Ma palusin oma tänaseks vestluskaaslaseks Paavo kivise ja meie tänane jutuajamine tuleb nendest iga kolmapäevastest jutuajamistest kahtlematult palju lühem, sest me peame ära mahtuma nende spordivõistluste vahele, mis täna eetrist kõlavad. Aga Paavo Kivine on väga kohane inimene selleks juhtunud saamiseks, ehkki taustaks tuleb siit juba Tartu kirjanike ja Tallinna kirjanike maletajate jutuajamist, me püüame ära mahtuda sellesse auku, mis on jäänud malevõistluste ja ja selle kohvi joomise vahele. Meie jutamine toimub Tartus Tartu Kirjanike Majas taas ja meie tänaseks teemaks, mille mina olen välja pakkunud, võiks siis olla sportne üldisemas mõttes, me ei räägi mingitest spordialadest eraldi ja minul kui lugejal on lihtsalt teie kirjutisi lugedes tekkinud mõned küsimused. Et te olete ise olnud tegevsportlane, aga milline on olnud teie kõige esimene kokkupuude spordiga üldse, kas te mäletate lapsepõlvest mingit sellist hägust elamust elamusõda ja ei ole olnud hägusad, vaid nad olid üsna üsna. Sest mina olen väiksest alevist pärit poiss ja seal pärast see oli niisugune kummaline seis Eestimaa all ja meie alevis konkreetselt ka, et et kõik meie isad praktiliselt tegelesid spordiga pärast päevatööd, nad hakas mängisid võrkpalli või meil näiteks jalgpalli meeskond, kes oli niisugusel tasemel, et käidi mängimas isegi Venemaa pool ja tähendab mis aastatel see oli, see oli aastatel Nov kohe pärast sõda oli mina juba täie teadvuse juures inimene. Aga ma mäletan umbes nii 48. Niisiis Paide kooliminekuni siis oli 54. Periood, oli minul täiesti niisuguse aktiivse spordinägemise ja ka isetegemise aeg. Kuidas selline päris tavaline maarahvas sellel sporditegemise suhtes, ma olen niimoodi aru saanud, vaadates vanu kroonikafilme, kuulates oma vanemate jutu, et suhtumine oli äärmiselt entusiastlik. Vot oligi, minu meelest oli see Eesti tähendab minu kogetud selle Eesti spordiajaloo kõige tuttavam, niisugune spordi suhtumise ajajärk just tähendab, et inimesed tegid ise. Ilmselt tuli ennesõjaaegsest spordi tegemisest. Oli oli jäänud niisugune. Tähendab, teeme inimestesse, et sport on, on niisugune väärtus ja pärast raskete sõja aegade lõpppuu, kus just noh, nagu inimesed võiksid, oleksid võinud mõelda kõigele muule, oma elu uuesti seadmisele, organiseerimisele oma ja. Jah, noh, ütleme oma praktilistele asjadele, kui, kui sport tähendab just siis oli, et täiskasvanud inimesed, kel kes ei olnudki mingit teab mis sportlike eeldustega sportlike taotlustega pärast pärast päeva tööd õhtuti noh näiteks võrkpalli taote niikaua kui, kui nähti seda palli seal üldse jalgpalli niisamuti ja see kuulus nagu elulaadi hulka. Aga miks seda toitis aasta-aastalt edasi, see kestis juba päris kaua aega, ma mäletan, mina olen 60.-te alguses sündinud ja ma mäletan oma lapsepõlvest ka jälge sellest samast asjast, kuidas lastele tehti spordipäevi maal, see oli päris tavaline. Et raske öelda, mina olen endale niisugust konstruktsiooni teinud, et see sport on eestlastele olnud üks niisuguse enesesäilitamise enese kinnitamise vahend. Juba ilmselt sellest ajast peale, kui, kui meil esimesed Iseseisvusajad olid ja siis, kui läbimaadlejate läbi tõstjad läbi tähendab tuntud tuntuks saanud spordiinimeste eestlased kinnitasid ennast kinnitasid oma olemasolul rahvusena see tähendab siis ilmselt see asi, mis on sulle sinu elu, ei ajaloo, ma võtan rahvust kõige raskemal perioodil olnud toeks. On muutunud nii oluliseks, et see ei saa nagu kaduda. Tähendab see spordi tähtsus ei saanud kaduda enam jäljetult niimoodi ära. Aga ühel hetkel ta siiski kadus. Kas me võime ajaliselt selle momendi fikseerida kuidagiviisi pluss-miinus kaks, kolm aastat. Kuna Eestis sport sai. Täiendust kogu aeg, ma mõtlen, suur sport linnadest sai täiendust maalt maa tühjenes inimestest noh siis enam ei mängitud ka seal õhtuti võrkpalli või, või muid selliseid pallimänge. Tähendab, inimesed kadusid füüsiliselt juba ära. Ja noh, ma ei oska siin muud öelda, ilmselt kogu see vene elu muutis ka neid suhtumisi. Aga, ja see kadus tõesti jupphaaval piiskop haaval niimoodi kuuekümnendatel veel oli täiesti moodi ilus, aga. Aga jale lõpu poole lõpu poole muidugi muutus küll kurvaks. Teie olete spordist palju kirjutanud ja ja see paneb teilt küsima, mis teid selle asja juures jätkuvalt aasta-aastalt edasi tõmbab, mis see on, mis teid köidab spordi juures? Meesterahvast köidab ikkagi mängiv üsna surmani. Ja, ja miks te ütlete meesterahvast? Aga see on tema loomusele omane. Väljakutseid vastu tähendab just just sees. Port pakub nisust, situatsiooni, täid kõige rohkem. Aga mis on see erinevus mehe ja naise vahel siin? Ja naisrahvas on ikkagi niisugune alalhoidlik, kes ei taha riske just eriti võtta, tema mängib nagu kindla peale, kuna tema viib elu edasi, tema ei või siin niimoodi väga riskida paljude asjades fort ja mäng sisaldab ühe orgaanilise osana riski. Hasarti. Tähendab tegelemist niisuguseid tühiasjaga, millega tegelikult ei peakski tegelema, tähendab, see on ju absoluutselt asi, spordiga tegelemine, tähendab meesterahval on niisugune tühja toimetamine omane naisterahvale, võib-olla vähem omal ajal tema. Kas te tahate öelda, et ütleme, kui ma tulin stuudiost ära, siis jäid just minust kelgutama naised, et noh, nende eesmärk sporditegemise juures on nagu midagi muud kui, kui sama spordiala meessoost esindajatel või. Ma ei tea, kas nende eesmärk, kui nad on juba tippspordis palju teistsugune andnud väga raskel naisterahva osas, ei ole iial osanud teha sisse elada, mis nemad. Nojah, ma jään, selle küsimus on nüüd niimoodi poolenisti küll võlgu. Ma usun, et tippspordis on eesmärgid ikka üsna samasuguste nimede punastel. Te ütlesite, titt tõmbab spordi juures mäng, kes mäng on omane kõikidele spordialadele. Noh, mina olen endale ehitanud lihtsalt niisutada konstruktsiooni, et sport, see on mängulise tegevuse üks niimoodi selgesti väljendunud alasid. Ja, ja ma, ma endast rääkides võin vähemasti öelda, et see mäng köidab mind küll hirmsasti, tähendab ise mängida ja seda ka pealt vaadata. Kas on mõni spordiala, mis on teie jaoks eemaletõukav, mida te ei soovi vaadata? Jah, on muidugi, aga ma ei hakkaks neid siin loetlema, sest et sporti teha tee parem ükskõik siis milliseid alasid, kus partimite teha lähtun sellest ma ei hakka siis siin neid spordialasid nüüd niimodi loetlema, mida ma ei vaata ja mida, mida, mille kohta ma ei tahaks nii-öelda kuigi noh, võiks. Ma saan aru nii, et sporti mõistavad paremini muidugi need inimesed, mina muide, nende hulka ei kuulu, kes on kunagi mingit spordiala ka teinud ja ja mõistab seda veremaitset suus ja näeb selle pingutava maskid, aga seda tunnet, mida ta ise kunagi kogenud ja mäletab, hästi kindlasti. Ja, ja selles mõttes empaatiavõime inimestel on äärmiselt erinev siin selle spordi juures. Mul on jäänud kõrvu nendest kommentaaridest, mida me kuuleme praegu? Selline kommentaatorite väga tunnustav väljend mõne sportlase kohta, et tema on ennast päris tühjaks sõitnud või päris tühjaks jooksnud või mida iganes. See paneb mind küsima teie käest, kas teie tähelepanekute järgi inimestel puudub selline enesealalhoiurefleks, et nad poolest teevad endaga midagi sellist, mis tõmbab nad täiesti tühjaks. Kas refleksson neid maha jätnud see kõik, mis, mis ärkab meis, kui on mingid õnnetused, mingid avariid? Ei, ma ei usu, lõpuni ta muidugi meid maha ei jäta, sportliku pingutuse juures mitte. Kuigi see tundub niimoodi, et mõned lõpetavad seal surmamaitse suus surma maitse ongi suusaga. Tähendab selle tegevus enda juures, sa ei suuda ennast iial endast oma organismis nii palju võtta, et sa ületasid selle organismil vaistliku kaitse kaitsepiiri. Kas teile on teada mõni näide, kui keegi oleks surnud finišis? Mul ei tule otsa nii-öelda, aga tähendab selle pingutuse tagajärjel surnud on, on küll jah. Ja olen kusagilt lugenud, et tähendab inimene jobu puhastverd traavio traavel hobune on kaks elusolendit siin ilmas, kes suudavad ennast surnuks võistelda. Aga kas teie näete mõtet sellisel asjal, et tõepoolest et see võistlusmoment valitseb niimoodi sinu üle, et sa, et sa kaotad kõik muud eesmärgid siin elus? Vaat siis on raske mõttega asja võtta, kui sa oled juba asjaks, see tähendab see risk on, tuleb võtta enne võistlust, Jaano sportlased võtavad, ma mõtlesin surnuks võistlemise riski, sest noh, see on siiski nii haruldane lugu, et noh, sellest ei tasu rääkida, samast jätame praegu surma kõrvale vigastada saamine ja see märkus, ta olekud ja kõik niisugused asjad, need kuuluvad kuvad mängu juurde ja need Neid on sportlane aktsepteerinud juba enne, kui ta oma tegevuse juurde asub ja see kuulub, ma ütleksin ikka veel, see kuulub naisterahva loomuse ja tema elu ellusuhtumise normaalse elemendile sinna juurde, siin siin kõrvalt vaadates tundub, see võib olla küll niimoodi kole Queeni sportlastele oimetuks kukuvad ja ei, see on absoluutselt normaalne asi minu jaoks, Berlin selle isiklikult täiesti. Ja see on üsna huvitav konstruktsioon, ainukene asi, millest mina aru ei saa, on see, et te teete vahet meeste ja naisterahvaste vahel, tähendab, ma keeldun seda momenti aktsepteerima, sest ma ei saa aru sellest põhimõttelisest kahest inimeste mõtteviisides. Oma meeleldi võiksin siis teha siin möönduse ja vaata naisterahvad ka kampa, kes ennast meelsasti tahaksid pingutada sellise astmeni, et nendega seal midagi juhtub. Ja ma lihtsalt tahtsin öelda, mehed ja naised siiski erinevad on. Ja sport on siiski rohkem meeste, niisugune enese teostamise ala ja, ja pingutamise ja rohkem kui naiste oma, ütleme siis niimoodi ütleme siis niimoodi mõelda nendele erinevatele motiividele, mis sportlase liikuma panevad siis eriti viimastes suveolümpiamängudel, Ajal, kui väga palju räägiti juba sellest, kuivõrd närune auhind on ikkagi kuldmedali eest üks korralik Mercedes auto, siis pani see vägisi mõtlema ka selle ärilisest poolest ja ja sellest, kuidas kuidas siis mõõta ühe hüppe või ühe jooksuväärtust rahaliselt ja kuidas harutada üles ümber kõik need asjad, valuutakursside ka ja nii edasi ja nii edasi. No vot ja kui suurt osa meie sportlastest paneb liikuma see, et selle eest makstakse, see meie on, on mõeldud väga globaalses tähenduses, siin see meie sportlased, Saloidud täna sõitsime Tartust Tallinnasse bussis, siis me just rääkisime sel teemal ja ja nendest suurtest raadiost, mis on sporti tulnud, need on siiski ju viimaste aastakümnete nähtus. Ja leidsime mõlemad, et raha ei, ei ole heasi. Spordis jah, võib ja võib-olla ka üldse, aga noh, praegu räägime spordist. Kui laps hakkab tegema, kui laps tunneb oma kehast rõõmu sportimisest, pingutamisest, võistlemisest, ega ta siis ju raha peale ei mõtle? Tal on lihtsalt, Ta tunneb sellest mõnu, tunda sellest rõõmu, see pakub talle naudingut. Raha tuleb mängu hoopis hiljem siis, kui maailm tahab seda, tema talle rõõmu pakkuvat tegevust ära osta. Seda maha müüa, seda kaubelda, seda vaatame, kui müüa. Siis hakatakse rahadega seal vehklema. Need rahad on läinud muidugi absoluutselt arusaamatutesse suurusjärkudes, nad ei vasta enam. Nad ei vasta enam sellele sportlikule sooritusele, kui nad üldse vastanudki on, aga, aga noh, ütleme mingi poksimassi eest maksta seal 40 miljonit dollarit või mingi tenniseturniiri võitmise eest mitu miljonit dollarit. Ega see ei mõõda selle sportlase juures ju mitte mitte midagi, õigupoolest ega ei mõõda ka me seda turniiri jälgimisei mõõda ju ka meie tunde tugevust või naudingu suurust sealjuures. Kas selle summa võiks olla nii kõrgele kruvinud otsene väljapressimine, sportlaste poole sportlast? Tõepoolest, ma mõtlen, ilmselt mitte sportlane ise, siis ei ole see inimene, vaid kogu see seltskond, kes teda ümbritseb. Ei, siin on, siin kehtivad ikkagi majandusseadused. Tähendab vaatemäng müüb, sportlane on lihtsalt see, eks seda vaatemängu seal seal esitab võime võtta mingisuguse tipteri dirigendi ega siis tema ei tee seda. Tema seda turgu ei toonud ja endale hinda teinud, et ta võib hiljem selle hinna see toru sees olles teatud hinda oma tööle anda, see on nüüd iseküsimus. Aga temast alguse küll saanud ei ole, tema, tema muusika lapse muusikahuvi ei ole, ei ole kuidagi olnud algselt seotud rahaga, raha tuleb juurde hiljem. Äri ärimehed panevad, panevad raha sellest spordile, kui hästi müüvad vaatemängule juurde. Kui päevapealt keelata näiteks sportlastele nende tulemuste eest maksmine, mis te arvate, mis toimuks meie reaalses maailmas? Mitte midagi ei toimu, seepärast sõda näiteks või ei makstud. Ja, ja Sparta õitses õilmitses omalt tasemel, niisamuti nagu ta, nagu ta seda praegu teeb, võib-olla paremini ja puhtamalt, sest et siis ju sa teadsid, et seal et seal spordivõistlus tihe sulle tasku, mitte midagi, ka sulle jääb võidurõõm tegemise rõõm, lihas. Kõik kõik see, tähendab see ei olnud enam kuidagi niinimetatud raha, ei, ei seganud, seda rõõmu sealjuures mitte midagi ei juhtu, lapsed ikkagi jooksevad ja mängivad nende ihu nõuab jooksmist ja mängimist. Teie olete hästi palju mõelnud spordi kui sellise mõtestatud tegevuse üle ja sellest palju ka kirjutanud. Kui teie jälgite spordivõistlusi, siis mida te jälgite? Võib-olla, et ma olen muutunud aastatega norivamaks selles mõttes, et et kui mul see spordivõistlust vahendatakse, siis eriti kuulda ei taha nen Kaale pikkusi tema võidunumbrisse all või teises kohas ja ausalt öeldes enamik inimesi neid ju ei tea, aga need teevad väga hästi spordireporterid, kes neid esitavad selle võistluses sportlase kohta, kui seda sportlast pea praegu, et ainsana iseloomustavat juttu. Mina, kui ma vaatan spordivõistlust, numbrid, mind seal väga palju ei eruta, mind erutab ja huvitab see, kes kellega Moody sel võistluses ennast ülal peab. Ma vaatan seda inimest ja, ja, ja ma ja ma hindan teda mõtlemist, kuidas ta võib seal olla. No ühesõnaga, kas teid huvitavad ilmed? Hea ilmet ilmet ka? Muidugi, aga kogu kogu see sportlane, sportlase olek ja olemine selles selles tegevuses inimese olek tegevusest, mis juhuslikult ütleme, on sport ja on, on otsene võistlus, niimoodi. Tähendab, inimene võistluses on see mis, mis, mis peaks meid huvitama ja, ja ma usun enamikku inimesi, kes jälgivad spordivõistlusi, on statistikas võhikud. Nad nad saavad sellest mingisuguse Ottingu ja see ei ole numbri nauding, see on ikkagi. Tähendab sorry võistlust luuakse mingist kujundeid, inimesed esitavad mingisugused kangelast, tüüpe, seal see, see kõik on niisugune huvitav asi, mis ilmselt väga kiiresti meis läbi võistluse keskel ja annab meile mingisuguse tundelaengu, aga mida me ise väga raske on meil, seda endale vanadest nagu mulgi praegu siin sõnades on seda ise loomuste kirjeldada, mis meile mõjub, mismoodi ja miks nad aga kogu kogum on. Et me saame sellest niisuguse mulje ja naudingu, eks ole ja nüüd ütleme spordist kirjutati, rääkite meisterlikkus peakski olema just selles et nad seda inimese tunnetus tavaline inimene ainult tunneb, oskamata seda analüüsida, sõnadesse panna, peaksid just nemad püüdma sellele inimesele tema eest nende, nende, tema, tema tundeid, analüüsi mees ja seletama just nende sõnadega, nagu tema tunneb, eks ole, see on nagu usklik on, kes, kes, kes usub, aga käib sellepärast kirikus, et kirikuõpetaja oskab, oskab õigete sõnana, aga temale tema usku seletada ja kinnitada, et see võiks niisugune võrdlus, võiksin kehtida. Kui te mõtlete, Meie praeguste sportlaste peale kogu see tohutu suur galerii silme eest läbi lasta, siis kes on kõik kummastavam isiksus teie jaoks, tänapäeva spordis kas eestlastest või ei üldse? Kõigi küsimus on alati, on nii. Jah, mul on niisugused. Lemmikuid, keda ma kelleks ma tahaksin rohkem teada saada ja keda ma, kellest ma midagi ma tean ja kes mulle siis meeldivad, noh näiteks noh, näiteks ütleme, Norra suusataja Ulvang kelle elu on märksa rikkam kui ütleme seal ainult ühelt võistluselt teisele käimine, ma tean, mis ta on selle kõrval teinud ja milliste elu elanud. Niisugust sajandi alguse norra. Reisija. A mul siin on seni niisuguste palju teada ja põhjamaa inimese tüüp. Ja. Olete te kohtunud kunagi ei kohtunud, aga ma just, just oleme sõlmimas lepingut oma kirjastus Olüntega tema album eesti keelde eesti keelde tõlkimiseks, eesti eesti keeles kirjastamiseks ja, ja selles elemendis teeme sellel samal põhjusel ma näiteks olen valinud ka võin Gretski kanadalased hokimängija raamatu väljaandmiseks, mis tuleb kohe nüüd paari päeva pärast poelettidele ja, ja, ja, ja on lõpetanud Rootsi suusataja, väga huvitavad need nendest. Kui ma nüüd näiteks nendest nendest valin neid sportlastest, kelle biograafiaid naiste keelde tahaksin vahendada, praegu sellega tegelen, eks ole, siis vot need need nimed, keda ma siin nimetasin, et nüüd raamatutena ilmunud ja ilmselt Moliku põhjus on ka see, et need on inimestena mulle huvi pakkunud. Mingil põhjusel siiski neid inimesi, kes sportlaste hulgas paistavad silma kui kui väga põnevad isiksused, kellel on on midagi öelda mitte ainult midagi näidata, vaid ka midagi öelda maailma, neid on ikka kahetsusväärselt vähe. Mis on selle põhjuseks, mis te arvate, miks need intervjuud, mis sportlastega meile vahendatakse, nyyd tühjad? Ja ole kaheks, niisugune sport on spetsiifiline kitsalt piiritletud ala, kus siis tema, selle harrastaja tegija saavutanud tipptaseme tipptasemel inimese, kui me võtame ka teistelt, aga tegelikult kas või näiteks kirjaniku, vaid ta ei pruugi meile alati huvitavalt rääkida huvitavalt rääkida ja, ja siis ütleme, et ahi, et ta kirjutab nii huvitavalt, et kuidas ta nii magedalt räägib? Tähendab, sportlase puhul on ka niimoodi näitama erinevaid, mõned on hästi head jutumehed juba rääkida väga huvitavaid asju oma elust, teised piirduvad ainult paari lausega. Tuleb sellega leppida, näed? Ma, Ma ma nägin, kui ma küsisin, et ei olnud minu küsimusega päriselt rahul. Kas te vaidlete mulle vastu selles mõttes, et teie mulje on teistsugune, et sportlaste maailm on, on selline rikaste inimeste vaimses mõttes maailma? Ei, ma ei ütleks. Ma ei tea, kas ma tahaks seda öelda, tähendab ma tahtsin ennetada seda võib-olla võimalikku järgmist küsimust, et et tundub, et sportlased on ta teistest inimesest nagu natukene rumalamad või ütleme siis niimoodi. Tähendab jah, võib-olla, et see tundub tõesti niimoodi ja võib-olla mõned neist kah on, aga teised jälle ma ütleks märksa arukamad kui keskeltläbi inimene, sest noh ikkagi lähtun sellest, et ükskõik, mis alal midagi suurde silmapaistvat saavutada, mis ei nõua ja ainult eks ole, suurt kõva lihast nõuab ka midagi hingest midagi peast, tähendab ei saa ju päris rumalate inimeste olla, kes on tippu jõudnud, see on loogikavastane. Kui mitmetel olümpiamängudel te ise olete käinud? Ma olen ainult kahtedel mängudel käinud. Tee kirjutasite ühtedest olümpiamängudest ka raamatu ja mina olen nii noor inimene, et ma ei mäleta, mis 72. aastal juhtus. Ma olin siis kaheksa-aastane ja mul ei ole sellest mällu mingit erilist jälge jäänud. Kuna meiega nüüd nendes ülekannetes praegu viitame pidevalt Münchenisse tagasi, siis kas te võiksite rääkida, millega on läinud Müncheni olümpiamängude ajalukku? No ajalukku on nad läinud selle kurva sündmusega, et seal tapeti inimesi esmakordselt olümpiamängude ajaloos. Araablased Äravi terroristid röövisid ja tapsid kümmekond juut juudi Iisraeli delegatsiooni sportlast ära ja selle selle sees olles see oli, tähendab, et niisugune asi juhtus üldse olümpiamängudel. Sellisel noortepeol, see oli küll vapustav. Mida te ise mäletate sellest, te olite ise seal, ma olin ise seal, jah, ja. Ma mäletan seda, et me üritasime sisse pääseda olümpia. Olümpiakülla ja ja käisime nende majade ümber, kus, kus just parajasti need pantvangid olid ja ja piilusime sinnapoole, kus terroristid maskides ringi käisid, noh tähendab see üldmulje oli niisugune. Ta oli nii masendav, et, et ühel hetkel tundus, et, et olümpiamängud ei ole mitte ainult selleks korraks Münchenis lõppenud, vaid et nad on lõppenud, noh igaveseks kui niisugused asjad hakkavad juhtuma, Tunne oli valdav või, või oli üldine meeleolu siiski selline olümpialik nagu ta praegu on, veidi veidi selline rõõmust üle keeb või, või võttis meeleolu maantee üle terve selle tohutult suure linna? Oli küll, see oli absoluutne Sopoli just hel paaril paaril päeval sel päeval ja järgmisel, kui, kui võistlus ei peetodifiku, peeti leinateenistust leinajumalateenistust nendele angente. Kahjuks see oli täiesti Valdre ja paljud sportlased ei sõitsid koju jättes võistlemata. Need nimed ei ütle enam midagi, aga, aga, aga neid neid oli õige palju. Minu jaoks on spordis õieti selles, mis läheneb spordile, mis ei olegi sport. Hästi oluline, see romantiline moment, kui mõelda sellele samale alale, mis nüüd täna on uisutamine, siis alguse on see saanud ikkagi sellistest väga kaunitest romantilistest tiigi peal Tritsutamistest paarikesed koos käest kinni on kunagi võib-olla sajandivahetusel liuelnud, kui palju teie mõtlete Nendele algsetele momentidele, kust üks või teine spordiala on välja kasvanud, kui oluline see teile on? Ma ei tea, kas ma antud spordiala algpäevadele kuigi sageli mõtlen pigem lööma mõte alati laste peale, kes seesama spordiala väiksest peale õues harrastavad ja ja siis ma mõtlen teinekord, et mõtle, mis sellest lapsed lastemängust ja lustist, et noh, et millisele tasemele seda on võimalik tõsta, kui seda vääristada treenides harjutades ja pilsi täiuseni võib, võib jõuda ühel või teisel füüsilisel spordialal. Ja ilusti on tõesti selline selline asi, kus tavaliselt paneb tähele head spordireporterid, vaikivad siis, kui esitatakse illustamis kavu halvad lobisevad ikka edasi. Aga selle kava vaatamine, see ongi meile niisugune oma ettemõtlemise, nende kujundite, mida seal jääl luuakse endast läbilaskmise aeg ja nautimise. Kui palju teid huvitavad näiteks nende olümpiamängude tulemused, kõik need tuhandiksekundid, mis praegu libisevad meil silme eest mööda, mida me ei suuda fikseerida, kui palju te teate nendest arvudest, ütleme kelgutamise osas näiteks mitte midagi? Tähendab kelgutamise tuhandlikutest ei ütle mulle midagi, nagu see ala jätab mind ka peaaegu et külmaks. Noh, ma mõtlesin, et ennem ütlesin, et et alati on parem, kui noored tegelevad spordiga, kui et nad tegelevad rakendavad energiaid milleski kriminaalses, eks ole, tähendab sellest pigem pigem kelgutamine kui, kui korterites sissemurdmine või autode varastamine. Aga jah, kelgutamine, bobisõitja asjad jätavad mind täiesti külmaks. Nii et ma ei ole neid sekundit seal ka endale kunagi üritanud meelde jätta. Aga kergejõustikus, kas te olete kursis nende rekorditega, mis praegu on? Poisis peast olid kõik maailmarekordid peas ja see, see oli täitsa tavaline poistele arsti juures, ma pean jälle siin poisid-tüdrukud kahvel lehte lööma. Võib-olla kõrgudel ka, aga poistel kindlasti praegu mina enam küll kergesti maailmarekordit peast kõiki ei tea. Et need ka vahelduvad kiiremini kui, kui varem ja ei hakka siin võib mitmeid põhjuseid olla, aga loomulikult on kergejõustik mulle märksa lähedasem kui kui mõni teine ala. Te ütlesite enne, et olete käinud kahtedel olümpiamängudel, kui nüüd mõelda sellele spordile kui mängule, nagu te ütlesite, mõelda kogu sellele möllule, mis käib selle ümber ja sellele ärile, mis käib käib selle ümber ju ka siis kas, kas sellel kõigel on ikkagi mõtet? See on üsna-üsna lai küsimus, kas seda mõttetu. Aga kui me nüüd kujutlesin korraks ette, et olümpiamänge ei oleks või teisi suurvõistlusi maailmameistrivõistlusi ja nii edasi siis oleks ikkagi maailm nende võrra vaesem ja. Ma ei ole kindel, et inimeste meeli ja tegevust täidaksid mingit mingit teised alad, mis pakuksid neile niisama palju või mis oleksid ütleme niisama kas või niisama kasutud pealtnäha nagu, nagu on need need mängud raha muidugi omaette probleem, millest võiks pikalt rääkida ja, ja siin on ajaloost teada ka õige mitu korda. Kui sport on eraldunud ainult raha nimel vaatemänguks ja siis ta tasapisi hääbunud seda juhtus juba vanade kreeklaste juures, seda juhtus möödunud sajandil. Noh, näiteks Euroopas Inglismaal elukutses sport hääbus, siis hakkas asjaarmastajate sport jälle tasahilju tõusma, tähendab puhtalt spordina ilma rahata, tasu saamata spordina ja ja nüüd võib-olla tõesti jõuab jälle tasapisi sinna punkti, kus ta sureb, sureb seda rahast raha, surma. Kas tema hinges sooviksite praegu olla Lillehammeris? Võib-olla korraks käia läbi, aga kuna ma tahaksin ka neid võistlusi vaadata, siis on selge see, et televiisorist näeb neid kõige paremini koha peal olles. Kui ma kujutan ette, et ma olen suusaraja ääres näiteks seal metsas, siis ma lähen mööda vilksatavad sportlasi ja ma olen selle võistluse sees. Potsena on nagu kordumatu elamus, teiselt poolt ma võistlust siis ei näe, selles mõttes, et ma ei tea, kes kellest kiiremini sõidab ja, ja nii edasi ja siis ma olen sel päeval, selles mõttes, ma ei tea ka, mis siis ülejäänud ülejäänud olümpia kaladel sel päeval on juhtunud, tähendab, kui ma tahan olümpiast saada niisugust täispaketti, siis ma pean teile sorry ja raadio ees ees olema. Kas on keegi eesti sportlastest, kellele teie isiklikult hoiate pöialt? Tema sooviksin, et neil kõiki läheks hästi ja isegi nendel küll väga hästi läheb, neil läks paremini, kui neil seal läheb, kui nad seal juba on. Aga noh, loomulikult, kuna ma Allar Levandi tunnel Eks sünnist peale, Me olime naabrid mustamäel elades siis ma sooviksin, et tema lõpetaks omalt poolt veel Lillehammeris võimalikult hea tulemusega.