On olemas kaks soomushelist roomaja. Noh, kõige kangem selline kohane ja on kindlasti arusisalik. Teine aga soomuselinema kolmandat korda, seda rõhutan. Roomaja Stroomi ees on igasugused kilpkonnad, riiule soomuselised krokodillid nad ka ei ole, soomuselised, on olemas veel rühotzeehaalid ja nii edasi. Kuid soomuliste seal on neid ainult nende seas. On liike, kes suudavad talve üle elada. Karmid. Ja loomulikult nad on elus poegivad. Sellised on arusisalik. Kallis armas, ilus. Uudselt varieeruv, tohutult mitmekesine, värvingutega, mustrite ja isegi kehasuuruse poolest liig meie ja ilus. Fantastiline loom. Tema loomulikult. Kaudu või õrna koorega kasvatad kokku muna juhadega. Ja seal areneb niinimetatud imeline võrk. Peente väikeste veresoontel väga tihe võrgustik. Mis muudab vaat seda süsteemi. Munakoor, mis on kokku kasvanud munajuha seinaga. Sünnivad sõna otseses mõttes päris korralikult juba arenenud, täiesti pädevatena. Seal on ju hiirelaadseid, närilisi ja igasuguseid muid väikseid loomakesi üldse mitte vähe. Seal on ka putukaid, seal on ka arusisalik, seal on teised rästikud, loomulikult nastikud, kes muneb ja ainult muneb. Seal päris kindlasti ei ole. Karbid on need tingimused, eks ole, temperatuuri tingimused eeskätt nad on seal sellised munejad, roomajad loomulikult jäävad kaugele lõunasse maha. Noh, kui me vaatame Romelt liikumist põhja suunas, nad on ju kõik praktiliselt troopilise päritoluga lõppkokkuvõttes nii-öelda või algupäraselt toitu on restikutele päris palju. Võib-olla isegi 10 kuud on nad seal kanged seeder Neerunud seisundis ja sulavad ülesse ning hakkavad kiiresti-kiiresti tegutsema. Nad alles maikuu teisel poolel juunis ja augusti alguseks peavad kõik toimingud juba tehtud olla. Saabumist leida endale talvitumiskohta, seda leitakse tavaliselt orienteeritud eelkõige teiste rästikute. Lõhnab ja tõenäolisus. Et keegi rästikutest, eriti keegi vanimatest rästikutest küllalt kiiresti leiab tõhusat kohta, kus talvituda on väga suur. Nii et noortel on mõtet otsida, aga ainult sügise poole, mitte mingil juhul mitte kesksuvel ei maksa siis otsida endast suuremat rästikud, kui sa oled rästikupoiss või tüdruk. Ta sööb soe. Kuid sügise poole ainsaks mureks kujuneb välja just nimelt talvitumispaiga leid ja siis muidugi nad otsivad talvitumispaika, selge see. Tavaline rästik vibera veerus, mingisugune vulgaarse heitavad viberammeerus elab tohutu suure ala peale ja ainult Eestis on vähemalt kaheksa värvivariatsiooni sinkjashall helehall on olemas pruunid punakaspruunid kollakashallil ja Eestis, nad ei ole tavalised, kuid esineb ka neid. Süsimustad inimesed. Loomulikult see on umbusk muidugi arvavad, et mustad rästikud on kõige mürgisemad inimene. Päritolult päevase aktiivsusega loom muidugi kardab musti asju selgeks ja annab endale sellist institutsiooni nagu näiteks tuntud mustadele kassidele jumala eest, kui armsad loomad nagu korralikult kassasid kunagi. Aga muidugi põhjas paar joone all Japtol ja joone peal ja polaarjoone kohal on looduses eluvõimelised, ainult süsimustad, rästikud. Must värv aktiivsel ajal, soojal ajal, kui nad ei ole kanged kuskil peidus, eks ole. Must värv võimaldab nendele võtta absoluutselt igat micro kalorit soojusvoolust endasse ja see on eluliselt äärmiselt ohtlik. Oluline loomulikult muster rästiklastel on väga-väga erinev suur sugukond, kõrgemad mürkmaod on rästik, lased meie rästikud, see on ikkagi ühes nii-öelda siksakjoones võid tegelikult kahes reas, aga read nurga pidi puutuvad kokku on malelaua muster vasakul selle all paremal, selle all jälle kuivi peast saba poole, liigume pilguga näiteks siis on jälle vasakul-paremal-vasakul-paremal on tegelikult lihtsalt tumedad laigud, nad sulavad ühte, sedasi moodustub siksak muster, silmad on punased. Silmapuuvill vertikaalne nagu kassidel, Kell valgus paistab silma. Te kõik teate, kuidas näeb välja meie rästik, eks ole ju. Võtke arvesse. Ta ei ole eriti mürgine, muidugi ta on mürgine ja mürki ta süstib korraga suhteliselt palju. Kuid üldiselt tema mürgisus inimesele eriti ohtlik ei ole. Valus muidugi seot, kui ta seda muidugi.