Tere päevast, head raadiokuulajad, saatnud kohale oma sammu tagasi. Sõja sellele rahulisele. Tere päevast, räägivad, on eetris. On reede, 10. juuli aasta 2009 äsja lõppenud laulu ja tantsupidu ja mitte toimunud, sest selleks ettevalmistumine ja selle ootuses elamine kestis aastaid. Üllatas mind ja mitte ainult mind sinimustvalgete lippude ja lipukeste rohkusega. Kuid erinevalt varasema ja kui minna ajas kohe hästi tagasi, siis näiteks 88. septembris toimunud Eestimaa laul ajaga valitses seekord trikoloori värvi gammat mingisugune üksmeele, mingisugune ülim puhtus, täpsus või minugi poolest selgepiirilisus. Vaid harva paisutas tuul mõne sellise püha lipu pehmet kangast, mille värvitoone oli seganud ja valinud, mida muide suudab samaväärselt teha üksnes surematu kunstniku geenius aeg. Tookord siis nägin ma nois kümnetes erinevates sinistes mustades, eriti valgetes toonides, mida ajaproov oli omal äranägemisel kallutanud ja muutnud selle väikse rahva erinevaid elusaatusi ja kannatusi ja vastuhakku, unistusi ja lootust. Võiks isegi öelda, et nende tuhandete lippude hulgast polnud võimalik leida ühtegi ühesuguse tooni või varjundiga sinist või musta kõige vähem aga valged. Sest aeg armastab ikka valget ja puhast, oma ja meele järgi kõige ennem kujundada ja vormida. Tänaste lippude valge oli seevastu alati üks ja see sama valge lumivalge, süütu ja puhas valge ilma ühegi nurgata konaruseta erisuseta kõrvale kaldata, ise loomuta, riski julguseta nii ühtmoodi ja see tegi mind veidi nõutuks ja kurvaks, just nagu algaks kõik uuesti otsast peale. Aga ei hakka ju. Minu vestluskaaslased on täna poliitik Peeter Kreitzberg ja riigiõiguslane Ülle madise, mina olen arhitekt Ignar Fjuk. Hüva, Peeter laulupidu on nüüd olnud, sina oled seal tõenäoliselt käinud, laulnud, tantsinud, selline suur hulk rahvast. Kas see räägib sulle midagi ka meie ühiskonna sidususest? Ma arvan, et sidusus on täiesti olemas ja, ja võib-olla ta väljendab seda, et Eesti riigi idee, kuigi ta mõnele tundub, et ei ole korralikult realiseerunud peaks olema elluviidav, peab inimestel on kindlasti lootus ja usk. Et me ühtse rahvana moodustame tugeva riigi. Aga samal ajal, kui me vaatame teisi kanaleid, kus inimesed sõna võtab, võtavad arvamusi avaldavad, siis me seda ühtsust kahtlemata ei näe. Nii et minu meelest me oleme nagu, nagu üsna kaheses olukorras, kui me räägime tavainimestega, siis kriitikat selle kohta, et ühtedel on kuidagi väga hästi ja teistel väga halvasti ja väga ebaõiglased, seda on väga palju. Aga laulupidu näitab seda, et inimeste usk ei ole mitte kuskile kadunud. Aga see laulupidu ei ole kindlasti kiitus sellele, mis toimunud on. Selles mõttes ma küll ei arva, et laulupidu oleks teinud kokkuvõtte niukseid positiivse kokkuvõtte ainult sellest, mis on pigem lootus tuleviku suhtes. Sidususest mina väidan, ei ole, on asi siiski suhteliselt kaugel. Kui me vaatame seda ametiühingute streiki, töölepinguseadus ümber käivaid vaidlusi, kus nagu väidetavalt tööandjad on nagu nihukeses paremas seisus kui töövõtjad ja, ja seda vaidlust on ikka praegu liiga palju ja liiga teravalt üleval, et ütelda nüüd sidususe. Korras on, minu jaoks on laulupiduost see üks koht, kus eestlase ja, ja võib-olla ka loodetavasti eesti kodanikuidentiteet leiab väga meeldiva väljenduse. Ja seoses sellega siis, kui tekkisid jutud, et võib-olla peaks laulupeo tegema osaliselt inglise keelseks või miks mitte vene või saksakeelseks siis minus tekitas küll mõningaid küsimusi just selles mõttes, et tegelikult see on ju see pidu, kus tullakse eesti rahvarõivais eesti rahvuslippudega, kuidas ta tõepoolest kellelgi säilinud onu ehk päikse käes pleekinud noh, mis seal ikka, eks, eks enamasti on see idee arusaadav, et seal sinimustvalge lipp ja, ja lauldakse neid eestikeelseid ja minu meelest soovitavalt Häid rahvast liitvaid ja meeleolu, ülendavaid laule. Et võib-olla vähem kõnesid, vähem väga keeruliste püüan kontserdisaali sobivat koorimuusikat ja rohkem niisugust ühtsustunnet tekitavat meloodiate meeleolu. Lihtsalt seda on vaja, sellepärast et Peetriga täiesti nõus selles, et niisugustes elulistes küsimustes, et kes on vaene, kes seal rikas kui hästi kellelgi läheb, kui õiglane see on, et ühel läheb nii, teisel läheb naa. Et näiteks õpetaja palk on selline, aga ministeeriumi kantsleril hoopis teistsugune. Et eks see niisugune väike vaenu ja arusaamatuks jääb alati järele. Aga vast just see eestlase identiteet selles kõige paremas tähenduses. Et see, mis meid tegelikult ühendab, et seda peaks minu arvates kaitsma nii võimsalt kui võimalik ja laulupidu on kahtlemata üks hea koht seda teha. Seoses laulupeoga ma just tahan kui seda vaadata nii-öelda selles nagu ühiskonna suures kontekstis nagu mingisugust sidususe tunnistajat või üksmeeletunnistajat, siis see, mis laulupeo näol välja kukkus siis ma arvan, see ei ole mitte juhus, esiteks ei ole ka kindlasti mingisugune matkimine ala viisil, et noh juba 100 aastat ja rohkem seda laulupidu olnud, aga et noh, proovime kopeerida, teeme nii, nagu meie esiisad tegid vaid see on nagu näide sellest, et kui midagi tehakse või kui tehakse tööd või kui tehakse seda tööd koos, siis see tõstab kõigi osaliste vastutust ja osalust sellest ja mõistmist. Ja sellisena ta toodab hoolivust ja solidaarsust, et tegelikult see, kui me räägime või kurdame taga seda nii-öelda ühiskonna sidusust või solidaarsust, siis tegelikult Me eeldame, et see sünniks niisama, et lihtsalt et inimesed peaks olema lihtsalt kas sõbralikumad või või, või, või, või ennast kuidagi teisiti häälestama. Inimene iseennast häälestab, töö häälestab inimeste vastutus. Ma arvan, et su jutus on piisavalt suur protsent tõtt ja lahke sinust ja ma, ma ikkagi rõhutan seda, et see laulupidu näitas seda, et rahvas soovib üksmeelt, et see on, see on tegelikult järekonna selline üksmeele soovis ei ole, ei ole niivõrd võib-olla kokkuvõte, unustatakse ära kõik halb, mis seal olnud ebaõiglus, mis seal olnud ja tullakse uuesti selle joone peale, me tahame koos teha, me tahame koos olla ja, ja me tahame selles riigis ja selle rahvusena ellu jääda selle keelekandjana ja selles mõttes ta on tõesti nagu järjekordne meeldetuletus meie identiteedi vajalikkusest ja selle selle jätkamise vajalikkust. No üldiselt ma arvan, et, et kui sa juba eelmine kord nagu mingisuguse halva alatooniga, mainisid, et meil on nagu kriitikat väga palju või siis ma arvan tegelikult vastupidi, et, et kriitika on ühiskonna niisugune terve avaldumisvorm. Nüüd hiljaaegu siis kui enese ikka ka enese 11 pidevalt kritiseeri mõlemad, aga no näiteks selle niisuguseks suureks väljenduseks oli nüüd hiljaaegu see, mida kroonis siis presidendi poolt, et karistusseadustiku välja kuulutamata jätmine selline väga tugeva kodaniku liikumisena lausa läbi internetti läbi artiklite surve sellele nii ei tohi, nagu kavatseti, tähendab selles mõttes ühiskond on mitte ainult lihtsalt kriitikalembene, vaid ta on valmis ka nagu hammustama, ta on valmis oma õiguse eest seisma, tähendab kui eeldada, et kõik oleks nii-öelda rahvatantsu ja laulupeo viisil selline sõbralik ja, ja laule laule lisal või tantselda, siis siis selle tulemuseks oleks surnud ühiskond. Ma arvan, et, et tegelikult see, et me oleme hästi iga päev hammastega võimu kallal kinni, teravalt, see on minu arust hea ju. Noh, eks see mõttelaiskus ei lase vast tõesti sündida, sellepärast et täiesti jagan seda arvamust, et juhul kui kui inimesed enam ei jälgi, võib-olla seda, mis toimub, ei viitsi, ei oska, ei julge kujundada oma arvamust ja ei soovi seda pigem välja öelda, et siis on tegelikult tõepoolest kuri karjas. Aga mis puudutab seda, et miks võib-olla nii nagu keegi kurjalt ütles, et see ametiühingute streik oli näiteks justkui halevisin ja ja et, et parem, kui seda poleks olnudki, et ei oleks oma läbi teinud või et või et mille pärast et mille pärast inimesed mingi asja vastu ei protesti ja nüüd sa Ignale tõid välja, et vot üks juhtum, kus tõepoolest üks hulk inimesi, kes teadlikult või teadmata Riigikogus pöördus tagasi totalitaarse ühiskonnamallide juurde, kus kus iga inimene tehakse potentsiaalseks karistatavaks ja siis riik kas halastab või ei halasta, kusjuures mitte seoses selle teoga, mida inimene toime pani, ei pannud, vaid võib-olla ka seoses mingite teiste tegudega. Ei noh, see oli niivõrd üle piiri minek, et siin on, oli tegelikult päris üllatav ja samas hea meel näha, et ikkagi inimesed suudavad ühiselt reageerida. Aga millal see minu meelest siin ühiskonnas probleem on, see, et informatsiooni on tegelikult erakordselt palju. Ja, ja see on võib-olla see põhjus, miks ei tule reeglina välja ei streik, ei mõttevahetus näiteks põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse teemadel kõrgharidusreformi teemadel, et lihtsalt inimesed ei suuda enam jälgida, ma arvan, et inimesed on väsinud ja, ja kes me siin kõik nüüd vaatame, avastame Facebooki näiteks ja kõiki neid uusi kommunikeerimise vahendeid siis siis me näeme, et kõikjal käivad need otsingud, et kuidas saada seda informatsiooni, mis mind huvitab ja suuta sellele reageerida. Näiteks streigi kohta nii palju, et kui me võrdleme ennast Taaniga, siis meil on ametiühingutes kuskil natuke üle 10 protsendi liikmeid, Taanis on seitse-kaheksakümmend protsenti liikmed, meil on erinevad ametiühinguorganisatsioonid, kes siis omavahel läbi ametiühingu enda sees ei suudeta konsolideerida oma jõudusid, et noh, selles mõttes me ametiühinguid natuke teises situatsioonis aga aga Ülle jutule lisaks mõtlen mind laeng nagu, nagu kergelt masendanud aastaid, see ei ole mitte selle viimase seaduselugu, vaid on see, et mingit vana fundamentalismi üritatakse tappa uue fundamentalismi, ikka. Mina olen absoluutselt fundamentalismi vastane ja ma arvan, et demokraatia ongi see, mis peab võimaldama koos eksisteerida erinevatel vaadetel ilmad, seda minnakse seaduse või füüsilise jõuga maha suruma. Ja vot selles viimases seaduses ma näen ka sellist tahet nüüd praktilist jõuga maha suruda. Igasugune teistsugune mõtlemine, veneaegne mõtlemine oli õudselt halb, igasugune asi, mis seda meenutab, see tuleb eos maha suruda, ei mingit sotsialismi, ei isegi mitte solidaarsust või midagi sellist, see ei ole ka selle seaduse objekt, aga, aga see nähtus on, on veidi laiem, see on, see on fundamentalism, mis on tegelikult osalt ka terve Lääne-Euroopa üks üks suur probleem, sadu aastaid. Muidugi vastan sellele on postmodernism oma täieliku relatiivismiga, mis on teine Pärnus, aga Eesti häda eriti eriti poliitilise mõtlemise ühelt suunalt. Ma näen seda riigikogus, ka on minu meelest niisugune väga lihtsustatud jõuga ära tegemine kellelegi või millelegi. No see on nagu selle suure plaani või konteksti mittemärkamine või mittemõistmine nüüd olemas saates käsitlenud segiläbi mitmeid erinevaid teemasid. Aga ma tahaks sellesse selle laulupeoga veel ühe ühe sellise mind kummitama meenutuse teha. No nimetati ju seda laulupidu ja selle kujundiga oli jõle mõnus ka seda jälgida seal sees olla ühiseks hingamiseks. Et näete, need seal on nagu mina, et mina olen nagu nemad, et see, see rütm oli nagu läbi selle kujundi, see oli nagu mingisugune selline mõtteline ikoon, mis neid päevi kandis ja väga harv on, on see, et et enne tuleb see nagu asja seletamine ja siis alles tegu, laulev revolutsioon, revolutsioon toimus ära alles hiljem, jõekene seal laulev revolutsioon. Aga kui jätta nüüd see, ütleme, esimene päeva kõrvale, siis teine päev jälgis, teise päevaga jälgis just nii see kava oli kokku pandud mingisugust sellist mõnusat ja samas seletamatut eesmärki, no et oleks hea koos hingata, et keegi hakkaks hingeldama. Et jõuaks ilusti lõppu. Ja see lõpusuund oli võetud väga selgelt, see oli ka kavas näha sellise emotsionaalselt hästi sügava ja varjundirohke lahke, sõbraliku. Niukse kirgastava poole eelviimane laul oli. Ma lendan mesipuu poole ja siis pidi järgnema sellele Mu isamaa on minu arm mida sa veel tahad. Aga siis oli just nagu mingi lühis, algas mingi arusaamatu, kohatu ja tundetu ja ütleks isegi kultuuritu räuskamine lipuga seonduva, mis peaks tulema südamest paberilt mahalugemine. See oli minu meelest nii kohutav see, see seal, see, see sõnum, mis ei olnud üldse siiras, ta oli nagu mingisuguse õpitut mitu korda unustatud ja siis meelde tuletatu kordamine, mikrofoni sisse karjumine. Ja nüüd ma olengi juba terve see nädal elanud selle siukse kõhedusega, et, et keegi oskas selle ilusa peo lõpu mingisugusel kaalutlusel, mida ma ei oska isegi seletada. Nagu ära rikkuda. Ma ei kujuta ette, et Eestil oleks rahandusminister, kes ei oskaks raha või haridusminister, kes oskaks raamatut lugeda, aga näed, meil on selline kultuuriminister. Jaheksin. Kindlasti probleemid on ja need probleemid märgata ära enne, kui see asi ise aset leidis. Ajakirjanduse veergudel ju püstitati probleem. Ja sellest, et aastast tervikuna üsna üsna laialt. Aga noh, minu meelest mis mulle ei meeldi, ma olen küll poliitikaga ma ausalt öelda. Isiklikult tunnenic teatud piinlikusmaid topib oma nina igale poole ta, ma tahan rääkida seda, mis, mis mu südamest tuleb. Et ma ei taha minna häälte korjamise nimel ja nihukest ebaautentset juttu ajama, et räägin ühte ja tegelikult mu pea ei mõtle sellele kaasa. Kui ma näiteks vaatan, Ameerika president raamatus on mulle alati muljet, inimene räägib seda, mida ta mõtled, kui ma vaatan poliitikuid see oli ükskõik millises kanalis, siis mul on tunne, et nad räägivad, kalkuleerivad, mis võiks natukene hääli tuua. Ja võib-olla mõni koht on selleks lausa kohatu, et minna minna selliseid hääli endale tekitama. Et selle muidugi publik tunneb ära ja eks me oleme siin näinud aegade jooksul ka selliseid, et inimesi, kes on kandideerinud, jaan praktiliselt nähtaval olnud väga palju. Aga kuskilt inimeste tekib äratundmine. Kuigi see nõuab haridust mõnevõrra. Aga see on, see on tõsine probleem ja kindlasti see on see, mis kogu ühiskonnaeetikat ja toimimist mõjutab, nii et ma arvan, et et poliitikud ei peaks oma ennast igale poole paigutama ja, ja, ja ütlema sõnu, mis neil võib olla päris südamest, alati ei tule. See on jah, üpris häbiväärne, kui nõnda tehakse, aga samas ma julgeks vastu vaielda selles osas, et kas, kas nüüd laulupidu sellepärast päris käest ära läks või et kas need päriselt see meeleolu kadus. Et seda vast ei juhtunud, kui siin me nüüd kõik oleme natuke oma tunnetest rääkinud, et siis ma jätkaks, et kui mina seda kõnet kuulasin, jah, tõepoolest, ma olen helidele muusikale vist üpris tundlik, et erinevalt silmadest, mis hästi naelis kõrvad kuulevad väga hästi. Et siis tõepoolest niisugune vilets heli, kes muusika, disharmooniat, see mind hästi häirib. Ja siis on ka see omadus, et ma lihtsalt lülitan välja, et ma hakkan ootama, et nii nagu oli kooride vahetumisega seoses teatud ootamine, kus mul oli tekkinud ülev meeleolu oleks soovinud, et see jätkub ja siis korraga paus ja noh, minu jaoks oli ka see paus, aga see oli niisugune tõesti pisut heliliselt pealetükkiv paus, aga isiklikult ma ei mäleta, millest juttu võis olla, sellepärast et ma küll kuulsin, aga ma ei kuulnud. Ja ma tõesti kuma kätt südamele pannes ma ei suuda meenutada, mida räägiti, kuigi ma tegelikult jälgisin. Noh, ilmselt olid mõtted mujal. Aga jah, kogu laulupeo juures võib-olla asi, mida saaks teha paremini ja ja see on ka palju kõlanud arvamus, mida jällegi muusikaprofessionaalid on maha laitnud ja küllap õigusega. Aga minu isiklik ootus ja tunne on see, et kui inimesed tulevad niiviisi kokku unustades ära selle võimaliku isikliku kibestumus oma elus või, või ebaõiglustunde või poliitilise kuuluvuse või ja, ja tahavad lihtsalt tõepoolest ühiselt siis hingata, olla mõelda ilusaid mõtteid ja tunda ülevad, tunned seda eestlaseks olemise siin elamise tunnet ja olla, kuid eks selle ajalooga tulevikuga korraga seoses ja võtavad sinna oma lapsed kaasa ja vanavanemad tulevad ja et see on ilus ja seal peaks olema ikkagi minu meelest selline muusika, mis järjest viib meeleolu üles aina helgemaks. Ja seekord minu jaoks isiklikult jäi seda natukene puudu ja ma pean ütlema, et mul niisugune noh, väga mõnus tunne seekord ei tekkinudki selle tavapärase ja võib-olla kõige pühaliku lõpulaulu ajal, vaid hoopis siis, kui eriklass astus pulti. Ja siis ma jälgisin seda, kuidas teised sellesse suhtlesid ja minu meelest suhteliselt täpselt samamoodi niimoodi rõõmsalt Just see ongi see, kust nagu edasi minna, esiteks sa toonitasid seda, kuivõrd tähtis on see isiksus või see emotsioon ja energia, mis seal dirigendipuldist tuleb ja eriklass ei ole mitte ainult suurepärane muusikaga, temast kiirgab seda suurt laengut, mis võib sütitada terve laulukaare aluse rahva ja ka publiku selja taga. Ja seda tõesti on. Aga kui sa kurtsid seda kooride vahetuseaegset pikka pausi, siis mina olin õnnelikum, sest suure osa sellest päevast päeva ei saanud olla laulupeol. Aga ma sain kogu aeg jälgida Eesti raadiosaadet, kus siis Meelis ja Marge kõike seda vaheaega sisustasid. Meeletu, sihukese positiivse hoiakuga ja, ja väga erudeeritud ja targa noh, ütleme ajaviitmise. Kõnedega või juttudega intervjuudega, nii et ma ei ole. Ma ei mäletagi, et ma oleks kunagi Meie rahvusringhäälingust kuulnud mingisugust üritust saatvat niivõrd kompetentsi ja niivõrd niivõrd mõnusat teksti, et, et ma oleks soovitanud neile, kes olid seal laululava, laululava ees, ühesõnaga publikut koorilaulude vaheajal panna klapid kõrva ja kuulata seda teksti ja, ja siis, kui laul hakkab siis seal ära võtma need, aga, aga laulupidu on religioon, täpselt nii, nagu öeldakse, eestlasele on ka haridus. Ja see võiks olla see järgmine teema, millest nagu saadet jätkata üldiselt, nii kui hästi pinnapealselt jälgida, mida hariduse rääkides silmas peetakse, siis viimasel ajal on olnud kõige rohkem ehk juttu õpetaja staatusest või rollist või kohast tema väärtustamisest ühiskonnas ja ja võib-olla seda on juba nii pikka aega tehtud, et ei märka, et kas seal on midagi muutunud, ei ole minu meelest ilmselt midagi juhtunud, aga aga asjadega tõenäoliselt veel asja korras ei ole siis teine asetaseme, millest on nagu räägitud, on see, et milline võiks üldse olla see meie hariduse, selline strukturaalne ja. Jaotus, või, või, või millest see võiks koosneda, praegu on siis just seoses sellega päevakorral kava et gümnaasiumi põhikooli eraldamisest või lahutamisest ja kolmas teema, mida noh, hästi mida kahjuks ei ole üldse räägitud ja mis me, kus me minu meelest oleme paindlikud teinud, on see, et meil on väga palju kõrgkoole nii palju kõrgkoole, et, et et eelmise aasta seisuga 40 protsenti lõpetajatest ja anda oma haridusega, mida naid Eestis kõrgharidust said ja on rahul kõrgharidus kõrgharidust omandatud turitest, näiteks eelmine aasta kokku olid neid inimesi kui mu mälu ei peta kuskil alla, 70000, natuke aga katkestas õpingud ligi 12000. Ühesõnaga selles plaanis on kõrgharidus, devalveerub, et kui kuskilt gümnaasiumist või üldhariduskoolist väga hea baasharidusega õppur läheb kõrgkooli, Eestis on baasharidus väga hea, minu meelest siis seal ta kaotab oma need eelised, ta lahustub mingisuguses sellises keskpärasuses, nii et võiks öelda, et väga paljud, kes bakalaureuseõpet lõpetavad, nad ei sa Ruumis ainet, nad õppisid, neil puudub kutsenilbulb eriala ja nüüd ma tahakski nagu jätkamiseks teie käest küsida, et, et mis on teie jaoks täna selle hariduse nagu põhipunkt, kuhu me peaksime oma muudatust energia suunama. Kui ongi see, et me peaksime lahutama põhikooli ja gümnaasiumi. No põhieesmärk on ikka hariduse kvaliteet, et meil oleks sellisel tasemel haridus, mis oleks kindlasti Euroopa ja miks mitte maailma parimaid. Ei väsi meenutamast, et kolmekümnendatel aastatel tehti võrdlusuuring Euroopas ja Eesti haridust hinnati üheks, kõige paremaks. Formaalselt sai ta küll teise koha ja kui me vaatame praegused võrdlusuuringuid, siis ei ole meil põhjust häbeneda üldhariduse osas, siin me saavutame päris häid kohti. Aga kui varem oli meil põhiprobleemiks peaaegu see, et põhikoolist on väga palju väljalangejaid ja see, kes ei saa põhiharidust, tegelikult Ta hakkab kulutama eelarve raha väga palju, sest nendel on kinnipidamiskohti vaja, neil on sotsiaalabi vaja kõike muud. Siis nüüd hakkab muutuma tõesti kõrgharidus minu meelest üheks ülimalt tähtsaks probleemiks. Ja hakkab mõjutama see, et madal sündivus, see hakkab jõudma ülikoolidesse, mis tähendab seda, et oht on see, et ülikoolide auditooriumid jäävad pooltühjaks. Ja nüüd on kogu probleem selles, kas meie ülikoolid võistlevad endiselt üksteisega, üritades 11 seljatada ja saada üksteiselt üliõpilase kätte või lähevad nad suuremale koostööle, nii nagu maailma kõrghariduses on ammu aru saadud, et olla konkurentsivõimelisem. Aga tõesti üks kõige suuremaid hädasid on see, et võlad võistlevad omavahel, ülikoolid võistlevad omavahel tegelikult, kui me läheme Eestist välja, unustame ära see, mis Eesti sees toimub, siis Eesti tervikuna nõrgestab ennast sellega, tähendab me, me ei konkureeri mitte omavahel. Me me konkureerime teiste suurte piirkondadega ja, ja praegu on küsimus selles, et andekamad noored inimesed massiliselt lahkuvad Eestist klasside kaupa, 4300 noort inimest õpib maailma ülikoolides, eesti üliõpilane on suhteliselt väga edukas Eesti gümnaasiumiharidus, kes tahab endale head haridust saada. Eestis on absoluutselt võimalik kõige kõrgemal tasemel. Meie õppijad Harvardi, Stanfordis, Eilis absoluutselt igal pool Oxfordis Cambridge'is. Mis see tähendab, see tähendab seda, et, et Meie Tartu ülikool, kes kunagi lootis saada üheks Euroopa kõvemaks ülikooliks, peaaegu et Oxfordi võrdväärseks. Ma arvan, et see oli vale eesmärgipüstitus, mida tollal? See peab hakkama mõtlema, kuidas üldse püsima jääda, kui kõik andekamad ära lähevad. Kui ei ole tugevaid üliõpilasi, ei ole tugevaid õppejõude, siis hakkab tekkima küsimus, mis üldse meie kõrgharidusest saab peale, seal auditooriumid jäävad pooltühjaks. Kogu aeg on meil selline tees olnud. Toome välismaalt õppejõude juurde, mina väidan, et siia selle palga eest saame kolmanda järgu õppejõud, ma olen ise elanud Rootsis, kolm aastat olen näinud, mis toimub Lundi ülikoolis ja kuidas kõrgharidust korraldatakse. See Illusioon, et maksame doktorantidele hästi vähe stipendiume, sinna lähevad need, kes mujale enam ei pääse. Siis kutsume välismaalt üliõpilasi, oleme rahul sellega, et me andekamad lähevad kõik välja sinna tegelikult peataolek. Valitsuspoliitikas. Me kas võtame, võtame mingi suuna, näiteks hakkama haridust eksportima välja? Proovime nii nagu enamus riike tuua Aasiast sisse, et see madal sündivus aeg kuidagi üle elada, sest kui üliõpilaste arv läheb alla teatud miinimumi, siis tegelikult läheb ohtu kogu kõrgharidus. Tähendab, me suudame kõrghariduses konkureerida, kvaliteetsest haridust anda siis kui me tõesti meie üliõpilased saavad väljas käia, välisüliõpilased tulevad sisse. Aga selleks, et väli välisüliõpilast meile sisse tulevad, peame haridustase olema väga kõrge. Nii et ikkagi hariduse kvaliteet ja see põhikooli gümnaasiumi lahutamine on seotud ka sellega. Kui te lähete ühte gümnaasiumi, kus on igas klassis 10 õpilast siis kui palju te suudate valikainetele pakkuda, et ei suuda talle tegelikult mitte tuhkagi pakkuda? Küsime, mis asi see gümnaasium on? Gümnaasium on tegelikult see, kus noor inimene hakkab ise kujundama oma õppekava, Soome gümnaasiumis õpitakse kaks kuni neli aastat. Igalühel on suhteliselt individuaalne õppekava väga suurte erinevustega. Kui teil on selline pisike gümnaasium, siis see on lihtsalt lapsepõlve jätkamise koht, sageli see niisugune võib-olla natuke karm ütelus, aga, aga selles on palju tõtt. Hariduse kvaliteet on see ja kui me räägime, räägime noorte inimestega, mida nemad tahavad, siis ma julgen väita, et meie gümnasistid valdavalt eelistavad põhikooli gümnaasiumi lahutamist aga mitte selle lahutamise enda pärast vaid selleks, et tekiks rohkem valikuid, kus ütleme koos neli kuni kuus gümnaasiumi klassi või veelgi rohkem tekib rohkem valikuvõimalusi igasuguseid aineid võtta ja oma individuaalset õppekava teha. Kus tekivad tugevamad õpetajad, võib olla Nad, rääkisid õpetaja rollist ka, aga sellega on nii palju probleeme ja see niigi vana asi, et ma sel teemal väga palju ei tahaks rääkida, aga ma väidan seda, et praeguse eelarve poliitikaga on meil väga raske seda asja lahendada, sest samasugused palgaprobleemid on politseis. Noh, võib-olla kogu avalikus teenistuses võib-olla tippametnikud välja jäetud. Aga ikka jah, hariduse kvaliteedis, mina seda probleemi kuigi seda määratleda, nii kui õnne suhteliselt raske. Jah, seda kindlasti ma ühineks ka sellega, et, et võib-olla hariduse kvaliteedi poolest on Eesti olnud läbi aastate pigem väga hea, sest sageli ma olen mõelnud ka selle üle, et miks näiteks nendel eestlastel, kes siit okupatsiooni eest põgenesid, et miks nendel üldiselt väga hästi läks. Et kuidas me saime professor Rein Taagepera ja mitmeid teisi kirjanikke, professoreid, kunstnikke, arhitekte, insenere ja et kas ei ole ka asi selles, et see mingisugune teatav konservatiivsus Eesti hariduses et see on olnud selleks aluseks, kust on õpilasel väga hea edasi minna ja omandada siis tõepoolest suurepärane kõrgharidus. Et lihtsalt inimesel on esiteks õppimise distsipliin. Et ei ole ülemäära suurt vabadust, et mina, muide tohutut valikainete karussell isiklikult ei poolda. Ja, ja teine pool on see, et, et inimesed on saanud põhimõisted ja põhilised mõtlemiskonstruktsioonid kätte ja samuti keeled ja siis juba küpsemas eas 16 aastaselt võib-olla gümnaasium ikka jõudis 15 aastased. Et siis on see aeg, kus on võimalik hakata süvenenult mingisugusesse valdkonda liikuma. Mis seda gümnaasiumi ja põhikooli lahutamist puudutab, siis? No nüüd tõepoolest selles valdkonnas haridus ja kasvatusteadustes täiesti asjatundmatu inimesena. Minu arvates oleks mõistlik see, et tõepoolest gümnaasiumis on võimalik valida suund, et kus siis humanitaarsuund, reaalteadused, loodusteadused, see oleks küll mõistlik ja kui näiteks kuskil Saaremaal või Hiiumaal. On gümnaasiumis olemas piisavalt tugev õpetajate tase või on võimalik sinna need õpetajad leida, kes ühe niisuguse tugeva suuna peavad üleval siis miks ei tohiks sinna selle põhikooli juurde see gümnaasiumi ja ma arvan, et võiks ja võib-olla see pole ka see, see kavatsus, mis praegu on, et seda seda sellised lõpetada. Aga selle väitega, et eesti edukas gümnasist, kes on saanud väga hea põhi-ja gümnaasiumihariduse minnes Eesti ülikooli, lahkub bakalaureusekraadiga pettunult, justkui polekski mitte midagi õppinud. Sellega oma päriselt küll nõustuda ei söandaks, sellepärast et tegelikult õppida ei keela keegi. Ja see, kus on, kus on probleemid, on, on vast selle koha peal, et inimestele ei anta piisavalt head nõu või siis ei suuda nad ise teha valikuid ja minnakse õppima vale eriala. Ja ühele kursusele võetakse liiga palju inimesi sisse, sest ideaalis just nii-sugusele andekale üliõpilasel peaks olema õppejõust mentor, abistaja, teenäitaja, kes kes arutab seda, mida on loetud, kes, kes ütleb, milliseid teemasid oleks mõtet uurida, kes püstitab inimesele küsimusi ja sihte, kuhu liikuda. Ja vot, võib-olla tõesti, kui liiga palju inimesi võetakse kursusele ja kui, kui inimene ise teeb vale valiku, et siis võib-olla see tulemus, et inimene on pettunud, aga iseenesest kui on osanud see väga edukas gümnaasiumilõpetaja teha õige valiku minna õppima mingit konkreetset, mõistliku tulemiga eriala, mis on talle südamelähedane ja tal on õnnestunud leida endale hea juhendaja, et siis ma arvan, et ta pigem lahkub oma haridusega rahulolevalt ja tema karjäär kas siis Eestis või väljaspool Eestit on tegelikult ju päris hea. Üldiselt see, mis sa, peeter küll sellest konkurentsist Eesti kõrgkoolisisesest konkurentsist rääkisid, see oli väga kasulik ja ma võib-olla rõhutaksin või tooksin välja just selle, et ütleme, kui erasektoris või sellises tavamõistes, kus konkurents on alati tervendav ja asja edendav, siis avalikus sektoris, eriti hariduses, akadeemilises hariduses peab see nii-öelda konkurentsi mootor olema hoopis teistsugune, see peab kasvama välja selle õpetlase või õpetaja või, või selle kõrgkooli sellisest sisemisest autoriteedist või eneseväärikusest või, või isenesest mõistetav vast pürgivusest teadmiste järele. Ta ei saa rahaga mõõta ja kui seda mõõdetakse rahaga või mingisuguse sellise kasvuga, siis see on iseennast hävitama. Kuid samas komaalsele haridusteema alustasin ja, ja küsisin, mis on teie meelest see põhiprobleem ja osundasin isegi sellele põhikooli ja gümnaasiumi lahutamisel siis Peeter praktiliselt kogu jutu pühendusid ikkagi kõrghariduse mittekohasuse või puudustele selles ja, ja olles ka ise poliitikas ja tean, kus need vead tehti on seda nüüd varsti juba noh, 15 aastat vähemalt seda juttu, aga mingeid tegusid ei ole, kõik jätkub endistviisi, ütleme praegu võimendab seda halba kvaliteeti. Tohutu kiirusega tuleb lähenev see demograafiline langus, aga see iseenesest ei ole asja tuum. See lihtsalt rõhutab seda viletsust, seda süsteemi valesti ülesehitamist, kus Eestis on tsirka 50 kõrgharidust andvat õppeasutust, mis nüüd natukene viimasel ajal on mõned kõrgkoolid, Tallinna Ülikool eelkõige ka vist Tallinna tehnikaülikool proovib koondada enda ümber või neelata neid väikseid, ade elanud, aga see on ikkagi veel ebapiisav, et, et selle asemel, et mis ei ütle, et ei peaks üldse sellega tegelema. Aga selle asemel prioriteediks seada praeguse põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine. Ja mitte tegeleda kõrghariduse ka seonduv, aga minu meelest ei ole päris õige. Aga nüüd, kui, et edasi minna ma ühe kõrval küsimuse, esitan teile. Et kui ikkagi nüüd rääkidagi, siis sellest põhikooli ja gümnaasiumi lahutamist, mina näen, et, et selles on väga palju selliseid momente, mida peab silmas pidama, kui me seda läbi viime, noh, see ei ole ju ainult ütleme hariduse kvaliteet, see on ka asustusega seotud teema, see on ka regionaalpoliitikaga seotud teema ja eriti see on seotud haldusreformiga. Kas oleks võimalik tee meelest eeldade talu haridus, haldusreformi tehakse just käsikäes selle kuidas haridust tervikuna proovitakse, kohtade lahendab, ma isegi ütleks, et see on Eesti identiteedi küsimus. Aga kuidas me, mis meil palju maakoole kunagi 300 aastat tagasi tekkis, meil oli hõre asustus, miks meil on nii hea teedevõrk, see on osalt selle tõttu, et teed pidid lõpuks kõikide inimeste juurde viima, kes elasid väga. Aga ma selle üle jutule lisaks ühe asja, miks on meil neid väljapaistvat professorit Toronto Ülikoolis, minu teada oli üksvahe 14 eesti keelest professorit hiinlasi ainult kaks. No nüüd on vahekord kindlasti teine. Aga ma arvan, et tegelikult on siin tegemist. Sa ütlesid väga õigesti, et haridus on religioon ja ma arvan, et eestlastele ongi haridus olnud selline usu küsimus, et kui ma olen haritud olen tark, siis ma saan absoluutselt kõigega elus hakkama seal mingisugune usk, mis paneb ka praegu noori inimesi raha korjama kõhu arvelt, et õppemaksu maksma. Ma arvan, et sellist haridusreligiooni teistes riikides väga vähestes on võimalik leida, kui see on Eestis, nii et see haridus, usk on tõesti väga tugev, aga nüüd tuleme tagasi selle lahutamise juurde. Vaat siin on nüüd, eks, eks see madal sündimus on ju laastanud tegelikult kõigepealt hariduse, alumised otsad ära. Meil oli, võtame ajaloos tagasi 1932 33, õppeaasta oli Eestis 1300 algkooli, praegu on 70. Elu, teeb tohutult suuri muudatusi, korrektiive see, mis toimub koolist välja pool, see hakkab mõjutama väga tugevasti seda, missugune on kool. Noh siis muidugi käidi hobusega koolis võib-olla ja oldi internaadis ja nii edasi. Praegu on ajad muutunud. Aga praegu on meil tekkinud olukord, kus meil on näiteks 200-le õpilasele mõeldud põhikoole päris palju ja seal õpib kuskil 60 70 50 last. Nii nagu hakkab tekkima esimene lihtne küsimus, kas me peame kütma nüüd selle haridusraha korstnasse või meil on nii hea transpordiühendus võimalik korraldada, et kolm-neli kooli panevad seljad kokku, vaat siin hakkab jälle toimivuse võistluse element. Kolmeli valda võistlevad igaüks, muide on sellised asjad, saadab bussi teise territooriumile, et saada sealt õpilast kätesse, on pearaha. Vastupidi, laastamine käib ka samamoodi. Et see ei ole haridus, millega me tegeleme, lihtsalt võistleme selleks, et pidada üleval kooli ja me ei pea seda kooli mitte õpilaste jaoks, vaid seda peetakse juba ilmselt alles jäänud õpetajate, vallaametnike või jumal teab kelle jaoks, sest sest kooli kadumine on vallale temaatiline nähtus. Kui ei ole isegi põhikooli, siis ma ütlen, sellel vallal ei ole enam õigustust, sest 50 protsenti eelarve rahastav kool tähendab see, mis käib praegu koolivõrgus, mis pooltühje, koole täis. Ma ütleks, et sellel on sageli suhteliselt vähe pistmist haridusega. Nüüd on meil alternatiiv, kas meil on üks korralik põhikool, ütleme ka 300 last saanu võimla, seal on muusikasaalid, seal on söökla, seal on noored õpetajad, iga aasta tuleb neid juurde või meil on pisikesed koolid, kus on, ütleme, kolmandik on keskharidusega õpetajad, kus ei ole korralikku spordisaali, aga ta on kodu lähedal kodu lähedal. Aga mina ütleks, Eesti on nii pisikene, et noh, siin on kõik kuulid peaaegu kodu lähedal. Ja, ja kui me vaatame näiteks kutsekoole kutsekoole, on Eestis 33 gümnaasiumi 230 noh kutsekooli õpilased praktiliselt ütleme, seitse-kaheksakümmend prossa on ju kõik sunnitud minema kodunt eemale elama ühiselamus ja miks on liidetud kutsekoole 95. aastal oli neid vist 95 või kuus kvaliteedi nimel. Et, et anda head haridust, et oleks finantsiliselt võimeline või võimalik teha hea õpikeskkond. Kutseharidus on väga kallis. Aga mina ütleks, et ega gümnaasiumiharidus, kui seda korralikult anda, kui ütleme, füüsikat ei pea õpetama nagu kirjandust, et jutustada, et mõned asjad, kokk kuskilt kõva pauk ja nii edasi ja siis on võimalik midagi näidata ka, on siis see läheb ka üsna kalliks. Nii et, et tegelikult on küsimus selles, et kas me suudame luua niukse hästi hea Kvaliteetse hariduskeskkonna lastele ja seda paraku iga kuuse taha ei ole võimalik teha. Samal ajal ma saan inimestest väga hästi aru, õpetaja on seal lõpetanud, eks ole, kaua aega ta elab seal, tal on korter, eks ole ka nagu sissejuurdunud seal nagu inimeste nagu juurte kallale minemine, see on see tõesti tohutult valus protsess ja ma ise arvan, et seda ei tohi teha järsult ja kiirustades. Seda tuleks teha läbimõeldult ja näiteks, milles minu arvamus erineb. Võib-olla mitme teise kultuurikomisjoni liikme arvamust on see, et kui me lahutame põhikooli erandid peavad jääma. Ma olen täitsa nõus, et siin piiriäärsetel aladel ja ja, ja siin on kuulmishäiretega laste koolid ja siin erandeid ei saa kuidagi likvideerida, aga me peaksime selle läbi mängima igas maakonnas kooli täpsusega. Vaatame siis, kus kooli jääks gümnaasium, kuhu jääks põhikool, kuidas saab, õpetad paika, kuidas bussiliiklus käib, kuhu oleks vaja internaati rajal, et noh, seda ei saa lihtsalt teha, et anname, anname dekreedi välja ja ütleme niimoodi, et kahe aasta pärast peavad olema gümnaasium, põhikool lahus. Täpselt sest, et Eesti suur eelis on see, et me saamegi võtta kõik juhtumid ükshaaval teha paindliku õiglase otsuse ja tõenäoliselt ei ole inimesed ka nii rumalad, et nad oma laste tuleviku paneksid sellepärast ohtu, et lihtsalt see koolimaja koos oma väikse rahaga, aga mis muide, ka paljudes valdades on ainukene kooskäimise koht, et kus muuhulgas käivad ka needsamad laulukoorid ja tantsuringid, kes jõuavad meie laulupeole. Et, et põhimõtteliselt on võimalik kokku leppida selles, et leitakse muu koht. Et ei Cavaraidendit, Teet jäädi ka ära need inimesed, kes seal koorijuhiks sobiks. Aga nüüd seoses sellega ja täiesti ka mööndes, et ilmselt see gümnaasiumide ühendamine ja suuremate põhikoolist eraldi gümnaasiumide loomine on vältimatu ja peamiselt ka õige tee loomulikult nende eranditega siis minu jaoks tekib kohe järgmine küsimus ja see on õppekeel. Sest äsja just Peeter, sinu juhitav komisjon siis menetles ju seadust, mis teeb võimalikuks ka inglisekeelse gümnaasiumi, mis on loomulikult eelkõige mõeldud diplomaatide ja Eestis viibivate välismaalaste lastele sest on ju olnud suhteliselt ebanormaalne või ebasoovitav nähtus see, et Eestisse saab lähetada üksnes väga noori diplomaatia, kellel veel perekonda pole või siis väga vanu diplomaati, kelle lapsed on ammu suured. Et tegelikult ka diplomaadid liiguvad perekondadega ja nende lapsed peavad saama erinevates riikides koolis käia. Aga mida Peeter, sina arvad, et kas see mitte ei tekkinud Ta tungi ka Eesti vanemates panna oma lapsi just nendesse inglisekeelsetes gümnaasiumides, see, millele on nüüd teie avatud? Jah, aga nad võivad panna välismaale inglisekeelsesse, poolakeelsesse gümnaasiumisse oma lapsi ei ole mingit piirangut, pigem on probleem selles, et kui me laseme bakalaureuse kooli inglise keeles käima, võib juhtuda, et venekeelsed koolid hakkavad taotlema omale inglisekeelset õpet, samas samas süsteemis, et seda kardavad teatud liiki poliitikud. Pehmo tõsine muidugi vääri valdkonnast. Tere päevast, head raadiokuulajad pisukese siis tead, sa tahaksid, aga tema jaoks on sammu tagasi astuda. Me oleme, kas praegu kell üks eetris siiski püüaks natukene seda konteksti avardada, ma tahtsin öelda humoristliku Ühe repliigi on kuulajate tähelepanu juhtida sellele. Mina esindan siis luuletajaid ja minu jaoks on poliitika põhiline probleem, võib-olla täpsustaksime. Võib-olla kõik ei saanud aru, mis sa selle all mõtlesid, mina muidugi on olemas veel üks vaatepunkt, see on eestlase vaate, kas siis selle maa Haadee laulu, kuule reetsed, küsimused, mul on väike saladuse vabandamise tiriaadleks pikale, kas see oli küll väga asjalik? Materjalid on väga huvitavad. Õiguse eest. Räägivad. Hüva räägivad, jätkab. Tänase saate külalised on poliitik Peeter Kreitzberg, riigiõiguslane Ülle madise, mina olen arhitekt Ignar Fjuk. Saate esimeses pooles rääkisime ühiskonna, Eesti ühiskonna sotsiaalsest sidususest, veidi laulupeost ja ja muidugi haridusest ja edastasime kõik, et see on üks selline kompleksne sünteetiline teema, et seda ei saa käsitleda kitsalt ei, ainult hariduse kvaliteedi või, või õpetajate ütleme staatuse või õpetajate huvidest lähtudes. Et see on üks suur terviklik küsimus. Ja kui ma märkisin ka, et ühel või teisel viisil peaks arutelu ja otsustused haridusest olema haldusreformi teema, siis ma arvan, kõik saates osalejad sellega nõustusid. Samas me mäletame, et mõni aeg tagasi oli Riigikogus. Õigemini valitsuse poolt tuli üks väga kelmikas haldusreformi tegemise kava, mis tegelikult ei mõelnud üldse millegi peale. Ta ei olnud seadnud tormi keskpaigaks ei, ei inimest, ei inimesega seotud huvisid. Valikuid ei haridust, ei asustust, see oli puhas, selline poliitiline show, mis minu meelest oleks pidanud lõppema sellega, et, et see minister oleks pidanud tagasi astuma või see poliitiline erakond, kes selle ministri ametisse pani, oleks pidanud koalitsioonist lahkuma. Tähendab, Eestis on ja Eesti on, see on üks, üks kooslus sellistest väärtustest, mida ei tohiks sellise uisapäisa otsustuse või, või läbi mõtlematusega kahjustada või, või otseselt hävitada. Aga samas juhtus mõni aeg hiljem, kui võiks, hoopis hoopis tõsisem ja minu meelest väga, väga meeldiv koalitsiooni osapool visati lihtsalt koalitsioonist välja, sotsiaaldemokraatidele näidati ust ja öeldi, nüüd minge maalina ja alati olnud selle erakonna selline nagu öeldakse, tugev pooldaja või sümpatiseerib mind, sest seal on inimesed nii nagu Peeter, sa isegi kes näevad maailma avatud silmadega, ei, ei tugine mingisugustele, loosungitena või fundamentalismile ja, ja, ja näevad tugeva kõrval ka nõrka. Aga nüüd juhtus selline asi ja pean tunnistama, et mõneti vähemalt minu hinnangutel tee nagu oma rivist või oma oma Reabelt läksid ära ise. Mingil moel hakkasite lõivu maksma mingisugusele sellisele ameti ühingulisele retoorikale. Aga need ametiühingud, kes täna Eestis on, või siis koos teiega mingisugust sellist kummalist paariat mängisid? Temade minu meelest ei esindanud, ei, ei töötajate huvisid, pigem töötute huvides, seisid ja kui oli juttu selle asemel, et oleks olnud juttu näiteks koondatud hüvitu hüvituses, hüvitustest, nendel põhiteema ja muide ka see, mis jäi, nagu teile nii-öelda kirstunaelaks sai oli hoopis see, kuidas hüvitada maksta hüvitusi neile, kes omal soovil töölt lahkuvad. Tänases nii-öelda masu kontekstis oli, oli see minu meelest täiesti kohatu ja mulle arusaamatu, kuidas te lubasite sellel juhtuda ja mul on siiani, kui nüüd selle teema küsimusega lõpetada, tahan rõhutada kahju, et teid selles koalitsioonis ei ole. Ja nüüd ma küsikski Peeter sinu käest, et et kas, kas iga ühiskond peab olema nagu peegelpilt sellest vanast mudelist, kuidas on riik ja valitsused ja ametiühingud, kuigi sa just eelnevas kunagi tänase saate ajal ütlesid, et, et sa ei poolda seda, et sellist vanafundamentalismi tuuakse tänapäeva, nii nagu ei ole ka vajalik sünnitada uusi fundamentalistliku ideoloogid ja nendest kramplikult kinni hoida. Kas sul on ka kahju, et ei ole enam koalitsioonis? Noh, mõnevõrra on kahju, aga, aga ma arvan, et see koalitsiooni lagunemise tegelik põhjus ei olnud niivõrd see töölepinguseadus, kuivõrd lähenevate europarlamendi ja kohalikud valimised ja ja nagu sa isegi tead, et, et igas koalitsioonis alati on ju konkurendid omavahel koos ja see konkurentsivaim hakkab välja lööma ikkagi valimiste lähenedes ja ja ma kardan, et siin see Ivari Padari selline meedia fenomen, kus ta oli, noh, praktiliselt igavene päev oli. Igas lehes oli ta pilt ja, ja story temast ja lõpuks tari ministrikoha peal kandideeris samal ajal europarlamenti nautis seda, et meedia tohutut armastust, lõdvaja, tasulist reklaami ega mitte midagi teha selle kandideerimiseks, pluss siis see, et et see reiting, mis püsis, püsisin madalal suhteliselt mina arvan, et see, see madal püsivus oli ka natukene tingitud sellest, et vähe vähe sellist jõulisust oli natuke liiga noh, liiga akadeemiline erakond võib-olla. Ja, ja hakkas nagu Ilvile kuidagi reiting lähenema ja korra oli võrdne, ma arvan, et see oli see, mis tegelikult selle asja lahku viis. Aga mis puudutab seda töölepinguseadus ja mina nendes vaidlustes väga ei osalenud ja see, kui sa ütled, et nüüd et halb asi oli see, et, et ka need, kes vabatahtlikult töökohast loobusid pidid meie tõlgendus saama hüvitist, siis see idee tegelikult käidi ju välja enne seda majanduskriisi ja, ja, ja ilmselt hoid hoidsid kõik pooled kinni nendest mõtetest, mis meil kunagi olid, et seda seadust edasi menetleda. Võimalik küll, et selles olukorras, mis praegu tekkis, et see, see ei olnud enam see asi, mille pärast võidelda, aga ma arvan, et sellepärast ei olekski võideldud. Pigem olen töötukassa selles maksudes oli küsimus, mida meie tahtsime tõsta, et meie, rahandusminister, kuigi ta oli planeeritud europarlamenti saaks vähegi turvaliselt ennast eelarve protsessis tunda ja üldse riik oleks rahaliselt natuke paremas seisus, sest töötukassa rahad hakkasid ju kolossaalselt vähenema ja oleks ju Krahine jõudnud ja minu meelest selle lahendusi on enam-vähem ka see uus koalitsioon jõudis. Et see, et me ei ole praegu seal, mina arvan, et Eesti riik vajab seda niisugust sotsiaaldemokraatlikku tasakaalustatust, nii parempoolset riiki muide kunagi inglise ärimees ütles, et nii kapitalistlikku riiki kui Eesti teist Euroopas ei ole. Aga see ongi seesama fundamentalismi küsimus, sest ühel hetkel olid kõik sunnitud vihkama esimesest klassist esimesest lugemikust peale kurje kapitalisti. Ja siis hiljem vihkasid kõik Sotsialisti. Meenub see kuidasmoodi põhiseaduse põhimõte, mis ütleb, et Eesti on, on sotsiaalne, demokraatlik õigusriik, et kuidas pikka aega julgetud isegi seda käsitleda, sellepärast et sotsiaalriik, et sealt on ju ainult üks samm sotsialismi ja siis pole ka palju puudu, ongi kommunism, Lenin, nii et tükk aega läks üks kümmekond aastat pärast põhiseaduse vastuvõtmist, enne kui ilmusid kas või esimesed teadustööd ja julged sammud selle kohta, et mida tähendab sotsiaalriik Eesti põhiseaduses. Nii et loomulikult on tarvis sellele põhimõttele anda tugevamat sisu ja, ja sotsiaaldemokraadid oma oma olemuse, maailmavaate poolest vast peaksidki olema need, kes seda eest veavad. Aga mis seda valitsuse koalitsiooni muutumist või tegelikult tollase valitsuse lagunemist ja selle koalitsioonileppe? Täidetamatuks muutumis puudutab, siis ma jätkuvalt arvan, et tegelikult moodustati valitsus uutel alustel ehk siis juba uutes majanduslikes tingimustes ja uute eesmärkide saavutamiseks. Ja võib-olla oleks olnud mõistlik see ka niimoodi välja käia, ehk siis täiesti uued valikud teha, need rahvale välja öelda. Ja, ja sellisel kujul see poliitiline lavastus, mis tehti, võib-olla kõige õnnestunum tõesti ei olnud. Aga selle ühe sättega töölepinguseaduses ei söandaks küll valitsuskoalitsiooni muutumist siduda, et pigem jah, meenus šveikist rida nii nad tapsidki meie Ferdinandi, et kõik algab kuskilt väiksest. Jah, ma olen nõus, mulle meenub, et president Ilves ka ütles, et noh, lihtsalt niisama valitsust vahetada ei ole mingit mõtet, et tulge siis välja uue programmilise niisuguse dokumendiga või kokkuleppega, sest tegelikult koalitsioonilepe on ju, ütleme ahjus sisuliselt sealt ei ole ju suurt mitte midagi järgi jäänud, see, mis kolm osapoolt kunagi sõlmisid. Aga Ma ennustan seda, et pärast kohalikke valimisi koalitsioon muutub, tekib siiski enamus valitsus, sest sellised sellises kriisiolukorras riiki valitseda ma kardan, üsna võimatu. Ja ma näen siin ainult kahte varianti, mis saab tekkida. See on see, et üks on see, et reform ja keskleiavad taas 11 moodustavad enamusvalitsuse või tekib midagi midagi esmakordset, näiteks üks parempoolne erakond Isamaaliit ja kaks nihukest vasakpoolsemat Kesk ja Sotsid. Võib tekkida selline koalitsioon. Kuigi ma arvan, et mõlemal koalitsioonil on väga suured sünnitusvalud. Aga veel valusam on jätkata praeguses olukorras 50 häält. Koalitsioonil. Teiega võib ainult nõustuda, eks ma loodan, et me kõik ka sina, Peeter kui poliitik ja meie kui lihtsalt maksumaksjad, elame ka need valimised üle. Kohalikud valimised ei tooda sellist noh, sellist ulmekirjandust valimispropaganda kaudu ehk maksumaksja raha poolt toodetud roosasid lubadusi nagu 2007. aasta valimised, mis siis kirjutati sisse sellesse koalitsioonileppesse, mille mis ongi siis nii-öelda nurgakiviks meie sellele masule. Tähendab siis algas priiskamine, see laiutamine kadus realit, reaalsustunne ja selline sõna, kõik need kolm poliitilist jõudu, kes siis selle, selle tolle aja hästi-hästi sellise luksusliku kuldse käepigistusega koalitsioonileppe sõlmisid, on nüüd aru saanud, et, et tõenäoliselt see on selle kümnendi üks suuremaid poliitilisi läbikukkumisi. Lõpetuseks, meil on ainult vastamiseks 30 sekundit kõigile ka mull ja küsimus on see, et nüüd tänases või eilses Postimehes oliks küsitlus, noh, see on selline Internetipõhine, et kas peaks valimiskampaania kulutusi piirama poliitilistele erakondadele, mis on teie seisu kindlasti. Peaks piirama raha, raha ei tohi valimisi teha, Pank võidaks, suvaline pank võidaks kõik valimised ja peale selle Venemaal Inglismaal mitmel pool on, on rahalised kulutused, mis tehakse, peavad olema ülekannetega tehtavad, mitte sularahaga arveldada. Otsevalimiste rahaline külg peab olema kontrollitav. Selge on see, et praegu raha teeb Eestis ka liiga palju valimistulemust ja ülemine piir peab olema ülemine piir peab olema. Ma arvan sedasama ja seda on võimalik kehtestada, et kui on väidetud, et ei ole võimalik kehtestada, tegelikult on ja eks see eeldab loomulikult poliitilist kultuuri. Ja samas tahan kasutada võimalust, et kutsuda üles mitte vihkama erakondi sellepärast et nad on erakonnad, mitte kahtlustama, et kõik teevad mingeid musti tegusid. See ei pruugi nii olla, aga valimiskulude ülempiir oleks üks hea näide sellest, et Eesti erakonnad üritavad Eesti poliitilist kultuuri paranda. Hüva, see oli nüüd tänane räägivad saade. Ma loodan, et kõik poliitikud kuulsid, te peate juba enne neid valimisi seadma valimiskampaania kuludele omale ülemise piiri ja mitte kuidagi teisiti. Menusaatekülalised olid Peeter Kreitzberg, Ülle madise, mina olen arhitekt Ignar Fjuk, uus saade on eetris uuel nädalal.