Tänasesse saatesse ma palusin oma jutukaaslaseks Jaan Kaplinski ja ja teemad, millest me räägime või millest ma üritan küsida Jaanilt puudutavad nii jaaniperekonda kui ka tema praegust tööd, sest et millekski muuks kui tööks siiski riigikogu liikmeks olemist nimetada ei saa. See on päris ränkraske käia kõigepealt sinna Tallinnasse kogu aeg, iga nädal juba kohalegi, tutvuda kõigi nende seaduseelnõudega ja püüda võtta oma oma seisukoht. Praegu, kus me seda juttu ajame, on pühapäeva õhtu ja homme hommikul või juba täna õhtulgi oled sa jälle Tallinna poole teel? Ütle, palun, lähed sa sinna sellise hea kerge tundega Tallinnasse tööle jälle, või, või jõuab see mõningast eneseületamist üldse? Ma ei talu üldse suvel linnas olemist. Ja kui see on veel mingi erakordne, siis seda ebameeldivam seal ma mõtlen, et mulle viis rida katuselaaste lüüa, siis oleks saanud ühe suure jao kinni, et vihm enam sisse ei tuleks. Sellel palju muid asju jäi pooleli. Tunneks rõõmu ise sellisest käsitööst. Mul on mõned käsitööd väga meeldivad katuselöömine katused natuke väiksema tuleks muidugi suurt katust lüüa, 10000 laastuse võtab lihtsalt väga palju aega. Aga ma olen neid omajagu löönud ja kellel on hea meelega veel. Ja üldse kõik, mis on puuga. Kuigi ma olen veidi allergiline puutolmu. Aga mulle meeldite seina peal on üks riiul, mis ma tegin. Ja noh, kõik see puu ja puit temas süü õnnestub see välja tuua, teda sedasi ilusti hööveldada, lihvida, seal on natuke saare lauduma, võtsin saare maha jäääärest, saar oli sama vana kui nõukogude, kui me Eestis. Ja ta langes umbes samal ajal. Viiekümneaastane aia ääres ja mulla peal sealse hulga laudu. Üks laudan jalakast, jalakas meeldib mulle ärrit. Kadakas meeldima, kadakas on raske lauda saada. Kuigi isegi kadakas saab mõnikord, kui õnnestub leida hästi jäme minge laekaks kadakast. Kas see on selline tegevus, mida sa kujutled ennast tegemas võib-olla siis, kui, kui pensionipõlv on käes ja, ja sul on. Sul on ehk päris palju vaba aega. Ma ei usu, ma olen vaadanud, et kõik, kes pensionile jäävad, kurdavad, et aega ei ole, minu ema oli sellel tal jäi aega vähemaks, ma ei tea. Inimese aeg, aja voolamise kiirus suureneb, mida vanemaks saad. Mõtlesin seda päris tõsiselt. Ma olen sellest juba aru saanud. Et see nii on, aga see on, on nii-öelda see bioloogiline kell, mis hakkab kiiremini tiksuma või vastupidi, aeglasemalt. Nii et kõik, mis ümber on sündmused, näivad jooksvat kiiremini sust mööda. Sa ütlesid, et sa ei ole suvel heal meelel linnas ja ja see oli vastus küsimusele, kas sa lähed meelsasti homme Tallinnasse juba täna? Kas talvel sõidan meelsasti siit Tartust Riigikogu istungitele, kas huvitab siinse töö? Seal? Manton huvitavat ja on väga vastumeelselt. Aga vist igas töös on sellist. Olid sa juba varem seda meelt, ma usun, et sulle tehti ettepanek kandideerida, et mitte ise seadnud ennast üles. Et sa võiksid mingil sellisel postil midagi ära teha. Ei, ma ei uskunud, et ma olen su kõige õigem inimene. Ja, ja see oli väga suurt kahtluste ja. Ja ka vaidluste või veenmist tulemus, et ma sinna läksin, ma ei tea tänini, kas see oli kõige õigem otsus. Võib-olla egoistlikult kirjaniku ja ajakirjaniku seisukohalt oli sest ilma seal sees olemata ei saa aru, mis seal tegelikult toimub, ei saa aru, mis asi see Eesti poliitika on. Vähemalt seda ma usun, et ma nüüd tean mida head ma ise olen teinud, seda ma küll ei julge öelda. Seda peab teiste käest küsima. Sa nimetasid ennast jälle ajakirjanikuks, oled seda varem ka teinud, jutuajamistes? Miks sa seda teed? Sa oled väga tuntud kirjanik ja ja mitte ainult Eestis. Ma ei tea, kus see vahe on, aga kui inimene kirjutab kriitilisi artikleid juba kolmandat või neljandat aastat eestil lehtedes kui, kui Soome ja natuke mujalgi siis võiks ka öelda, et on ajakirjanik. See on olnud mu põhiline teenistus viimased aastad. Nii et selle tõttu ma olen nimetanud kirjaniku töö. On ju, ei tasu üldse ära. See on niisugune hobi, võiks öelda. Paraku tänu majanduslikule olukorrale Eestis. Millest kõigest sa oled kirjutanud, sa ütlesid poliitikast, aga, aga on need teemad enam-vähem, kattuvad nendega, millest sa kirjutad eesti ajalehtedes. Noh, kindlasti mingil määral aga seletada mõningaid asju, seal tuleb kasutada seda keelt, millega seal harjunud ollakse. Kas sinu kirjaniku töö on nüüd selle riigikogus olemisega päris unarusse jäänud? Ei ole, aga noh, eks ta lohiseb kuidagimoodi järel. Sest ma olen korralik inimene ja ma ei tea ühtegi riigikogu liiget, kes kõiki seaduseelnõusid põhjalikult läbi töötatakse, on lihtsalt võimatu. Igal on mingid omad sektorid, omad huvialad. Ja selle tõttu need rühmad, fraktsioonid olulised, seal on üks inimene, kes kes omal alal asja põhjalikult ette valmistab ja siis ka teistele seda esitab. Palju rohkem vaatamata sellele, et ma ei tee niipalju kui usinamad inimesed on õhtul ikkagi selline surmaväsimus et lihtsalt ei jaksa mitte midagi teha. Heal juhul vaatad Soome televisioonist mõnda täiesti tühist filmi. Ja siis magama. Tähendab mingisugune psüühiline koormus on ikkagi selle asja taga. Kui nüüd küsida üks väga lai küsimus millest saaks ehk edaspidi edasi minna, siis kõlaks see on umbes niimoodi, et mida sina pead praegu kõige olulisemaks ohuks tänapäeva Eesti poliitikas, tänapäeva Eesti ühiskonnas üldse. Nii-öelda kunagi, mis, mis on kõige olulisem, mis on kõige ilusam ja kõige parem. Aga ma ütleksin, et üks asi, mis mulle tõesti muret teeb, on see, et meie ühiskond on, on liiga sügavalt lõhestunud. Ja see on see, mida Rein Taagepera temale omase Hellegantsiga kunagi kirjeldas. Artiklis Pealkiri olemist lollide reeturid. Tähendab meie ühiskond on jagunenud kahte lehte, millest üks pool näeb teistes pigem pettureid kui lolle rahvavaenlasi või agent või midagi selletaolist. Ja oleks parem, kui me näeksime teisest poolest siiski rohkem lolle. Me ei näeks igale poole kolmengist, vaenlase salanõusid ja, ja kahtlasi asju. Et kui reageeriks kehtestatakse vähem kui 12 meremiili, et see ei oleks tingimata mitte Moskva salasepitsus või vastupidi, et kui Savisaar käib Moskvas, et see ei oleks selle taga, ei olekski kindlasti mingist sobing eestima vaenlastega. Aga niimoodi see para on, see on nii koalitsioonile kui opositsioonile küllalt omale. Ja selle taga on, on hoopis sügavamad ja ohtlikumad pinged veel needsamad, mis, mis nähtavasti mullu kevadel-suvel viisid riigipöörde katseni katseteni ja mis praegu võivad samasuguseid asju esile kutsuda. Selle asja niisugune juriidiline poliitiline pool on nähtavasti see, et meil on alati küllalt palju inimesi, kes on suhtuvad riigivõimu võimustruktuuridesse. Täieliku eba. Ei pea neid seaduslikeks ei pea täiesti legitiimsed, eks kui meil ülemnõukogu kui oli Savisaare ja Vähi valitsus siis oli olemas üsna mõjukese suur seltskond, kes leidis, et see kõik on roosade või punaste värk. See on Nõukogude Vene agentuur ja selle vastu või välja astuda. Ja paraku isegi praegu, kui on, on isamaaline ja rahvuslik valitsus. Kahtlemata on küllalt suur seltskond, kes leiab, et ka seina on Moskva käsi mängus või ma ei tea, mis selletaolised asjad. Ja minu meelest demokraatia normaalne demokraatlik areng on võimalik ainult ühiskonnas, kus niisuguseid sügavaid lõhesid ei ole. Ja see eesti ühiskonna lõhe all parajasti nii, et kui ta läheb sügavamaks, siis on Eesti demokraatia tõeliselt ohus. Kui meil õnnestub ta kuidagiviisi ületada ja teda kinni kittida, siis on areng võimalik. Aga see on just niisugune ebakindel olukorda. Ja seda näitas bulla pea kriis viima. No ja kas seda oleks võimalik näiteks riigikogu tasemel mingi mõistliku kokkuleppimise veel esialgu lappida seda lõhet? Kindlasti oleks, kui leiduks nii palju inimesi ja nendel kokku nii palju mõistust et seda teha. Kui kindel on üldsuse jagunemine inimeste lahterdamine nendesse fraktsioonidesse, kas sina käid väljas oma fraktsioonist ja ja räägid niimoodi tõsistel teemadel ja, ja räägid ka võimalikest kokkulepetest teiste fraktsioonide inimestega või kui suletud te olete sinna oma tubadesse? No minu meelest, kui olla olla seal täiesti suletud, siis ei oleks üldse mõtet seal olla, kas siis Eesti asja ei saa niimoodi ajada nagu mingisugust limits, monaadid? Igaüks on oma toas vaid see eeldabki just nende läbikäimist, mis võib olla niisugune tülipoolne, aga võib olla ka üsna sõbralik, see oleneb kõik, millega on tegemist ja. Ma arvan, et enamik inimesi seal ei tunne erilist Rõõmu tülist konfantatsioonist. Aga noh, paljud on, kes ei saa teise poole seisukohta siiski kuidagiviisi omaks võtta. Kas need erinevused on puhtmaailmavaatelised, nii et, et need on tõesti kindlalt erinevad? Ma arvan, et, et kummalisel kombel on, on Eestis siiski üsna tugevad just need maailmavaatelised erinevused. Seal oli ka mingisugused õel arvamused, mingisugused psühholoogilised hoiakud karakterite erinevused märgitud, et vasakpoolsed ja parempoolsed erinevad vist ikka rohkem oma iseloomu poolest kui kui selle asja taga on mingisugune täiesti läbimõeldud, ratsionaalselt põhjendatud teooria. Tegelikud jaotused võib-olla on hoopiski keerulisemad, mõneski asjas lähevad fraktsioonide sees on omad väiksed lõhed ja mina usun, et tegelikult hästi Riigikogus ja võib-olla ka mujal tulevad väga suured ümber grupeerumised ja nad on tegelikult juba alanud. Bulla pea kriis nagu kiirendas neid veel. Et võib olla praegu olemasolevatest fraktsioonides mõnest ja võib-olla suurt midagi järele. Tekivad mõned uued, mõned lahenevad, jagunevad. Loomulikumalt jaotusele, sest need inimesed, kes tulid suurel osal nendest ei olnud poliitika kogemust. Olid võib-olla ideed ja tahtmised, aga ei olnud arusaam, kuidas. Elluviimise käigus erineb siis sellest, mis teistel on välja pakkuda. Öeldud on, et keskfraktsiooni ja Isamaa on väga paljud olulised seisukohad on sarnasemad. Kui kellelgi teisel, aga samal ajal nende fraktsioonide liidrite vahel on tõesti leppimatut vastuolud. Et sa arvad, et, et seda lõhet ei suudeta kokkuleppega ületada? Ilmselt küll mitte, ma lugesin sinu artikleid, mis sa kirjutasid sel puhul, kui maks Anders tuul käis siin Eestis ja oli aeg, kui me rääkisime kogu aeg ainult oma välismaalaste seadusest ja selle kinnitamisest ja vastuvõtmisest ja mitte vastuvõtmisest. Ja avaldasid selle kohta ühe artikli, kus sa nimetasid Euroopat või neid inimesi, kes Euroopat siin esindasid kuvernandiks, kes viivad Eesti ning käekõrval ka väikese lapse. Nii nagu vaja, ma ei tea, kas ma sain su mõttest õieti aru ja see artikkel tekitas minust selliseid. Tundub, et sa oled kuidagiviisi saavutanud sellise piimal oleku võime, et sa julged öelda asju, mis on meile väga ebameeldivad. Et küllap analoogilisi mõtteseoseid on tekkinud ju teistelgi, kes jälgisid seda sündmuste arengut. Aga sinu artiklit lugedes oli äärmiselt ebameeldiv tunne tõdeda, et see, mis sa kirjutad, on õige. Kuidas sa oled sellise külmal oleva positsiooni vaimus üldse saavutanud? Ma ei tea, see küsimus läheb liiga sügaval. Nõuab mingit sellist eneseanalüüsi. Aga tegelikult niisuguseid asju väga raske öelda? Jaa. Ma ei ole üldse mitte julge inimene ja üldse mitte selline kakle välja ütleja. Aga see mingisugune sisemine surve läheb nii suureks, et ei saa. Ei saa kuidagi vait olla. 80 seitse-kaheksakümmend kaheksa. Kirjutasin asju, mis tookord intraid ja muud venekeelset seltskonda väga pahandasid, nii et mul oli lausa füüsiliste kokku põrgetena. Asi ei läinud aga üsna niisuguste ähvardavate pilkude ja muude ähvarduste anonüümkirjade, nii küll. Hiljem tuli siis rahvuslik Eesti seltskond umbes samasuguse suhtumisega. Taastaga mingi harjumus on tulnud. Nagu see on see mingisugune asi, mida tunned, et suudad teha, ju siis ilmselt peab tegema. Aga võib-olla, et ka ükskord tuleb hetk, kus tunned, et enam ei jõua, sest see nõuab mingit väga suurt pingutust. Kas selline formaalne tunnus kui me suhtume sellesse formaalseks nagu nagu rahvus, ei ole siin selle küsimuse juures oluline. Noh, see kindlasti mitte, et isa oli poolakas, sest ma ei ole lihtsalt teadlikus elus kunagi näinud. Poola keele, õppisin ära keskkooli abituriendid alles, nii hästi-halvasti mõnda oskan. Aga midagi käes oli natuke teistsugust nisugune, kosmopoliitne, euroopalik lähenemine. Ei oldud ehk nii eestikesksed. Ennu ema, teine kodumaa oli ikkagi Prantsusmaa. Kõrvalepõikena võin öelda, Poola on mulle kahtlemata palju võõram vaimult kultuurilt kui Eesti. Mingis mõttes olen ma eurooplane, aga aga ka praegune Euroopa mulle mõnes mõnes olulises suhtes vastu võtma. Kas sa natukene laiendaksid seda, mis on sinul Euroopast praegu vastuvõtmatu? Euroopas tekib mingisugune isolatsionism, tahtmine ennast teistele vastanduda, seda ma olen ka rääkinud Euroopas, mõningatel nõupidamistel või konverentsidel. Sajandi alguse Euroopa oli väga avatud igale eurole, Otto maal peaaegu olid oma kolooniad, kolooniate ka suhtlemine oli, andis mõlemat pidi küllalt palju. See tõi Inglismaale näiteks sellised inglise keeles kirjutavad Euroopat väga tugevasti mõjutanud inimesed, nagu rabindrallata, kooravemaatma kandi. Ja ka niisuguseid viisapiiranguid ja muid oli väga vähe. Oli väga lihtne pääseda Euroopasse, liikuda. Ja muude maailmajagude aga oli tõesti üsna tihe ja vaba läbikäimine. Praegu on Euroopa nagu kohkunud või kibestunud, need Euroopa kunagised suurriigid Prantsusmaa, Inglismaa ja teised sellest, et nad on kaotanud oma mõjujõu maailmas. Ja siis otsitakse kramplikult roopalikum, mis oleks mis ei oleks ameerikalik, mis ei oleks taas jälle midagi, seda oma umbes Euroopas on tekkinud samasugune identiteedikriis nagu võib-olla eestlastel on, kas kogu aeg otsivad, kes nad siis õieti on kas eurooplased, kas või asiaadid või midagi kolmandat vallast, eurooplastel, sellist probleemi ei olnud. Need Euroopal muutunud natuke selliseks väikerahvaks väikeseks natsiooniks, kes otsib oma identiteeti ja kes tõttu teistesse suhtub suurema eelarvamusega, kui kui ehk 70 80 aastat tagasi. Avaldub väga paljudes pisiasjades kas või selles, et on väga palju niisuguseid lina peal kirjanikke, kokkusaamisi, kokkutulekuid, kus on ikkagi euro, OPA kirjanikud, Euroopa kirjandused. Teistest maailmajagudes terite Pole inimesi mis mind häirib sest näiteks inglise hispaania keeles kirjutatakse mõlemal pool Atlandi ookeani. Ma ei tea, kas näiteks Argentiina kirjandusel hispaania kirjandusele lähemal mis on kirjandus. Aga sellest vastusest oleneb see, kas Euroopa kultuur on olemas või on see üks fiktsioon, on see üks ideolooge loogiline konstruktsioon, mida püütakse praegu Euroopa vaimuinimestele nagu peale suruda. Kui Argentiina Hispaaniale lähemale vaimu poolest siis ei saa rääkida euroopa kultuurist sel kombel. Sa oled vahel nii halvematel hetkedel ja, ja raskematel aegadel öelnud, et hea meelega võtaks ja läheks kus perega Eestist mõneks ajaks ära. Kui sul oleks võimalus valida elukohta Eestist väljaspool, siis kas sa oskad nüüd kohe öelda, kuhu sa tahaksid minna oma perekonnaga elama kas või ajutiselt? See oleneb väga paljudest asjadest, ajutiselt tahaks kindlasti mu perekonnas on kõik mu esivanemad on elanud elavad väga palju mujal oma päris kodumaal, isa kui vanaisa, kui vanavanaisa ja nii edasi. Oleneb väga paljudest asjadest. Üks võimalus on mingi ingliskeelne maa, võiks olla inglise Ma pigem Kanada kui Ühendriigid. Aga teiselt poolt jälle mingi hoopis teine maa näiteks Hiina või Taiwan. Või poolest Kreeka või midagi sellist. Sa oled olnud Kanadas pikemat aega ja, ja Soomes pikemat aega, kas kuskil veel? Ei ole kuskil mujal olnud pikemalt, nii et võiks öelda, et olen seal elanud Soomes ja Kanadas jah, mingisugune sellena. Elamise harjumus tuli. Juba tekkis pood, kus käisid, kus sa teadsid juba, mis midagi maksab ja ja teadsid, bussiliin olid harjunud juba sõitma. Sellist kogemust mul tõesti kohtadega ei ole. Sa nimetasid oma isa ja vanaisa ja vanavanaisa, kui palju sa tead oma isapoolsest suguvõsast, kas õnnestunud jälgi ajada kuskile sajandite taha, et sa tead, kellesse täpselt põlv, nii et ma tean, et sa oma sugulasi väga tähtsaks oled avaldanud ühe sellise päevikulaadse raamatu, see ilmus paar aastat tagasi alles kus sa räägid Äärmise põhjalikkusega nendes sugulastest, kes siin olid Eestis Anano, Johannest ja teistest. Noh, siin on natuke kirjanik asju muutnud. Mehed ei ole, need sündmused, ei ole need olen oma sugulastele ehk omistanud asju, mida ma olen kuulnud mujalt. Võib-olla kaugemast suguvõsast, võib-olla hoopis mujalt. Aga mingil määral annad patused olnud tüüpiliselt nendele aegadele. Eesti suguvõsast tean veidi rohkem, aga huvitav on see, et eestlaste mälu katkeb kuskil umbes 1850. aasta paiku. Mitte keegi eriti ei tea rohkem tagasi. Ja meie suguvõsas ka ei teat. Minu vanavanaisa oli Juhan. Tema oli koi olla valla kohtunik. Aga kes oli tema isa, seda ma ei teagi, siin on öeldud mitut moodi. Üks jutt oli olnud Aado, aga teine jutt oli olnud Jaan. Midagi siis juhtus? Eesti rahva mälus on suur kultuurimuutus, toimus samal ajal Koola pool muidugi on väga palju kirjutatud, materjal ei oleks olemas, mida siin ei ole. Aga Poola sellesse sõja hävitus oli hoopis range. Vanemate korter ja kõik hävis. Väga palju pabereid ja maale ja kõike muud. Poola arhiividest mul ei ole õiget ülevaadet, mida sealt leida oleks. Ma tean ainult ühte suguvõsa haru mis algab selles raamatus, mis mina leidsin aastaga 1490. Kui keegi Volga tatarlane nimega tsin tulla tuli Poolasse ja temast või, või ütleme, pojast pojapojast sai ta tänu majesteedi tallipoiss. Seal olemas kuninglik tatari hulk. Poola ulatus Läänemerest Musta mereni oleks Euroopa suurriike ka elanike arvult vist suurem kui Venemaa. Ma võin siin eksida, aga mitte palju. Ja nendest Leedu Tatarlastest Poola-Leedu tatarlastel oli pärit minu Poolale vanaema kelle neiupõlve nimi oli teadulevid. Sidur lahkustab läbi. Aga nemad olid tema vanavanemad, nad olid juba jõudnud usku vahetada. Katoleiklasteks hakanud, poolastunud. Aga Kaplinskite poolelt ma ei tea mitte midagi. Ainult mu vanavanaisa isa oli mingi väike mõisnik Poolas, aga ma ei tea isegi, kus see on. Kõik, mis ma tean. Poolas on sellenimelisi veel ühega nendest on mul kirjavahetus. Äraolek Kaplinski, Poznanis, aga me kumbki ei tea, kas me oleme sugulased või ei ole. Mis sa arvad, kas inimesed hakkavad kuidagi teistmoodi käituma, kui nad saavad teada, kes on olnud nende vanavanemad ja vanavanavanemad ja oma suguvõsa pika loo ühel hetkel endale selgeks teevad, kas see muudab kuidagi inimese elu või on see pelgalt üks teadmine? Oleneb inimesest muidugi. Mingis mõttes on see väga oluline, sest need geenid huvitav näha, kuidas nad on tulnud. Aga mida see elus annab? Kui ma teaksin täpselt, kui mul oleks mu esivanemate päevikut näiteks lugeda, see annaks küll midagi. Aga teada, et ta elas naine neil aastatel. Siis abiellus, et tal oli näiteks neli last. Suri ja on maetud sinna kohta, see ei ütle kuigi palju midagi, ehk ütleks see, kui teaks. On needsamad tatarlased ja võib-olla see see midagi ütleb. Ja on on ühe legendi järgi on ka kreeklasi Sandsi suguvõsa järeltulijad on olnud mu esivanemate hulgas. Ma arvan, et ka mingit juudid on sinna tulnud. Ma isegi kujutlen, mis ajal nad juudid võisid katoliiklaseks muutuda, aga selle kohta ei ole mitte midagi kindlat. See sinu praegune loetelu meenutas mulle sinu artikleid seoses kurdi probleemiga nende kurdidega, kes meile männikule tulid. Kindlasti kuulaja mäletab seda lugu ja vast ka sinu artikleid, kui tal jätkus huvi neid lugeda. Kas sa tead, mis neist lõpuks sai? Ma lootsin, et sa saadik mulle kirjutab, aga ma ei ole tänini kirja saanud. Aga oma saama jõuan, siis võib-olla on võimalik järele uurida natuke täpsemini seal inimesi, kes sellega tegelesid. Tähendab, ma tean inimesi, kes aitasid nad viimased kurdid Eestist ära põgeneda. Nüüd on nad kõik läinud. Jah, sellest seltskonnast on kõik läinud. Ma tean, et sellega seoses helistati sulle koju ja ja mitte just lauset ähvardati, aga seda võib ka nõnda nimetada. Kas nüüd selliseid agressiivseid inimesi, kes on reageerinud sinu artiklitele, on läbi aastate ikka jätkunud? No tähendab midagi niisugust väga agressiivset, mind ei ole keegi küll ähvardanud maha tappa, aga noh, suguseid, leebemaid, ähvardusi on olnud. Ma ei teagi 60.-test aastatest, võib-olla peale. Mingi harjumus on tekkinud. Ja võib öelda, et kannad omaaegsed võimumehed. Nende suhtumine oli samalaadne. Aga ju siis on antud see omadus, et olla. Olla alati kuidagiviisi. Opositsioonis siis. Esindada seisu, kohtumisega tekitavat konflikte, ägedaid vastureaktsioone. Võib-olla see ongi üks joon, mis ma leian, et iseloomustab pigem ajakirjanikku kui kirjanik. Minus. Hiljuti ilmus üks raamat paar-kolm-neli aastat tagasi, milles räägiti 40 kirjast ja sellest, kuidas sina sellest osa võtsid ja ka sellest, et et sinu kodu olisi ainukene kodu mis otsiti läbi. Kas see kogemus oli midagi pärast mis on erinev kõigist senistest varasematest ebameeldivatest, kogemustest ma ei tea mitte kedagi oma tutvusringkonnas, kelle asjades ja kelle kodus oleks säärase räpase võõra käega tuunitud. Tahate, seda meenub? Teda ei ole kõige meeldivam meenutada 40 kirja asjas on palju asju, mis. Mis on mul mingil määral raskelt meenutada. Aga kõigepealt ma ütleksin, et need inimesed käitusid üsna kohmetult, need julgeoleku töötajad ja see inimene, kes tulid Tallinnast operatsioonil juhtima, palus pärast mõni kuu hiljem, kui ma teda kohtusin ja ta ise ütles, kes ta on ja mis ta tegi aluspeaaegu pisarsilmil mu käest vabandust, oli muidugi parasjagu purjus. Ja. Oli täiesti selge, et need inimesed ei ole seal mu kodu läbi puistata, vaid neil on. Nad peavad formaalselt läbiotsimise läbi viima, nad teeb, piirdusid ühe toaga ja keldris suhtes, kus tegelikult oli mu kirjutuslaud ja tohutud raamatut käsi kirjeldatud, ütlesid, et ega ta keldris ikka ei ole midagi. Mõtlesin, ega ei ole küll. Näha, et nad ei taha seda teha. Ja muidugi kõige rumalam oli see mu päevik ja, ja niisugune äärmiselt intiimne ja natuke. Mingi paljudel põhjustel väga haige hingega traumeeritud üldse mitte poliitilistel põhjustel kirjutatud päevik sattus nende kätte. Ja ma ei tea, kuhu kõik veel. Räägitakse, et Karl Vaino oli sealt midagi tsiteerinud. Ilmselt midagi talle sealt tõlgiti, kopeeriti, see oli kõige vastikum kogemusega päevik, andke mulle tagasi. Aga 40 kirja, aga noh, tähendab nii palju, kui ma nüüd tean. Ja tuleb ka aeg sellest rääkida avalikumalt selle kirja. Allakirjutanute hulgas oli inimesi, kes olid KGB-ga seotud ja ja andsid selle asja välja puu. Nii et ka need läbiotsimised ja muud olid mingil määral farss. Tegeleksid KGB, teadis, mis toimus. Sul on viis last ja ehkki kaks viimast ei ole nüüd veel veel täiskasvanud, on kolm neist ometi räägi palun mõne sõnaga oma lastest. Üldistusena tahaks mõelda, et nad on suure eksitus rääkida. Nii et me kasvatame lapsi, vanemad kasvatavad lapsed on need, keda kasvatatakse, tegelikult on asi mõlemapoolne. Mina ei tea, kui palju mina oma lapsi olen kasvatanud. Me oleme laisad vanemad ja, ja võib-olla oligi, asi on tegemata jäänud, oleme vähem nõudnud, juhtinud neid, aga ma tean seda küll, kuidas lapsed mind on kasvatanud. Ja ma arvan, et ega inimesest ikka päris täiskasvanud inimeste enne ei saa, kui kui lapsed ei ole teda treeninud. Ei ole kodus olevusi, keda ei saa jätta hooleta kes nõuavad vahel väga häälekalt ja ja tõepoolest nõudlikult oma osa ja lepi ennem on selle kätte saanud. Kui nad on saanud lutti suhu või piimapudeli või mähkmed vahetatud või midagi muud selletaolist. Nii et mingisugune kohusetunne ja arusaamine sellest, et elus on asju, mida ei saa tegemata jätta, see tuleb minu meelest lastega. Ja siis saab inimene täiskasvanuks. Need lapsed, meie kasvatajad. Paljudes asjades küsin ma nende käest nõu. Ja muidugi meil meie peres on seesama eesti või põhjamaise iseloomuraskused. Räägi eriti palju avameelselt. Väldime teatavaid teemasid me hoiame oma intiimsust iseendale. Aga mõnikord on, on see pere olnud suureks toeks. Kuigi perega on andnud ka suuri probleeme. Ja ka abieluga, nagu vist enamikul inimestel Aga lastega on veel see, et, Et kui need on olnud nii mitu tükki, siis saad aru, et nad on tegelikult väga palju sünnib inimesega kaasa. Ta on juba emaihust tulles on. Üks on aktiivne tegutseja. Püsimähkmetes siputab need nii palju jalgadega, jäta mähkmed ära, siputab ja teine on vaatleja, kellast ei saa kunagi Theo inimest. Kas sinu peres on nii juhtunud? Ongi kaks vanemat poega ongi sellised absoluutselt erinevad ka välimuselt. Üks on blond ja teine brünett, ilmselt seda, Tatari liini on tagasi tulnud. Lauris. Oled sa rahul sellega, millega nad tegelevad. Noh, ma tean, et ei tohi püüda ennast teostada laste kaudu Aga veidral kombel, mu vanemad pojad on mingil määral teinud seda, mida ma ise oleks elus ehk tahtnud teha, millest mul on kahju, et vanem poeg on. Lõpetanud astrofüüsika osakonna ülikoolis diplomeeritud astro, füüsik ja need need on asjad, mis on mind ennast väga huvitanud, aga ei ole sellist matemaatilist baasiat neisse süveneda. Ja teine poeg tegeles bioloogiaga ja minia bioloog tegeleb praegu. Onu osaline nendest teadetest, mis antakse õhus leiduva õietolmukoht. Seal on ka minu minia selles laboris töötab. Ideoloogia on mulle väga hingelähedane, on väga hea, kui kellegagi saab rääkida mõnda taime, vaja määratane või minia töö juurest lasta järele küsida kellegi käest midagi. Mis sorti nooremad lapsed on sinu enda arvates? Ma ei tea. Noorema tütre kohta. Võib küll öelda, et tal on ilmselt väga tugevad sealsed humanitaarsed huvid sest ta praegu nõelab raamatu raamatu järele. Need raamatud on umbes sellised. Noorem poeg ei ole veel jõudnud. Laps murdeiga läheneb, aga ei ole jõudnud. Ma tean, et seal tavaliselt tulevad väga suured murrangut nagu iseloom. Kes oli elav ja liikuv ja kärarikkasse võib muutuda vaikseks ja tõsiseks ja vastupidi. Niisugusi asju ma olen näinud. Sinu laste vanusevahe on nii suur, sul on kokku viis last ja, ja noorim neist elu maal paneel omale ikka kõige noorem. Ma ei tea, kui vana ta on, aga ta on kuskilgi ringis või natuke vanem. 12 põhimõtteliselt ei ole olnud väga suurt auku lapse lapse enda lapse vahel. Kas see on mingi asi, mis võiks olla peres selline? Üsna ideaalilähedane asi, et et peres kogu aeg on väike laps, kes paneb sind vaatama seda maailma natukene teistsuguste silmadega ja läbi läbi lapsest. Noh, kui on tares üks väike laps, siis tekib see olukord, mida ma ise lapsena tundsin, millest mulle sai muidugi küllalt villand. Laps muutub keskpunktiks. Pereliikmed nimetatakse selle järgi, kuidas nad on lapsega, eks ole, peres on vanaema ja vanaisa lähevadki vanaemaks ja vanaisaks ka siis, kui nad tegelikult kellelegi on isad või kellelegi midagi veel. Ja võib-olla seal lapsekesksus, selles on ka omad ohud. Olen just mõelnud sellele, et võib-olla viga, mis me tegimegi, oli see ma tean ühte peret Tallinnas, kus kõige paremad palad saab alati ema peres. Emal on teatud privileegid, kõige suurema apelsini on kõige ilusamad õuna või või kui on, on paar kommi, siis ema saab kindlasti ühe ja lapsed võib-olla teevad pooleks. Et võib-olla see ei ole õige, kui laps on see, kes on kogu aeg privilegeeritud olukorras. Kui on peres banaani või apelsini, siis tingimata laps peab seda saama. No hea küll, ütleme, et lapsel on teatavaid toitaineid vaja, aga samal ajal komm lapsele tegelikult vaja ei ole. Seda võiks väga hästi kuidagi teisiti võtta. Siin on asi, mida ma mõtlen praegu, vaadates lapselast, mõeldes sellele, kuidas meie lapsed on kasvanud. Praegu meeldis see traditsioon, et kõige parem peab emale saama rohkem. Ja millega sina üldse suviti tegeled, suvi on peaaegu läbi ja sa tuled maalt. Kas see majapidamine, mida sa pead linnas ja mida sa pead maal hõlmab sind täiesti? Maal peab ka aega leidma, kirjutamiseks on millekski selletaoliseks. Aga võtaks teda tõsiselt, ta hõlmaks täiesti, sest seal on suur larakas maad. Juba mäts tahaks hooldamist. Sealt võiks paberipuid saada, kui oleks jaksu ettevõtmist kütte puidki teha. Siis on seal Maaelule muutub. See maa on minule eraldatud kasutamiseks, tahaks ta kunagi endale osta. Tuleb mõelda, mis temaga teha. Aiataks põrandad, katused, saun põles, ehitame uut sauna. Perega ja sõpradega. Ja maamajapidamise juures on 1000 pisiasja peenramaa. Alati tunned, et midagi jääb tegemata, mis tuleks teha ja see on kurb tunne. Niimoodi. Eelmisel nädalal käisid Käru vallas põllumajandusülikooli maa sotsioloogid. Ja nad lunastasid oma eesmärgi. Nii et nad käivad perest peresse ja selle küsitluse nimi, mida nad läbi viisid. Igas kümnendas taluperes oli eestlase elujõu uurimine. Ja kohe esimeste küsimuste hulgas oli küsimus, mis mind natukene ehmatas, kui me seda küsimustikku lappasin. Seal küsiti eluga rahulolu. See on küsimus, millele vastamine jah ei laadis, on imelik. Aga ikkagi, kui sinult niimodi küsitaks, kui sul oleks kaks kastikest kummasse soristi, teeksid?