Üheks legendiks juba oma eluajal oli Soomes Pentti Saarikoski mees, kes meilegi oma luule ja ka välimusega eeskuju andnud ning kelle keevaline elu toonud meieni kunstiväli sõitki seiku. Sündinud 1937. aastal Laadoga põhjakaldal. Õppinud sõjapõgenikuna lugema kirjutama rootsi keeles Nortšepingis, vahetanud elukohti Soomes, Rootsis, kolanud mitmel pool Euroopas Itaaliast, Iirimaa ja Islandini, lõpes Saarikoski rännak 45 aastasena Joensuus, Anno Domini 1983. Oma rohkete loome elu ja abieluperioodide pööretes ei lahkuda kunagi oma lemmikkujundi Odüsseus juurest kes tema interpretatsioonis on koju igatsev ja aina kodu eest põgenev paha poiss. Ja tõsi, umbes taoline on kuuekümnendail ka ta kirjanduslik maine. Mil tõlgib sealingheri kuristiku rukkis ja Henry Milleri Vähi pöörijoone kasutades usutavus toena Helsingis slängi ja seksuaalset kõnekeelt. Vastavalt Soome vaimueliidi tollasele vasak Greenile tormata aga avalikku poliitilisse kähkplusse. Parlamenti pääsemisest jääb õige napilt puudu, küllastub aga komparteisse ja tõrvab publitsistina Soome kooli kirikut, armeed seksuaaltabusid ja mida kõike ning ühtlasi ilmudes sageli telesaatesse ja kõnekoosolek vile. Purjuspäi omandab skantalisti kuulsuse, millest ei pääse elu lõpuni. Aga olgu skandaalid ohtralt voolanud viin või kiirelt vahetunud naised. Kõige selle melu kõrvalt jõudis Saarikoski veerandsaja loome aasta vältel Soomendada umbkaudu 40 suuremat teost. Anda välja 19 omaenda kirjutatut. Tüdinud nuuski eest ja üldsuse tülikas tähelepanust reedab, veedab Saarikoski viimased eluaastad Jötebori lähistel mere hinguses. Sealgi ei saada aga päriselt. Rahu teeb retki Euroopa äärealadele, kus leiab endale sugulashingi just noorelt viina kätte surnud kirjanikest nagu Brendan Piehhanis, Dylan Toomases hõimukaaslastest Saarikoski sageli kõrvutanud Eino leinaga. Oma 1974. aastal avaldatud Eino Leino vabaversilise biograafia eessõnas kirjutab ta tagasihoidlikult. Nii nagu Leino kuulsus, nii tuleneb minugi maine pigem pöörastest ja ise äralikest eluviisidest kui kirjanduslikest saavutustest. Pigem sellest, mis väljaspoolt paistab, kui sellest, mis on tehtud kabinetivaikuses varjul võõraste pilkude eest. Kui olin noor, oli muidugi meelitav, et mind Leinogaks rõhutati. Kuid mida vanemaks ma saan? Või teisisõnu, mida enam ma lähenen eale, kus Leino väsima ja lagunema hakkas seda ärritavam ja masendavam kõrvutus mulle tundub. Eestindanud on Saarikoski loomingut õige mitmed eeskätt Debora Vaarandi, Paul-Eerik Rummo, Piret Saluri ja eriti süüvinud Joel Sang. Ja nüüd enne tema luulet mõned katked kaheksakümnendail ilmunud reisikirjadest asja ta jäi ja euroopan Re õuna, mis loodetavasti annavad hõngu Saarikoski ilmast loome sünnis keskigapäevaseid toiminguid. On raske jälle tööle hakata. Silmad kipitavad, vitamiini puudus muidugi sest soomes jäi söömine hooletusse. Aga see annab elule sisu, kui oled hommikul haige ja masendatud, õhtul aga reibas ja rõõmus des fooriaste foorumi just seda nimetas leinud jumalate kiigeks. Läinud on palju niisuguseid luuletusi, mida ei mõista, kui ei ole viinavõtja. Mina kirjutan purjus peaga Kalevala värsse või joonistan Kalevala värsis, luuletused on mööda maailma laiali. Annan need alati ära, kingiks ja koopiaid ma ei tee. Joonistusi on siin ja seal seal realistlikud või mis nende kohta öelda võiks. Kirjutasin lehekülje artiklit. Aga nad ootavad minut eksi pitsionism ega mõista, et ekspetsianism on iseenese peitmine. Mees näitab oma riista, et ta nägu näha ei oleks. Mina tahan end paljastada, anda kõik ja seda võin ma ainult luuletuste kaudu. Romaani ostaksin ma kirjutada, aga ma ei jõua, sest luuletused võtavad kõik aja ära. Luuletused tuleb lõpuni kirjutada. Jalatallad peavad tundma iga kid, linnuplakateid, juurejurakat, see on niisugune radangus, tuleb õppida käima kinnisilmi. Minul ei ole ühtki muud poeetikat peale selle, mida hakkasin õppima üheteistkümneselt. Tuleb käima õppida. Luule on kõne, kõne on käimine ja see, kes seda ei mõista, nii kirjuta iial head luuletust. Surnud päeva kell on pool viis, pärast lõunat, kui hommikust kirjutasime neile pika luuletuse, kuid tänaseks päevaks sellest rõõmu ei jätku. Ma ei suuda keskenduda, teen pisitoimetusi köögis õues lähen poodi õlut ostma. Aga ega siis Bootena lahte ei ole. Talvel on ta lahti ainult teisipäeviti ja laupäeviti. Rääkisin raadios. Aga hiljem kuulsin ainult viimast repliiki, mis monitoorib. Ütlesin intervjueerijatele, mis sülg suhu toob. Juskui tuulutaksin, pead tuleks enne täpselt läbi mõelda, mida räägid. Aga intervjuu andmine teeb mu nii närviliseks, et sätin end alati ära, sest muidu ei saaks ma midagi öeldud. Läksin Soomest minema, sest ma ei suutnud enam kuus rollis elada. Nii olen öelnud. Ja nüüd märkan, et minust oleks üsna väikese vaevaga staar ka Rootsis. Sellega saaks palju nalja. Nii siin kui Soomes. Elu oleks ühest kandist lihtsam, võiksin vahetevahel end lõdvaks lasta. Aga nende lõdvaks laskmist ja hind on liiga kõrge. Olen mees, kes endal suu kinni plaaserdab. Ja kui ma siis plaastri purjus peaga ära kisun, paiskub välja kõik sisse sunnitumis hingepõhjas haudades on koletiseks moondunud. Ma ei suuda neid koletisi peatada, kui nad kord minema tormanud. Ja ma ei oska end pidada ka vastutavaks selle eest, mis nad teevad. Tervis on olnudki olemist külma saanud aga see läheb mööda, haigused mulle külge ei hakka. Kämpeli raamatus olen jõudnud islamine ja see on mulle kasulik lugemine. Peaaegu kõik kuus. Ma ei ole kunagi koraani lahti teinud. See on kummaline ja isegi natuke piinlik, aga teised kultuurid hirmutavad mind. Seda hoiakut on muidugi kerge kaitsta. Ühte selga ei või panna mitut seljakoti. Minu reviir on Euroopa. Töölaual on Haameras elutoa laual, selles ma kaunis tassist kohvi joon, Ivallu Johanssoni puberteet, köögilaual mad lääniustabsoni, Asseed. Neid loen hommikusöögi ajal. Kempsu istudes uurime heegelephi luuletusi ja märkmik vanana toast tuppa kaasas. Ma pean kogu aeg midagi tegema, igale sõrmele ja varbalegi peab tegevuse leidma ja tulemus ei olegi tähtis. Väga olulist ei saavuta inimene nagunii. Ma ei igatse kiitmist. Kuid ka sõimamisest tahaks rahu saada. Näen vaeva selle nimel, et jahupead ei tuleks tänitama. Sina, kes sa oled nii andekas. Heas luuletuses ei ole midagi silmatorkavat. Armastan suusaradu talvel ja metsateid suvel teha, luuletus on niisugune. Metsa rüpes on salatee, ei tule. Oslos kukkus mu õlakott lennuväljal maha ja pinnapudel läks katki. Ja siis ma magasin kuniks talangerini välja, olin viinapudeli purunemise pärast väga tige. Aga mingil teisel põhjusel olin õnnelik. Mulle tundus, et sellel sõidul on oma eesmärk. Et mina mitte ainult ei sõida, vaid olen ka kuhugi teel. See korter, kus ma praegu peatun, on peen. Seda ei saa eitada. Aga endale ma niisugust ehitada ei laseks. Kui ma selleks ka raha oleks. Minu korter oleks niisugune, et esik oleks tablemis. Elutuba Pariisis, magamistuba Roomas, Töötuba Budapestis, köök Ateenas ja saun. Kerimäel. Ütlen paari perenaisele nägest ja väljuna, käed hõljuvad õhus, aga jalad maas kinni. Sadam on täis väikesi siniseid laevu. Nad on seal nagu vitraažid. Kiriku seintel. Jüngrite paarid. Jään vaatama meest, kellele ei õnnestuma lootsikud kai külge kinnitada. Kaks köit peavad olema võrdselt pingulat, loosi paigal seisaks. Ele ta vaatab mind ja mina näen, et ta on oma loo sees nagu mina olen enda oma sees. Ja lugu jääb alati teisele loole, et eks inimesed on igaüks oma loo sees. Sealt nad vaatavad 11 ja hüüavad 11. Maailm on niimoodi kokku pandud eraldi lugudeks. Lahendatud inti viidideks, kellel on piiratud liikumisruum. Sest muidu pakataks maailm lõhki. Maailm ei hingaks, kui keel oleks ainult üks. Keeled on nahapoorid. Ühelgi keelel ei saa suud kinni toppida. Hullu ajada heide muidugi. Aga mis ta ikka hullum on, kuid tervisejooks. Ega mul Bretooni keelt iial vaja ei lähe. Aga ega need tervisejooksjad ka selleks jooksed, jõuaks plehku panna. Kui olen tükid ära õppinud, Lähen võtmani luuletusi lugema võtma, neil lugemist alati kartnud, sest ma teadsin, kust ma seda teada võisin. Aga ma teadsin, et ma ei peaks võitmanite enne lugema, kui olen eneses kindel ja usaldan oma lauset. Talon valged juuksed ja valge habe. Ta toetab lõuga rusikatega ja vaatab mind silmanurgast, mitte vihaselt. Ja ka mitte pilkavalt vaid kuidagi nii, et valvaga valvama tuld. Veeda õhtut, kirjuta väsi ära. Kirjuta luuletusi TTÜ demokraatia teostamiseks. Aga ära kujutlejad, kirjutamine võiksin iial õnnelikuks teha. Või demokraatia kunagi teostub. Mõtlen sageli sellele vanale naisele, kes oli oma rahva viimane. Tal ei olnud kedagi, kellega oma keelt rääkida, septi koos temaga hauda minema. See juhtus nii hiljuti, et naise jutt jõuti linti võtta ja nii teatakse tema keelest rohkem kui paljudest teistest, mis on tervikuna hävinud või säilinud ainult kivitahvlitel või suri linnadel nagu etrovskide keel. Surnud keeled on laenanud sõnu keeltesse, mis elavad edasi ja sel moel keeled surematud. Aga ometi on kurb, kui keel sureb. Meratooni keelt räägitakse veel kodukolde ääres ja vanu asju meenutades. Mega liitide valvatud mererannas elasta iki aastal üle. Nüüd on teda 60 aastat hapnikku kupli all hoitud. Aga vaevalt tõenäoline, et ta ellu ärkab. Risto on juba juunikuu. Ma ei ole jälle tükk aega päevadele arvet pidanud. Aga kell käib, ta saab 11 ja et väljas on üha valge, peab olema juunikuu. Steronksundis käis rahvast ringi suveriietega. Mina kandsin karva jope ja higistasin. Ma tunnen end napis rõivas kaitsetuna. Istusin seal, kus meie soonik istub purjes jahisadamas pingil. Soomlased istuvad seal kõik soomlased, need soomlased, kes joovad. Pakkusin oma vodka pudelit mehele, kellel oli käsivars tätoveeritud. Oled merd sõitnud? Küsisin. Tegi üks poiss positsiooni sõja ajal rindelt ütles mees. Ta oli Hämeenlinnas. Ta rääkis mingist herlondist, kes oli elanud nende vastas. Et lund oli osanud 44 keelt. Ja seal oli teada. Aga et helnud iial kellegagi rääkinud, ei olnud tema keelte oskuses mingit märki, välja arvatud siis, kui Helsingi ülikoolis juhtunud üks kord ette raske sõna midagi eile professorid ja teised dotsendid seletada ei suutnud. Jahelund suutis tänavalt võinud näha, kuidas eeldunud oma toas kirjutuslaua taga istus. Lõpuks istus ta seal ööd ja päevad. Jutustaja küsinud oma emalt, kuidas see heerunud jõuab, kogu aeg muudkui istuda ja lugeda. Ema helistanud politseisse. Politsei toimikust ei selgu, missuguse keele õppimine eed Londoni pooleli jäi. Toimikus on kirjutatud. Laual oli surnukäeulatuses suur raamat, kus olid mingid kõverikud. Surnud tundes loeb politsei juhtumi uurimise lõpetatuks ja surma loomulikuks. Ta oli üliväga sõbralik, sest ta oli kuningas, kes juhika hirmul. Olin teel kummardama uut ajaarvamist ja ta teadis seda. Seepärast usutles ta mind visalt ja mina visalt, valetasin. Sel talvekuu kuuendal päeval sündised, mesilased ärkasid, juhatasid mind mäe otsa, kus küünlad kirikus särasid ja sündised kirjasõna sai tõeks. Uus ajaarvamine magas kuldhällis suhkrutoosis mille pärijad olid unustanud surnud mehe lauale. Matteus pusib kiverit ja kõrvuti ja ülestiku mingisuguseks, karjaaiaks või linna müüriks. Marcus korjab metsas marju, tanu siin. Luukas on tahter, tabaneb pada. Johannesele tuleb pääle apokalüptiline hoog ja ta arvab, et ta on tapnud keisri. Paulus istub Hotellitoas ja näpib okast ihust. Peetrus loll kui saabas. Nutikam kui väiksed varbad ja suur varvas kokku. Hierarhia sajandid. Kui neitsi imetas, oli see õnnelik aeg. Meie pimedaid sajandeid vaevalt enam tuleb. Käik muutus, äkki sigines rahvast ja rosinat, sinna-tänna sebivad ebakombelisi mehi nagu doktor Luther. Kapitalismi isa röhitsev joodikes pildus tindipotte kunagi kuradeid keset päist. Päeva jättis kirikulukku nii sügava jälje. Usu õpetajal läheb selle seletamiseks 200 tundi. Tuulest vintsutatud pakasest kohmetanud. Ripuvad nööril nagu sanskritimärgid. Päike ei tõuse kuigivõrd. Hoov ei pääse päev otsa. Maja varjust. Lõhume puid, istume jalatallad vastamisi põrandal. Ahju küljele, antaksitud pruudirööv. Oleme tunnistajaks vokaalide märkimisele. Surmale õpime kõnelema, paotama suud. Nii nagu meie lapsed juba oskavad. Märkmed valgetes laegastes pliiatsid kenasti sinises topsis. Oleme loomingulise töötegijad, madalapalgalised tööandjad kõrgepalgalistele ametnikele. Mõtleme surnud keeles. Jumala taldadele, vesiroosilehtedele, sooja veepinnal. Kuskil tulevikus hulga aja eest. Keeled ei sure, nad rändavad. Pesu ja nõude pesemine üha lühemad päevad oni. Märke või seletada, nende varjus on, kui vihma käest koju jõudes siin ja kus kõik on nii oma. Et seda ei oma. Õhtul kui panen süüa kassikaussi ja poetan lindudele leiba. Lumi trepil on hakanud sulama. Nii see on, nagu ütleb prantsuse luulet Ta ja et me sünnime inimeste seas. Ja sureme, troostitu jumalate juures. Ükskord, kui istusin tsementpõrandal türmis, pakkus naaber mulle oma pläru. Või kui ma ei jaksanud kuulata sõnaohtrad giidi, läksin kloostriaeda istuma. Nonii tuli lehmik kandik käes, Nende omatoodang üle maha kuulus. Türmis rääkisime päti nunnaga serbia keelt. Kumbagi keelt ma ei oska. Täna on ta kriitiline ta nina lillakas punane ja ta on kriitiline, et minu värssidesse on siginenud tühja loba või mida ta mõtleb. Et nad peaksid olema tihedamad. Mina vastan, ütlen, kui ma kirjutan, olen seenemetsas. Ja seen ei leia muidu, kui loosides mete tormates sinna ja tänna. Ja kui leian seene, ei võttama üksnes kübarat. Võtan ka jala ja juure. Ja niivistikugi tahaksin kaasa. Ehkki see on lühinägelik ja rumal. Aga luuletus peab olema terve taim, mitte paljas viljakeha. Hea luuletaja ei tee luuletuse, vaid otsib need. Tulevad mulle ütlema, milline peab olema luuletus. Mulle, kes ma oskan teha hoburaua, mis passib kas või lehmasõraotsa. Minust ei saa eales oma luuletuste väärilist. Mina köhin ja kõksu naerda. Kui nemad hingavad täiel rinnal. Käin silmad Jellis. Nemad on teadlikud oma väärtusest. Pilkavad mind õhtuti hõiklevad tänavail. Päeval istuvad akuraatsed kontoris, Skopivad pliiatsiga vastu lauda ja küsivad, mis number? Olen neis kõigis pettunud. Mina lõin nad oma näo järgi. Nemad pidid olema mulle reklaamiks ja mis teevad nemad uhkeldavad kui Euroopa luuletajate foorum neile plaksutab. Mina olen siruli pargipingil ja situn püksi. Kui olen haige, kas tulevad nad vaatama? Ei tule. Kui olen surnud, kas tulevad nad lilli tooma? Ei tule. Neil pole siseelundeid. Nad ei vanane. Mina kahaneb. Kui nemad kasvavad, mina suren ja nemad elavad elu.