Tervist, kuidas inimesi head, ilusat eesti keelt kõnelema ja kirjutama panna, selles on küsimus. Keeleseadus on ärgitanud selleteemalist arutelu sel suvel ohtralt. See on tore küll, inimesed kirglikud, oma keelest kõnelevad. Keele jutt on ikka parem kui jutt rahast või rasvaimust. Kahju ainult, et seadusega ei saa sundida kõiki mõtlema. See tegevus on ikka igavesest ajast igavesti vabatahtlik olnud. Tänane see on kui armastuskiri keelele. Võtame võimaluse rääkida sõnavarast ja mentaliteedist mida ei kamanda seaduse jõud. Mina olen toimetaja maris Johannes keda Kuulate keeleteadlased Udo Uibo ja Asta Õim ning bioloogi taustaga semiootik Valdur Mikita on meie tänased autorid. Armastuskirjale lisavad vürtsi ja emotsiooni meie sürrealistliku kirjamehe Ilmar Laabani mitteterad Roosi selawistelt. Anu Lambi esituses. Halvatud kõrva võrretus karvasuses peitub vaid harva kõlvatust. Roosisse laviste kasvatab üht ühtlast ja kaht kahtlast last. Roosis elaviste koolis itsitab igal aastal uus klass uusklassitsistlik. Arvus 11 ühed ei salli 11. Kraade märgid kriidiga kraatris seinale kriitilise kraadi. Need hukku poed, kuhu sa poed, poeet? Kui katku muidu jääd katku ja muld sind katku? Jätkame peatükiga Asta Õimu kujund kele aabitsast mis valmib Eesti Rahvuskultuuri Fondi stipendiumi toel. On loomulik mõelda keerukamate segasematest asjadest lihtsamate selgemate kombatavate kaudu, kuid mitte vastupidi. Inimesel on ümbritsevast maailmast tohutult mittekeelelise suhtlemise kogemus, siis ta teab, mis on võimalik ja mis võimatu mis millega kaasneb, mis millele ajas eelneb või järgneb mis on soe ja külm. Millised füüsilised aistingud on meeldivad, millised asjad võivad põhjustada valu, mida kujutab endast see miski, mida inimene tajub kui jõudu. Füüsiline kogemus on struktureeritud teadvuses juba keeleeelsel tasandil ning jäädvustatud meie mälus Kunskeemidena ehk teatud teadmiste kogumitena. Andimistliku arusaama kohaselt on meie ümber olendeid, esemeid paiku, toiminguid, millest kõneldes kutsutakse endale häda kaela ja parem on neist kas vaikides mööda minna või siis nimetada neid teisiti, kaude peites otse nimetuse metafooride taha. Selline mõtteviis on olnud omane ka eestlastele ja nähtavasti on muutunud kujul säilinud mõnevõrra ka tänapäeval. Miks muidu on eestlased Euroopa Liidu rahvastesse üks usklikke maid rahvaid? Selline usuuuring on tehtud, kui mu mälu ei peta. Eelmisel aastal ja usu all oli mõeldud mitte ainult usku jumalasse vaid laiemalt usku mis tahes üleloomulikku jõudu. Võib-olla tuleks selles eestlaste usulembuses näha seda, et märkimisväärne osa meist. Ma ei arva, et inimene on looduse kuningas ja on olemas veel miski, mis on inimeseülene nimetatagu seda siis saatuseks või suureks looduseks või veel millekski väga isiklikuks. Keel on see tänuväärne materjal, mis lubab meil teha vähemasti mõningaid järeldusi selle kohta, kuidas meie kauged esivanemad mõistsid maailma asju, mida hindasid ja mida mitte, mida kartsid ja kuidas oht püüdsid ennetada. Näiteks oleme me arvanud ja ilmselt arvame siiamaani, et keha kui materiaalne substants ja hing kui vaimne substants eksisteerivad kõrvuti, üks ei eksisteeri ilma teiseta, moodustades ühtse terviku. Inimese. Selline duaalsus kajastub ka keelenäidetes. Püüab ihust ja hingest. Me ei saa öelda, püüab ihust või püüab hingest, me ütleme, püüab ihust ja hingest. Edasi karjatus käis ihust ja hingest läbi. Kellelgi pole muud kui süda, saba ja soe hing, see tähendab, kui keegi on väga kõhn, löön su ihu hingest lahti, hoiab raevu hinge sees. Tähendab, hing on inimese sees, hing jäi sisse või Hinglex välja. Keelematerjalis kajastub seegi, et ohtu kujutatavatest või ebameeldivusi kaasa toovatest asjadest otsesõnu ei räägiti. Välditi või peideti millegi taha. Metsloomade ümbernimetamisest ehk peitenimedest on meil juba juttu olnud, mäletate, hunt on kõrvekutsikas Püha Jüri kutsikas. Rästik on põld, angerjas, põõsa poeesia, põõsaalune. Eestlastel on sellisteks tabuteemadeks, millest otsesõnu oli parem mitte rääkida näiteks toidu lõppemine, sünnitamine, äsja sündinud laps ja muudki. Toiduotsakorrale jõudmisest on peetud vajalikuks rääkida sel viisil, kus otsesõnu ei nimetada, mis selle toiduga on juhtunud. Näiteks Veldi lisa astjast tõsteti õue, me ise peame järeldama, et ta sai siis tühjaks täis lihaastja Su rikka ruumis ja varjul või liha Nastja käes või lihanov hakkab haisema. Või lihaostjaga naelutati kinni seal nüüd kaugem näide, mida tänapäeval ilmselt ei tuntagi, aga võtame lihtsama näpud puutuvad jahukoti põhja. Ei öeldud, et jahu on otsas, vaid jäädi, näpud puutuvad jahukoti põhja või sõrmed ulatuvad rahakoti põhja. Tänapäeval me teame, et see on ju lühenenud ei millekski muuks, kui näpud on põhjas. Või põhihakkas pera Õppa. Ma miski hakkas otsa saama või põhi alt ära. Mis tähendas siis varemalt, et nälg on käes või kõht on tühi. Tänapäeval me tunneme seda väljendit ka veel hoopis muus tähenduses, et kellelgil on seedimisega probleeme. Või näiteks puhas pool peal. Tänapäeval tuntud ju põhipeal ümberütlemine on väga levinud asjade tegelikku seisu või kavatsusi varjata ja sellega ühtlasi ära hoida. Sellega kaasneb ebameeldiv põsed ja halbus näiteks sünnitamist ei nimetatud otseselt, vaid ikka ümber nurga ja mõistu. Tunneme tänapäevalgi selliseid sõnu nagu nurganaine või naine läks nurka. Me kõik teame, et vanasti sünnitati sagedasti ju saunas. Seega öeldi, et naine hakkab sauna minema, see tähendab siis sünnitama. Hästi palju on tabu ütlusi lülitamise kohta just selles mõttes antakse mõista, et miski lagunes ja eriti populaarne. On ahju kujund. Ma loen teile mõned kasutused ette. Ahi lagunes ära. Naisel saunakeris sisse sadanud. Ahi kukkus täna sisseahi, kukkus laiali, ahjukeris kukkus sisse, ahju nurka, taas ahjusuu on maha sadanud. Ahi on täna öösel lõhutud. San ärla onu sauna asi ära lagunenud, saunakeris sisse sadanud. Kiskusid ahju müürid maha, karu on ahju lahutanud, Lähme ahjusuud parandama on ümber kukkunud, väike on suure ümber lükanud. Tänapäeval on nendest järele jäänud keelde ehk see, et hakkab lagunema või pudenema. Öeldakse ka seda, et sünnitusaeg hakkab lähenema. Samamoodi ei nimetatud otseselt vastsündinud last. Väldin näiteks pikka santi ootama, et keegi oli ta närijask käinud. Laev on maale tulnud keegi koju tulnud või tuli kaugelt võõras. Hästi tuntud on see, majja tuli noor perenaine või majja tuli noor peremees. Mõistagi ei ole hirm või kartus kellegi või millegi ees. Valdav põhjus, miks meil on rohkesti metafoorselt nimetusi küllap on nii mõnigi nimetus tekkinud loomislustist soovist nalja heita. Näiteks miks me nimetame lund kaks või tuhka Śaksa soolaks või pliidirauda teritusvahendina naiste tahuks või põrandat laad, kana nina rätikuks, siis selle kohta küll ei oskaks öelda, et siin peaks olema põhjus selles, et ei tahetud asju otse nimega nimetada. Järjekordne peatükk Asta Õimu kujund, kelle aabitsast oli räägitud, jäi mikrofon lahti ja jutt veeres omasoodu edasi. Seda ahju ümber tankeril, seal sees on siin olnud mõned üksikud veel seal täiesti kuumalt otseseoseid, ahi on ka suur, kõige suurem asi selles kodus, jah, ja laguneb siis võitlast muidugi õigemini tusk. Jääga ahi tavaliselt kui ära laguneb, siis ei ole enam töökorras naine ka polt töökorras sõna otseses mõttes töökorras ja ei pea neid vanu sõna tähendusi. Ja pihta ei saanud, mis asi see on ka mõõtsin murretes põhiliselt kirjakeel oli seal Põhja-Eesti Lõuna-Eesti see, et ühel hetkel jäi nüüd see Põhja-Eestis peale. Väga palju sõnu, on hoopis teistsugune. Vaata kui palju on Lõuna-Eestile soome keelel ühist, võrreldes Põhja-Eestiga novelli, Ardu ranniku pool. Sõnad on hoopis teised tähendus või sama asi, asja nimetataks hoopis teistsuguse sõnaga. Näiteks on need arhiivid üsna suured, otsid lihtsalt, mida see sõna võis kuskilt vähendada, niipea kui sa saad pihta. Ahaa, soos oli kappa nimetus kuskil Setumaal. On sul asi selge, mis see tähendab? Ja mida see sõna tähendab? Mul ei tekkinud mingit kujutlust, et millega seostub siis, aga miks sa arvad, miks need eestlased selliseid suuri mina sõidan? Ma ei tea, ma olen rääkinud akadeemik Krikmaniga neoon, hea futuristlik, mis jama see on toimunud pärast enam kogu aeg on mingi nälg. No ma saan aru, et sünnitamine Aga ikkagi ei ole siuke asi, mille kohta on palju. Ausalt öeldes, millest me ei saa aru, on see, et nendeks vastu sündinud süngetest tüdruku poiss, ilmaski tütar praegu on poiss või tüdruk, küll nad olid taku nokutajaid, põllukündjad vaja, lammutad ühesõnaga selle tegevuse järgi, mida olles siis poiss või tüdruk, mis tema elus ees ootas kõikvõimalikke asju. See oli rahvaluule järgi see, et vastsündinud laps suri ära. Stabeed heaks. Aeg oli selline lapsele, nii palju sellest, et mitte midagi tüks ära suri. Aga miks samas kardeti, nüüd ära sureb, see on nagu täiesti vastuolu. Justkui nagu tänapäeval jumal, täielik õnnetus ja siis ei olnud sellist suhtumist, et miks siis vastsündinud nimetatud otsa suurest hirmust, et ta sureb ära. Hirmu tegelikult ei olnud. See on tõesti huvid ja ta ei osanud öelda, et millest, millest muidu oletada, oletada ja oletama. Ja sa ei saa isegi oma mentaliteedi järgi otsustada, sest noh, nüüd on see muutunud. Mõtle ise, kus võtad lapsega tüdruk, oh sinna püha müristus, ikka see eestlane ei ole üldse nüri mõistusega inimene iial olnud. Kui palju massiliselt on nimetusi. Jumala ükski neist tänapäeval absoluutselt ei toimi, sest no kuulge, nalja teete või, tähendab see on selge näide, kuidas väga lühikese ajaga mentaliteet muutunud teise serva läinud. Pigem normaalsem, inimlikum praegune seisukoht, eks ole, loomulikult. Nojah, aga eks see oli siis selles ühiskonnas lihtsalt see lapsega naine ei saanud. Ma olen niivõrd hea näide selle kohta, kuidas mentaliteet muutub kiiresti. Sinna ei olnud 50 aastat, isegi, mis me siis räägime veel igasugusest muudest päris vanadest asjadest. 100 aastat tagasi olnud asjadest muutub muidugi ja see geel otsemaid kajastab seda. Sepsis keksis ja peksis kepiga skepsist. Kõigi madude nadu kõigi änide ämm, oi roosi, kõigi neuroosis hoidude, neid. Kas nende sugemete varuosad pole äkki varemete suguosad? Roosis elaviste aadress, salamander. Ei ole keele kodu kusagil salamandril ikka meie keskel ja meie peas. Oma keelemõtisklusega jätkab nüüd semiootik Valdur Mikita ja tema essee on pärit kogumikust metsik lingvistika. Kuidas rääkida iseendaga ehk maagiline sõna? Inimeste omavaheline suhtlus on aja jooksul märgatavalt kiirustanud. Aga kui me vaatame enesesuhtlust, siis inimese autokommunikatsioon ei erine võib-olla kuigivõrd neandertallasi inimese omast. Mingis mõttes võib öelda, et inimesed, psüühika muutub märksa aeglasemalt kui kultuur. Sellal kui tsivilisatsioon on teinud mõne 1000 aastaga tohutu hüpe ei ole inimese psüühika ometi märkimisväärselt muutunud. Kultuur ja psüühiline reaalsus peaksid arenema koos. Kuid tegelikkuses see nii ei ole. Inimene oskab suhelda teistega, kuid ei oska suhelda iseendaga. Teiste sõnadega, meil nagu puuduks keel, milles iseendaga rääkida. Lev Võgotski ammune mõte, et märgisüsteemid võimendavad inimese kaasasündinud psüühilisi reaktsioone kehtib ju ka iseendaga rääkimise kohta. Me kõik suudame tõenäoliselt meenutada elu jooksul juhtunud seiku, kus inimeses avaldab ühtäkki erakordne psüühiline jõud. Enamasti on selleks vaja mõnda ebatavalist situatsiooni. Jõud, millest meil varem polnud aimugi, saab korraga tegelikkuseks. Tekib õigustatud küsimus, miks see nii on? Miks inimese nõrkus ei ole absoluutne. Miks üks olles enesele öelnud tänasest pööran oma elus uue lehekülje, teebki seda. Teine aga majutab veel ühe inetu näpujälje juba loetud poognasse. Miks mõnes olukorras enesele öeldud sõna jõuab palju sügavamale? Miks on ühe inimese autokommunikatsioon teise omast efektiivsem? Vastused nendele küsimustele ei pruugi asuda mitte psühholoogias vaid kultuuris. Muistsel inimesel oli vaja teistsugust sõna maagilisest jõust läbi imbunud enesesuhtlust. Ellu jäid need, kelle sõna maagiline jõud toimis. See hoidis inimeste elus piirsituatsioonides. Iseenesele öeldud sõna oli sageli ainus, mille peale oli muiste mõtet loota. Tänapäeval aitab inimest rohkem töökoht, haigekassa, sotsiaalamet, kindlustusselts ja pangalaen. Probleemid võivad küll pärineda inimesest, kuid nende lahendused asuvad tavaliselt kusagil kollektiivi anonüümses halastuspraktikas. Selline maailm ei nõua erilist iseendaga suhtlemisosavust. Tänapäeva ühiskond õpetab inimest maailmaga kohanema kuid jääb hätta õpetussõnade jagamisel. Kuidas kohaneda iseendaga? Inimese ja välise maailma vahele on tekkinud terve hulk keerukaid sümbolsüsteeme. Kuid põhiline vastuolu seisneb selles, et aastatuhandete vältel oli inimese aju programmeeritud alluma ainult jõuga öeldud sõnale. Religioon kasvas välja maagilisest sõnast. See oli mõeldud maagilise sõna võimendamiseks veidi vähem võimekate inimeste jaoks. Kui maagiline sõna kadus, hakkas maakera täituma kurbade elujärje paranedes aga kurbade ja tüsedate inimestega. Tänapäeva inimese võrdkuju on nukker paksuvõitu ateist, kes on alatasa segaduses ja vihkab seetõttu oma liigikaaslasi. Hämmastav on see, et maagilisele sõnale ei ole inimene leidnud asendajat. Selle üle tasub järele mõelda. Platon keedab Kreekalt rähma mündi ideest tahmast, mündi ideed. Rootsis elav iste, menu põhjuseks on vähem tema ahvatlemise jõud kui tema jahvatlemise õud. Meie ei saa, kes sa oled taevas? Pühitsetud saag, kusin, nimi. Mühakkamatusel müttasite patused pühakud. Keele kõrval õpetame peatükiga raadiotemioloogia sõnastikust ja sõnajärg Uudo Uibole. Taevas ja Hiiumaal. Sõna taevas on olemas kõigis meie lähisugulaskeeltes, see tähendab soome isuri, karjala, vepsa, vadja ja liivi keeles kuid puudub kaugemates ida pool kõneldavates sugulaskeeltes. Algne kuju on olnud enam-vähem samasugune nagu praegu ainult diftongi OLE asemel on olnud A yi. Nagu see on nüüdki enamikus sugulaskeeltes Soomet Aivas isurite Aivas, Karjalat, Aivar ja nii edasi. Sõna tähendus on kõikjal sama, ainult liivi toovas. Tähendab see ole taeva ka tormi ja rajuilma. Selle sõna levik näitab, et taevas on meie keeleliste esivanemate keeles väga vana kuid tõenäoliselt siiski mitte genohinne sõna-. Varasem soome-ugri ühissõna vaeva tähistamiseks on nähtavasti ilm mille vasted mõnes kaugemas sugulaskeeles näiteks saami, Alme udmurdi in või imm tähendavad just nimelt taagast, Komivaste Jenn aga taevaga lähedaselt seotud mõistet jumal. Läänemeresoome keeltes tähendab sõna ilm üldiselt õhku nagu soome kirjakeeles või ilma nagu eesti kirjakeeles, aga tähendus taevas kumab veel läbi mõnest väljendist, nagu ilm kisub pilve. Ja seal on eraldi tähendusena esitanud ka Eesti murrete sõnaraamat. Sõnadest maa ja ilm on moodustatud liitsõna maailm. See on siis maa taevas ehk maaja taevas üheskoos. Liitsõnu maailm on võinud galüheneda, selle asemel võib ütelda lihtsalt ilm, mistõttu ilm on omandanud ka maailma tähenduse. Liitsõnast maailm ehk lühendatult ilm on tuletatud sõna maailmast mitu ehk lühendatult ilmatu mis tähendab midagi hästi suurt, mida ju maailm ongi. Siin võiks tähelepanu juhtida sellele, et liideedeeuu ei tähendasid sõnatüvega väljendatud mõiste puudumist, vaid vastupidi, on rõhutav loomuga nagu mitmetes teisteski eesti sõnades. Sellesama mõiste hästi suur väljendamiseks on eesti murretes kasutatud ka samast sõnast eeste liidetega tuletamist. Näiteks ida- ja Kagu-Eestis väljendab seda sõna Ilmlik. Nii et kui meile satub kätte Carl Robert Jakobsoni omaaegne populaarne kooli lugemise raamat ja me loeme sealt, et linnul on Ilmlik nokk siis teame nüüd, et see tähendab ilmatu ehk hästi suure nokaga lindu. Aga tuleme laeva juurde tagasi. Nagu ma eespool juba mõista andsin, vihjab sõnal levik sellele, et see võiks olla laenatud. Sõna taevas ongi juba 19.-st sajandist alates peetud alusvormist leivas lähtuvaks vanaks balti laenuks. Tänapäeva balti keeltes vastavad sellele leedu Lievas läti-diees, mis mõlemad tähendavad jumalad peale balti keelte laenuallikana välja pakutud ka germaani ja aaria ehk indoiraani keeli. Ega siin sajaprotsendiliselt kindlat vastust anda ei saagi, sest kõik vanad rekonstrueeritud alusvormid on kattuvad või lähedased. Kindel võib olla selles, et tegemist on väga vana laenuga indoeuroopa keeltest. Ja kõige tõenäolisemaks laenuandjaks on ikkagi balti keeled. Oma etümoloogilist seostega indoeuroopa keeltes paigutub Ottawas ülimalt auväärsesse seltskonda balti keetes jumalat tähistav sõna on Indo-Euroopa tüvest variantidega ei teie nii ja mille üldiseks tähenduseks Draama kumama hiilgama. Selles säramist ja hiilgamist tähistavas tüvest on indoeuroopa keeltestuletatud hulgaliselt sõnu, mis tähistavad taevast jumalat ja päeva baltisõnana ja seega ka meie taeva otseseks vasteks. Ladina keeles on tõus tähenduses jumal. Aga samasse sõna pesasse kuuluv tuletis on ka kreeka jumala nimi Zeus ja ladina jumala nime. Jupiteri esiosa jõu. Selle varasemat kuju on rekonstrueeritud kui q spaater ehk siis jumal isa või taevas isa ning sellel on mitmeid otseseid vastu Tõid teistesse indoeuroopa keeltes. Sama indoeuroopa sõna perega on tõenäoliselt seotud ka meie sõna jumal. See sõna on olemas kõigis läänemeresoome keeltes ja meie kirjakeelte noorust arvestades kirja pandud erakordselt varakult. Nimelt leidub see ühes 1026.-st vastast pärinevad Skandinaavia reisikirjelduses. Tügevaste on sõnal Cabolga keeltes, marjumu tähendab taevast ülijumalat jäikooni. Ka on läänemeresoome keeltes lisatud tuletusliide sõna jumal, tüve on juba ammu peetud vanaks laenuks aaria ehk indoiraani keelte eest. Aga sellest on pikka aega püütud mööda vaadata ja seda vigaseks tunnistada, nii teeb seda muide ka viimane soome keele etümoloogiasõnaraamat. Nüüd on sedasama vana etümoloogia soome keeleteadlase Jorma koibu Lehto poolt hästi argumenteeritud uuesti teatud sõna jumal tüve lähima paralleelina vanades Indo-Euroopa kirjakeeltes. On toodud sanskriti ehk vanaindia kirjakeele sõnajumala tähenduses taevalik, hiilgav, särav, mida kasutati ka jumalanna Indra iseloomustamiseks. Olgu lisatud, et jumala tüvisõna on tõenäoliselt eesti keeles säilinud ja selleks võib olla sõna jume murdeti. Kaiumi. Tänapäeva eesti keeles tähendab see näovärvi ja see tähendus on kujunenud nähtavasti liitsõna näojume lühenemisel. Murretes on aga sõna tarvitamine märksa avaram ja seda kasutatakse ka atmosfäärinähtuste kohta. Siinkohal võiks tähelepanu juhtida Wiedemanni sõna raamatus leiduvale liitsõnale päevajume, mis tähendab koidikut ja Eesti murrete sõnaraamatus leiduvale näitelausele. Päeval on jume ümber, mis tähendab päikesel on rõngas ümber. Need toovad meid oma tähendusega juba vanaindia sõnad jumala taevalik, hiilgav, särav, vahetusse lähedusse. Roosis Elaristes sõnas Tikkust. Altruism, usklik truismist allpoolne, arenema, paremaks muutuma, erutama, erru saatma, imetlema, pidevalt imetama. Kogelema korduvalt kogema kontsentratsioon, sendine, kondiratsioon, koristama, korisema, panema, liiderlik liidrile omane, maagiline maakides sugukonda kuuluv, mäletsema, nõrgalt mäletama, pigistama. Selline sai armastus keri keelele. Kuulsite peatükke Asta Õimu kujund kele aabitsast ning Udo Uibo koostatud Loogia sõnastikust. Mõlemad raadio kommentaarid on valminud Eesti Rahvuskultuuri Fondi stipendiumi toel ja metsikus lingvistikas, kõneles semiootik Valdur Mikita. Mina mängud, vahepalad pärit eesti sürrealismi klassiku Ilmar Laabani roosis elaviste repertuaarist Anu Lambi esituses. Saade on järelkuulatav vikerraadio ja raadioteatri kodulehel. Aga kes Rootsis elav iste tegemiste vastu hakkas rohkem huvi tundma nendel võimalus tuulekava täies mahus samuti leida meie kodulehelt luuleruumi saate kaudu leiate teeraja kätte kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.