Tere, hea kuulaja on kolmapäev, 10. august ja kell on kaheksa minutit, kaks läbi. Samas on jutusaade tüüp, minu nimi on Tiina Kaalep ja minu tänane külaline on Hillar Palamets. Te olete meie raadiojaamas väga palju esinenud. Ise mitte intervjueeritava osas, et teil on oma väga oluline roll täita esmaspäeviti. Ja te olete ise otsinud sinna ka kõikvõimalikke teemasid, millest inimestele rääkida. Milline on see kriteerium, mis sunnib teid valima ühte või teist teemat, et võtate selle ette ja olete valmis sellest tõesti tund aega kõnelema? Noh, võtame kõigepealt aluseks, kuigi palju meie kümnendsüsteemi alusel on aega möödunud, kui on mingi nii ümmargune tähtpäev ütleme 50 aastat, 70 500 150 200 siis tasub sellest rääkida. Miks ma ütlen kümned süsteemiks, sest varem esimene arvusüsteem oli kuuekümnendsüsteem. See oli vanasas Süürias, Mesopotaamias ja see on meil säilinud osaliselt. Kuulaja võib nüüd imestada, kuidas avad hakkama kellale me kell on 60 minutit 60 sekundit, ringkond 360-ks jagatud. Nii et kui meil oleks Assüüria või seal Mesopotaamia kuuekümnendsüsteemis, vaataks suure hoolega, mis toimus 60 aastat tagasi. Mis toimus 30 aastat, mis toimus 15 aastat tagasi. Nii et oluline on just see, see ümmargune null. No seda hakkad vaatama jah, ja selle alusel mis meil tulemas on 75 aastat eestikeelset ülikooli Ma tahan nüüd korraks siia vahele segada, sellepärast et ma mäletan päris hästi, kui te tulite esimest korda raadioeetrisse siis. Ma mäletan, me kolleegidega kõik suure huviga kuulasime, kuidas sobitute teie selline väärikas vanema põlve loolane, sellesse väga nooruslikku programmi. See oli siis Allan Roosilehešõu, mille raames üles astusite. Me kuulasime huviga ja ma olin väga üllatunud selle teemavaliku üle. Kas te ise mäletate, mida te esimeses saates rääkisite, mis see teema oli? Mingil määral oli juttu raudtee, see oli 123 aastat Tallinna ja Paldiski vahelisest raudteest ja, ja vaata 123 oligi see, mis pani mind seda praeguses küsimus teile esitama. Miks ta oli, ta oli arvud ilusti meeles, koolilapsel jääb meelde üks, kaks, kolm, aga oluline oli see kuupäev langes. Ahaa, selles oli, see oli novembris novembris kas see saatesari ja muide nüüd tuleb siis juubel või üks aasta kool, koolis on see pikk aeg. Ja sellest ma võitsin ja seal on nii sihukest värvikat materjali, pealegi inimesel on raudtee tuttav, eriti praegu, kus bussipileti hind on jupp maad kõrgem, eriti pensionäril kui raudteehind ja las siis ta teab, kuidas seda raudteed ehitati. Siis ehitati me tänapäeva kõnepruugis ütleks fantastiliselt kiiresti. Mingi tehnikata Paldiskist kuni Dozno jaamani seal Peterburi linnast 20 kilomeetrit lõuna pool 18 kuu kooli raudtee valmis pikkusega 390 versta ehk 410 kilomeetrit. Ja osa jaamon alles alles on Keila ja Klooga jaamahoone, Aegviidu on alles tappa ja teised on kas sõjas purustatud või hiljem solitsemad ehitatud. Muide alles on ka Tartu jaam, mis kuus aastat hiljem. Valmis on see raudteelõik ilmselt väga südamelähedane, seetõttu nii et sinna äärde jääb Keila, mis on teie kodukoht? Jah Keilast viis raudtee Paldiskisse ja siis hiljem tsaar laskis ehitada eraldi suvitushaute Keilast Haapsallu. See oli Nikolai teine kes oli sugulane Saksa keisri Wilhelm teise, nad kõik olid sugulased. Ja siis Wilhelm olevat kirjutanud talle nii, et nunniki hastu taine heegemba, heegelbaan, Fer, tihke paut. Sa oled oma heegelbaanise tähendabki keeglimängurada, veeremängu raja valmis ehitanud, viskas nalja. Aga muidu haapsalu lased ise ütlevad, et see on metsik lääs ja kui selle raudtee, kas sõidad, siis tõesti jaamad on rohtu kasvanud, rööbaste vahel kasvab rohi, liiklus on imeväike. Ta on nii majanduslikku tähendust, ei ole küll reisijateveo sees. Ma enne katkestasin, te hakkasite just rääkima sellest, mis siis nüüd, mis meid tabamas on, teie suu läbi? Mis on vot nüüd 95. aasta, eks ole, tule, 95. aasta hakkan tagasi vaatama, mis toimus 95.-te laastatele eelmistel sajanditel. 1695. Väga vihmane suvi, Eestis algas suur nälg. Kolm aastat ikaldust nälga ja haigustesse suri 70000 Eesti elanikku. Ma ei saa öelda eestlasteks, neid on teisi ka kõige suurem selline näljaaeg Eestis, mis meil on dokumenteeritud sünge 1795 midagi teid ja erilist suurt öelda. Prantsuse revolutsiooni kõrgpunkt oli läbi. 1815. Napolion tuleb uuesti võimule, püsib võimul 100 päeva ja kaotab selle võimu Waterloo lahingus. Allan Roosilehele kohe tellimus, otsi välja. ABBA. Waterloo. Selle noorus teab just selle selle abaloo kaudu Waterloo lahingu ehk mäletab ikka ajaloo tunnist ka midagi Nõvastmele. Aga ta ei olnud ju, eks ole, ei Prantsusmaal see oli üks väike küla Belgias. 10 aastat hiljem 1825 suri Vene tsaar Aleksander esimene ootamatult ja noored ohvitserid tahtsid võimu haarata. Deckab ristide ülestõus. Aleksander esimene on Eestiga seotud korduvalt Tartust läbi sõitnud. Omapärane mees võiks sellest rääkida. Aga veel 1825 Inglismaal läks käiku esimene raudtee maailmas. Algas raudteede ajastu. Vaat sellest võiks rääkida, esimesed raudteed olid põnevad, nõuti, et ratsanik hobuse punase lipuga sõidaks rongi ees ja hoiataks tegi ta seda, tegi. Hiljem läks rong nii kiireks, et ei jõudnud. Aga kõva vastupropaganda oli ja räägite. Kui sa rongi lähed, siis selle suure kiiruse juures pagunitest õhk imetakse välja, reisijad lämbuvad vilevedurivile, paneb lehmadel piimaanni kinni. Ja üldse rongivaatamine on ka kasulik, see võib hullu kahjulik, see võib hulluks ajada. Need rongidest oleks, oleks ühte-teist huvitavat rääkida. Muide, kui Venemaale tuli rong seal esimene oli Peterburi Tsaskes loo nisuke suvitusliin, lõbusõidu liinseli nagu atraktsioon, nagu me läheme praegu lõbustuste parki rongi välja sõites, orkester mängis ja jäeti jumalaga ja siis daamid, imetleti neid, nii julget daamid lähevad lahtistesse vagunitesse, suveajal sõitis. No 1855 jälle viiega, Krimmi sõda oli täies hoos. Tallinlased tulid robinal siis emale, Viljandisse, kel Tartusse, kartsid, et inglise, prantsuse laevastik hakkab nende kallist linna merega pommitama. Laevastik oli tõesti siin olemas, Naissaare taga. Naissaarel olevat isegi inglise sõdurit maetud, kes suri haigustesse. 65 jälle Tallinn ja Tartu paistavad silma mõlemas test, eesti seltsid. Ühes Estonia selts, Teises Vanemuine papa Jannseni suur pahandus pastoritega, muidu kena selts, see oli mängu ja lauluselts, aga panid jõleda nime mingi paganlik laulujumal. Vanemuise mänguselts oma õpilastelt ikka küsimese tähendab laulu- ja mänguselts. Nad ütlevad, see oli koorilaul ja näitemäng ei olnud. Mäng oli pillimäng, see oli puhkpillimuusika mis pidi jumalateenistuste ajal kirikus kaunistama muusikalist osa. Ja nüüd täpselt 100 aastat tagasi 1890 500 aastat tagasi midagi olulist sündmust meelde esialgu ei tule. Aga siis sel aastal ja sai teatavaks või tehti või, või võeti kasutusele kolm tänapäevale nii olulist leiutist esimene oli plaadita telegraaf mis kiirgab sõnumid välja. See tähendab raadio. Võtame kas Aleksander Popovi või itaallase Marco oli ükskõik kumba teie eelistate mõlemaid. Marko oli vist praktilisse ellu. Popov oli. Kas ta tuli juhuslikult, tal oli pikse registreerija. Edasi saksa füüsik Conrad röntgen avastas yks kiired, ta ise nimetas X-kiirteks neid kohe tulid vennad järele, kes avastasid y kiired jätset kiired ja suur reklaam oli, kui te kasutate meie X-kiirtega binoklid, võite näha balletiajal balleriinide luukeresid tantsimas, mõelda, milline õudukas sellest tuleb. Need röntgenikiired tulid aga sellist kogu sellele radioaktiivsusele ja detsembri lõpus. Kas seal nüüd, 28. detsembril bril, vennad, püstia, Luiljumjäärid näitasid Pariisis caput siinide bulvaril esimest korda raha eest avalikult oma leiutist liikuvaid pilte, genemad too krahv Raymondi Edison näidanud Ameerikas, aga see oli ühe mehe kino. Üksainuke sai vaadata kasti sisse, lõi kõrval vänta. Linti jooksis ta silmadest läbi, aga liikuv kujutus tekkis. Et kolm asja kokku raadio, kina, röntgenikiired, raadio, kino, paned kokku saab televisiooni. Nii et raadiorahval, televisiooni, rahval ja röntgen noloogide lastel oleks suur pidu aasta 100 aastat nende leiutisest nagu plahvatuslikult kõik ühel aastal koos. 1905 revolutsioon, Vene-Jaapani sõda lõppes 1915, esimene maailmasõda käis täie hooga 100000 eesti meest, enam-vähem 100000 juba olid värvatud. Mul isa ka, oli seal. Ja lõpuks 1945. aasta teise maailmasõja lõpp Euroopas kui Aasias. Mis ta oli teisel septembril 1945 Ameerika lipp selle liinilaeva, Missouri palgal kirjutati alla Jaapani kapitulatsiooni. Sellega pandi punkt. Teatud hämmastavat universaalse mulje, te käite niimoodi ajaloost 100 aastat siia, 200 tänna. Ütelge, milline on teie enda kõige kõige südamelähedasem periood, mis on see teie teema? Vot, ma ei oskagi öelda, ma ei ole otseselt ajaloo uurija, ma olen ajaloo õpetaja, õpetajate õpetaja, propageerija ja huvitav tundub see, millest sa seal parajasti süvened. No esiteks ma diplomitöö tegin eesti rahvusliku liikumise lõpuperiood, allakäik 1800 kaheksakümnendatel aastatel. Jakobson suri. Eestlased nagu hea komme anud, läksid omavahel nii raginal kokku, kui võisid veel minna. Mis aastal te tegite seda? Ma tegin seda 1951. aastal, mis sel ajal sai, seda? Saigi normaalselt uurida. Normaalselt uurida, sai, aga kirjutada ei saanud. Tuli panna Lenini-Stalini rahvusõpetuse alusel või sinna tsitaate juurde, aga materjalid olid käepärast. Arhiividesse sai, sai, see ei olnud nii poliitiliselt mingi poliitiliselt kahtlane teema, Hurta muidugi, kirikuõpetajaid ei tohtinud nii objektiivset hinnangut anda, kiita, aga siiski mainida võis. Ja vot siis kerkivad niisugused mehed üles nagu Hugo Treffneri eesti huuga. Väga omapärane mees, vastuoluline. Treffner teeb oma kooli Tartusse Vanemuise seltsipidusid. Et seal üks neile lähedane periood. Mul on jäänud selline tunne, kuulates teid vahel raadiost, et teil on eriline kirg kuningakodade suhtes. Ei, mitte mul ei ole, aga öeldakse, et kuulajatel on huvi nende vastu ja veel ega lihtsa inimese elust tol ajal jälgi kuigi palju järele jäänud see argipäeva ajalugu, mida sakslased on nüüd hakanud koostama nimetuse all Geschihteda altaak äri argipäeva ajalugu on ikka õige nii nigela faktilise baasiga tagatud võrreldes kuningakodadega, kus on täpselt kirjas, kui tema majesteedil oli nohu või mitu korda Ta päevas köhis või või kuidas ta vannis käis. Materjal on väga erksa. Kui te vaatate praegu meieni kõmuajakirjandust, siis ka inglise kuningakoda on üks lemmikteema mõne poplauljaga. Ei saa salata. See on nüüd selline koht, kus oleks hea teha väike hingamise paus, räägime peale seda edasi. See oli siis laul, millest siin varem ka Hillar Palamets juttu tegi abaesituses Waterloo rootsi keeles ja me rääkisime sellest, kuidas te valite oma asju, mis põhimõttel te otsite neid sündmusi. Aga kuidas te seda teksti ette valmistate, kas te istute tundide päevade kaupa arhiivides või on teil piisavalt palju mälus olemas, et selle kandiga ava, suudate kirjutada suisa peast? Ma tean, et te tulete siiski täis kirjutatud lehtedega stuudiosse. Ja Ma ütlen kuulajale veel seda. Kuule kuule, võib-olla ainult raadio kahte ja ei tea, et, et esinete oma ajalootundidega ka teistes raadiojaamades teed, võid kuulata raadio Tartus kaunis sageli vist intervalliga ka nädal ja te esinete ka Eesti Raadio esimeses programmis. Tegelikult need saated kokku annavad kõik äärmiselt kõva koormuse, nii kõrvaltvaatajale. Nii et peab olema selline hea metoodiline põhikogu selle asja ettevalmistamiseks. Kuidas te teete? Tähendab ma 1950. aasta novembris läksin esimest korda ajaõpetajana tundma, mis koolis Tartu meditsiini keskkoolis, kus olid peaaegu ainult tüdrukud, aga oli ka üksikuid poisse. Kui olite siis mis mooriumises? 20 23 nelja aastane, küllalt vana oli? Vaino Vahing oli näiteks seal üks, üks õpilane, setomaapoiss. Neid oli teisi teisi ka. Vot nüüd ma olen 43 aastat ajalugu õpetanud, küll koolides, küll ajaloo eriklassis, kyll üliõpilastel. Ja inimesel on kahte tüüpi mälu, üks on niisugune süvamälu. Seoses selle õpetamisega on tulnud lugeda nii et kui ma praegu peaks küsima, palju ma ajaloolisi ja ajalooalast ilukirjandust olen lugenud, ma pakuks välja umbes 2000 Raamat umbes pole paha tulemus. Ja kui palju jääb lugemata, enne kui elu otsa saab kontakse, mingi tellimus või teema, siis esimene mulje on, et oh taevas, ma ei tea sest midagi, aga alateadvus hakkab tööle ja siis uju pahaskule. Üks põnev lugu oli oodatud, kes autor võis olla. Ja ma elan siin Tartus Riia mäel, kus mul on 300 meetrit, on minna ülikooli raamatukogusse ja 500 meetrit kirjandusmuuseume raamatukogus kodus ei ole teil teatmeteoste, lasu on, aga ma viin neid Keilasse, tähendab, mitte teatmeteosed, ilukirjandust, kodu on nagu ikka piiratud ruumiga. Millele varem ma kurtsin, praegu rõõmustan, sest see on üüri, siis tuleb kõik see ruum kodus käsiraamatukogu. Aga no võimatu on seal kõiki neid rikkusi omada, mis on ülikooli raamatukogu käsifondis seal entsüklopeediat saalise igal pool olemas. Ja vot siis lähed sinna, ei hakka tots. Kui palju keskmiselt ühe sellise tunniajase ajaloo saate ettevalmistamine teilt võtab? Ühepäevast ühe päeva, mis keeles te loete? Eesti vene, saksa, soome, inglise ei loe, ma olen saanud saksakeelse niisuguse võõrkeelse hariduse saksa okupatsiooni ajal koolis käinud ja inglise keel jäi täiesti kõrvale. Te olete väga oluliseks selle õpetamise juures on just nimelt seda metoodilist poolt, et inimene teeks. On ta siis, kes ta on äärmiselt korraliku konspekti. Millised on põhjused, et üliõpilastelt ka olete nõudnud punaseid pastakaid ja rohelisi jooni konspekti keskele? Ma mäletan seda päris hästi. Te olete kaks aastat mulle ka lugenud kultuurilukku. Aga see on vist olite liialdused mane nõudma? Ma olen rääkinud, et oli professor Valdes, arstid ei, ei meeldi, need nõudsid tõesti nõud, tähendab õppeaineid ülikoolis nimetatakse distsipliinid, eks. Ja milles on vahe, diletandid ise pea ja akadeemilise hariduse saanute vahel üks on õppinud süsteemis distsipliini, teine on õppinud seda lugenud seda, mis tal parajasti kätte juhtub. Ja huvitav on nii, et teise teadmises võivad olla suured lüngad Vot distsipliini aitabki luua see, kui sa lood endale struktuuri, ülevaate sellest probleemist ja mul on kuidagi ka ruumiline mälu. Kui ma teen teatud skeemi või üle, vaata siis aha, ma tean, see peab sinna minema, seal on lünk olemas. Teil nägemismälu on? Jah, tugev nägemismälu ja mul nüüd nende saadete tunni ajast saadete tegemiseks mul on ju olnud aastakümnete jooksul väljakirjutusi, teine muud ei ole vaja otsida oma vanad konspektid ülesse ja võtad sealt allikatest välja kirjutised, võtad teinekord riiulist raamatut. Või noh, ühesõnaga kirjandust peab tundma ja siis taastub see väga kiiresti. Need probleem ei ole mitte selles, et materjali on vähe, aga probleem on selles materjali liiga palju, mida võtta, mida jätta. Kusjuures raadio kaks nõuab mitte Niukest süvaakadeemilist lähenemist, nagu professorteerime Debraadi ühes samal ajal. Aga mul peab minema sinna reklaami ja selle rõõmsate. No praegu öeldakse inetult, aga antagu mulle andeks madratsikloppimise või vaibakloppimise lugude vahele see niuke rahvalik väljend, kuidas see vaibakloppimine teile meeldib? Kui ta muusikaline tapeet tema sel ajal koorin kartuleid või mingit muud tööd, siis meeldib küll, aga muidu ma ei ole kunagi märganud, et siin stuudios kartuleid kooriksite vahepeal stuudios ei kuulagi, raadiot, ma räägin stuudios, aga kodus kodus teen seda tele. Olen jäänud mulje, et teil ei ole oluline see, kas teil on hea päev või, või kehv päev, et teie jutt jookseb soravalt, olenemata sellest, kumma jalaga te olete voodist tõusnud. Olen vahel stuudiost möödunud nendel esmaspäeva hommikutel kui te siin istute ja mulle jääb mulje, et te suudate väga selgelt kontsentreeruda selleks tunniks ajaks. Sageli ma näen teid siin kõnelemas, suletud. Silmadega nõuad, tekst ei tohi ette lugeda, kirjutatud tekstil on oma loogikat, anti. Aga räägitud tekst on hoopis hõredam, tähendab, selles on seda elementi, mida kõneoskuses nimetatakse veeks, tunduvalt rohkem sees. Te panete seda sinna teadlikult ja sest kergemal kuulata kõige tihedam tekst, mida võib anda entsüklopeedias olemas, seal on wet kas viis protsenti või üldse mitte. Ja kui entsüklopeedia tihedusega rääkida, see on sama hea kui piss, kontsentraati närite suus ja kiidate, oi kui maitsev see on, ei ole maitsev. Tolle mehe peab seda kuumust ka olema natuke. Ja kui mul on punktidega, mul ei ole see teks mitte sõnasõnalist pandud, vaid põhipunktidega. Ja siis räägid, räägid, raske on siin rääkida, kui seal kedagi vastas ei ole, näeb ainult läbi klaaside tehnikut. Ja muide, eriti raske oli televisioonis rääkida, kui umbes kümmekond paar aastat tagasi sai tehtud koolitelevisiooni. Seal seal kõigepealt lastakse valguse näkku värvi televisioonis kolm korda tugevam kui mustvalgel. Et sa higistama ei hakkaks, siis tuleb see grimeerija ja lööb selle läikiva pealae ilusti puudriga kokku. Valgus on see nüüd, räägib ja on üks kaamera, teine, kolmas, nende peal, punased lambid löövad põlema, see tähendab, see kaamera sind toetab. Sa räägid oma arust täitsa huvitavalt, aga kaameramees haigutab seal taga, sügab ennast natukene. Ja ma imestan, mis viga. Kooli õpilane peaks mind kuulama, tema ei kuule, pärast sain aru, mis viga tal on, kõrvaklapid peas, seda kuulab režissööri, kes ütleb, nii, sõidan nüüd peale võtta, suur plaan on, see, ta ei kuule üldse, mis ma räägin. Aga minu nii tagasiside Niuke väärastunud tagasiside on just tema vaatamisest tuleb. Ja seetõttu ka üksinda on mikrofoni hirmus rääkida, tekib mulje, kas sa kuskile lähed, on selline halb tunne, rääkida on jahiksinda, Alton, teiega on palju parem, ma räägin teile, te reageerite vastu elav inimene ikka. Felix Moor olla öelnud isegi, kui tal kuramusel olekski kõrvad vähemalt peas või midagi, aga aga ta on nagu Louis vees. Tulin. Nii et selles mõttes raadiosaadet või telesaadet on hoopis parem teha, sa pead ära unustama, et mikrofon või kaamera sa pead vaba olema. Aga alguses, kui selle simsi telesaateid tuli teha, lähed koju, naine ütleb, kas sul häbi ole, mõtlasel oli lips viltu eespool eesti rahvast vaatas nüüd sulle lipp sõltuga, seoskas, lips otsa panna ja siis järgmine kord lähedki, kõigepealt saad lipsu otseks, siis vaatad, soliidne nägu on peas ja siis tuleb niuke kramp, mitte inimene, vaid esinemisühik, mingi kroonu esinemine pole. Varem oli see nõuta, parem. Ausalt öelda Eesti raadios tõrjus eemale see, et sa pidid esitama valmisteks. Tähendab, valimisteks läks tsenseerimisele võisi Sonoreerimisele vabalt rääkida, nii nagu me praegu räägime, ei tohtinud see valmis teksti tegemine ehk siis selle mahalugemine. See oli tuim ja tüütud. Et seal ma esinesin küll, aga õige harva, võib-olla aastas kord-paar. Kuidas tuli, nagu hakkas ülikooli juubel tulema? Mind pandi selle töö peale, mida keegi suurt ei tahtnud teha, see oli ülikooli uuema ajaloomaterjali kokku kogumine ja esitamine, kusjuures reegel on see. Käesoleva rektoriajalugu peab olema ülikooliti periood, saavutuste näitamine, ega seal kriitikat suurt ei tohtinud teha. Te tegite seda siis viimati aastal 82, Aulis hakkas varem peale 79 82, siis lasti muust tööst vabaks jäävad siis ma käisin mööda ülikooli inimesi ja muudkui painlasin neid, räägi, mis oli. Aga kergem on nii, kui ta räägib linti, me ajame temaga juttu. Mehed, kes tulid Nõukogude Liidu tagalas nagu Karl Taev ja ja Hans kruuska rääkisid, millede esimesed muljed olid ja teised, kes siin olid, Voldemar Vaga rääkis ja ja kui me räägime nii mikrofoni ees, nad unustavad mikrofoni täiesti ära, väga inimlik tekst tuleb. Aga muidugi igaüks mäletab natuke isemoodi ja me mälu lünklik. Te olete teinud nõnda palju saateid nüüd selle viimase aasta jooksul ja äratab imetlust teie töövõime. Olete te saanud tagasisidet kuulajatelt ka, kas te te märkate, et midagi on muutunud sellega? Toovad tulevad, ütlevad, kuule, sa rääkisid nii, vot see asi oli natuke, teistkirju ei saada, ei kirjumais, kirju saadetakse neid disc Chokkidele, öeldakse, kui tore. Onu, sa oled tore mees. Lase mul seda lemmiklaul. Aga üldiselt jah, kriitikat olen saanud, aga mitte eriti palju sihukest. Vaata, see on olnud. Noh, mõne mõnede siuksed, faktilised eksimused said, et see koht oli seal. Ei, see koht oli minu arvates seal. Ja mõnda nii poliitiliste rõhkude asetus seal, mis on. Aga jah, teatud turul on öelnud, turul on öelnud mõne seenemüüja mutike, kui ma tema käest olen osta. Kuulge, teil on tuttav hääl kostma, kust ma teid kuulnud ole? Ega ometi raadio kahest mitte nautis Tartu raadios, Tartu turul käin ja ja nad kuulavad Tartu raadiot palju. Te olete vist ise ka selline väikest viisi põllumees? Minu esivanemad on põllumehed. Palamets on palla, metsatalu on pala jõe ääres Põhja-Viljandimaal. Ja nad tulid koer ja nendele anti pärisorjusest vabastamisel kaunist saksakeelne nimi, äss vald. Nii et kui nimed Eestis stamine oli, siis isa pööras tagasi eesti keelde, palamets, emal ka Koeru kandist päritud, tulid Tallinnasse esimese põlve linlased ja ei kodunenud linnas. Ja läksid Keilasse, kus oli aiamaad oma 1600 ruutmeetrit sai käsipidi mullas olla ja vot tunnen ikka teatud see talupoeglik sihuke päris orjalik hoiaku meres olemas. Misasi on see päris orjalik hoiak? Päris harilik hoiak on see, ma ei salli inimesi, kes nagu Balti parunid käratavad, selle peale on ülbed ja ärklevad. Aga neid paraku meil eriti viimasel ajal on kaunis palju. Mida te kasvatate? Kartulit natuke, lehemädanik tuleb sisse, aga varase kartuli saan enda käest. Triiphoones on piisavalt tomat, nüüd peaks valmima kurgid, herned, aedoad, mida soovite, leed? Teile eriti süüa meeldib, aga kasvatamisel on see vigur, et naine ja tütar ütleb, et sa oled kastmisosakonna juhataja, tegutsen. Ja mis praegusel suvel ikka väga palju tuli kasta, kuigi see on tervisele kasulik, sa võtad end trussikute väele, siis kaks kastekannu käe otsas jooksed nii nagu kuskil Niiluse Niiluse oru talupoeg sel suvel eriti. Aga ta on tervisele hea, õhtul tuleb hästi Unijat magama. Kooliõpetajana ongi mul välja kujunenud hommikune töörütm. Tunnid algavad kell kaheksa, teinekord seitse, 45. Sa pead kell seitse igal juhul üleval olema. Vanemal inimesel ka hommikupoole läheb uni ära. Nii et ma kell 11 magama kell viis ärkan, kuus tundi piis, pool kuus, ärkan. Siis on esimene asi, kuulad raadiot, loed võib-olla natuke päev hakkab peale, et ma olen hästi reibas kuni kella 12-ni ja mis siis saab. Aga siis siis natuke lõunauinaku, puhkan veel üks niuke reipuse tundivat pärast kella kuut annab nii vaimset tööd ei taha teha, ta ei ole produktiivne. Siis on tugev langus, aga nii kui välja olen maganud, läheb jälle seal hommikuse tee rütmiga. Aga tütar on õhtusega, tähendab, mis nad ütlevad, üks on pääsuke ja teine on öökull või? Ei, mina ei tea, hommikune olevat siga, siga karkavat varem üles. Aga nii, et mul jah, kella kella 12-ks kaheksa see päevane töö töö tehtud vaimladele ja vot siis siis füüsilist tööd, seda kilde. Ma ennist rääkisin ka paari sõnaga õieti küsisin selle arhiivis istumise kohta. Kas te olete on teie elus olnud perioode, kui te olete tõesti kuude kaupa järjest hommikul arhi? Läinud ja õhtul kuude kaupa vast ei ole, nädalate kaupa küll. Ma olen jah, ülikooli oli seda sõjaaegsed ajanud kui jälitanud arhiivides ja muidugi põnevaks läheb, kui sa hakkad midagi tuut, tekib mingi hasart, teil tekib küll. Tekib küll, kahtlemata kui on, aga tulemusi peab olema. Kas te olete leidnud midagi sellist, mida te peate enda omaks? Ajalooliselt olulist ei ole. Sõda nii midagi olulist leidnud detaili küll on olemas. Aga ajaloole seal kolme tüüpi ajaloolane ei ole elukutse, see on eriala nii nagu filoloogia elukutse, see on eriala. Ajaloolase on ajaloo uurijad. Need, kes lähevad süvitsi, ütlevad midagi uut, mida varem ei teata. On ajaloos säilitajat, need on arhiivitöötajad, muuseumi töötajad, kes säilitavad selle mis on olnud, et tulevased põlved saaksid seda taastada ja on ajaloo propageerijad, tutvustaja, dedon, kooli õpetajad, noh ka ajakirjanikud, vot see, mis, kus siin teense käib sinna kolmanda alla. Ja kuna mul koolipraktika on ikka küllaltki suur olnud, siis ma ülikoolis olen, see ei tegelenud aja õpetajate treenimisega. Ja viimasel ajal meil oli 39 ajaloo osakonna üliõpilast, kes tahtsid saada õpetajakutset, see oli nähtavasti rekord. Ja parajasti praktikaga siis, kui Tallinnas Pärnu maanteel 20. keskkooli ees toimus kurikuulus laskmine peda, praegu kohus arutab, vaatasin aknast välja rivada, mind ei olnud koolis, aga praktikandid olid koolis ütlesid vat mis, ehk nagu Chicagos ela, tulistamine, vanemal koolile tulnud pommiähvardus, tan pommikoer toodud kooli. Väga huvitav. Nii et elu näed sellega, ma käisin mitmes Tallinna koolis, käisin 20 esimeses keskkoolis Nõmme gümnaasiumis. Kas te saate praeguse aja lastest jagu, kas need kuulsad saan küll? Koolilaps on täitsa mõistlik, kui sa tema vastu mõistlik oled. Meil on teatud mängureegleid, nad peavad sellest kinni. Nii et ma olin, jah. Aprillikuus oli 10. keskkooliekskursioon Saksamaale põhiõpetaja sõitis ära, mind taluti, palun kaks kuu, kaks nädalat täiskoormusega, olete ajaloo õpetaja, 24 tundi nädalas. Vaat siis, kuna see õpetaja töö oli pandud neljale nädalapäevale ja mõnel päeval oli seitse tundi järjest standavat, siis ma tundsin, et aastad on turja peal, väsid ära. Ja selle koha peal teeme väikese pausi ja kuulame laulu. No see laul on ka juba tundub, et osa ajaloost ja meenutab mingit perioodi, mil seda lauldi, kuigi teda on väga armas Kuulata praegu, mis te arvate? Hruštšov kukutati peaaegu täpselt 30 aastat tagasi, aktuur keskel. 1964 olite te siis sündinud? Ma olin siis jah, juba pooleaastane, siis isiklikke mälestusi ei ole, mul on reaalsed mälestused ja vot nüüd puhkuse ajal sattus kätte, lugesin eesti keelde tõlgitud Hruštšovi mälestused. Suure punase kaanega raamat. Halvasti kirjutatud, halvas keeles nigel tõlge, aga ometi huvitav lugeda. Albus sai mulle selgeks, ei ole Hruštšovi kirjutatud, need on tema helilindid, mis ta on rääkinud ja need on translitereeritud. Ühesõnaga, seal on kõnekeelne tekst jah, niisugune vabalt. Ta õigustab ennast, ta räägib, miks ta Stalinile lähedane oli, kuidas Stalin ja Beria neidiootsid. Sõjast räägib. Ja vot nendest mälestustest ma tegin väljakirjutisi, kui olin lugenud ja tahaks nüüd sellest rääkida, nüüd võtsin sihilikult Hruštšovi poja, tema poeg oli, tema oli Nikita Sergejevitš ja poeconcergeenikeetidžis. Kas see laul seostust praeguses sooviga Rushovi perioodiga küll, sest Hruštšov oli väga uhke kosmose uurimise peale, tal poeg on kosmosesüsteemide, tähendab seal sidejuhtimissüsteemide spetsialist, teaduste doktor. Ühel hommikul kuulsin Ameerika häälest, et Ameerikas külalisprofessor koguni ja see väga huvitavalt kirjutab, kuidas papa maha võeti? Annab isale minu meelest päris nii usaldatav hinnangu, ütleb, et vanamees torises ja kui ma midagi ta käest küsisin, poliitikast, ütles, ära topi oma nina sinna, see pole sinu asi. Ja näiteks, kui lennukiga pidi kuskile sõitma delegatsiooniga, siis kogu poliit, büroo ja valitsus oli teda saatmast olevat riield, mis Miste loodridsin teete? Ma võtan teil palgast maha, teete tööluusi. Aga samas oli näha, et muheles, talle meeldis, et teda nii tähtsaks peeti. Vot niisugused huvitavad asjad, detailid, sest huvitav inimesele on see, mida ta pooleldi teab. Päris võõras ei ole huvitav teiste tuttav Rahuvita aga see, mis praegu tuleb ilmsiks, nii et ma võin öelda, mil praegused ajaloo tegelikult käigud võivad ilmneda alles poole sajandi pärast. Kui me kõike saame teada. Mis te arvate, kui poole sajandi pärast keegi räägib näiteks 80.-test aastatest mis on oluline ajaloos, siis? Meie 80.-test neid sündmusi muidugi on ja selge Gorbatšovi tuletatud üldine murrang siis taasvabanemisliik pakkumine Aga kui võtame kultuurielu näiteks oskad, kui te praegu nii ei, no vast kõige olulisem oli see, et tuumasõja oht vajus tahaplaanile, sest me elasime ikke pikka aega tuumasõja varjus. Oli hoiatatud Tarton näiteks kolmanda järgu tuumalöögiobjekt ja need füüsika uurimisasutused võivad esimesena pihta saada ja fantakse tuumaalarm, siis peab minema sinna ja sinna kõige parem var. Te teate, kuhu te peate minema, tean ülikooli raamatukogu alla varjendisse võib-olla jõuan ka sinna kahe minutiga jõuan selle ost. Vaat see oli kõik tsiviilkaitseõppuse. No ja mina jälle neid tsiviilkaitse õppusi eriti kaasa teinud, sest minu ajal neid juba nii palju ei ole olnud. Jah, aga see oli reaalne oht ja praegu on teine peamine oht, mis tuksub, see on see keskkonnapomm aeglane surm, solgi suur. Seda ei ole suudetud. Kas te kardate seda ise ka, mõtlete sellele? Bioloogilise indiviidina ei karda, mina suren õnnes. Aga mis nii järglased teevad? Mine sa tea. Mul on jäänud mulje kui korralikust ja täpsest inimesest. Ma ei ole kunagi märganud ette kuskile hilineksite. Nüüd viimastel aastatel ma küll ei täheldanud seda, kas teie elus on olnud selliseid pohimlikumaid perioode ka? Ja lähevad, Kool distsiplineerib, sa pead olema kell kaheksa, null null selles klassis kaine ja seisma püsti, mitte nii, et hoiad tahvlist kinni ja vaevu-vaevu kirju, et ka neid õpetajaid on õpilane on halastamatu, kui ta leiab õpetaja juures mingi vea. Praktikant olnud, kes veetis tundi tulnud, kutsunud poisi ette või tüdruku, see vasta pärast tuleb minu juurde mammetootikuna, istun, taga, tuleb, tõstad käe, ütleb õpetaja, mis imelik lõhn sellel noorel õpetajal suust tuli, on salakaval, sa tead küll, mis lõhn tal suust tuli, ta pani pidu täna öösel, aga siiski tubli poiss, tuli tondi ja kõike andma. Nii et õpetaja on teatud määral avaliku elu tegelane, see on küll kitsas ringis. Aga see pannakse sind proovile, kui sa kooli lähed, kohe katsutakse läbi. Vot nüüd, oleneb, kas sa saad kontakti, leiad õige teie võimet. Kas teise ka napsumees olete? Väga piiratud kujul viimasele. Mida eelistate? Mida eelistan juua ja lõplik situatsioonis näiteks praegu kuuma suvega eelista jahedat õlut juua, aga külma talvega ei taha seda suhugi võtta, siis eelistaks lihtsalt 50 või 100 grammi valget viina. Vastame suupistega. Juust, oled sa õhtuses seltskonnas juhatad kohviks, pits kaks konjakit läheb ära siis valge viin ei ole. Need kõik oleneb nagu meil õpetati ajaloolises elektrilisest materjalis, mis ajast, kohast ja tingimustest. Vaatan praegu seda paberit, mille te olete saatesse kaasa toonud teemadega, millest tulevikus räägite siin raadios ja mind teeb kadedaks teie ilus käekiri, kas see on asi, mida te olete eraldi harjutanud? Ei ole seal pärivus, isa Oliver, perekonna suure talu pere viimane poeg talu saada tal mingit lootust olnud, ta saadeti paidesse kreiskooli ja sealt õppis ilusa käekirja ära ja ta oli kõik sõjad, maailmasõja ja vabadussõja tegi läbipizzarrina kirjutajana. Pärast sõdade lõppu sai piirivalvesse ja siis raudtee politseisse. Kas sekretäri koha isal oli ilus käekiri? Ei, sa nagu pööras mulle ka tähelepanu, et õpi korralikult täna. Kuna mulle arvuteid või neid moodsaid kirjutusmasinaid kodus ei ole, on vana, mehhaaniline. Kirjutama pead nii viisideks, et sa ise aru saad ja teiseks ka, kuid kujunda protsent struktureerib selle ära. Ma tegin jah. Nädalate kaupa. Vaatan, siin on Judenitši sõjakäik 75 aastat Judenitši põnev mees, vaatan, et teil on aga seegi, mis te räägite oktoobris, novembris ja kõik on ilusti punase-rohelisega isetehtud. 21. novembril Volta äri 300. sünniaastapäev, noh, võiks eestlastele Poltarri meelde tuletada. Mis seal oli kaheksandal novembril 120 aastat Johan Kõpu sünnist, seda peaks tartlastele meeldetuletus. Aga jah, 31. oktoober on usupuhastuse päev. 1524, see on siis ka mingil määral ümmargune arv, oli Tallinnas suured, pildiriistad kirikut, kuidas kultuurirevolutsioon? Tartus oli ta jaanuaris 25 tartlastele siis rääkida. Ja siis ma räägiksin pisut kergema teemaga koerte ja pingviinide ajal, kust. See on ka põnev teema. Miks? Möödunud aastal 1993. aastal ÜRO otsusel saadeti koerad välja viimseni, saadeti välja, ühelt kontinendilt pandi lennukisse, lennutati ära. Vot need mälumängu küsimus, mis kontinendilt saadeti koerad välja, oli Austraalia, ei olnud. Austraalias on metsik koer dingo, sellepärast ma kuidagi seda arvasingi. Aga ta algab A-tähega. Kas peaaegu kõik kontinendid algavad, Aade? See oli Antarktika. Koerad toodi sinna sisse Antarktika uurijate poolt. Nad käitusid halvasti, tirisid pingviine sabast, aga veel halvem oli see, et neil oli kaasas mikro floora. Ei, mikrofauna, eks ole, pisikuid oli ja need hakkasid paljunema Antarktikas stabiilses keskkonnas liiga palju, nii et looduskaitsjad ütlesid, mida see endaga kaasa tõi? Ma ei tea täpselt, mida ta tõi, aga igatahes hälbis seal meremerefauna elule, avaldas mõju, öeldi, et võtate, olete viitanud nüüd ära ja need veokoerad, kes seal olid, pandi lennukisse ja lennutati hitt rahu lennuväljale, BBC teatas sellest ilusti, ütles, ärge muretsege, kallid kuulajad, koerad ei jää, töö puuduks töötuteks, nad viiakse järgmise lennuga edasi Kanadasse, kus nad hakkavad turiste teenindama, kui veokoerad seal atraktsioonide. Ja siis tõusis hirmus kisa, Antarktika uurijatel me parimad sõbrad viidi ära, meil on igav. Talvel oli vähemalt koeri, kuna kaklema läksid, lahutada. Vaat see on koerte ajaloost üks detail. Aga seal veel teise ei ole, koerapidaja ei ole, aga mul naabruses Keilas mitmed koerad, sõbrad, koerad käivad konti, küsi sate läbi koertega, hästi, saan läbi, kui nad mind ei hammusta. Kalade jaamust tavaks. Ma vaatan, et meie aeg hakkab tasapisi otsa saama. Meil on veel mõned minutid rääkida, ma tahtsin kindlasti küsida teie käest seda, et te olete nii kaua aastaid targu õpetanud. Te teate ise ajaloost väga palju, olete seda tõesti populariseerinud väga erinevates meediakanalites. Ütelge, palun, kas te eristate inimesi, kes teavad ja tunnevad ajalugu nendest, kes seda mitte ei tea, ei tunneks. Ajaloo tundmine annab inimesele teie arvates mingi uue dimensiooni. On küll jah, ta paneb inimese kahtlema ja ei ole nii resoluutne hinnangute langetamisel. Tundub, et praegusel hetkel see on ainuõige, teeme nii ära, jõuga surume läbi, aga selle jõuga tehtud otsuse negatiivsed tagajärjed võivad ilmneda alles 30 40 50 aasta pärast. Vot nii, nagu saksa fašistid tahtsid või natsionaalsotsialistid tahtsid juudiküsimust jõuga lahendada. Ja mis sellest välja tuli, nii nagu Stalin terveid rahvuse asustas ümber ja mis sellest välja tuli? Puht toore füüsilise jõuga ei saa probleeme lõplikult lahendada, saab teha ainult probleemi lahenduse illusiooni, et need, kes on ajalugu uurinud, Need taipavad seda. Asi on lihtne küsimust lahendada üheselt, aga elus nad on süsteemis. Ühe otsuse langetamine kutsub esile rea täis mis võivad hiljem hoopis vastu töötada. Mis teil praegu laua peal pooleli? Mis mul pooleli? Mida te praegu kirjutate? Uurita kirjutasin lindist maha Salme auli mälestusi, ta oli loodus lõpetamise metoodik sõja ajal Tartus 41. aastal, vot see, see oli põhiline töö. Ja mis ma lugesin Hruštšovi poja mälestusi. Just see, kuidas skulptor neis Vestne tegi isa hauale mustast ja valgest marmorist väga vaieldava skulptuuris. Olete seda ise näinud, olen näinud ühe korra, see on väga põnev kalmistu. Varem sai sinna sisse Novodeavitši või uus naiskloostrikalmistu, nüüd on ta vahepeal oli seal keelu all, nüüd jälle vist raha eest saab. Sest Hruštšov oli ka, ta oli nii plusse kui miinuseid, väga vastuoluline isiksus, väga vastuoluline kuju ajaloos. Neis vestiga. Ta kritiseeris selle maani maha, ometi mees tegi väga sümboolse hauasamba. Ja nüüd minu viimane küsimus teile, te tunnete ajalugu hästi, mis on see periood, kus te ise soovi soovinuksite elada? Kui teil oleks olnud võimalus valida millal, millal? Kui ma eestlane oleks olla? Ei, ärme tingimusi veame. Hingi. See on nii ootamatu küsimus, mitmed perioodid oleks huvitavad Allad oleks Vanas-Kreekas tahtnud elada Ateena kõrgperioodil, kellena? Orjana Vastmit. Ja kui ma nüüd ütlen, et orjapidaja väga mitte, siis no ilmselt keegi vaba vaba teenlasena, see oli üks periood, mis oleks huvitav olla teine Shakespeare'i aegsel Inglismaal. Huvitav ka rahvusliku ärkamisajaloo esimese laulupeoperioodil. Siis no siis oleks kindlasti olnud see või ma loodan, oleks olnud eesti külakooli õpetaja, vallakooli, õpetaja, kihelkonnakooli, õpetaja saksa keel oleks ilusti suus olnud, mine tea, kumba leeri oleks kaasa läinud, kas Hurda või Jakobsoni meestega. Aga nüüd, hilisemal perioodil on ise läbi elanud siin näinud koguneid vapustusi, arengut. Nonii meie saade on lõppemas, meediaga, head kuulajad. Kohtume teiega järgmisel kolmapäeval, aga Hillar Palamets vist juba. Esmaspäeval ja esmaspäeval ma olen Tallinnas jälle ja istun seal moodsas stuudios Allan Roosilehe vastu ja hakkame rääkima. Nonii, kuulmiseni.