Laevatee suvekülaline. Tere, alates tänasest on päevade saated suvel külaliste päralt ja selle suve esimese külalise on stuudiosse kutsunud toimetaja Piret rist. On vist tõesti õige aeg suvekülalistega alustada, sest isegi päike on lõpuks aru saanud, et Eestimaal on suvi ja inimesed tahavad päikese üle rõõmustada. Ja sellepärast enne kui tänast saatekülalist Kustuma hakkame, laulab meie tuju rõõmsaks, Harri vasar. Ega ta on lol. Meie tänase saate külaline on võrdselt tuntud nii setu kui Saaremaal ning Ameerikaski ja varsti ilmselt ka Jaapanist. Tänase saatekülalise kohta tuleb öelda, et ta elab Viljandimaal, kasvatab lambaid ja koob vaipu. Kunstnik ja Kääriku talu perenaine Anu raud räägib meile täna oma koduseid jutte isast, emast, lapsepõlvest ja kõigepealt Kääriku talust. Et ta on lapsepõlve suvekodu, sellepärast et ma elaksin Tallinnas, käisin koolis Tallinnas, aga ma mäletan seda juba lapsest peale juba märtsikuus, kui päike hakkas kõrgemalt käima, siis ma hakkasin kohvrid pakkima. Oligi mingi ristmike vaibakini, mida ma sättisin seda ja teistpidi, et kõik asjad ära mahuksid. Ja ainus unistus, et me läheme maale ja mind viiakse maale, käisin veel Kuusalu kandis maal ja siis käisin Tartumaal mitmes talus ja need on mul nii väga eredalt meeles ja peale vanaisa surma. Me hakkasime siin käima kõik koolivaheajad, kõik vabad ajad, kõik vabad minutis. Kuigi dolla häälse sõitmine polnud ju sugugi nii lihtne, siis ei olnud autosid ja pika niimoodi, et rong tuli Tallinnast Viljandisse kaheksa tundi ja mille peale oli kirjutatud, et äärmine kiirus 35 kilomeetrit tunnis ja siis vahel sai taksot ja vahel ei saanud ja ja aga ikkagi siia me saime siia, me tulime sellele vaatamata ja, ja see oli seal minu lapsepõlvemaad ja lapsepõlvemõtlemisel kohad ja kõndimise kohad, nii et teie puhul Saarses rääkida kahest lapsepõlvepaigast, Tallinn ja Viljandimaa Kääriku. Aga kumb paik on rohkem seal lapsepõlve südamel? Tallinnas olin ma kindlasti rohkem sellepärast, et kõik talved ja kooliajad on ju pikk aeg, aga unistus ja tahtmine siia tulla. Siiski see maa maal olemine ja maal tulemine, see oli palju eredam ja huvitavam, mis puudutab just lapsepõlve. Sest et hiljem, kui ma läksin kunstiakadeemiasse, siis siiski ma võin öelda, et kunstiakadeemias käimine ja õppimine ja ka see vaimsus, need inimesed, kaasõpilased ja õpetajad oli minu jaoks selline asi, et ma isegi unustasin ära selle ebameeldivused ma linnas pean olema, ega vist teie. Oma valda raud ja isa Mart Raudküll ei kurjustanud, kui tütar Anu taas maale mineku mõtetest rääkis. Kui mina hakkasin kohvrit pakkima, siis isa tegi juba märtsikuust sidusama õnge, kes ikka, prillid peas ja oma suhteliselt halva nägemisega sättis, särje õngesid ja ahvena langesid ja tegi õngelips valmis ja unistas ka ja ainult jalast isi emale tulemisest. Nii et see oli meil selline ühine asi, ema oli tore ja siis, kui veel koolitada käisid. Ta tuli nädalaks siia ja tegi siis kõik aiaviljad maha, et meil siis suvel siin ilusti süüa oleksin, vähem turul käimist oleks nii, nagu ta ise on rääkinud, taevas keetis ühe muna ja sõi leiba ja tegi ainult kohvi ja oli siis hommikust õhtuni oma noorema jõuga siin aias ja ja meie sõime alati värsket omakasvatatud toitu. Kui teie isa Tallinnas Viljandimaale tulekuks õngi valmis sättis kas siis te koos isaga siin Käärikul ka kalal käisite? Kalal ma käisin ja ma mäletan seda vahel visa ei võtnud ning kaasa tahtis oma tolle, siis ma käisin, niukene häbelik kutsu tal kannul ja lootsin ja ootasin, et kas ta ikka võtab mind kaasa ja ma arvan, et isa mõju oli mul väga suur ja ja võib-olla just niisugune elutarkuse õpetamine siis ma praegu vahel vaatangi, et inimesed teavad igasuguseid, kui siia saadavad meile ja surfavad arvutis, aga aga sellest kõige kõige lihtsamad ja loomulikumad elutarkust neil tihtipeale ei ole. Isa andis, õpetas teile elutarkust kindlasti ja tule tegemisest alates ja see kuidas looduses olla ja ei mäleta, mis ta ütles, et käsi sosinal, et siis sammu sosinal, et sa näeksid rohkem, sa kuuleksid rohkem looduses ja ja seda ma ka tegin, sest et minu lapsepõlv siin maal väga noh, emadega aialapsena ma nii palju aias ei teinud. Võib-olla pärast aitasin rohkem tundide viisi, käisin üksinda metsas ja kõndisin ja mul oli nii palju linnupesi, kus ma teadsin, kus on munad ja kus on linnud välja tulnud ja ja, ja siis korjasin perele maasikaid ja olin väga tähtis, kui ma sain magustatud koju tulla. Et siin siin jah, iga kivi ja iga põõsas ja ja iga iga jõeääri, iga ahvenakoht ja see oli mul väga, väga tähtis ja huvitav. Aga see oli ka tore. Ühest küljest see vaikus, aga teisest küljest, ema ja isa olid ju sellised vaimuinimesed ja küll käisin kirjanike ja põnevat rahvast ja kui nad siis ka nooremad olid, ehk siis võeti seal veini, viina natuke ja jõe ääres keedeti vähki, siis minu üks asi, mida ma väga mäletan nagu boheemlaslik, unustasid kõik asjad koju ja siis ma pidin kottpimedast metsast läbi tulema, ikad killunus koju, soolumus koju ja siis nad keetsid neid vähki ja siis need õhtused ja öised läbi metsakäimised need mulle nii on meelde jäänud ja meeldisid ja mäletan neid vahele tuli uni peale see kõik seal jõe ääres, kuidas heinakuhjad ja nahkhiired lendasid ja ja siis tehti tuld ja keedeti vähke. Anti igasugust põnevat juttu. Et ma arvan, et ma olen hästi palju huvitavaid jutte kuulnud. Kas teil lapsepõlves vahel mõtled selle peale Kaleksid, et isa on kirjanik ja ema tõlgib raamatuid. Isa oli isa ja, ja millest mul oli hea meel, et, et ta tihtipeale nagu ta oli luuletuse valmis saanud, luges lette jakk, ta ärkas varahommikul ja siis ta tavaliselt oli selleks ajaks kui teised ärkasite luuletus valmis ja ta luges seda ette ja neid neid ettelugemisi ja selle luule juba nautimist ja ilusa sõna ja rütmi nautimist, seda ma väga hästi mäletan. Ja selles suhtes. Ma ei osanudki arvata, et ta ei olekski. Ta lihtsalt oli, teie olete siis emaga kahekesi kõige esimesed kriitikud Mart rauale. Ja võib-olla väiksem vend oli igavest siin aga, aga jah, väga tihti ma mäletan, et me olime esimesed kriitikud ja noh, ema ikka juba teadlikum. Mina lugesin või kuulasin, aga ma mäletan jah, et mõned mulle väga meeldisid ja jäid meelde. Ja kui ma nüüd praegu isa luule tõsi, vaatan, siis tulevad mõned just see meelde selleni, kuidas neid esimene kord voodi ääre peal on ette loetud. No te kirjutate praegugi luulet, aga millised need esimesed kirjandus tundmused olid? Kirjutamise katsed, ma ei tea, ma mäletan seda, et mul oli lugemisega üpriski raskusi, läksid mul need tähed sassi, veerisin seal esimestes klassides, aga sealsamas ma kirjutasin kirjandeid ja, ja siis need kirjandeid loeti klassis ja, ja nii, et tundus, et nad olid ilusasti kirjutatud, aga, aga päris kirju. Et vot see 75 ilmusse väikene jutukogu Jutte, muist muinasja, muist muid, noh, seal olid nad juba sees, siis see tähendab, et sellest juba palju varem ma hakkasin neid kirjutama ja võib-olla üks trükitud asi oli see, kui, kui ma käisin üliõpilasena mööda, põhjad, Winaad parvedega sõitsime Arhangelskisse ja, ja pärast Solowitzi saartel on niisugune väga tore reis oli ja siis ma kirjutasin nooruses ühe jutu parvestopiga põhja, ma arvan, et see oli esimene ilmunud kirjadega. Anu raud, öelge mulle, palun, kas te olete hiljem oma vaipadesse kudunud ka neid hetki, kui te tulite jõe äärest läbi metsa siia Käärikule vähja keetmise jaoks tilli ja sibulat tooma ning, või hoopis seda, kui te linnupesi vaatasite? Ma olen ju palju vaipu kudunud, neid on ühtekokku kindlasti üle 60. Ma praegu ei olegi lugenud, sest et viimaste aastate vaip on päris palju ja viimased aastad on nii viljakad olnud aga kõige enam tähelepanu pälvinud ja kõige rohkem preemiaid saanud vaip on kodutuled ja see kodutuled on täpselt see vaip. Kui ma tulin niimoodi, pole juba väsinud niiskena natukene unisena külmalt sealt jõe oru udust viia, siis kui see vaese mehe kasukas mets võttis sind kaissu juba ja oli natuke soojene natukene veel med üles mäest ja metsast läbi, siis siis hakkasid paistma need kodutuled, mis seekord küll ei olnud elektrikodutuled, vaid elektritule, Nad olid väikene tattnina valgus, küünlavalgus, sest et lapse, nagu me siin olime, siis ei olnud siin elektrit, aga just see, et kui juba koduse akna tuli, paistis ja varsti sai sooja varsti pliidi äärde ja pargid ei magama. Et, et see ongi see tunne. Teie pere oli nii-öelda kirjandusinimeste pereisa, kirjanik, ema, tõlkija, aga teie valisite hoopis kunstimaailmatee. Täpselt vast raske öelda, aga kindlasti oli üks väga suur mõju see, et ma elasin vaarika tänaval, aga maasika tänaval elas üks perekond, Maasik Olga Maasik ja tema kolmas üks neist lastest, Aet Maasik, kes lõpetas ka kunstiakadeemia ja on väga huvitav ja omanäoline ruumikujundaja. Temaga möödus meil lapsepõlve, ronisime seal vahtrapuude otsas Kollaste lehtede aegu ja, ja siis tema ema. Ta ema Olga Maasik siis suunas meid akvarelli tegema, mulle see väga meeldis ja tema õpetas oma lapsi seal seda kunsti pätti tegema ja, ja, ja siis ma olin seal kõrval ja hakkasin samamoodi, siis ma kutsusin aeda siiamaale siis me käisime kevaditi, võtsime vanad suured kohvrid kaasa, tegime akvarell ja maalisime ja siis ema meenutas üks päev just, et et kui ka aetilisin ja sügisel oli hästi palju vaarikamoosi, olime toormoosi ja siis mina olin Grow teise tuppa läinud ja siis peeglist teinud autot kreemis oli väga sarnane ja niisugune tore. Ja siis ma olin vast 15 aastane umbes ja siis hakkas väga meeldima, aga kui ma nii lapsepõlvest mõtlen, siis see, see, mida niimoodi see oma silm on, kuningas oma silm näeb. Jaa jaa. Niisugune maailmaeluni nagu Tõnu Õnnepalu ütleb, et ma olen võimetu maailma ilu ja mina olin ka ja ja kõik need kujud ja värvid ja lillema praegu mäletan, kui ma vahel siis sain esimest korda maale ja ja võib-olla harilikud kellukesed ja neid varesekübarad, vaid kurekatlad õitsesid ja nende värv ja ilu ja, ja ka võib-olla õhtuid ja hommikuid ja niisugused värvid looduses, metsad. Praeguseni ma kogu aeg vaatan, imetled männimetsas tüvi, kuidas ta läheb. Ühed, niimodi, toon tooniste lillakamast hallikamast punakamaks. Hiljuti just käisin emaga, siis see on niivõrd imeilus, et see on mulle tähtis. Kes olid need inimesed, kes tõid kunstiakadeemias, suunasid just rahvusliku suuna poole? Minu juhendaja oli professor Mari Adamson, kes andis mulle väga palju, kes oli väga huvitav ja tore, kellega ma suhtlesin selles suhtes nii koduselt ja lähedaselt, et ma käisin Laulasmaal tema suvekodus ja jõudumööda püüdsin teda vahel hoida Ta ja hiljem autosõitudega ja nagu ma juba tööl käisid ja siis see oligi, et minu töö oli seotud juba selle rahvusliku joone suunaga, mis, mis ongi jäänud siiamaani selleks minu põhiliseks inspiratsiooniallikaks ja see oli Muhumaale Kuivastu kõrts ja sinna tolle aja plaanide järgi pidi tulema siis niisugune nagu hotellitüübiline ja peatamised tüüpi koht ja kuna seal oli sündinud Villem Grünthal-Ridala, siis ma lugesin neid Villem Grünthal-Ridala luuletusi ja tegin sinna vaibad ja tekid. See oligi minu diplomitöö ja teine juhendaja, kes mulle väga kindlasti sügavat mõju avaldas ja, ja võib-olla kolisin juturuumide kujundamisest ja seminari huvid tänapäevani väga. Ja see oli Leila Pärtelpoeg keda ma imetlesin ja, ja kelle kodu ja seda kodu kujundamist ja seda, seda kunsti tekkimiste tekitamist ühes ruumis ja kodus maa niivõrd imetlesin. Ja ma arvan, et see on Mulle väga suurt sügavat mõju avaldanud peale selle diplomitöö tegemist, siis ma läksin tööle rahvakunstimeistrite koondises Uku ja seal oli ka Leida Leila Pärtelpoeg ja see Uku algusaegadel töötamine oli võrratu, sellepärast et, et noh, noor inimene jõuab ka, ma käisin nii palju komandeeringutes, vahel ühelt tulin, teisele läksin ja, ja Eestimaa sai peaaegu et nii jala läbi kõmbitu külast külla ja talust tallu käidud ja noh, need inimesed ja need pildid kusagil, kui mõni tore setomaa vanamees kusagil magasi kõndis, kaduva suguseid, ilusaid ja huvitavaid asju me sealt nägime. Ja siis ma pean ütlema, et ma olen väga tänulik selle eest, et ma olen saanud külastada paljude kodusid, nii nagu sina praegu ütlesid, ei tule ju koju ja ma mõtlen, kes siin siis saab vaadata, kuidas inimesed elavad, et tavaliselt see niisugune peidetud urg inimestele ja sinna ei minda, läheb võib-olla arst, aga arstil on muu mured, aga mina sain minna selleks, et kas te teete käsitööd ja juttu ajada erinevate inimestega nii väikelinnadest maalt taludest. Ja ja see galerii kuma hakkaksin jutustama või kirja panema, milliseid inimesi ma olen kohtunud, mida nad on rääkinud ja kuidas keegi lapsi hoidis, kuidas keegi koeraga rääkis ja kuidas kellelgi sibulad pliidi kohal kuivasid või sibulapärg, kõik need elemendid, detailid, mida sai nopitud ja õpetatud, õpitud, see on väga oluline, aga elus on teil häid õpetajaid ju veel teisigi olnud. Mis puutub õpetamisse ja õppimisse, siis ma arvan, et ma olen pidevalt ise otsinud endale õpetajaid. Ja kui, kui lõpetasin, siis kindlasti selliseid, kes lihtsalt magusa suuliselt ei kiida Toigu ilusa kõrdlikule, et see on nii, see, see ei ole nii ausaid kriitikameelseid inimesi. Ja selles suhtes on mul olnud võib-olla üks nii lähedane ja tore ja tark on arhitekt. Anu Kotli minu väga hea pikaaegne sõber, kellel on väga huvitav, hea stiilitunne ja ja ta on ka siin selles talus olnud suur abiline. Jaa, jaa projekteerinud ja aidanud projekteerida kõike siin, mis on ehitatud nii talus kui muuseumis, mõju avaldab ja tark ja tore ja, ja huvitav inimene, Olga Terri üks minu arvates üks paremaid maali. Tuli vaatas kavandeid ja, ja ütles ja näitas, tema on nii sügavasti selles suhtes meeles ja kindlasti üks väga-väga suur õpetaja muidugi ema, isa mõlemad oma oma oma oma tarkusega ja, ja oma armastusega, mis on kõige olulisem, aga siis Kihnus, kus ma käisin siis 12 aastat koos õpilastega seal üksi idasaar ja, ja no tema õpetamine nii minu õpetamine kui õpilaste õpetamine oli just ilu tarkus ja ja need üksikud asjad, mida ta õpetas ja, ja meelde jättis, need ei olnud seotud ainult mustritega, need olid seotud niukse hoidlikkuse kokkuhoiulugupidamisega asjade suhtes. Et et neid õpetajaid ja see õpetaja võib olla kasvõi mõni armas, tore, tark koer. Kuid kes, kes on vahel inimlikum kui mõni inimene, ilus koer, on teil siin ka praegu Kääriku talus, muideks, mis koera nimi on? Koera nimi Enel? Väga sõbralik, aga see, see naljakas ja me oleme juba muide niimoodi etno ja ma mäletan, et, et kui lapsena esimene koer oli, siis ma häbenesin ütelda, ma oleksin väga tahtnud talle Pontu nimeks panna ka pärast võndika Muri. Aga helphi tuli seepärast, et kutsikal juba oli see nimi ja kuna minu ema olen tõlkinud ühe sellise jumalavallatuks Pill nootoni raamatu Alfi ja Alfi oli üks igavene suur naistekütt ja siis jäigi sellele koerale see nimi, kuigi ta ei ole võib-olla oma nimeni väga tüüpiline oma nime jaoks, aga ikkagi. Seda, mida teie elus õppinud olete, Anu raud, seda ei hoiad, ei ju mitte ainult endale, sest ligi 35 aastat olete olnud õppejõud kunstiakadeemias ja nüüd ka Viljandi kultuuriakadeemias. Selle õpetamise juures on olnud ka pettumust ja südamevalu ja kibestumist ja kõike seda aga ka väga palju rõõmu see, et miks ma kõike endale hoia, minu arvates kõik teevad väga rumalasti, kes endale hoiavad siis kõige parem, ütleme nii, et kõik see, milleks annad jääd, saad sa iseendale ja kõik see, mida sa endale hoiad, selle sa kaotad ja tõepoolest see elus nii on. Ja, ja me kõik homme ja ma tean küll, et varsti ma panen ka ükskord seda ei tea kunagi keegi, et kunas mu kõrvad pea alla panema ka seda, et ma panen, seda tean ma kindlasti ja selleks, et, et need asjad, mida mina elus oluliseks Pean ja, ja Eesti rahvale ja maaelule ja oluliseks peame, et need edasi edenevad ja arenevad, see on minu põhiline mõte. Mul on olnud õpilasi ja kunstiakadeemias, ma ei tea, kui kokku lugeda võib-olla 100, kes on lõpetanud ja tihtipeale, ega siis kõigist kunstnikud ei saa ka neid palju õpetada ja kõik teevad midagi toredat. Võib-olla juba see, et kellelgi on kunstiakadeemia haridusega ja, ja selline ema õpetab jälle järjekordselt oma lapsi. Ja päris jõulisteks kunstnikeks ju saab, mingi väike osa ainult minu õpetamise viis ja stiil on ju just see, et millest me ise väga lugu pean ja ma võin ütelda, mis mulle praeguse elu juures üldse ei meeldi ja, ja ma oskan lugu pidada, pean lugu kiirusest, aususest, armastusest, sõprusest, truudusest, ustavusest, ja kui need asjad katkevad, siis siis on kahju. Aga, aga just just niimoodi ma tahaksin seda tööd teha ja õpetada, nii nagu vanasti talus oli, eks ju, et talu oli eestlasele elamise koht, töökoht, ringikõndimise koht, kohtamise koht, kohtumise koht. Et käidi talust tallu ja ja kõik asjad tööd tehti ära ja siis oli see elu suht ellusuhtumine, niisugune terviklik, mida praegu tihtipeale kaob ära, et inimene võib olla ühes asjas mingisuguses arvutipunktis, tarkaga, muud muus asjas. Ta võib teha nii palju vigu, et paneku elule teeb elule otsa peale mingisuguse teadmatuse või rumalusega ja, ja selles suhtes talus olemine ja kõikide elumahu vahekordade tajumine olulise eristamine, ebaolulisest, õiget asjade tegemine õigetel aegadel. Vot see tarkus on niisugune, mis ma arvan loomingus peegelt tudes annab ka paremaid tulemusi. Ilus muusikalugu on kuulatud ja asume taas oma tänast päeva suvekülalist kuulama ja täna on päevade suvekülaliseks kunstnik Anu raud. Anu raud on tihti nimetatud ka Eestimaa omapärasemaks talu perenaiseks ja ilmselt seda sellepärast, et ta suudab sealt käärikud alust suhelda kogu maailmaga. Ja seda muidugi mitte ainult interneti kaudu. Aga Anu, kas te mäletate seda hetke, kui ta 15 aastat tagasi otsustasite, et tulete Käärikule tagasi Käärikule sinna ühte oma lapsepõlve koju, ma arvan. Kui ei oleks olnud sellist olukorda, et see maja, kus ma terve oma elu Tallinnas elasin ja kus ma koolis käisin, ei oleks osutunud selliseks majaks, kus enne sõda elasid teised inimesed ja ja siis tekkis traagiline olukord, et minu kodu. Ma arvasin, et see on minu kodu, see nagu ei olnudki enam minu kodu, õnneks oli siis vana mõisa moonamaja olemas, kuhu ma siis tulla sain ja kui nii võtta, siis oligi, et minu ema ja, ja mina ise olime mingil määral siiamaale vanasse mõisa moonatallu nagu sunnitud tulema ja siis alguses noh, naljaga pooleks siis ei olnud ju siin ei vett sees ega ega, ja kui minu armas emake sõitis siis tõukekelguga, selle nimi oli kemmergu Ekspress ülel kiilas jäise õue siin ja ja, ja, ja nii edasi, aga siis tasapisi jõudumööda ja ja kas öelda vaibakudumise rahast ja edenemisest, siis ma ta sobisakesin seda ehitama, nii et nüüd just eile rääkisime emaga, et oi, ei mingil juhul ei tahaks enam linna tagasi Tallinnasse tagasi, et et meil on nüüd need linnamõnud siin ja, ja, ja soe vesi jookseb ja kõige armsamaid ilusama häälega linnud laulavad akna taga ja lilled õitsevad ja ja, ja taevas ja silmapiir on alati silma eesnimeks, on jumal mind loonud selliseks, et lähen ja koon vaip panin natukene kirjutan, luuletan ja siis lähen võtan lambapoegi vastu ja siis siis teen käätseebiseks ja keeran sündimata talle õigetpidi, kui ta valesti on ja teen igasuguseid selliseid asju ka, nii et et tuleb välja, et mõned hetkel halvad asjad osutuvad elus väga hea. Üks teema, millest Kääriku talu puhul mööda minna ei saa, need on ju lambad. Lammaste soetamine oli mul eriti niimoodi kuskil ebamäärane unistus, nii nagu väga paljudel linnainimestel on unistus, et oi, tuleks maale ja võtaks lamba ja võtaks koera, võtaks hobuse. Aga see pole kõik, kõik nii lihtne ja enamik inimesi jäävadki seda unistama ja, ja et see unistus on. Aga kui ma olin, siis käisin siin maal, siis ma mäletan talveti, kui tulin, siin oli üks naabritädi Anni, kellel oli paar lammast ja siis ma läksin neid tallesid. Ja minu arvates on need olid need nii imelised, imeilusad ja armsad, sellised Piibli loomakesed ja kui mul on nüüd endal olnud vahel 50 väikest Talleggist korraga ja siis nad oma huumorimeelega siin gepsutavad õue peal see et ma olen nii tänulik selle eest ja see on nii huvitav kogemus olnud, kuigi kõik toredad ja huvitavad asjad on muidugi ka raskustega seotud. Et küll ma mäletan neid ristiku Rõukude panemisi, kui, kui higi jookseb mööda silmamune ja mõni sulane aitab loeb, et veel 11 Rõuku ja V8 Rõukkuja ja, ja ja siis vahepeal sassis tiiki sulpsatud, ennast jahutatud. Aga. Ma arvan, et seda ongi vaja, sest et minu lemmikõpetaja Leila Pärtelpoeg oli slaalomisuusad siis ma ise mõtlesin, kui tal käis niisuguse tõelise tahtejõu ja visadusega vahetevahel ehituse järelevalvet tegema seda et see vist ongi Tase slaalom-ist, et tal on see sitkused, et füüsiline vastupidavus ja jõud ja vaimne jõud on tihtipeale tihtipeale nagu koos. Üks aitab teist. Aga kui nüüd heina tegemisest Ristiku Rõukudest juttu oli, siis tänavune suvi eriti ei soosi heinategemist. Kuidas siis Kääriku taluhein tehtud saab? Ma arvan, et vanasti oli see väga suur mure, et kui tõesti selline üdini vihmane suvi oli, et mis siis saab, aga praegu on selle mure vähemaks võtnud see, see uus tehniline leiutis ja looduses küll kaunis koledad need valged kilepallid, aga need aitavad igal juhul ka vihmaga korjata loomadele toitu ja neid ületalve pidada. Kui palju neid loomi siis siin Kääriku talus? Anu Raua Kääriku talus on vahel? Me ütleme, et oi, täna vastan hea maasika, mustika-aasta ja ja, ja mõnikord on mõnda lindu rohkem me täna vastu minu arvates kukub kägusid rohkem kui tavaliselt. Ja selle 14 lambapidamise aasta kõige viljakam aasta on tänavu aasta olnud, sest et talled sündisid Aino kahe ja kolme kaupa ja elus ja terved nad olid ja neid sai üle 100 kevadeks. Ja siis oligi mul muret, kui nad nüüd veel kasvavad kasinad mahu kuskile laudtee ära, aga õnneks tuli üks, üks Lambosti aeda. Tore, mina ei pannud tähele, ei mõtlenud kägu, nimi, kägu ja siis ta tema ütles, et oi kui tunnema tulen ja ostan lambaid, kus talledega minul veel hea meel, et saanud lahti ja siis ta tuli ja nii sain, ma olen jah, mitte poolest, aga võib-olla kolmandikust karjast lahti saanud. Kunagi oli ju siin Heimtalis kodule muuseum ja üheksa aastat tagasi otsustasite te, et Heimtalisse peab muuseum jääma. Vat võib-olla ongi mingisugune minu jõud õigel ajal õigete ideede tulemises otsuste tegemises, ma kogusin juba Tallinnas seda rahvakunsti ja vanavara ja, ja minul hakkasin talus käima, kui ei olnud üldse niisugune väljaehitusi all, olid ainult mõned elutoad, mitu 1000 inimest aastas külas ja ja, ja sealt samast muuseumist kõrvalt ma käisin piima toomas, Ikkab oma punase piima manner, läksin tädi Anni juurde ja kohalik kodur Johannes Kokk asutas sinna omal ajal muuseumi koos teiste teiste Wen abilistega ja ja see oli selline armas koduloomuuseum, aga sel ajal, kui sisi meie iseseisvus tuli, siis juhtus niimoodi, et ennem seda majand toetas seda ja, ja maksis mingil määral selle Johannes kokale ja ja toetasite ettevõtmist, aga siis jäi see muuseumikene nagu elu hammasrataste vahele Johannes kokk ise haigeks ja praegu tükk aega tagasi surnud ja mina mõtlesin, mõtle, kui tore, et kui siin võiks olla selline õpikeskus, mida ta täpselt praegu ongi. Ja ma ei osanud tol ajal ette kujutada, et see nii libedalt ja nii hästi läheb, kuigi noh, mitte just libedalt ja võiks öelda. Aga selle kaheksa aasta jooksul ta oli, kui mina sain selle muuseumi, ostsin ta selle raha ka, et ma sain Jakob von üks, Külli Preemia ja see oli Eesti, tahtsin nii auhind. Ta oli tol korral 33000 krooni. Selle raha eest ostsin ma selle muuseumi, hakkasin teda kütma ja püüdsin, püüdsin teda hoida. Aga siis üks suur tore firma, kellele ma väga tänu Ecolen oli koger ja Sumbergi firma, kellele ma siis ütlesin, et kui palju see maksaks, seda niimoodi esialgseks kõige vajalikum tööd ära teha. Ja ma mäletan seda summat ka, et see oli 237000 krooni, muidugi mul seda ei olnud ja siis osa oli, oli raha, oma raha panin ja siis ma sain kultuurkapitalilt raha siis kindlasti olen ma tänu võlgu, selleks, et see muuseum üldse olemas on. Omaaegsele kultuuriministrile Jaak Allikule, kes aitas saada natukene raha, siis hakkas, see oli vist sellest hasartmängufondist ja nii et praeguseks on ammu-ammu-ammu kõik kõik võlad makstud ja see muuseum, mille põrandad all Pealt tol ajal ei olnud, ei põrandaid, ei katust, korraliku ja muuseum toimib ja töötab ja ja nii nagu siin näha on. Tänavu aasta tuleb siia terve metsaülikool. See tähendab 80 eestlast üle terve maailma nii Austraaliast, Põhja-Ameerikast, Kanadast. Te olete siis asunud Heimtali rahvamaja korrastama ja renoveerima. Rahvamaja nimi oli siiamaani konserveeritud unistus ei saanud kuidagi seda konservi lahti, selle pärast kõike doose nõuab kaks miljonit. No ma arvan, et, et kui meil oli siin juttu kõrvades alla panemiseks, siis kindlasti peale, kui kaks miljonit kuskilt paistab, siis otsustasime nii, et nüüd lihtsalt see metsaülikool tuleb, on vaja kohta, kus olla ja praegu näiteks ongi niivõrd vihmane metsaülikooli tõenäoliselt päris metsas kogu teha ei saa. Ja, ja jällegi ma ütlen seda, et kui küsitakse minu käest, kuidas ma nii palju jõuan, ma ei jõua seda üksi, vaid jõuan tänusele, erilistele, headele abilistele, kes on muuseumiperenaised. Merle Puusepp teemamaad ja tema abikaasa Antsmaa ootangi, siis on väga palju teinud ja üks tõeliste kuldsete kätega meistrimees turkasepuu, kes on aastaid vaikselt kenasti nokitsenud ja ehitanud siin talus, et kõik on ta ehitanud, mis siin on ehitada ja ka muuseumis, mis muuseumis on ehitada. Nii et mind on õnnistatud väga heade ja niisuguste väga heade abilistega. Ja, ja kui ma olen kogenud tänapäeval niisuguseid kriginaid ja ebameeldivaid ka ebameeldivaid hõngusi kuskil töökohtades asutustes siis ma oskan ääretult lugu pidada sellest, et meie muuseumis meie kodus Need, abilised, kes siin käivad, sõbrad-toetajad, rääkimata oma emaga, mul on ääretult ja kontakt ja sõbralik olek kogu aeg olnud ja on nii, et selle selle eest olen ma väga tänulik ei ole nendele tänulik selle eest, et et tihtipeale ongi minu käest küsitakse, et kuidas sa jõuad, teevad teie ema valda, raud on sees, teie esimene kriipteeke ja esimene toetaja, kui nii võib öelda ja muideks ka väga armas inimene. Ja ta on esimene kriitik, esimene toetaja. Mulle meeldib ta alati, räägib, kuidas tema püüdis alati kuulis istuda selle lapse kõrvale, kes ikka joonistada oskaks ja edukis oma salmikuid, et nad joonistasid sinna pilti ja sisse ja Endel, tal oli joonistamine esimeses klassis ainus kolm tunnistuses ja siis ta oli nii kurb selle üle. Ja siis ta on mitu korda öelnud, et tema väga suur õnn. Ta laps sai kunstnikuks, nüüd kogu aeg saab neid asju näha. Mina ütleksin, et tal on hästi hea vaist ja, ja vaatamata ma ei tea, kes talle selle joonistamise pulma pani, aga ta saab aru proportsioonidest, et kui midagi vaibal on viltu, siis ta märkab seda väga hästi, ta tuleb ikka ja uurib ja vaatab ja, ja kritiseerib, see on kogu aeg niimoodi olnud. Aga mis on emal veel hästi suur, rääkimata muidu toredatest juttudest ja sõbralikust olemisest, mis ema kindlasti andnud. Väga hea inglise, noh, kas väga hea, hea inglise keele oskuse, millega ma olen saanud igal pool vabalt suhelda ja ka inglise keeles loenguid pidada ja ja inglise filoloogina tassis, kes õpetas mind ka ikka rohkem kui tavaliselt koolis õpetad. Ja nooremana, kui mina, siis oli rohkem jõudu, ma käisin kunstiakadeemias ära, siis käisin kunstiklubis, sõin seal lõunat vahetevahel meil tehti küll kodus, aga siis suhtlesin keele, tulin koju ja, ja kudusin vahetevahel täitsa ööseni. Ja ma tean, et kodutulede vaibal on igal juhul üks katus, minu ema kootud võib-olla sellesama maja katus, kus me praegu elame. Aga räägime teie praegustest tegemistest ka näiteks teie loominguga saavad praegu tutvuda ju austerlased. Liinis ja, ja selles suhtes ongi huvitav, et elan siin vaikselt oma lammastega ja, ja, ja metsa ääres ja, ja maalia talus. Aga äkki ühel päeval helistatakse välisministeeriumist, et et seoses euroliitu toomisega on suur balti riikide näitus Austrias ja vot meie otsustasime, tahame, et Eestit esindaks jal Anu Raua vaibad ja mina ütlesin, aitäh. Oi kui tore, siis varsti oli Austriasse sõit, sain sõita sellele imeilusale maale, mis oli hästi õpetlik ja hästi tore ja olla seal pidustustel ja näituse avamisel tud, aga siis kuna see näitus oli nii, et seal olid balti riikide näitused, siis Läti ja Leedu inimestega ja kunstnikega, nii et, et see oli üks väga tore kogemus, aga teisest küljest ka selline sundpuhkus, nagu arvata võib, ega vulsin talus sellist puhkust eriti olla ei saa. Et siin on sadam, probleemi, rahvamajamuuseumid, oma tööd, õpilased, suhtlemised või seegi, et iga päev oleks kõikide jaoks toit laual, siin talus ja, ja täpselt pulgaks seal lõunat kunagi midagi otsa isaks ei kohvi ega. Kuid millal te siis omi vaipu koote, need ei ole ju lihtsalt niisama triibuvaibad sest nendes on filosoofiat, nendes on maailmatunnetust ja nendesse peab süvenema nii vaataja ja ma arvan, et ka kunstnik See on niimoodi, et, et jällegi kudumisel on minul olnud nii häid abilisi, vahepeal olid nad siitkandist rohkem pärit, aga üks professionaalsemaid ja paremaid abilisi Ameerikal on, kes ise elab Tallinnas. Aga kui ta siia tuleb, siis me teeme niimoodi tööd, et ütleme hommikust õhtuni nii sõna otseses mõttes vahepeal ainult söögi ja võib-olla selja sirutamise pausidega ja kuna tema on nii loominguline ja nii hasart ja nii värvitundlik inimene siis on mul kergem jõuda ja, ja ma pean jõudma, sest et kui tema juba tuleb, siis peab mul kavand valmis olema, tööjoonis valmis olema, imet valmis ja, ja kuna me niimoodi koos koome ja mina arutan ja vaatan, värve segada, aga mis rõõmustab, et ta juba nii mind tundma õppinud, et ta, ta isegi saab hakkama, siis kui ma vahepeal pean natuke pikemaks ära minema mitte pikemaks kuskile linna või ära, et isegi harutamist tuleb haruharva. Mitu külalistele siin päevas käib, seda ma ei oska öelda, siiski talved on vaiksemad ja ta talved ja kevad talved ja kui me kogume, see suvi on olnud hästi tihe ja ma mõtlen, et see on seotud ka laulupeoga laulupeolähedusega, eriti et me möödunud aastal seal Kanadasse käisin, metsaülikoolis eksi metsaülikool tuligi tänu sellele Neile meeldis minu esinemine ja nad võtsid seda väga soojalt vastu, on väga huvitatud ja, ja, ja siis kuidagi tuligi. Teeme siin ja nüüd teemegi, vaata kõik see, kuidas see välja tuleb. Lisaks väliseestlastest teadlaste kokkutuleku ehk siis metsaülikooli ettevalmistamisele ja siin kohaliku rahvamaja kordategemisele koostatade praegu näitust Jaapanisse Tokyosse viimiseks. Käis Jaapanis tugev kunsti või disainidisainer disainimaailmas sattus siia tallu, ööbis, oli vaimustatud, ma mõtlen, et võib tõesti olla vaimustatud, kui sa tuled linnast, kus on 10 miljonit inimesi, eestlast, eestlasi on terves riigis üks miljon ja siin näiteks võib kõndida ringivälju ja põlde ja metsi, see pidi mitte ühtegi kohtumata, mitu päeva. Ja, ja tõepoolest tundus, et see ja väike jaapani seltskond nautis seda ja ja, ja tundus, et neile tõsiselt meeldisid minu tööd. Jaapanlane ostis ära ühe vaiba, pakkis selle kokku, aga kui ta siis ära minema hakkasid, ta pakkis uuesti selle lahti, ütles, et teen ma tahaksin seda siis võtta, et me tahaksime teha teie suure näituse Tokyos, et siis me viitsime koos sellega selle vaiba ka niimoodi ära ja ja see tähendab ju tõelist tõelist kokkulepet juba näituseks Tokyos selle peale mõtlesin, et küll oleks kena, kui mul oleks üks aasta veel aega kududa ja, ja ma nii loodan et sellised väljakutsed, sellised pakkumused ju panevad uuesti tööd tegema ja kuduma ja, ja seda olen ma küll, et kui ma midagi teen, siis ma teen hasarti ja südame ja ka ja ka üpris kiiresti. Kas siis mõtetes on taas uus vaip ja varsti hakkate kuduma? Tähendab, mul on niisugusi, mõtteid, mida ma tahan kududa, aga tal on üks niisugune suur nagu panoraam eesti maastikuga vaip, mida ma ammu olen tahtnud kududa, ma mõtlen, et et kui nüüd juhtub, et on tõesti aega ja, ja abilise jõudu ja iseendal võimalust niisugust aega selleks võtta, siis ma tahaksin seda, ühte suurt niisugust Eesti maastiku või läbi udu eesti mälestusi kududa. Seda kindlasti, ja siis väiksemate vaipade noh, neid ei taha enne rääkida, kui nad valmis on. Niisugusi, mõtteid ja kujundeid, mis mind on jälitanud juba kümneid aastaid, mõned värvikombinatsioonid või kujundid ja veel kudumata on neid ma tahaksin teha ja siis vahetevahel vaatan kavandid peabki vaatama neid viranud ja, ja kui mõni kavand noh ei aegu ikkagi meeldib, kui ta on isegi tehtud 10 aastat tagasi, ei aegu ja ikka midagi selles meeldib, siis tasub teda kätte võtta, kas edasi teha, ümber teha või sedasama ära. No kuna meie Mulgimaal siin juttu ajame, siis mulgi tikand on kõlvist aegumatu ja pakub alati inspiratsiooni. Rahvakunst ei aegugi kunagi sellepärast, et, et seal on terve rahvatarkust, aga mitte ühe inimese ühe looja taga ja sa ei saagi aeguda nii nagu maa ise otsa, nii ei saa seal nii jõuliselt ilus ja, ja ühe kogukonna valitud ja õigeks peetud nii vastu võetud iluideaalidest ei aegugi. Ja meie vanad märgid, mida vanaemad vaipadesse kudusid, need jäävad, need jäävad nagu tähed ja kirjatähed ja see ongi pilt kirimis, mis mõjutab sind ja, ja mis peaks justkui olema kusagil kuskil ristimärk või kaheksakand või või siit ikka kiri. Need, nende lähedus teeb turvaliseks ja rahvuslikuks selle olemiseks. Just see annab võimaluse sellel suunal areneda ja kasvada, mida me enam väga oluliseks pean ja mida ma väga oluliseks pea uurida ja vaadata, mis on ikkagi see eesti punane, ma olen seda nii palju korrutanud ja kordanud, et et kõikidel ühinemistel ja globoliseerumistel mina ei taha olla üks väikene peeditükk inter rosolje sees, kus hapukoorekastme sees ülbinja, kaotan oma värvi ja lõhna ja maitset, mind huvitavad erinevad maad, erinevad rahvad, erinevate maade rahvast, eripärad ja kultuurid ja mina ise püüan välja. Noh, nagu mõelda, selle peale süveneda, mis on see Eesti omane, mis on see oluline, mis on näiteks see, mis on nendes kunstnikeks ja loojateks, kus me tajume mingit tõelist rahvuslikku hõngu ja, ja et see suund eesti kunstis ja Eesti elus kasvaks ja areneks, et et igas eluvaldkonnas oleks rahvuslikke elemente nõtkelt tänapäevasel, et aga ikkagi selliselt, et, et me ei ole mingisugused interulpijad kusagil maailma ookeanides, vaid meil on oma sõnum, oma ilu, oma väärikus, millega me võime igale poole minna. Ja kui me kogu eelneva jutu kokku võtame, siis nüüd me teame, et kunstnik kodumustrite armastus sai kunagi alguse sellest, et üks pika patsieline tütarlaps Anu uitas mööda Viljandimaa Kääriku metsi, käis öösiti kalalistele soola ja tilli viimas ning tagasi tulles imestas, et kodutuled paistavad aga sellesuvise esimese päevade suvekülalise jutud on kuulatud. Toimetaja Piret rist ja helioperaator Anna-Maria Currel tänavateid kuulamast. Päevade saadet toetatakse ravikindlustuse eelarvest. Ja hoidkem ikka neid, kes meie ümber Meie lähedal ja kes on meile kallid, ükskõik kus nad parajasti ei viibiks.