Tere hommikust, kõikidele vikerraadiokuulajatele. Järgnev 50 minutiline saade on juturohke. Seepärast ka saate nimi jutusaade. Tänase saate külaline on Maarja person. Saatejuht on Tarmo Tiisler. Tere, Marju. Tarmo. Tere, kuulajad. Kui sind tutvustada, siis ma arvan, enamike inimeste jaoks oled sa näitleja. Samas sul on 100 ametit veel. Sa oled teatriõpetaja, sa oled Theatrumi juht, sa oled muusik, sa oled kujundanud raamatuid. Ilmselt, et oled teinud midagi veel, kelleks sa iseennast pead, kui sa ennast inimestele tutvustad, kes sind ehk nii hästi ei tunne? Jah, selle tutvustamisega on vahel keerukus, aga eks ma tutvustan siis vastavalt, kellel parasjagu vaja tutvustada, kui on vaja tutvustada ennast kusagil teatri uksel, eks ma siis ütlen näitleja ja kui on vaja ennast tutvustada inimestele, kes on rohkem seotud muusik ka ka siis siis ma alustan võib-olla sellest, mida ma muusikuna olen teinud ja aga, ega ma seda näitlejaksolemist maha ei salga kusagil, kelleks ennast ise vead. Ma ütlen, ma ei hakkaks määratlema siin kõik need asjad, mis sa mainisid ennem, on õiged. Ja samas võib-olla ütleks niimoodi, et kui see raamatukujundaja, tõlkija ja mis veel läbi käis, et võib-olla need asjad ma liigitaks nagu hobide valdkonda ja, ja võib-olla julgemalt, siis jääks selle teatri ja muusika juurde. Aga ka nende puhul ma ei saa öelda, et need ei oleks seotud ka minu hobidega ja sellega, mida ma armastan. See aasta on sulle vähemalt spordiajakirjaniku arusaamise järgi, kes kõike hindab tulemuste põhjal olnud väga edukas. Sa oled saanud vabariigi presidendi, noore kultuuritegelase preemia. Sa oled saanud aasta meesnäitleja preemia, ehk siis spordiajakirjanik ütleb kaks kuldmedalit. On see olnud sinu edukaim aasta läbi sinu pika elu, mida sa oled elanud? Tegelikult ju need kuldmedalit, nagu sa neid nimetasid need on ikkagi tulemuste eest, mis on ju tulnud siis läbi aastate ja need näiteks meesnäitleja tähelepanemine, see roll esietendus möödunud aasta juunikuus ja selles mõttes ka, et kas on olnud edukaim aastad on olnud medalite rohkem aasta jah, aga, aga ütleme kui nüüd pidada eduks selliseid asju, mille tegemise järel ise rahul oled ja mille tegemise järel ehk mõni teinegi inimene on oma rahulolu väljendanud, siis siis ma ei saa öelda, et 2009 nüüd oleks selles mõttes kõige edukam aasta, et siin on on igasuguseid aastaid olnud, mis on meelde jäänud. Aga, ja aasta ei ole ju veel läbi. Just et nagu magusama aasta lõpp on veel ees. Aga kui tähtis on loomingulisele inimesele saada sellisel tasemel tunnustatud? No iga tunnustuse puhul on ju oluline see, et kes on tunnustaja ja minul on need mõlemad tähelepanuavaldused olnud väga olulised. Et nad on midagi võib-olla kinnitanud kinnitanud seda, milles ütleme mind on julgustanud. Nii minu õpetajad kui minu kolleegid, kellega ma olen koos töötanud nii minu sõbrad, kellest paljud on just harjunud käima selliseid oma omi radu ei ole alati olnud nii lähedal suurtele institutsioonidele, vaid on ise püüdnud võib-olla algatada midagi luua uusi võimalusi, kasvõi kogu see vanalinna muusikamajast alguse saanud hariduskolleegium sealt edasi heatrom. Et ma arvan, et selline tähelepanemine on ka kindlasti tunnustus neile ja sellest tähelepanust osa, ma väga loodan, läheb ka nendele. See on ilmselt sinu jaoks selline leierdatud teema, aga äkki ma eksin, et kui räägitakse Marius Petersoni, siis öeldakse, et Noostion, see Petersoni dünastia liige? Kui palju sind segab või häirib, et sinu töid ja sind alati kategoriseeritakse? Sa oled üks nendest, et sa ei ole justkui üks ja ainus unikaalne Marius Peterson, aga sa oled üks Petersonitest. Ei saa öelda, et sa mind segaksid, aga tuleb kohe täpsustada, et kui see võib-olla on Eestis nii, aga kui ma Belgias laulan või Poolas laulan, siis ei võta mind keegi, seal personal stsenaristi esindajat, vaid ma olen see, kes ma olen parajasti seal, laulan. Ja ma arvan, et ka Eestis tegelikult ju see on, ütleme selline kuidas öelda. Mõneti ajakirjanduslike, noh, selline mugav kõnekäänd, aga, aga samas on ju ka tõsi, et minu isa Lembit Peterson, minu õde, üks on Maria Peterson, teine õde Laura Peterson. Minu ema on Mare Peterson. Ja tõepoolest soovite mu vanaema on Helga Peterson? On Peterson neid üldse naistega? See väide vale ei ole faktipõhine. Milline see lapse elu sina olid oma pere kõige vanem laps, lapse elu, teatri perekonnas oli, kui palju seda teatrit sinu kodus oli? Teda oli seal ütleme niimoodi mitmel moel laps või lapsepõlve, me ju kõik mäletame enamasti hästi ilusana ja ma olen sellele ka viimastel kuudel sel aastal mõelnud, sellepärast et seoses nende eelmainitud tähelepanuavaldustega ikkagi hakkad ise nagu peas natuke järgi mõtlema ja, ja paluti ka veel ühest või teisest kohast, et kirjutada. Ja siis hakkasin ma mõtlema ikkagi sellele, et et püüaks nagu vaadata natukene seda lapsepõlvega, noh, teadlikult natuke teistmoodi, mitte see, et ma seda ilusat näha ei tahaks, seda ilusat oli seal väga palju. Aga see nüüd seotud teatriga, et ühelt poolt muidugi Ta on, ma mäletan, isa mäletan, ema, kes seda juhtus küll paaril korral, aga need korrad on väga hästi meeles, kuidas nad millegipärast õhtupoolikul tegid meile akrobaatikaharjutusi näiteks näitasid ette, mida nad olid siis õppinud, nemad olid siis ise ju ka veidi peale kahtekümmet. Nii et väga liikuvad ja ja, ja see, mida nad tegid, oli väga nagunii mullu, kui Maria oli hästi tore vaadata. Ja samuti ma mäletan erinevaid sõpru nii isa kursuselt ja tegelikult juba rohkem võib-olla ema kursuselt kellega tema koos seal õppis. Mäletan selliseid ühisõpinguid, kus siis ema, kes seal võisid olla Andrus Vaarik, Jaan Rekkor, võib-olla Jaak Johanson, siis seal oli veel igasuguseid Viire Valdma, neid inimesi palju õppisid näiteks kunstiajaloo eksamiks läbi ühes vanaema korteris olnud toas siis ja see, see kõik tundus nagu hästi põnev ja huvitav. Ja seda põnevat ja huvitavat kindlasti nagu oli. Aga teisest küljest ma ei saa ütlemata jätta, et, et ma mäletan ka lapsepõlvest päris palju sellist painet ja ja vaeva ja muret ja jama kõige sellega, mis siis isa kaudu näiteks eriti võib-olla koju jõudis ka. Millest nad emaga rääkisid, ma ei mäleta neid detaile või isegi neid, mida ma mäletan, ei hakka ma siin praegu välja rääkima, aga vanemad olid mures. Aga nad olid aeg-ajalt ütleme niimoodi jah, keerukust ees seoses sellega, et kuidas seal teatris töötada ja mida seal teha ja, ja miks üks või teine asi on nii ja mitte teisiti. Ja et ega see kõik, mis nüüd teatega seoses koju tuli, ei olnud alati ilusa roosiline. Teatrimaagia või siis kõrvalt vaadates teater on nii põnev huvi. Ta, kui sa seal sees ei ole, sina oled seal sees olnud sünnist saati. On seda maagiat sinu jaoks aastal 2009 ja septembrikuus jätkuvalt olemas ja seda, seda rõõmu ja seda põnevust või, või ta on ka juba Sully lapsest saati nii. Nii töö ja sa oled näinud kõike seda valu ja vaeva. Mis sellega kaasneb? Ma ikkagi lahutaks siinkohal küll ära selle pereelu ja siis nagu professionaalse elu ametialase elu. Loomulikult, kui me isaga kokku saame, räägime teatrist ka. Aga lapsepõlves ma arvan, et see on ka olnud üks isa põhimõtteid või ilmselt ka teadlikuid otsuseid mingist hetkest, et see teater on tähtis, küll aga on mingid tähtsamad asjad veel. Ja, ja et et sellist, kuidas öelda proovisaali koju tulemist või vastupidi ei ole nii väga palju, väga palju esinenud, nii et ma nagu ei oska kodust seda teatrimaagiat otsida. Jällegi, kui nagu lapsepõlve tagasi minna, siis jah, ma mäletan küll ka mingisuguseid proovides istumisi või, või siis või siis etenduste vaatamist lava tagant. Aga ma ei saa nagu öelda, et ka sealt tuleks mingisugune eriline teatripisik nakatanud või et see oleks nüüd tundunud nii suur maa, kes oli huvitav. Aga see, mis on hiljem kogemus teatriga juba ise, kui ma olen näitlejana olnud tegev, et see nüüd on ikkagi nagu erinevad asjad. Aga kas teatris on maagia jaoks alles? Muidu ei oleks ju mingit mõtet näitleja olla, eks teda tuleb harvem ette, kui sooviks, võib olla. Aga selle nimel me ju nagu töötame ja. Ikka kindlasti on olemas, olid sa puberteedi ja selline hea laps või lõid uksi kinni, kadusid öödeks ära ja tegid muidu päti. Peaks ema käest küsima, ma tõepoolest mul on siin toodud noorema venna näidet vahel silme ette, praegu tema vist hakkab ka juba sellest heast välja saama. Ja siis mul ei tule nagu ette neid mälestusi, ma ei taha neid salata. Aga mul ei tule ka meelde selliseid pööraseid asju, et samas ma just ükspäev rääkisin kellegagi, kes olid olnud minu matemaatikaõpetajat ja siis mul tuli küll meelde, et matemaatika oli mul sageli kaks ja seda mitte ilmselt matemaatika endad õhtu, kuivõrd nagu õpetajatega suhete tõttu mul oli laulmine isegi paar veerandit kaks. Et küllap seal midagi pidi olema. Uste paugutamist. No ma ei mäleta nüüd väga hullusti, et politseijaoskonnas minu teada ei ole kordagi lõpetanud, aga üks ütleme, tuttavate sõprade juures ööbimist ja selliseid asju loomulikult. Kui vanalt hakkasid sina enda jaoks mingisugust rada kuskil nägema, kus pidi võiks hakata? Minema sinu elukene. Seda on ilmselt jälle niimoodi tagasi vaadates võiks vastus olla mõneti kuidas öelda, ebatäpne, aga, aga eks ta ikkagi. Ma arvan, jääb sinna sellesse just nimelt sellesse muusikamaja loomise aega, see on 86 või 87. Ja seal nii alguses siis muusikatunnid, ühtepidi seal mõned tunnid või pool aastat käisime staagi juures kitarri õppimas, hiljem jätkasin katkenud viiuliõpinguid, aga need ka seal väga kaugele ei läinud, aga eelkõige ütleme linnamuusikutega kui sealhulgas. Ja samuti paraneb meelselt, kui vanalinna muusika asutati, hakkas seal, moodustus ka seal näitering, selline teatriring. Ja sellest sellest ma võtsin kaasa, nii et ikkagi selle muusikamaja ja nende inimestega, kes selle ümber on olnud läbi aegade, neid on tõesti väga palju. Et sealt kuskilt ma arvan, aga teisest küljest, et ma pean nagu ka ikkagi tulema tagasi oma oma kooli juurde või esimese keskkooli juurde. Et et seal võiks võib-olla isegi nagu selle keskkooli kiuste sinna sattusid sellised inimesed nagu Loore Listra, mõned teised, et siis meil oli selline hästi-hästi huvitav, see koolielu, tema oli klassijuhataja, kes nagu ei kuidas öelda, kaitses meid, et kõiki meie nagu teinud, mida me seal siis teoks teha tahtsime, neid me ka tegime ja olgugi, et nad läksid vahel nagu vastuollu kooli juhtkonna nägemusega normaalsest hariduselust, siis siis nagu klassijuhataja selja taga me saime ikka igasuguseid asju, toimetab. Sina ei ole lavaka lõpetanud. Lohakas on Eestis vist kõige suuremate müükidega. Piiratud kaitstud vallatud kool üldse oled, sa proovisid sa sinna lavakasse astuda? Ei ole proovinud, ei tahtnud ka ei tahtnud ka ja kunagi võib-olla isegi tahtsin, aga see oli sellises nooruses kus ütleme, see asi oli väga kauges tulevikus, et loomulikult ema ja isa olid mulle mõlemad nagu eeskujuks, nemad olid selle kooli lõpetanud, aga kui see teadlikud valiku aeg olid kõrgkooli valida, siis see variant mulle enam peast läbi ei käinud ja. Kas enne panid sa enda jaoks paika või said sa enda jaoks selgeks selle, mis asi sul siin ilmas on ajada ja siis valisid vahendit, milleks näiteks võiks olla teater ja muusika ja midagi veel või saad tegelesid nende asjadega ja siis avastasid, et need võiks aidata sind minna seda teed mööda, mis tundub, et see on sinu oma. Ilmselt ikka ikka teistpidi, et ega ma niimoodi väga teaduslikult programmiliselt ei ole seda kusagil sõnastanud, kirja pannud. Et ikkagi läbi nende kohtumiste läbi nende inimeste läbi nende tegevuste on see nagu kujunenud. Aga mis asja, sajad Marius Peterson silmas? Ja sa loodad need saada niisugust? Ei, ma ei hakka siin praegu improviseerima sel teemal, et tulge etendusi vaatama või kontserte kuulama. Võib-olla saab vastust. Õpin ka teatrikoolis magistrantuuris ja ei tegele teatritegemisega ja üks huvitavamaid asju, mida ma panin tähele, kui ma oma teatriinimestest tuttavatega rääkinud, et nad kasutavad seda kirjeldades sõna töö minu jaoks, kes ma pean ennast teatrisõbraks, on raske viia kokku, et teatritegemine ongi töö ehk siis kõrvalt vaadates ta tundub olema. Noh, ma ei saa öelda, et lust ja lõbu, vaid, aga midagi, mis ei ole töö, noh töö on kasti tõstmine näiteks või noh, raadiotöö tinglikult töö, aga, aga teater, kõrged kunstid ja, ja nii ja naa. Et kas sina paned kokku teatri tegemisi? Ikka panen, muidugi, panen, ta on ju teatritöös on ju samamoodi omad tehnilised võtted, mille abil ühe või teise tulemuseni soovitud tulemuseni püütakse jõuda. Aga samas samas loomulikult, kuidas öelda selle töö, selle sõna kasutamine, see võib olla nagu väga mitmet moodi, ühtepidi võib seda kohata, et see on minu töö ja mul ei ole enam tähtis, mida ma teen, peaasi, et ma seda hästi teen. Selle väitega ma nõus olla ei taha, et minu jaoks nagu teatritöö on ikkagi ka, nagu kunstiteater kuulub nagu kunstivaldkonda ja seal võiks kunstnikul olla ka kunstnikul olla ka ikkagi mitmetes asjades oma seisukoht, mida ta siis omal ajal selle töö läbi püüab väljendada. Ja see loomulikult ei tähenda sugugi seda, et peaks loosungitega lavale tormama või midagi sellist, aga et kunstnik jah, et siin need kaks asja nagu kohtuvad, aga, aga loomulikult on töö. Kas igal hommikul kell 11 on näitleja, lavastaja põlemas loominguliselt, et alustada proovi? No ei ole sellist kohanud sellist inimest, et pigem see inspiratsioon ja looming hakkab sündima just nimelt läbi konkreetsete tegevuste, mida võib nimetada ka töövõteteks. Etenduse mängimine. Öeldakse ju, et etendus jääb ära ainult siis, kui näitleja on surnud. Ja minu isa on mänginud sel päeval etendust, kui tal isa suri. Et igal igal etenduse päeval ei ole sugugi nii selge ja kindel, et just täna väga tahaks või peaks seda etendust mängima. Aga kell seitse on vaatajat, saalis tuleb anda endast parim, et siin on ikkagi nagu töövõtted, aga need töövõtted on nagu ettevalmistuskunstiloomeks ja kui siis antakse veel midagi juurde, siis ongi korda läinud. Ma olen alati imetlenud neid sportlasi, kes kas siis oma isa või emast-isast või emast treeneri käe all teevad noh, ilmselt siis ka oma tööd, kui nad on professionaalsed sportlased. Ehk siis tõenäoliselt nad võtavad oma tööd väga palju koju kaasa, kuigi nad ju alati ütlevad, et nad seda püüavad mitte teha. Sina ju enamiku oma teatritööst vist teed koos kas oma isaga või õdedega või emaga, et kuidas see lahutamine, eraelu ja tööelu lahutamine käib. On see mingi üheselt formuleeritav reegel või see on niisugune väga tunnetuslik küsimus, vaikne kokkulepe, et me ei räägi kodus oma proovisaali vaevadest. Jah, ma arvan, et see on pigem see vaikne kokkulepe ja ta on niimoodi nagu välja kujunenud aastatega. Siin on ju teatav keerukus, et kui mul tuleb, ütleme õde proovi, siis ma, kui tal on midagi juhtunud. Ma tean, et tal on see juhtunud, aga ometi proov algab, teised on ka kohal. Me peame proovi koos tegema. Ja tegelikult siin ju on ka nii, et kui on nüüd ütleme, üks teatrigrupp, siis ei pea ka alati olema sugulased, kui on juba väga kaua koos mängitud ja ja koos proovi tehtud siis nii või teisiti võib tekkida selline. Noh, probleeme distsipliiniga, kui seda ei teadvusta endale või et et töö, töö on töö ja, ja see, see eraaeg on eraaeg. Ma olen seda vaadanud ka näiteks nii Prantsusmaal kui Belgias, kui ma olen seal koos laulnud muusikutega, seal on see prooviaeg väga piiratud seal, kui näiteks uue kava ettevalmistamiseks on nädal aega, siis ütlevad lauljad, et see on nagu luksus meile ikkagi siiamaani. Õnneks tundub see absurdini. Ma arvan, et mingi asja kokku laulmiseks proovimiseks läheb rohkem aega kui nädal erandkorras. Mõnikord võib juhtuda, et nädalaga saab kava hästi kokku aga seal on suurem aeg nagu luksus ja siis seda tööd aeg. Aga väga väga kasutatakse, et võivad olla suurepärased sõbrad, õhtuti võivad minna väga pikaks ja noh, väga lõbusaks. Aga hommikul, kui on prooviaeg ja kui siis keegi ütleme reeglite vastu eksib, et siis see on nagu noh ikka väga halb või keegi tuleb ette valmistamata, proovi. Me kuuleme ka sinu valitud muusikat siin jutusaates sul on rida plaate laua peal ja me leppisime kokku, et sa sellel hetkel sellel minutil valinud välja just nimelt selle loo valisisse lugu välja ja ütle kaks sõna, miks just nüüd sel kellajal peaks? Kõlama h aga kell on 10 läbi. Ma ei tea, kas nüüd üllatada väga vikerraadio kuulajad või mitte. Ma arvan, et üllatused on alati huvitavad aga paneme siis näiteks sellist muusikat, alguseks, mida ma mõtlesin, et võib-olla ei mängikski siin saates täna ka näiteks kuulakse Johann Sebastian Bachi viiuli sonaadist esimesest sonaadist, näiteks esimese osa väga tuntud osa, mida mängib üks Inglise barokkviiuldaja Rachel Bogher, kes on ise öelnud nende sonaatide kohta, et et kui igal hommikul saaks mängida või kuulate selle sonaadi, siis on suur tõenäosus, et päev läheb korda. Me ei saa seda kuulajatelt järele küsida, aga ma loodan, et kuulajad ise endale õhtul vastavat, kas oli nii? See oli meie hommikune Bachi kuulamine, siis ja täna hommikul on rahvusringhäälingu raadio stuudios koos Marius Peterson ja Tarmo Tiisler mõlemad põristav R tähte. Kas sinult on seda välja ka üritatud? Keda või uurida on küll ja vot see nüüd läheb sinna sellesse aega natukene, kui mul oli veel mõte ikkagi, et peaks ka Isamaa jälgedes minema lavakunstikateedrisse ja siis ma olin. Ma ei tea, see oli kusagil põhikooli ajal ja ma mäletan, et ühel hetkel teatada. D see jõudis minuni tänu sellele, et mu isa põristav R-i ja mu onu Tõnu, kes on ka lavakunstikateedri lõpetanud samuti põristav R-i. Ja siis ka ju Andrus Vaarik põristav R-i ja seal kooli juures oli minu meelest kui ma nüüd midagi segi töös üks logopeed, kes kõiki neid näiteid ette tuues ütles, et see aeg on lavakunstikateedris jäädavalt läbi. Et sinna enam ei võeta kunagi ühtegi r-i põristajat, ma ei tea, kas seda sõna on peetud. Minu meelest on sinna võetud küll, aga nendega, kuidas ma ütlen, on tööd tehtud. Ja Maria ju endal koolitas selle välja marja põrista, praegu err, aga minul ta jäi kuidagi pooleli, ma saan selle kuuldavale tuua üksinda. Aga sõnade sees ei ole, seda ei tule välja, ei tule välja. Sa oled pedagoog, kuigi ilusam vist. Toled õpetaja vanalinna hariduskolleegiumis õpetati noortele õpetatud teatritegemist või, või mida sa õpetad? Meil on teatrikool vanalinna hariduskolleegiumi gümnaasiumi teatrikooli, seal on siis gümnaasiumis läbi gümnaasiumi kolme klassi, toimub teatriõppe, nii nagu on muusikakool, mis toimub paralleelselt, et või süvendatult siis gümnaasiumiõpingutega, nii toimub selles klassis teatriõpe süvendatult ja seal on tõepoolest neil erinevad alad, on näitlejameisterlikkuse tund, on lavakõne, tund on liikumise tund ja, ja mina olen siis üks näitlejameisterlikkuse õpetajatest ja seal tunnis me tõepoolest tegeleme siis harjutustega ja ka näidenditega, ehk siis sellega tavaliselt kuulub teatriõppe juurde. Kas see nüüd on eesmärke, et koolitada sealt näitlejaid? Seda me kunagi eesmärgiks seadnud ei ole. Samuti ei ole meie eesmärk olla ühegi teatrikõrgkooli ettevalmistav kool, kuigi on tõsi, et sellest koolist on väga paljud inimesed hiljem läinud ka teatrikõrgkoolidesse ja mitmed neist on praegu Eesti teatris ka tegevad näitlejatena ja see võib olla ka ühtepidi. Vot luisu v kui ma õigesti mäletan, on öelnud niimoodi, et oma teatriõpilastele kunagi prantsuse teatri suur näitleja möödunud sajandil et tema ei saa kellestki näitlejat koolitada. Kas see näitleja, kas neis on olemas või ei ole, seda võimet saab arendada? Ja see, kui ühel inimesel see näitlejavõime on, ei tee teda millegi poolest paremaks inimesest, kellel seda näitlejavõimet ei ole? Aga ikkagi, mida sina nendele noortele õpetad, et õpetaja neil oskust näiteks usutavalt surra lava peal sa õpetad meid paremaks inimesteks või? No ma loodan, et paremaks inimeseks püüavad kõik õpetajad koolis inimesi oma aine kõrval ka kasvatada, aga ega meil sellise paremaks inimeseks saamise tund see nüüd ka ei ole, ta ikkagi nimetus on näitlejameisterlikkuse tund ja me läheme sinna loomulikult näitleja tehniliste harjutustega. Tõepoolest see arsenal, et kuidas kes paremini, millises nurga alt kaamerasse paistab või kuidas paremini surra või kuidas üllatust üllatunult uksele ilmuda, see ei ole nagu jah, see, mida me õpetaksime, ma olen muide Pariisis näinud sellist kooli, kus oli 700 õpilast ja kus kus harjutati sellist seriaali näitlemist seal üsna üsna kurb vaatepilt. Sa oled Theatrumis olnud peaaegu kogu oma elu. Näed sa ennast oma elu lõpuni ainult sellele? Sellega seotult. Ma niimoodi ei näe, ma niimoodi ei näe. Ma ju ei tea, millal on minu elu lõpp ja ja ma ei näe. Kuidas öelda, et ma arvan, et teater on ka, et ta on ja me töötame temaga edasi, aga ega teatrumitme ka igaviku kuidagi välja, vägisi ei venita. Et praegu teatroman toimib, on väga palju plaane. Ja me seda teeme, aga trummi moodustavad ikkagi ju vabad isiksused ja kui ühel hetkel see kooslus kujuneb teistsuguseks liiga teistsuguseks, et seda saaks nimetada teatrumiks enam siis ei, ma ei seoks enda elu ja teatromid sel määral, et minu elu lõpeb siis, kui lõpeb teatrom või vastupidi. Oled sa nõus, et teatril on selline oma fännide seltskond, kes teid seal käivad vaatamas, et sellist, võib-olla juhuvaatajat, kes tuleb õhtul välja sellepärast, et õhtul ikka minnakse abikaasaga teatrisse. Sellist inimest satub teile harva. See võib-olla oli kunagi niimoodi, aga minu meelest viimastel aastatel on küll Theatrumi saalis väga palju inimesi kes on just nimelt tulnud vaatama, vaatama nii-öelda siis juhuslikult või, või, või võib-olla ka mitte nii väga juhuslikult, aga et on sinna sattunud esimest korda. Ja sellist tagasisidet on ka tulnud inimestelt, et on helistatud näiteks küsitud mõne teise etenduste kohta. Et on nähtud esimest korda midagi Theatrumis, et see, see seal ning ei olegi enam nii väga kitsas, aga samas on selge, et heatrom. On küll teater, kellel on väga suur sõpruskond, seda ütleme siis ühelt poolt nii vaatajate hulgas, aga sageli need vaatajad on ka olnud sellised nõumehed või, või inimesed kes ikkagi otseselt ollagi näitlejad või kes on võib-olla isikud või teadlased, kelle mõtetel, kelle, kelle poolehoiul kelle tagasi sidemel, kelle julgustusel kui soovid, on olnud Theatrumi juures väga, väga väga oluline osa ja samuti teatrom on asutatud algselt nüüd juba 15 aastat tagasi, sel aastal saab täpselt 15 aastat detsembris kaheksandal asutatud, et väga paljude inimeste poolt teater oli alguses MTÜ, selle liikmeid oli mõnikümmend, kellest mitmed ei ole praegu enam aktiivselt teatame tegemistega seotud, aga, aga nende nende panus või, või nende osa selles on. Hindamatult suur. Teater on on ka üks osa ladina kvartalist Tallinnas. Mis selle fenomen on, see on ka minu meelest täiesti omaette omaette nähtus Tallinna kultuuripildis. No see kõik, mida praegu nüüd ladina kvartaliks nimetatakse, see on ikkagi kusagilt oma sellist reaalset kuju hakanud võtma sellest muusikamaja loomisest, sest ma ütlen reaalset kuju, siis mulle tundub, et selle, selle kõige sünnilugu ulatub oluliselt kaugemasse aega, see ulatub just nende inimeste, kes selle siis loonud on? Siin on jällegi, ma ütlen nimede nimetamisega raadioeetris, mul on alati see hirm, et ma jätan kellelegi nimetamata. Aga ütleme, noh, ei saaks haridus kolleegiumite olla ilma ilma. Kerstin Igesin ilma Ülo Vooglaiu ilma Taivo Niitvägi ilma Lembit Petersoni ja nüüd tõesti mõtlen kolm punkti ja kes jäävad ütlemata, kes kuulab seda saadet, ma ei alahinda kellelegi nagu panust. Võib-olla need on inimesed, kellega ma tänaseni väga tihedalt kokku puutunud. Et siis, et küllap see on jäänud nende õpingute aega, isegi nende otsingud, et aega ja ja, ja kuidas, kuidas nemad on nagu tundnud puudust sellisest haridusarengukeskkonnast millisena ju seda nii hariduskolleegium, et kui ladina kvartalit nimetatakse et siis see kõik on nagu hakanud kujunema või vormi võtma, siis just sealt muusikamajast mõttes ja nüüd, mis on tema fenomen? Üks, ma arvan, selliseid tunnuseid võib-olla ongi seal see, et et kui saate alguses sa küsisid, et kuidas ma ennast määratleksin, siis ma arvan, et seal on väga palju selliseid inimesi, kes võib-olla öeldes ühe ameti või ühe tegevusvaldkonna jätaksid midagi muud ütlemata. Ja et, et tegem tegema ei ajenda inimesi, mitte see, et tuleks et tuleks kuidas öelda hooaja lavastus või tuleks. Grammyle nomineeritud plaat või tuleks, tuleks lend õpilasi, kus on 10 kuldmedaliomanikku, et need kõik asjad on nagu toredad, aga see ajend on tugevalt kusagil mujal. Ja, ja et noh, selliseid inimesi on siin hästi palju kokku saanud. Ja võib-olla sellepärast see ka selline veidi teistmoodi koht. Marius, sinu elu on väga palju seotud olnud Poolaga. Sul on abikaasa, poolatar saab Poolast, teed väga palju tööd, sa käid seal, laulmassadid, seal teatrit. Ma pean tunnistama, et minu märksõnad Poolaga seonduvalt oli tükk aega needed, seal tehti väga lahedaid filme, mida ma lapsena televisioonist vaatasin, koertsivilia neli tankisti ja koer. Ja lisaks minu Poola taju, mis vajutas väga suure jälje. See, kui tuli 90.-te alguses sõita bussiga Euroopasse. Lastinai piiripunktist algas tee läbi Poola, mida kardeti mida vihati, millest taheti kuidagi mööda hiilida ja see kujundas ka välja minu arvamuse Poolast paljuski. Kes on see arvamus tänaseks muutunud ja on muutunud, see muutus mul mingil hetkel, kui ma sain olla päeva puhtalt Varssavis, kui Poola ei olnud minu jaoks selline transiidikoridor, kust tuli niimoodi kinnisilmi ruttu läbi saadavad, vaid ma sain olla päeva Varssavis ja siis ka paaril korvpallireportaaži-il väiksemates Poola kohtades, see pilt muutus minust totaalselt. Kuidas sina Poolaga kokku said? Esimest korda ma sõitsin Poola sellisel aastal, kus mul oli üldse elu esimene välisreis olnud juunikuus ma arvan, et see oli 89 vist. Olin käinud Soomes nädala ja siis augustis sõitsin kolmeks nädalaks poole, see liig selline sõprade kutse sõitsime sinna sõprusk konnaga, sellisega, seal oli Jaan-Eik, Tulve, Toomas vooglaid, Saale Siitan, võib-olla keegi veel. Ja ma mäletan, see oli üks tõeline kadalipp, see sinna sõit oli rongiga läbi Leedu läbi Valgevene Bresti piiripunktist oli öösel magada kuskil vagunisse, siis hommikul edasi kolistada, see maa tundus olevat kohutavalt kaugel. Ja seal võiks selle kolme nädala jooksul me käisime päris palju erinevates poola kohtades. Ja nüüd mõnikord niimoodi ringiga sinna tagasi jõudes järsku tuleb meelde, et ma tol korral juba käisin Krakowis. Ja mis pilt tema siis seal nagu nägin. Ja nüüd on ka, kus on mul nagu noh, mõneti teiseks kodulinnaks, kuna abikaasa sealt osaliselt pärit. Ja eelkõige ütleme nüüd sellise tõsisem kontakt Poolaga. Ma arvan, tekkis ikkagi läbi muusika läbi selle linnamuusikutega hakkas käima Ühel hetkel proove tegemas ja laulmas üks tol hetkel Euroopas väga tunnustatud kontratenor Martin Pärnus ja sealtkaudu on väga erinevad kontaktid nagu arenenud, ütleme et tema võiks olla selline võtmeisik, aga samas vot veel ka mingid mälestused Poolast jälle selliseid nagu lapsepõlve mälestused, et ma mäletan isa isa mingisuguseid jutte, mingeid fotosid seina peal, ma mäletan seda, et mul on meeles, kuis, Preester bobil usco maha löödi, auto kasti, pandi pagasnikusse ja kõik sellised sündmused, et need olid ju tegelikult siin hästi teada ka inimestel, kes ei pidanud tollast riigikorda normaalseks, unistasid millestki pisut vabamast. Et siis Poolas toimunu oli nagu eeskujuks ja see kõik jõudis suuresti siia kiriku kaudu katoliku kiriku kaudu, sest Poolas noh, vabadusliikumist ja selle katoliku kirikut on väga raske väga raske lahus hoida. Ma alles hiljuti nägin ühte väga huvitavat soome soome dokumentalisti tehtud filme, kes oli pannud saatnud vangidele sellistele sellised slaidikaamerad, mingid ülispioonikaamerad ja saanud need hiljem piltidega tagasi, oli Monteerinud kokku siis sellise 2000. slaidist või noh, praktiliselt tekkis nagu liikuv pilt ja samuti salvestatud dollast heli, et siis seal vangilaagrites ikka grilli vanglates oli selgelt nagu igapäevane missa oli ja see oli see, mille najal tegelikult ilmselt need poliitvangid tol ajal seal üldse vastupidi vastu pidasid. Jah. Aga on sul Poolas hea olla, kui sa lähed kas siis piirist üle või satud mingisse kohta, tunned, et see on nüüd minu paik siin maailmas. Ei, ma tunnen siin ennast väga koduselt, jah, aga, aga mitte igal pool. Poolas ei ole tore olla nii nagu ka igal pool Eestis ei ole tore ja kodune olla. Aga seal tõepoolest on seal väga palju sõpru ja, ja vahel vahel, kui on olnud mingi intensiivne periood ja siis, kui järsku selgub, et on üks nädal, kus saaks perega poole sõita, siis siis juba tegelikult see Tallinnas autosse istumine ja siis juba hiljem Poola piiri ületamine need on? On küll sellised head tunnet loovad asjad. Kas abikaasaga räägid poola keelt või eesti keelt? Reeglina kodus räägime poola keelt, kui on külalisi või kui me ise oleme kuskil väljas, siis räägime eesti keelt. Kas see on sinu jaoks probleem ka, et kelleks nüüd lapsed kasvatada, kummaks, lapsed kasvatada peab neil üldse kummakski kasvatada? Ei, ta ei ole, ta ei ole nagu probleem, see läheb nagu kuidagi praegu ise isekäigurada. Slovomira räägib nendega poola keelt, mina räägin eesti keelt. Hetkel nad käivad eesti lasteaias, eesti koolis. Et võib-olla niimoodi esimesel hetkel hakkavad eesti keeles rääkima, aga kui on keegi poolakas, siis nad vabalt lülitavad ümber poola keele peale. Kui nad on kauem poolas olnud, siis tuleb ka Poola, kel ladusalt, kui vanad nad sul on. Üks on kohe saamas üheksakuuseks Tseel ja siis on Klara Helena, kes saab kohe neljaaastaseks Anna-Magdaleena, kes on viiene Mirjam, kes on kaheksane. See kõige vanem taipab maailma asjadest ilmselt juba väga palju ja kas tema tunneb ka, et või oled sa talt küsinud või oled sa temaga rääkinud, et et ta on ka üks Petersonidest? Ei ole, aga minu, tähendab, ta teab seda, jah, ta tal on passis olemas. Aga, aga minu teine tütar Anna-Magdaleena, temal on kuidagi perekonnanimedega ta sageli ka sõpru, nimetab ees- ja perekonnanimega, et võib-olla siis tema hakkab teadvustama ka teistele, et tema on Anna-Magdaleena Peterson. Sa tegeled ka väga palju muusikaga. Laulad, mängid pilli. Mida see sulle annab teatri kõrvalt? Või peaks vastupidi küsima, mida teater annab sul muusika kõrvalt? No eks nad mõlemad ju täiendavad teineteist ja väga palju asju on sarnaselt, vot kui sina oled spordihuviline, siis on olemas üks selline suurepärane vene viiuldaja, keda Est kuulajadki on kuulnud Tatjana kliendenko, kes on siin Tallinnaski käinud juba läbi aastakümnete viimasel ajal küll vist harvem ja ja selline Vene dissident omal moel, tema naisterahvas mängib viiulit ja vabal ajal ta mingi hetk hakkas Moskvas Žiguliga eilsetel tänavatel kihutama ja läks lausa nagu oli väga sisse ralli ralli teemasse rallisõitu hakanud tegema. Selleks, et teada saada rohkem nagu gravitatsioonijõu kohta, et seda siis muusikalise fraasi loomisel kasutada. Et võib-olla minul ei ole nagu seda rallivajadust veel tekkinud, aga teatris on kindlasti minu jaoks väga palju abi, kui inimene on musikaalne. Et arvatavasti head näitlejad tegelikult ongi alati musikaalsed, et see ei tähenda seda, et peavad väga hästi laulma ja see, ütleme see. Näitlejate laulmine mõnel puhul Noh, võib-olla kukub kummaliselt isegi välja. Aga musikaalsus ma mõtlen nagu ka kas stseeni stseenide või või etenduste lavastuste mängimisel lavastuste loomisel. Et selline muusikaline fraas, muusikalise fraasi tajumine, rütmi tajumine, et need on nagu sarnased nii teatris kui muusikas. Kui kunstnik midagi teeb ja tal tuleb see väga hästi välja, siis ta tunneb ju suurt rõõmu omas hinges. Kas see rõõm, mida sa tunned teatrit tehes ja kui hästi tuleb välja ja see rõõm, kui sa musitseerid, kui laulad ja tuleb hästi välja? Kuidagi ühesugused rõõmud? Ma ei ütle, et kumb on parem või halvem või, või vähemväärtuslikum, aga, aga on see vaimustus sinus. Samasugune ühesugune. No ütleme nii jah, tõepoolest, et midagi on sarnast kindlasti peale head ja kuulajatele korda ainult kontserti. Nii nagu ka peale head ja vaatajatele korda etendust on see ilmselt ikkagi jah, selline vastastikune õnnetunne, et jah, vaat siin peaks nüüd mõtlema, kui tahaks hakata veel detailsemaks minema. Siis peaks järgmise tunni veel võtma, aga siis on meil järgmine saade juba. Ütle Marius, kas sul on selliseid aegu ka, kus üldse midagi ei tee? Ehk siis oled lihtsalt niisama ja laseb kõik peast välja. Hetkel on neid aegu ka ikka väga vähe et mõnikord unistaks, küll, aga isegi siis, kui ütleme ei ole ametialast. Hobidega ei tegele, siis, siis on neli tütart ikkagi ka ju vaja kooli viia ja, ja, ja nendega on vahel tore mängida jalutada, kuigi seda aega on küll hästi vähe ja samuti on neile vaja maja ehitada. Mul nõmmel üks maja, mida ma kopsin, nii et sellist päris ma istun lihtsalt ja võtan kas või aias ringi. Seda aega on paraku vähe. Sa ilmselt oled ka suhteliselt heliderohkes maailmas või elad seal. Kui tihti sa lihtsalt tahaks, et mitte midagi kõrvus ei oleks? Ma pean ütlema, et ikkagi seda mul õnnestub seal nõmme kodus saavutada päris palju, et ma sageli teen tööd, kodus ka teater, omi töid või valmistan ette kodus ja siis on lapsed koolis üksi, olen oma toas. Ega siis seal mingeid segavaid helisid ei ole, et siis ma isegi aeg-ajalt panen plaadi mängima või kuulan. Kuulan raadiot. Meil on ka nüüd plaadi mängima panemise aeg, sest meie tänane jutusaade hakkab otsa saama. Aitäh, Marius Peterson, et tulid, tulid rääkima. Aitäh tänasel otsuseid rääkima ja räägi nüüd, mida me kuulame. Lõpetuseks. Vaat kui me selle kodu juurde jõudsime ja Nõmme kodu ja maja kopsimise juurde, siis siis võib-olla sobib siia lõppu kuulata üks lugu, mis pühapäev väga hästi sobib. See on selline laul, kus räägitakse just nimelt sellisest maja igatsusest tahaks ilusat maja, mis oleks täidetud, kes ei õnnega, kus katuse kohale tõuseb kuu, mis on maja, mis on täidetud naerude täidetud nuttudega kuhu mahub palju inimesi, mis on vastuvõttev soe kus mahuksid ära nii muusika kui õhtul luule lugemine poodi ümber ja kus mahuksid ära ka tänaval jäänud koer ja mõni kerjus, kellel pole kuhugi minna. Tahaks maja sellist, kus võiks kokku saada noored, kellel kuskil mujal kohtuda ei ole. Ühesõnaga sellist maja, kus on palju kalleid inimesi koos ja kuhu sünnivad pojad ja tütred.