Me räägime täna psühholoog Endel talvikuga psühhoanalüüsist. Psühhoanalüüsi võib käsitleda mitmest aspektist lähtuvalt. Psühhoanalüüs kui ravimeetod, psühhoanalüüs kui kultuurinähtus või psühhoanalüüs kui mõtteviis meiega alustame algusest ehk aast, psühhoanalüüsi sünniloost. Psühhoanalüüs on pärit eelmise sajandi lõpust ja sellega tuli välja selline härrasmees, nagu Sigmund Freud ja broid tegeles inimeste ravimisega, kellel oli hingehädasid hüsteerilisi patsiente ravida ja ta hakkas kasutama nende raviks sellist meetodit, kus ta lasi inimesel rääkida alguses ta kasutas selleks hüpnootilist seisundit, pani inimesel hüpnoosi ajal alasi, siis rääkida neile oma minevikust ja avastad, et tihtipeale on probleemide põhjuseks mingid lahendamata konfliktid minevikust, mida inimene ei mäleta. Ärkvel olles aga mida on võimalik uuesti teadvusesse tuua. Freud ise avastas selle võimaluse läheneda inimesele inimese alateadvusele. Õigemini avastas inimese alateadvusele üldse. Olles Sarkov kliinikus Prantsusmaal ja vaadates nõndanimetatud posthüpnootilise katseid, kus inimesele sisendati, et ta teatud kellaaja pärast peale moosist äratamist teeks mingisuguse teo, näiteks teeks vihmavarju lahti või avaks akna. Ja siis sisendati talle, et ta unustaks kõik selle ära, mida tal on räägitud. Ja pärast äratamist tõepoolest viie minuti pärast inimene teeb loenguruumis järsku vihmavarju lahti. Ja kui tema käest küsitakse, miks ta seda teeb siis ta ütleb, et ma tahan välja mina, ma tahtsin vaadata, kas vihmavari töötab või, või toob mingeid muid põhjendusi, miks ta seda tegi. Tähendab seda, et ta ei tea, mis on tema tegelik käitumisajend. Ta ei tea seda, ta ratsionaliseerib ära oma põhjused, miks ta midagi teeb. Aga käitumise põhjus on kuskil sügavamal ja on alateadvuses. See on nüüd näitlik katse, mis näitab seda, et alateadvus kui selline on olemas. Aga mismoodi seda uurida? Selleks võttis siis? Noh, mitukümmend aastat aega, enne kui roid jõudis nüüd päris konkreetsete tehnikateni, mismoodi inimese alateadvuseni võib ilusasti jõuda. Väga paljud inimesed kasutavad psühhoanalüüsi, mitte selleks, et saada mingit raviefekti vaideid, õppida ennast paremini tundma. Paljudes maailma maades soovitatakse inimesel käia läbi psühhoanalüüs. Selleks, et õppida, teadma, mis minu sees toimub ja miks ma mõningates situatsioonides uuesti uuesti käitun. Ikka samamoodi. Miks kogu aeg satun ülemustega konflikti? Näiteks see on mingisugused põhjused, mis on tihtipeale alguse saanud lapsepõlvest mida ma kordama ja kordama ja kordama kordama üle kogu. Või miks mõni inimene abiellub kogu aeg teatud kindlat tüüpi inimestega. Näiteks väga sageli mehed võtavad naiseks omale naisi, kes sarnanevad tema emale ja vastupidi. Naised abielluvad meestega, kes sarnanevad isale või täiesti vastupidiste inimeste, jäädes üldse sarnane isale täiesti risti, vastupidine. Ka inimese käitumise taga tihtipeale mingid sellised motiivid, mida ta ise ei tea, ei tunne ja nendest aru saada ja neid mõista. Selleks on väga hea käia siis sellises pikemaajalises teraapias, mis aitab ennast sügavamalt analüüsida, sügavamalt vaadata. Ja, ja seda siis teevad arstid, õpetajad, inimesed, kes töötavad inimestega, neile seda soovitatakse ja, ja sellest on kasu. Psühhonalis võib-olla ei olegi mitte niivõrd ainult ravimise moodus kuivõrd ta on, esiteks selline kultuuriseletamise teooria. Teiseks üldse inimese käitumise seletamise teooria. Ja kolmandaks Istan ravimoodus. Proovin on rääkinud küll seksuaaltungist libilast ja ja surmatungist tamatust, aga seda seksuaaltungi ei saa vaadata kitsalt, seksuaalsed ongi enam vaid see on rohkem selline laiem elutung. Inimene püüab midagi teha elus, see on tema liikumapanev jõud ja selleks võib kasutada erinevaid termineid. Isegi kasutavad näiteks tihtipeale selliseid termineid liikumise erootika, naha erootika. Et see on mingisugune selline naudingute kompleks, mis ei pruugi olla puhtalt selline seksuaalne. Aga muidugi väga palju meie käitumise motiividest, jalg põõsast on mõnes mõttes seksuaalsed. Et aga see, see oleks nüüd jah, väga lihtsustatult öelda, et seksuaalsus on ainuke asi, mis inimest liikuma paneb. Meile seksuaalsus seostub tihti balanss seksiga. Aga seksuaalsest saab vaadata palju laiemalt. Et inimene liigub naudingu poole selle poole, mis talle meeldib tõmbuda. Aga kui inimene tahab oma isiksusliku arengut jälgida, siis milliste barjääride vastu ta põrkab? Froid tõi siis välja selle, et lapsepõlves kuskil neljanda, viienda eluaasta järgi hakkab toimuma teatud selline lapsepõlve amneesia, me enam ei mäleta, seda lapsepõlves oleme teinud. Ja väga väikesest lapsepõlvest ainult üksikuid selliseid mälestusi tihtipeale. Ja on olemas mingid teatud põhjused, miks me niimoodi kõik ära unustame. Mis unustame ära need sündmused, mis seal lapsepõlves toimusid. Freud ise seda seletas, siis sellega, et kuskil alates kuuendast-seitsmendast eluaastast hakkab toimuma väga otsustava raske etapp inimese elus kohas talub lahendama oma jaoks väga sellised olulised probleemid. No peab ära tunnetama selle, et ongi niimoodi, et ma ei saagi näiteks mina kui mees, ma ei saagi emaga abielluda. Et ma pean leidma kellegi teise naise Endale ema asemel reeglina pisikestel põhjelduse fantaasiat. Ma saan kunagi suureks ja siis ma abiellun ämmaga. Selle väikese lapse maailm on mõnes mõttes väga selline õnnetu ja kurb. See, mismoodi me seda konflikti lahendame, see mõjutabki meid alateadlikult selles mõttes. Kui isa on väga selline range ja bootlik siis ütleme poisslapsel on hirm, on, tema alateadvus on täis igasuguseid fantaasiaid, need fantaasiad olla rõõmsad, võivad olla ka väga hirmutavad ja kohutavad fantaasiad. Ja oma mõtetes ema peale. Nii kui ta üritab emale läheneda ei saa, kurb puri on selle peale siis tekib tal selle peale tihti tunne, et teda võidakse karistada, selle eest ta isale konkurendiks on. Ja siis tekibki üldse näiteks tahtmine. Ta kaotab üldse huvi seksi vastu või tekib tal huvi rohkem hoopis teiste meeste vastu. Või suureneb just huvi selliste naiste vastu, kes on nagu ühest küljest nagu inglid ja teisest küljest nagu hoorad. On ka selliseid mehi, kes jagavad naised väga selgelt kaheks ingliga võib olla abielus, aga millega ei saa seksida. Aga hooraga pelada sekselu aga ei saa olla abielus. Nii et hirm on siis 200 keskne mõiste Jah, psühhoanalüüsis jah. Sest paljud meie käitumisaktid tekitavad erinevaid hirme ja tunded ja, ja paanikaid ärevust. Johan oli üks selline lähtekoht on see, et meie taas tunded. Aga pihta sellest sünnimomendist ja kõik, mis tuleb sinna juurde, need ladestuvad nagu peale ja see on nagu lumepall mis järjest suuremaks ja suuremaks läheb. Aga kui kuskil on mingisugune mügarik küljes seal väikeses selles tuumas siis see mügarik järjest paisub ja paisub. Ja lõpuks on see lumepall väga lopergusem. Need tunded, mis on inimesel kõige väiksemas vanuses, need tunded väga määravad, et seal ei ole muutma, jaoks on ainult tunded. Kujutame ette seda pisikese olevuse tunnet, koda tuleb ema kõhust välja. Siiamaani on tal olnud kõik mõnus. Hõljub pehmelt, seal vedelikes. Kõht on täis, temperatuur on ühtlane. Järsku hakatakse teda kuhugi suruma, pressitakse läbi mingisuguste kitsaste avade. Ja siis satub ta külma õhu kätte, siis ta Pakmad terve organism ringi kohanema. Kõik need elamused, mis seal kaaslane, eks ole, ta peab, hakkame ise hingama, tähendab, hakkame ise seedima ja kõik need asjad, mis toimuvad tema sees tekitades temas hirmused ja erilisi tundeid. Ja ka hiljem, kui ta järjest suuremaks ja suuremaks saab, on ikkagi näiteks, et ütleme, paarikuune laps, kui ta on näljas. Ta ei tea, tal on nälg jääta, mõne aja pärast saab süüa. Ta vaatab oma sellest hällist välja ja ei näe midagi muud peale selle lae mõne mänguasja mestama, hälli kohale on riputatud aga sees. Kõhus närib teda miski ja ta ei tea, mis asi see on. Tal on hirm, et ta võib nüüd päris ära kaduda seal selle hirmsa tunde käes, mis tal on. Sellised hirmutavad elamused tekitavad tihtipeale selliseid hirme, mis pärastpoole uuesti üles võivad kerkida. Kas Freid näeb mingit võimalust neid sünnistreisse ennetada? Ega me ei, ei ole õppinud mööda pääsema nendest probleemidest, mis meil elus on, võime teha inimese elu väga kergeks. Ja, ja kuna me ei tea, mis on tema jaoks raske, siis me teeme võib-olla sellega te mu elu raskeks. Kui me piirame inimese vabadust väga, ütleme, et sa pead tegema nii ja naa ja teistpidi ja kolmandat pidi siis on halba. Sest inimene ei saa vabalt areneda. Kui me anname talle täieliku vabaduse siis tekib jälle lapsel hirm, ma võin kõike teha, mida ma tahan. Aga äkki ma tahan meelega halba, see lõputu, piiramatu vabaduse tunne lapsele hirmutav, tal on vaja tegelikult, et talle pandakse piirid ja siis, kui see piirdele pannakse, siis tal on kuidagi nagu rahulikuma kindlam olla. Ma tean, et ma ei saa midagi hullu teha ning kaitstakse, ta ise veel ei tunne ja, ja ei tea, mida tal vaja on. Muidugi Freud ise nüüd ei tegelenudki niivõrd palju selliste väikeste lastega. Froidisakas vaatame laps alles kuskil kolme aastastena, sellest vanusest hakkas rohkem nendega tegelema. Aga nüüd hilisemad seonalüütikud on just sellest väga varasest perioodist rääkinud. Näiteks selline väga tuntud mees nagu õnnikat. Kes on siis rääkinud sellest, et kõige tähtsama see, kui lapsel on piisavalt hea ema ema soola, liiga hea, ega liiga halb. Mõlemal juhul on see paha, ema peab hoolitsema iseenda eest, mõistlikuse piires lapse eest. Psühhoanalüüs hakkas rohkem levima ja inimeste igapäevaelu mõjutama vist 20. sajandil. Psühhoanalüüsi levik hakkas just selle sajandi alguses ja sellise suurema hoo sai ta siis sisse alles kuskil nüüd selle sajandi keskpaigas. Need on aga väga laialt levinud ja, ja need mõtted ja ideed, mis tema teooria taga on nendest teooriatest on siis kasvanud välja uued pseudoroopa moodused, mis kasutavad psühhoanalüütilist inimese mõistmist. Aga üritavad inimest aidata natuke teisel maalses. Psühhoanalüüs on selline väga pikaajaline ravi, tan kõige põhjalikum. Vaata vaata kõige põhjalikumad muutused. Aga tänu sellele võtab väga pikalt aega. Ja sobib sellisel juhul siis selliste probleemide puhul, mis on raskemad ja, ja keerulisemad. Räägitakse inimese kaitsjatest, mismoodi inimene kaitseb ennast mingite asjade eest mõned aseme tõrjuma välja, unustame ära mõned asjad. Me elame kuidagi teisiti välja. Sublimeerime Sublimatsioon on ka Freidilt pärit ja see on siis ühe oma tungi lahendamine ühiskonnas lubatud moodusel suunama keelatud tungi kuhugi kõrval. On mitmeid inimesi, kes ütlevad nendeks, et kunstnik on selles suhtes hea olla, et seal võib kogu aeg tegeleda näiteks akti maalimisega. Näitleja võib oma võimuiha laval ja olengi kuulast, sest ta hoiab peos saali järved, saalitäit, rahvast ja ta võibki tunda ennast vahelmad poolena, eks ole. Et need on sellised head ja progressiivsed muulse, mismoodi lahendada oma sisemisi selliseid soove. Tunga. Me ei tea tihtipeale ja ei peaaegu alati teada, mis seal taga on. Miks ma seda teen? Seda muidugimõista loomulikult psühhoanalüüsi võtta inimesed probleeme, me oleme pärit oma lapsepõlvest ja, ja need probleemid, mis mul lapsepõlvest on kaasa toonud, need probleemid jäävad. Aga mida saab Jonalist teha, see, et me saame suhtuda nendesse probleemidesse teisiti sest kõik hakkab pihta minu suhtumisest probleemidesse. Ja kui ma sellest olen aru saanud, mismoodi see kõik minu sees toimub mitte ainult ratsionaalselt teadvusega vastu võtnud endale vaat tõesti läbi selle tunnetanud, kust see pärit on siis ma võin juba hakata oma käitumist selles suhtes muutma, et ma mõnikord võin niimoodi käituda, aga mõnikord ei pruugi. Ma valin oma probleemid ise, mille pärast südant valutada, mille pärast meta. Kas saab võtta Freudi õpetuse tuumakokku mõnesse lausesse? See oleks umbes sama, mis võtta kokku Tiivel kolme sõnaga. Et ega see nii lihtne ei ole mõnesse lausesse kokkuvõetuna, siis võib öelda, et õpetaja õpetuse keskmeks on see, et inimesel on alateadvus, mis mõjutab tema käitumist rohkem, kui inimene seda teab või aimab tihtipeale. Teiseks, et alateadvuse ja teadvuse vahel on tihtipeale mingit kaitsemehhanismid, mis ei lase alateadvuse hirmutavaid või häirivad asja tulla teadvusesse. Ja tänu millele me ei saa teada seda, mis meil alateadvuses on. Ja kolmandaks siis see, et kellegi teise inimese abiga on võimalik oma probleemideni jõuda. See on põhilähenemine. Psioonilise lähtub nagu sellest eeldusest, et inimene ei taha mitte väljast seda abi saada, ta tahab küll ka väljasta, aga eelkõige saata abis enda seest, tal on kõik ressursid sees olemas. Ta teab, kuhu poole ta tegelikult tahab minna. Mis tema probleem tegelikult on? Tähendab seda veel esialgu alateadlikult ta, kuidas ta hakkab teadvustama, ise selleni jõuab, siis ta saab ka midagi muuta. Me oleme rääkinud Freudist, aga milliseid nimesid psühhoanalüüsi ka veel see aasta ta saab? Seostatakse muidugi need väga palju erinevaid nimesid ütleme, Carl Gustav Jung ja kaarinhormee Erich From, keda seostatakse psühhoanalüüsiga. Ja nende juured on kaaned, ütleme sellest Freudi psühhoanalüüsist. Aga edasi nende deroope suunad läinud mõnes mõttes Freudi psühhoanalüüsist klassikalises selliseks analüütilisest lähenemisest lahku. Ja on tekkinud hoopis erinevad suunad ka Freudi teooriale paigale jäänud, vaid on edasi arenenud. Siin on tulnud juurde Melania Klainja vennikat, keda ma juba mainisin, kes on vaadanud siis seda lapse väga varast arengut ja selle osatähtsust inimese kujunemisel. Siis on väga tuntud nimed, on nagu vedel Hain, kes on väga huvitavalt kirjutanud sellest, miks lastele meelde, et mingisugused muinasjutud näiteks ja nende muinasjuttude osatähtsusest lapse elus mismoodi laps läbi muinasjuttude õpib reaalses elus toime tulema. Et muinasjutus on ka tihtipeale üks mees, kes läheb suure hiiglase vastu võitlema ja võidab hiiglast. Nii nagu väike poiss võib võita, isa. Aga kui mõnes toas oleks otse öelda, et poiss võib võita, ei saa, saaks natuke hirmutav. On parem, kui see on öelnud sellises kaudses vormis. Lapse mina arengu seisukohalt on siis väga olulised nimed. Margaret, maaler, Tanja Stern, kes on vaadanud seda, mismoodi areneb see Minasuse tunne see tunne, et mina olen mina ja missugused etapid seal anne, missugused probleemid seal vahel on? Algne Froidistlik lähenemine, see on nüüd ülekasvanud selliseks. Eelistatud on praegu selline objekt, suhete lähenemine, vaataks, mis, missugused on need objekt suhted minul? Väga varasest lapsepõlvest lähtudes alates kuni siis hilisema perioodi välja. On nagu üks selline osa objekt, keda laps hakkab endasse võtma, kes tal mõnes mõttes kogu aeg kaasas on, igal pool, kuhu ta läheb, on tal kujutlusemast kaasas see on üks objekt, kes on tema sees kaasas. Ja mismoodi me siis selle objektiga edasi oma elus käituma. Et need on nagu sellised kaasaegsemad uuemad teooriad. Sest võib-olla on siin ka osa selles, et Freudi väga palju ette heidetud seda, et ta on toonud selliseid termineid, mis tekitavad vastumeelsust. Biden nimetanud Oidipuse kompleksi yks kastratsiooni hirmuks ja sellised asjad. Ja kohe küsitles, keda siis tõesti konstrueeritakse, et kas siis on nii paelaseda kastreerimist tõelist kastreerimist. Kuigi Freud ei mõelnud konkreetselt seda, et kedagi nüüd tõesti võetakse kätega, streeritaks säravaid sellesse hirm, et kui ma olen tublim ja parem mõnes mõttes teistest et siis võidakse mulle ette võidakse teha selline kanakarja kambakas ära ja äratanud oma koht kätte. Kas olete? Ma ei või ma julge olla millegipärast väga palju parem. Ja seda võib vaadata nagu sellise kastratsiooni kompleksina. Et see on nagu selline üldnimi kastratsiooni kompleks või Oidipuse kompleks nagu üldnime, mida tema on välja pakkunud sümbolina. Maailmapilt. Saunalise arengut vaadatakse neljas etapis, neljas faasis, esimene faas algas pihta Freudi saabumisega Sharko kliinikust ja tema koostööst härra doktor Joseph Breueriga kellega ta kirjutas ka raamatust Alison hüsteeria uuringud hüsteeriast, mis ilmus 1895. aastal. Ja seda aastat peetaksegi siis Soonalüüsi selliseks ametlikuks alguseks. Ja seal näitasid nad, et hüsteeria võltse neurootilise haiguse põhjuseks on siis mingid traumaatilised lapsepõlve kogemused millest tulenevalt siis ka hilisemad häired käitumises. Ja need traumaatilised lapsepõlve kogemused on sellised asjad, mis on ära unustatud. Ja kui need nüüd teadvusesse uuesti tagasi tuua, meenutada siis on võimalik nagu sellest neuroosist vabaneda. See oli selline esimene faas, see oli väga lühikene faas lõpus juba 97. aastal ära. 1897. aastal hakkas pihta, teine faas tabas ära, et tegelikult see traumaatiline kogemus või nõndanimetatud mälestus sellest traumaatiliseks kogemusest ei pruugigi olla tihtipeale reaalne kogemus. Et see võib olla ka fantaasia või lihtsalt fantaasia ja mälestuste segu mis on tihtipeale üle võimendatud. Ja Freud lükkas trauma põhjuse kõrvale psühhoanalüüsi ja hakkas vaatama rohkem seda inimese sisemaailma, et mis toimub, missugused jõud, missugused tungid ja võimud mängivad inimese sees, et kujundajad välja mingisugused sümptome ja siis tõi ta esile sellise mudeli, mida kutsutakse nõndanimetatud topograafiliseks mudeliks. Ja sellest topograafilisest mudelis rääkis ta siis sellest, et kõiki maailma asju. Me võime tajuda, kas teadlikult põrand on meil alateadvuses, on ta eelteadvuses. Minul, see tähendab alateadvuses või eelteadvuses teadvuses teadvusesse on selga. Kui tuleb meile inimene tänaval vastu ütlema tala. Tere. Me teame, rest oli, tema nimi oli meil teadvuses. Kui me läheme näiteks hommikul tööle ja naine ütleb meile, et me peame ostma leiba-saia ja vajalikke asju. Ja õhtul hakkame koju minema töölt ja meil tuleb see iseenesest meelde siis see asi on eelteadvuses ta käepärast võtta. Ta on iga hetk teadvustata, kui me seda tahame. Aga mõned asjad on alateadvuses ja need on sellised asjad, mida me oleme täiesti välja surunud oma teadvusest või nad ei olegi kunagi teadvuses olnud. Ja mida me ei suuda aga selle tõttu ise meelde tuletada. Ja alateadvuse teadvustamiseks on siis vaja sellist välist abi seal topograafiline mudel. Ja sealt tuleneb siis edasi ka see, et erinevates nendes teadvuse osades toimuvad erinevad mehhanismid. Kui alateadvus lähtub sellisest naudingu printsiibist Lõbu printsiibist püüab iga hinna eest oma energiaid ja tunge rahuldada siis teadvus näht võib-olla rohkem reaalsuse printsiibist püüab meid asja nagu klapitada, mida me teeme, piir reaalsuse kooskõlla, et me ei saaks selle eest elus väga kõvasti peksa, et me oleme midagi tahtnud, mis ei ole tegelikult lubatud. Ja veel, võib-olla üks väga oluline termin, mida nende teadvuse tasemete juures tuleks, märked oleks siis sekundaarprotsessi mõtlemine ja primaarprotsessidele mõtlemine. Me oleme üldse nõukogude ajal harjunud nagu rohkem mõtlemise kat mõtlemine, son sõnades seletamine, kui ma iseendale midagi sõnade Saraseletan, siis ongi mõtlemine. Freud arvas teisiti, tema arvas, et primaarprotsessi mõte, kuna selline mõte on ja kus ei ole mingit loogikat ei toimi aja ega ruumisuhted, kus üks üleminek võib järgneda teisele ja, ja kus kehtivad täiesti omapärased reeglid. Mida nüüd on hiljem hakatud avastama, et need on olemas, sellised reeglid siis arvata, et üldse mingeid reegleid ei olegi alateadvuses eriti palju. Aga see nagu tihendatud mõtlemine, primaarprotsessile mõtleme näiteks see, et et kõik asjad on paralleelsed, kui mina vihkan. Kui mari on minu sõber siis mina olen mari sõber ja nii edasi, ja nii edasi, kui Marion minu paremal käel, siis mina olen mari paremal käel, mis läheb juba natuke absurdseks. Aga see on primaarprotsessina mõtlemine. Ja sekundaarprotsessina mõtlemine on siis see, kus kohas me mõtleme nimelt lähtudes loogikareeglitest. Kui mina istun Marist paremaga, siis mari istub minust vasakul käel venelasi. Need on nüüd need protsessid, mis toimuvad seal alateadvuses, eelteadvuses, teadvuses ja alateadvuses. Eelteadvuses on ka siis need energiad, mis käivitavad meie tegevust ja panevad selle primaarprotsessi liikuma ja mõttetegevuse liikuma. Need energiad on nagu instinktid, mis on meie sees, mis tahavad väljapääsu saada. Instinktid ei ole mitte lihtsalt niisama õhus kuskil, vaid nad seonduvad mingite kindlate väliste objektidega. Ja see, missuguste objektidega nad seonduvad. Enteks mehel seonduvad energiad rohkem vastassugupoolega, siis meest areneb välja heteroseksuaalne olend. Kui mehel seon tuhanded energiat rohkem oma sugupoolega, siis arendatastel homoseksuaalne olend. Aga meis kõigis olemas selline piiseksuaalne valge. Sest ühele objektile me suuname nii oma vihkamise tundeid kui ka oma armastuse tundeid. Meil on selline ambivalents alati inimeste suhtes või mitte ainult inimeste suhtes, ka igasuguste objektide suhtes. Nendeks objektideks ei pruugi olla inimesed, võib-olla ka kaisukaru või mingi muu meie jaoks lapsepõlves hirmtähtis olend või asi. Et jah, see on see teine faas, kus kohas rõhk nihkub nagu kõrvale, sellelt traumalt läheb rohkem vaatama seda, mis toimub inimese sees, missugused tunded, inimese sees toimivad, niisugused fantaasiad ja impulsid käitumist lõikavad. Teise faasi lõpp oli 1923. aastal siis kui Froitele välja nõndanimetatud strukturaalse mudeliga kus kohas ta tõi esile siis ego iidi ja superego. Ja iid võttis üle väga palju sellest, mis seal eelmises mudelis alateadvuses ei tungi, täiest ala teadvuslik viidi, me ei teadvusta. Aga ego on siis selline osa meie hingeelust, mis areneb välja. Meie küpsemise käigus õpime mõningaid asju lahendama kompromisside teel. Kui iid on selline, mis tahab iga hinna eest ka oma rahulduse leida, iidanse tungide allikas, metsik ohjeldamatu loom meie sees siis ego on see, kes püüab tasakaalustada meil ühiskonnaga Superegaasis meelenud vanemlikud soovid ja õpetused ja käitumismudelid superego kehastama Eestis need ühiskonna norme. Ja vastavalt sellele, kui tugev üks või teine osa meie isiksuses on vastavalt sellele, siis kujuneb ka meie käitumine välja. Kui iid on väga tugev, siis me võime käituda väga impulsiivselt ja meil on sellist elujanu ja agressiivsust mis seal hilist parajasti juhtub olema. Kui superego on väga tuga, siis on meie käitumine teistsugune. Vaatame väga hoolega seda, mida me võime teha. Mõni inimene, kõik kilos olevat õpetused, paneb oma super egosse, üritab endast lähtuda sest ta on niimoodi õpetatud ja ta usub, et nii on õige, nii peab. Ja sellisel inimesel ei ole seda egot eriti tugevat. Ja kui tal ei ole piisavalt tugevat egot, siis ta ei oska oma minaga välja tulla. Seda mida ma võin endale lubada midagit, et võtab kõik vallast vastu. Kui ego on tugev, siis ma suudan öelda õigel ajal ei õigel ajal minna kaasama, soovida tahtmistega. Ma suudan elada kooskõlas oma tungide ja ühiskonna normidega. Kas ma saan õigesti aru, et iid on nii-öelda jääv suurus inimeses, aga ego ja superego on arendatavad? Jah. Õige lähenemine, iid kui selline naudingu ja tungide allikas, energiaallikas, selline jääv suurus ja egot ja superegot. Me saame ühiskonnas erinevalt mõjutada ja muuta. Kasvamise käigus ego areneb, superego areneb, alguses tuleb see väline superegovitsahirm. Pärast pole enam ei võigi ilma loata jänest sõita. Vahel tekib tahtmine iga hinna eest pilet ära komposteerida, aga me stardime erineva ürgse jõuga ja see ürgne jõud on tõesti nüüd väga palju sõltub sellisest sünnipärasest loetusest. Missugune aktiivsus meil on, kas see on seotud geneetikaga? Ma arvan küll, et mingil määral seotud geneetikaga seda nüüd päris täpselt ei teata. Aga üldiselt on niimoodi, et mõni laps on kohe sündides aktiivsem ja, ja leplikum ja ei püsipudelis ka paigal. Mõni poiss on kohe eriline, selline matša Karjus, Jess, Teeenned ja tüdrukute maailm on teine, aga see ei tähenda nende nende Yituks nõrgem olema, nende iidne, lihtsalt teisiti suunatud teistele objektidele. Ta ei paista nii kergesti välja. Aga tänase sisemine maailm võib-olla hoopis jõulisemalt üles ehitatud. Siin sõltub ka väga palju sellest, missuguste objektidega Me oleme sidunud oma oma fantaasiad. Kui näiteks poiss küsib tüdruku käest, et missugused autod sulle meeldivad. Mulle meeldivad Volvod. Ja mõte mõtlema, et, et ma ei tea, et minule meeldivad kollased. Kas see järeldus on ka õige, et mida arenenum on ego seda tagasi tõmbunumaks? Tubiid ei, ma ei arva, sa toetad seda rohkem tagasi, seda rohkem me saame seda iidi rahuldada. Et me ei lähe ühiskonnaga vastu olla. Tegelikult on meil kõiki kolme vaja. Kõik kolm koos, kui nad on piisavalt sellises heas vahekorras ja siis on meil nagu kõige parem olla, siis me oleme nõndanimetatud normaalneuroodikud. Võib-olla kõige paremini iseloomustab seda unenägude seletamine, mismoodi psühhoanalüüs vaatab unenägusid. Idia ja superego tugevuse koha pealt. Etemat Läheb meesterahvas mööda tänavat ja nad trammis ühte naisterahvas, kes meenutab tema noorpõlve kallimat. Ja tulevad tal meelde mingid sellised seksuaalsed fantaasiad. Rõõmustab selle kohe praktiliselt ära, ta läheb edasi, ei mõtle selle peale, jõuab õhtul koju. Aga kodus on naine näiteks haige. Ei toimu sellist seksuaalsete ihade maha rahuldamist normaalsel teel. Selle asemel näed öösel unes mingit erootilist und, ta näeb unes seksuaalvahekorda selle oma noorpõlve kallimaga näiteks. Ja kõik on korras, iidan tugev, ego on tugev, super, Konga tugev, kõik klapib. Aga kui nüüd see superego on tugevam ja ego nõrgem. Diabeet selline unenägu ei lubatud, kuigi ta teadlikult võib-olla usub, et see on lubatav alateadvuse lubadele sellist erootilisi unenägusid. Ja siis ta ei näe erootilist und, ta näeb tunded. Ta sõidab autoga selle oma noorpõlve kallimaga kuhugi. Liikumine on ka selline erootiline tunne. Sõidab läbi metsade ja, ja mägedest üles alla, üles, alla, üles alla ja mõnus. Aga kui see superego on veel tugevam, siis hakkab alguses sellele nauding, mis unenäos on katki minema. Pidurid ütlevad üles, rool tuleb küljest ära ja nii edasi. Tema ärkame hirmuga üles, see on see, mismoodi me oma tunge elame. Välja antakse unenägudes. Vastavalt sellele, kui tugev on meie superego, kui tugevam meie ego või kui tugeva meid. Need puudujäägid, mis superego son seal. Kuni kooli lõpuni need tasanäiteks sõjavägi või või abielu, kuskohast pannakse asjad paika tihtipeale. Aga egoga on niimoodi, et kuna meil egoga meie ise teadlikult ei tegele ja, ja keegi väljastpoolt ka tugevda seda superegot tugevdatakse küll, sest meid karistatakse, meid sunnitakse nende normide piiridesse. Aga ego peaks olema see, kes leiaksid mõistlikke kompromisse, kes julgustaks meid tema tugevdamisega, meie ühiskond ei tegele pool, mis võiks seda teha? Ei pööra sellele eriti palju tähelepanu. Võib-olla natukene üritab ka kool tugevdada, teadlikult sellega ei tegeleta. Teadlikult saab oma egot tugevdada ikkagi ainult psühhoteraapias leides oma egole mingit toetust ja julgustust, kasvatades seda tasapisi. See nii nagu väike laps, kui ta hakkab minema kasvamise käigus emast järjest kaugemale, mida tugevamaks läheb tema ego, seda kaugemale ta julgeb emast minna, jookseb teise toa otsa tagasi, on emana, on, paneb edasi. Ema näha ei ole ta tagasi, kõik on korras. Võib uuesti minna, eks ole, ta käib aeg-ajalt kontrollimas, kuidas emaga lood on. Aga mida rohkem ta julgeb ise teha, ise käia, seda tugevamaks tema ego saada, kasvata see kolmas faas. Tinglikult lõpeb ära siis 1939. aastaga, siis kui Floyd sureb, võib öelda ka enesetapu, sooritab. Tal oli lõualuuvähk ja ta oli ülejäänud mitmeid raskeid operatsioone, ta enam ei ei suutnud seda valu kannatada, ta laskis endale süstida morfeemi. Ja peale seda siis hakkas pihta neljas etapp, see on selline psühhoanalüüsi ja Frodism edasiareng juba ilma rollitada. Jah. Aga siis on juba teine Froid, anna Froid, veniku Hartman ja teised sellised väljapaistvad analüütikud, kes seda teooriat on edasi viinud, arendanud üks reidi ustavamad jüngreid, oli Carl Gustav Jung. Millises faasis tema Freudist lahti lõi, temale nüüd lahti järjest teises faasis. Tema hakkas vaatama inimese elu natuke laiemas mastaabis, tema hakkas vaatama seda, et on olemas ka mingisugused ühiskonnale iseloomulikud asjad, mis on meis kõigis olemas nakas nägema kollektiivset alateadvust. Ja väitis, et libida ei ole kõige tähtsam. Seksuaaltung ei ole nii tähtis ja sealt tekkisid need vastuolud fondiga ja, ja lae nende vahele. Lõppes siis sellega, et nad enam ei tahtnud omavahel üldse suhelda olgugi et nad vahepeal olid väga tugevates sellistes emotsionaalsetest kontaktides. Millisesse järk on psühhoanalüüs jõudnud oma arengus tänaseks päevaks? Kõige tähtsam? Psühhoanalüüsi selline valdkond on objekt, suhete teooria mis on võib-olla maailmas kõige enam levinud praeguseks hetkeks ja see vaatab siis just inimese arengut läbi nende objektide, mis meil lapsepõlvest On tähtsaks saanud, missugused nad peaksid, on olnud, missugust tähtsust Me oleme omistanud neile ja kuidas oma energiat oleme nendega sidunud. Tuleb siis edasi ka see, selline ego psühholoogiline lähenemine ja, ja sellised kiiremad ja ja teistsuguse maa natukene need psühhoanalüütilised Ütleme näiteks egopsühholoogia üritab siis rohkem tegeleda just selle ego tugevdamisega ei püüta nii palju vaadata seda alateadvuse sisu. Neid fantaasiaid Corp püütakse tegeleda selle egoga, mis toimub selles minas. Kuidas seda tugevdada? Objekt suhete teoorias olla vaataks näiteks seda, mismoodi on toimunud need ülekanded oma sisemistest objektidest välistaks objektideks, välised objektid on muutunud sisemistest objektideks missugune on see üle kanda alahunnikute järgi ja nii edasi. Kas tänapäeval kõikvõimalike ühiskondlikke protsesse vaadatakse sageli ka psühhoanalüütilisest vaatevinklist? Päris kindlasti saab neid ka lahjunud vahte mõtestada, sest niisamuti, nagu inimese elukäiku saab, lahtlematestab suunal, ütles, et nii saab ka kultuurinähtusi lahti mõtestada psühhoanalüütiliselt, mismoodi selles skulptuuris käituma, näiteks ütleme, et kaasaja mood mida sa näitab, et noortel on rohelised juuksed ja ja hästi loomakad, riided, julmalt teravdatud selline silmavaade ja nii edasi, see on hirm elu ees, mida, mis, mis meid sunnib olema natukene sellist õudukat, agressiivne väljakutsuv. Et see on see, mismoodi vaadatakse näiteks moodi psühhoanalüüsis. Aga ratas samuti võib vaadata, kas seal üldse, mismoodi kultuuris on toimunud, muutus inimese nägemises. Et kui me vaatame näiteks eelmist sajandit eelmisel sajandil enne Freudi väike laps olin nagu mõnes mõttes teda peeti nagu väikeseks täiskasvanuks, teda isegi riieti enam-vähem samamoodi, nii nagu täiskasvanud inimest. Aga sellel sajandil on, siis hakkad last nägema täiesti erinevalt. Teda on hakatud nägema kui täiesti omaette olendina, kellel on omaette riietus, kellel on omaette sisemine maailm on hakatud teadvustama võib-olla ka tänu psühhoanalüüsile selle maailma osa. Hilisemas käitumises. Ja ja. Võib-olla kõige viimased sellised vaatlused on, siis minnakse juba väga varase lapse talla peale, vaataks seda imiku käitumismoodi, imik suhtleb emaga, mismoodi ta mõjutab ema mingil moel käituma ja mismoodi ema mõjutab imikute, nende omavaheline selline interaktsioon, kuidasmoodi. See kujundab välja siis sellise hilisema käitumise. Ja tänu sellele, et on hakatud vaatama seda lapse arengut, teisiti on püütud anda ka siit edasi impulsse, ütleme meie pedagoogikas ja, ja teistesse sellistesse kirjandusharudesse, et raamatut on hakanud teistsugused olema, telesaadet teistsugused olema, on õpetatud lapsevanemad teistmoodi käituma, räägitud sellest, kui tähtis see parane, kontakt. Lapsel on see mõnes mõttes kõik psühhoanalüüsi mõjumis, mode psühhoanalüüs on kultuuri mõjutanud. Vaadates seda kultuuri, mõnes mõttes otsitud temast ka mingi sellist imeravimit omal ajal meie kasvavate probleemide vastu, et kui ikka väga varases nooruses üritada kõik probleemid ära lahendada. Ja siis nagu täiskasvanud peast ei tohikski probleem olla. Aga tegelikult ei ole see võimalik. Sest ükskõik kui hea lapsevanem ma ei ole kunagi, ma ei saa käituda nii hästi, et lapsed ei oleks probleem. Probleemid ei tule mitte suhetest välise maailmaga. Probleemid tulevad minu sisemistest konfliktidest. See, mismoodi mina oma sees maailma näe kuhu mina oma energia suunan, sealt tulevad konfliktid, sealt tulevad probleemid. Seda ei ole võimalik ette näha. Kuna see maailmapildi saate tegid psühholoog Endel Talvik ja Terje Soots