Tere päevast juba nädala, elame heina kuus, mõne aja eest oligi see Eestimaal üks suur heina tegemise aeg. Tean, et rannakülades, kus ju heinamaad vähe, niideti maha iga viimane kui siil, kus rohi veidigi kõrgem. Peaaegu kõikides peredes oli piimaandja või paar lisaks lambad, kes küll läbi oher diaaugu, aga ikkagi koorma heina talvega ära sõid. Hobusekoorma mõistagi. Nüüd vaata, kuidas heina maha saad ja panna pole, seda kusagile. Piimapuudust pole sellegipoolest, pigem puudus poodidest. Muidugi mitte linnas, vaid maal, kus poe pidamine ei tasuvat ära. Ega maal elamine ei tasu ära, aga ikka veel leidub kange kaheseid. Õnneks, sest kuni su küla elab, elad sina ka. Suur arupidamise aeg seisab meil kõigil sel suvel ees. Juba kantakse keelt, et euroliidu vastu on vanad vaesed ja vähese haridusega inimesed. Poolt, siis muidugi vaprad ja ilusad. Selline harimatu propaganda ei veena küll kedagi. Sedavõrd saatuslik otsus peaks sündima arukate argumentide toel. Lõpuks tuleks igalühel iseendas selgusele jõuda, missugust tulevikku täis. Kellel on soovi? Ühel ajahetkel on see praegust Inimeste käes selle teo vilju maitsevad aga lapsed. Lapselapsed, ja loodetavasti veel paljud põlved sel armsal maalapil Läänemere kaldal. Mina olen Liina, kus ma muusikat valib, Kätlin Maasik. Ja kohe kuulete tänast päeva teeb, mille eripära on selles, et tükkhaaval olete seda. Mõne aasta eest kuulnud sedapuhku siis tervikuna. Arnold ja proua Ingrid Rüütli nimi ei vaja Eestimaal tutvustamist. Suuremalt jaolt teatakse ka teie elukäiku, teie töid, tegemisi võib-olla natukene vähem seda, kes te olete. Tulles oma lapsepõlvekodust, eks iga inimese jaoks ole see lapsepõlvekodu, see koht, kust saadakse jalad alla ja tegelikult tõekspidamised terveks eluks. Nii palju on muidugi teada, et härra Arnold Rüütel käib sageli Saaremaal, kuna seal on tema, lapsepõlvekoduproua, Ingrid Rüütel. Tartu vahet, te ütlesitegi natuke aega tagasi, et teil on tegelikult kaks kodu, üks neist rohkem korter, kuidas sellega on? Tõesti, see teine kodu on teatud määral tinglik koduse tähendab Tallinnas korter, sellepärast et nii abikaasa kui minu töö tõttu tuleb meil palju Tallinnas viibida, kuid Tartu kodu on ikkagi tõeline kodu, mis on oma kätega ehitatud saates seina ladumise eest kuni katusetegemiseni tellija ja rääkimata sisetöödest ja isegi aknad, uksed tegime abikaasaga koos, ma seda rõhutan lausa kohe sest tema andis puitmaterjale detaile mulle kätte, kui mina läbi masina neid lasin ja panin aknad ja uksed ise kokku, mis on nagu uskumatu, aga nii see tõesti on olnud. Tisleripaberid on, no tal oli hea sõber, kes oli inseneri, juhendas seda tööd, aga mina arvan, et minu palju suurem saavutus on see, et ma ladusin otsaviilud. See on juba märksa rohkem kui mingisuguste detailide kätteandmine, aga see selleks. Saviilude, suutes peenike väikse märkuse tegema veidikese läksid nad viltu ka, aga pärast krohvimisega sai selle ära tasandada. Siin on nüüd niimoodi Saaremäe jutuvestja täiendus selline rahvajutt, et oleks ilusam külge enne veel, kui lähme sinna teie lapsepõlvekodude juurde. Ma küsin, kuidas teil kahe kodupidamine perenaisena õnnestub, kas ega konti murrab, no ega ta ei murra, eks siis tuleb lihtsalt mõnest asjast natuke mööda vaadata, ega kõik ei saa olla. Kui sa käid kahe vahet ja kui sul mõlemal pool on lapsed ja loomad loomad, kes on teie pere, loomad, kassid-koerad, nüüd on veel üks rott ka. Ilmselt lapselapsi lähedal ja las lapsed on ka meie juures kogu aeg nii Tallinnas kui Tartus, osa neist vähemalt vastu. Nendege nüüd selle juurde, mis oli teie kummagi kodus oluliseks peetud ja tähtsaks arvatud niivõrd, et te olete saanud nende tõekspidamiste toel tulla tänasesse. Minu koduküla elas nendel aegadel klassikalises mõistes külakogukonna elu külas oli 10 peret, nendest ütleme kaks kolmandikku Saaremaa mõistes suurtalud, see tähendab ümmarguselt 30 hektarit oli igal järelmaad sellest põldu 10 12 hektarit, aga igal perel oli jupike metsa kadakast, karjamaad ja niitu, kus kased ja sarapuud ja põõsad olid, nii nagu kuninglikus pargis vaheldusid parajate lagendikega, sest et kõik kasutusel, ütleme see puu, kas või kask, oli vaja painutada juba, kui ta oli veel käsivarre jämedune. Parasjagu, nii et sellest sai näiteks ree, jalased ja igasugused muud vikati lüsi oli tarvis painutada õla järgi, näiteks mandril vikatilisi oli sirge pulk lihtsalt, millel oli käepidemed külge tehtud. Kuid meie kodus olid vikati, lööd täpselt nii keha järele, et õla peale painutatud veegaadile ütleme, ülemine ots oli jah, alumine ots pidi tegema väikese käänakat, vikat oleks õige nurga all, siis ta niidab paremini. Minul on see vikati lusi veel praegugi ja lastel olid omad vikati, valid vastavalt tema pikkusele. Sest et lapsed niitsid kaare peal üldises rivis võrdselt vanematega juba seitsme-kaheksa-aastaselt ja noh, kõik muud tööd nagu rehepeksmine, sõnnikuvedu, linade töötlemine, kõik tehti talgute korras. Ja oli siis see suur talu või väike või popsi talu, kogu külarahvas tegi kõik need tööd ühiselt, sest et üksinda üks pere poleks neid suutnud teha. Ma seda rõhutan, sellepärast sellist külakogukonna mõistet, et selles oli kõige sügavam mõte, kogu rahvas elas selle nimel, et elu jätkuks ja järgmine põlvkond oleks tugev ja saaks elada selle nimel, näiteks jagati külakogukonnas isegi kalastuskohad ümber ja paljulapselisele perele anti paremad kalastuskohad tänapäeval, päeval on risti vastu isegi tähendab riike etendab teatud määral seda rolli, ta jagab väärtused ümber toetades haridust, paljulapselisi peresid, kuid ühiskond ise seda üldreeglina peaaegu et ei tee. Vähemalt meie ühiskond praegu ei tee. Materiaalselt, on vastupidi toimunud äärmiselt sügav kihistumine ja ühiskonna polariseerumine. Ja aru saada, kust on pärit need teie tõekspidamised, kui teil on selline pinnas, kus tõustan olnud. Proua Ingrid Rüütel, te olete sootuks teistest oludest, absoluutselt teistest oludest. Mina olen sündinud Tallinnas, aga siin ma elasin kuni viienda eluaastani, kui algas sõda. Ja siis sõjaaja elasid Venemaal koos vanaemaga kahekesi, see oli mulle väga raske. Siis tuli enam-vähem kogu aeg enda eest seista, et, et hinges olla. Seda ma eriti ei tahaks meenutada, ma olen sellest kunagi jutustanud ühes teleintervjuus ja see on ka avaldatud Eesti elulugudes. Keda see huvitab, võib sealt lugeda, see oli tõesti väga raske aeg. Aga see. Ja muidugi jättis mingi jälje minu iseloomu ja tõekspidamistesse ja tihti tugevaks. Öeldakse, et raskused, kui nad ei tapa, siis teevad tugevaks, see oli nii moraalselt kui ka füüsiliselt raske. Ja kui see sai üle elatud ja igasugused asjad, mis paljudele inimestele tunduvad väga rängad ja võib-olla võivad neid moraalselt kuidagi mõjutada väga tugevasti nende psüühikat mulle suurt ei avalda mõju. Ma olen sellest üle, sest ma olen näinud hullemaid asju pärast sõda. Minu põhiline lapsepõlv möödus siis pärast seda Eestis Pärnus elasin koos ema vanaema vanaemaga, nii et neli põlve naisi elasime väga vaeselt. Ema oli lõpetanud Rakvere Õpetajate seminari, oli töötanud õpetajana, ei ole õpetanud ülikoolis juura, aga Pärnus ta töötas näitlejana. Ja tema oli näitleja ja hiljem televisioonis oli telelavastuste toimetaja. Ja temalt ma olen muidugi saanud väga palju, kuigi tal aega minu jaoks palju ei olnud. Vanaema mind kasvatas. Ma olen saanud sellise kultuurihuvi ja, ja teadmised kirjandusest ja võib-olla sõnaseadmise oskuse, väljendusoskuse ja sellist asja ma olen kindlasti temalt saanud. Aga mind kasvatas jah, põhiliselt vanaema, kes väikese haridusega, aga ma ei selle juures ei ütleks, et ta oli harimatu naine, tuli väga palju lugenud ise ja talle meeldisid just raamatut vanadest aegadest ja kaugetest maadest ja vanavanaemast sain ma kristliku kasvatuse, sest tema oli meile pere selline tõsine kristlane, kes laulis jumala sõna laule ja hoolitses selle eest, et mina tunneksin piiblilugu kümmet käsku ja kõike muud. Niisugune oli siis minu kodune atmosfäär. Meil kõik armastasid väga laulda, kõik olid väga musikaalsed. Jõulude ajal me sagedasti laulsime koos, mina õppisin muusikakoolis, mängisin klaverit ja laulsime mitmehäälselt emast, ma päriselt ka suure loomaarmastus ja peab ütlema, ta oli erakordne loomaarmastaja. Aga vanaema helde lahke oli tegelikult niisugune ratsionalistlik väga tugev inimene, väga tugeva iseloomuga, kes sai alati igas olukorras hakkama noh, näiteks niisugune juhusky, et Venemaale minnes ei tohtinud kaasa võtta mingit tööriist, aga mitte õmblusmasinat. Ja kui see avalikuks tuli ükskord tee peal, et tal oli kaasas õmblusmasin, siis visati uksest välja ja ta läks järgi, andis akna kaudu tagasi, peitsime uuesti ära ja tema elufilosoofia oligi, et kui sind uksest välja visatakse Duracte kaudu tagasi, et inimene on väga sitke ja visa, kuigi haavatav, nagu see elu siin on Eestimaal olnud ju, ega siin keegi pole suurt puutumata jäänud, aga ilmselt on see teinudki eesti rahva selliseks, nagu ta tänasesse päeva tulnud on, kõigi raskuste kiuste, nii nagu teie vanaema ja üldse Eesti rahvale on tõesti olnud väga kannatusterohke minevik kuidas näiteks naabruses asuvate Euroopa rahvastega ja tänu sellele me oleme võimelised raskeid olukordi tõesti paremini taluma ja üle elama, kusjuures on ka märgitud sedagi. Raskusi taluvad paremini naised. Et naised nii kergesti ei lange rivist välja, et meestele mõjuvad nagu sellised raskused, ebaõnnestumised rohkem kui naistel on, asjad on tõesti rohkem harjunud raskusi, palume nad teavad, et nemad peavad alati välja vedama, nemad teevad pere eest seisma, mitte ainult iseenda eest. Enne veel, kui me jõuame selle aja juurde, kui te olete mõlemad olnud tööinimesed, räägime vast sellest ilusast noorusajast. Kui te kokku saite. See tõenäoliselt juhtus Tartus. Jah, see oli palju aega tagasi, me saime kokku tema üliõpilasena ja mina võiks öelda pool üliõpilased on sellepärast, et ma õppisin statsionaarselt ja töötasin. Ja niimoodi siis me tolleaegse epa helpallil või kohtusime Dahli ilus tüdruk ja ma vaatasin, et et võiks juttu ajada ja tantsida ja siit siis algas. Teie olete lõpetanud filoloogia, eesti filoloog, okei, ja see oli üsna tavaline tol ajal, et ülikoolitüdrukud abiellusid epa poistega, nad olid sellised realistlikumalt kahe jalaga maa peal ja asjalikumad nägi päris huvitav välja, selline pikk, tume ja natuke halli oli meelekohtadel temal juba jaa, sest et ta oli olnud viis aastat sõjaväes ja seal mõndagi läbi elanud oli minust tükk maad vanem ja selline soliidne ja ja huvitav, väga tõsine, olite siis. Nõmme on praegu katasinika Möödus poolteist aastat teie tutvumisest ja teie saite Tartus oma kodu. See võttis ikka palju rohkem aega alguse. Jah, alguses me elasime tema töökorteris ühes toas ainult ühes toas ja mina elasin ühiselamus ja ja meil tõesti nagu ei olnud, aga siis me saime küll ühetoalise korteri ühiskorteris, kus oli nelja perekonna köök. Ei mingeid mugavusi, absoluutselt ei, wet midagi ja siis seal sündis ka meie esimene laps ja see oli küll kaunis rant. Vot see oli, ütleme niimoodi olmeliselt ikkagi üsna üsna tüütu õppida kasvatada last, elada sellistes tingimustes ja siis me tõesti võtsime riigilaenu ja saime natukene Sis sugulastelt nagu abi alguseks ja hakkasime ehitama selleks muidugi väga aegamööda. Aga niipea, kui me saime köögi valmis nime, kolisime sinna sisse. Toal ei olnud üldse põrandat kehal ning ühekordsed aknad ja uksed olid ees. Elasime ühe talve niimoodi neid keskajal tuli üles tõusta ja pliiti kütta, et elementaarsedki sooja oleks selles kuueruutmeetrises köögis. Ma saan aru, et te, proua Ingrid, on kogu aeg teil abiks ehitamisel ka olnud, sest ta räägib meie Tõsine ja täpselt seda ta tõesti on teinud. Aga kui võtta kogu viivituste mahtu, siis ikkagi põhiliselt nõuandjana on tema nii nagu tänapäeval nõustaja või nõunik, kes on väga tänapäeval tasustatud inimestega tollel ajal ma ei suutnud muidugi vastavalt tasustada neid nõuandeid. Te olete nõus selle nõustaja nimetusega sellega nõus, aga ei viitsi vaielda. Kas teie peres on sageli nii, et õigus jääb sellele, kes viitsib õigust endale nõuda, ma arvan, et eks siis igaüks jääb oma õiguse, jõulude, iga asja pole mõtet viimast õigust taotleda. Kindlasti teine tunnustaks, et see õigus oleks, peaasi, kui sa ise usud, et see õige oled. See on vist üldse inimese elus tähtis, peaasi tead, et õiget asja ajad, õigeid tegusid, teed õigesti mõtted ja, ja tõde on niikuinii, kus on kaks inimest, on ta seal vahepeal, ega vist ei olegi nii, et kummalgi on täpselt üks ja sama arusaam elust, inimestest ja kõigest igaüks on erinev. Ja teiegi hoolimata sellest, et te olete nüüd siis, kui palju aastaid koos elanud. Üle 40 eks ole, ja olete ju ikka kumbki omaette inimene ja jumal tänatud, et teie ametit niimoodi teineteist täiendavad ja ma usun, et kui te peaksite nüüd kumbki loob oma oma töö eest. No see oleks ilmselt katastroof, sest te olete tõenäoliselt pühendunud inimesed. Jah, töö on mu hobi tõesti. Ja võib öelda, et meil on ühine maailmavaade, ühine maailmanägemus ja, ja ideoloogias meil ei ole nagu eriarvamusi, ainult võib-olla noh, mis puutub poliitikasse, siis mina võib-olla olen niimoodi ütleb, et taktika suhtes oleksid rikaalsem, tema on võib-olla natuke tasakaalukam ja ettevaatlikum, see on võib-olla karakteri küsimus, aga põhimõttelisi eriarvamusi meil nagu ei ole. Mina olen selle kaasa toonud siiski sellest keskkonnast oma lapsepõlvest, sellepärast et selles keskkonnas mitte midagi ei sündinud täna ja otsekohe siin praegu kõikide oli Te kaugele planeerida ja mõelda, kuidas seda teha. Teistmoodi ei saanudki olla, sellepärast inimene oli niivõrd loodusega seotud ja looduses ei toimu sellel ja kohe hetkel midagi plahvatuslikult. Ühiskond täpselt samuti saab plahvatuslikult areneda. Täna toimuv avaldab mõju aastakümnete pärast ja võib olla tänane meie. Eesti ühiskonna areng ongi ju paljuski mitte reaalne isegi selles mõttes, et me teeme täna ja kohe tahame selle tulemuse kätte saada aga tegelikult me teeme seda tulevaste põlvede arvel. Selles on teil ilmselt tuline õigus, meist ei tohi jääda tühi maa järele, aga kui te olete vaadanud abikaasat kõrvalt, kes on ju eluaeg poliitikas olnud poliitikasse aga jah, tõenäoliselt väga kerge olla, poliitikuid on tavaks poringa pidanud ja midagi jääb ikka külge. Teie abikaasa on suutnud tulla sellest poliitikast siiski välja või olla selles poliitikas sees, nii et tegelikult keegi ei saa näpuga näidata. Küllap On see teilegi omamoodi erakordsena tundunud, teades meie eesti inimest, kes ei pea pühaks ühtegi kuningat, kellel omad on alati viimases järjekorras kes on harjunud, et autoriteedid on väljaspool. Kuidas see siiski teie arvates võimalikuks on saanud, minu meelest see, et ta tuleb korralikust eesti talupoja perekonnast, on tõepoolest avaldanud tema olemas selle ja käitumisele mõju ja see on tegelikult väga hea. Muidugi ma ei ütle, et linnas kõik pasatskid ainult kasvavad iseendale õlled, aga, aga siiski see niisugune rahu ja tasa. Ja see, et sa vastutad kogu oma elu eest talupidamises, eks ole, tervikuna, mitte ühe väikese tööprotsessi eest, mida sa täidad, vaid sa vastutad kõigi eest algusest lõpuni. Ja, ja see on nagu maainimestel väga oluline ja see tõesti eraldab teda, ütleme ühest linnatöölisest, kes täidab ühte tööprotsessi. Ega see algus ja lõpp nagu ei huvitada, ei pea selle eest vastutama. Aga maainimene, talupoeg, ta on ühtlasi omanik, 1000 ühtlasi juhataja ühtlasi tööline, ta on, ta on kõik. No ma ütleks niimoodi, et kõik niisugused otsused, mis on veel perekonnas määravad, olnud näiteks minu töökoha muutused, mis olid, kui ma olin Tartu näidissovhoosi direktor ja edasi põllumajandusakadeemia rektor peaaegu kümmekond aastat. Ja siis, kui tehti ettepanek tulla Tallinna tööle kaks aastat me ütlesime ära, sest et abiga aga arutasime, ei ole õige, nii paljud asjad ei ole absoluutselt ühiskond samas õiged ja ma ei lähe sellesse keskkonda, kust tuleb nende asjade eest vastutada. Ja lõppkokkuvõttes küll põllumajandusakadeemia tolleaegsete dekaanide kateedri juhataja tänaseni väga meeldivad kolleegid palju-palju kordi arutades sisuliselt nende ettepanekul ja kohati isegi nõudmisel ma selle sammu tegin ja selle näite ma võiks tuua ka veel muudest asjadest, kasvõi pere materiaalse elu poole poolt, kas minna ärisse, näiteks kui ma poliitikast lahkusin, siis ma otsustasin seda mitte teha, olgugi et ma olin sisuliselt pensionil olijaid. Lahkusite, kuidas te seda tegite? No kui ma olin ülemnõukogu esimehe kohalt lahkusin ja olid siis esimesed riigikogu valimised ja samuti ka presidendivalimised, siis ma paar-kolm aastat ei olnud poliitikas ja oleksid võinud minna ärisse, aga siin, tinglikult või piltlikult öeldes ühe krooni eest osta mingisuguseid suuri ettevõtteid. Ja miks mitte näiteks oleks võinud luua firmad olla siin kütuse äris ja vahendada seda kütust läände, samuti puitu, metalli ja nii edasi. Ma arvan, et suuremas mahus, kui Eesti riigieelarve praegu on tervikuna see oleks täiesti jõukohane olnud, kuid meil isegi iseküsimus, ei tulnud sisuliselt arutluse all selliselt käituda, vaid me jäime oma kodustes mõttevahetustes ikka nende põhimõtete juurde, mis on tänaseni meile omased olnud. Ja ma arvan, et see on põhimõtteliselt õige olnud nõnda, et kõik sellised tõsised meie pere ja elu määravad asjad, me oleme ikkagi põhimõttest läbi arutanud ja paljudel juhtudel polegi see arutelu nõudnud, sellepärast et juba mõlemi seisukohad on ette teabe olnud. Me ei ole sugugi Eesti ettevõtluse arendamise vastu, aga lihtsalt igaüks jäägu oma liistude juurde, mis talle ikkagi paremini sobib. Ma usun, et ega see parem elu kellelegi nüüd lausa vastuvõetamatu ei ole, aga, ja ilmselt vahendid, milleni minnakse, et seda saavutada, see on küsimus. Jah, aga me oleme mõlemad nagu kasvanud ja elanud suurele sellisel ajal, kus ei olnud kõige tähtsam. See ei olnud nii tähtis, aga need teised inimesed on ka samal ajal võib-olla ma ei tea, ju meil on siis olnud midagi muud tähtsam. Praegugi see ilmselt ongi põhjus, miks teie perekond siiski Eestimaa tingimustes väga auväärsel kohal on, seda näitas ju see presidendi valimine, kui teie saite 43 protsenti häältest ühelt poolt ilmselt väga rõõmus tulemus, teiselt poolt me teame, kuidas sellega läks. Nojah, need valimised olid väga omapärastes tingimustes ja ma arvan, polegi saladust, et põhiseadus, tolleaegne põhiseadus, isegi kohandati just nimelt nendele valimistele, aga see on ajalugu ja nagu ei tahakski sellest suurt midagi rääkida. Härra Arnold Rüütel, kui te seisite Eesti iseseisvuse eest seal Moskvas. Ega teil ju suurt väge selja taga seismas otseselt ei olnud, te pidite ise vastutama selle eest ka tagajärgede eest. Kuidas vaatate sellesse päeva nüüd? Tõesti, kui seda neid praegu distantsilt meenutada, siis peab ütlema seda, et nendel aegadel loomulikult ei olnudki üldse aega mõelda sellele, mis saab aasta pärast või mis siis on. Ja kui oleks isegi sellele mõelnud, siis ei oleks päris küll ette kujutada sellist olukorda, millest me siin rääkisime, sest silme ees ikkagi oli üldrahvalik ühe eesmärgi nimel tegutsemine oli siis lauluväljakul või Balti ketis või ükskõik millisel üritusel ikka tuli rahvast väga palju kokku. Nagu oli täielik üksmeel ja see rahva tolleaegne sünergeetiline efekt, nimetame siis seda isegi niimoodi, igale põlvkonnale ei ole antud sellist õnne üle elada ja näha seda, see oli tõesti erakordne lausa kohe. Ja võib-olla ongi inimühiskonna arengus niimoodi. Rahvas ammendas oma hingelised ressursid sellel hetkel niivõrd seda ühelt poolt ja lõid välja hoopis teine püüd teise eesmärgi nimel üks põhimõttel, nii nagu me näeme iga päev filme, kus põhiliseks teemaks on rikkad ja ilusad, see on nagu omaette eesmärgiks kujunenud peaaegu et kohe ja samas et selleks saada, selleks tuleb kasutada jõudu. Tegelikult inimene saab palju vähem aga läbi ja peaks orienteeruma hoopis teisele ideoloogiale mitte sellele, et me peame järjest tarbima rohkem ja saama rohkem raha, vaid et vähemaga toime tulla. See on see säästev areng, eks ole, ja teiseks ma tahan ja öelda, et, et see nii on läinud, nagu on läinud, selles ei saa süüdistada eesti rahvast. Zemannetaarne poliitika on siiski ju teadlikult teostatav poliitiliste jõudude poolt, kes on juhitavad väljaspoolt ja kellele see ideoloogia see poliitika kinni makstakse. Siin on IMF ideoloogia. Siin on mitmesugused välisfondid, kes on tegelikult poliitilised fondid, kes teostavad oma rahade kaudu oma annetuste ja toetustena kaudu mingit kindlat poliitikat ja siin on selle teenistusse rakendatud kogu meedia, mis ei kuulu ju rahvale. Olen ka samadel teemadel mõelnud ja ülemaailmses mõttes me kõik teame, et meil on varud piiratud, et nad kahanevad järjest, vaatamata sellele, et Eestis eestlasi vähemaks jääb, inimkond ise ju kasvab. Kas sellist ohutunnet nagu ülemaailmses mõttes ei tule selle järjest enam tarbimise puhul, et täna ma võtan kõik, aga mis saab homme, et, et inimestel on ikkagi kuidagi üldiselt see mentaliteet iseennast võid muuta teisi ju ei saa. Nojah, aga terve meie süsteem on praegu selline, et ei ole midagi kindlat. Võtame näiteks kas või meie teadusasutusedki, meil ei ole enam kindlat garantiid järgmiseks aastaks, meil ei ole kindlat eelarvet, meil on neli eri kohta, kust me saame raha igal aastal, peame ennast tõestama ja ei tea, kas me järgmine aasta saame või ei aga nii on iga inimese elu sellist kindlust, järjepidevust, stabiilsust ühiskonnas praegu ei ole ja see paneb ka iga inimese hoolitsema selle eest, et sulle vähemalt praegu oleks midagi ja et sa jääksid ise oma perega elama. Praegu selline situatsioon, kui situatsioon paraneks ja kui üldisem poliitika ja strateegia muutuks teiseks, siis muutuks ka inimene. Teiseks on ju selge ja see, kuhu me võime välja jõuda, noh, see hea näide on Singapur, kuhu sai tõesti vabamajanduspiirkond, mitte mingisuguseid takistusi polnud ja see ühelt poolt rikkus ja jõukus kasvas, kuid teiselt poolt ma nimelt juhtusin kuulma üle lahe seal Singapurist oli väga hästi näha kuulda televisiooni, Singapuri, mingisugused rahvuspüha, nende riigijuhi kõnet, kus ta ütles, et jah, meil on jõukas ühiskond, aga Meil on ka tohutud probleemid, meil on tohutu kuritegevus, narkomaania, prostitutsioon, kadunud traditsioonilised idamaised, väärtused nagu perekond, naine ei taha enam olla naine ega ema, mees ei taha enam olla perekonnaisa ja kultuuri, on asendunud lõbustusasutused ja mis veel, väga oluline, justkui meie seisukohast on see, et põlisrahvaprotsent on see tühine, siis on ainult mõni protsent elanikkonnast moodustab põlisrahvas, kõik muu on sisse tulnud ja kelle oma siis lõpuks on see Singapur, eks ole, neid perspektiive peaks eesti rahvas katsuma siiski vältida, nii palju kui võimalik. See oht on tõesti täiesti olemas, me oleme nii väike küll ja nii omapärase koha peal, et me võiksime pakkuda huvi. Siinkohal on vaja tagasi minna oma mõttes päris sajandit kohe Modox niisuguse näite kõige selle kinnituseks et me ei ole suutnud ennast rahvana teostada siiski kõigepealt Jüriöö ülestõus, see oli esimest korda, kus eesti rahvas tuli kokkusest senini, ta oli piirkondade viisi, kõik võitlesid enda eksistentsi eest ise, milles ei saa süüdistada kedagi, et see nii oli. Ja paratamatu oli ka see, et otsustasime selle Jüri ülestõusu, olgugi et olime appi kutsunud isegi soomlased. Aga see nüüd selleks kui me olime Saksa ordu poolt vallutatud, siis maa ja mets ja põhiliselt varad kuulusid kõik sakslastele ja kui võtta järgmist perioodi, kus me suutsime relva aga käes kätte võidelda endale iseseisvuse, siis oli täpselt vastupidi. Üle 90 protsendi maad, metsadest ja varadest kuulus meile eestlastele nõukogude korra ajal, kus me kaotasime oma iseseisvuse 90 protsenti meie tööstusettevõtetest oli Moskva alluvusega 10 protsenti oli kohaliku tööstuse ministeeriumi alluvuses, see tähendab just nagu siis Eesti varad ja maad ja metsad maha. Nad olid Nõukogude Liidu ühisvara, kolhoos sisuliselt kui kooperatiivne ettevõtte, just nagu oli siis Eesti vara siiski ja sovhoos noh teatud tinglikkusega sovhoosis töötasid ka põhiliselt ikkagi eestlased. Nüüd, kui vaadata praegust iseseisvuse perioodi, me oleme ju iseseisev riik ja rahvas praegu siis analüütikute andmetel kaks kolmandikku meie põhilisest kapitalist on võõrkapitali oma jama ja mets on meie oma, olgugi et väga palju sellest on ka juba ära müüdud. Kõik oleneb sellest, kelle omandis on meie maa ja meie varade ühiskonnas ja mitte juhuslikult ei ole näiteks Prantsusmaal, Inglismaal mujal teistes Euroopa riikides, samuti olemast teegilised majandusharud ja ettevõtted, mis on aega, häält viimastel paaril-kolmel aastakümnel on võetud uuesti riigivaraks. Kõik on selleks, et ühiskonda tasakaalustatult edasi arendada, mida meie kahjuks Eestis ei ole päris suutnud siiski teha. Kas teie, härra Arnold Rüütel, sel ajal, kui te olite siin vene ajal kõrgetel kohtadel uskusite Eesti taasiseseisvumise või jätisse mõttetäiteks mõnikord ka maha? Ma tõesti sellesse uskusin, aga ega kindel selles olla ei saanud. Ma arvan, et keegi Eestis päris kindlalt. Ta ei suutnud siiski uskuda, sest ühiskondlik kogemus, ajalooline kogemus oli selleks liialt ränk. Kui aluseks võtta sündmusi Tšehhoslovakkias, Ungaris, Poolas, aga hoopis lähiajal häälust pilisis Bakuus, kus hukkus inimesi nii palju ja totalitaarne režiim kasutab jõudu ka meil. Kui me oma iseseisvust tahame taastada, see oli päris kindel. Randreid rüütel, teie olete Eesti inimesega tuttav, mitu sajandit võiks öelda oma töö kaudu. Kas te armastate eesti inimest? Jah, ma armastan Eesti inimest ja. Ma olen kogu aeg mõelnud, nii et kõige olulisem on see, et Eesti rahvas jääb elama, rahvas kui selline oma keele, kultuuri, oma mentaliteedi, oma tõekspidamistega. Võimud ja valitsused aina muutuvad ja vahelduvad. Tähtis on, et me ise jääme endaks ja me jääme elama. Eel kuuldud jutud olid aetud 2001. aasta alguses. Sügiseks oli härra Arnold rüütlist saanud juba Eesti vabariigi president. Tema ametivande andmise päeval on lindistatud meie järgmine jutuajamine. Härra Arnold Rüütel, täna andsite ametivande, palju jõudu ja, ja edu ja õnne presidendiametist. Ma imetlen teie meelekindlust jääda oma põhimõtetele truuks ka nendel aegadel, kui Eesti on lõhenenud kaheks, kuni ühed ei mäleta oma miljoneid ja teised toituvad ei tea millest. Te olete alati toonitanud tasakaalustatud arengut Eestis. Minule tähendas ametivanne sisuliselt veel kord selle kinnitamist, mille nimel ma olengi kogu aeg elanud ja tegutsenud ja kui rääkida Eestimaa arengust, siis tõesti kõige ja kõrval, mida on aeg-ajalt õige meenutada. Aga sellest ei tule nii palju rääkida, kuivõrd sellest, millised on meie mured ja raskused ja kuidas me suudaksime nendest üle saada. Tasakaalustatud areng. Säästlik areng ongi selle aluseks, kuidas kõige kiiremini kõige väiksema jõukuluga kõikidest muredest raskustest üle saada. Ja seda igas mõttes. Me võime selle mõiste üle kanda ühiskondliku tegevuse sfääri. Ükskõik kas me räägime haridusest, kultuurist, tervishoiust, teadusest või millestki muust see tähendab seda, et mitte tühja ühtegi sammu astuda. Loomulikult paratamatult tuleb tühje samme igal inimesel ja ka ühiskonnale ette, kuid siiski iga kord, kui kavatsed kuhugi minna ja sead ennast minekuks, siis ma soovitaksin alati enne mõelda kas valida üks või teine tee, selleks, et sellesse punkti jõuda. Ja kuidas astuda. Ilmselt on need omadused teile endale iseloomulikult ja küllap selle tõttu oligi teil nii palju poolehoidjaid ja on neid edasi. Muidugi ma arvan, et väga paljud inimesed maal loodavad praegu, et nende elujärg ehk läheb paremaks, et neile pööratakse riiklikult rohkem tähelepanu, millest nad ju tõesti on ilma olnud suurelt jaolt ja ma arvan ka, et meie saate kuulajad, vanemad inimesed kes on kõigest südamest kaasa elanud, sellele uuele, Eestile, tema heale käekäigule tahaksid ka tunda ennast selles rohkem osaliste nagu seni. Päris kindlasti ma püüan isiklikult tähelepanu pöörata, ma ütleks, et mitte ainult maale, vaid Eestile, kogu Eestile, ükskõik kas see on kõige kaugem piiriäärne ala või üksik saar eesmärgiga, et inimene tunneks kõikjal ennast tõeliselt kodus ja tunnetaks perspektiivi, et ka tema lapsed ja lapselapsed võiksid elu seal jätkata, see loob eeldused reaalseks arenguks ja ma julgeks öelda, et kõiksugused just nagu analüüsid ja võimalikud arengumudelid, nii on kõige odavam, kas või räägime omavalitsuste territoriaalsest reformist siis tõesti, rahaliselt võib leida, et nii on odavam, kui kõik on kokku pandud, näiteks administratsiooni kulud on mõningal määral väiksemad, kuid samas teadlased on analüüsinud, et kordades suurenevad kulud inimesele, kes sellel territooriumil on. Aga Ma usun, et meie saade ei võimalda neid üksikasju kõiki praegu analüüsida ja ma ütleks ainult sellise mõtte, nagu ma eespool juba ütlesin, alati teele asudes. Me peame vaatama, kuidas sellesse punkti jõuda. Ja kui eespool on soo, millest ei saa läbi minna, siis tuleb loomulikult ümber minna ja veel meie samm võib olla mõnelgi juhul lühem, aga et oleks kindlasti edasi ja kindlalt me liigume ikkagi selle punkti poole, kuhu me oleme omale eesmärgi seadnud. Ma arvan, see peaks meie aluseks olema ja siitki vastus ka sellele, et maaelus ei saa üleöö ja päevapealt praegu murrangut toimuda, kuivõrd selle 10 aasta jooksul on siiski nii palju raskusi kuhjunud, kuid ma olen veendunud, et kui me istume kokku omavalitsusjuhtidega, kutsume sinna ka veel poliitiliste jõudude esindajad ja valitsuse ja ühiselt peame nõu ja kui me asume seisukohale, et Eesti areng peab olema tõesti tasandil alustatud ka regionaalselt, kindlasti me seda teeme juba reaalne tugi on ka suur asi, et inimesed teavad, et riigikogu ja valitsus töötavad selles suunas, et Eesti areng oleks tasakaalustatud. Tuge on vaja vanemal põlvkonnal ka ma usun, et vaatavad väga lootusrikkalt Peebule. Jah, kui rääkida vanemast põlvkonnast, siis selle 10 aasta jooksul nii tagasivaates üks periood, paratamatu, et me ei suutnud inimestele kindlustada välja teenitud. Ma ütlen seda erilise rõhuga pensioni, kes tõesti seisid ka nendel nõukogude aegadel selle eest, et Eestis elu jätkuks praegu riigikogu on teinud üpris suurt tööd selleks, et korrastada pensionite süsteemi. See töö on praegu käsil väga tõsiselt, analüüsitakse kõiki olusid ja ma usun, et koalitsioon ja opositsioon. On suudavad selles küsimuses jõuda reaalsele seisukohale, arvestades meie võimalusi. Ja samal ajal ka seda, milles me oleme võlgu küllalt suurele hulgale inimestele ja tervikuna sellele põlvkonnale, kes suutis tuua Eesti tagasi uuesti oma iseseisusse. Loodetakse lepitus presidenti kahe erineva Eesti vahel. Kas te olete sellele mõelnud, mismoodi te suudate Eesti ühtlustada jälle selleks ühiseks rahvaks, kes me olime siis, kui oma vabadust taga nõudsime ja ja seistes on meid toonud tänasesse päeva? Ma tõesti olen sellele palju mõelnud ja terve selle 10 aastat, niikaua kui me oleme taas iseseisev olnud, olen püüdnud kogu aeg selle eesmärgi nimel ka poliitikas senini tegutseda ja ma usun, et praegu just sellest ametikohast lähtuvalt on see lausa otsene kohustus mulle. Ja ma arvan, et on võimalus, et me suudame omavahel kokku leppida, see vast ilmnes ka riigiga kogus, minul olid korrektsed suhted kõikide poliitiliste jõudude esindajatega ja ma ei ole kunagi kasutanud lahmivad kriitikat ega rasket ütlemist, küll aga ma olen kriitiliselt õelnud. Aga asjast enesest ilma seda paisutamata ühtpidi mõistes probleemi ja teistpidi soovides sellest koos üle saada, aga me võime vaielda ühe või teise probleemi üle ja kõikidel probleemidel on alati olemas altar, natiivne võimalus. Kuid ühele minu arust alternatiivi ei ole eesmärk, et me ehitame oma riiki ülesse ja et meie rahvas iseseisva rahva ja riigina areneks edasi. Sellel küsimusel minu arusaamisel. Härra presidendil on pikk ja raske tee ees. Loodame kõik üheskoos, et see ikka edasi läheks, olgu või väikeste sammudega pikka meelt ja tugevat tervist teile sinna ka. Suur tänu teile.