülejäänud vennad olid sõjas langenud. 1660. aastal sõlmitud poliiva Row Versonid vaevasid peavalud ja üldse kõik abid. Ta oli omadega päris läbi ja ta oleks arstiabi otsima. Hamburgist. Tegi siis selle. Saksamaaretke vaatas oma vanu sõjapaiku ja nostalgitses Heidit. Ja üldse see aeg oli temal ravimise ja oma elusättimise aeg. 1669. aastal abiellus ta leskproua Gertrud von frangelliga ja neil oli viis tütart. Tuli tagasi Eestimaale, majandasin hoolega oma mõisat, nii et üks aasta oli tal nii edukas, ta suutis 123 koormat rukist Tallinnasse viia. Siis ta valiti ka Eestimaa rüütelkonna maa nõunikuks ja 1672. aastal saadeti ta Eestimaa rüütelkonna saadikuna Stockholmis. Seal ta pidi siis kuningakojas võitlema Eestimaa rüütelkonna õiguste eest küsimuses oli nimelt Eestimaa rüütelkonna omand. Sõja keeristes olid ju väga paljudel Eestimaa mõisnikelt kaduma läinud omandiõiguse dokumendid, ostu-müügi lepingud, kinkelepingud selle kohta, et nad on oma mõisa omanikud ja nüüd Rootsi kuningriik hakkas revideerima, et kas see mõisnik, kes oma mõisas elab, on ikka tegelikult selle mõisaomanik või peaks ikka riik selle mõisa endale võtma. Hakati otsima oma vanu dokumente, elavaid tunnistajaid, tekkis väga suur segadus, mõneti sarnane, nagu praegu seoses omandireformiga. Ja Otto Wilhelm von Fersem saadeti siis eriülesandega Stockholmi. Tali seal mitu aastat ja just sellest perioodist on pärit ka tema päevik, millest sai natukene räägitud. Kui alguses ta tõesti on tegev seal nende vaidlusaluste mõisate tüliküsimuste lahendamisega vaatab, kes kellele võlgu on ja kui palju on ja kuidas keegi oma mõisa tagasi saaks või ikkagi oma omandiõigust kindlustaks. Siis mida rohkem ta seal Stockholmis on, seda rohkem ta õukonna eluga kohaneb ja hakkab tegelema ka muude asjadega. Oma päevikus kirjeldab ta väga ilusasti oma kõnelusi kuningaga. Ja kui esimesed kõned on tõesti seal Eestimaa rüütelkonna teemadel ja, ja tõesti, tal ka õnnestub ühteteist saavutada oma kirjaga 25.-st aprillist 1674 näiteks teatab ta et elab Stockholmis väga head elu ja on Eestimaa rüütelkonna mõisate küsimuses väga palju olulist saavutanud. Ta saab 1674. aastal kindralleitnandi auastme. Aga see ei olnud mitte selle eest, et, et ta nüüd Eestimaa rüütelkonna mõisatest nii väga sõdis, vaid sellepärast, et lähenes uus Taani sõjakäik ja kuningas otsis selliseid võimekaid sõjamehi. Keda siis panna seda Taani sõjakäiku vedada. Talle kingiti ka üks mõis Lätimaal, et ta oleks truualandlikud. Samuti sai ta vabahärra tiitli koos oma vennapoegadega. Ja 1675. aasta detsembris siis kukk taga oma päeviku oli sunnitud lõpetama siirduski ta Taani sõjakäigul. Läks üle Norra piiri, vallutas oma armeega seal ühe vaenlase kindluse, siis edasi tulid ebaõnnestumised. Ebaõnnestus Kuldenbergi kindluse vallutamine. Kindlus, mis asus kõrge kalju otsas. Eda kindlustuse piiramisel. Juhtus selline asi, et kuningas kutsus ta kutsus ta sealt kindluse piiramiselt enda peakorterisse. Ja see oli talveaeg ja reisil kuninga juurde kukkus versensoonilt maha ja sai silmast vigastada. Nii et alles mitme nädala pärast sai ta siis kuningaid astuda. Aga samal ajal maabus vaenlane maailma juures. Ja lahingud läksid tõsisemaks. Näiteks juba detsembris 1676, kui toimus kolmepäevane lündi lahing kus Ferzan vallutas seal taanlaste laagrit. Sai hulga vange, sai ta kuuliga paremasse põske haavata. Taanlased võtsid Otto Wilhelmi vangi. Ja Taani kuninga käsul viidi Otto Christian Kopenhaagenisse. Alguses käituti temaga väga robustselt nimelt esmaabi oma põsehaava vastu sõidu ühelt velskri õpipoisilt, kes rohmaka raudnaelaga tema rippuva põse kokku õmbles. Alles Kopenhaagenis hoolitses tema eest natuke kuninga isiklik arst. Ja üks Hamburgi kaupmees, kes parajasti Kopenhaagenis oli. Hartman oli tema nimi andis haavatud kindrali jaoks tema ravimisrahaks 20 tukatit. Aga tersen ostis selle raha eest endale paar särki, kuna vanad olid kõik verest ära pakkunud. 1677. aastal lihavõtete ajal paigutati vang müüburgi lossi, mis seni oli täitsa tühjalt seisnud. Personit hakkasid valvama 12 kuningat, rabanti ja arsti, talle ei antudki sinna kaasa. Ainult tema raudne tervisenatuur päästsid tema. Alles oktoobrist 1677 lubati personile Hamburgi reisida, kus tal õnnestus ennast natuke ravida. Ja lõpuks vahetati ta tervelt marssal Kööniks marki eestvõttel välja ühe taani vangi vastu. Edasi jäi tema siis kuninga käsul Pommeri vägede juurde. Ta nimetati ratsaväe kindraliks kusjuures ülemjuhatajaks kogu Rootsi vägede üle oli tema onupoeg Fabian others. Petersonile oli palju kinnisvara. Muuhulgas oli tal ka Toompeal kaks maja. Ja tema Beatiski parajasti oma Toompeamajas, kui puhkes kurikuulus 1684. aasta kuuenda juuli Toompea tulekahju, millega praktiliselt terve Toompeavanem tus kord ära põles. No mõned maja müürid ei talle kindrali maja oli päris Toompea nõlva ääres, nii et teener sidus köögiakna külge köie ja siis kindrali perekond, tema naine ja tütred ja teenrid libistasin niimoodi ennast mööda Toompea nõlva alla. Sama põgenemisteed kasutasid ka paljud teised aadlikud, kelle majad olid seal päris Toompea nõlva peal. Aga fersoniga ise. Tema jäi viimaseks, kapten laeval lahkub ikka viimasena ja tema laskus teisest aknast alla. Kusjuures see köis tema aknale oli kinnitatud, oli liig lühikene. Ja niimoodi ei jää muud midagi Sersonile üle. Kui ta pidi oma käed lahti laskma ja viimased meetrid alla kukub. No aga sellest õnnetusest sai ta ka üle ja varsti ootas teda jälle uus riigiteenistus. 1691. aastal oli ta Stockholmis ja parajasti saabus Stockholmi teade, et Ingerimaa kuberner on surnud. Kuningas oli juba varem pakkunud Otto Wilhelmine Ingerimaa kuberneri kohta, kuid nüüd ta kordas pakkumist ja Otto Wilhelm fantersonist sai Ingerimaa kindralkuberner. Ta sai ka 1693. aastal juba siis, kui ta aktiivselt sõjategevuses ei olekski suutnud enam osaleda feldmarssali tiitli ja niimoodi veetis ta rahulikult oma vanaduspõlve Narvas, tolleaegses Ingerimaa kubermangu pealinnas. Ja tegeles majandusega ja haldusega. Aga seal sattus ta ikkagi endise sõjaväelasena konflikti Narva kodanikega nimelt Narva kodanikke. Ehitasid ju Narvat tol ajal ilusasti välja, ehitati raekoda ja gildi maju ja eramaju ja kõik oli väga suurejooneline. Narvast ju oleks peaaegu saanud isegi Rootsi riigi pealinn. Aga ferson, Ingerimaa kindralkuberner otsustas selle priiskamise ära lõpetada ja ütles, et kõige tähtsam on kogu oma ehituse jõud suunata kindlustuste rajamisele. Hermanni kindlustust on vaja tugevdada, on vaja välja ehitada tohutu võimsad bastionid ikka sõja tarvis, mis võiks juhtuda. Ja Narva kodanikud muidugi seda ei tahtnud teha. Ja tuli suur kaklemine raha pärast. Narva kodanikud kaebasid kuninga nii välja ja asi lõppes sellega, et 1693. aastal läks Otto Wilhelm Andersen ise. ERR oli juba vana ja väsinud. Ja ta suri 23. aprillil 1703. aastal kurna mõisa tema endale mõisad. Ta maeti 26. veebruaril 1704. aastal Tallinna toomkirikusse tema enda kabelisse. Varem surnud proua kõrvale. See hauamonument ja kabel on siiani alles. Hauakivil on kivisse raiutud lõvi, kes hoiab oma käppade vahel terminit. Ja kõik, kes soovivad seda lähemalt vaadata, võivad seada sammud Toompeale külastajate toomkirikut, Jeffersoni perekonna kabelit, kõike head.