Panin sellele saatele pealkirjaks Marlene tiitris ja Ernst Hemingway. Armastus ja surm. Armastus ja surm on nähtused, mida igaüks meist arvab teadvat või tundvat. Ometi on nad samas nii käsitamatut, seletamatuid. Peaaegu müütilised. Müütideks on nimetatud ka tänase loo peategelasi Marlene tiitrisi, kes tuleval nädalal täpsemalt 27. detsembril peaks saama üheksakümneaastaseks ja Ernest Hemingway, kelle surmast möödus tänavu suvel juba 30 aastat. Mis sidus neid kaht omal ajal nii imetletud ja kadestatud inimest. Tiitrichi sõnul oli see armastus, kuid selline, mida teised ei mõista. Muidugi ei saa kõrvalised iial mõista tundeid kahe inimese mehe ja naise vahel ning seepärast tuleb leppida sellega, mida nad ise peavad vajalikuks maailmale rääkida. Niisiis võtan kätte raamatu, mille kaanel igavese nooruse sümboliks peetud nägu ja Pealkiri, jumal tänatud, et olen berliinlane sümarleene tiitrissi mälestusteraamat, mille järelsõnas ta kinnitab, et kõik kirjapandu on tõsi, kuigi mitte alati pole kõike lõpuni kirja pandud. Aga enne veel, kui avan raamatu, pakuksin kuulata üht laulu Malleile tiitrisi esituses. Verde disLiiben. Ma armastan sind surmani. Ma armastan sind maailma lõpuni. Inimesed armastavad 11 ja unustavad, aga mina armastan sind surmani. Mu hing lendab siis sinu juurde sinu südamesse ja sina armastad mind surmani. Ma armastan sind, surmast kauemgi. Usu, usu mind. Need sõnad on Marlene Dietrich enda kirjutatud. Muidugi pole teada, kellele ta selles laulus mõtleb kuid miks mitte ka Hemingway-le. Ja nüüd siis Marlene Dietrich, mälestusteraamat, peatükk kirjanikud, milles esimene alapealkiri, loomulikult Hemingway hiiumärk. Meie sõprus on andnud muidugi palju põhjust klatšijuttudeks. On aeg tõde kirja panna. Ma viibisin ühe laeva pardal Euroopa ja Ameerika vahel. Millal see oli, olen unustanud. Igatahes olen kindel, et see oli pärast Hispaania kodusõda. Änvoner kõikvõimsa Jacko Orneni abikaasa organiseeris seltskonnal õhtusööki ja kutsus ka mind. Kui maga salongi jõudsin, nägin kohe, et laua ümber istus juba tosin inimest. Andestage, palun, ütlesin ma, aga ma ei saa teie juurde istuda, meid oleks siis kokku 13 ja ma olen ebausklik. Tol ajal ma sedagi olin. Kuid keegi ei kavatsenud püsti tõusta ja nii ma seal seisin. Äkitselt kummardus minu kohale hiiglane, võtke istet, ütles ta. Mina olen 14.. Vaatasin hiiglasele otsa, tundsin ära Hemingway ning küsisin, kes te olete. See tõestab, kui Virumaal ma olin. Kõik oli nüüd korras, istusime neljateistkümned, kes ümber laualaevas, mis sõitis New Yorki. Õhtusöök peaaegu nagu restoranis. Mäksiims algas ja minu hiiglase sarnane lauanaaber toetas mind väiksemagi kõikumise ajal käe alt. Lõpuks saatis ta mind mu kajutini. Ma hakkasin teda esimesest pilgust armastama, ma pole iial lakanud teda armastamast. See oli platooniline armastus. Armastus, mida Hemingway ja mina teineteise vastu tundsime, oli selles maailmas, kus me elasime, täiesti ebaharilik, puhas, absoluutne. See armastus oli väljaspool igasugust kahtlust, see piiritu armastus ka pärast surma. Ehkki ma tean täpselt, et sellist asja ei saa olla. Igatahes kestsid meie tunded palju aastaid, ka siis, kui polnud enam mingit lootust, igatsust ei mingit soovi. Kui Hemingway tundis veel ainult sügavat meeleheidet, täpselt nagu minagi, kui ma talle mõtlesin. Me ei ole kunagi koos elanud, ma austasin Maryt tema naist ainsa tema naistest, keda ma tundsin nagu tema, olin minagi eelmiste naiste peale armukade. Mina olin ainult tema sõbranna ja jäin selleks kuni lõpuni. Olen hoidnud alles kõik tema kirjad ja ma ei kavatse jätta ning mõnele muuseumile või kollektsionäärile mitte seepärast, nagu ma usuksin, need või need igaviku kaasa võtta. Ma lihtsalt ei taha, et keegi võõras neist soriks. Need kuuluvad mulle. Tema kirjutas need mulle ja keegi ei pea nende pealt pennigi teenima. Ma teen kõik, et seda takistada. Ta oli minu gibraltari kaljuhüüdnimi, mida ta armastas. Aastad on möödunud ilma temata üks valusam kui teine. Öeldakse aeg parandab kõik haavad. See on väga optimistlik, kuid paraku valemaksiim tühjust, mille jättis Hemingway meisse ja maailma, ei kao iial. Ta oli kirjanik, aga ka inimene, kes kaalumata oma teo tagajärgi otsustas meid maha jätta. Aga selline oli kord juba tema valik. Kui ta Kuubal elas, kirjutasime teineteisele pidevalt. Ta vastas mulle järgmise postiga, nagu ta tavatses öelda. Vahel rääkisime tundide kaupa telefonis. Ilma et oleksin pikalt palunud, andis ta mulle häid nõuandeid ega ütelnud kunagi, et pange toru ära järgusega kudeda. Ta saatis mulle oma käsikirju ning on kunagi öelnud. Marleen armastab kirjandust ning on intelligentne ja kohusetundlik kriitik. Kui ma olen midagi kirjutanud, millega ma ise rahule jäänud ning tema seda loeb ja ütleb, et talle meeldib siis olema läbinisti õnnelik. Kuna ta tunneb teemasid, millest ma kirjutan, inimesed, maad, elu ja surm, auja käitumisküsimused, peama, tema arvamust kaalukamaks kui mõnegi kriitiku oma. Kuna ta teab, mis on armastus, et see kas on olemas või siis mitte pean ma tema arvamust olulisemaks kui mingite professorite oma. Sest ma usun, et tema teab paremini kui keegi teine, mis on armastus? See oli väga suurejooneline iseloomustus, nagu kõik Hemingway juures. Ma ei mõista iial, miks ta mind nii kõvasti armastas, nagu ta ise ütles. Fakt on see, et meie armastus elas ka sõja üle. Mõnikord kohtusime selle aja jooksul tema pakata salati uhkusest, peastada, plaani. Mina olin kahvatu ja haiglane. Aga ma võtsin viimase jõu kokku, et endast head muljet jätta. Tema teda paljude sõprade eeskujul papaks hüüda tundus mulle naeruväärne. Ma arvan, et hüüdsin teda lihtsalt sina. Kuule sina ütle, hüüdsin ikka, see oli vist ainuke pöördumine, mida kasutasin. Kuule, ütle kuule, ütle nagu väike eksinud tüdruk, kes ma nii tema kui enda silmis olingi. Taliankur, teadjamees, too, kes otsustas üleüldse parim nõuandja minu isikliku kiriku pea. Kuidas suutsime surma üle elada, Ma ei tea kes on kaotanud isa või venna, mõistab mind. Sa lihtsalt eitad toimunut, kuniks halvav valu südamest kaob. Siis elad edasi nagu võiksid tedagi enam ei ole siiski kunagi juhuslikult kohata. Astud edasi oma teed hoolimata teadmisest, et tema ei tule iial tagasi. Valuga võib harjuda. Siinkohal tahaksin tsiteerida mõningaid lauseid, tema kirjadest mõningaid Hemingway ütlusi, et saaks selgemaks nende tunnete tugevus, mis sidusid mind selle suure mehega ja ka tema huumor, mis mulle nii meeldis. Ettevaatus on saatuslik neile, kes pole ettevaatlikud sulle ja mulle. See kiri on kurvem kui Šveitsi ja Liechtensteini ühtekokku. Elu oli lihtsam sõtkens valdis rindel. Mõnikord unustama sinu olemasolu, nii nagu ma unustan oma südamelöögid. Valu ei anna järele, sellest saab vaid harjumus. Harjumusi on minu jaoks hea asi, enamus inimestest peab seda millekski halvaks. Aga valu suhtes on ta minu meelest lausa soovitav. Nii arvast ka Hemingway. Ta seletas mulle seda ükskord, kui mul oli probleeme. Tema omadega võrreldes olid õige tühised. Ta õpetas mulle kõike elu kohta. Mina tundsin vaid emaarmastust selle peale ta naeratas oma kibemagusat naeratust nagu alati ning tavalist igapäevast armastust. Ta ei õpetanud mulle küll midagi uut, aga tema nõusolek kinnitas mu salajasemaid mõtteid muutis neid tõeliseks ja tugevaks ning andis neile millegi uue varjundi. Ta õpetas mind kirjutama ja hoiatas, et ma ei kasutaks liiga palju omadussõnu. Kirjutasin tollal artikleid ajakirjale, leidis õõmsianal. Ta helistas mulle kaks korda päevas ja küsis, kas sa oled oma külmkappi sulama pannud, kuna ta tundis kõiki algajate kirjanike väikseid nõrkusi ka klassikaliste ettekäänet, vahest peaksin tegema hoopis midagi muud? Ma tunnen temast kohutavalt puudust. Kui oleks elu pärast surma, räägiks ta minuga minu pikkadel unetute öödel. Aga pärast surma ei ole elu. Ta on lahkunud meeste alatiseks, mingi valu ei too teda tagasi ning minu igatsus jääb igaveseks igatsuseks. Aja möödudes õpid edasi olema, tegema head nägu, halva mängu juures, leppima sellega, mida varemalt taluda ei suutnud. See on mingi alaväärtuslik elu, mida Hemingway alati põlgas ja mina ka. Nii kaua, kui ta veel meie keskel oli ja sellest rääkis. Viha pole hea vahend valu vastu. Viha, mida sa tunned, kui keegi on su maha jätnud, sarnaneb elatusmaksu nõudmisega. Ometigi olin ma vihane, kelle peale ei tea. Selline reaktsioon on tulutu. Aga kuidas seda vältida, nii võrratu elu katkestatud lõplikult, nii tobedalt põhjusel. Päeval pärast tema surma keesin ma raevust, see oli minu komme võidelda valu vastu. Hemingway oli vandunud, et ei jäta mind iialgi maha, aga kes oli mina võrreldes kõigi teistega, kelle ta maha jättis tema laste naisega, nendega, kes teda vajasid. Mina olin viies ratas vankri all. Sellele ta ei mõelnud. Ta elas nagu kõik meie veendumuses, et tema päevad ei ole loetud. Aga ta lõpetas oma elu kaugelt enne aega. Ta ise tahtis nii, ma austan tema otsust, kuid ma nutan ikka veel. Ma ei käi iial matustel. Ma ei sõitnud ka Hemingway mulda sängitamisele. Tiitrisi ei olnud kohal, kirjutasid ajalehed. Pärast oma ema matmist ei võta ma enam ühestki leinatseremooniast osa tollest päevast piisas, mul pole vähimatki tahtmist veel kord midagi sarnast läbi elada. Ma armastan elavaid ja teen kõik, mis suudan, et neid aidata. Aga nende matused mind enam ei puuduta. Ma ei saanud teha midagi selle kohutava hävitava jõu vastu, mis muudab meid jälle põrmuks ja võtab triumfeeridest kaasa nende surelikud kestad, keda oleme armastanud. Kuigi Hemingway endalt elu võttis, ei tahtnud ta kellelegi meist haiget teha. Ta armastas Maryt, ta armastas oma poegi ja ta armastas mind väga-väga. Ta armastas mind koguma tohutu jõuga, mina ei suutnud sellele iial samaga vastata. Kas sellisele armastusele saabki vastata? Ma püüdsin niipalju kui mul jõudu oli, ta teadis seda. Kuna me olime ruumiliselt teineteisest kaugel, said telefon ja kirjad meie ainsaks ideneks. Iga päev teatas ta mulle oma vererõhku, otsekui oleks äärmiselt tähtis. Aga tema pidas seda vajalikuks ning mina kirjutasin kuuldud arvud kohusetundlikult üles. Ühel hommikul ütles ta mulle, et viibib maailma kõige fantastilisemaid kohas Mayo kliinikus. Ta oskuse arstide diagnoosi, mina mitte. Aga kes olen mina, et talle vastu vaielda kellel on olnud kokkupuuteid Ameerika arstidega, see mõistab mu kahtlusi. Kirurgid on maailma parimad. Aga kui nad ei saa sind lahti lõigata ja sisse vaadata, on nad täiesti abitud. Euroopas on arstid kõrgema kvalifikatsiooniga. Neil on suurepärased teadmised. Muidugi ei maksa neilgi imesid oodata, aga suremine käib vähemalt lühema ajaga ja auväärsemat kui Ühendriikides. Ameerikas surijatega ei peenud sedda. Siin pole surmale mingit kohta, välja arvatud mullal. Ja see võib-olla on ka põhjus, miks omistavad ameeriklased matmistseremooniale nii suurt tähtsust, austust, mida nad surijatele ei omistada. Ameerika arstidele oled sa vaid raibe, noa all? Jah, Hemingway teadis, mida ta tegi ning ma ei suuda talle seda otsust pahaks panna. Kuigi minu suhtumine ellu on hoopis teistsugune. Ma olen keskpärane naine ning poleks suuteline nii radikaalselt tegutsema. Ma oleksin küll võidelnud nagu emalõvi, kui mul vaid oleks olnud aimu tema kavatsustest. Aga ta oli nii palju tugevam meist kõigist, et oleks arvatavasti mu kähku seljatanud. Jutustasin meeleldi oma kohtumisest meerivelsi Hemingway viimase naisega. Ma olin Pariisi saadetud ning elasin Shatuus ühes Pariisi eeslinnas. Kui sain teada, et Hemingway on Pariisis elav pritsis, sõitsin kohe sinna, et teda näha. Ta ütles, et võin käia duši all ja siis esitada oma raporti. Hemingway jutustas mulle, et ta oli tutvunud ühe tasku Veenusega keda ta tahaks iga hinna eest ära võrgutada. Ta tunnistas, et naine oli tema esimesed lähenemiskatsed tagasi lükanud väitega, et ta olevat vilets armuke. Hemingway lisas, et ainult mina võin teda nüüd aidata, kui ma nõustun tüdrukuga rääkima. Võimatu on seletada, miks ihaldab mees just üht kindlat naist. Mary Wells oli väga jäiga hoiakuga ning mitte eriti ihaldusväärne. Ta oleks arvatavasti elanud edasi oma vaikset ja rõõmutute elu nagu enamus temasarnaseid naisi, kui ta poleks juhuslikult jäänud ette Hemingway eile, kel polnud juba pikka aega olnud mingeid armuseiklusi. Meerivelf, ei armastanud Hemingreid, selles olen ma kindel. Kuid sellel tagasihoidlikul silmapaistmatud rinde korrespondendil polnud ka midagi kaotada. Võideldes oma tahte vastu asusid mulle usaldatud missiooni täitma. Kohtusime Revalsiga ning me vestlesime. Ma ei taha teda, tunnistas mulle see väike olevus. Jätkasin kangekaelselt, lugesin üles kõik Hemingway positiivsed omadused. Soovitasin tal võrrelda oma praegust elu sellega, mis ootaks teda kirjaniku naisena. Minu pingutused kandsid vilja. Ennelõunal hakkas ta vastupanu nõrgenema. Lõunas kritsis on alati äärmiselt oluline sündmus. Sel ajal on daamid valmis järeleandmist, eks oma plaanide muutmiseks meerivelsch tasku veenus. Veerand lõpus teatas ta mulle, et ta otsustab asja kaaluda. Pidin andma Henning veile meie jutuajamisest üksikasjaliku ülevaate ning lausa värisesin, kui lähenes õhtu Mary Wells ilmusega sädeleva naeratusega ning võttis tema abieluettepaneku ainsa tunnistaja minu juuresolekul kohe vastu. Ma pole kunagi näinud õnnelikumat inimest kui Hemingway tol hetkel. Ta oskas üldse õnnelik olla, rohkem kui me kõik kokku ja mis veel tähtsam, oskas seda ka välja näidata tema tohutu keha, neist pilduvat sädemeid, mis langesid ka meie peale ja peegeldusid Me silmades. Varsti pärast seda sõitsime tagasi rindele ning sõja ajal ma Hemingway diameerivelfi enam ei kohanud. Hemingway võime õnnelik olla tundus nii kokku sobimatuna tema ilmse lootusetuse ja traagilise lõppotsusega. Realist, nagu ma olen, ei suuda ma sellist vastuolu kuidagi mõista. Täpselt nagu minulgi oli tal arenenud vastutustunne ning see ei sobi kuidagi tema enesetapuga. Võib-olla tunnetas ta, et tema, täiskasvanud lapsed ei vaja teda enam. Võib-olla oli tal lihtsalt kõigest kõrini, kes teab, kui keha ei reageeri enam nii nagu varem, kui aju ei tööta enam nii sujuvalt, kui oled harjunud siis on aeg süda rindu võtta, kui suudad ja küünal ära puhuda. Senini pole keegi suutnud seletada Hemingway vabasurma põhjuseid. Mina arvan, et see oli pigem mõtlematu tegu kui teadlik otsus. Äkki tegutses ta mingis transiseisundis klammerdunud selle viimase oletuse külge. Igal juhul olen aga veendunud, et ta ei toiminud oma isa eeskujul. Et mälestused ei olnud nii painavad. Hetkel, mil ta vajutas päästikule tuli tal võib-olla midagi ammust meelde, mis teda eksitas. Ma juurdlen liiga palju, tean ju, et ta oli väga õnnetu. Kõik, mida Hemingway, biograafid või need, kes end selleks nimetavad, temast kirjutanud on, pole muud kui pask, nagu ta ise ütles. Tänaseni pole ma lugenud temana ise kirjutatud raamatut, mis kindlasti palju tobedaid väljamõeldisi ümber lükkab. Aga ma kahtlen, kas tal on õnnestunud tabada ja edasi anda Hemingway erakordse isiksuse tervikut. Suhted, mis on sidunud mind erinevate suurmeestega, on arvatavasti üsna raskelt mõistetavad. Mul pole ka kavas neid lahkama hakata. Oma viga, kui te aru ei saanud. Kui teid huvitab ainult füüsiline armastus, siis võite selle raamatu kohe kinni panna, kuna selle kohta ei kavatsema midagi öelda. Ja õige lihtsal põhjusel ma pole sel alal eriline asjatundja. Kogu elu jooksul on füüsiline armastus olnud minu jaoks armastuse kui niisuguse osa ja ainult seetõttu pole ma õppinud tundma niinimetatud põgusat õnne. Minu armastus Hemingway vastu polnud mingi õletuli. Võib-olla polnud me lihtsalt piisavalt kauaks koos samas linnas. Kunagi ei juhtunud meie vahel midagi. Kas oli siis tema mõne kenakese tüdrukuga koos või oli mul palju tegemist, kui tema vaba oli? Ma vihkan ebaselgeid olukordi ning olen alati jäänud truuks oma põhimõttele respekteerida teist naist. Nii olen mööda minnes kohanud paljusid imelisi mehi otsekui laev, kelle tee ristub pimedast, teise laevaga. Aga ma usun, et nende inimeste armastus minu vastu oli püsivam kui siis kui ma oleksin nende sadamasse ankrusse heitnud. Nii kõlas peatükke Ernest Hemingway Marlene tiitrissi mälestuste raamatust. Ma ei tea kahjuks, kas Hemingway on midagi sarnast kirjutanud Kadiitrissi kohta, kuid ühe tema arvamuse ma siiski leidsin. See kõlab nii. Ta on vapper, ilus, usaldatav, armastusväärne ja suurejooneline. Igav pole temaga kunagi. Ka näeb ta ennelõunal särgis ja pükstes ja Ameerika sõduri saabastest sama hea välja kui õhtul või kinolinal. Tema ausameelsus niisamuti kui been, elud, koomika ja traagika tunnetus on süüdi selles, et ta ei suuda kunagi tõeliselt õnnelik olla, kui ta ei armasta oma armastuse üle. Võit aga nalja heita, kuid siis on see võllahuumor. Kui tal poleks midagi muud peale hääle, võiks ta sellega südameid murda. Kuid tal on lisaks veel ilus keha ja aegumatu võluga nägu, ükskõik millega ta su südame murrab. Kui ta vaid siis kohal oleks, et seda jälle kokku lappida. Julm ja ebaõiglane, pole ta iial aga vihastada, jah, seda ta oskab. Ning lollid inimesed käivad talle närvidele, seda ta ei püüagi varjata või ainult siis, kui antud loll pea on mingis hädaolukorras, kes kas või mingil määral hädas on, võib arvestada tema kaastundega. Marleen püstitab endale ise elu reegleid, kuid mõõdupuu, millega ta mõõdab enda ja teiste käitumist, pole mitte vähem pange kui 10 käsku. Arvatavasti see teebki ta nii salapäraseks, et nii ilus ja andekas naine, kes võiks teha, mida tahab teeb aga ainult seda, mida ta tingimatult õigeks peab. Igatahes pole ma iial kohanud Marleeini ilma Edda poleks puudutanud mu südant ja mind õnnelikuks teinud. Kui ta seega veel salapärasemaks muutub, on see üks ilus saladus. See on saladus, mida me juba ammu teame. Hemingway arvamusega tuleb vist nõustuda. Saladuseks on Marlene Dietrich siiani jäänud. Võib-olla kunagi saame temast rohkem teada, aga võib olla ka mitte. Juba aastaid elab vana ta üksi oma kolmetoalises korteris Pariisis suheldes välisilmaga vaid telefoni teel. Võib-olla on ta lihtsalt elust väsinud või tahab, et maailm mäletaks teda igavesti noorena. Aga võib-olla hoiab ta kinni oma kunagisest ütlusest, et elus on jääv vaid üksindus. Ja saate lõpetuseks valisin Marlene tiitrisi plaadilt laulu pealkirjaga üksi. Keege. Sti. Man. Remmun Lofon.