Ma kutsusin süürlasi ülikooli raamatukokku, sellepärast et mul oli selline tunne, et me saame siin nagu paremini jutu peale. Et kui mina ülikoolis veel käisin ja see aeg on meil tegelikult tühine, siis ma istusin siin peaaegu igal õhtul ja ma mäletan, et ka sina olid tegelikult päris suur raamatukogus käia, eriti just esimestel kursustel. Nii et see maja ise aitab nagu rääkida neid jutte, mis täna on Taanis. Millal sina siin viimati selles ülikooli raamatukogu kohvikus istusid? Ma on siin igal neljapäeval praegu välja arvatud viimased paar-kolm kuud, kus mul töö juures Võru raadios on kiire olnud. Ka neljapäeviti on ülikooli raamatukogus juba kolmandat aastat vist isegi juba neljas aasta jookseb Tartu Võru laste kokkusaamised ja siis Me räägime paar tundi võru keeles, Võrumaa asjadest ja siinsamas. Me toimetasime valmis võrukeste lugemise raamatu ja esimesed signaal eksemplarid jagab Marju Kõivupuu just täna välja. Nii et see õpik, mida me siinsamas kohvikulaua taga neljapäeviti tegime siis täna õhtul juba jagatakse välja kuidas ta üleüldse praegu oled elanud, oma viimase aasta talv on kuidagi õnnelikult mööda saanud ja ja nüüd julgeb seda nagu juba küsida, minu jaoks sellised raske ja ebameeldiv. Ma kardan, et eelmine oli hullem, ma ei oska isegi öelda, mille pärast. Aga eelmisel aastal üle-eelmine aasta Ta oli minu jaoks suhteliselt kerge, sellepärast et väga paljud ennenägematud võimalused avanesid ja kostabi selts ja ida-hall suutsime ajaga kaasa minna ja aega väga palju ette arvata. Ja sellepärast ei olnud raske, me suutsime välja anda oma raamatuid kõigest hoolimata ja me suutsime ka enam-vähem söögirahad oma peredele kätte saada. Eelmine talv oli kuidagi hullem, siis ma ütlen küll ausalt, et oli mingisugunegi möödunud aasta märtsikuu kui ei oleks tulnud paljulapselistele peredele ühte saksa toidupaki, kus oli palju palju söögikraami selliste, mitte selliseid, neid Untsansakassi, vaid täiesti selliste lihakonserv ja, ja jahu, Riis ja, ja sellised õli ja just sellised väga praktilised toiduained, kui seda paki oleks ma, ma, ma tõesti ei tea, mis oleksid märtsikuust täpselt saanud, aga sellest hetkest läks kuidagi kergemaks, et siis hakkas jällegi nagu minema ja see talv. Mulle ei tundunudki raske, muidugi elustiil on täiesti muutunud, praktiliselt ma ei käi poodides, välja arvatud toidupood. Ja toidud on ka muutunud üsna selliseks, nagu ma oma lapsepõlve sky sõin ikka kartulid ja ja pudrud ja karask ja sellised, mida saab üks kord nädalas poest ära tuua ja siis teha. Nii, et see selle talve üle ma ei kurda. Ma käisin tööl, töö aitab mõtted eemal hoida. Sellistest argistest asjadest ma mõtlen väga palju töö ja ilusat asjade peale ja lapsed küll ei kurda, kuidas saab üldse oma eluga praegu toime tuled, sinul on neli last, minul on neid poole vähem ja ja eks tegemist omajagu ja sa ütled, et töö hoiab mõtted argistest asjadest eemale. Seevastu lapsed toovad need mõtted sinna jälle tagasi ja kui neid lapsi nii palju, siis siis ilmselt päris keeruline on just nimelt selle igav vaevapoolega hakkama saada. Kas sa oled kuidagi oma elustiili oluliselt muutnud nüüd viimase paari aasta jooksul ka? No kardinaalselt tegelikult selles mõttes, et ma olin peaaegu kuus, vastad niimoodi, koduperenaine ja lapsehoidja kasvatasin oma lapsi ja nad olid nii väikesed vahedega ka, et ega, ja siis ma käisin tööl niimoodi, et nädalas ühe päeva nädalas paar päeva ja siis päeval hoidsid lapsi ja õhtuti käisin seltskonnas kusagil külas oma sõpradega ja vahel öösiti kirjutasime ja aga siis mul jäi süda haigeks ja ma läksin arsti juurde ja arst ütles, et niisugusel astmel kodutöö lihtsalt mõjub tervisele soovitas mul tööle minna. Ja siis täiesti juhuslikult kuulutati välja konkurss võru raadio peatoimetaja koha peale ja siis abikaasaga soovitas, et mine, mine ja siis tema oli ka tüdinenud juba, ma ei vali muutunud täiesti jõuetuks, mu süda oli haige, ma suure vaevaga võitlesin nõude ja, ja nende pesemata riiete ja, ja põrand lappidega ma tõesti olin juba niimoodi öösiti kirjutasin laval, hoidsin lapsi ja siis veel, muidu tegin ka ja ja siis tõesti just selle arsti arsti soovituse peale ma siis võtsin selle konkursist osa ja siis minu üllatuseks ma saingi selle koha peale. Ja siis hakkasin lapsehoidjat pidama, algul mu palk võimaldas seda ja abikaasal oli ka tööd ja siis ma sain. Praegu ei ole mul peale söögiraha midagi ja ma ei saa kindlasti lapsehoidjat pidada. Praegu on mind aidanud äi lapsi hoida ja ema on käinud abis. Igal hommikul sõidad Katust varase bussiga Võrru kus sinu töökoht iseenesest ju on, kas töövõrul raadius, kuidas sa seda enese jaoks nagu mõtestavad, kas sa suhtud sellesse nagu oma missiooni tooni, mida just sina, Kauksi Ülle, pead täitma või või suhtun sellesse kohta kui ühte paika, kus on võimalik leiba teenida või suhtuda sellesse nagu kohta, kus käib seltskond, kes oskab võru keelt nagu sinagi ja kus on võimalik seda rääkida? Ma ei teagi, võib-olla kõik kokku, kõik nimetatud võimalused kokku, aga no mina ei tea täpselt, mingi selline ühegi usulahu usklik see ei ole. Aga mulle tundub, et on mingisugunegi jõud ja mingisugunegi inimesest see väljastpoolt tulev käsk. Ja ma ei tea, kas see tuleb ühiskonnast, kas tuleb kusagilt kee paramaailmast, ma ei tea seda tõepoolest. Aga, ja mulle tundub, et mul on lihtsalt käsk seda teha, võib seda nimetada ka missiooniks. Asi on selles, et kui ma hakkan tegema midagi muud ja püüan elada teisiti, saan ma lihtsalt karistada. Ma ei tea, millest see kõik tuleb, ma ei olegi selle peale mõelnud, aga sellest ajast peale, kui ma sellest aru sain, et mul tuleb teha just nimelt kõigest hoolimata seda, mis mulle tundub, pärast seda on mul kerge ja praegu olen ma Võrus igasuguseid tagasilööke üle elanud ja hoolimata kõigest need ei ole suutnud mu tuju rikkuda. Mulle tundub lihtsalt, et ka kannatlikkus ja oma aja äraootamine ja vaikselt-vaikselt oma ringi ja mõtete laiendamine. Nii et mulle tundub, et mul on seal käsk olla. Ausalt öelda? Ma ei tea, nüüd ma ootan nüüd nagu kuidas öelda järgmist käsku, et miks ma peaksin tegema. Ja vahel mulle siiski tundub, et võib-olla on see väga suur, et mu raamatud jäävad kirjutamata. Aga, ja teiselt poolt ma ei ole seda mõtet siiski maha matnud ja ma vaikselt ikka üht-teist ka kirjutan. Siiski mulle tundub, et, et ma pean Võrumaal praegu töötama ja kõige parema meelega elaks ma isegi paar aastat seal, päris mu lapsed oleksid ka sellega nõus. Aga see jääb tõesti selliste asjade taha nagu raha puudumine korteri üürimiseks. Ja ausalt öelda, ega mind võrus kutsuta ka eriti need, kes tahaksid, need ei saa mind toetada selles ettevõtmises. Palju neid inimesi, kes arvavad Võrus elades, et võru keel ei olegi mingi keel ja võrukeelsed saated ei ole mitte kellelegi vaja ja neid inimesi ja sinu toimetuses, kas sa oskasid seda ette näha? Toimetuses mul ei ole selliseid inimesi momendil järgi, ainult kes arvaksid, et neid ei peaks tegema, selles on elu nagu ümber veennud, et, et seda ei ole. Aga mul on selline konflikte mingi kohaliku intelligentsiga, kes teevad Võrumaal eestikeelset kultuuri ja mina ei ole neile nagu hammastega külge läinud, noh las nad teevad, las nad, las nad lavastavad neid eesti näidendeid ja, ja las nad teevad mind see ei sega. Aga ma ei oska öelda, mis moel segan neid mina. Ja siis, kui tahtsime luua Kagu-Eesti sellise tugikeskuse, et hakata propageerima Võrumaa müüti ja selle abil siis meelitama Võrumaale investeerijaid ja looma sellise arenguprogrammi Võrumaa jaoks, mis oleks täiesti ainulaadne ja lähtuks praegu kogu maailmasse puhkenud väikeste rahvakillukeste õitsengus siis see sai niivõrd tugeva tagasilöögi muuda Tartu sõbrad, kes olid valmis seda tegema. Siis neile öeldi nii halvasti, et see oli täiesti kohutav, ma ei oleks iialgi uskunud, ma ei ole kunagi kuulnud mitte kuskil selliseid sõnavõtte. Konkreetselt Tartu võru intelligentsi aadressil, kes on teinud ülikoolid, kes on teinud võru kirjandust, võrul raamatuid, kes räägivad omavahel tartus võru keelt. Mitte sellepärast, et tahaks midagi näidata, vaid lihtsalt ja selles mõttes kahju, et võrulased on oma lapsed ära tõuganud, kes on kunagi sealt ära läinud ja ei taha neid mitte mingi hinna eest tagasi võtta. Ja praegu on seal ainult paar-kolm inimest, kes siis keda mina tean. Nad on suutnud ennast Võrru kuidagi väga suurte pingutustega tagasi murda, kui palju neid võru raamatuid kokku on, te olete teinud, ma olen kuulnud nii kõrvalt, aga, aga pole väga selgelt kursis. Kõigega. Andsime välja kaikakogumiku, siis on ilmunud kalender on kolmandat aastat kalender ilmunud, algul toimetas seda Kaido Kama, nüüd siis Jaan Pulk ja Sulev Ivanov kive. Sulev kalender jääb nagu perioodiliseks, siis on välja antud viies kogumik juba koolilaste võru keel, sest kirjandusvõistlusest mina võromaa ja neid on siis viis kogumikku juba siis ma andsin välja raamatu susi, see on Bernard Kangro näidendi hunt, tõlge ja selle ma tegin selle pärast, et öeldi, et Võru teater mängiks küll võrukeelset näidendit, aga neil ei ole Pole ühtegi. Nüüd on see näidend küll ilmunud, aga ma ei ole siiski kuulnud, et Võrumaal kuskil võrukeelset näidendit mängitakse. Kahjuks ei, kahjuks loobusid need, kes olid nõus selle raamatu sponsorid ja ma pidin ühe mulle määratud stipendiumi eest selle välja ostma, nii et nüüd ma olen umbes 1500 Bernard Kangro näidendi sussi omanik ja mul on neid väga raske ja aga ma siiski. Meil on küll selline imelik tunne, et kuidagi et kodus on kõik ligadi-logadi ja võlad ja mina siis ostan raamatut välja, aga mul ei jäänud muud üleöö. See oli suur häbi, et noh, ma ei suutnud seda välja, aga õnneks on trükikoda täht minuga väga kannatlik olnud. Kui nüüd kõndida ringi Võru linnas ja, ja sõita natukene väljapoole ka, kuidas inimesed näiteks kaupluses omavahel räägivad? Kas nad räägivad võru keeles või kuivõrd palju üldse räägitakse võru keelt Võrus ja Võru ümbruses? Mul on endal sellele küsimusele päris raske vastata, sellepärast et oma noorpõlve saanud aru, et neid keeli mitu on ja ma kardan, et selliseid inimesi on Võrumaal veelgi. See harjumus suhelda vahepeal ühes, vahepeal teises keeles, inimestel kuidagi nii veres. Aga Ma ütleksin siiski, et ükskord Lui Niilo ütles, kui ma olin töötanud Võrus poolaasta aega, olin siis töötanud, nüüd mul sai kaks aastat see kevad täis. Et sellest ajast peale, kui võlur Raadio on nüüd see aasta aega võru keelt propageerinud, et talle tundub, et Võrus räägitakse seda rohkem kui siis, kui ta siia Võrru uuesti tagasi tuli. Tema on ka tagasipöördunud võrulane Tallinnast. Ja selles mõttes. Mulle tundub, et siiski mingi noh, räägitakse rohkem ja räägitakse ikka päris palju, nii et mind tegelikult hämmastab see, et kui palju võrulased seda räägivad ja, ja miks nad siis selle juures ei taha, et seda räägitakse raadios või noh, aga ma leidsin sellele siiski ka ühe lahenduse. Ja lahendus on mingi selline, et see on võrulaste püsimise saladus ja see püsimise saladus on selline, et ennast mitte näidata ja mitte avalikustada, et muidu võib midagi juhtuda, tuleb salaja ja kodus ja järele jätmatult olla, see on juba selle võrumaalaste, nende piiridega ja see on tegelikult eraldi soome-ugri rahvas, aga nad pole kunagi ennast rahvaks kuulutanud ja ka praegu sellele mõttele, et kuuluta võrulased soome-ugri rahvaks ja siis astuda sinna maailma kõikide pisikeste rahvaste perre. Siis sellele on reageeritud väga kurjalt. Valdo raudvasar on tõstatanud minu vastu süüdistuse, et ma olen Eesti lõhestaja, aga siiski see süüdistus pisut paneb mind muigama, sellepärast et, et mis võiks siis üks naisterahvas oli, kolmekümneaastane, suudab nüüd selle Eesti kaheni pooleks teha ja ja eestlased õnneks nii ei arva, mul on väga hea meel, et eestlased on väga suures osas saanud aru, et tegelikult see, kui ma võrumaad püüan niiviisi ise teadvusele ärgitada või, või seal tööd teha, et kuidagi tuleb Võrumaa arengule kasuks ja, ja rikas ja eneseteadlik Võrumaa on Eesti jaoks ikkagi suurem rikkus kui selline vaene kolgas, mis ajakirjanduses praegu tehtud on, et kus toimuvad mingid politseinikke, paugutamised ja korteri ärastamised ja mingi selline kohutav pilt, mis praegu ja siis Kagu-Eesti keskus toodud. See kõik on kuidagi kuidagi minu meelest see ei aita minu meelest ainult müüdi loomine, inimeste iseteadvuse tõus ja noored inimesed, kes püüavad Võrumaale tagasi pöörduda ja seal siis oma ideid läbi viia. See on nagu ainuke pääsetee, mina teistsugust ei näe. Sa lugesid neid raamatuid üles, mis on võru keeles ilmub, aga sai öelnud, et nende raamatu hulgas on ka sinu enda luuleraamatut mis on ju samuti võru tõelised. Millal sa viimati kirjutasid luuletuse? Eile kirjutasin ühe portsu valmis. Ma olin veetnud kolmapäeva oma 10 raadioajakirjandusse õpilasega, kellega me teeme selliseid treeninguid, et kui Võru raadio läheb eetrisse päev läbi, et me saaksime seal hästi hakkama. Ja Võru noorte seltskond väga inspireerib. Me oleme seal vaielnud paljuga võru keele üle ja, ja selle kasutamise üle raadios. Me jagasime ankeedid välja. Teeme küsitlusi inimeste hulgas, et teada saada veel arvamusi, enne kui lähme ja siis seal mitu punkti tekitasid vaidlusi. Ja see väga inspireeris mind, ma väga vajan sellist keskkonda. Võrus on mõnikord mulle seda puudus, et keskkonda, kus ma saan rääkida, vaielda ja, ja lihtsalt olla inimestega, kes midagi tahavad mõelda. Kahjuks on seal osa asju väga suletud. Ja selles mõttes olid väga inspireeritud ja siis ma kirjutasin viis, kuus luuletust, aga viimasel ajal ilmselt on ajakirjanikud. Mulle kuidagi mõjunud luuletamise juures imelikult, ma ei oska öelda, kas see on halb või hea. Ma kirjutan kuidagi kolmandas isikus ja kirjutan praegu sellist sürrealistliku tsüklit lüscilly loo. Ja siis ma kirjutasingi natuke Lischilli lugusid. Ma tean küll, ma olen sinuga varem ka teinud, kaks intervjuud, et sa ei mäleta oma luuletus või vähemalt ütled, et sa ei mäleta luuletusi ja seetõttu ei ole mul kunagi õnnestunud sind panna mikrofoni ees luuletust lugema. Aga kui ma mõtlen selle peale, et see oli alles eile, võib-olla siiski sul midagi on? Ma avan kohe mikrofoni ees oma käekotti, ma kavatsesin neid nimelt siin raamatukogus ümber kirjutada, kuna kodus lapsed millegipärast tahavad väga alati luuletamisest osa võtta, aga see ei tule kunagi kasuks, aga ma vaatan, kas ma tõesti võtsin kaasa. Aga kuna need puudutavad natuke võrumaalasi, nad ei ole veel päris valmis, aga siiski. See on päriselt sündinud loo põhjal nagu kõiklissili lood Lifilist says veere Liinan ja Kõllakse bussi Jetra vahele saadet tuleman, piletit ei ole, kelgatki. Käed kohmetu SÕNA sirises tund ruttu ristil viskas kannatuse kõrvale ja märke õhku. Luks imp autu Kuiginalist sillile meeldise nuummehed joovad vett ja jala Vaisisse sutikese nuka, kel kes sõitva Kädi laki Mercedese borš, see ja nii edesi võru, no Kossad rehvat Lis sildid, et teda sõidutama, tükita spordiga. Sest ta tule, Silnest käe peatas, mis ei ole hele Ailos muusikat, Lizzil ei tunne ahe Amissedilist illist suurt vällegi. Joossetega ei vii selleski õigessaazlizzil jõud. Nii läkski nagu yks risti-põiki kaarigajad, sõõri püüre risti, Silly miiliadi. Kas sa suhtud sellesse käimisse kui ajutisse nähtusse? Ausalt öelda, kui ma sinna läksin, ma südamest mõtlesin, et äkki mul õnnestub seal koduneda ja mul õnnestub sinna tagasi pöörduda, ma nagu ootasin, et äkki ma meeldin seal inimestele ja mind kutsutakse sinna. Aga kahjuks ei ole midagi sellist veel juhtunud. Ei ole mind sinna kutsutud ja siis, kui väga ei kutsuta, ega siis ei ole seda jõudu, kaad kuidagi vägisi minna. Sa oled Tallinna poolega vaatanud selle tundega, et võib-olla läheks sinna või? Kuidas sa praegu nende kahe linna vahel millele. On sul mingi tõmme olemas, kuidas sa siin elad Tartus? Tartu ka niimoodi, et mul. Ega mul ausalt öelda seda, seda sellist nostalgiat ei ole, et et siin olin ma noor ja õnnelik, ma olin ülikoolis ja minu jaoks on ta ikka noh, pigem ikka inimesed, kellega ma suhtlen. Ja see, et ma siin tingimata elama pean selle keskkonna pärast, see ei ole mulle enam praegu vajalik, sellepärast et et ma suudan oma ideaale teostada ja oma asju kirjutada ükskõik kas siis mingis Suurlinnas või ka täiesti maakodus, sest see Tartu vaim on juba mu endaga kaasas. Nii et see mingist hetkest osadele inimestele saab niimoodi, et see enam ei loe, kus nad kehaliselt viibivad, aga nende hing on juba niimoodi kuidagi küpsetatud. Ja selles mõttes ei ole ka minul seda vajadust enam, et ma pean tingimata just tartus elama. Ja kui, siis oma laste pärast, sest minu meelest koolis käimiseks ja noor olemiseks on tartu küll hea, ei ole ta liiga väike ja ei ole ta ka liiga suur ja aga mõnikord mul on siiski kahju, et lapsed seda loodust nii palju ei saa. Ma ikkagi unistan sellest, et oleks ikka rikas omaks autot ja bensiiniraha ja saaks lapsed ikka igaks nädalavahetuseks maale oma tallu viia Võrumaale aga Tallinna ka niimoodi, et mu abikaasa sai hiljuti Tallinnasse tööle. Talle pakuti erialast tööd, kahjuks psühholoogi kohtadel Tartusse ei olnud. Ja siis ta muidugi ütles, et hakkame nüüd Tallinnasse minema ja siis ma isegi ei noh ma ei oska öelda, ma ei viitsinud selle peale isegi mõelda, mõtlesin ainult, et ah ei, et mine, kui tahad ja kuigi öeldakse, et peab ikka tegelikult oleks aus, kui ma nüüd niimoodi kui abikaasa on toetanud alati minu eneseteostust, et ma peaks neid aitama ka teda. Aga mulle tundub, et see oleks kuidagi Võrumaa vastu einet, et kui ma sinna Tallinnasse läheks, ma arvan, tahaksin seal hakkama, ma ei usugi, ma olen alati suutnud läbi lüüa, kus ma tahan, aga minu meelest Tallinnas on isegi lihtsam läbi lüüa kui Võrus. Võrus on minu meelest palju raskem, seal on suur konservatiivsus ja ja väga suur viha igasuguse teistsuguse olemise vastu ja ja selles mõttes ma arvan, et kuna raskem on Võrus, siis ma olen ikka Võrus. Aga kui mind seal enam vaja ei lähe ja siis minusse mingit õudust ei tekita. Aga kõige parema meelega May siirdaks mitte Tallinnasse, vaid mõnda kuhugi soojale maale. Maailmas. Sa nimetasid? Seda, ei saa mingil moel. Unistan sellest, et olla rikas, omada autot ja, ja hankida bensiiniraha ja sõita ringi. Kas sa mõtlesid seda päris tõsiselt, kas see on ka sinu unistus? Omada palju raha ja omada mingeid võimalusi elada nii nagu soovid? Ausalt öelda, see ei ole mitte minu unistus. Ja ma arvan, et ma olen juba sellises seisus, et mind ei suudaks kuidagi rikkuda ega muuta, ma arvan, aga. Räägin sellest, et mul tegelikult lastele sinna maale oleks kuidagi vaja ja mingi elukorraldus, et mingi mingi aaste raha inimesel peaks olema ja minu nõudmisel see aste on tegelikult üsna väike. Tahaks lihtsalt, et mul ei oleks kogu aeg puudus söögirahad, et lastel oleks süüa ja sealt edasi ja mu nõudlused juba üsna väikesed. Aga, ja ma arvan, et see on nagu saatuse küsimus, inimestel on niimoodi, et, et mõnele antakse noorpõlves kõik kätte ja mõnele antakse kunagi vanast põlvest kõik kätte ja ma arvan, et et elu ei kavatse mind kah igaveseks jätta mingisse sellisesse seisundisse. Ja ma selle peale ei mõtle küll või ma mõtlen selle peale väga harva, umbes niimoodi, et kui ma teoreetiliselt vestlen, aga mitte niimoodi, noh, õhtul enne ka minekut ma elan mingis sellises mühkilises enda tehtud inimsuhete maailmas ja mõnes mõttes on mul ka raske ajakirjanik niimoodi olla. Nii et ma ei pane seda tähele kuidagi või, või õieti, see ei suuda mind nagu muserdada või. Mul on paar tuttavat kõnelenud oma raskelt hingeseisundist pärast seda, kui nad on on kõndinud tiiru linnas, astunud sisse paarikauplusse ja näinud, et mingi meil ei ole sellesse kauplusse mitte kunagi asju, ehkki need asjad, mis seal müüakse, meeldivad neile, et me oleme. Nii äsja tulnud hoopis teisest maailmast, kus kõik oli suhteliselt odav ja peaaegu kõik, mida silmnegi võis üsna lihtsalt saada ka kättesaadavaks, nii vähe, kui neid asju oligi, mida see silm nägi. Ja see on teinud kuidagi nende naiste meelega, aga raskeks, et nad peavad endale tunnistama, et on asju ja on enamik asju, mis ei ole neile kättesaadavad. Kas, kas sind ei häiri, kui sa linnas kõnnid sinu luuletuses vilksas automarkide nimed läbi? Ma ei ütle, et ühelt poolt, et sa soovid autot ja viia last, lapsi sellega maale. Ja teiselt poolt näed, et väga paljudel on see auto olemas, mida sinul ei ole, nagu sa luuletusest õigesti tähele panid. Kõigepealt ma rääkisin seda, et, et esimene kategooria mehi oli siiski, kes joob vett ja suudab käia jala ja sellest rõõmu tunda. Minu meelest see Ma ei oskagi seda niimoodi öelda, ka minul on seda kõike kergem taluda, sellepärast et et terve oma eluaja ei ole ma kunagi kuulunud sellesse klassi, kes võib osta kõike, mis poes on, ma arvan, et palju raskem on inimestel, kes kunagi olid selles klassis, sellepärast ka praegune pensionäride väga suur rahulolematus. Ja sellepärast, et meie elu oli külaseks vaesemaid, kuna polnud isa ega vanaisa ja vanaema, siis toitis ennast ise omadega tööga ja minu jaoks selline ideaal, et ma toidan ennast oma tööga, see nii ilus mulle ei paku rõõmu raha, mille ma sain kellegi käest mujalt. No siiski selles mõttes, sest noh, stipendium selle, ma tunnen ka siiski, et, et ma olen selle saanud mingi oma oma loomingu või mingi asja eest, aga, aga no et kui keegi mulle lihtsalt annaks selles mõttes kindlasti unistama sellest, et tuleb mingi rikas mees ja hakkab sponsoriks mitte iialgi, mis puutub sellesse ostmis ausalt öelda. Ma arvan, et aja jooksul saab see siin siiski loomulikuks, et naistel köögimasinad on. See on selline selline asi, mis siiski jätab inimesele vaimseks tööks rohkem vaba aega ja selleni lihtsalt ei jõua nii hoobilt. Ja praegused inimesed meenutavad mulle liiga lapsi, et barbi nukud, et ma tahan kõiki ka mina nagu ei ole päris nii õnnetu, aga ma ütlen ausalt, et ma tõepoolest praegu poodides ei käi. Ja mitte nagu teadlikult, vaid pole nagu asja. Vahel ma mõnikord vilksamisi käin, kuma Tallinnas käin, aga see Tallinn on selline täiesti teistmoodi maailm. Ja seal ma käin nagu noh, nagu oleks välismaa või. Eks ta, minu jaoks olegi see võru ning riik, nii et minu jaoks Tallinn ongi välismaa. Ja ausalt öelda ilusaid riideid armastan ma küll väga. Aga ma olen neid ikka kuskilt komisjonipoodidest või vanadest kastidest, sugulaste juurest või oma sõbrannade käest. Mina olen neid leidnud ja pole see kah nii hull midagi, mul ei ole selle vastu midagi. Aga ma siiski selle eest ei kannata, sest mul on olnud paar aastat tagasi miljon laual, tõsi küll, mitte, ahah. Aga ma ei ütleks, et ma midagi iseäralikud siin sa oled üks good old positiivne inimene. Kas on midagi, mis sind noh, näiteks täna täna on ilus päikesepaisteline päev, mis siin on täna tõsiselt häirinud. Nii et sa mõtled sellele ka praegu meie jutuajamise väikeste pauside ajal. Tavaliselt mul on selline võime, ma arvan, et see ongi elus mind edasi aidanud, et ma elan siin praegu. Et kui ma praegu teen intervjuud, siis ma mõtlen intervjuu ja selle teema peale, mida ma mõtlen, ja siis, kui ma olen tööl, mõtlen ma ainult selle peale, kuidas ja hästi tööd. Kui ma olen bussis, ma mõtlen ainult, et kuidas niiviisi bussis võimalikult ratsionaalselt, et kas lugeda hommikupoolikul lugeda läbi ajalehed, et raadiosse minna, eks oleks juba mingi ülevaade. Ja tagasi tulles, et võimalikult hästi ennast välja lülitada ja viibida oma oma mõtete maailmas, et kodu tulles oleks jällegi värskelt puhanud ja saaks järgmist ringi ja alustada. Ja selles mõttes ma ei lase endale selliseid häirivaid mõtteid eriti sisse või mind ei saa sellised asjad oma võimusesse, aga samal ajal ma ei põgene oma mõtete eest, ma ei vaata televiisorit ega kuulata raadiot ja väga harva. Raamatud on küll selline asi, et kuhu ma siis mõnikord lähen mingist oma maailmast ka. Aga ma tahan just viibida sellesama maailmas ja, ja selles mõttes ma ei aja neid asju segi. Ma ei ole mind siin häirinud midagi.