Suu sülge täis, hammustab näiteks vereni merisiga, merisiga sureb mürgitusse, 10 minuti pärast. Räägime natuke tõsisemalt inimese sülg. Kui noh. See siiski ei tähenda, et inimene on mürgine loom. Mürgised loomad on noh, vürgistaks loomadeks, me nimetame neid loomi, kel on mürginäärmed, jaga spetsiaalsed organid, spetsiaalne aparatuur, mürgi sihikindlaks manustamiseks, näiteks Aslalised, kiletiivalised, Heines, laadsed, mesilaselaadsed ja sipelgad, klased loomulikult. Praktiliselt kõik nad on mürgised, nendele vastavat näärmed sealjuures kõrgematel sipelgatele astel puudub astel, nendel loomadel on muundunud muneki. Ja see on ehtne infektsiooni ehk siis. Kunagise mõneti ja loomulikult näärmeid on väga paljudest eri vormidest väga paljudel erinevatel mürgistel loomadele, aga ma ei pea rääkima praegu kõikidest mürgistest loomadest. On olemas mürgiseid kalu ja neid on väga palju. Praktiliselt kõik päris ämblik on kõrgemad. Ämblikud on muidugi mürgised, selge see, eriti need, kes kasutavad võrke jagahvi pigem Likud, kes võrku ei kasuta, kes on suhteliselt väikesed, väga kiired ja nende saak tuleb paradiiside ja tappa väga kiiresti. Okei, kas on olemas tõepoolest definitsiooni kohaselt mürgiseid imetajaid? On küll, kuigi selline loom on üksainus, mitte üksainus sisend, muidugi, vaid ühte ainsa liiki kuuluv ja üksainus soo esindaja nimelt isane nokkloom. Temal on erilised mürginäärmed tagajalgadel käppade peal, ütleme niiviisi seal külje peal ja tal on ka sellised kannused seest tühjad, ehtsad süstlanõelad ja nende süstlanõelte kaudu manustatav võimsat mürki, see on tõepoolest võimas mürk, see tekitab metsikut valu ja see valu võib näiteks inimese tappa. Tekitab sellist südame nõrkust lausa südameataki. Et inimene lihtsalt läheb teise ilma valu pärast. Valu sokk tapab nii mõnegi mürgise loomad näiteks kiip, kala, Ruiz väga rahumeelsed, hästi suurte linna ja seljauimed, aga kalad ja nendel on. Muidu see on tore loomake, kellel ei ole üldse mingeid hambaid tema esivanematel mõnikümmend miljonit aastat tagasi hambad lamedat, üldse mitte teravad, aga küllalt tugevad olid kõik ühesugused, suhteliselt igav vaatepilt. Mitte midagi huvitavat sellistele asjaarmastajatele, sest kaasaegsel nokklooma suus hambaid ei ole üldse. Kuid tal on tugevad niisugused sarjad plaadikesed, mille abil ta vähkide koorikud purustab ja toitub ta peaaegu ainult vehkides. Silmad on kõvasti-kõvasti kinni pigistatud, otsib neid elektromagnetilise taju abil. Mehikesed kõva koorikuga, loomad nagu tegelikult kõik liikuvad asjad, kui nad liiguvad. Loomulikult nad tekitavad elektromagnet tilis impulsse ja neid registreerib nokkloom, tema nokk on ju ehtne nagu aareteotsijate. Teate, see metallidetektori. Vot see lame ots, mis on pulga otsas, millega siis katsetatakse, on midagi väärtuslikku, mõni kuldne kroon või Vikingi mõõk või midagi niisugust Pirita rannaliiva sees ja ei ole, aga metalli seal on küllalt palju, no näiteks õllekorgid ja ja nii edasi. Noklomioidži õllekorki kuldkroon otsib vähilaadseid ja teisi maitsvaid selgrootuid peamiselt ja otsib otsele oma Aia laia nii-öelda elektromagnetilise impulsi, püüdja, aga mis Anton näoks nokaga. Ta on niivõrd ürgne elukas, et tema pojad olgu keeto, nimetajad, tulevad munadest välja, sügavatest orgudest, aga ema nokklooma, piimanäärmeid on tuhandetest ja lihtsalt naha sees. Kõhu peal on väli, väike nokkloom oma nokalaadse koonuotsaga pressib emme kõhtu ja emme, hakkad nagu piima higistama, nälja. Ja loomake limpsib selle ära.