Tere hommikust, on järjekordne ilus suvelõpu pühapäev ja nagu sellel suvel juba mitu korda varemgi juhtunud, on mikrofoni ees inimene, kes on küll sünnilt eestlane, Eslanna, aga mingil põhjusel juba pikemat aega mujal. Jutusaatekülaliseks on täna Kärt Ulman, tere hommikust. Tere hommikust. Ma tahaksin kuidagi inimestele öelda, mis eriala esindaja sa oled ja mida sa teed, aga õigem on alati, kui, kui inimene teeb seda ise. Sa oled juba pikemat aega Ameerikas, aga millega sa seal leiba teeninud? No sõna otseses mõttes leiba ma teenin sellega, et ma olen Ameerika eestlaste lehe toimetaja ehk siis peatoimetaja, kuigi noh, praktiliselt ka ainus. Ja seda tööd olen ma teinud viimased neli aastat. Aga Eestis olin ma ajakirjanik. Aga sellest on nüüd ka juba üle 10 aasta. Nii et ma olen New Yorgis elanud nüüd üle 10 aasta juba. Me istume praegu Kadrioru pargis, purskkaevud, vulisevad linnud säutsuvat see keskkond, kus sa iga päev elada, midagi hoopis muud. Kirjelda natuke seda oma praegust elupaika. No ausalt öeldes ta ei olegi nii väga palju muud, sellepärast et New Yorgis on kindlasti üks minu lemmikkohti, on keskpark kus on täpselt samamoodi, tähendab Kadrioru park tuletab mulle väga palju meelde keskparki tsentriparki, ainult selle vahega, et Kadrioru parki ei kasutata nii aktiivselt nagu keskparki näiteks keskpark, äärmiselt populaarne, kui, kui me oleksime praegu New Yorgis, siis me näeksime siin iga muruplatsi peal oleksid inimesed, kes loeksid, võtaksid päikest või, või kuskil kaugemal võib-olla mängiksid või vestlesid omavahel või, või peaksid pikniku, et noh, et siin ei ole see nagu päris tavaline, aga muidu see meenutab see, et selline suur park on nagu keset linna seal väga New Yorgi lik. Ja see on üks New Yorgi suurimaid võlusid, et see park on seal olemas. Aga muidu on New York on. New York on suur äärmiselt huvitava energiaga, ta on selline on inimesed, kes, kes temasse, kes sinna tulevad, nad kas armuvad või vihkavad nad alati on inimesi, kes tulevad, ütlevad, et kuidas sellises koledast kohast saab elada ja teised tulevad, kes ütlevad, oh vot see on minu koht, et vot see on minu linn. Ja minu jaoks muidugi oli see, et ma ma läksin sinna. Ma tundsin, et see lihtsalt on niivõrd fantastiline koht mis annab mulle energiat, et kui sul on näiteks paha tuju, minul näiteks, ma räägin endast, kui mul on paha tuju, siis ma võin lihtsalt jalutada New Yorgi tänavatel ja, ja lihtsalt linn teeb mu tuju heaks, ta annab mulle energiat, annab mulle jõudu. Ja ma armastan seda linna väga. Ma mäletan, me oleme teinud elus sinuga ühe intervjuu varem ka ja siis sa ütlesid, et see niisugune varasügis millal suur hulk eestlasi hakkab põdema, et nüüd tuleb see pikk ja pime ja et see on üks sinu selliseid lemmik aastaaegu. Kirjeldasid seda nii ilusti, et teeme sellise tesa vu, et teeme, et seda ei ole olnud ja et sa kirjeldad nüüd raadiokuulajatele ka, mis on see, mis sind ees ootab? No kõigepealt ootab kakskolm nädalat äärmist palavust, sellepärast et õhk on niiske ja kohutavalt palav. Ja siis tulebki selline jah, oktoober isegi poolde novembrisse tuleb selline kaunis soe, noh, Eesti mõistes ütleme selline kaunis eestisuvi niimoodi, et kuni 25 kraadi siis pole vaja ja õhtud on soojad. Ja siis hakkab vaikselt minema värviliseks, et ta läheb hästi värviliseks, seal on hästi palju punaseid puid, hästi palju erkkollaseid puid, nii et kui sa vähegi näed kuskil loodust, siis see värvigamma on lihtsalt hämmastav. Ja muidugi seda kasutatakse ära, on terve turismiharu, mis tegeleb nagu sellise sügise värvidega mõtlemisega, et siis korraldatakse igasuguseid nagu matku linnast välja või kuskile kohtadele, kust inimesed saavad siis vaadata ja pildistada ja noh, see on nagu selline täiesti omaette tegevus. Aga New Yorgis jah, kuskil novembris alles ütleme, läheb selliseks eesti eesti sügiseks võiks öelda ja siis tuleb talv. Talv on viimastel aastatel meil ikka paar korda, tuleb paks lumi maha. Nii et meil on olnud sellised lumerikkad, talved ja, ja küllaltki külmad kevaded. Kevaded on veninud külmaks. Kuidas sa sattusid Ameerikasse seal, see on ilus lugu ja ajakirjanikud oskavad rääkida, nii et räägi aga nüüd kõik südame pealt ära. Ma olen seda nii palju rääkinud, aga tegelikult esimest korda ma läksin Ameerikasse hoopis vaba avatud Eesti Fondi stipendiaadina. Ma töötasin siis teles ja ma läksin interniks BBC televisiooni ja see oli selline minu esimene kokkupuude üldse nagu nagu sellise suure Ameerika televisiooni ja kogu selle süsteemiga äärmiselt huvitav. Ja siis mul tekkisid seal tutta saavad. Ja, ja ja siis asi läkski hiljem selleni, et mas paar aastat hiljem juba kolisin sinna oma mehe juurde. See oli ikka suur ilus armastuse lugu kuidagimoodi see oli läbi interneti ka või ma eksin või see oli jah, läbi interneti, aga see on niisugune pikk-pikk lugu. See oli kuidagi kuidagi selline teineteise äratundmine läbi interneti, noh kui üldse on võimalik, et läbi selliste Meediumite on võimalik ära tunda, aga noh, nagu öelda, nagu mu mees seda kirjeldas, et ütleme see, kui ta minu nime nägi, seal internetis, see kõik hakkas nagu Plinkima läks värviliseks ja siis ta teadis, et see on see naine, kellega tema peamine kokku saama ja tema probleem oli selles, et ta ei teadnud, kuidas seda mulle selgeks teha, sellepärast et see oleks väga imelik, kui sa võtaksid inimesega järsku ühendust ja ütleksid talle tungivalt, et noh, et vabandage, aga teie olete see, kes on nagu minu teine pool või et me peame nüüd kokku saama, et enamik inimesi võtaks seda väga kuidagi imelikult vastu, ma arvan. Aga õnneks ta sai nendest esimestest komistuskividest jagu ja siis niimoodi me kokku saimegi. Millega su mees tegeleb? Tema tegeleb tema nagu internet diaarhitekt ehk siis tema, tema töö on ütleme, nagu tarkvaraarhitekt, tema loob ja mõtleb välja neid suuri süsteeme, mida siis programmeerijad nagu teostavad. Ja see on seotud ka ütleme, äri ja igasuguste mudelite väljatöötamisega, näiteks tema töö seisneb kui palju selles, et ta joonistab igasugu skeemikese arvutisse. See päris detailideni ei ole mina ausalt öeldes aru saanud, mida, mida ta siis ikkagi päris täpselt teeb. Aga ma tean seda, et näiteks see eriala oli üks, mis või üldse nagu see põld oli üks, mis kõige rohkem kannatas nagu selle nine eleven, ehk siis selle 11. septembri tõttu, kui, kui väga suured kompaniid nagu kolisid New Yorgist ära ja Molstriidist ära ja, ja teatud noh, rahad kadusid, ühest tööstusharust läksid teise ja teatud nagu sellised Tööpõllud, täiesti nagu kadusid ära, et nagu selliseid suuri süsteeme nagu tema enne tegi nagu pankade ja isegi globaalmajanduse seisukohalt selliseid asju lihtsalt praegu enam ei tehta. Nii et ta on sunnitud nagu ümber profileerima profileerima. Aga noh, põhimõtteliselt ta ikka jah, internetti läbi internet internetti tehnikatega tegeleb. Sa kasutasid ilusat sõna internetti, arhitekt, et tegelikult sa ise oledki oma esimese abielu kaudu saanud nime Ulman, aga tegelikult sa oled sellisest võimsast arhitektide sugupuust, et räägi natuke oma oma isast ja oma vanaisast ja, ja mis need, mis need mehed tegid ja mis nende nimed olid. Jah, no meie peres on arhitekt, igas jätkub igasse põlve ja, ja algas see sellest, et minu vanaisa, minu ema, isa Edgar, Johan Kuusik, oli Eesti üks kuulsamaid ja tuntumaid arhitekte. Ja, ja siis minu ema oli arhitekt. Aga tema suri küll, tema ei jõudnud eriti midagi, tema tema suri, kui ma olin viieaastane, nii et ma olen ilma emata kasvanud. Aga minu isa Allan Murdmaa oli arhitekt, kes nüüd just sai 75 aastat vanaks. Ja tema suurde teos on kindlasti maarjamäe kompleks, mis tegelikult, millest, mida kõik tallinlased nagu teavad, sest nad on sealt mööda sõitnud, nad teavad midagi seal mäe otsas toimub. Ja ma ei usu, et tegelikult paljud inimesed teaksid, kui, kui võimsa ja huvitava sellise maastikuarhitektuuriga on tegelikult seal tegemist, et sinna tasuks tegelikult täiesti minna ja vaadata sellepärast, et see on minu jaoks, ta on selline nagu meditatiivne keskus, seal on väga huvitavad sellised maastikuvormid ja seal on väga huvitavad sellised teed ja sellised liinid, mis panevad sind mõtlema hoopis hoopis muudele asjadele kui oma iga päev, igapäevaelu probleemid ja seal. Kui, kui jätta nüüd välja see ideoloogia, mille põhjal ta kunagi alati noh, need asjad muutuvad ja neid asju hinnatakse ümber, siis tegelikult võiks seda kompleksi võtta just nagu kaotusseisukohast tõesti inimesel, inimesel olla iseendaga või üks tore koht, kus käia jalutamas ja näiteks mõelda oma mõtteid, sest see koht tegelikult tõesti soosib seda. Ja see on üks väga-väga huvitav koht, on see maarjamäe? Ja siis arhitekt, noh ka minul on arhitekti haridus sisearhitekti küll, aga ma ei, tegelikult ei jõudnudki sellel alal väga palju töötada, et enne ma sattusin, sattusin kuidagi väga imelikke selliseid hüppelisi, teid pidi ajakirjandusse. Aga siis minu poeg on arhitekt. Paco Ulman. Ja tema on arhitekt ja tema on ka fotograaf, tähendab tema nagu kombineerinud oma kaks kirge oma läbi läbi selle Läätse vaatamise, kire ja arhitektuurikire ja ta teeb nagu selliseid arhitektuuri ja maastikufotosid ja tal on väga huvitav nägemine. Võib-olla just sellepärast, et tal on nagu selline teistsugune taust. Nii et jah, meil arhitest jätkub. Novembrikuus tuled sa võib-olla kui võimalusel avanevat taas Eestisse, sellepärast et sinu isal on siis tema sünnipäevale pühendatud näitus, mis näitas son. Ja see ongi tegelikult temast, tema mälestusmärkidest ja, ja võib-olla kontsentratsiooniga maarjamäele, nii nagu me oleme nüüd nagu seda mõelnud, mina ise ei ole selle korraldaja, ma lihtsalt võib-olla natukene aitan kaasa. Aga see tuleb novembri keskel, ma arvan, et kui nüüd andmed peavad paika, siis seitsmeteistkümnendal novembril disaini galeriis, mis on siis Pärnu maanteel avatakse tema näitus, nii et kui mul vähegi õnnestub, siis ma tulen selleks ajaks tagasi. Kui sa üle mitme kuu Nüüd Eestisse sattusid, siis on siin palju niisugust arhitektuurset kära tekitanud objekte. Täiesti subjektiivne kõrvaltvaataja pilk ja ometi eestlase pilt sellele kuulsale Vabaduse väljakule ja, ja monumendile, mis seal seisab. Mida sa arvad sellest asjast? No ma pean kohe ausalt ütlema, et see monument mulle absoluutselt ei meeldi ja minu arust ta sinna ei sobi ja ma ei leia ka mingit põhjust, miks ta peaks seal olema, sellepärast et ma ei ole ka ausalt öeldes aru saanud. Jutt oli enne Vabaduse monumendist, siis räägiti võidumonumendist, et mida ta nüüd päris täpselt sümboliseerib ja minu meelest sellest algsest ideest läks see asi päris kõrvale ja lihtsalt puht reaalselt on inetud, on valede proportsioonidega tan inetu päeval kui öösel ja ta rikub minu meelest ära kogu selle ilusa visuaali, mis tegelikult oli, oli seal Vabaduse platsil, kus sa nägid torne ja kus sa nägid seda mäekülge, kus hakkas nagu see linn. Et minule ta tõesti ei meeldi kohe üldse mitte. Ma käisin ka Vabaduse väljaku avamisel ja, ja kui ma alguses olin nagu skeptiline sealt aia tagant vaadates ja kuulates neid jutte, et sinna tekib selline suur auk keset seda platsi, siis ma pean tegelikult ütlema, et see mulle meeldis, mulle meeldivad need trepiastmed. Sest igasugused trepid linnaruumis on sellised, kus, kus inimtan inimesele mõeldud on, inimesekeskne sotsee mulle meeldib. Tähendab siis ma kohe hüppaks selle peale, et mulle üldse ei meeldi näiteks, kuidas terve Tallinna liiklus on, on autode keskne ja kuidas inimesed on igalt poolt välja tõrjutud. Alates sellest, et need ülekäigufoorid on reguleeritud ainult nii, et autodel oleks mugavam. Aga mina olen siin jalakäija siin linnas, kui ma tulen siia külla ja ma näen seda, et noh, et ma pean ootama nagu mitu seda faasi läbi, et saada üle tee, sellepärast et kui minul on üks hetk, on mul punane, siis keset teed on juba roheline ja nii edasi, et noh, kui see on ainult tehtud selleks, et autol oleks mugavam tegelikult see peaks ikka olema nagu inimeste huve silmas pidades. Sellepärast mulle meeldib see Vabaduse plats, aga kuidas see hakkab? Tähendab, kuidas seda hakatakse kasutama, eks ju, kui kui palju, aga praegu tundub, et need trepiastmed seal on sellised, mis kutsuvad istuma ja ja, ja natuke jalga puhkama või miks mitte selles mõttes, et see võiks täiesti olla keset linna ja see bussiootepaviljon mulle meeldib, seal on väga ilus perspektiiv. Nii et minu meelest on see päris huvitav. Kas sul on Siis võib-olla Tallinnas, võib-olla kusagil mujal veel mõni niisugune lemmikkoht, kui sa tuled siia, kus sa kindlasti tahad ära käia, kus sa tunned ennast hästi, et see on niisugune õige sinuga. Hiiumaa on see koht, kus ma alati püüan ära käia ja see on nagu minul selline patareide laadimise koht, no see on metsik ja seal ei ole midagi. Aga lihtsalt see, see on kuidagi niisugune hästi kaaniseline, võimas koht, väekas koht kus, kus saad nagu natuke lihtsalt olla ja ennast laadida. Aga muidu mulle meeldivad, mulle meeldivad näiteks, mulle meeldib Saaremaa, mulle meeldib Kuressaare. Väga meeldib selles mõttes, ta on linn, aga ta ei ole mitte ainult mingi väike väike turistilinnake, aga kas on ka reaalne elu ja reaalsed inimesed ja ja oma infrastruktuur, et ta on tegelikult täiesti selline elav, elav linn, see mulle meeldib. Ja üldse minu meelest noh, Eestis on nii palju ilusaid kohti. Et ma ei oskagi niimoodi eraldi rohkem välja tuua. Me rääkisime mõned nädalad tagasi ühe mehega Kes on sõja eest põgenenud alguses Saksamaale, siis Rootsi tema nimi on Hando Kask ja ta ütles, et tegelikult väliseestlaste elu on selles mõttes kurb, et nad on tänase päevani juurteta, et nad ei teagi nagu, et oleks nagu kodu siin ja oleks nagu kodu seal ja päris täpselt nad ei teagi, kus nende kodu on. Mis tundega SINA jalakas sina tead, kus sinu kodu on? Ma ütleks, et mul on kaks koduhetkel ja kodu on New Yorgis ja kodu on ka Tallinnas. Et selles mõttes see oleneb sellest, kuidas sa seda vaatad, kui sa vaatad seda asja negatiivse poole pealt, et noh, et sul ei ole kuskil kodu. Aga sa võid seda asja vaadata, aga positiivse poole pealt, et noh, seal, kus sa oled, seal ongi kodu. Et see sul ei pea tingimata olema juured maas ja omama kinnisvara, et sa seal kohal tunneksid ennast hästi, et sa võid ka seda asja vaadata, et sa oled. Sa oled nagu paindlik ja sinu kodu ongi see, et sa lähed ühest kohast teise, igal pool tunned ennast hästi. Võtaks seda asja nii traagiliselt. Teine asi, ma olen mõelnud näiteks naha, kui ma mõtlen Ameerika väliseestlasi, siis nende kodu on ikkagi, kas nad on ikkagi suures osas Ameerika astunud? Et Eesti on siiski nende jaoks nagu isade maa või, või emade maa. Et ma ei ütleks, et nendel väga seda konflikti sees on. Võib-olla see oleneb inimesest, kindlasti oleneb, kui vanalt sa läksid, mis oludes sa läksid, kes sul siia jäi, sest kui lõhuti perekonnad, eks ju, et pool peret ei, siia, pool peret läks noh, see on nagu palju traagilisem, kui see, et nagu terve pere lihtsalt läks teise kohta elama. No sul on kaks suurt last, kes elavad Eestis liilia ja paakko ja sul on tegelikult seal Ameerikas oli üks väike laps, aga aga kas sa oled suutnud? Nüüd ma ei tea tema nime, aga sa kohe ise ütlete, kas sa oled suutnud, et hoida näiteks eesti keele oma peres nii au sees, et kui sa teda kuula, siis sa saad aru, et ta räägib täiesti puhast, ilusat eesti keelt ilma aktsendita, et, et see on nagu see, millega sa oled hakkama saanud. No ei, ei viimasele küsimusele vastates ütleks kohe, et ei, ei ole suutnud. Tema nimi on aren, Johan on kaheksa aastane, sündinud Ameerikas. Ja, ja tähendab see sellest ma olen ka päris palju nagu rääkinud, et hoidmine elusana eesti keele hoidmine on väga suur töö ja see võtab ikka täielikku pühendumist. Ja kui ma alguses mõtlesin, et see asi on niivõrd lihtne, et noh, et mees räägib oma keeles inglise keeles ja mina räägin eesti keeles ja iseenesest laps nagu on sujuv mõlemas keeles, siis see tegelikult ei ole nii, noh, need keeled on ikka nii erinevad ja see inglise keel on nii võimas. Poolt, uksest ja aknast tuleb ta peale noh, seda keelt hoida, selleks on vaja ikka täiesti selline abinõude süsteem. Tähendab, on vaja kindlasti, et keegi muu peale ema või isa räägiks seda keelt, kas siis lapsehoidja või ütleme, mingi mingi siseringi, eks ju, et see laps näeb, et see ei ole ainult mingi ühe vanema veidrus, vaid see on tegelikult tõesti ka rohkemate inimeste kommunikatsioonivahend ja teiseks on kindlasti see, et ta käib Eestis. Sellepärast ma tulengi igav suvi siia põhiliselt siiski tema pärast, eksju, et anda talle seda, seda eesti olemist ja seda kultuuritausta ja seda, seda õhku ja seda elu siin, et ta saaks aru, et noh, see keel kuulub siia ja see on seotud selle maaga, et tal tekiks mingi oma suhe, sellepärast seda keelt lihtsalt niisama, ta lihtsalt ei püsinud olnud temaga ka selliseid perioode, kus, kus ma mõtlen, et isegi mitu aastat, kus tema jonnakalt rääkis minuga inglise keeles, tähendab mina rääkisin temaga olles põikpäiselt ja tema vastas mulle inglise keeles ja see kestis ikka pikalt. Ja nüüd on temal muidugi nii, et ta on saanud väga hea baasiseles eesti keeles. Aga kui ta tuleb, siis see keel on konarlik, see võtab nagu sisseharjumist ja nüüd vaadates, kui me oleme peaaegu kaks kuud nüüd suvel olnud, siis tegelikult nüüd on tal see, kus tal see keel tuleb nagu sujuvalt ja nüüd ta võiks, võiks nagu hakata nagu täiesti selles keeles mõtlema ja tegutsema. Et see võtab aega, aga noh, see on kuskil seal kõik seal taga tagasahtlites olemas. Aga see ei tule nii aktiivselt välja. Aga üldiselt seda on väga raske teha, et selles mõttes au kõikidele nendele pingetele ja kangetele ja eakatele eesti naistele, kes seda keelt hoiavad, sest see on väga raske töö. Millist elu elavad sinu poja vanused Ameerika lapsed, kas elu erineb sellest elust, mida elavad eesti lapsed? No ma pean ütlema, et meie oleme, tähendab püüdnud talle nagu natukene teistmoodi elu võimaldada, tähendab, me oleme nagu Ameerika mõistes natuke sellise alternatiivse ellusuhtumisega, see tähendab, et ma kujutan ette tava Ameerika laps, nii nagu ma kahjuks olen näinud ka Eestis lapsi, kellel mängib 24 tundi kas ja kes lihtsalt ise istuvad sealsamas kõrval arvuti taga ja kes õue õue õhu kätte üldse ei jõua, noh, see on paraku ka Ameerikasse selline tendents. Aga me oleme püüdnud nagu oma tutvusringkonnas sellist asja vältida. Ja näiteks tema on saanud sellise väga Ameerika mõistes mitte tavalise lapsepõlve, kus, kus pargis on nad mänginud tundide kaupa ja emad, ütleme, võtavad söögid kaasa, raamatut kaasa ja vahetavad, üks valvab lapsi ja teine võib-olla ajab mingeid asju ja lapsed mängivad. Nii et see ei ole ka Eestis päris tavaline enam, et on. Keegi just ütles mulle, et see on nii huvitav, et kas mustamäel või kuskil mingis suures elurajoonis, et kui tema oli väike, siis olid lapsed kogu aeg hoovides õuedes ja kogu aeg nad mängisid, liivakastid olid lapsi täis, nüüd sa ei näe mitte kedagi väljas. Täielik vaikus, tühjus, kõik lapsed on kuskil ära. Olen ma näinud ka Ameerikas, et näiteks nendes Suburbjas ega selle hoovis ei ole lapsi, ega seal tänavatel ei ole lapsi, nad on kõik kuskil peidus, need on internetis, nad ongi internetis, nad on internetis ja sellepärast ongi nii naljakas kui see, et selles suurlinnas New Yorgis on, on tegelikult lapsed väljas, sa lähed parkidesse ja sa näed, mänguväljakud on paksud lapsi täis ja ja need lapsed ongi seal tundide kaupa nende vemad või siis või siis hoidjad toovad nad sinna parki ja viivad ära, nagu seal New Yorgis on võimalik, selline alternatiivne elustiil, mis tegelikult kuskil Surbjas ei oleks võimalik. Sest seal seal on mängu platsidki täiesti tühjad ja pargid on täiesti tühjad ja ega seal suured inimesed ka väljas ei käi, suured inimesed istuvad ka siis oma internetis või telekas või ma ei tea, kus nad on. Keldris. On see on kummaline, see on nagu kahju, sellest on mul õudselt kahju, just et Eesti lapsed näiteks, kas vaatad Kuressaare, on veel selline linn, noh kindlasti on neid Eestis teisi ka, aga Kuressaare on veel senine linn, kus kus ukse lukustada, et inimesed lähevad välja ja uksed jäävad lahti ja ja lapsed lähevad ise välja ja käivad poes ja tulevad tagasi ja lähevad mänguväljakule. Need on nagu sellised võimalused loodud, seda, seda tõelist lapsepõlve, nii nagu meie lapsepõlves kunagi oli ja nad ei kasuta seda, ta läheb ikka sinna, istuks seal oma kinnises toas kardinate taga ja mängib seda mängu ja vii telekas Nende kartuunidega mängib 24 tundi ja see ajab mind ka täiesti täiesti hulluks, kui ma näen, kuidas needsamad lollakad vägivaldsed multikad, mida, mida Ameerikas ma üritan ära keelata ja, ja ära blokkida on, neil on, siin on igal pool ja maailma ja nad on täpselt samad kanalid ja sama samasugust, sellist agressiivset vastikut mõttetut jura aetakse kõikidele lastele läbi teleka pähe, et vot see on minu meelest täiesti kohutav. Aga sinu sõbrad jäid suures osas siia Eestisse maha, kas sul on õnnestunud nende aastate jooksul tekitada luua endale uus sõpruskond? Kas sa mõtled seal või siin-seal, seal on ta, ta on teistmoodi, aga jaa, muidugi ta on olemas võib-olla lihtsalt ma olen selline inimene, kellele, kes suhteliselt kiiresti saab inimestega nagu nagu jutule või üldse omaks. Et noh, seal mitut sorti, ühed on kindlasti tekkinud läbi läbi lasteaia, ütleme see meil selline natuke alternatiivsete perede nagu ring või seltskond, kes, kes hoiavad kokku lihtsalt, et vastu seista sellele, sellele mainstream, ehk siis kuidas eesti keeles öeldakse pea peavoolu peavoolukultuurile, mis agressiivne ja mis nagu noh, tuleb sulle igalt poolt peale, et sa pead lihtsalt tulema väga tugev, et sellele vastu seista. Ja siis on, ütleme noh, nende lapsed, need, et nende vanemad siis on muidugi eesti seltskond, kohalikud eestlased, seal on kolleege ja töökaaslasi ja samas on ka lihtsalt ütleme, Eesti Eesti tuttavaid. Nii et mu tutvusringkond on selline nagu mitmekesine, seal erinev suhteliselt, aga, ja see on täiesti olemas. Aga Eesti sõbrad on olles jäänud selles mõttes, et kui sa tuled, et, et kas siis ikka on, kellele helistada ja kes kutsuvad veini jooma või, või, või jääb see nagu aasta-aastalt ikka natukene aheneb tänu sellele, et sa oled ju noh, neli viiendikku oma ajast, sa oled ikkagi mujal. No on selliseid inimesi, kellega ma ei kohtu aastaid ja me jätkame täpselt sealt, kus, kus me pooleli jäime. Eelmine kord, et isegi sellel aastal mul oli paar päris huvitavat kogemust, et inimesed, kellega ma ei olnud kohtunud tõesti aastakümneid ja me tõesti kohtusime, jätkasime oma juttu praktiliselt sealt, kus me selle kunagi, kus me, kus see asi meil pooleli jäi. Ja ma pean ütlema, et enamik minu sõpru ongi sellised nii-öelda lihtsalt me ei pea kogu aeg kokku saama, aga kui sa, Meil on juba su sõber, sa enam-vähem mõtled ühtemoodi ja sa enam-vähem, kui sa kasvad. Ma näen, et sa ikkagi arened enam-vähem ühes suunas, et enamik inimesi ongi ikka selliseid, kes kes nagu jäävad. Ja noh, samas kui ma elasin Eestis ja, ja kui sa elad kuskil näiteks, siis on ju seal teatud rutiin, eks sul on see, et sa tõused hommikul üles, saadad lapse koolijade töödiana bla blabla. Ega sa ei jõua ju tegelikult oma sõpradega seal kokku saada, et minu, ma mõnes mõttes oma sõpradega suhtun nagu intensiivsemalt ja kuidas viljakamalt kui see, kui ma elasin siin ja näiteks oma mõlema parima sõbraga elasime, töötasime, tänavatesime, ei kohtunud kuude kaupa, sellepärast et meil lihtsalt polnud aega. Aga nüüd, kui ma tulen siia, siis ongi mul see ja aeg, eks ju, kõik teavad, ma ennem ütleme, panen teatud plaanid paika, et vot selle aja jooksul me peame lihtsalt kokku saama ja siis me saamegi. Siis meil on väga-väga tore aeg, nii et ega inimesed ei muutu ju nii palju. Et kui sul enne oli inimestega hea, siis tavaliselt on ka, on ka hiljem. Ja muidugi mõned sõbrad kaovad ära ja teised tulevad juurde, aga aga põhiosa on ikkagi jäänud. Kuidas eestlased muutunud on, kui sa nagu üldisemalt vaatad, kui sa püüad sellist ajakirjanduslikku pilku rahvusele heita, et kas eestlased on muutunud viimase viie-kuue aastaga? Ma arvan, et eestlased on muutunud lahtisemaks, avatumaks positiivsemaks pluss on see, et palju rohkem eestlasi reisib ja nad vaat mis mujal toimub ja nad oskavad teha nagu nagu valikuid, sellepärast et kui sul ei ole minu meelest, mis on nagu Eesti Eesti üks vigu on see, et sul ei ole nagu siin valikuvõimalusi noh, teatud mõttes, et sul on nagu, teatud ühtemoodi või ühes suunas toimub kogu see mõtlemine või areng, et see tervitatav, kui sa vahepeal läheb nagu ära ja siis sa näed asju jälle natuke teise külje pealt ja sa oskad teha natuke teistsuguseid valikuid. Et see on hästi positiivne ja minu meelest see nagu aasta-aastalt aina rohkem nagu, nagu muutub, et inimesed avanevad positiivsemad ja näiteks mina pean ütlema, et mul ei ole mitte ühtegi negatiivset kogemust ütleme, ei ametiasutustes ega, ega noh, tänaval või üldse kohtumises inimestega, et mingit nagu ma olen lugenud ajakirjandusest, et on selliseid, kuidas ma tea, ebaviisakad, teenindajad ja kõiki asju, et noh, et ma ei ole lihtsalt kohtunud selliste inimestega äärmiselt meeldivat kohtumised olnud igal pool igal tasandil, et selles mõttes see kuidagi see suhtumine on hästi positiivne ja inimesed naeratavad rohkem jäik isegi ütlevad sulle tere vastu, kui sa naeratad ja astud kuhugi ruumi. Et ei ole enam vait, vanasti oldi lihtsalt vait, aga nüüd nad ütlevad tere vastu, et see nagu positiivne. Ja mis ma ise mõtlen, mis ma tahaksin öelda, et kui mina läksin just Ameerikasse, siis mis minu jaoks Ameerika on huvitava huvitava külje pealt või mis ta mulle andnud on just see, et ma olen õppinud või õppinud seda julgust olema mina ise ja, ja ütlema välja seda, mida ma mõtlen. Et kui sa elad sellises väikeses riigis, siis on tihti see, et, et paljud inimesed võib-olla ei ütlema mõtteid välja sellepärast, et nad kardavad neid järeldusi, vaid nad kardavad lihtsalt, et kuna nad on nende nähtamatute niidikestega kõikidega seotud, et vot kui ma ütlen selle välja, mis siis juhtub ja mu töökoht või mu perekond või tema mõtlemust halvasti või nii ja naa. Aga noh, see ei tohiks olla takistuseks. Tähendab sa kaotad nagu iseenda, kui sa kogu aeg kogu aeg mõtled, et kuidas sa teistele paistad. Ameerika pluss on see, Ta on lihtsalt nii suur ja sa võid olla seal täpselt see, kes sa oled, et sind võetakse sellisena, kes sa oled ja sa sul tekib see julgus öelda välja täpselt, mida sa mõtled, kas sa soovid ja mida sa tahad ja kuidas sa tahad, et sind sinuga käitutakse, kui sa ise oled väga kindel ja, ja julged ennast kehtestada, siis, siis tegelikult teid, tule, sellel asjal negatiivseid järeldusi, sest sind hakatakse, teine inimene austab, respekteerib sinu õigust olla sina ise. See minu meelest võiks nagu Eestis muutuda, et inimestel kaoks kartus ära. Aga ma tean, et see on raske, sest tõesti on nii tilluke koht, et noh, kõik on kõigiga seotud ja kui sa saad mõne võõra inimesega kuskil kokku, siis läheb seal viis minutit ja juba sa leiad, kes, kes oli sinu sõbra lapsepõlvekaaslane paber või käisite koos koolis või noh, seal leiab juba nii palju selliseid ühiseid jooni, mis siis enam, kui sa töötad või elad siin, eks ju, et siis paratamatult sa oled seotud. See ei peaks nagu niimoodi olema, et see võiks muutuda minu meelest, et sellest oleks nagu kõigile kasu. Eestlane julgeb omat oma arvamuse välja öelda nagu internetis anonüümselt. Aga see võiks olla ka siiski, et sa nagu nagu seda ka avalikult julged välja öelda, et see ei ole nii hirmus ja Nonii negatiivseid selliseid noh, tagajärgi jah, et tegelikult seda võiks proovida. Oled sa ajakirjandust vaadelnud selle kahe kuu jooksul, mis sa nüüd suvel siin oled olnud, et mis meie ajakirjanduses on niisugust, mis sulle meeldib, või ka sellist, mis sulle üldse ei meeldi. No ajakirjandust ma olen sunnitud vaatama kogu aeg, sellepärast et see on osa minu tööst, kuna ma panen seda Ameerika eestlaste lehte kokku, siis seal Me oleme kursis ka Eesti uudistega, et noh, et milline asi vajab kajastamist või millest tuleks rohkem kirjutada, nii et ma tegelikult jälginud seda kogu aeg ja oli asju, mis mulle ei meeldi, Eesti ajakirjandus on see, et ajakirjandus on päris negatiivne, ma pean ütlema. Ja ta kultiveerib nagu sellist valepilti või sellist nagu räägitakse mingist asjast, mis tegelikult üldse ei ole oluline, et nagu see ma ise kujutan ette, et kui ma siin elaks ja, ja tahaksin saada mingit infot nagu sellest tavalehtedes, siis tegelikult see ei puuduta mind, et räägitakse mingitest tühistest asjadest, aga see võib olla, mis mind tegelikult huvitaks või mis minu elu puudutakse, et sellest nagu ei räägita ja millesse on, et kas see on see sama nagu selline kondlikus või selline noh, et sa ei saa teatud asjadest rääkida, et sa kardad tagajärgi või see lihtsalt on küündimatus või see lihtsalt on laiskus. Ma ei tea, mis see on, aga see nagu häirib ajakirjandus peaks olema teravam ajakirjandus peaks selle inimese huve kaitsma ja ajakirjandus kindlasti ei tohiks tampida tampida, ütleme seda tavainimest maha või tähendab andma mingisuguseid selliseid hinnanguid või ta võiks olla nagu selline austus võiks olla teise inimese vastu rohkem, et see nagu märganud, et sellised tendentsid nagu mind häirivad. Muidugi Ameerikas on ka igasuguste ajakirjandust, eks ju, aga see, aga väga head ajakirjandust, mis arvestab teatud tavasid ja kus kuulatakse ära mõlemad pooled ja ei anta hinnanguid ja vaata üldse see hinnangute andmine on ka huvitav, et sa annad hinnanguid ju selle oma seisukohast. Aga sa, kui sa üldse hinnangut annad, siis, siis sa peaksid kas arvestama mõlemaid pooli võtma hoopis nagu mingisuguse teistsuguse positsiooni. Sest et kui sa annad enda seisukohalt, sina ei ole selles situatsioonis, et hinnata seda teist inimest, et kes oled sina, et talle hinnangut anda, kes oled sina teda paika panna, et see nagu kergekäeliselt selline asi toimib. Et võib-olla Ameerikas ajakirjandus on paljude likaatsem fikseerib selle fakti, ta annab sulle need asjad kätte, aga ta ei pane sind paika, sest tal ei ole seda õigust. Eks ju. Millest kirjutab Ameerika eestlaste ajaleht? No me püüame muidugi kajastada kõige rohkem seda, mida teevad Ameerika eestlased, aga see on aasta-aastalt nagu aina raskem, sellepärast et ega Otud sellised üritused, mis toimuvad iga aasta, eksju seal vabariigi aastapäeva pühitsemine jõulud ja siis tuleb meil neid artikleid igast pisikesest kohast, kuidas keegi siis seda tähistab ja mida ta seal teeb ja kes millise kõne pidas, mida ta seal käsitles? 20 aastat on, on tegelikult see ürituste hulk. Nendest kirjutajate hulk on vähenenud sellepärast et ega see eestlaste elu ameeriklasega ta ei ole selline pulbitsev ja, ja hästi osavõturohke, nii nagu ta vanasti oli, et ta ikkagi kuivab kuju ja kirjutajad, ütleme sellises heas eesti keeles kirjutajad, neid jääb aina vähemaks, noorem põlvkond, ütleme, kolmas põlvkond, nemad siiski suhtlevad, suhtlevad inglise keeles ja isegi kui nad eesti keeles räägivad, siis kirjutada nad väga tihti enam ei suuda jaga lugeda, mitte et noh, see on siiski me oleme selline hääbuv hääbuv ühiskond ja meie leht on hääbuva ühiskonnakajastajaks samamoodi väga huvitav et kuma. Ma olen vaadanud neid vanu lehti, kus näiteks mingi 40 aastat tagasi, seal oli meeskooris mingi 200 liiget, kuidas New Yorgi Eesti maja oli reedeti nii täissaba ulatus tänaval ja nad pidasid plaani, et osta uus suure maja, kuhu kõik ära mahuksid ja ja noh, siis oli ikkagi see kogu see intellektuaal reaalne ja kogu see selline seltskondlik elu oli ikka võimas, hästi võimas, seal olid, nendel olid omad mingid debitantide pallid ja igasugused kokkusaamised ja igasugused imeüritused, noh, see, kes seda kõike ei ole enam. Et selles suhtes on see elu ikka väga kokku kuivanud, aga muidugi noh, need mõtleme, püüame kajastada kõik see, mis toimub Ameerika eestlaste elus, siis on meil ka sektsioonid see, et anda infot, mis Eestis toimub ja püüame anda nagu sellist infot just, mis neid kas huvitaks või oleks kasulik, et näiteks majandusest nii palju, kui on vaja, ütleme seal teada kinnisvaratrendidest või mingist sellisest asjast, sest väga paljud väliseestlased omavad sind kinnisvara või teevad siin mingit mingil moel siin kas äri või neil on mingid sellised suhted siin. Kes on Ameerika eestlaste jaoks sinu arvates kõige, ma ei tea, kas võib kasutada sõna populaarsem aga kõige sellise positiivsema mainega Eesti ühiskonnategelane praegu? No ma arvan, et kindlasti väga populaarne on president Ilves sellepärast et ta on ju Ameerikast pärit, New Jerseyst pärit ja New Yorgi Eesti majas käinud ja need paar viimast aastat, mis ta on nagu käinud septembrikuus. President tavaliselt käib ju septembrikuus ÜRO peaassambleel ja siis on alati ka toimunud Eesti majas selline vastuvõtt ja see on alati äärmiselt populaarne, kus, kus tulevad kohale kõik sellepärast et kõik tahavad temaga sõnakest vahetada või küsida, et kas sa mäletad seda või samast ja temaga koos pilti teha ja nii et noh, kindlasti tema on üks populaarsemaid. Aga ma arvan ka näiteks Tunne Kelam on populaarne. Ma niimoodi nimeliselt ei tahaks öelda, noh, Ilves on kindlasti pika pikalt ees, sellepärast et ta on lihtsalt nagu oma poiss, kes on nüüd Eesti president, et see on, see on nagu Ameerika eestlaste jaoks väga oluline. Aga kas uus Ameerikasse läinud eestlaste põlvkond omavahel ka suhtleb, on arhitekte, on kinnisvaramaaklereid, on rahandustegelasi, kes tegelikult elavadki püsivalt näiteks New Yorgis. Kas te, kas te käite omavahel läbi? Seal on nagu mitu pisikest subkultuuri või sellist sellist ringi, et kõik eestlased üldse New Yorgist saavadki kokku võib-olla paar korda aastas võib-olla tõesti kuskil jõulude ajal või vabariigi aastapäeval ma ei tea siis kas nad ka kõik tulevad, aga või kui tuleb mingi väga hea, kas kultuuripäevadel näiteks tuleb mingi väga hea teater või kontsert tuleb Eestist, siis, siis on näha seal nagu kõikide nende ringide esindajad, aga üldiselt seal on tegevus, toimub sektsioonides, et seal on nagu eraldi sellised väikesed huvigrupid. Sellepärast et noh, näiteks ütleme, vanema põlve pagulaseestlased ja võib-olla need kõige uuemad tulijad, neil ei ole nii palju seda ühist peale sellesama eesti keele, eks ju, ja ütleme, need noored, kes lähevad Ameerikasse ja õpivad ja lõpetavad väga hea kõrgkooli ja saavad väga hea töökoha, tähendab, nende elustiil on ka täiesti erinev nendest, kes läksid sinna ehitama või, või mingid lihttööd tegema, et lihtsalt neil ei ole nii palju võib-olla seda ühisosa. Aga noh, teatud mõttes, ma kujutan ette ikka ette, et suheldakse võib-olla, võib-olla mitte nüüd kindlasti mitte kõik viimseni, et nad nüüd käivad ja teevad, aga enam-vähem me ikkagi teame, kes kus on ja kes kes mida teeb. Nii et selline ülevaade on olemas. Sa oled nüüd pikka aega olnud ära ja nagu eluga sealmaal, et, et ma arvan, et sa enam-vähem tead, kuidas, kuidas Ameerikas elatakse, kas sa vahel mõtled, et mingil hetkel võiksid sa tulla tagasi Eestisse? Aga ma mõtlen selle peale kogu aeg, ma mõtlen selle peale, viimased kaks vastate aktiivselt. Sellepärast, et noh, üldiselt on minuga selline lugu, et ma olen vist väga õnnelik inimene, et mul on siin väga hea olla ja ma olen siin õnnelik ja ma olen ka seal õnnelik kord, kui mul tuleb see minek, siis tegelikult ma lähen natukene paanikasse ja mul tekib see tahtmine, et ma ei taha üldse kuhugi minna, nii nagu mul tegelikult homme on ees tagasisõit, siis ma mõtlen, et ma ei taha üldse sinna tagasi minna. Olen, ma mäletan väga hästi, kui ma pakkisin New Yorgis kohvreid, mõtlesin, no mida oma jälle lähen sinna kaheks kuuks tõesti vähem. Et noh, nagu see, see, kuidas on siis nagu üleminekuperiood on minu jaoks raske see paar päeva, kus ma tulen ja nagu oma ajusahtlid lähevad hoopis teisele kohale või hakkan teisi sahtleid kasutama. Aga ma olen mõelnud selle üle jah, sellepärast et ma arvan, näiteks asi, mida ma olen aru saanud näiteks tavalise inimese elukvaliteet või ütleme, näiteks on palju kõrgem Eestis kui, kui Ameerikas. Sellepärast, et ameeriklane ja küll ta võib saada suuremat palka, eks ju, aga tema kogu tema kulud on suuremad ja kogu see aeg, mis ta veedab näiteks transpordis sõites ühest kohast teise ja, ja see raha, mis ta peab ära andma nii oma nima elamiskulude või igasuguste muude ja täkside tekstide arvelt on ju niivõrd palju suurem ja ta töötab palju rohkem tema tema jaoks ka minul näiteks on puhkus ainult kaks nädalat. Et ameeriklane ei puhka seitse nädalat nagu Eesti inimene ja tema jaoks näiteks see kaks nädalat, kui ta siis puhkab ülejäänud Aada raba tööd teha ja ega tal ei ole aega tegelikult juhtida noh, oma selle suure palgavilju või, või no muidugi õnnelik, kes on teistsuguse elustiiliga ja selles mõttes, et näiteks kui sa Ameerikas kas või New Yorgis New York on muidugi kallis. Aga kui sa New Yorgis näiteks oma lapse paned kuhugi ringidesse ja, ja ütleme, kunstiringidesse viited igale poole sisse on kohutavalt kallis, rahakotile on muidugi ka tasuta asju, aga näiteks Eestis kuidagi palju, palju kergem temaga saad võimaldada talle sellise lapsepõlve, nagu me ennem rääkisime, eks ju, ta läheb tõesti, sul on see roheline muru ja sul on see aed ja need väiksed tänavad ja ta läheb ja mängib seal selline natuke selline Lindgreni, Lindgreni lapsepõlv, noh, see on tegelikult minu jaoks väärtus ja vot see, seda väärtust on Eestis nagu palju kergem anda kui, kui Ameerikas, sest Ameerikas maailma ei ole enam seda maailma, kus ukse lukustada lapsed õues mängivad. Jaa, jaa. Omapead, ilma et neid keegi valvaks, seda, seda maailma ei ole seal enam. Ja noh, inimesed võivad vaielda, näiteks kui keegi arvab, et õnn peitub mingites seal riietes või kaubakalli kaubamaja riietes või mingis uues Ameerika autos ja kuskil Tosutamas seal nende kiirteede peal, noh see on hoopis teine stiil. Kui jaoks on väärtus ikkagi see elu, et sa elad sellist elu, et sul on looduse, sul on puhas toit ja sul on inimesed ümber, kes on õnnelikud ja nagu selles mõttes tundub, et seda on Eestis nagu kergem saavutada. Ja mis puutub nüüd minusse, noh, mul ongi probleem on selles, et minu mehe töö on Ameerikas minut, kuigi ma saan seda teha, tänu jumalale, ma saan seda teha interneti kaudu ja see annab mulle selle võimaluse, et ma saan sõita siin. Ja kui mul on internet, siis ma saan oma tööd teha, aga ma ei saa seda lõpmatuseni siit teha, ma ei saa seda teha terve aastat, masse sinna nägu ei näita, sellepärast et me vajame ju ka seda näoaega, nagu ameeriklased ütlevad Fess taim, eks ju. Et sa oma kolleegide ja kogu selle ühiskonnaga, et see ei saa olla, et toimetaja lihtsalt elabki kuskil maade merede taga. Ja mu laps käib koolis nii, vot see on probleem, sellepärast et kuidas, kuidas seda asja logistiliselt paika panna, ma ei ole veel leidnud, aga ma mõtlen selle peale intensiivselt. Ameerika koolid näiteks lõpetavad juuni lõpus ja nad hakkavad natukene hiljem nad hakkavad ütleme, et septembri ütleme teisest nädalast. Nii et aega ei ole mitte kolm kuud, vaid kaks kuud noh, natuke üle kahe kuu. Ja noh, see aeg, et kui laps käib koolis, ta peab olema seal koolis, ma ei saa ju tulla siia Eestisse näiteks maikuus ja minna oktoobris sellepärast et noh siis lapse kooliaeg kannatab selle all Pole leidnud nagu sellist varianti, kuidas, kuidas me kõik rahul oleksime. Aga ma mõtlen selle peale Ja naljakas, et öelda väikese lapse emale, aga ühel päeval ju tulevad lapselapsed ja siis nad on ka Eestis ja mõtle, kui kurb, kui sa siis ei saagi olla selline sajaprotsendiline vanaema, vaid näed neid ainult paar kuud aastas. Seda ma olen oma lastele öelnud, et kui teil peaksid lapsed sündima, siis ma tulen tagasi, et see oleks minu jaoks selline selline, kuidas on siis nagu stiimul, et siis ma ükskõik, siis ma mõtleksin midagi välja, nii et siis ma tuleksin minu jaoks oleks oluline, see ma olen ise näinud näiteks minu väikesel poisil, nüüd on ainult üks vanaisa, see on seesama minu isa, kes nüüd sai 75 ja ega nad näevad, no ütleme suvel võib-olla paar korda. Ja noh, selles mõttes on kurb, et kui ikka lapsel ei ole vanaemasid ja vanaisasid, sest see on ikkagi nii suur nii suur asi omada, vanaema ja vanaema räägib täiesti teist juttu, kui ema ja isa ja kes võib-olla märkab hoopis teisi asju ja kelle noh, juba see, et laps õpib suhtlema erinevate Kerenatsioonidega, et ei ole nii, näeb, et tal on kõik inimesed koolis on kõik temavanused ja siis väljaspool kooli, ütleme, tal on kõik tema isa ja ema vanused, et tal peab olema erinevad generatsioonid, tal peab olema vana inimene ja hästi noor inimene ja ja ütleme mingit midagi vahepealset, siis tal tekib nagu reaalne pilt elust. See on minu meelest üks koolide imelik selline kõrvalprodukt on ka, et noh, ühevanused, lapsed on kõik kogutud ühte ruumi ja nad peavad seal mingit ühte asja ajama, et noh, et elus ei ole ju kunagi niimoodi, et noh, et ikkagi erinevad vanused, et laps peab toime tulema vanematega ja noorematega ja suurematele liiga tegema ja mitte vanematele alla jääma, eks ta peab õppima seda kuskile ka, mitte et ta on täpselt endavanustega, ta veedab suure osa oma ajast, täpselt enda endavanustega ühes kinnises ruumis, et selle selle kandi pealt vaatad, siis see on ju täiesti absurdne, eks. Aga ma loodan, et seda vanaemaks saamise juttu nüüd kuulsid sinu lapsed ka, et nad teevad siis sellest oma järeldused, et teavad, mis on see hoob, mille abil lõksu siia saavad. Ja vaata, kui naljakas on see, et et täna me siin Kadriorus juttu oleme rääkinud, on kogu aeg mööda sõitnud meist erinevad pulmarongid, tänu millele tuututamine on nii nagu sa oleksidki juba pooleldi Manhattanil. Ja me näete, nüüd sa kuuled, ükskõik kus sa ei ole, see, kuulete, kuuled seda sireenide sireene absoluutselt igal pool, see on, see on üks kindlasti selliseid hästi iseloomulikke Manhattani hääli. Ja teine on võib-olla just selline, väiksematel õhtutel on see takso nagu tiksumine, võid, kuidas taksomeeter trükib seda piitungit, väljas on tikk, tikk, tikk, tikk, tikk, tikk, see on ka niisugune hästi iseloomulik Manhattani hääl. Aga jah, autosireenid on võib-olla kõige kõige iseloomulikumad. Aga aitäh sulle, Kärt, et sa tulid jutusaatekülaliseks ilusat kojulendu sulle ja ja loodetavasti ei peagi siis väga kaua ootama, kui näeme sind, noh loodetavasti mõnes toredas Eesti väljaandes või teleekraanil või taevas teab kus, et et ma usun küll, et, et see aeg ei ole kaugel. Aitäh.