Enne kui asume keskuste elusse päevade, saate tänase suve külalisega korraks mõnest mõistest, mis geoloogidele hästi tuttavad setendite juures kalded, käed ja isegi katkestused. Samuti juhtub inimestega, kes kauem elab, seal ka siksakke rohkem ja sageli mitte vabatahtsi. Erinevatel arenguetappidel müksib ühiskond oma liikmeid päris tuntavalt kuid saab ka vastu müksida. Professor Rein Einasto viimane kultuuriinimesi ühisrindele kutsuv ponnistus on seotud Muusikaakadeemia lähiümbruse saatusega. Asjade kulg ei anna rahu. Kindlasti mitte, miks peab asjad ikka niimoodi käima meil, et iba valmis planeeritud ja konkusse läbinud ka hea idee? Kujundada väga vaevaliselt ja palju, ütleme, muret tekitanud Muusikaakadeemia hoone kõrvale muusikat, keskus kui niisugune, kus oleks siis kõik etapid ühendatud ühtse süsteemi. Nii nagu iga kõrgkool vajab ju järelkasv. Muusika on eriline kunst ja ilma laiapõhjalise järel kasuta muidugi Te ei tule. Järelikult peaksid tingimata olema kõik need õppeasutused, mis muusikaga ja järelkasvuga vahetult on seotud hästi ühendatud. Sest muusika vajab ju eeskätt vaikust. Ta peab olema kindlasti ühes vaikses kvartalis ja kui juba see on leitud südalinna nihukeses kohas, mis oleks Katiaatritele kontsertsaalidele lähedane seda ikkagi aastaid ja otsisid ja pingutati. Ja nüüd järsku, kui siis on paarikuuline paus. Et võib-olla haridusministeerium ei ole olnud piisavalt valvas ja järsku on idee kõik kadunud ja ehitatakse mingisugust sinna elukvartalisse, täiesti sobimatut kõrgelamut. Tähendab kus need muutused meie ühiskonnas on muutunud järjest sagedamaks ja, ja see teeb ikkagi kultuuriinimesi väga ja väga murelikuks, ärevaks. Ja siin ei ole ju tegu kehva kaardiga silmalehega, kus võib-olla paar punkti peal sest Eesti muusika ja muusikud on ennast ju maailmas näidanud ja näitavad järjest rohkem see laulupidu, mis toimus Tallinnas, kui Euroopa Liidu juhtfiguur siin ütles, et see on midagi enneolematut, seda tuleb õpetada teistele Euroopa rahvastele. Mitme riigi presidendid olid algusest lõpuni kohal ja, ja mitte viisakusest, vaid hinge ja südamega. Et on, millele panustada, on, mille pärast muret tunda, et meil see kurss ikkagi jätkuks ja tõusujoones. Ja kui me ei arene edasi oma baasides ja tehnilistes võimalustes ja aja kokkuhoius, mis ühes kvartalis asuv õppeasutuste rida kahtlemata oleks, siis raskem mõista küll, et miks sellele vastu seista. Meie vaimses keskkonnas praegu on üldse reostusprobleemid muutunud järjest ägedamaks tugevamaks. Nii et vähemalt kultuuriinimene tunneb järjest enam nisukest stressi üle taluvuse piiri. Ja no see konkreetne muusikaakadeemia näide peaks meid ikkagi väga valvsaks. Ma kui kultuur kauge perspektiiv tuuakse ohvriks momendi ärihuvidele, sest see elamu ei saa olla muud kui eeskätt ikkagi ärihuvid. 200 300 meetrit kõrvale võiks elamu täpselt samuti sobida, aga muusikakeskuse tervitus igaveseks võetud ära, kui sinna praeguse maja ikka täiesti püsti pannakse, senine töö on õnneks kõik olnud iga maja eeltöö vajalik, selle vundamendi sügisesse võib praegu ehitada mis tahes maja. Järelikult ei ole veel hilja ikkagi tõesti see muusikakeskuse ühtne idee, milleks on juba üle kolme-neljasaja 1000 krooni kulutatud nende konkursside läbiviimiseks. Ka hea idee valiti välja, kõik tehti eelmise kultuuri ja haridusministri poolt ära nüüd järsku lihtsalt võib-olla küündimatusest või tähelepanematu, sest jätta kõik see kõrvale. No see on, ma ütleksin, täiesti mõistusevastane. Ja kui need tendentsid Eestis muutuvad järjest enam valdavaks, siis on midagi ikkagi Akva kihtides kõrgsfääris täiesti mäda. Tähendab, see ultraliberaalne elu käsitlus on läinud kontrolli alt välja. Rein Einasto ei ole mees, kes järele jätab ja kuna nüüd on kõrval ja selja taga väga palju tarku kultuuriinimesi, siis ilmselt püsse ei ole veel põõsasse visatud. Tänase saatekülalise põhimõtteid elu edendamiseks ei annagi üheselt välja tuua. Mitte kunagi ei tea, kui ta vastu satub. Milline Einasto see on? Kas see, kes tuleb Aaviku seltsist emakeelt puhtamaks pesemast või see, kes koduloouurijatele värskeid mõtteid puistanud või see, kes hooliva Tallinna Seltsingule hoogu juurde süstinud. Niimoodi võiks pikalt jätkata, sest asjaosaline on aegade jooksul kokku kahe tosina seltsi liidu ühenduse loomise, tegevuse või nõuandmisega seotud. Siin peab väga tugev baas olema, et nii laiahaardeliselt toime tulla. Kus ja kuidas vundamendi ladumine algas? No ei ole kahtlust, niisugused nähtused algavad kodust, kodu on ikkagi kogu vundamendi loomise alus. Meil oli ju ikkagi suur pere kaheksaliikmeline kaheksa last. Ja isa koolmeistrina tajus ilmselt seda keskkonda juba nii professionaalselt kui intuitiivselt. Ta jäi läbi elu siiski talupojamaaliga meheks, nii-öelda looduslähedaseks, meheks ja hiljem elus. Me oleme tajunud ise juba perekonna inimestena, et küllap me no sest saime ikkagi küllalt palju ka emale liiga tehtud. Selles mõttes, et me võtsime kõikide, ütleme vajaduste jaoks, mida meie kasin eelarve ei võimaldanud ikkagi toidu arvelt ja ema pidid toime tulema kümneliikmelise perekonna jaoks. Tol ajal paar rubla päevas. Muidugi me olime aiamaa ja me oli, siis pidasime siga ja nii edasi seal linna ääres, kus tartus elasime. Tagantjärgi mõeldes oli see muidugi väga suurel määral tema pingutust arvel. Igatahes väiksest koolipõlvest peale olid need niuksed, vaimsed märkused, raamatukogu, muusika meie kodus ikkagi nagu iseenesestmõistetavad eluküljed milleta toime ei tule. Tunnevad pered lähemalt, need teavad rääkida, et vanemad olid kannatlikud lasksid lastel areneda ja ootasid, et kuhu poole keegi neist nagu kaldub rohkem huvitab ja teeotsa täpsem leidmine vajalikuks osutus, siis anti mingil määral nõu. See on isegi üllatav. Tore, et koolmeistrist isa siis, kui Rein koju tõi tunnistuse, kus ei olnud kõik head hinded, oli ta kehvi. Ei võtnud püksirihma välja, vaid vaid vaatas ja ootas, et poisil ju huvisid on, et vahel matkad kisuvad liiga kaugele ja mõni õppeaine jääb kõrvale sellepärast. Aga siis sa kippusid nagu ise seda maailma juba vist avastama küllalt noorelt. No see oli huvitav, võib-olla tagantjärgi mõelda ja kuidas ühele ütleme alles puhkeva huvidega inimesele võib üheks lemmikraamatuks saada suur geograafiat, las ja pealegi veel võõrkeelne, tol ajal ingliskeelne, mina hakkasin matkama kaardi peal ja siis need fantaasiad olid vabad küll üle mägede, küll mööda suuri jõgesid. Alles atlas viis mind maadeavastajad elulugude lugemise juurde täitsa juba kirglikult. Ja see oli ka esimene niisugune huvi, mis ikkagi vallutasin tervikuna esialgu raamatute ja atlasega. Ja kui me siis jalgratastega tegime esimese linnast väljasõidu, siis järsku avanes maailm selle mõttega, et me oleme ju juba nüüd maadeavastajad. Ja kogu Eesti ütleme läbi sõitmine. Keskkooli päevil oli meie niukene sundkinnisidee, sest sel ajal ähvardas ikkagi meid ka see oht, et võidakse nagu isa meile perekonna vanemate nõukogus selgeks tegi. Võidakse ettepanek teha, ümber asustuda. See oli üks viise pärast küüditamist 51. 50. aastal. Ja siis me tegime sellise otsuse kaksikvennaga, et enne, kui me siit ära sõidame, peab meil see maa olema hästi tuntud. Kõik vaba aeg läks jalgrattasõidu peale. Arvata võib, et kõrgkool andis paljugi juurde sest õppimine laiemal tasandil üldistavamal tuli veel raamatuid lugeda ja on teada, et need õppejõud, kes oskasid lisaks õpikule rääkida neid Rein konspekteeris väga põhjalikult, need, kes teda ei sütitanud. Vaat need distsipliinid nagu ei huvitanud ka niivõrd, nii et ikka väga tähtis on, kuidas need majaka tuld heidavad. Ja see on jumala õige. Näiteks kaheksandast klassist, täiesti ootamatult oli meie ajalooõpetajaks selle Eesti Rahva Muuseumi juhataja Ferdinand Eiseni kaasa Volga linnus. Tema oskas seda ainet niivõrd sütitavalt esitada, antiikaja väärtusi tuua meie alles täiesti kogenematute õpilaste ette, et seal sündis vot sekult tuuri huvikoolipingis iseenesest ja kuna tema rääkis peaaegu ainult mitte seda, mis seal õpikus oli. Ta nimetas seda hariduseks kreeka mütoloogia tundmist. Ja näiteks Kreeka-Pärsia sõdade näite varal, kuidas üks vaba demokraatlik riik distohutu impeeriumi sõjas võita. Ilma ühegi vihjeta oli meile selge, et ta räägib tegelikult Eesti vabadussõjast ja vabadussõda, kuidas sai võita see väike rahvas siiski endale sõjas vabaduse? Vot niisugused paralleelid kultuuri vallas olid selle õpetaja juures iseenesestmõistetavad kogu aeg tõi ta paralleele teiste maadega arengust ja vaat see lähenemisviis on mulle saanud omaseks ka oma erialal kogu eluks. Et kogu aeg tuleb vaadata ka naaberaladele, mis seal sel ajal toimus. Ja siis tekib see niisugune ülemaailmne pilt kuidagi järsku plahvatuslikult iseenesest. Selles vanuses muidugi on inimesed noored juba tükimat targemad kui algkoolis. Ja seal tehakse ka vahel niisuguseid vigureid, mis, mis võib-olla ei ole isegi tagantjärele usutavad ja rääkimata veel tollel ajal, et üks väga tähtis distsipliin ajalooline materialism, kus veel õppeained andsid ka õppejõud vene keeles kus olid väga karmid nõudmised nende õppejõududega ka isegi kateedri juhida dekanaadi inimesed ei vaielnud, vahel pool kursust kukutati. Tartus olid väga kuulsad nimed Makarov ruum ja mitmed teised. Aga ometi pannakse nagu sulle see vigur, et sina asendasid selle väga tähtsa eksami ratsutamise kursust. Aga noh, see on jälle niisugune, võib-olla kaugemal tagapõhjaga kohe esimesel kursusel, kui marksistliku kursuse ja partei ajaloo põhikursuseained hakkasid paralleelselt jooksma tuli meile 19. kongressi, kellele tutvustama siis seesama noor Leningradist tulnud õppejõud Mihhail Mac, haarav ja tema sügav loogika ja, ja niisugune sisendusjõud tekitas kohe usalduse, et selle mehe käest võib minna ka küsima. No ütleme, ebasoovitavaid küsimusi. Ja kui tema kuulis veel, et meie oleme suured matkajad ja teeme pühapäeval suusahetki, siis ta tuli meid kohe nii-öelda kiitma. See julgustas mind siis tema poole pöörduma küsimustega tõe otsimisest, miks väliselt korralik õpetuspraktikas mitte kuidagi ei edene. Et selle praktika ja, ja teooria vahe on mäekõrgune, kõik see vägivald, mis kogu meie elus alles olid, küüditamised mis kõik peaks olema teooria järgi rangelt vabatahtlik, kõik see pidi olema kõik hoopis teine. Miks kõik see on pea peale pööratud, vaata selle tõe otsimise peale läks minul ülikoolis küllalt palju aega. Ja vaat seesama noorem õppejõud Mihhail Makarov oli minu esimene teejuht, kes minule praegugi arusaamatul rajal enne Stalini surma julges ühele noorele ja kahtlemata üldsegi mitte eriti veel suud pidava loomusega inimesele tõtt rääkida, et kõik see on võlts. See, mida algusest teoorias püüti marksist alates see kõik pöörata, eriti nii-öelda demagoogia kaudu hoopis pea peale. Ta julges seda meile nii-öelda jalutuskäikudel linnast välja, vahel suure vihmaga. Me hakkasime neid jalutuskäike pühapäeviti tegema just selleks, et, et ühendada seda Niukest matkamist samal ajal tõe otsimise vestlustega. Ja kui siis teisel kursusel oli piisavalt juba julgust, sest Nova tajusin seda tõe teistpoolt minna noore meile siis partei ajalugu õppejõuga vaidlema, kirglikult vaidlema, et Lenini õpetust ei viidud läbi on nii nagu peab, eriti kollektiviseerimise osas. Ja siis sai partei ülikoolikomitees nähtavasti tehti siis kaebas minu peale selle õppejõu poolt, et see on üks midagi väga võõrast. Õnneks olime kaasuv juba nii palju minuga tuttav ja ta summutas selle ära. Aga järgmisel meie kohtumisel pärast palus, et ma jääksin sinna auditooriumi, kui kõik kusjuures oli läinud. Ja siis ta võttis rinnust kinni, tagus vastu seina ja ütles, mis saab, pagan, labised. Igasuguseid asju võime rääkida, kui me oleme omavahel kõik inimesed ei ole ühesugused. Ja andis mulle eluks ajaks sellise õppetunni, et sa võid kõike küsida. Aga kui sulle vastus antakse, siis olla vait. Ära mine autoriteetidega vaidlema, kellel on autoriteetsus, võib olla tähtsam kui see tõde, mida meie sinuga võime vabalt jagada. Mis annab nüüd nagu tuge sellele, et miks oli võimalus ühele Moskvast tulnud ringkirjale, mis puudutas geolooge saada siis niimoodi omamoodi teistlaadi lahendust? Ma läksin otsesele Makarovi juurde, ütlesin, et meil on nii palju eriala, vastutusrikkaid, eksameid, aga siis oli see eksami B tekkis, et üle 12 eksami ei tohi olla, meil oli 13 ja siis ära jätta. Ja siis me leidsime ühiselt, et ajalooline materialism on tegelikult ju niisugune demagoogia, et seda võib täiesti ära jätta, seega eriti midagi ei kahjusta. Eriti kui teil tuleb veel see ratsutamise kursus ka kõik sinna lisaks läbi teha, nüüd. No kui ühel ekspeditsioonil inimesed kaks geoloogi sai surma selle tõttu, et nad ei olnud piisavalt ette valmistatud välitöödeks ja ei osanud ratsutada siis tuli üleliiduline ringkiri kõikides koolides, kus geoloogiat õpetatakse, on tarvis ka teha nendele, kellel on tulevikus tundmatus ja ütleme, ürgses looduses, vaja töötada ekspeditsioonidel siis peab ratsustamis kursust läbi olema tehtud, aga me olime juba neljanda kursuse lõpus, järelikult ei olnud enam palju aega, ainult diplomitöö oli veel. Ja, ja siis tuli see nii-öelda ülepeakaela ära teha. Aga me kõik tegime selle tsükli korralikult läbi. Diplomitöö juhendaja eakas daam oli ka sinu juubelil 70. sünnipäeva tähistamisel Orlovi lossis Pirita teel ajaloomuuseumis ja ta tuletas meelde, et diplomandi materjalid olid võimsad. Ta oli väga põhjalik või siis oma kihte uurinud ja sentimeeter sentimeetri haaval kirjeldanud. Aga kõik see kokku kirjutada, kaante vahele panna selleks enam aega. Tänud ja ta ütles, et pärast seda ei ole enam ülikoolis nii olnud, et diplomitöö isa õigeks ajaks valmis. Aga seda oli öeldud kuidagi nagu tunnustusena ka. No see on üks omaette ajalõik minu elus kahtlemata see on ka muidugi seotud sellega, et minu kaksikvend suri veebruaris ja vanaema suri aprillis ja siis oli kuidagi see sündmused viisid muidugi ka küllalt endast välja. Ja muidugi ainult tänu oma kursusega kaaslaste optimismile ja innukale abile viimastel päevadel selle diplomise materjali kui kirjutamisel nad olid mulle igas mõttes abiks, panid täiesti intesse kinni ja kolm päeva tegi päevad siis kirjutasime ja fotod tehti kõik ära niimoodi. Et muidu ma poleks kaitsmise, tahaks tõesti nende kaante vahele seda kõike jõudnud teha. Ja tänu sellele siis õnnestus. Ja see töö ikkagi kaitsta. Selle töö tegemise käigus avanes see keeruline teadlase maailm võib-olla esimest korda nii ulatuslikult ja osutus hiljem, et see on ka üks keerulisemaid ehitise poolest lademeid meil Saaremaal veel dolomiidiistumise tõttu need esialgsed struktuurid toonud ja sealt pidi siis tõesti välja imema neid tunnuseid ja natuke rohkem vaeva nägema. Aga see läks lõpuks kenasti tänu just sellele kollektiivsusele sai kõik jälle korda. Ja, ja ma ütlen, et juba siis, kui meil oli tehtud Moskvasse avaldus, et meid saadetakse tagapaiku kanalisse, noh mõte oli, et kui juba üldse meid suunatakse, siis hästi kaugele, et maailma rohkem näha. Siis tuli geoloogil instituudi direktor akadeemik Orviku minu juurde küsimusega, kas ma siiski ei sooviks meie Eesti Teaduste Akadeemia liinis tööle asuda. Ja kuna see pakkumine oli pinnakate alamit Te paekivi, kuhu ma olin juba kiindunud, siis mul tekkisid sügavad kõhklused. Ja jälle tänu nendele konsultatsioonidele meie kauaaegse direktori, tol ajal teadlassekretäri Dmitri Kaljoga kes soovitas kindlasti selle koha vastu võtta ja ütles, et kui sa ikkagi väljaspool tööaega teed seda, mida, mis sulle kangesti meeldib, siis sa jõuad kindlasti kunagi selle ka põhid töö juurde, et ei maksaks võtta seda, et sa vahepeal pead tegema sellist tööd, mis sulle väga ei meeldi. Ja see oli väga tark nõuanne. Kui inimene intensiivselt mõtleb, vaidleb asjatundjatega, saab vastused, mis teda rahuldavad, siis teeb väga pingeliselt teatud perioodidel tööd, siis sinna vahele peab midagi veel mahtu oma mis, nagu annab selle kerguse või, või selle hea oleku tagasi siin juba kõlas, et kodus olid uksed valla kaunite kunstide suunas. Ja nüüd juubelipeol ei olnud ju teie suguvõsaga üldse raske kontserti korraldada, sest õemees, meie hulgast lahkunud Lepo Sumera tema kaks tütart mängisid isa lugusid, mis olid valitud nii, et sobisid päevaga kokku. Siis eluga kaaslane kolleegidest muusikaõpetajatega ja lubas koos väikeste seletustega tõsisemat ja lustakamat ja see kuidagi see pool tundi tegi tuju kõigil veel paremaks ja hea oli olla ja ja ma arvan, et mõnigi sai laengu võib-olla tugevama ja kauemaks ajaks kui mõnel ametlikul kontserdil, kus juba tuntud autorit tuntud interpreet jälle mängi, kuigi seal on omad võlud. Kui neid nüansse hakata. Sinu raamatu lugemise kohta poeg reetis niisuguse saladuse, et ta on näha, kui palju see alla joonid, kuivõrd sind raamatu ültse erutas mõne raamatu puhul see joonimine lõpeb juba kuskil 10 lehekülje peal ja vahel läheb ka kaugemale, nii et sa ikkagi ka väga valid, mida sa loed ja kui sa tunned, et sa ei saa sealt tuge, siis raamat sinu jaoks tõstetakse vist kõrval. See ei ole kahjuks küll mitte hoopiski alati nii, et see raamat ei huvitaks rohkem. Aga on ju tõde, et meie praegune ja ka tolleaegne ikkagi raamatu mitmekesisus oli mitu korda ülelugemise jõu, kui oli vaja tegutseda nii mitmes liinis, nii et seda lugemise aega on alati väheseks jäänud ja kui tuleb jälle värske raamat, sa haarad selle raamatu muidugi entusiasmiga kohe ja kui sa tunned mõtteid, mida on vaja uuesti lugeda, siis ma täiesti olen selle endale omaks võtnud, täiesti nii-öelda teisiti varsti ei saagi enam, et oma raamat peab olema selleks, et alla joonida, siis edaspidi võid ainult neid kohti lugeda, mida sa eriti tähtsaks pead. Ja on küllalt palju neid raamatuid, tõesti, mis on selle tõttu pooleli jäänud või jälle siis, kui ei ole siis pliiatsit ja joonlauda käepärast, siis loed edasi ja mõtled, et ma kunagi jõuan seda ka joonida. Aga seda aega võib-olla siis enam ei ole tulnud. Kas see on õige, et pärast raamatu kaanest kaaneni läbilugemist soovitasid seda raamatut lugeda riigikogu liikmed? No võib-olla on neid ka rohkem olnud, aga peab ütlema, et eriti viimasel ajal mis puudutab keskkonda ja vaimset keskkonda, siis tahaks küll rõhutada, et on väga Häid raamatuid viimasel ajal ilmunud. Mis peaksid meie seda eetilist probleemi kõikidele inimestele rohkem hinge süstima? Seda vaimueetikat jääd ikka praegu selles reklaamiga üleküllastatud ja väga materialiseerunud elus ikka väga palju vajaka. Ja me oleme kohtunud päevateemadel ja kus vahel ka kommentaari vaja on sinuga kahes kohas töökabinetis, geoloogia, instituudis raamatute ja kivimite hulga tõttu tulijale ruumi väikeseks jäänud, et ainult külg ees, jõuad sa selle külalise toolini ja siis kuidagi ettevaatlikult veel istuda mõni riiulis kivi vastu kukalt ei käi või kukal vastu kivi. Aga teine kabinet on Tallinna tehnikakõrgkoolis avar, värskelt värvitud valguse rikas. Kuidas kahel toolil istumine õnnestub või isegi ega teised viltu ei vaata. Kahtlemata kõige õigem ei ole ikkagi mõlemad alad vajavad inimest tervikuna täielikult. Nii et niisugune enese jagamine mitmes liinis on ikkagi palju kahtlemata ka ohvreid toonud ja ja mõned väga ja väga olulised asjad elus. Ma julgen isegi öelda, võib-olla peamine on ikka elus veel seni tegemata. Tähendab need üldistused, mida kõik need aastakümneid tehtud ekspeditsioonid kaugetesse maadesse, Siberis, Uuralis, Kesk-Aasias ja viimastel aegadel ka lääne poole, kuni Ühendriikide üheksa osariigi läbisõitmine, nende paljanditega tutvumine. Kõik see kogemus on ju veel paberkandjale panemata ja see töö ma tajun, ise, on, on töö, mida ei ole veel hilja teha, järelikult peaks sellele pühenduma. Ja siin kahtlemata on need kõigele lähemad inimesed enda ümber võimelised küllalt palju positiivset tegema, tõmmates mingi esialgselt äärmiselt aktuaalse päeva probleemi juurest sind kõrvale ikkagi peatöö juurde tagasi. Kõige pakilisem ei ole pea kunagi kõige esmatähtis. Kõige tähtsam, esmatähtis on, on alati kuskil teises plaanis see, mis ei ole kõige pakilisem. Minu elu on senini kulgenud põhiliselt ainult pakilisemat, et sageli nagu tulekahju kustutamise laadselt võitlemine ühelt alalt teisele. Ja nüüd pärast seda, kui ma olen taas tudengitega püsivas kontaktis. Õppejõuna ma tajun, et see võib-olla on, mida mu vanem poeg ütles juba 15 aastat tagasi, et sinu põhikoht on ilmselt ikka pedagoogina. Tajud, et see kontakt noorusega on see, mis mind praegu hoiab ka suhteliselt noorena vähemalt vaimses mõttes. Kutset ja sellealase töö tähtsust ei saa kuidagi alahinnata, aga mina kui inimene meedia poolt kippunud Põlvamaa ka niimoodi, et et võib-olla sellest põhitööst rahva suunas on palju kõnekamad kui mitmesaja miljoni aasta taguste paekihtide uurimine, need pingutused, mis viinud paekivi näiteks jälle ehitusmaterjalide nimistusse ja lõpuks rahvuskiviks. Sul on mõttekaaslasi ja oli ka siis sellel teel, kuid libedalt ei sündinud. Jah, see oli alguses Meil täiesti ütleme seitsmekümnendatel aastatel me tajusime, et see tööstus koloss on neist nii tohutult üle, et me ei küüni nende juhtivate jõudude nii üldse mitte, sest see tundus, et see kõik ministeeriumid olid ju Moskvas siis kui väetist, tööstuse, ministeerium, Maardus lõhkas pealmist kaheksa meetri paksust kvaliteetset ehituslubjakivi. Aeg tõstis kõik sele puistangusse, selle asemel, et see väärtuslik ma enne välja võtta. Ja siis Ühelt poolt fosforiiti kaevandada, see tundus juba siis nii mõistusevastane, et siis me hakkasime vastu. Ja, ja näiteks, kui geoloogiakeskusest tuli tellimus, et kuskil Pille Nabala kanti hakata Tallinnale planeerima uut paekarjääri siis mina sain teha küll täiesti eitava vastuse, enne kui Maardus ei ole lõppenud, see tohutu pillav raiskamine, enne ei või mingid uusi karjääre avada ja täpselt sama oli kaamel. Otsiti uusi võimalusi, et võib olla teha raudtee haru Kaarmast Kuressaarde ja hakata seda väärtuslikku Tolo kivi vedama välismaale. Ja siis me tegime jälle eitava selle, et see Ma selle leiukoht varud on ammendatud, kuigi me teadsime hästi, et naabruses on olemas ja siis tekkis eetiline probleem. Kas Gioloogil sellises süsteemis on võimudele õiguse valetada selle nimel, et raiskamine ja palju suuremastaabilised vale oleksid nii-öelda vähem ohtlik ja me läksime sellele teele? Jah, kui natukenegi lahtiste silmadega ringi vaadata Eestis siis kui uhkeid paekivist kirikuid, kindlusi, losse on ehitatud ja vahepeal nende saatus mõnede puhul on käest läinud, siin on omad põhjused. Aga rahvuskivi sund vaatamata kõigele seal ikka rõõmudega. No vaieldamatult on see jälle ühispingutuste vili, idee võib ju välja käia, jääb soiku, kui ei ole, ütleme sellist üldist üldrahvalikku toetust ja niipea, kui see idee sündis, see oli 81. aastal ja see oli huvitav, et paekivi lahendus oli meile iva mitmeti avaralt selgeks saanud ja me olime juba keskkonna kaudu keskkonnamõiste tuli 70.-te lõpul juba küllalt jõuliselt ka meie nii-öelda tunnetusse ja teadvusse ja me hakkasime võitlema selle keskkonna loosungi all vaat selle raiskamise selle vastu ja siis taas jõudsime selleni, kui palju on ikkagi keskaja meistrid kõike juba tunnet iga kihi jaoks, nagu meie Tallinna ehituslubjakivis oli oma kasutada ja et see tarkus tuleks kõik uuesti taastada, tagasi tuua. Ja siis, kui me samal aastal ehitusmehe ja paljude raamatute autori Hubert ega nüüd mõni aeg manalateel olnud mehega tuttavaks saime, siis tekkis meil momentaanselt see missiooni jõuline äratundmine, et nüüd me peame selle uuesti paekivi mitme tahuliselt väärtustama. Ja kui veel teadlaste maja ühel loengul ühede vestlusel ekspresident Lennart Meri rääkis väga emotsionaalselt paealade tähendusest meie paikse eluviisi kujunemisel esimese signaali sain ma just sealt siis et loopealsed on ju tegelikult meie paikse eluviisi ja maaviljeluse alus. Siis oli mul selge, et paekivi on meie püsimise ütleme sümbol ja järelikult on ta hoopis sügavam kui ainult ehitusmaterjali tähendus. Tal on selle rahvuse püsimise ja siin olemise tähendus. Ja sealt tekkis rahvuskivi idee, et see peaks niimoodi olema. Kui soomlastel on oma, miks ei võiks siis meil olla paekivi ja siia tulid kohe geoloogia seltsi, tol ajal oli siis esimeheks Anto Raukas väga-väga võimekas ellu viia Eilat looduskaitse seltsi kaudu ja niimoodi me viisime selle siis presidendini tol ajal ülemnõukogu presiidiumi esimehe Arnold Rüütli juurde ja tema loomulikult, kui kõik need ajad olnud looduskaitse ütleme, tipus tajus selle tähendust ja nii, siis tema määrusega neljandal aprillil 92. aastal sai siis rahvuskivi fikseeritud ja sel samal ajal loodiga paeliit kõigi mõttekaaslaste ühendus. Ja see on tegutsenud praegu ikkagi üllatava produktiivsusega. Jah, ja ma olen näinudki sind võib-olla kõige rõõmsamate silmadega, kui on jälle üks uus paemuuseum avatud, kui Tallinnas laia tänava lõpus hobuveskis sai jälle paik, kus saab üht-teist demonstreerida ja ka näitemänge mängida ja ka paeliit sai seal endale mingid ruumid ja see asi siin sa ütlesid enne mitu korda ei tee. Idee. Ministeeriumi poolt sulle tervitusi toonud Rein Raudsepp käis välja sellel pinnal omamoodi mõttenäituse korraldamiseks, mille pealkirjaks võiks olla Rein Einasto. Realiseerima. Ta ideed, mis sa ise sellest arvavad, selle idee ütles võib-olla nädal varem välja ka kaasa, kes ütles, et see oleks üks väga huvitav niisugune väljapanek kõigist nendest lõpetamata töödest, kus on juba kõik käsikiri olemas, aga ta ei ole veel realiseerunud sesse vajaks korrektuuri ja neid valmis artikleid on ikka mitukümmend mis ei ole ainult lihtsalt viimast korrektuuri näinud. Ja ideede poolest kahtlemata võiks ju samasuguse välja teha, sest elu näitab, et ikka ainult siis, kui suurem kollektiiv üldsus tuleb selle idee taha, siis on eeldusi selle realiseerimiseks näiteks üks väga minu jaoks oluline idee, et kunstimuuseumi süvises, kuna ta tehti nüüd täiesti meie paekalda sisse ja avad paekallas kogu oma ulatuses värskelt kivimilt, siis oleks äärmiselt ratsionaalne võib-olla mõne miljoni lisamisega seinatagune kujundada ilusaks, alaliseks ekspositsioonis kõigi nende kihtide näitamisega üks kaldtrepp, kus inimene näeb silmitsi kõiki nende kihtide ehk ajaloo ütleme, looduse ajaloo lehekülgede lugemise võimaluse sinna sama muuseumi taha. Aga kuna see arhitekt jäi kuidagi väga selle idee suhtes skeptiliseks ja muuseumi praegused tellijad kahtlemata kardavadki käed, et rahapuudus on ju suur ja sellise planeeritud rahadega välja ei tule, siis ilmselt idee momendil selle ehituse käigus ei realiseeru. Ja nüüd on mul kahtlemata uus idee, et kuna geoloogia instituudi hoone jäi sinna kadaka paemurdu ehitamata ja Eesti vabariigil puudub esinduslik geoloogiamuuseum mida ühel kultuurirahval eriti sellise rikkusega nagu meil on, kus see on läbi lõika maailmad taloniks mitmes mõttes. Kuna siin on nii rikkalikud kivistised, kunagised tingimused olid siis nii soodsad sele ja säilimiseks ja eluks tol ajal siis see muuseum peab ükskord lähiaegadel tulema niikuinii. Ja loomulikult peab see olema siis ikka paekalda meie suurima maastikulise sümbol selles paigas selles paigas, et kogu see olemasolev loodus poolt eksponeeritud oleks muuseumi orgaaniline osa ja siis tuleb see paekaldale vanasse paemurdu sinna põhja. Lasnamäe paemurdu praegu õnneks veel ehitust ei ole toimunud tingimata reserveerida see maa seniks, kuni meil on jõudu see muuseum vääriliselt püstitada. Ei vaidle keegi vastu, kõik saavad aru, et tegusid on palju tehtud, ideid on palju. Ja mis võiks veel realiseerida, seda on ka palju. Kindlasti osa saab varem või hiljem ka realiseeris teritud tööde jätkajate poolt. Aga siia tuleks nüüd päris loogiliselt üks küsimus, kui nii palju rassida väljaspool kodu. Kuidas pere sellesse suhtub, kas perel on sinuga kerge? Ei ole, see on eluaeg olnud üks raske küsimus ikkagi, et neli last on ikkagi sirgunud suureks, see on suurel määral kaasad pingutus. Ja võib-olla isa on siin olnud mingisuguses hooldavas sellises ajutises rollis, nagu meil oli oma korteripuuduses oli tol ajal ju nii, et ikka ühiselamutuba oli väga suur saavutus, kui algajale perele teaduste akadeemia leidis võimaluse ühiselamus hakata ja siis oli vaja muidugi selle väiksel pinnal kõik luua. Ja nii oli siis muidugi vajadus ise neid riiuleid ja laudu ja kabinette seada seal. Nii et see töö on kõik paralleelselt tulnud ka teha. Aga, ja kui on niisugune eriala, kus on võimalik ajaliselt nihkuda nii et abikaasa hommikupoole tööl ja mees läheb siis hiljem pärast lõunat tööle ja on õhtu hiljoni tööl, nii nagu meil oli võimalus lapsehoidmist teha, siis perekonnasisese tööjaotuse korras, kuna alles väiksed olid hilisem kasvatus, see on ikka põhiliselt kõik olnud see igapäevane hooldusnaise pingutuseks jäänud ja võib-olla ainult see liikuv eluviis, et sa tuled kuskilt kaugelt jälle ja jagad siis seda vaimustust kodus ja, ja selleks osaliseks saavad lapsed ja kahtlemata kujunevad ka selles vaidluses selles liikuvas vaimsuses. Hiljem, kui nad juba suuremaks said, siis oli mul veelgi võimalus neid ka mõnele ekspeditsioonile kaasa võtta. Näiteks oli mul vanem poeg Mart, et vahepeal oma kopsunäärmetega hädas ja kõigi ravila tulemusena palavik alla 37 kolm jääb. Ja siis ikkagi targemad inimesed ütlesid, õhuvahetus on tarvis nagu Tammsaare läks Kaukaasiasse ja paljud läksid hoopis teise kuiva kliimasse ja siis ma leidsin, et mul on võimalus võtta uue ekspeditsiooni, see pois. Abikaasa oli alguses küll ajaliselt vastase tappa lapsi ja kui sa võtad haige lapse kaasa, aga hämmastuseks esimese 10 päeva jooksul olid kõik palavikud kadunud. Ja see poolteist kuud Uuralis ja Lääne-Siberis tegi ta täiesti terveks. Hiljem selgus, et koolistress oli seal ka üks psühholoogiline faktor, mis otsekohe taandus selle tõttu, et mees oli nüüd oma uute muljetega kohe klassis ka tehtud. Mees. See ei ole saladus, et perekond on uuenenud. Aga nii palju kui mina kõrvalt võin hinnata, on teie vahel kaasa, aga just nendes huvialades ja töövälistes selle peaelukutsevälistes ettevõtmistes nii palju tuge, toetust ja ka mitte ainult mõttes, vaid praktiliselt nagu mitme päevasel juubelipidustustel võis seda ka märgata. Meil on praegu hea võimalus, kuigi kaasa tuli sulle lihtsalt nii-öelda kaasa, sest teil on selle nädala ajagraafik nii tihe, et ühest kohast jõuab teise kohta sõita, ei saagi vahepeal lahku minna. Ma nägin küll, et siin käega anti, nagu, et ei, aga, aga meil on võimalik istuda mikrofonile lähemale ja midagi omalt poolt ilma minu küsimuseta siia otsa häält. Mis ma oskan öelda, mul oli väga huvitav kuulata kõrvalt ja, ja noh, kuna ma olen siiski väikese perioodi reinuelust kaasa saanud teha, siis pean ütlema, et ta on ikka haruldane, haruldane inimene tõesti oma huvialade laialdase, ütleme ampluaaga ja samas kui sügavatide läheb. No muusik Kõst, muusikuna rääkides ma pean lausa häbenemisega ütlema, et et ka muusikat tunneb tema ikkagi põhjalikumalt. Tõepoolest kui mina, sest noh, minul on see klaveriõpetaja ametioskus ära õpitud aga ka muusika kuulamist, kaasa arvatud kontserdisaalis kui sureb pühadusega, tema seda teeb ja, ja kui tige on ta siis, kui mõni juhtub krõbistama või prillisangadega kolistama. Et ma olen ka muusikuna temagi palju praegu juurde õppinud ja, ja ma mõtlen, et küll on tore, kui see, see minu roll on, kui natukene minust kasu nüüd oleks tema tema edasiste plaanide realiseerimisel, siis ma püüan omalt poolt seda teha. Suur ja tuntud laevakompanii omanik kreeklane on Assis. Ühes dokumentaalfilmis ütles, et teil on ju laevad maailma peal laiali. Pereelu on ka intensiivne ja, ja siis veel õhtu, sõidate Monacos, ei, olete peaaegu hommikuni seal üleval. Ta vastas ütles, et see mulle selle jõu annabki. Ma olen ilusate inimeste keskel, huvitavate inimeste keskel, nemad midagi pakuvad mulle, mina olen neile ka keegi. Ja pärast seda ma olen nagu jälle uue jõuga. Nii et kohtumised, mis vastastikku toidavad, ongi võib-olla see aku, mis need rasked kohad kuidagi kohe taastab ja paneb sinna õige elektri sisse. Üks huvitav jaa, õige fakt. Sinu 70. juubeli tähistamisest võttis osa üle 100 inimese Nende hulgas sõpru, kolleege kaugemalt. Üks tõi meritähe India ookeanist, teine tuli Belgiast, kolmandad Soomest 50 ütlesid tervitusi. Ja neist rohkem kui viis ei jätnud märkimata sinu väga head füüsilist vormi. Kõlasid isegi sõnad. Fantastiline. Sa oled looduse enda üle mänginud ikka vormis järk. Millest siis niisugune väljanägemine ja hoiak ja olek, et sellest ei saada mööda. Üks asi muidugi, et elukutse looduses aktiivne liikumine läbi elu rännuaeg võib-olla kolmandik vahel aastast oleme ju täiesti väljas olnud ka siis, kui me Eestis tööd teeme puu südamikude uurimisel, siis on need tõstmised põhi, et kõik ise läbi tehtud. Vanad kastid tõstame läbi, see on ühelt poolt seljale treening teiselt poolt, kui vile tõstad, siis võib muidugi asi olla mõneks ajaks ka ravi vajav, aga õnneks ei ole minul seljaga seni veel midagi väga tõsist olnud. Südameasjad olid vahepeal tõsisemad siis kui see Ta ei tahtnud ega tahtnud tulla, ma kolisin keldrisse oma instituudis, et olla sellest igapäevasest eemal ja telefonist eemal. Ja ikkagi olid niuksed, pigistused, pigistused ja, ja siis ma hakkasin südamearsti juures käima. Kardiogramm küll midagi erilist ei näidanud, aga ikkagi soovitati käia ja ja siis, kui ühel päeval kevadel jälle oli vaja kontrollida igaks juhuks enne tööle minekut oli selle eaka daami asemel üks noor äsja ülikoolist tulnud pikakasvuline noormees, tema vaatab minuni üle ja täiesti etteheitvalt küsib, et no mis te siia üldse käite? Te olete täiesti terve mees. Mina ütlesin, et ei, aga noh, need ikka need südamenärvid, närvid, närvid, jah. No mis sa siis naerveerite? Ärge veerge keelu kergemalt Pole tarvis. Kui asi hakkab stressi tekitama, siis minge välja, jalutage looduses, ma ütlesin, ma käin seal isegi. Jätkake seda teed, aga ärge liiga asja südamesse võtke. Ja pärast on saanud minust suur kergemeelsuse propageerija. Palun võtke melu kergemeelselt, sest seda raskemeelsust on kõik kohad niikuinii täis. Mul oli valmis pandud üks küsimus, et mida öelda neile, kellel vahel isiklik baromeeter vajub alla. Aga sa vist vastasid selle ära. Ühelt poolt kindlasti, aga teiselt poolt ma tahaksin ikkagi väga veel ja veel rõhutada ühte väga tõsist probleemi see inimkeskkonnast, inimsuhete tähendusest, et alati oleks sul usaldusväärseid sõpru ja kui oled teatud, ütleme, stressis, tugevas stressis, eriti siis, kui negatiivne stress hakkab valdavaks muutuma ja näed maailmakõverpeeglis, siis usaldas õppe rohkem kui iseennast. Minul on väga mitu korda elus just see aidanud, suurimal määral, kui ma tajun, et ma olen rivist väljas ja sõbrad soovitavad, vaat nüüd võtad puhkuse, jätad kõik sinnapaika, me anname sulle tuusiku Aasiasse ja ma leidsin, et no ma ei sobi sinna praegu minema, mul on kõik need need asjad tegemata, aga ma läksin. Ja muidugi see kaks nädalat olin ma tõesti teises keskkonnas ja ujusin seal mustas meres ja käisin mägedes ja tagasi tulin täiesti uuenenuna ja needsamad probleemid paistsid kõik täiesti teises valguses ja need said jälle ületatud. Sa oled oma igapäevase tegevusega näidanud, et küpses eas võib kindlalt rivis püsida. Kas sulle samal ajal ei tundu, et mõned inimesed liiga vara loobuvad ühiskondlikust aktiivsusest? On omandatud kogemusi, elutarkust, ettenägelikkust on, seda annaks kasvõi osaliselt või tükarttigi jagada. Inimesed jäävad nagu kõrvale. Ja, ja see on muide tänapäeval täiesti globaalprobleem ja, ja praegu, ütleme, nendes heaoluühiskondades on tõesti seda juba teadlikult poliitikas riigi tipp-poliitikas väärtustatud, et et pensionieas inimesed ei jääks kõrvale. Vaidena üritatakse tõmmata kaasa sellistes sfäärides, vat nagu on kõik need ühendused. See, see oli niinimetatud kolmas sektor, mis tegelikult peaks olema nimeliselt esimene sektor, siis see on kõige sügavama vaimsusega. Meie elanike kiht selles mõttes peaks olema meie formaalselt oleme riigi poliitikas seda tunnustanud, aga tegelikkus seda siiski eriti veel ei näita. Nii et vaimset keskkonda annab praegu meie väikeses riigis väga efektiivselt kujundada, kui me selle võtame teadlikult ette, et nii väikses ütleme ühenduses, kus ei ole võimatu kõige kõrgemaid tasandeid ütleme, riigi tippjuhte ühendada selle põhitasandiga läbikäimises, mis suurriikidel olnud suurrahvastel täiesti võimatu, selles mõttes meil vaimset perifeeria ei pruugiks üldse kujuneda. See, mis suurtel riikidel-rahvastel paratamatu peaaegu Su Vaides kontsentreerub ainult keskustesse ja mõõtmatud avarused jäävad ikkagi vaatamatult kaugele maha. Meil on see võimalus kogu aeg tervikuna areneda ja, ja see on üks keskkonna tsentraalne probleem. Nimelt vaimset keskkonda tuleb hakata kujundama oopis teadlikumalt seni keskkonnaministeerium tegeleb põhiliselt inimese ja looduse vahekohaga. Inimese inimese vahekord on jäänud keskkonnasfäärist ja peaaegu välja aga seal on reostuskoormus, et kõige suuremad Nii õige jutt, et ei ole midagi selle peale öelda. Täna head kuulajad oli teie ees professor Rein Einasto, mees, kes oskab kauge mineviku sisse vaadata, olevikus ülimalt aktiivne olla. Nüüd kuulsime ka vahel kergemeelne ja tuleviku suunal raugematult uusi ideid genereerida. Mehest, kellele on südamelähedane oma maa ja rahva saatus, tegi saate Toivo Makk.