Imavere valla üheks visiitkaardiks on kindlasti perekond välimed isa Ants piimandusmuuseumi direktorina ja ema Lili rahvakultuurispetsialistina saavad võrdselt hakkama nii kohaliku vaimuelu edendamise kui mõistagi ka raskemate talutöödega. Kui uurisin, mille kõige, kui äsja mainitud lisaks igapäevatööle tegelenud on, läks asi hooti lihtsalt uskumatuks alates teatritegemisest, laulude loomisest ja õpetamisest ning tantsujuhtimisest kuni valla suurürituste korraldamiseni välja. Aga see pole kaugeltki kõik Lili välimäel, tõsi küll, kattuvad nii töö kui huvi õnnelikul kombel täiesti. Ja lapsed Haldi ning Tanel Löövad jõudumööda muidugi kõiges kaasa. Mis aga laulmisesse veel puutub, siis nii saata alguses kui lõpus teeb seda Ants Välimäe otsast lõpuni omatehtud lugudega, saatjaks ansambel Mil, samuti nimeks oma lugu Antsu Lili haldja Taneliga kohtus juulikuises Imaveres Haldi Normet-Saarna. Ja järgnevalt võikski siis üx lüüriline kevadlugu praegusel hilissuvel ju üsna värskendavalt kõlada. Akende taga on Keva. Haavatud, ustes tuleb tunnetel lõhna, terve maa. Jällegi ela. Ja õitse. See lõhn enam hulluks ei aja. Kui tuua luba tasa, sõid rõõme, soe vihm. Nõnda mõnusalt sajad. Ma suitse On tänavail väikesed piiga. Nad mängivad keksu peas võilillepärjad. Ja ratastel tuiskavad poisiteedel, mis märja Aga teisel poolake on tilluke häll, kus lohisev olend näeb tittede une käekesega äikesepõskede all. Ja vaikus. Kell hämarus tiksub õhtupäikesevoos, sest sõnatos rahus ema isa. Silma tulin, ojad hoiavad käed teineteist. Ja vaikus. Vaeva. Näen akende taga on kevad. Ja avatud ustest tuleb tunnetel, lasime nõnda maa igavest, elab? Jah, ela. Meie perekond meenutab mulle igiliikurit, olete tegelenud uskumatult paljude asjadega ja ühelainsal imelihtsal põhjusel, nimelt et teha nii eneste kui teiste elu õnnelikumaks ja huvitavamaks, raskemaks mõistagi ka. Et kas ikka raskemaks. Iga inimene teeb ikka oma elu selliseks, nagu ta ise tahab. Ja kas ta on raske või kerge, sellel on ka ikkagi oma valik. Ma arvan, et selle elustiili, mis meil on, oleme me ise valinud ja oleme selle üle õnnelikud. Ja sellesama õnne taotlus iseendale, võib-olla ka selle killukese pakkumine teistele, et nuts täidab meie aega ja päevi. Lilli, see kõlab kõik kahtlemata väga ilusti, aga no kas siis tõesti ei ole raske, kui nii-öelda põhitöö on selja taga, ehkki Lili teile töö ja hobi kokku. Aga ikkagi, kui raske tööpäev on selja taga ja siis on midagi veel ja veel ja veel vaja teha, kuskile minna, veel midagi harjutada, sel ajal, kui teised ristiinimesed viskavad rahumeeli tõesti kas siis teleka või ahju ette sirakile ja tunnevad elust sel moel rõõmu. Eks vanem ei olegi saanud analüüsida, et mis ta siis on või kuidas ta on, aga kui nüüd viimasel ajal on ka teistega ka rahvatantsukaaslastega palju juttu olnud, et kas ta siis on raske või kerge või mis ta on ja, ja me oleme jõudnud sellisele tõdemuseni, et ei oska enam teisiti. Ja ma arvan, et see on kuskilt lapsepõlvest kaasa antud ta selline elustiil, see, et kui, kui ma kuskil ei ole kuskil toimub midagi siis ma tunnen, et ma olen millestki ilma jäänud, ma peaks seal olema ja ma vaatan, et, et minu tütar Haldi ja näiteks täpselt samasuguse olekuga. Meil siin viimati aldi oli kolm nädalat tuulerõugetest ja see oli kõige keerulisem aeg, sellepärast et tantsupeo teine eelrooli ettetantsimine, kus enamus lapsed mõtlevad, et see on nagu eksam, et noh, et sina ei ole võib-olla hea minna siis aldi nuttis täiesti siiralt, sest ta jäi ilma, kuskil toimus midagi, aga võib-olla aastatega siiski natukene rahuneb maha selline soov, et ma pean igal pool olema, kus midagi toimub, sest igale poole lihtsalt ei jõua. Minul on see täiesti selgelt maha rahunenud aga, aga, aga veel kord, tulles tagasi selle juurde, et, et mida siis omaõhtutega peale hakata, kui raske tööpäev on selja taga. Minule endale küll see tunne, et siis alles see õige ja mõtestatud tegevus algabki, ehk et kõik need kooriproovid ja tantsuproovid ja, ja kõik võimalik harrastustegevus, mida inimesed siis teevad, nad on valinud vabalt selle, mis neile sobib ja mis neile vaimset rahuldust pakub, et see ongi, see paneb ja, ja mis sind vaimselt rikastav peale, mis südame rõõmsaks teeb, et siin just hiljuti oli Türil laululahingukooride päev ja kõik need inimesed, kes hiljem seal laululava poolt meile vastu tulid või, või kes välja läksid või kes olid ka seal platsil, et kõik need inimesed särasid. See oli tõesti erakordselt positiivse energiaga üritus, nii seal platsi peal kui ka laval, see ongi see, mille pärast tasub elada. Me jõuame veel rääkida, millega pereisa ja pereema on seal ini tegelevad, aga vahepeal räägiks natukene lastega ka, et noh, kuidas teile istub see, et isa ja ema on väsimatud, sina, Haldis oled minu nimekaim ja Tanel ei pane pahaks, et ma siis oma nimega kõigepealt küsin. Ja ma ei tea. Ma olen kunagi samasugune, ma proovin emast-isast eeskuju kõlv ette, mis see tähendab, et sa oled samasugune, kas see tähendab, et ma olen samasugune, et eks ma ka jõuan igale poole vahepeal, nagu näiteks ema, et igat asja peab tema arust nagu tehtud saama, sa jõuad ju juba praegu. Kas ikka kõike jõuab, aga paljusi asju ikka jõuab küll. No nii palju, kui jaksad, nii palju jõuad. Tanel, sina tundud selline mõtlikum ja natukene aeglasem. Jah, eks malev võrreldes teiste pereliikmetega ja natuke tasakaalukam võib-olla, ja tasasem inimene, et vanemad on sellised aktiivsed ja eelkõige tähendab see vanemad nagu hästi palju kodust eemal et kodus on neil aega vähe ja kui on, siis on kiire. Aga üldiselt ma olen selle eluga ära harjunud, et et aitan vanemaid, nii nagu ma jaksan, et neil saaks kõik oma toimetused tehtud ja peama rahul. Mina lähen viimasesse 12 10.-sse klassi, oled kaheksateistaastane, Andy on sest täpselt 10 aastat noorem, kas siis näeb see asi nii välja, et kui vanemad on jälle kodust ära, vahel mitu päevagi, et siis oled sina kodus? Peremees ja aa, jooja õetirts kuulab su sõna. Ei, ega nii ei ole. Et eks neid vaidlusi kõvega tunde ette, et ta on sellise sellise iseloomuga, kus tema saadad peale jääma, aga üldiselt me saame hästi läbi, et mõned Hailset küll on, aga, aga need, need tuleb praegu ilusti ja rahulikult ära lahendada. Siin peres on praegu kaks fantastilist kassipoega ja siin ühel hetkel mureliku kassi nägu kerkis akna taha ja nüüd selle sita sisse. Ta on nüüd siis ta laual nende poegade juures ahah, selge, käisime hiirejahil vahepeal. On välime, ta kujutab endast Eesti piimandusmuuseum Imaveres ja mida tähendab olla selle piimandusmuuseumi direktor? Eesti piimandusmuuseumiöö varjus on kindlasti üks väga oluline Imavere ja selle kandi sümbol ja kindlasti üks väga oluline selline väärikuse kandja ei ole. Vabandust, et nõukogude ajal Sykes küüditamine väga hoolega üle siin seisis rinne sõja ajal kaks korda, mõlemal korral nädal aega või rohkem. Et see kant jäi üsna selliseks õnnetuks, vaeseks ja väsinuks samas enne sõda ja oli see kant, see, mida kutsuti Eesti taaniks, ehk siin on Eesti kõige viljakamad mullad, siin olid suured vägevad karjad ja nii edasi. Eks me näitame seda kuulsusrikka, Eesti piima töötlemisega ajalugu ja üks üks olulisemaid. Ja selles on see kuulus või eksport, kus Eesti riik kolmekümnendatel teenisiga neljanda krooni. Kindlasti on see piimandusmuuseum ka väga ilus hooldatud territoorium. Ja selle piimandusmuuseumiga on meil väga suured plaanid, et kui te enne küsisite, et kas ma olen rahul. Ma ei ole rahul. Ma ei ole mitte kunagi rahul. Ma ei ole kunagi rahul sellega, kui mingi areng seisma aastaks-kaheks või kolmeks. Mul hakkab endal igav ja siis ma muutun pahuraks ja siis mulle tundub, et asjad ei ole nii nagu peaks olema. Ja ma usun ja loodan väga, et juba pooleteise aasta pärast ei ole see piimandusmuuseumi sugugi see, mis ta on praegu. Meil on siin päris tõsised arendusprojektid käsil ja ei tahaks nagu, laskmata karu nahka jagada, aga aga kui kõik läheb hästi, siis, siis pole see aasta pärast on juba järgmine uus kvaliteet. Tehke mis tahate, aga Lily Ansse olete siis ilmselt need, kes siin Imavere vallas nii-öelda tõrvikuga ees käivad ja teised järgnevad või äkki olete tervel Järvamaal need tõrvikuga eeskäijad. Eks neid tõrvikuid liigub siin Järvamaal kindlasti rohkem ringi Meie kahe käes, aga mõnes mõttes võib-olla küll jah, et eks me mõlemad motole sellised inimesed keskendub, püüdlevad kusagile poole ja püüdlevad parema poole ja kultuuritöötajana. Me oleme mõlemad endale väga selgelt mingil hetkel teadvustanud ja sellest on vist juba palju aastaid möödas. Et kultuuritöö ei ole miski muu haridustöö ehk üritus Lily võib seda kinnitada, eriti iseenese puhul, et iga iga sündmus, iga tegevus, iga pisemgi, selline toimetamine kultuuri vallas peaks olema ikkagi selle eesmärgiga, et inimesed tänu sellele saavad kas natukene targemaks, natukene paremaks saavad positiivse emotsiooni, et et see on küll üks meie selline siht ja, ja võib-olla mõnes mõttes võib seda tõesti ka tõrviku kandmiseks nimetada. Aga Anskust, rõmme siis ikkagi sinna kultuuri poole tuli, sest et nii palju kui mina tean, olite te omal ajal tubli pottsepp näiteks ja teil oli teisigi au, väärseid ameteid, maal, kuldaväärt ameteid, luksepp, traktorist ja noorkarjatalitaja ja kust siis äkki nüüd nii läks, et kõik see nurka heideti ja, ja sinna kultuuri poole see asi ikka vägisi liikuma hakkas. Eks see on tegelikult suguvõsast tulnud pisike isapoolsest suguvõsast kindlasti kindlasti ka mõnes mõttes emapoolsest minu emapoolne vanaema laulis hästi ja, ja joonistas ja oli väga hea jutuvestja. Aga see välimajade suguvõsa siin Järvamaal nii kaua kui mina ennast mäletan. Suguvõsa kokkusaamised ja sünnipäevad olid alati hästi lõbusad. Praegu kõik mängisid, mingit pilli, alati lauldi. Ja kusagil sealt see pisik mulle sisse tuli ja ma mäletan seda, et kui ma olin selline seitsme kaheksa aastane poisike seal 70.-te päris alguses, siis onu valdu tegi koos oma sõprade, teiste noorte karvaste vurru meestega bändi ja see oli hästi naljakas. Sisse tundus mulle hästi vägede natukene hirmutav ja mina istusin laual ja hoidsin kahe käega kõrvadest kinni, et eks ta sealt kusagilt tuli ja onu ja onunaine on kultuuritööd teinud aastaid onu küll niimoodi põhitöö kõrvalt. Ja eks see oli mul selline eeskuju, et mingil hetkel, kui ma olin pidanud neid igasuguseid muid ameteid noore ja küllaltki sellise pöörase poisina siis ühel hetkel tundsin ära, et nüüd tuleb minna kultuurikooliekskursiooni, seal sai ju ka küll näitemängu tehtud ja lauldud ja kõike seda ja sugulased ootasid minust ei tea mida, et et üks esimesi mälestusi on see, kuidas ma vanaema juures kummipuu all tabureti peal püsti laulsin, valged põlvikud ja traksipüksid jalas, et et eks ta sealt on tulnud. Ameti läksite alguses pottsepaks õppima ja mis siin kõik oli, asi tahtis natuke settida. Ja muidugi tahtis settida ja millegiga tuli ju ennast toita ka pottsepaamet tundus väga huvitav ja, ja eks ta on huvitav ju praegugi hädapärast ma tehnika, pliidi, ahju või kamina valmis oma koduski on need asjad enda tehtud ja see igasugune meisterdamine ja pottsepatöö kaasa arvatud, annab vaimule puhkust. Selles mõttes on eriti hea. Lili, kui abikaasal tulid läbi sootuks teiste ametite see jõudmine niisuguse tõrvikukandja ameti, niisiis teil läks ta kuidagi sujuvamalt, mina olen väidetavalt sugulaste poolt väidetavalt olnud kogu aeg selline kes tahab ronida kuskile kõrgemale, näiteks tooli otsa või lavale laulda kindlasti ja teisi ikka kamandada. No mis sa muud siis teed selle kõigega? Kui sa lähed, õpetad, läheks kultuuritöötajaks ja ajapikku olen aru saanud, et ju ikka antakse sellised tõesti vabadused inimesele, mida ta võib olla elu jooksul, siis on õnn, et arendatakse kuskilt välja, eks ju, mind pandi muusikakallakuga kooli sellepärast et lasteaia kasvataja juba ütles emale, et tema tahab kindlasti esineda ja ta on musikaalne, et kindlasti las ta õpib mingit pilli ja käisin siis praegusest Westholmi gümnaasiumis, tollases Tallinna 20 teises keskkoolis saime oma muusikalise põhihariduse alla Tallinna tüdruk ja ma tegelikult olin Tabasalu tüdruk ja seal Tabasalus siis Tallinna lähedalt viidi sinna kooli. Aga aga vanemad kolisid vahepeal ära, nii et gümnaasiumi ma olen hoopis lõpetanud Haapsalus ja sealt edasi Rapla maakonda ja Raplamaal Kunnas toodi mind Järva maakonda ja nii et mul on mitmed maakonnad tuttavad, seal inimesed tuttavad ja oma õpingute käigus palju tuttavaid. Et vot tuuritööga on ka vist see, et kui sul on avatud silmad ja tahtmine suhelda, vot see vist peab ka selle juures olema. Räägitakse, et maainimesed justkui peavadki tegelema võimalikult paljude asjadega, meil peab olema hästi palju huvialasid, sest muidu läheb ju maal elu igavaks ja linnainimesed seevastu, kellel on hästi palju ahvatlusi, et nemad on justkui laisemad, et kuidas selline ütlemine paika peab, võib-olla sellega, et maainimene mõtleb nii, et ma teen ise ja meie küll oma suguvõsaringis oleme viimasel ajal palju arutlenud selle üle, et ise tegema ikka ikka superrõõm. Kui ka mina ise kuskil sees olenes, tuleb hästi välja, et see eduelamus on fantastiline, et loomulikult ka meie ju käime ikka teatris ja kinos ja naudime tehtud. Aga kui sa ise teed, et oma käsi on sees ja kui ka kui ka see väga hästi ei tule väljagi, teinekord aga ise tehtud on ikka ikka teine asi. Ja ma arvan, et maal on võib-olla ka seda seda aega ise teha rohkem selles mõttes, et, et et inimesed on, on mõttelaadilt lihtsalt sellised, et tuleme kokku ja teeme koos, et linnas jutt, tihtipeale ei tuntagi oma küla inimesi saju kõike tunnedasa juba hakkadki aru saama, et need, kes on sinuga sarnaste huvidega ja kuidas nad siis kokku saavad ja mida me koos võiksime ära teha. Ise tehtud on ikka teine asi, ütles Lily, no teil siin kodus on näiteks soemüür pereisa laotud ja pereema kaunistatud, eks. Meil on niimoodi, et nagu ikka mees, tema teeb sellised suured asjad, temala suured müürid. Ja mina pööran tähelepanu pisiasjadele. Oli üks hetk ka näiteks kultuuri tööstsin Imaveres, kus Ants oli kultuurinõunik, aga mina olin kultuurimaja juhataja. Tähendab seda, et ma arvan, meie tandem on sellepärast nii töös kui ka kodus selline teineteist täiendav, et mees saab teha asjad päevad, mida ta vaatab, et see on suur ja on edasiminek suur. Ja naine paneb need nüansid juurde, et hea kodus, meil on ka nii, et ants tegi kõik suured tööd ja mina siis käin ja vuntsin pintsliga siin portselanmaali ja nad on kõik minu isetehtud, no mis teil kodus välise tehtud on peale ahju ja peale portselanimaali. Minul on vaibad, kootud vaibad, mis põrandal on minu kootud ja need triibulised vaibad sinna sisse ma proovisin panna kõigi meie pereliikmete mingil ajal olnud olulised riideesemed, ma isegi peaaegu sain lõhki käristatud ühe pluusi, mida Ats nägi. Viimasel hetkel ütles. Ta ei tohi. Aga muidu mul on. Aga muidu on seal kleit, aldid kandes seljas, olivad seal, nüüd vaiba, seal triibu sees ja näiteks vaibad on ise tehtud. No teie nimi olete Järvamaalt rahvakultuuri spetsialist, mis siis tähendabki seda, et kuidas see abikaasa ütleski, et ööpäevaringse tegeleb esimene sellega, kuhu need vaiba kudumised jäävad, kas on siis mingi selline aeg, mida teised inimesed nimetavad puhkuseks, kus neid vaipu kootakse ja portselani maalitakse neilt? Tegelikult on see tõesti koht, kus, kus mina tunnen, mina ennast, laen tihtipeale, kui sa korraldad teistele üritusi või olete tohutult organiseeriv kuju, siis sa nagu annad endast palju. Et iga inimene leiab, mis ta olla hingele pakub ja kui ajaliselt seda võtta, siis meil on siin Imaveres me ise oma oma tööde ja projektidega oleme proovinud Atsiga mõelda välja, kuidas iga maitsega inimesele midagi saada, ja üks selline ettevõtmine on olnud siin kunstikoda, kus on tõeliselt vahvad, kus juhid, nemad käivad, õpivad erinevaid tehnikaid ja vot esmaspäeva õhtul õhtul kell kuus on raudnael, et mina sinna lähen. Ja kuskil kella üheksa 10-ni ma seal olen ja vot seal ma siis saan portselani maalida ja ja erinevatel aegadel siis vaipa kududa, kuigi vaibad kudusin tõesti öötundidel, mulle meeldib ka palju raamatuid lugeda ja seda ma saan ka ainult öötundidel teha, aga millal siis magatakse hommikupoole ööd välja, ikka saate magada, teie näoilme järgi võib öelda, et nagu saate, vot see on jänesele see puhtuse teema, et milline puhkus kellelegi sobib, eks ju, et et puhkus, kas, kas lamades ainult või, või aktiivne puhkus kindlasti puhkama, aga meie puhkus on pigem vist aktiivne puhkus. Kuigi mina ootan ikka aeg-ajalt seda aegust, saaks puhata nii, et mitte midagi ei tee. Ja eriti tore veel oleks, kui väga palju ei pea suhtlema ka või ma kujutan ette, et umbes kolmest päevast piisab, et siis ma olen sellest täiesti tüdinud, aga jah, vahel on küll selline tunne eneselaadimisega seoses, et vili on meile selle eneselaadimise seisukohalt väga tark. Naised ilmselt tunnetavad kuidagi kas intuitiivselt või ma ei tea, mismoodi nad tunnetavad oma seisundeid ilmselt paremini kui mehed. Ja, ja Lily on väga selgelt tunnetanud ära sellesama kunstikoja vajaduse, sedasama rahvatants vist kaks korda nädalas ja siis käivad nad õhtuti veel sõbrannadega teevad pika ja väga intensiivse jalutusringi, mina ei suudaks nendega tempot pidada, ma olen paar korda proovinud ka see füüsiline tegevus on hästi oluline, et, et me oleme siin rääkinud ainult laulmisest ja muust sellisest, aga kõik, see füüsiline on ju kahtlemata ka väga oluline. Lely ongi, mis selle peremootor või? Jah, on küll pärast väikest mõttepausi, aga lini, vaatamata sellele, kas sul on vahel ka selline tunne, et nii, nüüd on mul kõik üle pea kasvanud ikka on. Ja lapsed teavad seda väga hästi, kui on ka emal. Siin Tanel juba enne ütles, et ma proovin neid kogu aeg aidata, nii ongi, et me oleme ikka meeskond, ei ole nii, et on Lily Atsja, siis kuskil on veel lapsed ka. Tegelikult anname aru, et meie tehnilise taibu poolest otsiga ei ole väga hiilgavad selle töös. Väga raske leppida, et poeg on minust sammu ette jõudnud. Et kõik sellised tööd, Me anname Tanelile teha rahumeeli, kui me näiteks korraldame üritusi või minu rahvatantsurühmade omavaheline kirjavahetus Orkutis või mida iganes, seda kõike, Tanel, sellised tehnilised, jah, kui meil näiteks üritud on aastaid, kuna mina olin nii-öelda kultuuri direktor, ilma Huvikeskuse direktor, siis kes kunagi sealt ei puudunud üritatud, oli Tanel kõik juba teadsid, sellepärast et ta pani võimendust üles, et ta ronis redeliga lae alla, kui oli vaja sealt kardinaid panna või mida iganes, ühesõnaga kogu tehnil täiesti kindel tugi, ilma sellist, et ta ei saa nagu üldse asju teha. Ja otsasamasel ma usun, et enesetuli ka välja rahulikus. Et kui kõik oleksid sellised, meeletud, sahmivad jookseks siia-sinna, siis see asi ei toimiks. Tanel tasakaalustab algi on, on meie tohutu ideede generaator ikka annab meile selliseid mõtteid ja ideesid, mida meie võime siis hiljem teostama hakata. Kui ta oli tuulerõugetest, võetakse, siis ta tulime, ema, ma tõin isana raamatu. Ma proovin, kirjalik ma veel ei ole olnud, ma proovin, ta on küll juba laulu loonud, kuna isa loome laule, siis aldi ka, et tema on ka siiski laulu teinud. Kui temale jõuluvanaga Harry tõi, siis tal oli juba laul valmis, sellega ta juba esines ka igal pool laadal. Nii, aga nüüd proovime kirjaniku ametit ja öösiti siis kui meie magasime kolm tundi igal ööl kuskil, tema kirjutas ja joonistas nii etaloni omad isale sünnipäevaks kingitud, kus ta nii kunstnikul. Noh, ma olen ka praegusel hetkel raamatut, täna hommikul olen juba kaks lehte. Ema teadis, et seda kaks lehte ei teadnud, aga millalgi küll sai lubatud, et ehk seda ma ei teadnud. Ja läheb seal isa raamatus, siis toimub seal, kuidas Ats igasugustes seiklustes oli. Ja kuidas ta sõbrad leidis. Sinu isa hüüdnimi, nagu ma aru saan ka, ongi isas. Selline lõbus raamat. Aga selle tiimitööga on küll nüüd see lugu, et selline üksteise toetamine ja aitamine ja, ja see kogu aeg tõepoolest toimib, nii nagu see asi olema veab, et igaüks saab tegeleda oma hobide ja oma oma ettevõtmistega, et Haldi käib meil siin paides muusikakoolis, vaatame, kuidas ta saaks seal ikka kenasti käidud ja, ja kuidas ta saaks õpitud ja ja, ja kui Lily aldiga õhtul solfedžo toppida, siis teeb seda veel. Ja Tanelil on jälle oma tantsuproovid ja muud käimised ja sõprade juures käimised ja see tehnikahuvi. Et kõik püüame selles mõttes seda, logistika on väga keeruline, aga me püüame kõik koos sellega hakkama ikkagi saadet, kõik asjad tehtud saaks. Siin suviti on olnud teatriprojektid Haldi meil siin eelmisel aastal mängis Aro, Bellat ja kõik muud sellised asjad. Kuulsin suid laeva masti roninud kribinal-krabinal nagu väike kartmatu pärdik, oligi nii ja aga minu meelest üldse laevastik kõigest seitse meetrit. Emal-isal süda hüppas ka sees, mina jõudsin sinna, ma olin enne rahvatantsulaagris jõudsin Prangli saarele, kus oli Eesti näitejuhtide teatritrupi, suveetenduse proovid jõudsin kolmandal päeval ja kui mulle praami vastu tuldi, siis üks vanemsaare mees tulid. Kuule, Lili, need ärasonid muretsema hakkaks, ma tegin selle juba ära. Et kuna seda masti ehitasin, siis teadma keerasin selja, oldi, ronis sinna otsa, kui veel ei olnud piirdunud muidugi seal lähevad sellist korvi, kuhu ta nagu oleks pidanud ronima, et ma siis enam ei muretsenud, mis ma siis enam. Ja tegelikult on jällegi, see on see lapsega kasvamise asi. Kui laps sünnist saati ronib igale poole ja teeb kõike seda, siis sa juba tead, millised ta piirid on füüsiliselt, siis sa nagu ei karda, kõik ülejäänud tuttavad kardavad, et mu sõbranna tuli ka vaatama seda etendust ja ütles, et ma ei saanud vaadata, ma kõik selle aja kartsin haldja pärast ainult eraldi, ise oli kõige vapram ja kartmatu. Ja seitse meetrit on täitsa käkitegu, loomulikult ma ei julge vaadatagi nii kõrgele, sina ronid. Aga peale selle, et vahetevahel siiski miski asi üle pea kasvab, mis on see, mis võib olla elus veel vahel kurvaks ja õnnetuks teeb, sest et see, mis teeb rõõmsaks sellest me ju räägime pidevalt. Kui meil need olid, need mõttetalgud, siis kohe arutasime, et miks on huvitav televiisoris kogu aeg halvad uudised, vot selline halb, paisatakse hästi palju välja. Ja mina püüan oma lapsi kasvatada, et maailm on ilus. Et vot see teeb mind kurvaks tegelikult ka, et noh, selle vastu nagu ma ei saa, see on üle minu püüdviste ja üle üle minu elamise. Filosoof. Jah, see üldine negatiivne foon, mille keskel me elame, see on selles mõttes tõesti masendav, et et kurb, et keegi kusagil meie eest ära otsustanud, millised uudised peaksid meile huvi pakkuma. 90 protsenti tihtipeale uudiseid on, on seotud kusagil mingi vägivalla või mingi halvaga. Mind teeb kurvaks see, see hullumeelne tarbimisja edukultus mis ümberringi on, et see, see kurnab vaimselt ja ja kurvaks, teeb selline põhjendamatu kurjus või, või õelus noh, kasvõi internetis. Et need on asjad, mis, mis kurvastavad ja ja selline hästi palju pettust ümberringi. Muuseumis aeg-ajalt küsitakse minu käest sellist küsimust harva küsitakse, aga küsitakse, et mis oleks, aga kui see see inglise kontroll, kes seda võid seal sadamas üleval ratas, aga kui see oleks ikkagi öelnud, et see või on halb ja selle eest raha ei maksa, aga tegelikult see või oleks olnud ja nad oleks selle raha Amazon, mis siis oleks olnud, eks ju. Et kas selliseid asju, kui oli, siis ma olen alati öelnud, selliseid asju ei olnud, sest ärikultuur oli teine härrasmees ei tulnud selle pealegi, et niimoodi petta. Ja kui ta oleks seda teinud, siis oleks tema eluga sellega ühel pool olnud, vot need asjad, aga kui sa seda kogu aeg endale ligi ei lase, siis ei ole hullu midagi. Et siit võib-olla kasvakski järgmine küsimus välja, et natuke te juba sinnakanti vihjasid, tegi, et, et milline on siin elus teie meelest, sest igalühel on oma mõtlemine, aga milline on teie meelest õige ja milline vale mõtlemine? Mina arvan, et minu jaoks õige mõtlemine on see, et mitte niivõrd palju süüdistada kõiges halvas või kurjas või kurvast teisi, vaid noh, kuidas ma saan ise paremaks teha, aga see on see, mida ma iseenda ümber ka kasvatan ja oma lasteaiakasvataja need seda koorikut, et tuligi ja no näiteks aldi tuleb koolis, ta ütleb, et see laps ütles mulle halvasti ja ma olen selle peale nii kurb. Siis ma ikka ütlen talle ta kohe ära sina kunagi siis ütle teisele nii mida sa tunned, mis ka sind kurvaks teeks, et need on kõik sellised tõesti Taali lähedased laused ja mõtted aga aga kuidagi kuidagi ma pean ju iseenda ja oma lastele seda kõike elamisväärseks mõtlema ja tegema ja ja kui, kui nagu Ma päev suudabki mõelda, nii et et omme, see, mis mind täna kurvastaks, enam nii palju ei kurvastaks, ma kaitsen ennast sellega, eks ju, et ma ei lase seda ligi, et meie elu ongi selline, millised on meie mõtted ja suhtumine sellesse ellu. Ja jah, on küll nii, seda ma kuulen enda naise käest ka üsna tihti. Kui ma selline väga pahur kipun jälle olema. Aga ikka kipun olema. Aga, ja minu arvates nagu õige mõtlemine, aga üks põhimõte peaks olema inimesel vaimne sõltumatuse, vaimne vabadused. Et ideaalne oleks elada nii, et sa ei peaks oma aju vastu tahtmist kuidagimoodi või oma mõtteid või oma oma tööd vastu tahtmist kuidagi müüma just nimelt sellepärast, et kuidagimoodi toime omadega tulla kõige olulisem olla vaimselt vaba. Muidugi, meie kilp on see, et kui sa juba saad olla nii sõltumatu nagu meie nüüd olen otsiga lapsed ju veel ei ole, nende elu on veel ees, et meil on. Me ümbritsen ennast nendest inimestest, keda me tahame, ehk meil on seal sõpruskond, kes mõtlevad meie moodi ja me saame arutleda ükskõik maailma heade või halbade asjade üle, aga see kedagi meist ei riiva, vaid me olemegi leidnud inimesed lihtsalt analüüsiks ja asjalikuks aruteluks. Oot, see ongi see mõtte ja tunde vabadus, ma teen seda, mis mulle meeldib ja mis minu perele meeldib. Ütleks niipalju, et, et tegelikult see, mis, mis mõlemad siin just sõnaliselt, kindlasti ma ühinen, nagu selle vastusega ei astunud rajalt räägitakse sellest, et ülemaailmne majanduskriis on ikka nii suur ja nii suur, et, et see ei lähe üle, et sellest on nii palju räägitud, et ükskord tuleb see piir, et aitab, räägime nüüd nendest asjadest, mis aitaks nagu sellest välja tulla, hoopiski mitte, et nüüd on majanduskriis, midagi ette ei võeta, et kõik on halb ja aga et igas halvas on ka midagi head, tuleks leida see selle halvas, ei oska midagi head välja, et mitte ainult korrutada seda allvee all ta nagu minu arvamus. Ma arvan, et niimoodi oleks väga rõõmsameelne, kuid kõik läks noh, keegi ei teeks üksteisele liiga või kõik oleksid üksteise vastu sõbralikud ja head. Aga see oleks küll halb, kui näiteks üks ütleb teisele, et et ma ei taha sind enam näha või midagi sellist, siis küll mul pole tõesti hea olla. Kui me elame kord sellises maailmas, kus me ei saa valida endale alati kaaslasi ja vahel peame leppima ka selliste pahuratega, et kuidas siis sellest asjast nagu üle olla siis võid lihtsalt talle näidata, et, et ma ei tee sinust välja. Et siis ta võib järele jätta. Kus ise nagu ema ütles, eks kui nüüd jälle tulla teie usina tegutsemise juurde siin Imavere vallas, kui tegelikult ka tervel Järvamaalt ütlesid, et hulle perekondi leidub veel, aga need on samuti välimed. Eks peale välimeedik leidub siin veel teisigi hulle perekondi. Kärnerid, Järva-Jaanis ja, ja ma usun, et see nimekiri tuleks pikk, aga neid värime perekonnanimega hulle leidub tõesti veel, et Türi kultuurimaja juhataja Ülle Välimäe ja tema abikaasa valdu välime, ma arvan, et maakonnas Järva maakonnas teavad neid väga palju. Nende lapsed on samamoodi pöörased inimesed, et ka kultuurialal toimetama, nii et eks see ole meil kuidagi suguvõsas ja geenides sees. Ja kui te kujutate ette, kui meil on suguvõsa kokkusaamised ja need on meil pidevalt, siis neid hulle on seal palju koos ja igaühel on muide pill, mida mängida mõnel mitugi, nii et selline pillimäng ja laul ja ei saa ei saa ütlemata jätta, et selles suguvõsas on selline sõnaosavate inimeste kamp, et see nali on ka alati toredasti seatud, sõnaliselt oli. Aga kas nii ka vahel on, et ütleme, kui niisuguseid kultuuripõllul kündjaid on siin piisavalt samasku, võib-olla niisuguste siis tema inimesetööde jaoks tegijaid napib, et kõik muudkui kipuvad sinna kultuuri poole nagu anski omal ajal, kas nii võib ka ei või ei või, kõik saab kõrvuti tehtud on seesama onu Waldo on tegelikult oma põhiametilt talupidaja, Nad kasvatavad hobuseid ja kõik küntakse ja ja külvatakse meie. Tanel on kuue aastasest saadik olu traktori roolis, teeb kõik need tööd ärase sammast, alus nagu ennegi kuulda, oli Ants, samamoodi saab kõikide küll ehitustööde ja kõikide muudega hakkama, etem. Tuleb ju ette võtta ja ära teha. Ma arvan, et mina saan ka kõikide naiste töödega hakkama nii õmmeldud kui käsitööd kui sellised naiselikud seadmise oskused. Ja nii ta siis päevi õhtusse saadate siin oma hästi õdusas kodus ja nagu te ütlesite, et teleka asemel vaatate söögilaua ääres ahjusuud ja õigesti TTK, sest telekas ongi siin tükk maad eemal. Aga süües vaadata elavat tuld, see juba on midagi. Jaa on küll. Süües ahjusuud ja teine meie kirg on loodus loomulikult pats on pärit Pärnumaalt, kui meil Venemaa piiripealselt Soontaga vendist Ja kuna mina olin Tabasalus, siis meile mõlemile sobib selline paepealne loodus ja nüüd me oleme siin Järvamaal, soode ja rabade maal. Et igal omal vabal hetkel, mis me siit Järvamas minna. Me läheme mere äärde, et see on nagu meie meie kirg ja meie maandaja sisemaalt mere äärde just. Ants lini haldja Tanel Välimäega kohtus Imaveres Haldi Normet-Saarna. Te kuulsite musitseerimas ka ansamblit. Sarnalise saadet jääb lõpetama aga pereisa Ants lauluga. Mehed ei nuta kuulmiseni. Lukusta, et sõda on silmade taaga, säält hinge ei peegelda ainuski narr sisse kodeeritud üks tunnete taba, lõuapärade kammitsais piisa, järv, säetud on nõnda me hingeliigutust, oi, ma pea. On kuist ta ära, ka B6 on kahvatum. Tunnen, kui silm võtab reetnikule äike ja ainus, mis luma on. Laena. Ta on ta ütleme kiige liigutus, oinapea meenemees, kelle silmad on nõrk ja ta pole ime. Kus süda silmade taaga seal ringi ei peegelda, ainuski sisse kodeeritud üks, tunned tavalõuapäradega nyyd says piisa.