Ema on elda, isa ola. Ma olen, sündisin Kanadas Montrealis, kus ma kasvasin üles ja käisin. Käisin gümnaasiumis, vist võiks meie mõiste järgi keskkoolis esimene, kaks aastat vist Montrealis. Pärast seda kolisime Torontosse. Kus ma siis Toronto ümbruses olen elanud? Kuni Saksamaale kolimist, eks ole. Saksamaale kolisime kaheksa kuud tagasi gümnaasiumis, seal inglise keel oli inglisekeelne ja Montreali sellised kontriaalung bäkki provintsis kõbekun üldise prantsuse keelt rääkiv provints. Aga Montreal oli ikka rohkem nii. Ka elujõuline Eesti, Eesti aga väikeses, aga elujõuline Eesti ühiskond. Ja. Eestlased kui sellised Montrealis ikka kuulusid sinna inglise keelt, rääkivatesse, ühiskonda, kui seda teed laiemas. Aga huvitav, miks? Kogunemine niimoodi läks. Miks ei ole seal käinud prantsuse gümnaasiumis? Noh. Nüüd on muuseas, nüüd on vägis uued seadused mis põhimõtteliselt on mõeldud just kübeki prantsuse, prantsuse prantsuskeelse ühiskonna kaitsmiseks, eks ole, ja selle tõttu, kui nüüd saabuvate bäkki uued immigrandid siis neid suunatakse prantsuskeelsesse koolidesse, minu aja seda ei olnud, kuna minu ajal ikka see inglise keelt rääkiv ühiskond kuidagi kontrollis majandusliku elu ja nii edasi. Aga see on kõik üle viimase 20 aasta muutunud. Kübackis tuli uus selline rahvuslik laine ja selle tõttu ka siis kehtestati juuti, uusi seadusi ja nii edasi. Kuidas sina sellesse suhtud, näiteks? Mina saan põhimõtteliselt sellest aru, ma saan aru, et nad tahavad oma ühiskonda kaitsta oma oma omapärast kultuuri ja nii edasi oma keelt. Kahjuks, mis seal juhtus? Läks, asi läks natukene liiale, ütleme. Kui need seadused olid nii selgesti suunatud ingliskeelt rääkivate inimeste vastu ja olid nad siia olid, olid küll ikka minu arvates ja ja kui inimesel Mida see tähendas, tähendas see seda, et restorani menüü oli ainuüksi prantsuse keeles. Tähendas seda, et tohtis ainult avalikult asju kuulutada prantsuskeeles. Poesildid pidid kõik olema prantsuse keeles. Isegi tead inglise keelt, rääkivatesse, rajoonidesse ja nii edasi, nii et sellega tekkis Kanadas muidugi suur skandaal ja, ja pinge ja see pinge eksisteerib praegugi. Kuna praegu on see vägiiseseisvumise oht suurenevas minu arvates, milline on sinu enda prantsuse keel? Kord ma ikka rääkisin seda korralikult. Oskasin lugeda ja nii edasi, aga see on üle aastate kuidagi madja kahanenud. Kadunud. Kuna kui sa keelt ei kasuta, palju siis teadege ununeb, eks ole? Teadagi, sa nimetasid siin jutu sees, et nüüd, kus uued immigrandid tulevad, siis nemad peavad juba prantsuse keeles oma asju ajama ja minema prantsuse koolidesse. Kas sina oled ennast veeter tundnud, immigrandid seal Kanadas? Ma olen seal, siis ma olen selles ühiskonnas üles kasvanud. Kanada on üle aastate ikka hirmus palju muutunud ka. Kui minu vanemad sinna jõudsid, siis oli see immigrantide fenomen siiski suhteliselt uus. Ja siis tekkisid küll mingisugused pinged, sest et kala tuli ikka nii-ütelda osa või britid heeliumi osa. Ja need britimeelsed inimesed seal olid Nov enamuses ja selle tõttu, kui äkitsi ilmusid välja inimesed Ida-Euroopas edasi. No eks selle tõttu tekkisidki pinged ühiskonnas, aga Kanada on alati olnud ja on nüüd rohkem kui kunagi enne immigrantide maa. Ja selle tõttu. Ei, ma tunnen ennast, täitsa olen, olen osa Kanada ühiskonnast. Põhja-Ameerikas toimub see asi veidi erinevalt, sest Põhja-Ameerikas tuleb professionaalsus, tuleb kogemustega. Põhja-Ameerikas on väga vähe ajakirjanikke, kes on ajakirjandust õppinud, sina oled, ei ka ja lähimina õppisin ülikoolis ajalugu. Ja üldiselt seda hinnatakse Põhja-Ameerikas rohkem, kui sul on mingisugune üldharidus. Sest et kahjuks ja ma olen seda ise kogenud. Võttes inimesi ise seal tööle ja nii edasi, et need, kes need, kes tulevad ülikoolist, kes on just spetsiifilised ajakirjandust õppinud. Neil puudub tihti mingisugune endad laiem Vinkel üldharidus mis on väga tähtis. No see oleneb vist ülikoolist, mind pani praegu muigama see, et kui sa ütlesid, et nendel sageli puudub selline laiem vaatevinkel, siis päris suure osa meie praegustest parlamendiliikmed ja mis seal salata, ka valitsusest moodustavad just nimelt ajakirjandusliku taustaga inimesed selles mõttes, et nad vast ei olegi ajakirjanikena nii palju töötanud, kui et nendel on taskus Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonna diplomi, et et meil on see selles mõttes natukene nihkes, kes ja, ja me ei pruugi teineteisest alati kõige paremini selles mõttes ka aru saada. Sa töötasid kirjutavas pressis mis tüüpi väljaanne see oli? Siin nädalaleht Kanadas konkureeris Ameerika tinija News Uigiga. Poliitiline kallakuga. Seal oli poliitikat igasuguseid asju, täpselt nagu need suuremad Ameerika väljaanded mis Uta lugejaskond oli umbes kaks ja pool miljon inimest, mis on kalade kohta suhteliselt suur. Millist alajaotust sina seal haldasid, mis oli see sinu lõik? Mina töötasin igas osakonnas, seal ma võin seal üheksa aastat peaaegu ja selle selle aja jooksul ma töötasin Kanada sisepoliitilises osakonnas välisuudisteosakonnas ja veel mitmes osakonnas, kuna kõik oli kuidagi jaotatud nii masina algul alguses tööle läksin, siis töötasin osakonnas, mis ma ei tea, käsitles sotsiaalprobleeme, tervishoiu probleeme, selliseid asju. Nüüd üldiselt, et oleme seal, tegime seal igasugust tööd. Politsei isekirjutaja või toimetasid sa materjale käsikirju? Mõlemat kirjutasin ise ja toimetasin teiste inimeste asju. Nii et kirjutajana oled sa inglisekeelne kirjutaja. Ja ja ja huvist, ega üldiselt ma pikkuma toimetasin ikka teiste inimeste asju rohkem, kui ma ise kirjutasin. Sa võrdlesid praegu Ühendriikides ilmuvate ajakirjadega enda oma. Kui nüüd püüda Eestist leida mõni paralleel sellele sinu ajakirjale, mis ta nimi oli muide? Mis on need põhilised tunnused, mis võiksid olla omased sellisele väljaandele? Ja käsitlema. Päevad teemasi, aga erinevalt, kui, Iga päev ilmuv ajakirjandus, eks ole. Tal peab olema kuidagi laiem vaatevinkel, ma kasutan seda fraasi jälle. Ta peab. Ajakiri peab seletama, miks asjad juhtuvad. Ta on rohkem nagu kommentaariandja. Staar ta peab andma konteksti analüüsi kuna ta ei saa, selline ajakiri ei saa konkureerida näiteks igapäevast uudistega või midagi, aga ta peab, papa, kui ma natukene rohkem pakkuma seletust, analüüsi, nagu ma ütlesin. Või paljastama neid asju, mida igapäevases ajakirjanduses ei paljastata, eks ole? Sa ütlesid, et sa töötasid selles ajakirjas üheksa aastat? No seda ei ole nüüd nii hullusti palju ka, miks sa otsustasid selle väga sissetöötatud koha jätma? Üheksa aastat või ligi üheksa aastat on pikk aeg ühes kohas olla. Ja. Kas sa tundsid, et see asi ammendab ennast sinu jaoks oli sul seal töö juures sihuke kerge tüdimus ja moment. Iga töö juures on selliseid momente? Ei, mul oli seal täitsa korras, ühes mõttes. Tead, mul oli võimalus minna jälle kuskile teise osakonda selle osakonna toimetajana. Aga ma otsustasin, et pärast üheksa aastat. Oleks vaja mingisugust uut elamust, lihtsalt teha midagi erinevat ja võib-olla kasutada oma kogemusi. Ka erinevad natukene veel. Nojaa, aga see kerge otsus ei olnud, et ära tulla, sest et kui sul on, tead oma elu kuidagi seatud. Kui sul on perekond, kui, et maja on nii edasi ja nii edasi, tead, elu ikka liigub teatud suunas ja on väga raske otsustada, et seda kõik maha jätta ja teha midagi muud. Üldiselt ma olen märganud nende inimestega rääkides, kes on elanud Ameerikased mingi perioodi oma elust, nad väga meelsasti elaksid Euroopas. Kas sa oskad näha selle nähtuse põhjuseid, mis need võiksid olla? Näiteks ma ei ole kunagi mõelnud sellele, et ma võiksin elada mingi aja Ameerikas. See mõte lihtsalt tundub mulle väga võõras, mitte et Ameerika mulle vastumeelne oleks. Ma arvan, et see võib-olla selle tõttu, et Põhja-Ameerikas üldiselt ju nii palju Euroopa päritoluga inimesi, eks ole, ja Ida-Euroopa alati tõmbab. Kuna Ameerika ühendriigid on ka ju olid kunagi osa Briti impeeriumist ja seal on mingisugune, tead see side Euroopaga on ikka väga suur Põhja-Ameerika ja ja Euroopa vahel mitte nii palju, võib-olla Ameerikas kui Kanadas, kuna Kanadas on teatud etniliste gruppide seas säilinud palju rohkem see see Euroopa identsus. Ameerikas, mitte nii palju Ameerikas on see niinimetatud nauding, vaat et kõigis peab saama Ameerika. Olen Kanadast, seda nii palju ei ole. Kanadasse võid olla. Kanada kodanik, kanadalane, aga sealjuures ka midagi muud. Käsitlen iseennast kui kanadalane ja eestlane mitte kui Kanada eestlane. No see on selline noh, väga kena, teoreetiline ja üldine seletus, aga sina ise isiklikult Peter Kopwillem, sul olid ilmselt mingid väga konkreetsed argumendid. Kui sinu ees seisis valik, et nii palju Aru saan kui Raadio Vaba Euroopa. Eesti toimetuse peatoimetaja koht jäi vabaks, kui Toomas Hendrik Ilves siirdus Eesti suursaadikuks Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse ja vist isegi Mehhikosse. Nii palju kui ma tean, siis kuulutati see koht vakantseks. Ajalehtedes ilmusid kuulutuseks kuulutused ning sina oledki siis nii-öelda selle kuulutuste peale tulnute konkursi võitja. Kas see käis nõndaviisi? Eks ma ei tea, kui mitu inimest siin mängus oli. Aga. Ega neid eesti keelt rääkivaid ajakirjanikke ja teisi sobivaid isikuid välismaal ka nii palju ei ole. Nii et eks nad istusid seal ja mõtlesid, et kelle poole võiks pöörduda ja siis pöördusidki mitme inimese poole. Ja ma muud sellest ei tea, kui selle protsessi tulemusena olen mina praegu Saksamaal, eks ole. Ja ma ei teagi selgesti, kes need teised olid. Nonii sellest mõned eesti lehed kirjutasid sel ajal, aga aga tõsi küll, mitte palju ja mingit kollast kära sellest ei tekkinud. Oled sa enne Raadio Vaba Euroopa Eesti toimetuse saateid kuulanud? Kuulata aga Eestis käies juhuslikult? Ei üldsegi raadiot kuulata, kuni asi oli nii kibekiire. Nii et ei enne saabumist oli neid ainult nii palju kuulanud, kui ma nüüd kuulasin, kui Ma käisin esialgu Münchenis Asju arutamas. No vahetrükiajakirjanduse ja raadiotegemise vahel on minu meelest äärmiselt suur suur ruum küll see viis, kuidas ennast väljendada. See erinevus suulise kõne ja kirjaliku kõne vahel on eesti keeles minu meelest iseäranis tugev. Kuidas toimus sinu üleminek kirjutavast ajakirjandusest, kõnelevasse, ajakirjandusse, kas kujutas endast sinu jaoks sellist sisulist ümberhäälestamise protsessi? Mitu? Sest et ma arvan, et ma tunnen raadiot, sest et ma olen üles kasvanud ühiskonnas, kus oli väga-väga-väga tugev ja on ikka tugev riiklik raadio ja väga hea riiklik raadio. Minu abikaasa, kes on ka ajakirjanik, töötas mitu-mitu aastat Kanada raadios. Nii et üldiselt See ei ole otsene kogemus, aga see on ikka midagi samuti, kuna ma olen ise muusikamees muusikat teinud ja kõik, ma arvan, et mul on siiski teatud teatud, tohib, ma ei tea, kas teda helitunnetus ja kuidas seda väljendada, aga see on mul olemas. On olnud muidugi õppimist päris palju, eks ole. Aga. Siiski tänu sellele, et ma olen tead minu Kanada elus küllaltki palju raadioprobleeme näiteks oma abikaasaga ja kõik, ma arvan, et ma saan aru, mis on raadio ja mis on hea raadio, nii et ma ei saa ütelda, et see on hirmus palju, kuidagi kohanemistuli selles mõttes. Mida sina ise, raadiokuulajana raadiol, tooted, mis on see, mis teeb selle asja heaks sinu jaoks sa nimetasid praegu, et Kanada riigiraadio oli sinu jaoks hea, mis oli see hea sisu? Põhimõte kui näiteks nädalaleht et midagi, mis pakub rohkem kui tead igapäevased päevauudised midagi sanal, midagi, mis analüüsib, annab konteksti valgustab neid asju, mida ei ole valgustatud. Ja kui asi läheb hästi, siis ka paljastab asju. Nii et sina arvad, et raadio on rohkem analüüs ja kommentaar kui uudis. Neid asju uudised on üks asi, eks ole, uudis on. Uudis on midagi, mis kestab kõige rohkem, ma ei tea, kas veerand tundi pool tundi meil oli näiteks Kanada riigiraadios, oli, oli igaõhtused päevauudised kell kuus ja need, kes siinpooltunnis oli pikem uudiste lõikaga, siis tavalised uudised olid viis minutit, eks ole päeva jooksul. Sinu ajaliselt küll, aga, aga uudis on samal ajal üks selliseid asju, mis on igiomasel raadiole omane fenomen, selles mõttes, et, et kindlasti on uudis raadio kui fenomeni. Kõige kõvem trump on tema äss, sest juba maa oma iseloomult võimaldab ta selle kõige kiiremini eetrisse paisata või või isegi mitte, missin eetrist rääkida, kõige kiiremini jõuab uudis kuulajani vaatajani vastuvõtmine ja kuidas me teda iganes teoorias nimetame seda inimest, kes selle asja kätte saab, jõuab ju just nimelt raadio teel ja selles mõttes. Kui nüüd vaadelda meid sinuga niimoodi erinevate raadiokuulaja tüüpidena, siis mina olen kindlasti see inimene, kes ootab raadilt uudist. Ma arvan, et siin on häda selles, et, Uudis puht raadio nii-ütelda formaadis on see, mida antakse välja lühidalt, eks ole, öeldakse välja lühidalt, et see ja see sõitis siia siia-sinna, kus toimus nisugune kohv. Aga minu meelest ongi see kõige olulisem asi raadiost, sest kommentaari analüüs. Kui mõelda sellele, kuidas inimene tajub, siis ka meie praegused kuulajad, ärgu nad nüüd pahaks pangu. Teoreetikud on seda uurinud, et, et uudise inimene võtab vastu, seedib ära ja saab aru, millest on juttu. Aga pahatihti analüüs ja kommentaar jõuab nüüd küll paremini inimesi nii trükiajakirjanduse kaudu, et anda inimesele viieminutiline kommentaar mingi asja kohta ta suudab väga vähe peale seda meenutada veel, eriti siis, kui tegemist on, on natukenegi keerulisemas keeles kirjutatud või, või keerulisemalt kõneldud asjaga. Vikerraadio ajakirjandusel on üks kohustus mitte ainult ütelda, et Riigikogus näiteks võeti täna vastu mingisugune eelnõu vaid kuidagi täpsustada, miks vastu võeti, mis oli selle tagapõhi, mida see võib ühiskonnale tähendada ja nii edasi. See on. See on tagapõhi, see on oluline informatsioon. Ja sa arvad, et seegi peab tulema läbi raadio? Minu lootus küll, võib-olla küll. Väga vähe on, tõsi küll, neid inimesi, kes suudavad seda raadiopäraselt ja hästi teha nii et ta ta läbi sellise nurgas istuva musta kasti tuleks inimesele arusaadavalt kohale, sest raadio omapära on ju ka see, et et, et see asi tuleb ja läheb ja temast ei jää mingit jälge järele. Jaa, aga vaata, senini on meie, vähemalt Raadio Vaba Euroopa Eesti toimetuse Eesti saate kuulajad just seda meilt oodanud. Ja kui ma nüüd arvesse võtta seda, et ilmselt Meie kuulajaskond Eestis suurenemas siis ma Oletan, et just seda ongi vaja, võib-olla, või et meie saade pakub seda, eks ole. Kui teised ei paku? Ma ei tea, mul on raske seda kommenteerida. Kas teie teate, töötades Münchenis kui paljudel on Eestis kuulajaid? Olete te ise spetsiaalselt uurinud? Seda on uuritud, jaa jaa. Praegu kui ma ei eksi, siis umbes aasta aega tagasi oli meil Eestis regulaarseid kuulajaid, ma arvan, et seitsme kuni üheksa protsendi vahel, eks ole. Regulaarne kuulaja, kui keegi, kes, kes kuulab saadet võib-olla üks kord nädalas, üks kord viie päeva jooksul. Praegu on see nii palju, kui mina tean, on see arv suurenemas. Kuidas on teie tagasisidega lood? Ma loodan, et te olete hakanud taas saama Saksamaale ka rohkem kirjalikke mingisuguseid selliseid märke sellest, kes teid kuulab ja millised võiksid olla, sest inimeste soovid. Sa ütlesid, et sulle tundub, et kuulaja soovib teilt saada, vaata rohkem seda analüüsivamad poolt, miks mitte. Aga kuidas te sellest teada saate, kas te saatekirju toimetusse kirju? Ja aeg-ajalt aga kirju ei loe, nii palju, aga see, see, see, seda uuritakse ka, siin tehakse niinimetatud fookusgrupp, eks ole, kus tuuakse kokku meie tead. Kauaaegseid kuulajaid ja siis uusi kuulajaid ja siis nemad kuulavad teatud saadet või saate saatelõiku ja siis kommenteerivad. Jaa jaa. See paha asi. Ja sa ei saa selle alusel saadet planeerida, kuna igalühel on oma arvamus ja need on nii erinevad, eks ole, sa kuidagi pead ikka seda vaistlikult tegema, et et ma ei tea, kui ajakirjanik võtta vastu soovid, tõsi. Aga ainult kui need soovitused sulle ise istuvad, eks ole, no siin toimub alati selline protsess nüüd. Nii et meil on alati olnud see häda, et mõned ütlevad, et oh Te, peate tegema rohkem Eesti reportaaži. Keegi teine ütleb, oh, mis ta ikka eestist midagi teete, peate tegema rohkem välisuudiseid ja analüüse ja nii edasi. Meie arvustajad tegelik pool ja pool, nii et mida sa teed edasi, nagu nagu on tehtud? Vaba Euroopa eesti toimetus on tõepoolest kaunis jõuliselt olnud kursis sellega, mis toimub siin Eestis ja ja omatega. Häid ajakirjanikke, kes istuvad praktiliselt iga päev Toompeale jälgivad, mis seal toimub. Enamasti kõikidel pressikonverentsidel on teie korrespondendid ka kohal. See minu eelnev jutt ei haakunud üldse küsimusega, mis sellele järgneb. Aga kui tõsiselt olete teie kui toimetus olnud ohustatud, nüüd ma mõtlen eesti toimetust selles vaba Euroopa kokkutõmbamise protsessis, kas ma ei tea, kas see küsimus on selline, millele sina oma ametikohal olles võid vastata, aga ma esitaksin ta siiski. Raadio Vaba Euroopa ja vabaduse raadio on üks erafirma, kes saab oma rahad. Ameerika valitsuselt. Meie praegune eelarve on umbes 200 miljon dollarit aastas. Seal mõlemad raadiod, seda vähendatakse 75 miljoni dollari peale järgmise kahe aasta. Nii et et kolm korda, jah, ja võib aimata, et sellega muidugi tulevad raadios ka suured muudatused, eks ole, sest et see on võimatu, seda nii edasi teha 75 miljoni dollariga, kui vanasti tehti tuleb küsimusele, et millised toimetused kaovad, kui palju inimesi vallandada ja nii edasi. Ja meil on juba vallandamisi olnud. Millised toimetused täiesti kadunud on, nii palju, kui ma tean, siis vist afganistani raadiot pole enam Ungari ja Ungari raadiot, samuti. Ja nii, et üldised ees see raadio Praegune olukord on suhteliselt masendus ja see mõjutab ka inimesi kes pidevalt muretsevad oma tuleviku üle ja nii edasi, nii et see üldine õhkkond seal on depressiivse võite ja see ei ole veel õnneks. Ja ma ei tea miks, aga see ei ole näiteks balti toimetusi. Ja öeldakse, et raadios on praegu kolm toimetust, kes ikka tegutsevad korralikult edasi ja need ongi balti toimetused. Ja meil on kavatsus, et noh, nii edasi teha. Kui selgub näiteks ma ei tea ka kahe aasta jooksul, et tõesti pannakse meid kinni, siis teeme ikka viimase minutini häid saateid edasi ja siis on ülejäänud Aga Peeter kui sina. Aga kui sulle öeldakse kahe aasta pärast, et see asi on, see asi on lõppemas, mis sa arvad, kas sa otsustad endamisi, et sa tegid vale sammu minnes vabasse Euroopasse tööle või on see asi ikkagi sulle ajakirjanduslikus mõttes ka nii palju pakkunud? No väga palju pakkunud ja see on hirmus huvitav töö olnud. Ma ei saa ütelda, et soli mingi vale otsus on sul ikka hirmus huvitav, hirmus huvitav töö olnud. Hirmus huvitav elamus ja selles mõttes ka, et sellise olukorra kuidagi läbi elada. No siinjuures ma pean ka ütlema, et ega ma naiivselt sinna ei tulnud, kui ma juba sinna tulin, siis oli juba ette aimata, et sellised asjad juhtuvad. Nojah, sa ei ole seal väga kaua olla, nagu sa ennist ütlesid kaheksa kuud tõepoolest siis juba ka need protsessid olid täie hooga käimas. Oleks vaja ja me elasime, elasime ühe väga pingelise aja üle ja õnneks pääsesime tänu balti presidentide ühiskirjale president Clintonile. See mängis selles suurt rolli. Aga oli juba siis juttu, et panna balti toimetused kinni ja ei ole veel sugugi kindel, et neid pannakse kinni, eks ole, ja siis me võime veli igavesti edasi tegutseda. Aga oht on alati olemas. Sa ütlesid, et see töö on nii huvitav, et sa ei kahetse mingil juhul sedasama, mille sa oled astunud. Kas nii huvitav, et sa läheksid selle toimetusega kaasaga Prahasse? See on olnud ju kõne all tõsiselt. Kõne all ja, ja see Praha variant, et lihtsalt kuulajatele natukene seletada, tuleb sellest, et noh, arvatakse raadio juhtkonnas. Rahas oleks palju odavam seda teha ja muidugi kui on küsimus 75 miljoni dollarilise seda eelarvest, siis no muidugi selline selline asi muutub väga kriitiliseks. Seda otsust ei ole veel tehtud, et kas Prahasse kolida ja arvatavasti seda lähemas tulevikus ei ole oodata. See võib sügisel selguda või võib ju, ma ei tea, kas meie juhtkond võib-olla otsustab juba aprillis, et et seda edasi ajada. No praegu, seal on veel töösse, praegu praegu on seal võimalik. No 75 miljonit dollarit pole ka mitte just väikene raha, ma kaldun arvama, et põhiosa sellest rahast on pühendatud nii-öelda levile ehk ülekandmisele. Ja, ja siit ka minu järgmine küsimus, kuidas oleks võimalik näiteks teie toimetusel otsustavalt kokku hoida, kui, kui põhilised väljaminekud on seotud leviga, mida tegelikult toimetuse koosseisu suurus ju ei mõjuta? Meil ei ole palju võimalusi, kuna meil on väike toimetusest, eks meil ei ole eriti suur eelarve. Ega meile kokkuhoiu võimalusi palju ei ole. Suuremates toimetustes on muidugi seal on võib-olla liiga palju inimesi tööl mõnedes ja nii edasi ja ja nendel pole võimalik meil kahjuks. Me oleme seda arutanud ja. Kokkuhoid tuleks, ma ei tea, ei telliks nii mitu ajalehte ja nii edasi. Sellel tasemel tulles kukul sina ja Saksamaa. Kas sa oled praeguseks kohanenud oma uue elukohamaa, mitu päriselt? Kas sa saksa keelt räägite? Ega see arusaam, aga ei ole aega olnud seda korralikult õppida, kui sa enne küsisid näiteks mikspärast inimesed tahavad või põhjaameeriklased tahavad Euroopasse tulla. Mul on Saksamaa olnud see imelik kogemus, et olen küll. Unistanud mõni aasta Euroopas või tulla Euroopasse elama, eks ole. Aga. Saksamaa mul kunagi nimekirjas ei olnud. Nii et Saksamaal on huvitav seda ühiskonda jälgida üldiselt ja ja muudatusi, kuna seal on teatud määral praegu päris tõsine majanduslik kriis, ühiskondlik kriis. Aga elamispaigana ei oleks ma vabatahtlikud Saksamaal valinud ja mis tal viga, mis tal viga? Ma leian, et seal väga kinnine ühiskonda. Selles mõttes. Ma ei taha liiga valju kritiseerida. Ma leian, et see kuidagi kuidagi piiratud. Ja ma arvan, et see sõltub minu Põhja-Ameerika tagapõhjast üldiselt, sest et Põhja-Ameerikas on asi kuidagi avaram ja ja ei ole nii palju bürokraatiat või vähemalt, mis sind isiklikus elus puudutaks. Mida sa teed nädalavahetusel, kui korralik Baieri perekond paneb sellise rahvariidemaiguga ülikonna selga ja tõmbab sellise Baieri musta mantli peale põlvpüksid, paneb jalga pereisa järel Marien platsile kõndima. Sa oled üks nendest inimestest, kes kõnnib Müncheni südalinnas seal vanalinnas, pühapäeval. Me oleme paar korda käinud, aga mitte nii tihti. Nädalalõpul Me. Käime lastega rohkem pargis mängime ja nii edasi ja ja proovime perekondliku elu elada, kuna abikaasa ja mina töötame nii, et nädal kuidagi kaod. Nii et nädalalõpud on tavaliselt pühendatud lastele jagamist. Palju sa ikka seal linnas kõnnid? No kui sa mõtled sellele linnale, kus sa nüüd elad, München on väga eriline, väga kaunis, väga vanaaegne linn, siis siis kui sul palutakse seda linna iseloomustada, ühesõnaga mingi üks märksõna, mis sulle endale meenub temaga seoses, mis seal. No mulle on see linn üldiselt pärissõbralikumaks. Ühes mõttes see tead, inimesed on vastutulelikud, arvan, võrreldes näiteks Põhja-Saksamaaga ja selles mõttes on ta väga mugav tundnud kui välismaalane, mul ei teki seal eriti tihti tunne, et ma ei ole kuidagi teretulnud. Et kui sa proovid saksa keelt rääkida, seal on ikka paljud paljud inimesi, kes räägivad ka inglise keelt. Poessaazza inglise keeles hakkama. Ei, no poes ma ikka proovin saksa keeles asju ajada, niipalju kui seda keelt oskan, pole neid õppinud. Aga tänu inimeste vastutulelikkust, selle, kui on mingi häda ja kui nemad räägivad üldsegi inglise keel, siis nad ei pane seda pahaks. Kui sinna visata paar sõna inglise keelt vahele. Peaasi et sa proovid nendega saksa keeles suhelda. See on son, sum distini. Sa ütlesid, et see ei ole päriselt kohanenud, hästi, München on sulle sulle sõbralik linn. Mõelgem veel kord hetkeks sellele võimalusele, kui Raadio Vaba Euroopa Ka midagi juhtub ja sul on taas valik ees. Püüaksid sul on tegelikult siis kolm valikut, kui nüüd väga toorelt vaadata seda asja, kas valida endale elamiseks mõni teine Euroopa riik leida sealt töö, minna Kanadasse tagasi või tulla Eestisse. See oleks see valikute ring, mida ma arvan, et, et sa võib-olla et kaaluksid. Mis tundub sulle praegu kõige tõenäolisem? No praegu ma ei ole veel selliseid asju kaalunud, nii et ma tõesti sellele ma ei oska vastata. No esialgu õnneks raadio Vaba-Euroopaga ei ole mitte midagi juhtunud, aga see töö on sind sundinud kurssi viima ennast väga tugevasti ikkagi Eesti sisepoliitilise olukorraga. Raadio Vaba Euroopa poliitiline raadiojaam annab väga palju just ise poliitilist informatsiooni Eesti kohta ja kõikvõimalikke analüüse selle kohta, mis toimub Toompeal ja Tom ümber. Kui kergelt või keeruliselt läks sisseelamine sellesse ellu, kas põhimõtteliselt protsessid, mis toimuvad Eestis, on mahutatavad mingitesse üldtuntud skeemidesse, mida sa oled kohanud Kanadas ja Saksamaal, siis nüüd Ma ei näe siin eriti palju erinevusi, muuseas et see protsess ise kui mehhaaniline protsess See toimub igas riigis enam-vähem nii. Ameerikas on ta kõige komplitseeritud võõravad, aga siin ei teism, see protsess ise sarnaneb küll kalad Kanadaga. Kas see normaalsus on ka selles mõttes normaalne, et et see ei sunni sind ütlema, vahel kuradi eestlased, vaat mida jälle tegid seal Toompeal, vot oskasid jälle selle asja kihva keerata. Kas siuksed, ülemised õiendamised, intriigid, on see omane kogu maailma demokraatlikele valitsustele, aga muidugi muidugi on nii, et Eesti ei ole suutnud sind üllatada oma erilise, sellise kakluse himuga. Ei, seda küll mitte, sest et ma olen seda Kanada Parlamendis jälginud ka mitu-mitu aastat ja samasugused asjad toimuvad seal. Mis mulje läheb siin võib-olla silmi rohkem oled, kuigi asjad muutuvad. Ja esialgne pilt on kuidagi positiivne, eks ole, kui sa siin pikemat aega oled. Siin on hirmus palju paranoiat ja kõik, mida ta nimetab, hoiaks no ma ei tea, et igaüks kardavad mingisugust intriigi ja intrigeerimist ja see ei ole kuidagi tervislik. Ühiskonnale seda näiteks Kanadas nii palju ei ei ole. Kuna Kanada on kui demokraatlik maa eksisteerinud juba sadanud aastat rohkem kui 100 aastat. Aga siin on veel see, ma ei tea, midagi, on siin veel lahendamata selles mõttes minu arvates. Aga ma ei oskaks seda täpsustada. Aga see on mulje ainult. Minu esimene tutvus sinuga toimus kasseti vahendusel mille piraatkoopiana tegi mulle üks minu toonane hea tuttav, aitäh sulle, Rein Lang, selle eest sa mulle Peeter kompilemi kasseti ümber salvestasid. Ja sellelt kassetilt kumas mulle päris meeldivas heas eesti keeles selline veidi kantri elik üsna mõnus muusika. 89. aastal olid sa mõne kontserdiga ka Eestis, siis need samad laulud, mis kassetil olid, sa esitlesid neid oma ansambliga. Ja see ansambel jättis ka päris meeldiva mulje. Ma kuulasin sind tookord ülikooli klubi kontserdil, mis on saanud sinust muusikust sa oled välja andnud isegi plaate. Kui lühike või pikk sinu muusikutee üldse on olnud. Muusikat olen eluaeg mänginud, hakkasin. See oli 90 aastaselt. Hakkasin esinema rahvatantsu ja rahvalaulurühmaga Montrealis nendega selle selle rühmaga. Rühmitusega tegime siis Kanada ringreis või Euroopa ringreisile. Ja siis muidugi seal laulsid, laulsin ma. Ja siis, kui ma vanemaks natukene sain, siis laulsin edasi, tead, kas istujad. Ka erinevate rühmitustega, laulu, ansamblitega või siis üksinda. Sooloesinejana. Millal sa ise laule hakkasid tegema? Sõjakas mõnia soovisin olla kuueteistaastane, kui hakkasin laule kirjutama. Ühel hetkel tekkis oma bänd Jah, oma bänd oli, kui me Eestisse tulime ja siis see on ühes või teises, ma ei tea, koosseisus ikka püsima. Mitte et me oleme nii palju teinud, aga me oleme ikka aeg-ajalt viimase viie aasta esinenud. Aga sellist asja raske koos hoida, kui sa pidevalt ei tööta, eks ole ja kus vist päris Eesti ühiskonnas on neid esinemisvõimalusi suhteliselt vähe ja selle tõttu. Asi ka, aga inimesed on, ikka võiks ja ma arvan, et näiteks kui tuleks homme mingi võimalused teha midagi ja siis Telefonitoru pihku ja inimesed kokku jälle, see on alati võimalik. Mis sa küsimusena vaata sellega on ka puhta aja aja küsimus, et et inimesed hakkavad aeglaselt keskikka jõudma jõudma ja ja elu muutub veidi keerulisemaks. Ja sellega ka, kui sul on mingisugune teine karjäär olemas, omale raske muusikat teha. Eks me kõik oleme sellises olukorras praegu. Sellel ansamblil oli nimi ka. Peterkopini ansambel. Teistmoodi nimetatud kui palju? Või ansambel Peeter kopile. Mis kõlab veel palju uhkemad. Kui palju te suutsite salvestada? Me salvestasime. Me tegime ühe, tegime uue lindi enne Eesti turneed sellises 89. aastal, eks ole. Ja sellest ajast saadik ei ole midagi teinud. Nii et viis aastat sisuliselt mitte midagi. Viis aastat sisuliselt mitte midagi. Viie aasta jooksul oleme suutnud mõnda uut laulu kirjutada, aga nendega ei ole veel saanud midagi tehtud. Ikka loot. Minul on isiklik lootus, osa on ikka midagi teha, kui on aega. Ma mäletan sellelt ülikooli klubi kontserdilt sind väga eredalt. See oli minule võib-olla esimene kord näha elusast peast väliseestlast, ma arvan, et võib-olla soolidki, esimene keda ma. Ma kohtasin nii lähemalt. Ja sa ütlesid mulle, et mõnes mõttes siukse unustamatu mulje, sest sinus olid koos kaks väga vastandlikku asja. Ühelt poolt sa väliselt käitusid väga enesekindlalt, ma juba saate alguses siin nimetasin sinu kauboisaapaid. Nad ei oleks mulle ilmselt muidu meelde jäänud, kui sa ei oleks öelnud põhjust, miks sul nad jalas olid. Ma ei tea, kas sa mäletad seda ise, mis sa ütlesid enesekaitse ja sa ütlesid, et sa enesekaitseks, ostsid spetsiaalsed sellised sellised raudadega saapad endale ja ma vaatasin vaid tookord suure huviga, sest ma nägin selliseid asju elus esimest korda. Et ühelt poolt see tohutu enesekindlusvälises joones ja teiselt poolt selline äärmine pehmus kõnes. Et see, mida sa rääkisid, oli vastupidi äärmiselt leebe, pehme, võib-olla isegi natukene häbelik ja tagasihoidlik ja see tekitas sellise hästi lõbusa vastuolu sellel kontserdil. See, kuidas sa kujutasid muidu ette eesti publikut, sina, kes sa ei olnud laulnud Kodu-Eesti publiku ees üldse. Meie absoluutselt ei teadnud, mida oodata. Eks soli. Kõik oli tundmatu. Mul ei olnudki ideed muljunud ideedki sellest, et minu muusikat oli siin levitatud. Et inimesed tundsid seda soli mulle kõik suureks üllatuseks, üldiselt see esialgne kõned, kuule, tulge Eestisse esinema, no see oli kaasovi maimatu suur üllatus, see tuli nii ootamatult. Aga meil ei olnud. Ei teadnud, mida oodata. Me tulime. Kanadas ütles, olime nagu lehmad libedal jääl. Ja see kõik kujunes välja nii suured reaalselt see on meile vist kõigile kõigile jäänud vähemalt minu ansambli liikmetele jäänud elu suur võit, üks elus. Suurim suurimaks sündmuseks, eks ole. Sest et see vastuvõtt oli nii haruldane Ma pean tunnistama, et see oli täiesti haruldane väga mitmetel põhjustada põhjustel, mida ma siin enne nimetasin, et te olite tõepoolest esimesed, kes nõnda tulid ja ja noh, see muusikali tuttav ja eestikeelne ja mis seal ikka, saad distantseerid ennast. Ma mäletan väga selgelt sellest produktsioonist. Nina teeb sinu isa, mida tegi sinu isa? Sinu isa Olaf Kopwillem on ju tuntud komplee laulja. Kas ma mäletan seda valesti või, või teed sa seda ka praegu, nii et sa ei ole oma isa mantlipärija? Meil juhtus väike häda, et Kopwillem nimi tõi välja inimesi või kontsertidele, kes olid vanemad ja kes arvasid, et oli hoopis mu isa. Nii et. Selles mõttes pidin natukene rõhutama, et olen ikka Peeter Jumite, Olav kohvile aga see ei olnud kuidagi meelega tehtud või mitte meelega kaneerivad. No see ei olnud eesmärk omaette. Praktiline põhjus, sest et tõesti oli Olukordi, kui pärast kontserti tuleb keegi vanem paar. Minu juurde ja ütlevad kuidagi. Ma ei tea, aga suures segaduses küsivad, millal ma hakkasin laulma või plaate tegema ja kui ma ütlen kunagi 80.-te aastate jooksul, siis täitsa segaduses, sest et olid juba mõisa asju kuulanud 60.-te aastate jooksul arvatavasti olidki tulnud minu kisa kuulama. Kui kauaks sa nüüd Eestisse jääda? Noh, mis on need asjad, mis sind praegu siin Eestis olles tõeliselt erutavad, mis on, mis on see valdkond, mille kohta sa ootad ja otsin informatsiooni. Mind huvitab kõik. Ja ma tavaliselt pruurini nii mitme ja erineva inimesega juttu ajada, kui võimalik siin olles. Et kui sa siin oled siis põhimõtteliselt hommikust õhtuni sa vist suhtlebki kogu aeg kellegiga üldiselt oled sa mõelnud sellele, et et luua endale võib-olla Eestisse ka üks koht, mis oleks päris oma Kuusaks tulla oma naise ja lastega. Olen mõtelnud küll jah. Oled sa kaugemale jõudnud mõtetest leiule?