Algimalk, sa oled õpetanud rootsi keelt ja rootsi kirjandus Tartu ülikooli juures juba paar-kolm aastat ja mina olen sinuga juba veidikese ära harjunud, nagu juba kuulutki ülikooli juurde, ehkki sinu tuleks siia, oli ju kaunis üllatav ja sellest ka kõneldi ja esimesed intervjuud sinuga, mis tehti, olid ikkagi kui August märgutütrega, August Mälgu tütar, halliki Mälk on need intervjuud juba pöördunud viimasel ajal, et halligi Mälk rootsi keele ja kirjanduse õppejõud, kes muuhulgas on ka August Mälgu tütar Viimasel ajal pole intervjuusid olnud, väga lihtne. See mind tõesti natukene ärritas, ma olen ikkagi kirjandusteadlane ja ma pidasin kirjandus loengut Tartu Ülikoolis ja siis tuli kirjanike seltskonna juurde, et kas Lägiks nendele ka ja hea meelega. Ja milles August Melgust. Mõtlesin, kas ma keeldun või. Milline oli sinu ette? Küsimus on siiski ka natukene isa kohta meie intervjuu alguse puhul. Milline oli sinu ettekujutust sinu isa kohast meie kirjanduselust, kas see vastas sellele tegelikule seisule, mida sa tagasi tulles eest leidsid? Ma tean, et pidi ju valetama, pidi ju rääkima, et ta on väga pessimistlik ja väga õnnetu Rootsis? Muidugi, ega ta väga õnnelik ei olnud, aga pessimism pole ta kunagi positiivne mees. Ja ma tean, et sisseränne loogiast võis rääkida häid sõnu ja see oli siis kõik muu pole üldse huvitav. Millest ma aru ei saanud, oli, et inimesed siin ei tahagi teada, mis ta peale rannatriloogia on kirjutanud. Ma olen katsunud rääkida ja siis läheduses olnud halligi märk oli ka kohal. Ja kui ma olen pidanud ükskord Kuressaare lossis, pidasin kolmveerandtunnise kirjandusliku loengu, kus ma analüüsisin päike küla kohal, mis on Rootsis kirjutatud. Siis kirjutati lehes halligi Mercury seal ja rääkis iseendast. Intervjuud teevad väga kurvaks ja Marati kahetsesin, et paned teed. Miks sa nendega ikka nõustud? Iga kord mõtlen, et enamik Miks ei ole sina üritanud kirjandusteadlasena oma isast kirjutada põhjalikku, ammendavat ülevaadet, mis sellest, et see tuleks subjektiivne tegu on sinu enda isaga, aga, aga oled sa sellele mõelnud tõsiselt? Olen mõelnud tõsiselt, et seda ma ei tee. Olen püüdnud paar korda August märgust rääkida, täiesti nagu ma ei tunneks teda kirjandusteadlasena. Keegi ei pane tähele, et seda teed. Siis peale selle on olemas tulemas nüüd välja võib-olla jõulujuba Aarne Vinkel ei monograafia August Märku kohta sellele mine põhjaliselt läbi vaatanud ja kirjandusest seal palju ei ole, aga biograafiale on see hiilgav raamat ja panin selle pisikese paar pisiasja. Tõstsin natukene ümber. Vinkel ja mina olime mõlemad väga rahul, et nüüd on ta nii, see on ikkagi päris hea jutt. Kas eesti kirjandusteadus on sinu isale võlgu veel praegu? Ojaa, Eesti Kirjanduse selts pole sugugi huvitatud tema pärastest raamatutest. Toomas Tamm, päike kohal. Novellikogu jumalaga, meri. Ja näiteks tee kaevule, mis pidi olema suur töö, aga isikud nii õudselt hästi välja, seal on ka hiilgavaid kohti. Ja sellest kõigest pool Eesti kirjandusajalugu üldse huvitatud minuti ära. Nüüd sina ise, kirjandusteadlasena on sul oma periood, oma kirjanik, kellele sina teadlasena oled? Olnud ma olen nüüd olnud kooliõpetaja päris kaua ja siis peab katma. Praegu mul on ka minu kirjandus loenguid katva ruunist laagele, laagelevist tänapäevani. Ja olen ennast laiendanud oma lemmik, minu lemmikkirjanikud on liiga rasked, et nendega Tartu Ülikooli tasemel tegeleda. Levinud Johnson. Ja näiteks ja issina oma yhe oma diplomitöödes mul on päris mitu orienteerunud strinbergis ja seal oli, see oli päris suure au mulje, ainult ülesse Irnber visata paar koorijat, mis see kõige parem Steinberg, ekspert oli teinud õnnestusse sul ja mida need teooriad puudutasid? Sõrmede Simbegi surmatants, Martin seal oli seentega surmatantsu teisest osast lihtsalt valesti aru saanud ja põllud küllalt põhjalikult uurinud. Minu juhendaja oli märganud, et seal oli täiesti Fapa ja ootas üliõpilast, kes seda teeb. Ja kui ma selle ülesande sain, siis lastimin Steinbergi käsikirjade kallale Rutsi kuninglikus raamatukogus, kus on absoluutselt kõik asjad olemas, igast raamatust üks eksemplar ja peaaegu kõik käsikirjad lased isegi Steinbergi salajase päevikuga kallale minema. Küll siis tsiteerida ei tohtinud, ei olnud ju läinud 50 aastat Grinbergi surmast. Ja see oli saladuskatte all veel. Aga intelligentsi kirjade põhjal ma sain ikkagi põhjendada, et see, minu juhendaja ja minu teooria oli õige. Sa mainisid siin praegu Tartu Ülikooli taset, et Tartu ülikooli jaoks on sinu põhilised uurimisobjektid, kirjanikud, teosed liiga rasked. Milline see Tartu Ülikooli tase praegu on? Ausalt öeldes, milleks ma teel? Piinlik ütelda küll, aga minu vanad filoloogid, nagu ma räägin, kes praegu on muutunud inglise saksa viroloogideks ja selle kõrvalt õpivad rootsi filoloogiat edasi. Nendel on diplomitöö tehtud. Nemad vaevalt kui isiklikult ei huvita, ei pääs raskema kirjanduse kallale, aga mis on raske? Muidugi subjektiivne. Aga ma ei saa sellest õppinud neid asju õpetada veel, see peaks siis olema isiklikud uurimised, isiklikud tööd ja ka oma kahe punkti kirjandis on vanad filoloogid, üht ja teist leidnud ühteteist teinud. Aga siiani Tartu Ülikooli tase, see on inimese tase. Ootad sa endale head üliõpilast, head õpilast, kes suudaks jätkata neid sinu teemasid. Mul oli paar küsimust, mis ma andsin välja nüüd ja aga nad panid teises suunas. Aga neil on ka õigus oma suunas minna. On sul illusioone üldse üliõpilaste taseme suhtes veel nüüd, kus sa oled meie Eesti üliõpilastega nii palju tegelenud juba? Hommilisson imesid ma hakkasin, 91, hakkasin nulli pealt peale 11 tudengiga, mõned olid natuke ennem õppinud, kaks tükki olid. Olid nad ennem õppinud. Teised olid nulli peal. Ja nüüd paari nädalas nad kaitsesid oma diplomitööd. Mis keeles sina nendega räägid? Praegu rootsi keeles. Koridoris eesti keeles. Mis hinde sa paned nende rootsi keelele on nad võimelised vestlema tõesti erialaste nüanssideni välja? Kaitsmise ajal küll, aga see oli ette valmistatud. Me tegime rootsi moodi, meil oli täismäng oponente puuris umbes poolteist tundi. Ja esitas küsimusi ja mõnel juhul tekkis suur diskussioon kõikidega. Mulle tundub, et vot just sedalaadi asjad pakuvad sulle siin Eestis kõvasti pinget. Dorian. Ma arvan, et ega keegi ei saa sinuga vesteldes sellest küsimusest üle. Ja võib-olla on see küsimus nüüd liialt isiklik ja intiimne, nii et ega sa ei pea sellele vastama, aga siiski, miks sa tulid? Tartusse ma võiks vastata külgema, oskaks lühidalt kaks põhjust. Üks oli see, et ma olin sellest koolmeistri ametist lille mul on ammu räägitud, peaks ülikoolis õpetama, peaks kõrgemal tasemel õpetama. Samal ajal ütlevad nad kooris ära. Teinud ülikooli sisseastumiseksamid 12 aastat. Mine õieti otsisin teed Rootsi raudteel piletimüüjana. Seda ma ei saanud, peedi liiga vanaks. Siis mõtlesin Jaapani saatkonnas. Ja siis tuli see porto koht. Ja ma mõtlesin, no seda ma tahan. Ma esiteks, ma lähen õpetajale edasi, ilma liiga igav oleks. Lens raskuseid, milles tuleb ületada ja millest Need on ületatud ja mõned on nagu peaga vastu müüri jooksma. Neid on küllalt. Põnevust on ja ma olin oma Kiilises taevake, olin oma kiiruses. Esimesed aastad ta peaaegu jooksin üle tänava, kuulen, keegi räägib eesti keelt. Aga siin kõik räägivad eesti keelt. Kas sa tunned, et sa erineb praegu veel nendest inimestest, kes siin kohvikus sohva, klass praegu meie ümber istuvad ja on siin sündinud ja kasvanud ja siin koolis käinud? Ausalt öeldes pole ma kunagi erinenud haritud inimeste vahele, kui see sõna antakse andeks, antakse ülikoolikeskkonnas. Ükskõik mis maal. Ükskõik mis eriala, ükskõik mis tasema pole kunagi neist erinenud. Aga kui rääkida sellistest puht maailmavaatelistest asjadest, kas sul õhtuti, kui sa istud mõne tuttava pool kodus või seltskonnas tekivad konfliktid, mida juba üksnes hariduse ja kasvatuse tõttu on raske ületada? Ma pean tunnistama, et ennem kui inimesed, kellega ma väga harva koos istunud, murran õhtused tunnid, nii et minu sotsiaalne elu on väga piiratud. Aga need on kõik kõrgharidusega inimene, inimesed, kui nad ka minuga päri olid, nad kõik oskavad vestelda, nad kõik oskavad diskuteerida, kõik oskavad analüüsida. Käid sa palju läbi inimestega siin, Tartus üldse sa ütlesid, et sul on õhtul tunni taga. Samas on siin ka telefonitsi väga raske kätte saada ja üleüldiselt oled sa väga, väga hõivatud inimene. Täitsa läbi suure hulga inimestega. Ilmselt küll tunnikorras. Nii et sellist koolivälist suhtlust on vähe? Jah, väga vähe. Sa elad praegu ikka veel ülikooli ühiselamus ja oled mõelnud sellele, et luua siia päris oma kodu. Mul päris kallis korter, ots, mille, mis on mu unistuste korter masina käest? Anna praegu müüritud. Teiseks, ma pead Rootsi tagasi pöörduma, muidu ma oma pensionist ilma. Ja ma olen küllalt vana, et see asi hakkab tähtsust omama. Ja teiseks, miks pean mina paremini elama ka teised hektarid? Nii et sa ei ole üritanud ei üürida ega, ega osta siia mingeid kinnisvara. Midagi säärast pole sulle pähegi tulnud. Seda raha mul lihtsalt ei ole. Asi on see, et ülikool teab väga hästi, mis ta mulle palka maksab. Ülikooli küla võtab minult ikkagi rohkem, kui ta eestlase käest võtab. Ja mis siis, ja inimene muudest võtaks, ma tean, mis võetakse nende lektorite käest, kes on oma eteerinud ikkagi rohkem kui palk. Ärritab see sind? See ei ole õige. Mind ei ärrita, sest see ei lähe mulle korda, aga see ei ole õige. Kurb on natukene kuulata, et sa tegelikult suhtud sellesse siin olemisse nagu ajutisse, et sa siiski valmistud rootsi tagasi pöörduma ja ja hoiad seal endale ka oma unistuste kodu just Rootsi pinnal, mitte mitte Eestis. Mis sa arvad, kas see see tasakaal olen nende kahe koha vahel võib veel nihkuda. Tasakaal on väga raske, siis on, asi oleks õudselt raske. On ükskord tekkinud üks graafiline leht, kui ma tegelesin kuiv naljaga ja see oli siis, kui rootslased absoluutselt aru, miks, kas ma nimetan ennast eestlaseks, mispärast ma räägin eesti keeles olemas, ega neid on nii vähe ja mis asi on üldse mõtet on, ja unusta see kõik ära ja nüüd oled rootslane. Ja siis ma tegin yhe kassi, kes on peaaegu uppumas suure suure vee peale, mis sa pead tegema siis ujuma kahe maa vahel. Ja kõige hullem oli see, et käsk kõigest hingest viimase käpaga püüdis hoida Eesti lippu ei levi mis ka peaaegu vette kukkumas. Et see on minu olukord, Eesti lipp on korras, aga käsn ikka upuvad. Oled sa seda olukorda ise lahendamas või või oled sa ise teadmatuses, mis saab sinust ütleme 10 aasta pärast? Ma tahaks reisida, ma tahaks kogu maailmas olla. Minu valik ei ole Rootsi ja Eesti vahel. Minu valik on paljude rohkemate maade vahel. Rootsi-soomlane unistuste korter, mis sugugi ei ole kodukorterile kunagi kodu. Üks teine unistuste koht Saaremaal. Kolmas on Tartu Ülikoolis, on alati olnud minu ülikool, mõne neljas ülikoolis käinud, küsitakse minult pisuke minu ülikool, ma ütlesin Tartu, ma pean säraga siin käinud. Lugedes Kangrot lugedes suibud, lugedes Arvo Mägi, lugedes Raimond kolki, Tartu Ülikool? Milline oli sinu esimene kohtumine Tartu ülikooliga? Leian kaheks, kuni üheksa, ei, 89. Jah, olin ringreis oli Eestis, olin sugulaste juures ja see oli muidugi August Melgu tütrel oli üks väga suur triumf, minu rumal ja väga soe ja armas elamine kõige paremini. Remaalses Hermeliin oma ema kodu, ema inimeste juures. Ema elu, kes mitte minu isa. Ja seal olid inimesed, kes armastasid ja mäletasid, minu ema. Tulin Tartu ja siin üks pool sugulane, kes õieti töötas EPAs ja kes praegu on minu väga hea sõber. Ma ja lesk. Ma viis mind Tartut mööda ringi ja näitas üht ja teist. Ja muidugi ilusamaid Toskaana tuuri sambaid kui Tartu Ülikoolis. Ülikooli ees ei ole kuskil maailmas, vähemalt mitte põhja pool. Alpe ja Leningrad Petersburg võib uhkeldada aga nii ilusaid hambaid, tal ei ole. Lähme külmaks, kohe või soojaks või põlgi põlved nõrgaks. Ja see tähendab seda, et juba kaks aastat peale seda olid sa siin juba lektorina ametis. Järgmine aasta. Oled sa kahetsenud, seda valikut ei? Oskad sa põhjendada, miks? Ei, sellega seda, mis ma ennem olen ütelnud seal tegeleda millegagi, mida ma oskan teha, see on õpetamine, ma saan tegeleda kirjandusanalüüsiga, mis mind väga huvitab, ja keele analüüsiga, mis on ausalt öeldes päris kihvt. Ma olin oma hilises ja mulle meeldib, meeldib iga õhtu võtmed üle anda nende sammaste vahelt. Et eelmisel nädalal oli sul järjekordselt kaelas üks üsna suur koorem, sa vahendasid seda humanitaarabi, mida ikka veel praegugi aastal 93 tuleb siia Skandinaaviamaadest ja ja igalt poolt mujalt. Ja, ja need abiandjad otsivad ju kontakti inimesi, kes on valmis vahendama neid neile, kellel on midagi vaja. Ja tundub, et sina oled sattunud nüüd üheks selliseks kontakt inimeseks, kellel sedasi läbi mis tuleb küll üle mõistuse palju vahel. Neid on neid, kes teevad rohkem ja võiks alati teha rohkem. Selles inimesi ka, nii et Rootsis tuleb pakkumine, ma otsin vastuvõtjaid. Mõnikord läheb untsu ka. Tuli apteegi sisustus ja see on täiesti. Laenatud puitu ei olnud küllalt ilus. Ja mis sellest sai? Pidid vastu võtma. Ma ei tea, mis sellest saab, eelmisel nädalal vahendasid sa vist süstlaid, kui ma õieti mäletan. Paljude masinaid, see slaid vahepeal on teisi ka mina olen üks väga väike Liliseles, aga kolm respiraatorid, kolm täisväärtuslikku respiraatorit, Tartu haiglatesse. Mis asi see respiraator on? Mul on üks masin, kus pannakse inimene sisse, kellel süda või kopsud enam ei tööta ja kes võtaks kätte, sureks ära, aga arst ütleb, et ei taha. Ja mõned inimesele spiraatoris pool tundi. Mõned. Tal on 20 aastased juhused Ameerikas aga tavaliselt, kui inimene on peale südame seisu respiraatris elus hoitud ja muud viga nagu pole siis võib-olla südamete bimber. Ja see on tähendab süda ja hingamine hoitakse kunstlikult käigus. No ja sa ütlesid siin ennem, et sa käisid Saaremaal ja seal olid sinu emapoolsed sugulased, kuidas üldse sinu sugulased siin nüüd omaks võtsid, nüüd, kus sa oled jälle tagasi? Oi sellest pikka laulu teha, see on imeline, suurepärane ja pisaraid silmi toov. Meil kõigil, kes me olime Rootsis intodeerib rootslasi, neil oli häbi. Meie elame soojale vannitubadega ja meil on viimasel ajal olnud heaolu seal muuseas, aga hakanud taanduma praegu enam ei ole Rudes heaolu. Aga meil on olnud heaolu ja Eestis on olnud tohutud raskused. Meie ei teadnud üksvahe üldse, kas on üldse Eesti rahvast, jääb alles, kas üldse koolides õpetatakse eesti keelt, kas üldse midagi siit jääb? Meidri mõned, kes hoidsime siis lipu, kes käisime koos, kes pidasime kooli. Aga meil oli kogu aeg häbi, kirjavahetus oli ja nii nagu ta oli ja siis, kui kirjavahetus muutus kergemaks. Ma kirjutasin vähem. Kui oleks võinud teha. Siis kui mu isa suri, teine vanem kui esimene variant. No ega see kena põleoga teine sureb, siis pole mitte midagi peale hakata täiesti üksi. Ja siis ma kirjutasin paanikasse oma sugulastele. Ja nad kõik võtsid mind avalikesinast. Kõik Marja Talgre raamatu Leo kirjanik, kes on Rootsi surnalist raadio, Sunalist on ütelnud, et juba taas laulva revolutsiooni ajal, kui tema käis Tallinnas eestlased, võtsid ta siis soojalt vastu. Käisid püstipäi. Et tal on häbi, kadus. See sugulaste hulka tulemine on ilmselt üsna eriline elamus iga inimese iga inimese jaoks. Ja see Tartu siin selle sama kolmega, millele sa just praegu tähelepanu juhtisid, et et siin on olnud üsna niru elu sel ajal, kui teil on olnud üsna mõnus seal Rootsis. Kuidas on olnud see see olmepool, mis on äratanud kuuldavasti ka üsna paljude ajakirjanike tähelepanu, kellega sa oled rääkinud ja see küsimus, et kuidas on selle ulmega, on vist üsna sagedane sulle ka. No kõik küsivad seda, minu meelest nii tähtis polegi olnud. Esimene aasta oli küll niisugune asi, et täna saan süüa süüa ka, ei tea, kas poes poest siis midagi saab, oli ju nii. Ja minul, kellel polnud põhja, sest ükski sugulane pole tartus. Minul, kellel polnud seda aeda ja purke ja kõiki neid asju. Mina, minul oli natuke mure mõnikord, aga need purgid siit ja sealt tulid kartulid siit ja sealt tuli poes üht ja teist, leidis. Mul on palju ilusaid jutte selle kohta, mida ma detailselt ei hakka rääkima. Väga ilusaid jutte, nii sugulased kui võhivõõrad. Muidugi tuttavad ja Tartu inimesed toetasid mitmed poodi väga väikse asjaga galati täpselt. Ja siis mida ma tahan väga kõvasti ütelda neid sellepärast, et tahad lihtsalt numbrit sellest, et välislektorite nii raske. Mina ja Taani lektor ütleme, et me oleme nii tänulikud, siin olime kui poetatud poodidesse midagi polnud. Ostsin nägime seda asja, et me tõesti elasime seda läbi. Et me tõesti pidime kombineerima, jooksime ringi, ütlesime, sealt saab tualettpaberit ja sealt saab juustu. Tõesti, ega enam ei saa. Ja et me oleme seda läbi elanud, et nüüd pole kellelegi sport, sa tahad midagi saada, leid ostad. Sa tegid kaaslasele tantsutalongidega KV oja. Rootslastel on vägagi välja rääkida, kuidas siin elu on olnud, et me võiksime osta ainult viis pakki tikku kvartali peale ja sellega gaasipliidiga üksik inimene välja. Pere tuleb küll isegi tule. Ja siis, et tahtsime osta ainult yhe riisipaki aastas armastava riisi hullumeelselt. Ja rootslasest koeri, issand jumal, yhe riisipaki aastas, siis vaidlen nendele treestivalt, sest pole midagi, ma ei leidnud sel aastal riisi. Ja see tere pass ja samal ajal õigetes proportsioonides. Musta leiba on alati olnud. Ja. Muud ka, kui sa nüüd siin elad sügisel ja talvel ja ma tean, et suvel sa kipud ikkagi Rootsi, siis milline on see tunne, kui sa, kui sa oled laeva peal ja kui laev pöörab nina Rootsi poole sõnastat sa ikkagi enda jaoks selle, selle koha kodu või on see sulle enam-vähem? Ükskõik ma arvan, kodu vastus on see kass, kes on uppumas. Ei vaata, tavaliselt on nii, et mulle armastab, armastan reisida ja mul ei ole Rootsis seda tõsist juurt siiski. Kuigi ma mitmet moodi tunnen seal kodus. Ka kodus, Inglismaal ja Itaalias. Iga kord, kui ma olen reisil ja ma lähen rongijaama lennuplatsile ja kuulen rootsi keelt võõrduks ära, läheks minema. Ma ei taha minna. Paremad rongiga sõit on nii pikk, et kui ta hakkab rootsi poole jõudma siis nagu tahaks küll minna pesema. Et siis on nagu sellest seisust nii väsinud, et siis nagu tahaks pärale. Aga ma ei taha minna, nyyd ma sõidan Eesti ja Rootsi vahel, eks hõikumas suunas. Sõidan helgel meelel. Tulen tagasi. Sinna minna muidugi tore tagasi tulla.