Taevadi suvekülaline. Ilus päikesega suvine pärastlõuna Peipsi ääres Omedu jõe kaldal silla ja suure järve vahel. Kõrkja linnud teevad oma häält, põõsalinnud vastujärvelt paistab ja kostab mootorpaadihääl ja valge mindi, vesi lööb madalatest lainetest välja. Kajakad ja randtiirud seilavad oma rada, et kus see tema söögi paluke on. Et siis juhti otsejoones alla ja ja see noka vahele võtta. Loodus elab ja siin looduse keskel. Tänane päevatee suvekülaline on just siit Kasepää külast pärit mees kes täismehena ja küpse mehena on üle 40 aasta olnud tööstuse mees. On rajanud ja ühte viinud ja tõusuteele aidanud suuri vabrikuid. Pidanud üle tosina aasta ministriametit. Ja praegugi pole püssi põõsasse visanud. Kuigi jah, nii kõrged ametitooli enam ei ole. Suured muutused võib öelda, mõne mehe aitasid kõrgemale ja mõnel mehel lõikasid ka käidud tee korraks katki. Ütleme siis koos kuulajatega. Tere tulemast Jürigaht. Isa kodumaad lähevad kokku selle taluga, mis on omandatud nüüd, hilisemal ajal. Küllalt üllatav. Läbi linnamees tööstuse mees ikkagi teeb panuseid siia küla serva, kus ei ole enam neid sibula ega tomati ja kurgivälju kus seda puhast loodust paistab ja ta hakkab juba liiga palju olema inimeste asulate ümber. Oli see nostalgia või, või oli see kindel siht midagi omalt poolt ka siin ära? Aastate jooksul olen ma kokku puutunud põllumajandusega küll kaugelt nimelt Eestimaal kasvatati lina, sellel juhul oli siis kergetööstus see, kes pidi muretsema linaseemne selle põllumeestele üle andma, hiljem sellega ära kitkuma. Ja ikka oleme meie süüdi. Ja kuna meil oli aastate jooksul ikka siinse põllumeestega ütlemist ja mõtlesin, et proovin õige ise kas see põllutöö on nii raske? Kõik teda tol ajal aitasid, ta oli nagu püha lehm, keda ei võinud kritiseerida. Aga ma saan nüüd aru põlluveest märksa rohkem, mis olid tollel ajal probleemiks ja mis nüüd probleemiks. Praegu on küll olukord nii, et raske on põllumehel ots otsaga kokku tulla, sest et meil on hästi liberaalne kaubandus ja selle tõttu tuuakse siia küllaltki odavate hindadega importkaupa ja meie põllumehel on raske võistelda nendega, sest ilmastikuolud ja tingimused on nendel märksa paremad kui meil siin põhjamaal. Aga miks ma siia tulin, võiks ütelda üheselt, nii et tahtsin panna ennast proovile, kas on üldse võimalik siis ka maal talu juhtida, sest et ma olen kogu elu tegelenud juhtimisega, mõtlesin, et no mis see siis ikka ära on, et proovin järgi, et seal ei tohiks midagi erinevat olla. Aga nüüd ma pean tunnistama, et siin on palju erinevat. Pilt sellele uuendatud talule on meeldiv elumaja valgete seintega, punase katusega suurfarmihoone punaste seintega heledakatusega. Ja mis meeldiv veesilmi või tiike on seda ja teistpidi sellel maale. No see ei ole nüüd talu omandamisega seoses tehtud. Omal ajal Kirovi kalurikolhoos tuntud kalurikolhoosi juht Oskar Kuul tuli siia Peipsi äärde, et rajada suur kalakasvatus ja see tal mingil määral õnnestus, aga ootamatult kadusid kalad ära. Mulle räägiti, et seal olid tuiskliiv ja kalad läksid siis kuhugile, ujusid ära ja siis ei tulnud sellest midagi välja. Aga ta rajas farmi ja seal oli mitusada lehma, kus oli suur piimakari, aga need põllumaad, mis olid kunagi väikesed siilud, seal tehti maaparandust. Ja noh, seal oli siis päris kenad heinamaad. Eks ta ju läbite küla inimestega ka ja eks tunnete neid, mis nad ütlevad, miks neil enam see aiapidamise aedviljakasvatamise pool siin Peipsi ääres enam ei lähe või nad ei tegele sellega enam. Palju 300 aastat pühitses oma asutamise aega Petrogradi linn ja võiks öelda 300 aastat on see suurlinn olnud sellele rannarahvale ikka turuks, kus nad käinud oma kaupa müümas, kosunud, käinud tööl. Nüüd kahjuks juba siin tuleb 10 aastat, esimese vabariigi ajal oli ka kusagil umbes sama aeg, kus piir oli kinni sisuliselt ja see on selle rannarahvale väga suureks löögiks. Kuna siin sellist traditsioonilist põllumajandust ei arendata, ei viljeleta, tähendab puuvilja või karja sinuni ikaga Sotatud neid küll omal ajal oli kala, mis läks, siis olid sibulad, kurgid, tomatid, Pedukradid turule ja selle tõttu elasid siin need inimesed päris jõukalt. Aga nüüd on turg kinni ja muidugi ka see rannarahva elu hääbub. Topelttollid huvitav on see, et Lätil ja Leedul ei ole sellist topelt müürees kaubavahetuse jaoks, aga Eestil on. Kas ma olen nüüd õige mees, sellele vastav, aga ma ütleksin oma arvamuse nimelt ka Lätil oli kehtestatud topelttollid ja ma ei mäleta, kas Leedul mitte, aga seal nende riikide valitsused nii kaua käisid Moskva vahet, kuni lõpuks need topelt olid, võeti maha. Ja ma tahaksin veel ühte asja öelda, nii Lätis kui Leedus on valitsused ja nende poliitikute hulgas jäetud ka neid endiseid tegijaid aga Eestis tehti nii-öelda luuaga plats puhtaks neid endisi tegelasi, kellel olid tutvused, keda tunti ja tunnustati Moskvas, need löödi täiesti kõrvale ja uutel inimestel, noortel inimestel nendele ei ole ei sidemeid ega neid kogemusi, kuidas Moskvas läbi lüüa ja nad tundub, et isegi ei valda seda majandusküsimusi. Niivõrd-kuivõrd peaks sellepärast, et lõppkokkuvõttes kannatab ju eesti rahvas, mitte ainult üksiktööstusvaldkond või, või põllumajandus. Meie teed said kokku siis, kui õmblusvabrik sangar kolis uude kompleksi, mis ehitati linnaossa pika tänava tagumistele aiamaadele, mis olid kasutusest väljas. Ja sealt algas sangarifirma sildi tuttavamaks saamine. Toodang muutus mitmekesisemaks ajakohasemaks. Ja see oli aeg, kus noor Jüri Kraft näitas, et ta oskab enam kui tosinast linna peale laiali pillutatud väikeettevõttest koondada ikkagi ühe suure üht jalga käiva ettevõte ja sangar töötab tänini, aga teil on side selle sangariga tänini olemas. Ükskõik kus olema tööd teinud, ma tahaksin, et ma olen siiski parim. Ma ei tea, võib-olla. On, see on auahnus või mis pagan see on, aga mulle ei meeldi see istuda saalis nii nagu endistel aegadel, et kui sind kritiseeritakse pidevalt, ei tule ühe ega teisega toime. Ja eriti ettevõttesse on väga nähtav kollektiiv, kui need inimesed reageerivad. Ja kui ma mäletan seda kui algusaastatel mulle öeldi tagaselja, et noh, ikka igasuguseid ütlemisi, hirvhambaid kas loll jookseb, küll ta varsti pikali kukub, aga õnneks ma ei kukkunud pikali ja olen jooksnud neid juba 40 aastat ja ikka võiks ütelda vanas vaimus. Kui inimesed näevad, et nende heaks püütakse, siis nad tulevad kaasa ja ma ütleksin, et need peaaegu 10 aastat Misso sangari soli oli minu elu parimad aastad, sest ma olin nii noor alles alles alles tulnud mitte kaua aega tagasi koolipingist ja ma õppisin nii-öelda nende keskel ja seal oli ka küllaltki palju igasuguseid naljakad juhtumised minekuid, aga kui ma lõpuks sangarist lahkusid, siis võiks ütelda seda, et vabrik kohe nuttis lausa. Ja ma arvan, et ühte parimat tunnustust ei saa ole ühelegi juhile. Märgati. Sangarit ka loomulikult Tallinnas ja seal oli ehitama hakatud uut suurt kompleksi, samuti rõivatööstuse heaks, aga nagu ei läinud kõik see nii libedalt ja siis arvati, et Jüri Kraft võiks ohjad üle võtta Tallinnas. Jah, ega ma minna ei tahtnud, ma mäletan, tol ajal oli kergetööstusvalitsuse juhataja Artur kässar ja tema minuga vähemalt pool aastat pidas läbirääkimisi ja no siis ka hiljem teised mehed, nii et ma ei tahtnud mitte Tartust ära minna, sellepärast et Tartus olima tehtud tuntud inimene. Kui ma läksin Tallinnasse, siis võima sattusingi kui mitmesuguste raskustega. Need inimesed, kes nüüd varem tundsid Tartu päevilt, Tallinnas nende enam ei tundnud ja ma ütleksin oma tähelepanekuid Tallinna osas, et Tallinn on selline linn. Et ega ei halasta mitte kellegile, kui sa suudad ise läbi lüüa, seal jah, peetakse lugu, aga muidu sind ei tunne mitte keegi. Näiteks ma ütleksin, et kasvõi Bigoyas. Ma elan mustamäel üheksakorruselises majas. Ega me ei tunne 11 ja me ei lähe üksteise üldse korda. Võib-olla see on halb. Aga kahjuks nii see on. Aga kui sa näiteks tuled kusagilt teisest või väiksemast linnast, kus sa oled nagu tuntud, kus sind teatakse, kus sinu käekäigu järgi tuntakse huvi. Aga kui sa kellelegi korda ei lähe, see on raske ja sellepärast oligi aeg, kus ma ütleme, rahastad, mõtlesin, et ma lähen kas või Tallinast jala tagasi. Aga ma lõin läbi ja ma nüüd enam muidugi seda ei kahetse. Mäletan kord seal ehituse lõppedes olid laupäevakut ja naised ja Kraft ühes mestis tegid kõige lihtsamat abitöölise tööd. Ka see vahel liidad, nii et tegite nagu duubli seal. Klementi asus vanalinnas 25. kohas ja alati sain nalja teha sellega, et noh, Tallinn asub Klementi territooriumil, see oli rüütlitänav uus tänav, Karja tänav ja nii edasi ja nii edasi, Nõmmel seal Lõuna tänav ja nii edasi kusse Klementi asunud. Aga ennem ametisse läksin ja noh, ma hakkasin seal ka kõvasti korda nõudma ja, ja oma tahtmist läbi ajama, siis naised andsid mulle kollektiivsed lahkumisavaldused. No siis ma hirmusin ära, aga no ega midagi ei saa ükshaaval nendega räägid jana jäidet edasi ja pärast hiljem nad olid väga tublid töötajad, linti sai päris kuulsaks ettevõtteks tol ajal, kui mina olin seal vist aasta olnud, juba hakkasid lipud tulema. Klementi polnud kunagi ühtegi rändlipu läinud, Sancharil oli juba neid mitu aastat pidevalt olnud, nii et selle tõttu käis ju jutt ikka, et no et seal, kus on Kraft, seal on lipud ja Klementi naised muidugi siin ka üks niisugune naljanumber, mis nad rääkisid, et kui krahh tuli Tartust grimeetisse, tahtis naiste kleitide rinnavoldid ära kaotada. Aga noh, asja peab tundma, sest vanasti oli niimoodi päeva särkidel oli ikka nii, et vaat siia krae alla väikse voldikesele ülesse. Aga nii-öelda eks kleitidel oli ka teatud puhkudel selline väike viga mann ja kui ma hakkasin seda nõudma, siis keerati asi nii-öelda pea peale ja nüüd, et Kraft tahab ilma rinnavolti seto naiste kleite teha, aga veel üks niisugune mälestus, et on, see oli vist 73. aasta lõpp ka tol ajal olid ajad, kus kauppi läinud ja siis Karja tänaval sealsamas, kus on Ararat, seal oli Klementi, eks õmblusjaoskond kahel korrusel või kolmel korrusel isegi. Ja siis õhtul hilja, ma mäletan, lund 100., ilusat laia lund, me sealt õmbluses tootmises tulid need kleidid ja sealsamas Ararati ees müüsime. Mul on südamest hea meel, et me suutsime plaani täita, aga noh, see episood on lihtsalt meelde ja see oli väga põnev. Mulle ei ole läinud kunagi nii väga libedalt või suured, ega me saime uue hoone valmis, siis oli tarvis ju need inimesed, kes 1000 inimest üle Tallinna, need olid vaja viia tööle mustamäele ja siis me kartsime väga, et kuidas nad meiega kaasa tulevad. Siis ma kirjutasin personaalse kirja igale inimesele, kus tänasin töö eest ja palusin, et tulge meiega uude vabrikusse kaasa, et seal on kaasaegsed tingimused ja nii edasi ja nii edasi ja peab ütlema, et see ime juhtus, kõik tulid kaasa. Hiljem muidugi võib-olla seal osaleks ära, aga alguses tulid kõik kaasa, see oli väga tore ja Kulementi hakkas kenasti tööle. Ja siis muidugi ministeeriumis seda märgati ja siis hakati mind kutsuma ministri asetäitjaks. Ega mulle see variant üldse ei meeldinud ja mind kutsuti keskkomiteesse mitmel korral välja ja tehti selgeks, et ikka on vaja minna. Nii et lõpuks sellega siis nõustusin. Ja olin muide kolma aastat isegi natukene võib-olla rohkem. Ministri esimene asetäitja. Kas see kõmu, mis liikus siis, kui te saite pärisministriks et isegi suures kõrges valges majas Moskva poolt ametisse pandud kõrgetel kohtadel mehed kaebasid tollase esimese sekretäri Käbini peale, et nüüd siis viimane vene rahvusest minister vahetatakse eestlase vastu välja või see oli lihtsalt kokkusattumus? See oli, ma ei tea, kas ta oli kokkusattumus, aga selline jutt kuulujutt Tallinnas liikus ringi. Aga muidugi oli ka teisi venelasi, aga teised venelased oskasid eesti keelt, need olid kohalikud, aga nisukest päris jah, kes ei osanud nagu keelt ja noh, kuna see ministeerium hakkas ikka alati silma. Kõige suurem meil oli 40000 töötajat ja sellepärast nagu jälgiti, kes on selliste suurte süsteemide eesotsas. Ega sellest ei olnud midagi, minu eelkäijale otsiti ikka niisugune ilus kena koht ja ja ta töötas edasi. Tollal ei räägitud, et see asutus või see juht, kes loob uusi töökohti, on just sellepärast kõige hinnatum, lihtsalt, et neid töökohti loodi väiksematesse linnadesse ja kohtadesse, kus oli näiteks naistööjõudu lihtsalt olemas või oli võimalik nii kiiresti välja õpetada. See 40000, mis te ütlesite ühe ministeeriumi alluvuses inimesi tööl said raha ja leiba said oma kodud korras hoida, see oli ikka ääretult suur asi ikkagi, see oli omamoodi nõuest. See oli nõue, ma loodan, et ka sina mäletad seda, et jälgiti, et kõik inimesed töötaks selle tõttu, ei olnud selliseid, nagu praegusel ajal on need, need trükkareid ja neid noh, ma ei tea, kuidas nimetati luusijaid või kuidas, kes ei tahtnud tööle, Jane Nendega tehti tööd, nendega tegeleti, muidugi see tööviljakus ei olnud kõik, aga noh, ma ütleksin, et sotsiaalsest seisukohast oli see õige, et inimesed panna tööle. Aga noh, meie probleem tol ajal ikka läbi aastate ja aastate, et meil ei olnud töölisi, toodi ju Venemaalt ja mujalt sisse. Aga noh, võib-olla Sa küsisid siis ma ütleksin, et mina olin küll see autor, et me tõime vietnamlased sisse, sellepärast Kreenholmis enam töölisi olnud. Ja samuti Balti manufaktuuris, Nedeine Vietnam lasi üks 500 ja siis hiljem veel vasteks paarsada kommunaar, uue kommunaali avasime. Selle ümber oli ka palju suminat, eks ole, graaf nüüd veab sisse, aga me tõime nad lepinguga, ainult teataks ajaks, ma ei mäleta, kas see oli kaks aastat, kolm aastat nendega midagi juhtusime, saadeti nad kohe tagasi ja võiksin ütelda, ilusad tüdrukud, ega need eriti tööd ei tahtnud teha. Väga kuum koht oli Lasnamäel teatavasti seal võiks ühiselamu ja noh, tavalised normaalsed ei, need olid päris töökad ja tublid inimesed. Midagi halba öelda aga lõppes see, et me viisime kõik nad tagasi, mitte ühtegi jäänud siia. Teatavasti teised ettevõtted, kes tõid kõik, kes toodi kõik siia, jäid aga vietnamlased kõik tagasi. Ministriks olles teie pea töötas ikka edasi ja veel suuremate projektidega, nagu nüüd öeldakse. Te olite tunnetanud mitut suurt firmat, juhtides et on võimalus luua veel suurem ettevõte kontserni põhimõttel, et siis saab ise asju rohkem kiiremini muuta, ajakohastada ja uusi ideid proovida. Seda nimetati siis eksperimendiks, tollal küll neid eksperiment selle suure liidu sees oli üle päeva peaaegu ja paljud jäid nende suhtes ükskõikseks. Agaa teie surusid oma mõtted läbi, nii et isegi. Liidu valitsus pidi andma erimääruse, teie võite väikeses Eestis teha eksperimenti, mille tiivad pärast õnnestumise korral laienevad üle suure maa. No see oli juba niisugune asi, mida võib-olla Tartus sangarit. Tulles ei osanud veel uneski näha, aga te ise püstitasite endale tõkked ja hakkasite nendest tõketest üle käima. Siin praegu üks mootorpaat läheb lustisõidule järve peale meist mööda kõva häälega, aga ka niisugused käivad ju suve juurde ja sooja ilma juurde. Eks sinule harrastuskala. Mehi ja muidu huvilisi, see on tore, kui ka suur veekogu elab puhkuste ajal ja teenib inimest. Aga see suur eksperiment? Praegu paljud seda ei tea, sest seda viimasel ajal keegi pole meelde tuletanud, aga ma usun, et see väärib pärast ka tõestan natukene, et seda märgati mitte ainult siin ja meistrit taas, vaid ka terves maailmas. See oli ajastu küsimus, sest suur nõukogude liit, kes oli ikka no tõest, võistles Ameerika Ühendriikidega aga majandus hakkas puksima, majanduse areng jäi nagu seisma ja tõttu otsiti üle terve nõukogude liidu võimalust, et sellist majandusmeetodit, kuidas saaks nüüd ühesõnaga anda suuremat hoogu, anda suuremat vunki, et majandus hakkaks kiiremini arenema ja meie läksime nagu just selle oma mõttega välja, et see võiks ütelda, et see on nagu turumajandusele üleminek. Milles oli siis küsimus, meie tahtsime omale kaubandust, muide me sellega saime, meil oli suur hulgikaubandus, me võitsime üle, hulgibaasid kaubandusministeeriumis täiesti nagu püha lehm, mille pärast mind nii hirmsasti selles sarjas sellega hakkama sai, siis oli muidugi finantsid, osa finantse jäi meiega, et me ise võisime plaani teha, ise võisime juba ühesõnaga kavandada oma tööd ja no need olid ikka täiesti tollel ajal ühesõnaga pühaduse rikkumine, sellepärast et kui ennem anti üle vähemalt plaan alla sulle ja sa pidid seda täitma, aga nüüd sa tegid ise, eksole, muide, ka väliskaubanduse õigus? No see oli tõesti ennekuulmatu, kuna meie olime väike ja need loeti alati nagu Eeesseindlikuks, ma mõtlen just Baltimaid ja ka Eestit. Siis taheti nagu järgi proovida, et näis-näis, mis sellest asjast välja tuleb ja pärast tõesti võetigi vastu Liidu Ministrite Nõukogu määrus, kus mina pidin siis selle eest vastutama, et see, see asi nagu teoks saab. Ja muide, see asi sai enam-vähem teoks. Eelnevalt anti teada, et peasekretär Gorbatšov tuleb Tallinnasse. Ja kuna tol ajal teatavasti Eesti kergetööstus tegeles eksperimendiga, mis oli liidu tasemel et siis ta tahab külastada ka ühte kergetööstusettevõtted, tollel ajal käisid kõik suurused poliitbüroo liikmed ja ministrid ja kõrgemal mehed Klementis, kuna ma olen ise seal ka töötanud ja ma tundsin kaadrit ja seal läks asi alati kenasti nagu lepase reega. Aga tookord tuli minu juurte Ants Kapral Marati direktor ja küsis, võlus mind, et kas ei võiks külastada maratit. Alguses ma mõtlesin ja mõtlesin ja pärast siiski et kui ikka mees tahab ja mees püüab, olgu pealegi, ja nii siis sai otsustatud. Ennem seda käisid seal kontrollimas koha peal enne tulekut ka Karl Vaino ja Bruno Saul käisid kohapeal kontrollimas maratit, kas ikka kõik saab korda ja. Nonii, noh, kõik sai korda ja läksime maratisse. Võtsime peasekretäri Stu, asi läks päris kenasti esimesel korrusel, teisel, kolmandal korrusel, keset õmblustsehhi oli välja pandud üks näitus, seal olid välja pandud siis marati tooted ja nii edasi ja nii edasi. Seal tutvustati teda ja ümber kogunesid lohvele naised, õmblejad üks ja teine, nad olid päris lähedal ja muidugi imestasid, et jummal kõige suurem mees tõesti, nagu, nagu patus ka, kes nüüd on meie keskel ja nii lähedal siis kui Gorbatšov küsis, mis teil ka, mureton, esimene mul ei ole korterit, teine mul ei ole korteri ja lõpuks üks mees ütles, aga mina elan koos vangidega. No see oli selline pauk, et lihtsalt, mis nüüd teha, keegi ei oska reageerida, siis vainu oli esimene mees, et kuidas sa üldse sinna sattusid? No tuli välja, et oli ka endine vang, aga Gorbatšov sellest niivõrd vihastas, keeraskonnal ringi, virilalt naeratas, lähme minema. Kõik see suurt rusiino, kus olid seal nüüd esimene sekretär, peaminister, kõik plaanikomitee esimees, kõik Moskva külalised, kõik Vueltal hunta lähevad järele. Aga mina vaatan, mis nüüd teha. Sellepärast et mina olen ikka selle eest vastutav, mis seal toimus. Läksin ta kõrvale ja juhtisin ta siis saali. Saalis oli välja pandud väga niisugune stiilne näitus, siis peale selle oli seal veel hästi ilus laud, rohelise kaleviga kaetud, väga nii-öelda valitud suupisted, aga vaatasime seda näitust. Gorbatšovile ei lähe üldse korda ja vaatab kusagile kaugusesse ja keerab ringi ja ütleb teistele, lähme ära. Ütlen, et Michaels keelsed, ma väga palun, et et vaadake, et kuulake. Ma tahan teid informeerida, et sellest, et kuidas meie eksperiment läheb, räägin esimest korda, räägin teist korda, ta ei, ta tal ei lähe üldse korda, sest mõelge maailma suurima riigijuht, kellel on tuumaportfell, on tal seal diplomaat läheduses üks väikene ettevõte või üks väikene, ühesõnaga Eestimaa, mis temale korda läheb. Ja ma ütleksin, ma võtsin kogu oma vaimujõu, ma kohe olin talle lähedal, ma ütlesin, et Michaels, kes otsib Vaspra suu. Et ma väga-väga palun, et kuulake kasvõi natukenegi. Ja lõpuks Taistus istusime meie kahekesi, mina hakkasin tekkima, teised, kõik ümberringi, suurtru seinal seisab püsti. Ja ma vaatasin, mida rohkem mõtlesin seda paremaks silmad läksid, ennem vaatas kaugusesse, nüüd hakkas mind jälgima ja pärast, kui see jutu lõppedes see oli kusagil nüüd 40 45 minutit ja ta oli täiesti minu lainel, ta rääkis seda, ma sain aru, et ma rääkisin seda, mis teda huvitas ja, ja kui ma teda lõpuks ära saatsin sinna autoni, siis kõik need ihukaitsjad olid eemal, meil ainult kaks meest, läksime smuleerist, astusime läbi ja ma saatsin ta autosse ja ma nägin, et talle väga meeldis see külaskäik ja ta ütles seda välja ka siis, kui oli aktiivi koosolek. Keskkomitees ja ühesõnaga ütles minu kohta väga häid sõnu, ma ütleksin, ma olen selle üle tänagi uhke. Jah, tähendab tundus ilmselt vahepeal juba, et suur kallis, kena hõrgutav laud jäi puutumata natuke käest ära ja jääbki selle eksperimendi punkt panemata, aga aga juude siis kuidagi sisendasin talle midagi, et ta sulas ära ja, ja kui juba sulama hakkas, siis tuli kaasa ja pärast oma kõnes tõesti improviseerimis Jüri Krafti aadressil päris vabalt, selgelt ja õigesti. Nii et omandas ja juuda võib-olla kuskil mujal. Tõlgi aktiividel tuletas seda eksperimenti meelde, et Eestis läheb ja, ja tehke järele. Ja võib-olla siin on ka üks põhjus. Kui 2001. aastal avaldati Cambridge'is piiblipaksune kogumik 20. sajandi väljapaistvad inimesed, siis oli seal ka oma täheruumi võrdselt teistega saanud Jüri Kraft kus sündinud, kus koolis käinud, milliseid ettevõtteid juhtinud ja arendanud ja milliste eksperimenti teinud ja ka see, milline on Jüri Krafti elu moto. Minu elu põhimõte on see, et elus tuleb niimoodi elada, et midagi ära teha, ükskõik, mis see võiks olla, see võib olla siis kas mõni ettevõte, kas mõni talu või siis ka võib-olla, kui mitte ise kirjutada, siis vähemalt organiseerida, et ilmuks mõni raamat. Pole midagi imestada, et Jüri Kraft on sangari firma nõukogu esimees ja vist seitsmes kaheksas peale selle Noh, osa muidugi väikseid, aga mida võiks keda nagu suurettevõtjana või keskmine ette, et need ei ole suurettevõtted, on Ivar sulle endine Mistra. Ivari peakontor asub Tallinnas, aga tootmine asub Viljandis, kus teeme tekke ja patju ja samuti tegime Tabasalus ka ühe filiaali. Et seal on ka üle 100 miljoni, võib-olla üks, 150 miljonit tuleb vast sellel aastal käive. 400 inimest või natuke rohkem, on seal. Kinnisvara arenguga olen ka tegelenud Tallinnas Narva maanteel, rahvale on see ka, torkab silma, teised on kõik sellised väiksemad ettevõtted. Aga noh, minu juurde jälle tullakse ja ja palutakse, kas abi ja, ja teinekord muidugi rohkem on raha ja eks ma alati kipun nii-öelda kaasa minema nende uute asjadega, aga ega iga kord sellest välja ei tule. Ja Torma puhkpilliorkestri pärast Boretsetega. Nojah, sinna on ka mitu aastat tagasi, kui Torma põllumajandusühistu juhataja Ahto vili tuli minu juurde, tegi sellise ettepaneku, et kas ma tahan tulla siin Torma puhk, pilliorkestrite festivali patrooniks, ma mõtlesin, mis pagana asi, et sinna lähevad rohkem niisugused presidendid või peaministrid või ministrid. Aga et noh, mina, aga tema ütles, et te olete ikka torm maa kihelkonnas sündinud ja vähemalt endisest aegadest tuntud mees, et kõlbad küll noh, temal oli ikka omad niuksed tagamõtted, aga ma olen muide selle üle, kui ma nüüd olen juba kolmandat aastat ja kutsun kõiki asjahuvilisi, et tulge torma. Muide, Carl Robert Jakobson, Urmas sündinud on oma esimesed eluaastad seal elanud ja tema isa eest rajaski esimeste hulgas Eestimaal puhkpilliorkestri, kus mängisid eestlased. Ma olen oma nii-öelda silmaringi ja ja maailmanägemuse saanud. Kem raamatutest olen raamatuhull olnud alates kolmandast klassist, sõja ajal ma suurt koolis ei käinud, esimeses klassis üks kuu aega, teises klassis ka üks, paar kuud ja kolmandas Kaavastuks pool aastat, kolmandast klassist ma hakkasin lugema ja ma olen lugenud raamatut küll nii-öelda tattnina valgusel, küll iha valgusel. Ja ma olen sealt just näinud, et kuivõrd rikka asja suur maailm ma olen unistanud saada, kui täna oleme siin, Peipsi kaldal nooremas põlves ikka meremeheks ja olen isegi paar korda käinud Tallinna merekooli ukse taga, aga dokumentide vormistamine ei ole mul nii laabunud, ma ei ole, isegi sisseastumiseksamitel ei saanud. Aga noh, ma arvan, et seda ka ei ole vaja kahetseda. Igal pool on võimalik oma elu elada ja oma eesmärke ideaale saavutada. Nüüd jäi üks osa minu küsimusest õhkub ja seal oli nagu pärimine, et kas täiendused, korrektsus ja hoolitsus väljanägemise eest, mis igal inimesel peaks olema, täidan ta kuidagi silmatorkavalt, alati paigas. Kas see on lihtsalt veres, on see kodust kaasa võetud või on koolis koolitükkide kõrval ka mõni õpetaja sellele tähelepanu juhtinud, et vat tahaks niisugune olla või nii vist on õige. Jah, eks ta ole kodust ka kaasa, aga ma ütleksin, et mitte vähem tähtis ei ole olnud ka Õpetajate roll mustes esimeses keskkoolis on jäänud meelde õpetaja tamm väga ilusat kõrget kasvu, tooli rühikas, sirge ja eriti need võiks öelda, need maapoisid võib-olla nad ei jõudnud nii kiiresti tõusta või, või nad olid nagu kohmakad. Ta vaatas, et nad seisaksid sirgelt ja et oleksid korrektselt. Ja vaat see osa, mis on ka koolist ikka saadud, minu arvates noorel lapsel jääb külge. On saledus on sirge hoiak ja võiks öelda, et väga sportliku, isegi võib-olla tantsuartisti niisukese kerge, paraja kehaehitusega. Kuidas on spordiga ja tantsuga suhe olnud? No vot, see on jälle väga huvitav küsimus. Nimelt sporti ma olen teinud juba täiesti lapsest saadik ja minu rekordid on olnud isegi seal must klassi seinal veel väljas või saali seinal veel mõningad aastad tagasi. Aga muide, mina olen olnud ka rahvatantsija ülikoolis, ma olin rahvatantsija ja ma olen esinenud Moskvas suures teatris. See on minu elu suursündmus. See oli 57. aastal Moskvas eesti kirjanduse kunsti dekaad ja sinna läksid parimad jõud. See oli ülikooli rahvakunstiansambel ja esines just lõppkontserdil ja see oli, võiks ütelda. No tõesti üks ülev sündmus tol ajal. Kõik Nõukogude Liidu riigijuhid, kes nad olid, Kaaganovitš, maalinkov, Russo, Vorošilov, Molotov ja nii edasi ja nii edasi. Olid loosis meieni vasteks 10 meetrit ja olime kolmel korral laval. Aga muide, tol ajal ikka vaadati ka ikka väga kõvasti meisterlikkust. Näiteks meil taheti üks tantsu. Maha võtta siis meega, tegi eraldi trenni üks maailma kuulsamaid ballettmeister Burmeister, kes isiklikult meid kontrollis, vaatas ja otsustas, et parim isetegevuslik kollektiiv, keda ta on näinud ja lubas meil selle numbri ikka eeskavasse jätta. Kui te vahel kellegagi juttu ajate või lihtsalt näeme, anname tere käe, siis silmanurkades on minu jaoks midagi nagu kelmikad peidus. Muidugi ministrina ja aktiividel sõna võttes ja külalistega ringi liikudes väga vigureid teha ei saa. Aga, aga kas on tähelepanek kuidagi õige, et kui vähemalt noorest peast, et kui andis midagi teha, siis sai temp tehtud ka? Nojah, meile tuli külla esmakordselt Soome üliõpilasdelegatsioon. Meie esinesime muide Vanemuise teatris ja see ülemus, delegatsioon Soomest, oli kusagil kümneliikmeline, Nad tulid meie juurde ja ütlesin, kas me ei saaks võib-olla omavahel kokku saada, kui nemad meie juurde tulid? Me mõtlesime, et küll kõik lubatud, võtsime kätte, läksime ülikooli peahoonesse, saime seal valvurit tädi käest võtmed ja 40 üheksandas auditooriumis, see oli öösel kell 12 üks korraldaselt peo, ma isiklikult käisin, seal oli kõrvalateen või see oli see Volga restoranis. Ma eelmisel päeval olin saanud alles stipi kätte, selle eest ostsime siit napsusid ja, ja me panime sellise toreda peo püsti ja võiks öelda, Me rääkisime kõigest. Mõningad mehed kutsuti siis ka järgmistel päevadel organitesse, mis niukene asi ja muidugi niuksed asjad keelati kohe ära, aga kuna me tegime esimest korda seda, siis läks kenasti korda. Tundub, et särts on ja vestluskaaslane võib lausa põlema minna, kui ta mõnda episoodi meenutab. Temperamenti on, võib-olla isegi on kohatu küsida, kuidas tervisega lood on. Kui spordiga ja rahvatantsuga on alus pandud, võib arvata, et tervist jagub pikaks ajaks või vahel natukene kuskilt rassib ka ja mis siis teha, kui ei ole täna see päev just, et teeks pika matka või kuidas te siis käitute, kui tunnete, et ei ole enam see, kui noor sälk? Ja tervise osas ei tahaks küll üldse rääkida, ma ütleksin ainult seda, et minul on viimase kolme aasta jooksul olnud viis operatsiooniga, üks kord olen teise silmas olnud ja ma ei taha sellest üldse meenutada, ma ei taha rääkida, aga nüüd ma tõesti tean, et mis ma võin või mis, ma ei või väljen, jooksin rohkem, mängisin tennist, käisin näiteks merel, kas jahi või siis paadiga, aga nüüd ma pean väga valima seda päeva ja nii edasi, aga noh, ega see veel ei peata kedagi. Kui vahel millegipärast head meenutades tuju tõuseb aga vahel isiklik baromeeter hakkab nagu alla vajuma. Mis on Jüri Krahtil siis kõige parem vasturohi, kuidas üle saada? Et masendus peale ei tuleks või tujulangus? Ja eks neid aegu ole olnud alati vaata endistel aegadel, kui ma olin tööstuses, siis kõige toredam oli see, et kui mul olid tuju kehv, siis ma oleksin inimeste hulk ka. Meil olid ju naised, need olid mitusada naist ja ma tundsin ennast väga halvasti ja ma läksin inimese juurde küsinud, kuidas tema ennast tunneb. Mis tal on, mis tal muret on. Vaat kui sa kuuled teise muret, siis nagu oma mure Aitub ära. Nii et minul on sellised ühesõnaga võtted olnud. Aga mis nüüd ma käin siin Kasepääl väga harva, sest ma jõuan, ma pean kõvasti ka Tallinnas tööd rühkima, varjumigi üleval pidada. Aga kui sa oled loomade keskel keset farmi ja teate, siis on ka nagu mingi imeline tunne see nagu rahustab see sind nagu, nagu kuidagimoodi lahustab ja ja, ja see on ka niisugune omaette, aga noh, seda, seda ma sain kahjuks väga harva kogeda. Ja Jüri Kraft-il on ka üks unistus veel siinsamas talu servas viimase tiigi kõrval või esimese tiigi kõrval, mis tee poole jääb. Et sinna rajada veel midagi ilusat. Vaat niimoodi on tõesti juhtunud see talu ümbrus seal päris päris mitu tiiki. Ja vot nende tiikide vahele sobiks väga kenasti üks ilus park. Ma olen puid istutanud oma elu jooksul päris mitmeid, aga ma tahaksin, et ka minust läks üks park järele. Et sinna tuleksid nagu erilised puud. Ma tahaksin konsulteerida spetsialistiga, et mida sinna istutada ja kuidas neid sinna istutada. Vaat see oleks nagu minu niisugune unistus. Keskustelu sees Jüri Kraft ise ei rõhud tanud oma osa Eesti looduskaitsetegevuses ja mis sageli väga tähtis ka selle rahastamises. Jaan Eilart on mitu korda teid nimeliselt tänanud, tähendab, see on ikkagi pikk ja püsiv töö olnud, mis on omamoodi ka Eestimaale kasu toonud ja võib-olla meie inimeste jaoks mõnegi olukorra rohkem välja toonud, on see siis mälestuskivi või tahvel või üks kokkutulekus, kõik jälle tunnevad ennast ühise perena ja saavad rääkida päevateemadel ja muretseda, et vahekorrad loodusega edaspidi hullemaks ei läheks. Nii et siin on siis kõvasti käsi või pea sees olnud. Ja juba 80. aastal valiti meid Eesti looduskaitse seltsi juhatuse liikmeks, aga enne seda vahetult sai tegeletud Lahemaa rahvuspargiga rajamisega. Noh, see põhiline autor on kahtlemata Jaan Eilart ja hektar Tõnurist aitas selleks kõvasti kaasa, aga raha tuli ju ettevõtetelt ja selles osas oli asendamatu mees Albert praak, tema kirjutas kirjad ettevõtete juhtidele minagi rolli siin, kuidas on need täidetud ja seda sai ka ju aastate jooksul ja sellepärast noh, see vahemaa rahvuspargi rajamine läks ikka niivõrd hästi, see oli ainulaadne, esmakordne Nõukogude liidus ja ma mäletan seal selle nurgakivi panemist nagu seda vastati ja ma ütleksin, et läbi paljude aastakümnete me käisime ju Eestimaal väga paljudes paljudes kohtades. Ja ma ütleksin, et mul on seega praegu südamele lähedane. Aga nüüd tulid noored mehed peale, nemad minusuguseid enam näha ei taha. Ja ühel kokkutulekul, mis oli Lihula lähistel, ütles Tiit Kändler mulle otse välja, et mis seltsimees Kraft seal istub selles juhatuses ja no siis ma maandusin, kui loobusin, aga ega sellelegi vaatamata ma nüüd teen konkreetselt kasvõi oma talu ümber lohutust korda. Ja siin nüüd Peipsi piiril, Eestimaa piiril, kui ida poole vaadata, on meie jutuajamine lõppemas. Aga üks küsimus siiski lõpetada ehituseks. Kas Euroopa piir hakkab käima mööda Peipsi piiri? Või ei hakka ja veel palju teisi asju, mis on seoses otsustamisega septembris? Meie eelmine saatekülaline arvas, et kui esikohale seada rahvuskultuur, siis võib tekkida päris palju küsimusi. Liitumisega seoses. Aga Jüri Kraft tööstusmees majandusmees läbi ja lõhki eesti mees, mida teie ütlete või lühidalt selgitad. Kui ei ole majandust, ei ole ka kultuuri olla mingisugune kultuur, aga sellisel tasemel, et ta oleks nähtav ka teiste rahvaste hulgas, ei saa olla. Meil on kahjuks ainult kaks võimalust, kas me läheme Euroopa liit või palume esse rüüsse. Meie maa ja meie rahvas on niivõrd väike, et meie omatarbimine nii pisikene, meil on tarvis nii palju autusid, masinad, kõiki on meil maja sisse osta, selleks on vaja raha. Et seda raha saaks, on meil vaja oma toota kaupa, et mida saata välja ja olge inimesed, mõistke seda. Kui me ise ei suuda kaupa toota, mis on kusagile välja müüdav siis meie ei ela ära 80 protsenti meie kaubast praegu Euroopa liitu ja kui see esiteks see turg kaob ära, siis seda kaupa müüa enam ei saa. Mõelge vait, kui meie ettevõtetes on rentaablus protsent, näiteks kergetööstuses kusagil viis protsenti. Ja kui tollid Euroopa liidus tulevad, kui me ei ole muidugi Euroopa Liidu liikmed kasvõi viis protsenti kas või seitse protsenti, siis enam ei ole meil mõtet toota. Sellepärast siis nüüd me oleme kahjumiga, nii et leil, kas tahame või ei taha, meil ei ole teist valikut. Kas me läheme Euroopa liitu, võime palun ennast esse rüüsse, sellepärast nii väiksel territoorium, nii väiksel rahval ei ole võimalik ise toime tulla. Meil peab olema suur turg ja avatud turg, kus me ei pea maksma tollimakse. Nii et ma, palun saage aru. Suur tänu Jüri Kraftile viimase nõuande eest ja küsimustele vastamise eest. Mehe elutöö on olnud tõesti muljetavaldav ja see ei ole veel poolelijõudumööda, jätkub. Ja kui ikkagi tahta teha, pidada kinni lihtsast põhimõttest kogu aeg midagi rajada, mis endale sobib ja mis teistele ka edaspidi jääb, siis peab ju see inimene, tema suguvõsa ja see rahvas edasi arenema. Loodame väga seda. Raadio poolt oli küsitlejaks Toivama. Saadet toetatakse ravikindlustuse eelarvest. Laevatee suvekülaline.