Tere päevast, head raadiokuulajad kohale. Laua taga kui ka maantee. Sõja sellele rahulisele laenata. Räägivad. Tere päevast, räägivad, on eetris. On reede, 31. juuli aasta 2009. Globaalse küla mõistet puudutasin põgusalt ühes juulikuu varasemas saates osutasin seitsmekümnendatel aastatel hoogustunud massikultuuri kuid ka kunsti, arhitektuuri ja moevoolude tormilisele rahvusvahelisele levikule, kus üks moeröögatus ühest maailma nurgast võis kostuda ja hetkega olla omaks võetud. Teisest interneti tulekuga muutus see kõik veel vahetumaks, kiiremaks ja erisusi eemalepeletav avamaks. Üha sagedamini ei alustatud päeva mitte enam palveraamatu. Võtkem seda kui kujundit, sest selleks võiks olla ka mingi kaubamaja kataloog vaid Windowsi, Linuxi või OS-iks desktopi avalehekülje avamisega. Kuid nii või teisiti oli tegemist ühepoolse, mitte kommunikatiivse, mitte interaktiivse suhtega mistõttu külast kui sellisest veel vähem, aga globaalsest külast kõnelemine oleks pigem kujundi kui tõepõhine. Globaalsest külast saabki alles nüüd rääkida reid, Facebook, Orkut, Twitter, Netlookia, muud taolised loomad on alles esimesed kuulutajad uue aja tõelistele, kommuunide, globaalsest külade võrguvõrgustikest, mis ammutavad toitu ja ainest interaktiivsest ja mängulises meedia blogi, realitis sarjade, saitide, kommentaariumide ja muude taolisest väärist. Seetõttu ongi viimane küsida, mis saab, või on saanud inimesest minust, sinust neist meist. Kas selline netiinimene ja netimaailm ongi eesmärk ja kas sellel kõigel on ka mingi kaugemale ulatuv tähendus? Minu tänased vestluskaaslased on kirjanik Kerttu rakke, tere päevast. Tere ja kunstnik Raoul Kurvitz, tere. Tervist. Mina olen arhitekt Ignar Fjuk. Hüva, esimene küsimus siis põrkubki siit kohe, kas, kas teie meeles seoses selle Netistumisega? See sotsiaalne ruum on avardunud ja ka muutnud teie meelest maailma, kas see maailm on muutunud seetõttu läbisele Netistumise sidusamaks kontaktsemaks on ta muutunud mõistetavamaks ja kas te ise olete ka selles hoovuses ja selles muutuses muutunud teistsuguseks tähendab üldse teile midagi see, et nüüd me oleme sellises põrgulikus kommuunides? No mina ei saa, muidugi seal ei ole, küsimus on ka võimatu vastata, ei tegelikult, sest noh, kuidasmoodi ta ei ole muutnud, loomulikult on see muutnud ja näiteks oma isiklikest kogemustest ma ütlen, et mul ei ole vahet, kus ma olen ja ma oma seepi kirjutan. Ja täpselt samamoodi ma suhtlen oma sõpradega mingisugust interneti võimaluste vaheline vahendusel nii Eestis olles kui ka mujal olla selles sõpru üle kogu maailma. Samamoodi ükskõik, kus ma ise olen, suhtlen nendega ja võib-olla teinekord ma suhtlen oma sõpradega isegi rohkem, kui ma olen kodust eemal. Sest siin kodus on televiisor, mis võtab kohutavalt palju ta tähelepanu. On ta midagi väga ilus või on ta lilleline, televiisorit? Ei, see on lihtsalt nagu kõige haigem sõltuvus, mis mulle Sellele küsimusele nii palju alapunkte, et, et ei tea Kust otsast alustada ei jäi millegipärast kõrvu säält niisugune niisugune kujundajad, sidusus ja et, et selle koha pealt ütleks küll, et, et päris kindlasti vastupidi, et internet on niinimetatud milliseid, nagu iganes sidususi pigem fragmentaliseerinud või hajutanud, et see, see on nüüd küll päris kindel. Et põnevat on nagu sellised tendentsid minu meelest asja juures, et et kui sa räägid siin jah, globaalsest külast vast siis internet on tekitanud omakorda nüüd meeletu hulga niisugused külakesse võrke, mis on, millest igalühel on veel omad alavõrgud. Et, et selles mõttes me ei räägigi enam või minu meelest ei ole põhjust rääkida enam mitte globaalsest külast vaid mingist tohutust kogumist globaalsetest külakestest juba täiesti täiesti uus paradigma tegelikult ja see tendents mulle ausalt öeldes meeldib, sellepärast et kogu see interneti algaegade jooksul mind ikka häiris väga, sai niisugune järjest. Hüppeliselt kasvab standardiseeritusest, et noh, näiliselt on küll tohutult võimalusega, tegelikult kõik mõjutavad ikka sedasama ühte nuppu, lõiguvate valivad ikka ühe selle sama slaidi ja suhtlevad ikka selles ühes samas Orkutis, eks ole, aga praegu on lihtsalt nii, et Orkut näiteks minu arvates üks niisugune suur üleüldine keskkond, kus on, hargneb meeletult palju oma alajaotusi. Võib-olla niisugune üldine ruum, kus alustada, tegelik suhtlus, käib, käib hoopis kitsamates võrgu võrgu. Niimoodi alaharuks. Aruneid netoloogilis kutsutakse neid klannideks näiteks nii et tähendanud alarühmad või mis tekivad kuidas keegi kutsub, aga see, et sinu tähelepanek, et, et see sidusus tegelikult on näiv, et selle asemel on kogu see, see, see meedium väga fragmentaarneda mosaiik, need on selline noh, kildudest kokku pandud, et ta tegelikult ühte tervikut ei moodusta, mis võib olla ka selle selle nagu lähtepunktsest see ei olegi kellegi poolt nii-öelda mingisugune kirjastus või mingisugune toimetaja poolt loodud meedium, vaid see ongi need kõige osavõtu see killustatus või seki kildude mosaiiksus, põhinebki sellel, et ta on väga personaalne. Ja nüüd minu jaoks on siin oluline just see moment, et et üldiselt me oleme nagu no varasemas elus enne seda, kui kõik need võimalused tulid käsitlenud inimese seda nii-öelda personaalset ruumi või see, mis ta ümbritseb, kus ta mõjub, kus ta, tema, temal ei mõju vahetut kontakti. Et see on olnud alati väga piiratud, see sageli piirdub sinu enda korteri, sinu, sinu magamistoaga, et sa noh, võib-olla töökeskkonnas sa omad ka mingisugust sellist territooriumi, kus sina nagu määrad, reeglid, kus sa tunned ennast hästi, kus sa ei sõltu eriti paljudest. Aga siin sa võid luua enda nii öelda klannidesse sisse minnes rühmi, moodustades väga palju erinevaid, selliseid enda poolt kontrollitavaid personal, sealseid ruume võib tunduda, et kui sa hommikul arvuti lahti teed ja asud neis erinevatesse keskkondadesse ja ma tean palju inimesi, kes ei ole mitte ainult näiteks orkutis, vaid ta on samal ajal ka Twitteris ja Facebookis ja tähendab see ja seal omakorda veel alajaotused, et, et seeläbi ta võib tekkida illusioon, et ta Ta ongi nagu maailma valitsejad, et, et ongi see mingisugune saanud omale mingisuguse jumaluse rolli. Ma ei ütleks niiviisi, sellepärast et minu meelest on ikka pigem see, et inimesed armastavad suhelda ja, ja sealt tuleb see, et niisugune mingi maailma valitseja mõtlemine, mõtteviis on suhteliselt vähestel, eks ole, on kindlasti olnud ka neil, kes on lootnud, et see on üks suur globaalne küla, aga lihtinimesed on ikkagi eelistatud väikeriike. Et suurriigid nagu ajalugu näitab, on ikkagi mingi hetk ikkagi põrunud. Et me võime küll kõik olla mingisuguse Microsofti kasutaja, aga ja sellele nagu raha sisse tuua, aga aga ikkagi kõik need siuksed, suhtlemisportaalid või mingis nende alajaotus, et need on ikkagi ikkagi suhteliselt erinevad ja ega ei võeta mingisugust suurt kampa oma oma seltskonda ikkagi. Et on muidugi inimesi, kellel on, seal vaatajad on nagu sõpru üle sadade, eks ole, ja siis vaatad, et noh, et see on nagu mingisugune suurrekordeid, näiteks seal Reidis on selline asi, et noh, et seal kogutakse feimi ja siis kuna mul on nagu seal ka mingeid väga ammusest ajast kontos, mida ma aeg-ajalt külastan, siis mõnikord on lapsed nad kätte ja tasuta sõnumeid saadud, et et noh, et tee mind sõbraks ei saa, et siis ma saan nagu feimi juurde, et et noh, et, et see on nagu niisugune punktikogumise mängija hoopis nagu teiste asjade teised mingisugused mõtled, aga selline maailma valitsemine, ma arvan, et see on nagu Taali portaali omanike huvi rohkem kui inimeste, kes seal selles suhtlevad. Kui tuli see Delfi ja siis ma mäletan, et noh, sellest ja eriti sellega kaasnev segune kommentaariumi võimalust seda ju tituleeritud ta ajastumõistuseks südametunnistuseks pidi olema see kollektiivne mõistus ja aju ja ja, ja noh, nii nii äkki nagu see tekkis See on tõenäoliselt seotud Kanssaž Luigega, ma mäletan, kunagi, kui Kristiine kaubanduskeskus avati, siis, siis Ta just vist jalt tuli keskpäevatundi ja ta oli nii õe vilet, kujuta ette, missugune uus teenindussüsteem seal kõik need müüeti rulluiskudega vitriinide vahel nende stendide vahel sõidavad ja teenindavad ja kõik on nii positiivsed. No Kristiine kaubanduskeskus pole nagu allakäinud, aga, aga, aga nüüd? Kommentaariumitega on küll nii, et, et see on, see ei ole vastanud sellele ootusele, mis oli. Ja võib-olla see nii-öelda see jutt, millest me täna räägime, need kõik need Orkutid ja ja see interaktiivsus ja see paljusus, suhtlemise lõpmatus, äkki see on ka üks mull, et, et me Me tüdinema temast või ta ei täida neid ülesandeid, õigemini küsingi, mis ülesandeid see võiks täita nii, lisaks meelelahutusele, mis, mis meile sinule, minule? Alles kõige peale siia vahemärkusena vahele selle fragment teerituse fragmentaarsuse asjas, et see kujund ka tänapäeval enam tegelikult ei pädev minu meelest, et fragmentaarsus eeldab niisugust jäikade üksikelemendid, intide võib-olla ta ääri-veeri omavahel otse otsapidi kokku klappimist, aga siiski erinevate fragmentide eraldades, et see, mis praegu toimub internetis, ei ole üldse maailmas, et see on pigem hoopis voolavam, sujuvam paljukihiline süsteem, kus sõna fragment ei ole nagu päris tabav, erinevad community'd kohati kattuvad, voolavad 11 läbi ja ja tegemist on nagu täiesti põhimõtteliselt hoopis teistsuguse struktuuriga. Suht hiljaaegu on toimunud, see muutus aga need, mis nendesse kommentaariumites puutub, siis on ilmselge, et see sisuliselt otsa lõppenud ja, ja eks eks ta üks päris päris päris suur aru saama sisuliselt oli, et, et noh, see näivus jah üks noh, nagu võib sõna võtta ja oi kui tore see on, eks ole. Et see väga ruttu ju kasvas totaalselt üle pea niisuguseks ana anonüümseks vastikuste katlaks. No igaüks võib-olla praegu seda nii ei arva, aga päris päris kindlasti on see asi kokku tõmbamas ennast. Aga selle kommentaariumi noh, niuke tekkimis põhjused, ülilihtsad, et meediavõrgumeedia omanikud on huvitatud kogu see asi elab klikkide arvust lihtsalt. Igaüks, kes kommenteerib, raiutakse kliki ja nii lihtne Ongi tähendab reklaamiandjad. Vastavalt siis panust panustavad oma reklaamid väljaannetes, kus rohkem klikke. Aga, aga noh, need on näha, et see asi hakkab koomale tõmbama, eks ole, nüüd nüüdse. Kas ajakirjanduses küll koomale tõmbama ja see on see, et ma ausalt öeldes noh, ma arvan, et elu 24 peaks hakkama peale maksma varsti selle eest, et ma neile nagu klikkide arvu tänu klikkide arvu ja selle raha sisse No see on need mainstream meedias küll võib-olla. Enamik inimesi ongi väga-väga meistri mõtteviisi. On niimoodi, et kui Delfis näiteks oli väga tunnus tunnuslik, on asi, et sinna kommentaariumites sigineksid omad noh, nagu vestlusnurgad, kohvikud, nii et mingi artikkel, mis poolteist aastat või kaks aastat tagasi avaldatud seal vahetades mingi 9000 Kommentaare kommentaaridest asi kaugele, õnneks nagu vestlusnurk sinna ennast sisse seadnud. Aga noh, praegu on lihtsalt, aga tagasi on tendents olnud selline, et sellised jututoakese leidnud omale nagu sobivama koha, onju ja need, kes kommenteerivad nüüd niimoodi jooksvalt, siis meistrimeedias neid ei jää sinna pikalt lobisema, vaid ta tõesti siis nii-öelda komment lukkumenteerivad. Selles mõttes on siiski see klikkide arv on kahanemas tublisti. Aga no muidugi kui nüüd sellest eelmisest jutust võis jääda mingi selline rõhuasetused, et, et see kommentaarium töötab ja funktsioneerib seetõttu, et kellelegi vaja ilusasti klikke saada. Sellise sideme võiks ainult luua, ütleme sellel põhjal, et öelda, et ta kolletub, et ta läheb kollaseks, et see nagu kallutab noh, nagu ikka igasugu üle. Igasugune selline noh, mitte kõige. Parema lastetoaga asi tõmbab tähelepanu või kutsub vaatama võime uudistama sa ikka ei usu, et noh, tõepoolest on tõesti halastanud tõepoolest, no mis nüüd ikkagi teha siis see raamistus asjale on ikkagi midagi muud. Esiteks ma tajun, noh ütleme, me nüüd tuleme korraks välja sellest konkreetsetest nendest keskkondadest nendest kommuunidest, et, et kõike ju hõlmab seesama nii-öelda internet kui selline, noh väga paljud linnad Ameerikas ja Euroopas on võtnud linnavalitsuse poolt omale ülesandeks kogu linn katta sajaprotsendiliselt tasuta vihwindusega, et see on nagu see on täiesti uus avalik ruum, tähendab, mida, mis peab olema tagatud ja garanteeritud, et seal ei, ei ole nii-öelda neid igasugu spiraat sust või või nii-öelda neti terroriste või neid või neid noh, häkkereid või noh, kes kuritarvitavad seda avatust ja seda võimalust. Aga teiselt poolt on see põnev minu meelest just seetõttu, et, et läbi selle nendesamade keskkondade inimene loobub minu meelest vabatahtlikult privaatsusest, ta ise läheb kollaseks. No kõik riputavad sinna oma igasuguseid vähese sünsamaid ja rohkem sündsusetu maid, pilte kirjutavad oma lugusid, oma kohtumisi, oma amot, oma emotsioone, tähendab, see on kõike muud kui selline. Tagasihoidliku ja sellise noh, oma oma saladuste väärtusi tundva inimese käitumine ja see on massidelt, see on kollektiivne, kollektiivselt riietatakse ennast lahti kollektiivse stripi huvid. Päris sellega nõus ei ole, selles mõttes, et see sõltub ikkagi inimesest ja see jalga, mitte sellest, et nüüd läheme kollaseks, vaid see algab ikka sellest, et et et esimene asi, mis paneb ükskõik müügi liikuma, on tähelepanu vajadus. Ja see enese eksponeerimine on täpselt see, et nad vaatad need puberteedieas tüdrukuid, mida, mida paksemad ja kollandavad on, seda, seda palliamad nad on, seda rohkem on neil näos, näete see on lihtsalt tähelepanu vajadus, et kui niisama ei tõmba tähelepanu, siis tuleb seda kuidagi muud moodi teha. Ja on täpselt see vaatasin endale portaadagi, et kellel siis on hästi palju pilte pandud, eks ole, ja kellel on siis väga vähe ja üksikuid noh, näiteks minul on ka orkutis portaal, aga oma isiklikke suhteid ma ei ole ikkagi sinna ladunud. Minu perekonna siis on alati määramatena, sisaldab inimesed. Mulle tundub ka nii, et enamasti ikkagi täiesti ülivaldavas osas tekitatakse endale mingi kunstlik profil või ühesõnaga mingisugune mask hakatakse endast midagi kujutama, mida tegelikult ei olnud kas paremad või siis tegelikult hoopis hoopis hullemad. No igal juhul huvitavad, et niimoodi luuakse endale kunstlike indil identiteet, mida võib-olla palju isegi ei pruugi olla üks identiteet, vaid mitu, et see see on nagu tegelikult minu meelest. Ja see rollimängumoment on, on võib-olla positiivne, seal olid mis, mis ma esile tuua, et need põnevad ja noh, näiteks nöötajatel kommentaariumis teinekord võib leida niuksed ülimilitaarset maitsvat teksti, panevaid niisuguseid onkleide pärast tuleb välja, et on mingi tagasihoidlik koduperenaine kuskil tartu tagant, eks ole. Välja tulen, ära, on juhtunud näiteks. Ta võib olla rolli järgmine õue roll. Sõber rääkis, et ta läks niimoodi kommentaariumis noh nii-öelda verbaalselt kaklema ühe sellise tüübiga ja noh, täitsa nii, et et otsustas kohale sõita, et siis nagu käsikähmluseks nagu asi ära lahendada, eks ole. Ja täiesti lepiti kokku kokkusaamine ja kohale jõudes selgus, et tegemist oli sümpaatse koduperenaisega, kes, kus te olete pirukaid ja teed? Üldiselt see sinu jutus oli üks sõna positiivne ma, mul järsku nagu tundub, et, et, et väga huvitav on see, et need keskkonnad, no ilmselt on ka mingisugust teistsugused, aga nad pigem on, on sellised sõbralikud, nad ei, olextremistlikud, nad on, nad on positiivsed, nad on nad ei, ei, ei külva või jutlustada viha. Nad on, noh, see ei ole see koht, kus inimene näiteks anonüümses kommentaariumis inimene elab ennast negatiivselt või kurjalt välja ta, keda vaja, sõimab, ta saadab kõik sinna, kus kus vaja. Aga need keskkonnad on üldiselt ju ei oleks anonüümsed. Ja seetõttu siin ei tule välja nagu see inimese kõige halvem osa, vaid siin tuleb kuidagi välja see inimese parem osa, et just nagu inimesed ei olekski sellised või teile ja on jäänud teistsugune mulje. Sest minu meelest kogu see kaasaegne kultuuri ongi nii selline või meedia kaudu. Harrastatav kultuur ongi vastandumisele. Et sa ei, sa ei tohi olla kompromissi poolt, sa pead võitja olema, tähendab, kõik on nagu öeldakse. Uudis ei tooda ju mingisugune hea asi, vaid uudis toodab ju ikkagi mingisugune õnnetus, mingi halb asi, vastandumine, konflikt või noh, see näide, et kui on mingisugune suur noh, ütleme maailmaorganisatsiooni üritus kuskil Genfis, siis räägite sellest üritusest kui sellises, vaid, et kui seal oli mingisugused märatsejad ja lõhkujad siis räägiti, mida nad lõhkusid ja palju nad lõhkusid. Kunagi räägitakse oluliselt sellest, miks nad seda tegid. Nii on ka see uus meediani ja millest me täna räägime, minu meelest hakkab minema sellesse nagu õigesse sängi ta, ta räägib asjast ise. Või ma eksin? No see sõltub täiesti sellest, kes on selle sündmuse kajastaja. Et põneval juhul on loomulikult ma vaatan, et täiesti normaalsest asjast on munetud mingisugune niisugune jama välja, kus on kindlasti tekitatud mingi konkurents mingite sündmuste või siis tegelaste vahel mida tegelikult üldse ei ole, aga konkurentsid, pingid, top kümned, mingid siuksed asjad, eks ole, need tekitavad huve huvi, sellepärast inimestele meeldib mõelda, et maailma must ja valge, see on hea, siis see on paha, eks ole, ja ja et noh, et, et keegi ütleks, et kuidas on õige, et kui, siis nagu ükskõik leht kirjutab, Raadio räägib, et siis see on hästi-hästi oluline ja siis on inimesed nagu õigustus midagi Fannataja midagi hukka mõista. Et niisugune niuke õige inimese tunne. Et seda kristliku moraali on suhteliselt vähe seened, noh, et keegi on ka väga ristiusu järgi ei käi, aga aga midagi peab ju olema õige ja midagi peab olema vale. Et selle, selle seal nendes raamides siis midagi sõimata. No ma pakuksin välja, et tegelikult jällegi suhteliselt hiljuti kuskil aasta-poolteist tagasi on alanud hoopis uus ulatuslik protsess, kus niisugune tähendab üldine globaalmainstream miline nagu uudiste tootmine ja selle kaudu siis niisuguste niisuguse näiliselt objektiivse info välja tekitamine, nii et, et see on nagu otsa lõppenud. Et see on asendumas meie silme all praegu nagu suhteliselt märkamatult aga hoopis hoopis siis niisuguse hajusama palju paljususlikuma nagu väljade kogumikuga, kus nojah, et, et ega see, nii ka need meistriuudised, mida need BBC ja CNN ja suured suured need agentuurid toodab, vaata ega need ei kao need ka kuhugi, eks ole, aga nende nende mõju, kuidas öelda, ma kasutaks nagu tühistab või et, et see nagu on, on nagu tuvastada niisugune pilt, kus see üldine infoväli on kuidagi nagu tähendus tühiseks muutunud, nii et inimesed ei hooli, vähe sellest, et noh, tekitatakse jätkuvalt selliseid negatiivseid kuuldusi, kriis on meil ju teatavasti meeletu kriis, aga inimesed enam ei hooli, sellest läheb tegelikult on maailmas hoopis palju sellised nagu väiksemad uudis, et kõik kohad täis, mis, millest meistri ei räägi. Aga nüüd need uued suhtlusvõrgustikud hakkavad järjest rohkem neile tähelepanu pöörama, tekivad uudised, tulevad elu tuleb taas inimestele lähemale. Et, et suured meistrikorporatsioonid peaksid kannad tegelikult sellega arvestama, et tekkimas on väga palju selliseid väiksemaid uudistevõrgustikke, väikese väljaandeid, mis on oma väikesed kommi hunnitu välja andnud. Ja, ja nüüd võib-olla küsimus hoopis selles, et kui pädevad nende uudis on igal igalühel on võimalus omamoodi, eks ole, kallutada seal nüüd see on nüüd selline negatiivne tuleviku väljavaade, aga positiivselt kompenseerib kas teoreetiliselt seda, see, et inimesed, tarbijal on alati võrrelda võimalik võrrelda, lüüa, lüüa mingi 12 15 erinevat pisikest uudisteagentuuri lahti ja siis saab nagu tema enda jaoks objektiivse pildi. Aga huvitav on see, et nüüd ma nagu tunnen mingisugust vajadust kvaliteedi järele või, või no ütleme, ma igatsen, et ka tänapäeval oleks. Ja et me näeksime, ma tunneks seal ära ning nii-öelda tänapäeva avangardi kui millal eelmise sajandi alguskümnenditel siis avangard ei tekkinud üldse mingist massist, vaid see oli alati mingisuguste mõttekaasluse või mõttekoosluse viljana sündinud uued ideed, uued teostused, uus maailmanägemine ja, ja nii naljakas, kui see ei ole. Kui nüüd sellesse uude meediasse ei ole mitte minu meelest haaratud niivõrd need nii-öelda välja valitud või need, kes oleksid potentsiaalsed, selle avangardi, tänapäeva avangardi tekitajad. Ma hõlma kõiki, nii et see talent Se kvaliteetse professionaalsus just nagu on selles ära lahustanud. On see põhjus see, et siis talendid hoiavadki sellest eemale, tangin nagu keskendunud ja hõlvatud keskpärasusest, mis ei tähenda halba. Harju keskmine on, ma arvan, maailma üks paremaid tasandeid üldse, kuhu ma arvan, kõik igatsevad jõuda. Aga aga kas, kas see juhtub nii, et, et tegelik, see ütleme loovus kui selline või, või loomingu tippsaavutused väljuvad üldse sellest kohast, nad Vartsi otsivad omale mingi uue koha, et see ei olegi see, kus midagi võiks loota, et me, et me, et see ongi mingisugune lihtsalt üks klaaspärlimäng mingisugune, noh mõnes mõttes mõttetu ajaraiskamine. No pakuks ikka jälle, et ikka vastupidi lähevad need asjad, et täheldatav on just nimelt hobuse tohutu kasv võrreldes võrreldes varasemate põlvkondade. Et noh, sotsioloogias eristatakse jämedalt nende yks põlvkonda vahepeal MTV pugeda, nüüd on asunud toimetama Y-põlvkond ekse. Et kes jämedalt võttes siis 84 85 sündinud ühesõnaga kahetuhandendatel aastatel Ta oli nagu maailmateadlikuks saanud või saamas. Ja selle põlvkonna seas on, on loovus, loovuse või loomingulisuse kasv päris päris hüppeline ja tohutu. Ja nüüd, kui küsida professionaalsusest või niimoodi, et siis ei ole nagu kriteerium, et küsimus on loovus kui niisugune Rob ise näeb, et nafta tekitab endale ise võimalusi küll seal professionaalsus tekib ka asja käigus. Et, et selline sellisel hobuse baasil on juba praegu näha, et üksikud niisugused portaalid ise tekkinud suhtlusvõrgustikud no oioi loomingulised, huvitavad nad on väga-väga positiivsed ja noh, muidugi ega igaüks ei ole, aga need tüübid, kes võtavad enda peale nüüd nagu üles seada üleval, hoida mingisugust foorumit suhtlemisvõrgustikku nemad ikka, ma ütleks nende nad ikka tõsisest hiilgavat niisuguste niisuguste leidude ja, ja otsingutega. Et selle avalikkuse märka või say say otsida guugelda otsi sõrmede vahel. Loomulikult see ei ole, see on nüüd see uus tasand, millest ma räägin, see ei ole mainstream, meedia. Need on blogid oma Ararhistlikudeks. Ei, sellega, kui see avangardist, mis ütleme, oma nime sai 20. sajandi alguses, kui seda oleks pidanud Google'ist otsima siis me ei oleks ka seda leidnud, olin sama olemas, et ma tahan teada, miks teda ei ole olemas, miks ma pean teda otsima ja tants sedavõrd kuma teda hoida? Nii et kui, kuivõrd neid on nii tohutult palju, tähendab, et kuidas nad saavad seal sees olemas olla neid eeldusena sa pead neid otsima, see on lihtsalt muidu, muidu sa tõesti ei leia. Aga nüüd hakkabki huvitavaks muutumas, et, et millised on need tehnikad, et kui sa tahad, ma võin sulle seletada, kuidas otsida. See on märg sõnadega. Sisse Google'is teab, mis sind huvitavad näiteks need mingid muusikaelu suunad, sissevallik märksõnu ja sulle avaneb rida variante ja nende hulgast siis hakkad valima. Asi on ka selles, et nende enam inimesed nii palju nagu väljas ei käia suhtlemas omavahel, et, et suhtlemine ongi nagu rohkem internetis, sellepärast leiadki nagu need teemad, mille, mille sisse juhatada suheldakse just nimelt intervjuu eetris. Lihtne minu jaoks on see uus meedia omamoodi selline, kuidas Raul rääkisid, kuidas need kommuunid need võrgustikud omavahel nagu sujuvalt läbivool läbivad kohal nagu ütleme, selle mingisuguse algühiku mudelit, ma näen nagu mingisugust sellist tohutu suurt turuväljakut, kus, kus müügilettide taga on lugematu arv müüjaid, kõik, kes valjemalt, kes vaimukamalt pakuvad oma kaupa, aeg-ajalt nad siis lahkuvad oma lettide tagant vaatavad ka ringi. Ehk isegi ostavad, nii et kõik, nii ostjad kui müüjad. Ja, ja siis need turud nagu katavad kogu maailma, nad omavahel põimuvad. See on nagu uus šoppamise, noh. Ülim soppamise ühiskond tegelema ostetakse, müüakse ju ideid, mõtteid ja noh, käib ju, mis siis muud angu kauplemine. No see on suhteliselt muutumas kõik, et praegu on täiesti kriitiline punkti hoopis selles, et jah, võib-olla palju ta kaubelda, aga järjest vähem see õnnestub ja hoopis küsimus on nagu selles, et kuidas kogu struktuuri ümber nüüd mängida, häälestada selliseks eetikaks taas jällegi see ostmine kuidagi nagu õõnestama. Probleem on nagu selles, et eks igaüks, kes tahab meie, püüa siis teha sellist toodangut, mida võimalikult paljud inimesed ostaksid, eks ole. Aga praegu on, tendents, on niisuguste kitsama tab kitsamatele, huvigruppidele suunatud toodangu suhtes, sinna kanaliseerub kogu loo või seal realiseerub ärksama osa loovusest. Aga paradoks seisneb selles, et ostjaskond on järjest väiksem sellise sellistel toodangu ja nagu ühikutel või suundade. Ja noh, ütleme mingi bänd teeb suurepärast muusikat, aga tal on võib-olla ainult potentsiaalselt seal, võib-olla pole viite 102 300 nagu potentsiaalsed ostjad, sihuke toodang ei tasu tegemist, aga aga ometi tehakse, need kõige küsimus on nagu selles, et kuidas, kuidas uuesti sellised väga palju siis selliseid toodangugruppe, et uuesti nagu ostetakse, see on tõsine väljakutse. Kuidas seda teha, keegi ei tea veel praegu, aga, aga see on nagu reaalsus, mis hakkab olema. Mati Undi raamatust Sügisball oli hiljaaegu Kuku raadios saade, mind oli ka sinna kutsutud ja siis väga aega tagasi kirjutatud raamat. Ta tuletas ennast seal saates meelde ja nagu rõhuasetus sai sellele või saatejuhid panid, et et see Mustamäe, kus siis sügisball sündis. Et see nagu läbi oma selle veidikene võõrandunud või sellise mitte linnatraditsiooniga planeeringu toodab ja sünnitab ka sellist sellele linnakeskkonnale omast inimest, kelle põhitundu järk või tunnusjoon on see, et ta kogu aeg põeb mingisugust üksindust, et ta, ta on nagu muust maailmast eraldatud. Ja nüüd tundub, et, et see, need uued kommuunid, need just nagu peaks siis peletama ära selle üksinduse või ma küsiks nii, et kas nad on nüüd inimese üksindusest, sellest, mis tegelikult on kõige enam käib inimestega kaasas. Kas ta on siis sellest tõvest inimesed vabastanud või, või see on üks selline asendustegevus ainult teatud hetkedel, kui sa oled selle klikid ja Enter'i nuppu vajutad, et siis sa nagu oled olemas. Aga kui sa sealt ära tuled, siis kõik tuleb nagu must pilv su peale tagasi. Ei, ma arvan, et see on just see, et see on võimalus tunda ennast mingisuguse kellegiga koos ja, ja täpselt sellel hetkel, kui sa tahad olla tahad mingit privaatsust, siis sa lähed sealt mingisugust MSN Messenger veest välja ja sa ei pea enam nende inimestega suhtlema, saad olla omaette. Et see, mis see üksinduse teema, sest ta oligi selle Mati Undi raamatu ja siis selle filmi suur vahe, et me minu meelest oli suur viga, et see film toodi tänapäeva sellepärast et just nimelt seda üksilduse, üksinduse tunnet tänapäeval enam ei ole. Et noh, tähendab sellis sellisel oled sa seisad akna all, mõtled iga akna taga on keegi sind lihtsalt ei koti see, kes seal, kes seal akna taga on, sellepärast et neid inimesi enam-vähem näinud. Et palju, palju kirevam seltskond on internetis ja sul, et, et jah, selliste üksinduse tunnet nagu siis see kaheksakümnendatel võis olla, et et sellist praegu kindlasti ei ole ja ma kardan, et sellepärast ka väga paljud noored ei saa sellest filmist Tarvo sellest raamatut, need nad nagunii ei loe, et nad ei saa nendest inimestest aru, et mis, mis loomad need on, kes niiviisi üldse viitsivad mõelda. Nojah, see on tegelikult päris huvitav fenomen tõesti, et kui olla nüüd nagu selle klaviatuuri taga internetis mingi suhtlusseltskonnaga kontaktis Messiks valmis, vajutad sinna, saadad selle ära et siis see on tohutu sõltuvus, mis tekib ka sealt minema, enne kui keegi, noh, sa ei saa rahu südamesse, enne kui sa ei ole saanud nagu vastust, kui vastust ei tule, siis ootate vict, kas ma kirjutasin midagi nõmedat, hästi olid? Tekivad hoopis suuremad üleelamised, sisemised. Et kui nagu reaalses elus vaatajaid tekikski ja siis see valikuvõimalus on ka tegelikult palju suurem, eks ole, et, et see võib olla väga palju sundsinu enda poolt nagu valitud põnevaid partnereid hoopis rohkem, kui, kui sul reaalelus oleks. Aga noh, teistpidi, et noh, eks ta, niisugune naljakas simulatsioon on, et see ei ole ju päris päris on ju, et mina, kes ma olen elanud ju ikkagi suure osa elust, seda, seda vanaaegset elukas, suhtlemine, kes teistmoodi. Ja nüüd, et ma olen nagu võimalus võrrelda ja tihtipeale ma ikka taban ennast mõttes, et on see päris asi, millega tegeleda. Olen lihtsalt üks niisugune, seega näe, niukene mull, aga aga, aga just see on põnev ikka ikka võrrelda neid kahte, kahte olekudki omavahel. Tere päevast, head raadiokuulajad pisukese siis sealt sa tahaksid, aga tema jaoks on sammu tagasi astuda. Me oleme kas praegu käris püks eetris siiski tühjaks natukene seda konteksti avardada. Ma tahtsin öelda, humoristliku vaherepliigina kuulajate tähelepanu juhtida. Mina esindan siis luuletajaid ja minu jaoks poliitika psühholoogiline probleem, võib-olla täpsustaksime. Võib-olla kõik ei saanud aru, mis sa selle all mõtlesid ka, muidugi on olemas veel üks vaatepunkt, see on eestlase vaate, kas siis selle maa keel, laulutuules, reetsed, küsimused, mul on üks väike saadada vabandamise tiriaadleks pikale, kas see oli küll väga asjalik? Materjalid on väga huvitavad. Hüva ja räägivad, jätkab minu tänased vestluskaaslased on kirjanik Kerttu rakke ja kunstnik Raul Kurvits. Mina olen arhitekt Ignar Fjuk. Saate esimeses pooles rääkisime. Nendest uutest kommuunidest sotsiaalsetest võrgustikest ehk ka siis veidikene sellest inimesest, kes selles võrgustikus möllab ja liigub, seal aga oli jutuga mati hundi sellest sügisballist ja linnast kui sellisest. Jaa jaa. Ma tabasin ennast ükspäev mõttelt, et huvitav, et et noh, inimesena arhitektina, kes ma olen Tallinna vastu hästi palju huvi tundnud, seda uurinud ja ja, ja mitte tõsiteadlasena, aga lihtsalt teatud mõtet professionaalse kiiksu ja vaatenurgaga siis kõik need nii-öelda Tallinna linnaosad, on need siis kassisaba või, või. Keldrimäe, või mis iganes, nad on kõik sellised, kuidagi. Sõnalised nad, sa kuuled seda sõna, sa tead, ahtan kuskil sealkandis ja rohkem sellega nagu ei assotseerumite midagi, ta, ta ei oma mingisugust siukest märgilist või sümboli tähendust. Aga nüüd viimased aastad, mis siin Tallinnas on juhtunud, on vähemalt kesklinna küll oluliselt. Ta on teistmoodi ära märgistanud, nii nagu koera oma territooriumit ära märgistama. Noh, kõigepealt see pronkssõduri-ga seonduv saaga ja see Tõnismäe piirkond, nüüd kui ma sinna ka lähen, kuskile iba hakkan lähenema, ma tajun, et seal on mingisugune kummaline väli, seal on mingid kummalised seosed. Assotsiatsioonid on see ajalugu, on see mingisugused ütlemised, mingisugused konfliktid, vastuolud, mis, mis tulevad tänasesse päeva. Nüüd teine ala on seotud siis Vabaduse väljaku ja vabadussõja sambaga. Need suured vaidlused ja, ja, ja see, see noh, küllalt terav diskussioon selle pinnalt ma tajun seda seal linnaruumis veel, ta ei ole lakanud, see ei ole üldse hinnangule, mis ma ütlen, on see hea või halb, see sammas. Seal, aga tänase saate teema, aga ma olen, ma saan aru, et seoses sellega on see pingestatud territoorium, ta ei, ta ei ole üldse vaba. Ja, ja nüüd ma küsikski, et, et kas, kas siis tänapäeva läbi selle ja, ja, ja et see kõik nii on, on ju tulemus sellest, et meil see nii-öelda mõttevahetus sellel teemal ja on niimoodi, et keegi korraldas koosoleku ja seal sai mõtet avata väidet nendel teemadel oli tohutu palju meedia tähelepanu sellele, et nendel oli tohutu palju klikke, kommunikatsiooni suhtlemist, et ta talletus meisse ta nüüd meiega kaasas kogu aeg ja see nüüd kandub sellesse füüsilisse ruumi. Ja kas see ei juhtunid nii, see on nagu küsimus või see suunand andmine sellele järgnevale jutule, mida võiks ajada, et kas see uus meedia oma selles vahetuses ja et kõik osalevad selles, et kõik on sellest avatud ja, ja ka haavatud, kui vaja, et ta hakkab loomalinnadesse uusi intediteete uusi keskkondi uusi välja, et ta ei ole enam nii-öelda anonüümne, selline lihtsalt geograafiline kohtumad teatud geograafiliste nimedega, vaid et seal hakkavad võistlema sellised mälu, ajalooga seotud väljad ja konfliktid ja igavesest ajast igavesti. Vaata, mina elan kesklinnas suht Tõnismäel ja, ja päris põnev on nagu tõdeda, nagu seda, et ümberringi hakkab moodustama tõeline Gost City õhtust õhtusse, ma vaatan, ma kesklinna ainuke elanik ja see on, see on päris kummaline ümberringi, mu majad on tühjad oma ajas, ma olen vist ainuke elanik. Aknast paistab džungel ja ma olen täiesti kesklinnas, eks ole. Nii et, et ma ei, ma ei tea, milles on, tuleneb, tuleneb kust mina tean, korterihinnad on, üridan liiga kallid või, või ma ei tea. Aga. Noh, tähendab see, see on, et fenomenaalne ja jäetud täiesti reaalselt mõistatus, küsinud huvid, huvitav, miks see, miks see, miks see nii on et sa pakkusid, et äkki on, äkki on ka inimesed kuskil hoopis internetiruumi kolinud? Aga aga, aga ikkagi jällegi tullakse omavahel kuskile kohvikutesse kokku, arutatakse neid internetiruumi asju ka, et ikkagi näost näkku, et nii kole, aga see ei ole. Aga, aga noh, siinkohal siis nagu minu väike kohalolijad, nagu tähelepanek lõpeb, et lingile Gossi rohe. Noh, mina ise viimasel ajal väga lina peale käia ja, aga ma olen nagu tuttavatega rääkinud, siis ma ei ole küll aru saanud, et et nüüd mingisugune sambaga seotud, et seal mingi skandaal, et keegi hoiaks eemale, et pigem vastupidi, et see on mingisugune nagu ümberpööratud, et nagu lahe sihuke kämp. Lahe nüüd lähme sinna riista vabadusristi alla, eks ole, mingid lolliang tähendab, et igaüks võtab siis nagu sõna, eks ole, see skandaal on teinud nagu teistpidi tegelikult nagu liftiga ei huvita, mida see meedia siis nagu räägib, et noh, sihukse selle linnaruumi puhul, et kui on nagu mõnus istuda seal, et siis sa ei lähe mujale istuma, et just pigem, et näed, et see on nagu põhjus, mingit uut kohta ülevalt. Ma juhtusin jaanipäeva eel Ja esimene õhtu, kui sinna siis programm oli läbi ja läksime linna peale, siis see oli midagi hullumeelset, mis seal toimus, praktiliselt iga nurga peal oli mingisugune bänd, mingisugune orkester, mingisugune tiitšeid nii kõvasti, kui vähegi võimalik, lasi muusikat, tantsiti, seal oli neid etteasted üheaegselt noh, vähemalt 200 400, mõtlesin, et seal hullude linn. Et kuidas see võimalik, et ütleme, et, et ütleme, seal on nii palju muusikahuvilisi, sellest ma saan aru. Sest aga, et nad kuidas öelda, ei hooli sellest, mis nad teevad, sest nad olid tõesti täiesti kõrvuti, nii et, et sa ei saanud. Sa ei kuulnud mitte midagi. Ja tõenäoliselt see Strasbourg minu mällu sellisena jääbki, kuigi nagu pärast saime teada, ongi see üks päev oli see siis nüüd 20. juuni või 21. juuni, kus siis ongi see nii-öelda Strasbourgi muusika, mille eesmärk ongi, et nad elavad mingisugust noh, mitte õigest pidist, muusikalist elu. Et see on üks öö üks, kus siis kõik on nagu pahupidi keeratud, ütleme täpselt samamoodi nagu suveti keeratakse pahupidi, Tallinna vanalinn siis on, see on nagu üks suur õlle saad, kõik kohad, on neid Saku või A Le Coqi. Neid raamidega varikatuseid täis ja, ja mitte kohalikud, vaid siis need, kes austavad Eestit oma kohalolekuga, aga et need siis joovad seal õlut, et selline nihestus, et, et see ruum, mis peaks omama teatud teatud noh, kasvõi seda kämpiliku tühjust nagu Raul, sa rääkisid vanalinna ka teil tühi, kui see õlletelgid ära võtta, siis see on ju täiesti tühi, võiks olla. Et, aga ikkagi, et, et linn on võimalik niimoodi muuta nagu, nagu netis Salised klikiga avad uue, uue lehekülje, kõik, kõik algab nagu uuesti. Et kas, kas nüüd on see natukene linnaga seotud rohkem küsimus, et kas, kas kõige sellega, millest me täna rääkinud, on loota, et ka linnaplaneeringut, linn kui selline linnaorganismid muutuvad kogu aeg ju ehitatakse uusi linnu linnaosasid? See ei lõpe ju kunagi, et kas on loota ka, et, et seoses sellega sünnib mingisugune täiesti uus linna võimalus. Ma nagu ei usu, ma usun, sa oled ju teinud need 700 seriaali kodu keset linna. Seeriat siis kaks. Ei, aga ma ei usu, et see peaks nüüd kedagi kuidagi võetavama. Ma saan aru, et sa oled arhitekt ja loodan, et et arhitektid on võimalik lisaks nagu linnapildile või ujutadega linnaruumi. Aga Ma ei tea, inimesed ikka täpselt ühtemoodi, isegi kui nad mingi mingis mingis uude linnaossa kolivad suure hurraaga, siis lõpuks taandub ikkagi täpselt samasuguste elementaarselt inimlike omaduste peale see mismoodi omavahel suheldakse. No ma ei, ma ei tea, mul on niukene, väike niisugune lootus. Ma näiteks kui ma vaatan omaenda ümbritsevat kvartalit, mida ma kirjeldasin täiesti inimtühjana, eks ole, et, et mul on väike lootus, tegelikult on ju see minu maitse kohaselt Tallinna kõige ahvatlevam kanti üleüldse. Ja lootuse kohaselt peaks ju sinna millalgi hästi palju hästi toredaid inimesi sisse kolima, et ma ootan seda päeva, millal see, millal see juhtub. Vaimusilmas tored, toredaid ärksaid, loomingulisi noori, tänavakohvikutes arutamas oma asja korra oli näiteks minu mujal noored seadsid sisse oma alternatiivse kino, eks ole, siis vastad teisel pool tänavat tekkis vinüülplaatide pood, mis, mis on praegu veel olemas. Aga kõik nad kuidagi nagu on äkitselt noh, ta ei ole seal ei ole nagu väga palju eluhetkel ümber. Tõesti huviga ootaks, millal see tuleks, on ju, et, et noh, niisugused elavdavised peaksid ühes korralikus linnas need aset leidma küll ja aga ma arvan, et arhitektil ei ole siin nagu sõna sekka öelda. Siin on nagu ka Nad otsustavad, et milline, kas nendel nende hinnatase nagu sobib sealt nagu hakkab kõik pihta. Atmosfäär kuidagi nagu sobib või kutsub etnis kõledatesse magedatesse kantidesse, mis veel kallid ka on, et sinna noh, sinna lähevad nagu teistsugused inimesed, kes ei pruugi nii väga toredal, ma pakun. Nüüd on üks viimane küsimus seotud. Raul sinuga kümmekond aastat tagasi sa tegid ühe sellise installatsiooni keset Vabaduse väljakut. Tol ajal oli see ilmselt autode parkla või, või mõned kuud enne või pärast selle aasta 99, kui linnapeaks oli veenma, siis autod koristati, sinna pandi betoonkastides lilled. Aga see, mis sina tegid, oli siis keset väljakut akna kasutatud aknaraamidest, need kõik need vanad puitrootsi, aknaraamid, kiriku olid ehitanud sinna, see oli, kõrgus oli tal kindlasti väiksem kui Jaani kirik, aga siis noh, pool 15 pool meelised Istanbul pidi, ta oli seal mingi paar nädalat ehk saistusid alati öösel seal sees, suhtlesid kodututega majuks, külastasin ka siin-seal. Ja nüüd ma küsikski, et mis kaalutlus või taotlus sellel oli. Et, et sul oli vaja ehitada keset ühte pealinnaväljakut üks kirik. Millist unistusse realisees sinus, miks sa tegid seda? On see kuidagi seotud ka mingisuguse kommunikatsiooniga, sa tahtsid ennast nähtavaks teha või, või, või kuuldavaks teha või mis asi see oli? Ena põhjused olid nüüd otsesest kommunikatsiooni enesenähtavast nähtavaks tegemisest nüüd üsna kaugele ette, et nad tegelikult ma tahtsin öelda, esitada või nagu püstitada abstraktset küsimust religioonist, religioossetest, tundmustest, noh, tänapäeval, kus suurem osa inimesi enam nagu ei usu palju millessegi. Aga, aga need tundmused, mina arvan endiselt, et on potentsiaalselt jätkuvalt inimesel inimestes olemas. Et minu küsimus oli niukene, noh, abstraktne abstraktselt religioosne siis, et saab kuidas kuhu suunduvad, kuidas lahendavad sellised tundmused ja küsimused institutsiooni konide väliselt, et no põhimõtteliselt ma ehitasin täiesti eest igasuguste institutsiooni välise siis nagu katedraali ja, ja küsimused siis vastused ükskõik kummalt poolt kas usklike inimeste poolt või siis vastupidi Aadeestlike inimeste poolt. Et aga noh, ühesõnaga selline teema, see nüüd kommunikatsioon ja, ja kodutud sinna juurde, need tulid kõik natuke, isegi minu jaoks nagu üllatuslike aspektide ära, et kuidas ta nüüd nii nii kommunikatsioonikeskseks nagu kogu see koht muutus ja nii edasi. Et et aga, aga noh, muidugi jah, et kui ma juba tundsin, et selline võimalus Käima läks isegi planeerimata, lausa tekkis niisugune kommunikatsiooni nagu punkt et noh, siis noh, muidugi oleks olnud patt seda siis ka kasu edasi sealt kadunud kasutamata jätta. Ja nüüd lõpp küsimustele loomulikult kui talle vastust ei ole, sest vastata, et ei saa, aga aga kui teil nüüd tuleks võimalus, et ei peaks ise väga palju pingutama kuskile Tallinna väljakutest, nii palju, kui neid veel alles on, ühel ühel laiutab Viru keskus ja ja, ja, ja teisel on nüüd juba on midagi nagu puut tekkinud võimalus oleks püstitada linnaväljakule mingisugune sümboliväärne märgiline, mingisugust sellist religiooni ja dismiga seotud teemat käsitlev objekt, mis asi oleks? Minemisteks mingit religiooniga seotud teemade, üks idee, mis mul oli vabadus, sambla puhul toodi see see idee välja, tuli sealt teha suure betoonist koolon ja sihuke tagumine sulg, ehk siis nagu selles May'l, et see tähendab tähistakse eestlaste kirjaoskust, internetti seerumist meie innovaatilisust ja veel head tujuga, et minu meelest see on nagu see oleks nagu märk, mida mina püstitaksin. Et kõik need siuksed, masendavad monumendid, mis nagu nagu siuksed tekitavad meist nüüd mingit kunstlikku on. Selleks, et me oleme sunnitud väga pühalikult seda kõike võtma, et sihuke sunnitud kunstlik niisugune pühalikkuseks rikub kogu selle mingi monumentaalsust ära, et et noh, sellega võrreldes võiks olla päris normaalne. Ilus mõte jah, mulle meeldib. Aga töö käigus võib ainult muutuda see sulg teistpidiseks. Ei see just see tähendab, et ei räägita masust, vaid räägitakse rõõmsast asjast ja inimesed tunnevad ennast rõdust. Jah, aga, aga et eksi selles mõttes ekretvat sõna või mõiste sümbol või sümboolses, jooksis läbi. Et, et see on, et minu meelest täpselt see asi, mida tähendab tegelikult tuleks nagu vältida, tähendab igasugune niisugune sümboolsusestab üldse sümbolitest kõnelemine on täpse piip, klišeede, see viib niisugust ei jäikade mõttestruktuuridele, et et ma kasutaks hoopis mõistet indeks, reaalsus või osunduslikus, et milline iganes nagu linnaruumiline, noh, nagu skulptuuri või kunstiobjekt ka kellelgi peas ei mõlguks. Ma pakun, et sa ei peaks olema niisugune püsivuses sümboolselt väärtusega asi, vaid pigem nõikuna osundus, lekk ja mis, mis avab, et just osundus ahelad, et nagu kasvõi seesama katedraal, mis Meidunud ega sei sümboliseerinud siis mingit religiooni, nii, aga ühtegi niisugust uskumustega rekka religioosset tunnet vaid Ma käsitlesin seda kui võimalust avada niisugust asunduste küsimuste vastase ahelaid. Ja üks tänapäevane linnaruumiline skulptuur tahaks just täpselt niimoodi nagu toimima. Et olla muidugi noh, nii-öelda vahel kasutatakse ole tähendus potentsiaalne või, või emotsionaalselt nähtud, et seda ta peaks olema kindlasti jah, aga tõlgendus või edasi esineb küsimuste-vastuste ahelaid peaks olema ikkagi nagu võimalikult palju. No hüva, see on tõesti toetust, et need mõtted ainukene mööndusega Rauli sinu jutule ma ütlen, et üks hea asi, mis võib-olla ainult osunduslik aeg ja inimesed võivad talle väga palju tähendusi juurde panna ja tast võib tekkida täiesti iseseisev asi. Nii et selle vastu ei saa isegi kõige andekam meist ei suuda luua tuleviku jaoks midagi, millele ta garanteeritud võib öelda, et ka 100 aasta pärast tal ei ole mitte mingit tähendust. No see oli nüüd tänane saade. Rääkisime uuest põnevast sotsiaalsest ruumist, nendest kommuunidest, kus me kõik selle päeval 24 tundi viibime, võib-olla endaga teadmatagi, aga meie nimi alati on kaasas kune kuskil mõne mõne blogi või Facebooki seltskonnas oleme, kus on avatud, oleme me sõbrana märgitud. Minu vestluskaaslased olid Kerttu rakke, kirjanik Raoul Kurvitz, kunstnik, mina olen arhitekt Ignar Fjuk, uus saade on eetris uuel nädalal.