Tervist siin toimetaja maris Johannes. Kolmandal veebruaril möödus 120 aastat Arturatsoni sünnist. Täna meenutame teda kui kirjanikku Marie Underi ja Eesti kultuurielukorraldajat, kuuleme Katsoni murdeluulet Juhan Viidingu memuaare Andres Otsa esituses. Need tekstid on Äradi arhiivist. Kirjandusteadlase Õnne kepiga arutame teemal Artur Watson kui igavene teine meie kokkusaamine toimub nõmmel Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses. Katsed olid nagu kahe otsaga mees, ühelt poolt oli ta väga leebe ja tema loominguline alustugi on niiskus, ideaalne idüll kõiki oma kodukoha meenutustega ja looduskeskkonnaga ja nii edasi tagasi, aga teisest küljest oli ta väga hea organiseerija, tuli niisugune vintske, kaval, energiline, isegi natuke agressiivne. Sellega lisandus võib-olla aastate möödudes ka teatav konservatiivsus, teatav niisugune põikpäisus, aga Hatsonil on palju tegelikult tehtud meie kultuurimaastiku loomise juures sead vabariigi aastatest 20.-test aastatest alates. Me istume Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses. Miks siin ei ole Hatsoni nime ja see on täiesti provokatiivne küsimus, mina olen kui siin seda meelt, et ma püüan Hatsoni juubelit nagu omamoodi tähistada ja mingisuguseid asju siin majas välja mõelda. Aga võib-olla lihtsalt ka sellepärast, et Hatsoni käekäigus eluloos on tundunud niisugune teise staap, tuse joon, aga ratsamuidugi ta oli natukene tõrjutud ja ta natuke tänapäeval on ka nagu varjusurmas. Aga jah, see maja on tõepoolest Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse muuseumiosakond. Kuigi Ats on selle maja ise, planeeris ise oma maamõõtja oskusi ega mõõtis ja organiseeris ja joonestus ja joonistas, nii et tema osa siin selle maja juures on tegelikult väga suur. Tema oli see, kes hakkas kodu rajama. Oma majja nõmmele kolisid Underiaatson alles 1933. aastal ja jõudsid seal elada 11 aastat. Pagulusse minekuni. Aga milline nägi välja 20. sajandi alguse Tallinn, kui 21 aastane Watson oli Tartuks, Sänna ja Pihkva rajad selja taha jätnud ja pealinna jõudnud? Katkendeid Artur Ratsoni Rootsis ilmunud memuaarideraamatust ise idas, silmad Läänes loeb Andres Ots. Jõulude paiku 1912 tasusin uuele kohale kujutav vanad harjumused. Lasksin siingi käiku nimelt rahutuse tekitamise rahva jalge all. Venemaal lõhkusin külade ja mõisate maid. Siin asusin linna aluspinna, mõningal Enn närimisele näksimisele ja nihutamisele planeerimiskomisjonis sekretärina Otto Tiefi jälgedes. Tema oli muuseas ette valmistanud ja krundi omanikega läbi kaubelnud ahju tänava läbimurdmise, nii et inimesed Väike-Pärnu maanteelt otsejoones ahju tänavale pääsesid. Kirsipuu erakooli ja pärastise Peeter süda tänava juurde. Nii et kes kunagi meistril sinna jalutama pääseb. Loomeletagu selle tänava rajamine on tugevasti seotud Otto Tiefi nimega. Ja muu tegevuse hulgas oli ta avastanud ebaseaduslikku kaldariba omastamise Snelli tiigi ääres seal madalama balti jaama kauba aitade poole hoiduva perve osas. Krundi omanik oli siin oma õue ja piiri plankudega kuni tiigi veeni välja pressinud Anastatud maad hulk aastaid kasutanud ja linna jalutajaskonnale vaidlematu riivi del lükanud, kuni neil nõu tekkis, ringi ümber tiigi täistiir ära teha. Otto oli uurinud vanu kaart, linnaõigused lagedale toonud ja oma komisjoni ning linnavalitsuse kaudu Snelli tiigiõigused taastanud Myon põhjusseingi jalutades mälestada Otto Tiefi. Lühikest aega ta siis Tallinnas tegutses, kuid iga kodanik ei jäta selliseid nähtavaid jälgi maha. Oma jooksvast tööst tegeles meie komisjon linnatänavate, väljakute ning kruntide sekeldamisega. Nii kui keegi m mobiiliomanik uue hoone ehitamise kallale asus ja plaaniga linnavalitsuse poole pöördus, nii. Meie komisjon selle kallale kohe kargas, kas linna oleviku liikumise veel enam tuleviku elutempo huvides. Kõnealune projekt asetab hästi ehiti teatava hoone või mitte, kas ei tule siin mitte tänavat laiendada ja krundi küljest riba ära võõrandada või koguni krundist uus tänav läbi murda või hoopis koguni sellele krundile ehitamine üldse lõpetada. Ja siis komisjon pistis oma liikmete targad pead kokku ja aina kavandas sepitses ning planeeris ja mina panin kõik protokolli puhtas kroonult nõutavas vene keeles. Komisjoni liikmed aga kõnelesid koosolekuid eesti või saksa keelt, nii nagu keegi millise rahvuse poolt volikogusse oli saadetud. Komisjon esines aatelise asutusena. Püti ikka kõiges valvel olla linna kavalate krundi omanike poolt, mitte ei planeeritaks, vaid linna enese poolt ilusasti planeeritaks, nii et võitlus käis sümboolselt võttes kahe Bookstovi Emmitja enni vahel. Asjalikult ja irooniliselt, pajatab Watson. Tahaks uskuda, et ta jääks hätta ka tänases linnavalitsuses planeerimise ja planeerimise vahet selgitades. Aga lüürilisem ja luulelisem pool vajab avamist. Linnaametniku 100 kahekümnendat sünniaastapäeva tähistavad võib-olla tänulikud pärijad kinnisvara omanikud. Kirjaniku 120. sünniaastapäev on kultuurisaate asi. Hatsoni roll meie kultuuriloos vajab meenutamist ja ümbermõtestamist. Kirjandusteadlane Õnne kepp. Watsoni eluloost võib öelda just seda, et ta oli tegelikult nagu oma ema, poeg, teenija poeg, ilma isata. Ilma perekonnata sündis ta Tartus ja ema viis väsky ära hoopis Võrumaa kuule oma õe juurde, aga seda kodutunnet ja seda perekonnatunnet on Hatson oma elus väga palju hinnanud ja seda kujutanud, seda kirjutanud ja võiks rääkida Hatsoni ja naise suhetest. Et ühelt poolt see emaga läbisaamine on väga ilusti kirjutanud oma emast, kuidas nad käisid pühapäeviti turu peal jalutamas ja sõitsid Tähtverre ja raadile ja linnast välja. Tema mälestused, mis on ju väga põhjalikult ja pikalt ära kirjutatud, räägivad väga tihti väga helge ja niisuguse sooja tundega emast ja perekonnast. Ja sellest. Ta veetis oma lapsepõlvemudila saasta tema õe juures Võrumaal Sännas, sealt ta kiindus oma tädisse oma vanaisasse. Ühelt poolt võib öelda, et jah, et ta oli nagu eraldi oliisatesse, too aeg oli see veel eriti paheline asi, mis naine see niisugune on, kes teenijatüdruku staatuses lapsi korjab, eks ole. Aga teisest küljest on, Watson, ta on kirjutanud väga ilusa luuletuse emast ja ka vanaisast hiljem hoolib ja hoolitseb ta oma suure eeskuju ja suure armastuse Marie Underi eest. Teda ju nimetati baasiks tähendab kas daami kummardajaks või naise kummardaja aga teiselt poolt on baasi tähendus ka ka jooksupoiss niisugune teenri ülesannetes jooksupoiss Datsun on nagu jälle see teine allasurutud ja korralikult niimoodi mehelik jooni vähe ilmuta meesterahvas, et ta tõepoolest kummardas ja, ja hoolis ja hoolitses oma oma kaaslase eest oma elukaaslase eest täiesti lõputult, noh, nüüd võib öelda, kas ta nüüd teine või on ta lihtsalt üks niisugune kena mees, kes luba suurel tähel suure luuletajal ennast hästi tunda, et ta saaks loomingulise tööga tegeleda, luua selle keskkonna loomingulise atmosfääri. Muidugi peab ütlema ka seda, et ta suhtus väga hästi Underi hakkeri kahte tütresse. Et see oli ka temal niisugune nagu oma lasteks võtmine. Hatson oli kuus aastat Underist noore. Ma ei oska nüüd öelda, ma ei taha fantaseerida, et võib-olla lõi mingisugune ema igatsus välja või emaga koos ka perekonna ja kaaslaste ja õde-vendade otsimine ja igatsus. Poiscene. Pärlijõgi lummematet magava nüüd Eheruse suikva suure halapuu istub poisikene seal kambren vahip läbi hämaruse üle välja otsata. Klassitarest ka onu hääle ära lännu palvelise majan, pühe rahu, ENG. Ahju kõrvalt kostva viisi omadze, nii imelise täditütre kandlemäng. Tädi istub risti, häälitseb vannu mutit. Ammu ära mõtelduid. Ese Taiwan, milles võtit? Mehe pojatütre võtit. Kunas Maltat, vannu luid. Nagu jõe voolamine, tasane ning vaibumata õhkamine. Kandlemäng. Mõtleb kullep. Õhkab üten, mõteten nii taidumata. Kuni väsib. Aga millest ma tahan rääkida, võib-olla see marginaalne olek seondub ka tema loominguga. Vaadake Watson Tõnu üheksa luuleraamatut sinna juurde veel tükk maad, memuaare ja teatriuurimusi ja teatrikriitikat ja lasteraamatud ja näidendid. Tema produktsioon on üpris suur, aga meie teame temast väga vähe, teadis tegelikult nii Eesti vabariigiaegne üldsus, välja arvatud oma ringkond, kellega Hatson läbi käis ja teab ka väga vähe praegule intelligentsi ja praegune üldsus ainukene raamat, mis on nüüd pärast Eesti taasiseseisvumist ilmunud, on 90. aastal ilmunud väike luuleraamat. Igal juhul vääriks Satson valitud luuletusi, mitte just kogutud, seal on võib-olla ebaühtlane see tase. Aga ma tahtsin öelda seda, et Hatsoni tuled kirjandus sellesse valdkonda, milla, ta armastas, millega ta ei näe imet, kohe hakkama, 100 istus maha ja hakkas kirjutama. Et see on ka, ühelt poolt on ta seotud kindlasti sellega, Ta on murdeluuletaja, välja arvatud nüüd mõned üksikud näited ennem teda oli Ats on ikkagi see esimene, kes tõi selle võru murde eesti luulesse eesti kirjandusse täiesti suuremas mahus tagasi. Hendrik Adamson tuli kaks aasta hiljem temale see au ei kuulu oma Mulgimaaga. Aga Adson küll jah, tema tõi eesti luulesse selle teise keeleli, et jälle see teine siinse marginaalne osa ja selle teise keelega teistmoodi tõdes, oskas ta väga hästi ka inimestele mõjuda ja inimestele niisuguseid tundeid ja mälestusi ja looduselamusi pakkuda. Adsoni tähelend algas sellest, et kui oli Siuru esimene esinemine Estonias 1900 seitsmeteistkümnenda aasta sügisel siis Hatson mõtles, et kõik kirjutavad, kõik siiruliikmed kirjutavad tema kirjuta mitte midagi, kuidas tema on ühe kirjandusliku seltskonna liige ja veel organiseerija ja tema ei ole midagi kirjutanud. Ja siis selle. Ta kirjutas siis samuti seal Estoniasse Siuru õhtule proloogi niisuguse sissejuhatuse võrukeelse sissejuhatuse, millega ta siis ennast nagu teadvustas pani proovile esmakordselt ja ime tema imeda, see võeti väga suuravatsioonidega vastu ja sellest sai ta natukene nagu kindlust ja head tunnet kaasa. Siis ta läks, kui võistlus maha virutas, veel paar luuletuste saatis Tuglasele Tartusse. Kuidas siis Tuglas seda hindab ja, ja ta oli veel niisugune vend, kes ei julgenud nagu oma nime peal või oma nimega ütelda, ütles, et temal head tuttavad, kes tahavad saada mingit tagasisidet ja Tuglas oli muidugi väga meelitatud ja väga vaimustatud nendest luuletustest näitas ka veel mingitele oma tuttavatele anti vähemalt nende luuletuste väga hea hinnang, Watson siis tunnistas kõik oma patud ja kavalused üles ja hakkas kirjutama ja kirjutas kohe. Nii. See on omaette teemad, võiks rääkida Siuru kirjutamisintensiivsusest, kuidas tuli korraga nii palju luuletajaid ja kirjanikke nii lühikese ajaga, niisuguses kontekstis ajaloolises näiteks siis kui me olime, et see on eraldi teema, aga sellega juhtus sama lugu, mis teistega tal sulg voolas, tal sõna voolas. Siinkohal tükike lobedat sulejooksu Artur Ratsonilt Andres Otsa vahendusel. Jutt on Tallinna eluolust 20. sajandi alguses. Peamiste jalutusaladena teenisid linna viruulid selle ilmatu pikk jätk, Narva maantee ja selle määratu lõpp. Kadriorg virus jalutate iga päev Narva maanteel, pühapäeviti ja Kadriorus hooaegadel. Niisiis sagedaim promineerimine leidis aset viirus. Siin nähti iga päev reporter Konstantin Lepa. Koosta sõbra kunstnik uuritsaga. Esimesele võimaldas teataja palju vabadust, teisel ei olnud üldse mingit tegevust. Paul Pinna käis siin noppimas lahkeid, naeratusi ja vastamas veel magusamatega. Ta alaline paarisnik Teo Altermann viibis mõnda aega Saksamaal mängides Esseni linnateatris. Muidu oleks ta siin oma fantaasiavestidega daame võlunud. Mait Metsanurk omas maani sangari palitus, rühkis sibada oma väikese mehe sammu pik ribaliku Hugo Raudsepa kõrval. Ajakirjanik Paulo läks siit ainult korra läbi oma igapäevaselt kaheksa verstalisel jalamatkal toimetuse ja oma pisimaja vahel kosel. Nõnda sai ta võitu oma kopsuvaenlasest Aseldamatult väsimatult liikus siin mõõdukal sammul salemmustas tuses muusikamees Otto Hermann. Mitte harva nähtus ka kõrge kasvulist sirget närviarsti Johan Luiga. Erapraktiseerivale psühhiaatril jää pikka aega üle Vaikese narrusega ei minda veel arsti tülitama. Suure puhul aga ei saa seda enam, sest siis viiakse juba kohes Seewaldi. Kõik, kel seltskondliku kaalu oli või kes seda endal leidsid olevat, liikusid piki Virujaan mööda Narva maanteed üles ning alla seltskonna erksam osa oli küll juba asunud vana Estoniasse. Vähenõudlikum elementega rahuldus veel sellise lobuskiga nagu too peaaegu maa madal puumaja Gonsiori tänava algul kaleviaia servas, kus pesitses lootus ja hiljem pandoriin. Siin leid mutt, tee vana raamatukaupmees pihlakas ja teised tüsedaid, isegi veel uus Estonia algpäevil. Kohvikuid luges tolleaegne Taani linn kõigest kaks. Ja neistki üks tikutoosi suurune, kuhu üle kaheksa inimese sisse ei mahtunud. Seal ju ei käidud Kiistumus, vaid toodi koogid koju, kus veel lokkasid need õiged kohvilauad ühes vastava magusa keelepeksuga. Teine kohvik oli mõnevõrra ruumikas, et selles juba üritati proovida kohvikukultuuri. Esimene kandis nime Fahve, sest see oli ta omanik, teine Grigorjev, samuti omanik. Mõlemad asusid Viru tänaval umbes keskel, kui mitte allpool. Aga küsitakse ehk väischner. Vastan teda veel ei olnud, ta alles valmistas end ette Pagarina ja kondiitrina suur roosikrantsi tänava lõpposas, kuid millisepaga rina. Kui esimene maailmasõda pikale veninud möllamisega igasugu puudusi meile kaela oli toonud siis oli Faischner ainus, kes veel magusat saia müüs, rosinatega vürtsidega ja ilma reklaamita. See näis peaaegu nagu salamüümine. Ärikene asus kõige madalamas roosikrantsi tänava majas nii madalas, et oli vajunud uksega trotuaarist allapoolegi. Räägi kõrgeim peanupp lõi jänese vastu katuseräästaserva ära, kui kunde ise mitte küllalt alandlikult sisse ei astunud. Talles pisikese Suberikus vaeshnermees oma väärisprodukte ja isegi veel 1900 seitsmeteistkümnenda aasta revolutsiooni aegu tõin ma sealt oma Siuru staapi magusat kohvikõrvast. Watson oli oma elu jooksul oli ta väga kiindunud naisesse, niisugune malbe ja abivalmis džentlemendlik suhtumine. No kas me rännakuga teha näiteks tema filmiinspektori aega, kui ta siis niisuguseid amoraalseid pilte välja lõikas filmidest kui ta oli siseministeeriumis 30.-te teisel poolel filmiinspektor, temaga on väga palju pahandust olnud selles mõttes, et ta mitte ainult poliitiliselt ei toimetanud või ei vääritsenurdeid linte, vaid ka just moraali pärast, alates siin Marlendiitrichi filmidest ja ja Saara lei Anderi filmidest, nii et ta oli küllaltki niiskunne noraali hoidlik oma kindlate põhimõtetega, nii et me võime mingil mon originaalsust näidata või tunnetada. Aga tegelikult oli ka küllaltki käremeelne oma organiseerimistöös. See, mida te kirjeldasite, see meenutab tsensori tegevust, ta oligi tsensor. Jah, no tema kohustus oligi 35. aasta algusest alates siseministeeriumi filmiinspektorina apsenseerida uusi filme ja tal ei olnud mingeid suuri eeskirju, et noh, et kuidas võtta või mismoodi ta lihtsalt oma tunnetuse järgi oma moraalimõõdupuu järgi püüdis. Temal oli esimene õigus filmi läbivaatamiseks. Ja tema siis seal niimoodi päevade kaupa lähedas mustas saalis vaatasite, silme tegi märkusi ja Ühelt poolt siis poliitiline tsensuur ja teiselt poolt oli korralikult k-ga moraalivalvur Marie Underi tekstide vahendajana, kuidas ta seal käitus, kas seal ka midagi sellist on täheldatud? On küll, et Ats on küllaltki alguses nooruses ja suhetes naistega, ta on tõesti väga leebe ja väga taktitundeline, väga mõistev tolerants. Aga mida vanemaks läheb, seda rohkem hakkab ta nagu neid moraalinõudeid järgima. Ja kui ta saab Velsele tsensorikoha või selle silmi inspektori koha, siis ta saab täies vaadis lahti mängida, kui ma niisugused moraalitõekspidamised ja moraalitsemised ja isegi näpuga näitamised. Ja mis ta veel edasi tekki, kui nad läksid 44 Underiga ja Hedaga koos Rootsi pagulasstaatuses, nagu nad seal olid siis elu seadnuna haka sats on küllaltki ümber tegema Underi Siuru-aegseid luuletusi tõmbama maha ja kritseldama läbi neid niisuguseid erootilisi ja natukene niimoodi no õhutavad tundeid õhutavad ja tõusvas joones niimoodi inimest tõstvaid värsse ja Adsonile viibima, ette heita, ka minu arvates on see naljakas, lihtsalt kassoni? Jah, põhilised niisugused konservatiivsed vanadusega seonduvad iseloomujooned tulevad eriti ilmseks Marie Underi elu Laamatus omaenda memuaarides, jaga Underi luuletuste kordustrükkides ja kuuldavasti ta oli vist ka see, kes tsenseeris, kes Marie Underi suhtleb ja kes mitte. Ja seal on väga palju huvitavaid asju, seal on see kah otsaga. Marie Under on tegelikult oma kirjades ka kurtnud, et Watson hoolitseb üle. Ta tahab nagu rohkem suhelda ja vestelda ja käia väljas. Aga Artur Ratsonali täpselt see mees, kes pani piiri vahele, kellega sa suhted, mismoodi sa suhted, kes võib tulla külla, kui kaua olla, millest rääkida, et läks nagu äärmusesse selle hoolitsemise teel, aga ta hoidis niivõrd seda oma jumal suurt armastust, ta armastas tegelikult Underid hinge ja vaimuga, kuni lõpuni. Rännassi jälle sinu poole üle mäki üle liivakanni ihkamise Siiva sinu poole sinu poole. Taas näete valget imme omal kombel kõndmann, kõndmann, lõole lainel ohvrit, kandman, Etsas näete valget, Timme. Et saas, istu maarjaette Maarja jalgu ühenhoitma. Maarja sõnust süvend toituma. Et Sass, istu Maarja ette. Rännassiiell sinu pool üssata sai enge, mõtin, suudki anda. Paljalt mõtin rännassi ma sinu poole. Noh, muidugi võib vaielda tema luuletust kvaliteedi üle siin nõukogude ajal teda nagu natukene sakutati just selles mõttes, et et vot nagu ma ennem ütlesin, et ta on niisugune ideaalide, otsijaid, üllis see küll on eelkõige minevik. Juba siis seitsmeteistkümnendal aastal hakkas kirjutama oma lapsepõlvest, et mingil moel memuaaride eelkäija on see luuletsükkel luuleraamatute seeria, mis ta 20.-te aastate vahetusel välja anti, 17 19 enge balango laterna roosikrants. Et need tõid lihtsalt esile tema niisuguse intensiivse kirjutama mõtlemise toel. Niisuguseid Willilise elu ei tülitsemine. Ideaalide otsimine minevikus nooruses vanemad suguvõsas, aga sinna juurde hakkab küllaltki kiiresti kõnelema Otsonis veel surmatunnetus. Niisugune kaduvuse laulik nagu võiks, nagu ütelda on nats on alati olnud. Ei ole mingit imet, et ta hakkas kirjutama memuaare juba neljakümnendatel aastatel, esimesed ilmusid küll Rootsis ikka seesama vana, väga tugevasti kinni hoitud keskkond ajalooline taust, enda elu selle sees seal Võrumaalt, sealt Sännas, sealt Tartust, hiljem tuleb natukene juurde ka Tallinnat ja Hiiumaad ja Viru randa. Aga ikka see, kus mina olen olnud, kust mina olen tulnud, milleks ma kuskile lähen. Aga see kõik, kuhu ma lähen, on seotud sellega, kus ma olen kunagi olnud see kaduvuse tunne. Tal on natukene olnud ka siin kahekümnendatel aastatel, kui natukene usulist momenti, religioosset momenti seal sõlmub, nagu ühelt poolt niisugune kompaktne tervik, kadunud aegade ja kadunud koht, kadunud maailmad otsingul läbi oma noorusele minekuga alati tagasi oma lätetele, oma noorusaega, oma keskkonda ja kujutate seda siis ideaalsena, see juureotsimine, see juurte kinnitamine sinna Võrumaa kanti sinna Võrumaa Sänna koolimajja. Haavakenemise värised. Taevakene, mis sa värised, Kõokene, mis sa kõneled, värised verevat juttu, kõneled küllast kõnet, verev jutt on melu valust, Kõllane kõne kuulmisest, kelle valust, Velle valust, sõsar ning sõbra vallust Egel hõimul ja surma häda kõrrekesel kaomine saava Harrest Halle hao taeva poole tarvendama. Lagastel latvu sisse enge tuule pildiele pese tuule sisse, tuule ümbre tuule üles, tuule alla. Salv Mahaprit, haava vusse kõveras, käänd, Mcooboigi, kohesno minna metsameestel jänestel julgust võtta kost. Käävil varjab laululatsi, kost saab katust sirgule. Avakenegi veret, Kõokenegi Kõllatat, värisemi valun, üten, küllatami kuulmist, koon, päevlik palle, pao niist, palvust, pilvist, pik, Sapeierong. Vihma valab vaevutuses. Radki silgub Silvet. Watson praegu võiks ju ka nooreestlastega kokku minna, sellepärast et nooreestlased Tuglas sündinud 886 eks ole, ja Karla Artur Watson 89, nii et see kolmeaastane vahe ei ole mingi määr. Räägime kõigepealt sellest, et tänapäevalgi on tegelikult ju siin tartlaste seas vaidlus, kuidas võru murret kirja panna, kirjakeeleküsimus neil muidugi on see kirjakeeleküsimus olnud väga aktuaalne 19. sajandi teisel poolel ärkamisel see vana ja uue kirjaviisi ja kirjapildi käsitlemine ja kirjutamine ja uutmoodi kirjutamine. Katsun, kirjutas täpselt nii, nagu meeldis ja nii nagu tema tahab, tahtis nii nagu tema luule seda nõudis, ta ei teinud sellest üldse mingit probleemi. Kui ma nüüd ütleksin välja praegu raadio kaudu, et olge kena, tulgu keegi, tehku Hatsoni valitud luuletused valmis, see peab olema inimene, kes võru keelt perfektselt valdab. Kes on võru asjaga tegelenud ja selle sees. Aga vot selle jätan ma küll sellele uuele tulijale pähkliks, et las ta valib siis ise, millises võru keeles ta Watsoni tekst välja andma mõtleb hakata. Ja alguses ei tekitanud tema murdelisus mingeid probleeme. Küll aga hiljem seal tärapita aega 20.-te alguses oli jah, tõepoolest mingisuguseid rääkimisi Aavikuga. Et Aavik mõtles sõnu välja hiljem veski oli see mees, kes püüdis Soome murretest eesti murretest võtta, et siis nagu see murdepaasi või oma keelebaasi nagu laiendada. Aga Aavik oli niuke fantast, et temal võttis siit, võttis sealt, mõtles välja, et selles mõttes nagu suuri lahknevusi, nendega pahandusi, neil ei olnud see võitlus, mida tegi Aavik. Et see võitlus oli nagu ühes liinis, Watson, jaga Adamson tegelesid teises liinis, et nemad jäid omamoodi, nemad said populaarseks omamoodi üks Võrumaaga, teine Mulgimaaga. Sellest alates siis Hatson jääb nagu näiteks iseendale truuks kuni lõpuni. Et selles mõttes teine kirjakeel või see teine mees purde vees olles eesti kirjanduses, eesti luules, see on temale tähtis olnud ja selles on ta ka ainulaadne. Ma olen täielikult veendunud selles, et Hatson kasutas seda intuitiivselt seda oma keelt, oma lapsepõlve, mälestuste keelt, see oli niivõrd enesestmõistetav oma loomulik elu osa. Et see, kuidas ta sealt välja tuli, see, kuidas ta veel Pihkvas vene keele omandas ja kõik see seal veel erilugu. Aga see on tema olemuslik alus ja sellepärast seda intuitiivselt võti sellega tekitada. Nii Eestis oli väga õige samm, kuna tal veel väga hästi sulg jooksis, ta kirjutas siin ridamisi kohe kolme aastaga kolm kogu. Ja muidugi tänapäeval ei ole murde oskajaid ju nii palju ka tollel ajal ju oli see rahvas kõik maalt pärit, isegi need, kes meil linna tulime, hakkasime linnas tegema kirjandust ja kultuuririkka oma kodukoha murret tundma ja ikka väga hästi. Nüüd see lõunaeesti keel oli täiesti arusaadav ka Estonia publikule ja see vastuvõtt oli väga kena, kuidas rahvas tervitas proloogi, mis oli kirjutatud võru murdes minu arvates murdeluule kirjutamine rikastas tema sõnavara ja tema mõtlemisviisi hoopis paremini kui mõnda kirjakeele oskajad, luuletajat, ta lihtsalt pidi tulema Siuru ajal Siuru lastega koos kirjandusse. Ta tegi endast kirjaniku tekendas luuletaja ja tegi seda väga hästi, tegi oma intuitiivse oma loomuldasa tundmise pealt. Faychneri naabruses üle tänava, Vana-Pärnu maantee terava nurga algus nüüd uhkeldab viiekordne kivihoone, kükitas samasugune osmik nagu meie teene nisu kraami pagariasula. Tolle otsmiku sees istus uur maaker vaaderpass väga koos kõlakalt käsitööajajärgu ümbrusega. Kahe roosikrantsi tänava peale. Kui ei leidunud, siis veel rohkem nelja-viiekordseid maju kui vahest kaks-kolm tükki. Kõik muud suured majad tõi sinna vabariigi aeg, täpsemalt Konstantin Pätsi valitsemise periood. Mainitud rajoonis kerkis pärast 1934. aasta pööret, mille ettevõtjad kindlusetunde said esinduslik maju ja mujalgi nagu nõiakepipuudutusest kohitoona. Raamatukaupmees kirjastaja August Busch riskis ja püstitas Suur Tatari tänavas number 23 p. Viie või kuuekordse suur maja. Kui see valmis sai, ehmus omanik selle võlakoormust parandamata kurvameelseks, kas Pušistija ta majast kõneldi palju. Viimase mansardkorrale kolis kunstnik Ants laipamal sest Vuš oli talle sinna ateljeeruumid sisse ehitanud esimesed Tallinnas ja Eestis üldse. Kuid lifti selles majas ei olnud ja kunstnik siis juba Ants Laikmaa pidi veel kõrgema seaski oma haige jalaga vaid treppe üles käima. Lifte leidus minu Tallinnas asumise algul vaid kaks pagari tänava tulevuses sõjaministeeriumi hoones ja eesti krediitpangas vastu saksa teatrit. Selles armastasid teadjad uulitsapoisid väega sõitmas käia, kuni vastumeetmed tarvitusele võeti ja lift välistarvitajate jaoks lukku pandi. Nimetatud ja võimas krediitpangahoone, doktor Akeli kliiniku majad suur roosikrantsi tänavas. Varstime Estonia hiigelehitus, wushi õnnetuse hoone Klementi ja Mauritsa kõrgemad kivimajad, politsei agaroodil Jaan Poska suur maja laulupeo tänava nurgal. Ning ongi toonase eestluse tõusu monumendid loetletud. Need rääkisid küllalt kõnelevat keelt. Mulle meeldib väga Atsjoni lauset nagu kassile palderjan on eestlasele euroopa. Vaat ennem olime nagu jutt sellest nooreestlast ajastunud, sellest täiesti pakasse, Euroopasse pürgimine aga Hatsoni Euroopa side. No kõigepealt võib öelda seda, et nad reisisid Underiga palju kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel. Et selles mõttes ta sai selle Uhti sealt lõunapoolsetest maadest Euroopas täiesti kaasa. Selle vouhti sisse mahtus tal eelkõige huvi teatri vastu, ta ei sega palju mitte ainult Eestist teatris, vaid välisreisidel kesid väga tihti vaatamas kõike, mis ta pakkus, kas Saksa või Itaalia või Prantsusmaa teater. Ja sellest, ta on kirjutanud ka siis vaateid eesti lehtedele, ta oli üldse ajakirjanikuna pikki aastaid. Teatriarmastus ja vaimustus tuli just talle kõige Euroopast. Ta oli väga hea näidendite tõlkija nii vanem naisele kui ka Eesti draamastuudiole meie tolleaegsele tõusule teatrile lihtsalt tegi alustekste. See oli repertuaari küsimus, teise kui on tegelikult see on ka joadsoni haridusest, taone, tehnilise haridusega mees ja tulnud humanitaarYasse. Jah, ta oli niisugune mees, kes oma väheste võimaluste ja ka väikest ambitsioonidega läks õppima Pihkvasse. Pärast Võru linna kooli lõpetamist läks Pihkvasse maamõõdukooli pima maa mõõtjaks. Aga selle elukutsega tegi ta veel mitu korda endale suurt heategu. Et see oli samuti nagu, nagu õnnelik valik. Ja õige valik selle tehnilise hariduse omandas, jah, seal Pihkvas ja sinna jäid aga veel mõneks aastaks tööle sinna Pihkva kubermangu omandas vene keele perfektselt, neete pärast sai korralikult tõlkida neid endeid vene keelest saksa keeles jah, ja siis maamõõtja, staar Tartus või elukutse päästis teda ka näiteks esimeses maailmasõjas rindele minekust. Ta lihtsalt ekse pani ennast kirja oma oskuste järgi Peeter suure merekindluse mõõtmistöödele Tallinnas ja selle võrra teda sinna tapatalgutele ei saadetud, et eesti mehed püüdsid üldse oma oma nutikust ja oma haritust nii modera kasutada sõdade ajal, et pääseda sellest suurest veresaunast, mis siis oli? Muidu aga elati veel tugevasti läinud sajandi viisides ja kommetes. Ning ajakohane saatemuusika kostis kaabel tänavail, venelastest jäätisemüüjad käisid ringi jäätisevannid pea otsas ja hüüdsid aga peale valjusti ning kõlavalt oma marošina. Mõni moonutus selleni, Maurroushinna ei lastest tükk aega i häälikul järele kõlada ja nii nukralt toonile paljast halemeelsusest mindi temalt ostma. Nii paljukese ühes venekeelsete ärisiltide ja tsaarimundris uulitsa kardavoid ega meie tänavapilt vene haisu peale võttiski. 200 aastase okupatsiooni kestes väga ajakohaselt ning tõesti, meeleolukalt kõlatasid meie tänavaid ning õuesid harfenistid ja leierkastimehed. Esimesed kandsid seljas päris suurt ja hinnalist harfi, tulid ja tegid intiimset ning romantilist saadet kas omaenda nukralaulule või kõrvalseisvale naisest või tütrest paarisnikule. Teised ilmusid kuuldavale päris ehtsate kevadekuulutajate kusagilt Itaaliast vist, sest tõmmud nad olid. Nad vedasid ühes väikest õnnepärg rikut ja laulsid ise oma väntamise saatel või lasksid laulda kaasmikul, kelleks sageli osutus tüdruk. Väikese mündi eest tõmbas Pärdikukene erilisest puukastist Tseedellikese nagu nüüdsel ajal kartoteegist ja ulatas selle Kundele kesessedelilt oma ennustatava õnne. Maha võis lugeda ja siis pist leiergast jälle üürgama. Mida kaugemalt, seda kuulsid, seda magusam ja unistustesse hõljutavam sett tundus. Seisugused tänava muuseid kandid pühkis esimene maailmasõda sootuks meie linnadest. Nagu pühkis meie iseseisvus Tallinnast ta juudipoodide rajoonid Vene turult ja kõik ribu krabulise parasiit ehituslikku linna põlismajade küljest. Rikas oli vanaturu kaela pahemm külg raekoja poolt tulles naist külge kleepunud ja trotuaarianastanud puduputkadest. Niisama visalt kükitasin nad vana vaekoja müüri küljes pooleteise fassaadi pikkuselt paar pisikest olid isegi nii ninakatet liibusid raekoja enese külge kullassepa tänava poolses otsas. Et saavutada põlisemat jäämist, olid nad isegi tugevasti kivist ehitatud, lootuses, et kes kokkuhoidlik raehärra niisugust hinnalist asja lammutama hakkab. Jaanat tõsisidki. Ära pühkis nad mitte kasvav liikumine, sest esimese maailmasõja aegu luges Tallinn 145000 elanikku ühes Peeter suure merekindluse ehitamise ja kopli sõjavabrikute töölistega, seega suurem elanike arv kui hiljem vabariigi ajul. Vaid Maharrateeris naad arhitekt, Haabermanni kummitte linnaehitusplaanil. Arturetson, kas igavene teine arutab kirjandusteadlane Õnne kepp? Ühest kohast on see teine, see tema suhe naisega teisest kohast on teine luules, et ta murdeluuletaja, aga kolmas koht, mida ma võiksin veel lühidalt ära märkida, on see, kus see teine nagu laguneb ja kus ta näitab oma tõelist mina, et ta on esimene on tegelikult organiseerimistöö. Esiteks ta oli seotud Siuruga, see Siuru kohvikeetja roll, organiseerija rahade arvestaja, raamatupidaja, kirjastus, tööd, tegija, isegi one kujundaja, kõik see, mis ta tegi seitsmeteistkümne 19 oma pika tänava 34 staabis. Aga palju tähtsam on see, et tema oli tegelikult Eesti Kirjanike Liidu esimese juhatuse üks liikmetest üks viiest liikmest, kellele tehti otsene ülesanne Hanno kokku põhikiri, põhikirja kokkupanek oli nagu suuremas osas sirulaste enda teema või enda tegevus suurema osade katsun sellest ise ära mustandi variandi. Ja teine asi, mis oli, oli ta seotud loominguga loomingule, raha küsimisega, samuti loomingu põhiprintsiipide väljatöötajana. Et ühelt poolt see kirjanike liidus tegelemine kirjanike heaolu asjadega liidu asjadega, ajakiri asjade 22 23000 922923 sügise kevade, eks ole, ja teiseks ma tahan öelda, et tema tegevus Kultuurkapitali loomisel siis, kui ta haridusministeeriumis samal ajal töötas, kuid töötati välja Kultuurkapitali idee põhjal kõik need eeskirjad, põhikirjad, kõik läbirääkimised valitsusega haridusministeeriumiga võeti eeskujuks Läti analoogilist juba olemasolevat Kultuurkapitali, et selles suunas tehti samuti Ats, on väga palju tööd. Ühelt poolt ma räägin, see, see teine ja teine, aga siin on ta esimene 30.-te lõpus oli tema üks niisugune esindaja, kes aitas Konstantin Päts sul riigivanema auhinda välja anda ja välja valida. Need 40. aasta presidendi siis oli juba presidendi auhind, selle žüriis oli Katson, et ka tema tegevus juba isegi kuni 40. aastani sinna suvel oli pööre, aga ennem kevadel ema oli üks selle nendest vähestest, kes oli seotud kirjanduslik auhindade väljaandmisega. Jah, kui nad ära läksid Rootsi siis muidugi see energia, kus nad olid juba nii vanad, aga ikkagi see samane asi, see, see meeletu hoolitsemine omama Riia eest. Ja teisest küljest, tema oli see, kes käis tööl, kes käis kõigepealt Stockholmi teatrimuuseumi arhivaarid arhiivis tööl ja siis muidugi pärast kuninglikus raamatukogus, nii et tema oli see, kes teenis rahaliseks kõigile nendele väikestele toetustele, mis pagulased said. Ütlesite tükikene tündre maad ning Kraasikene raba kui tolle üts kõrt kätte saada. Ja ma on prii ning vaba maa, Ikep seal maoiga siin pikk mure silmi vahel. Meid lahutava suure Vii ja okastraat ning ahel. Oh maa, gene, oh mõõtsakse. Oh, elu põlvera on jäänuteist viil mõttekse. Eisin ennempsa. See oli saade Artur Ratsoni 120.-ks sünniaastapäevaks eeskõnelejaks Õnne kepp. Tekste lugesid Juhan Viiding ja Andres Ots. Underi ja Tuglase kirjanduskeskuses lahkusin teadmisega, et sinna Hatsoni ehitatud Nõmme majja tuleb kevadel tagasi tulla, sest muuseumirahvas kavandab Siuru kevadet et tähistada Sõõrulaste ümmargusi tähtpäevi koos luule lugemisega arutamisega aga seniks kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.