Sõnad sõnad suhu tegid pesapojad juba sulised lennul imelisse ilma, kõik nad olid tulised. Kõrgel kõledamat kihid aga vaatel pole äärt. Kui on ruumi, kaovad sihid. Naeruväärt ja nutuväärt. Tervist selle Juhan Viidingu luuletusega Elo Viidingu esituses. Alustame tänast keele kõrva. Sõnad suhu tegid pesa, võib sõna raamatutki ju sõnade pesaks pidada. Avame esimese lehekülje eesti kirjakeele seletavat sõnaraamatust. A nagu amper on esimene kirje. Esimene sõna mõõtu sissekanne raamatus on Abe omastav Aape tähenduses kirjatäht. Ja näide ise on leitud Ernikrusteni sulest. Tsiteerin. Kolmandal uksel ütles umbes samasugune paberitükk peaaegu samasuguste Aabetega, et äri on suletud matuste tõttu. Tsitaadi lõpp. Meie matuseid ei pea. Tähistame hoopis eesti kirjakeele seletava sõnaraamatu sünnipäeva. Ehk teist tulemist. Tagamaid olen selgitama kutsunud Margit Langemetsa. Ja saate lõpetab Asta Õimu kujund kele aabits. Mina olen maris Johannes ja kutsun teid kuulama keele kõrva. Täna tähistame seletava sõnaraamatu sünnipäeva on ilmunud üks väga mahukas, mitu meetrit sõnaraamatut ja rääkima olen kutsunud Eesti keele Instituudi sõnaraamatute osakonna juhataja Margit Langemetsa. Millal siis see seletav sõnaraamat tegelikult sündis, sellest sõnaraamatu sünniaeg on, on oma 50 aastat tagasi ja 50 aastat päriselt ei ole veel täis, aga põhimõtteliselt seda hakati koostama 61. aastal. Nii et viiekümnendat aastat selle sõnaraamatu koostamisest võiks tähistada kahe aasta pärast. Aga ma arvan, et, et seda ei ole põhjust enam eraldi tähtpäevana tähistada, kuna see sõnaraamat on valmis saanud juba kaks aastat tagasi. Ja nüüd siis kaks aastat hiljem on ta välja antud ühtset kaunite kaante vahel ja kuuega täna ja sellise soliidse Reana raamaturiiulil. Jah, selline oranž, pikk lohe vaatas vastu mulle, kellele kirjandus tituudi all raamatupoes. Aga neid ju ilmus väikeste vihikute kaupa aastast aastasse. Miks te otsustasite, et nüüd on vaja siis see üks ja paks ja ühiste kaante vahel välja anda? Jah, väikest vihikut, täna on ta ilmunud 88.-st aastast alates. Ajad olid toona, nagu nad olid juba mõeldes trükikunsti ja trükivõimaluste peale ja inimeste jaks on nende 26 vihiku kogumisega mõnele otsa saanud. Mõnel vahepeal katkenud vihikuid on ka eri eri mahus trükitud, nii et toonast vihikut portsu kokku koguda on mõnele olnud suhteliselt raske. Liiati on seal igasuguseid vigu ja täiendamist vajavaid asju sisse jäänud, nii nagu igal raamatul, mis ilmub, niiet et on olnud normaalne töö, et kui see sõnaraamat oma sisu poolest lõpule jõudis, et siis ta ka korraliku tänapäevase viisaka kaantega raamatuna välja anda, palju seal siis märksõna on? Märksõnu on seal hästi palju, ligi 150000. Nii et see on ühe ühe keele kirjeldamise koguse mõttes ikkagi väga suur arv ja, ja loomulikult ta ei, ta ei sisalda kõiki sõnu, nii et võimatu on kujutleda, et seal mis tahes eesti keeles näiteks nii tavalisi liitsõnu võiks sealt kõiki leida eesti keeles, võib liitsõnu iga igal hetkel moodustada üsna vabalt. Nii et ei ole mõtet sealt otsida mingisuguseid väga lihtsaid, väga kergesti lahti mõtestavaid, liitsõnu, aga ikkagi sõnade arv on aukartust äratav 150000 150000 ja aeg 50 aastat selle kogumiseks, millise aja keelt Sõnaraamat peegeldab, öeldakse ju, et keel muutub umbes 30 aastaga. Jah, jah, jah, seda ma olen ise omal ajal juba varem tsiteerinud, et tõesti, seda on välja toodud, et keel muutub umbes 30 aastaga, aga loomulikult kui on äkilisemad murrangulise mad aastat, siis, siis võib see keel muutuda otsustavamalt see Zoran raamat üldiselt, kuna ta on põhijoontes ikkagi seesama Eesti kirjakeele seletussõnaraamat, mida alustati 61. aastal ja mis vihikutena sai valmis 2007 kirjeldab ikkagi põhijoontes 20. sajandi keelt. Ja kindlasti on seal hästi suur osa ka 20. sajandi esimese poole keelel. Et kui nad on alustatud eesti keel arhiivi põhjal ja väga suur osa hulk sedeleid on selle põhjal kogutud, siis on temal nii-öelda meie enda kirjavara 20. sajandi esimese poole kirjavara väga suur tähtsus. Aga koostamine jätkus 20. sajandi lõpul, siis sealt. Ta on sisse tulnud loomulikult ka siis nüüdisaegne keel, mida siis ei ole enam olnud võimalik, nii palju võtta selle vana eesti keel arhiivi põhjal. Aga mida on siis uue aegsete korpuste põhjal juurde toodud nii palju kui võimalik? See asi on korpus, teine asi on arhiiv. Kus need sõnad arhiivis juhtusid. Arhiivis sattusid nad abiliste toel, omal ajal värvati sõnade sedeldajate meeskond, keda siis juhendati, mismoodi sõna üles kirjutada oli selline Edeldajate, kes siis töötasid selle sõnaraamatu toimetuse heaks ja kirjutasid sõnu üles, kirjutasid temale lause ümber ja siis sõnaraamatu koostajad ja toimetajad töötasid sellise materjaliga. Põhimõtteliselt see tänapäevasest tööst teksti korpusega ei erine, sellepärast et kui tekstikorpust vaadata, siis vaadatakse seal samamoodi sõna tema ümbruses tema lauses lihtsalt tekstikorpuses on võimalik, kui vaadata veel laiemat konteksti täisteksti näol, aga sedeli peal üldiselt seda ei ole võimalik teha, saab lugeda ainult sedasama ühte lauset, mis sinna kirja on pandud. Kust see sõna siis üles tuleb olla keeletundlik ja keele tähelepanelik ja osata nagu välja mõelda, mingisugune tunnus, mis järgi seda sõna võiks siis tähele panna. Kusjuures sõnaraamatu puhul, nagu me oleme mitu korda oma toimetajate ka arutanud, et millised näiteks näited peaksid olema sõnaraamatus, et seal peaks olema mõlemaid. Et peaks olema nii-öelda hästi tüüpilisi näiteid, mis meie keelele on iseloomulikud kui peaks olema ka selliseid eripäraseid näiteid. Tegelikult peaks olema sedeldaja lihtsalt hea keelevaistuga inimene, kes siis, kui ta mõne sõnaga kohtub, võiks selliste asjade peale osata mõelda. Aga need näited on siis kirjalikust, tekstist või suulisest kõnest kirjalikkust kõik ikkagi üldiselt kirjalikust ja suulist kõnet on nüüd uuemal ajal kindlasti sisse tulnud selle võrra kui võrra kogu meie interneti ja internetikeel, mida me täpselt samamoodi vaatame selle võrra, kuidas see siis peegeldab suulise keeletulekut iga suhtlusesse. Kasutanud neid vihikuid olen, mäletan, et seal on palju kirjanikke, lauseid on, on, võtsite nagu raamat ette ja hakkasite lauset ja üldiselt küll jah, üldiselt küll, et pole ise juures olnud, aga üldiselt nii see käis. Jagati kirjanike teosed ja kirjanikud ära ja siis lihtsalt neid raamatuid. Sedeldajad lugesid ja kirjutasid sealt lauseid välja, algusaegadel oli raske näiteks saada väliseesti kirjandust ja siis, kui mina juba tööle jõudsin, siis oli selles osas hõlpsam, siis pandi tähele pigem näiteks väliseesti kirjandust, et seda sinna näitematerjali juurde saada. Ja hiljem siis hoopis hoopis loomulikult juba tänapäevasemalt kirjandust. Sõnade koguja võib-olla oma lemmikautor, tema stiili ma sinna raamatusse sisse bikingi. Ja loomulikult võib, sest tegelikult, kui vaadata sõnaraamatut ja näiteks tunda neid inimesi, kes on koostajad ja toimetajad, on väga hästi aru saada inimese mingisugused üldised hoiakud elule, kuidas ta valib näitelauseid, kuidas ta valib autoreid, nii et loomulikult loomulikult on sõnaraamatut ei saa teha niiviisi, et, et ta ongi mingi täiesti ühtne, külm, kuidagi standardsõnaraamat, et see nii välja ei tule ja see mu meelest ongi huvitav. Kui mõtleme sellele ajale, millal raamatut tegema hakati, siis oli kultuuril selline opositsiooni rull, ta pidi seda teistmoodi olemist kaitsma. Kas see tuleb välja ka näiteks sõnaraamatu kokkupanemisel koostamise selline teatud ideoloogiline suhtumine või vastupidi, et siis oli selline noh, nii-öelda see kohustuslik ideoloogiline kämp ka sealjuures mul oleks tõesti väga hea meel öelda, et see sõnaraamat heegeldab sellist ideoloogilist vastuseisu, aga kahjuks ta ei peegelda, ei peegelda ja isegi täiesti olen ise imestanud, et kuidas sõnaraamatusse on, mida justkuinii ideoloogiliselt ei kontrollitud, et kuidas sinna ometigi selline materjal sisse on, on ikkagi pugenud. Niiet et ka need inimesed, kes ei olnud, kuidas ma ütlen ideoloogilise võitluse nagu tandril on ikkagi vaikselt olnud nii ära mõjutatud toonastest toonastest hirmutamisest. Et isegi sõnaraamatusse, kus justkui ei peaks olema pistmist selle asjaga, on see ikkagi vaikselt sisse hiilinud. Tuleb tunnistada, et sinna ei ole revolutsioon sisse hiilinud, vaid allumine. Kui te nüüd ja uuesti üle vaatasid, mis te siis tegite mingeid korrektuure ka just sellise sõnavaliku osas või kuidas te käitusite nüüd või on see uustrükk kõikide nende kordus lihtsalt, mis väikestes vihikutes ilmunud? Sõnavaliku osas me üldiselt, et midagi maha ei võtnud, me oleme seda arutanud ja on selline tunne, et see sõnade kogus on seal meie keele rikkus. Me ei tahtnud põhimõtteliselt mitte ühtegi sõna maha tõmmata, mõni üksik võib-olla tõesti oli mingi imepärane nõukogude aegne moodustis praegu isegi näidet pähe ei tule, aga noh, see on täiesti üksik küll, aga me oleme sinna kahe trükivahel siis otsinud juurde sõnu. Nii et põhimõtteliselt märksõnastiku vähendada pole tahtnud. Aga nende sõnaartiklite sees on toimetajad tööd teinud ja siis sellist omaaegset täiesti võiks öelda ühiskondlikest oludest mõjutatud seletamis, viisi ja näidete valikut on siis mõnevõrra nii palju, kui oli võimalik seda selle lühikese aja jooksul. Mõnevõrra seda siis sellist omaaegset ideologiseeritud vähendatud, mida siis on juurde pandud, juurde on pandud, oleme üle lugenud umbes 4000 sõna. See 4000 sõna on, kui vaadata näiteks muude keelte sõnaraamatuid, siis umbes selline ühik 3000 kuni 5000 umbes selline sõnu ongi, mis eritrikkide vahele trikkide ilmumisaeg on tavaliselt, et ütleme seal neli, viis, seitse aastat. Et siis selle aja jooksul ongi näha, et eri sõnastikesse tuleb umbes 3000 kuni 5000 sõna on lisatud, nii et me meil on ka siis kogunud umbes 4000 sõna ja uusi tähendusi omakorda veel peale selle. Ja need sõnad on siis liidetud üldised märksõnastiku, nii et see uus sõnaraamat on siis natukene suurem kui vana vihikutega väljana. Aga ülevaatlikkuse huvides oleme need sõnadele lihtsalt loendina välja toonud ka viimases lõpus, kellel on huvi vaadata, mis sõnad sõnaraamatusse juurde tulnud, et see saab sealt siis tervikliku pildi. Kusjuures kõik sõnad loomulikult pole uued sõnad, mõned sõnad on vanasti täiesti olemas, on ta ka omal ajal lihtsalt välja jäänud. Kas sõnadel on selliseid lugusid ka, et nad on nagu keelatud sõnad nagu olid keelatud mõtted? Ei oska öelda? Ei oska öelda, selliseid kurioosumeid ei, vanemal ajal oli küll üldiselt, et näiteks Downiti väga kõnekeelseid või halvustavaid sõnu ei taheta sõnaraamatusse, et selle üle on arutatud ja, ja selle üle on vanal ajal nalja visatud. Kuidas siiski sõnaraamat peab olema nii korralik, et seal justkui kole täitsa no ei tohi sees olla. Aga uuemal ajal mu meelest sellist keelavad seisukohast küll ei ole. Kuigi inimeste maitsed on loomulikult erinevaid. Toimetajate maitsed ongi erinevad, mõni paneb kergemini sisse teise enda käsi nagu tõrgub mõnda sõnasel kirjeldamasti, aga noh, see on, see on loomulik. Aga teil on praegu lauapealse uute sõnade loend, võib-olla toome mõne näite. Uute sõnade loendis, nagu võib arvata, on igasugust arvutiasjanduse ja info infotööstusega seotud asju on väga palju. Ja siis on uue maja meditsiinisõnavara või selliseid hooldamise ja inimese heaolu, sõnavara on palju juurde tulnud. Põhiliselt loomulikult ikkagi kõik need uued asjad ja, ja nende asjadega seonduvad tegevused ja siis sõnad, nende nimetamise sõnad on siin põhiliselt ja põhiliselt muidugi nimisõnad. Kuigi on ka teisisõnu, aga, aga suur mass sellest 4000-st sõnast on, on lihtsalt asjad või sündmused, mida siis nimisõnaga nimetatakse uuemat sorti asjad. Kas kõik, mis teil seal seletava sõnaraamatus kirjas, vastab ka õige keelenormile? Mõnes mõttes vastav, vastab õigekirja mõttes, aga ta ei pruugi vastata Ta kasutuse mõttes. Et kui õigekeelsussõnaraamat mõne mõne tähenduse mõne sõnakasutuse kohta ütleb, et seda ei soovitata kasutada selles tähenduses siis sellele soovitusele seletav sõnaraamat ei pruugi vastata nii seletava sõnaraamatu põhimõttena ka kirjeldada keelt nõnda, nagu teda kasutatakse. Ja kui mõni tähendus on ikkagi jõuliselt kasutusel, siis on ta meie sõnaraamatus registreeritud hoolimata, et õigekeelsussõnaraamat võib sellist pruuki taunide. Aga olete oma raamatus selle ära märkinud või jätnud otsustada juba lugejal ei seletavat sõnaraamatus, sellel ei ole praegu üldse üldse tähelepanu pööratud, nii et kui keegi vaatab seletavasse sõnaraamatusse ja leiab sealt mõne tähenduse, siis ta ei või aimatagi, kui ta seda juhtumisi ei tea, võis talle ette, pole jäänud, et õigekeelsussõnaraamatus võib-olla see tähendus just mitte soovitatud. Nii et selliseid juhtumeid on päris päris palju. Täpselt enam neid numbreid ei mäleta, ma olen ise seda vaadanud, aga aga noh, ütleme, et pooled või võib-olla isegi kolmveerand nendest kasutustest, mida ÕS üritab suunata, on tegelikult rahvakeeles olemas ja seletavad siis see läbiga registreeritud. Kui me rääkisime 2007. aastal, kui seletav sõnaraamat ju sisuliselt valmis sai sellel teemal siis oligi, et sellest võiks ilmutada ühe, sellise väikese kompaktse väljaande. Kaugel see mõte on või on see maha maetud? Ei ei, see ei ole, see ei ole üldsegi maha maetud, see on, ongi juba tasapisi olnud töös. Aga kuna köidetena väljaanne nõudis oma ettevalmistust ja oma oma tegelemist, siis, siis pole saanud selle kallale otseselt asuda, aga mida me oleme teinud nüüd? Nii et nüüd me oleme sellesama toimetusega teinud juba väga konkreetseid plaane, milline võiks olla see üheköiteline sõnaraamat ja me nimetame seda üheköitelise ja oleme võtnud siis eeskujuks teiste suurte keelte seda tüüpi sõnaraamat. Mis siis kõik on põhimõtteliselt alguse saanud suurest akadeemilisest mitmeköitelise sõnaraamatust ja mille najal on siis välja antud üheköiteline sõnaraamat, mida noh, mõnes mõttes võib nimetada Rahva sõnaraamatuks selles mõttes lihtsalt, et ta on nii-öelda igal mehel kodus olemas. See on siis põhimõtteliselt mõeldud, et saab valmis umbes ütleme 2014 2015. Millised põhimõtted siis on, mida te võtate, mida te jätate sinna nii-öelda rahvavarianti? Jah, selle üle tuleb kõvasti mõelda, sest kui praegused köited sisaldavad 150000 märksõna ja seal on 5000 lehekülge siis see üheköiteline juba juba temaga kaantevahe paneb siis mõõdu ette ja kaantevahe saab siis olla, ütleme umbes 1500 lehekülge. Täpselt ei teagi, kuidas Eesti trükikojad siin toime tulevad, aga umbes nii me olemegi tegelikult teinud, et lihtsalt Ta lihtsalt üritanud rehkendada seda mõõtumis ühtede kaante vahele mahuks. Ja vastavalt sellele siis töötatakse välja mingisugused üldised põhimõtted, kuidas märksõnastiku vähendada, noh, enam-vähem tuleb mõelda nii, et iga teine sõna välja ja siis milline sõna. Mitmeid võimalusi, selliseid läbipaistvamaid liitsõnu on võimalik välja jätta ja siis läbipaistvamaid tuletisi on võimalik teistmoodi esitada, sellised põhimõtted me tekitame. Ja teine üldine põhimõte on, et võtame siis seda suurt näidete massi vähemaks. Et mida me nii palju vähemaks ei taha. Ta, millest meil oleks kahju loobuda, on see hästi põhjalikult esitatud tähendusi jaotus, nii et seda tahaks hoida või noh, sealt ei tahaks eriti midagi kaotada. Aga näiteid vaatame küll üle, kindlasti vähendame. Mis laadi sõnadel on sõnaraamatust kõige suurem koormus, millistel sõnadel on kõige rohkem tähendusi? Kõige rohkem tähendusi on kõige harilikumatel sõnadel. Ja kõige harilikum mate sõnade kohta ongi öeldud, et kuna nad on nii harilikult sõnad, siis siis õnnestub kogu aeg laiendada seda ruumi, millele nende abil õnnestub viidata. Jah. Nii et kui sõnal on juba mitut ühendust, siis on tema juba sattunud sellesse rühma. Neid tähendusi võib väga hõlpsasti juurde tulla, tähendusi tuleb kõikidele sõnadele tegelikult juurde, aga, aga mõned sõnad on nagu inimeste jaoks harilikumad ja hõlpsamalt kui teised. Ja need kõige sagedamad sõnad on üldiselt ka kõige lühemad sõnad. Nii et kui vaadata, millised sõnad sagedussõnastikus eesotsas näiteks nimisõnadest, siis need on kolme-neljatähelised sõnad ja nendel on, nendel ongi kõige rohkem tähendusi. Vahel ju keeleteadlased protesteerivad. Kui ühte asja nimetatud ühtemoodi ta saab mingi teise lisatähendused, siis tekitab see kohe nagu keeleteadlaste poolt vastuseisud. Sõnal ongi juba liiga suur koormus pea. Kas seda on üldse võimalik reguleerida? Mina isiklikult arvan, et ei ole. Mis on nagu sõna mõte, võib öelda, et üks inimene ütleb sõna tahab midagi selle sõnaga öelda ja mõte ongi see teine, kellele ta seda ütleb, peaks sellest sellest aru saama ja kui see toimib, siis, siis järelikult keel toimib ja kui see ei toimi, siis sinna selline kasutus sinna trügima ei hakka, sest sest ta ei toimi. Aga kui ta toimib, siis järelikult mingid mehhanismid toetavad seda, et see on võimalik ja mina ei arva, et, et keel on hädas või, või et meie oleme keelega hädas, et mina seda ei arva. Aga kui palju on üldse võimalik keelekorraldusega, no kas või nendesamade sõnaraamatutega seda keelt suunab, aga kas see on nii-öelda inimese võimuses? Osaliselt kindlasti on, kõige rohkem võiks ehk olla inimese võimuses sellel hetkel just nimelt kui mingisugused uued asjad koos mingisuguse võõrkeelse nimega meile siia jõuavad. Ja siis, kui eesti keeleinimesed jõuaksid kohe-kohe jaole jah, ja siis kohe-kohe välja pakkuda mingisuguse eestikeelse nimetuse, siis ei oleks, aga noh, kogu aeg jõuda õigel ajal jaole, seal raske seal raskest paljud asjad joovad võõrkeelsena juba käibele minna ja siis tekkib nende kasvatajatel tunnet, et justkui eesti keelega ei oleks võimalik seda väljendada. See nii ei ole, et loomulikult on eestikeelsega võimalik väljendada lihtsalt, et mingi Esmad kasutajaskond on jõudnud juba harjuda võõrkeelse väljendusega. Et sõnal peab olema autoriteetne eestkõneleja. Jah, see oleks väga hea, kui oleks, see oleks väga hea ja kelle jaoks peaks Eesti keele seletav sõnaraamat olema selline eestkõnelejad, kellele ta mõeldud on. See sõnaraamat on mõeldud kõige enam ehk nendele loomulikult, kes filoloogid ka tegelevad keelega mingil moel tegelevad keelega kokku puutuvad tõlkijad, kirjanikud, uurijad, keeleuurijad kasutavad seda seletavat sõnaraamatut täiesti ka keelematerjalina nagu korpust, jah, nagu korpust ja siis tõlkijad, toimetajad, igasugused keelega töötavad inimesed päris koolis, ma ei oskagi öelda, ega see seletav sõnaraamat ei ole kerge, sõnaraamat on suur ja mahukas, palju palju seletusi, palju näiteid. Et seal peab olema teatavad valmidust sellega töötada ja seda kasutada. Et koolilapsele on see võib-olla ehk veel ehk veel raske sõnaraamatut koostamise lugu on ka nii, et noh, kõik kultuurkeeled on sedalaadi sõnaraamatuga ju hakkama saanud maha saanud, kui see üks etapp on läbi käidud, noh ütleme, et me oleme saanud ka sellise rahvavariandi sellest, mis siis edasi, kas sedalaadi töö siis lõpp päev või mingisuguses teises vormis, jätkub ta jätku teises vormis, vähemasti praegu ma ei oska, võib-olla tulevikus kunagi jätkub teises vormis, aga praegu ta jätkub igal juhul ja ta ei lõpe nii, nagu meie keelekasutus ei lõpe. Ja meie keele loomulik keele uuenemine ei lõpe ja see sõnaraamat, sõnaraamat ongi siis mõeldud keeleti situatsiooni teatava aja tagant ikkagi fikseerima. Täiendatud laiend arendata, järke jätkub just just just ütleme, et see suur köidetena väljaanne jääb mõneks ajaks nii suurena ja sellisel moel siis lõpetatuks. Aga järgmine üheköiteline väljaanne, tema peaks saama küll selliseks, mida lihtsalt täiendatakse, jälle kogutakse vahepeal keele materjali andmebaasi, lisatakse kindlasti uut infot mõne keeleuurija käe alt, mingisuguseid ettepanekuid kõrvalt tuleb ja, ja seda eesti keelebaasi lihtsalt kogu aeg, kogu aeg hoitakse vaatluse all ja täiendamise all ja, ja noot, trikid peaksid tõenäoliselt samamoodi, siis hakkame ilmuma. Noh, ütleme nelja viie aasta tagant. Aga kuidas on mul arvutiga võimalus, ei jaksa ma ju seda köidet laviini endaga kaasas tarida, et kas mingi CD või võimalik pääseda teie andmebaasi CDd praegu pole kõneks olnud, aga seesama köidetena sõnaraamat hakkab järgmisel aastal 2010.-st aastast olema võrgus täiesti saadaval. Nii et arvutiinimesed saavad seda hõlpsasti Eesti keele instituudi lehekülje kaudu siis kasutada. Kas ta saab olema siis meie jaoks ka nagu vabavara ja vabavara vabavara ja see on hea uudis. Seni oli, seni on ta saadaval olnud keelevara lehekülje kaudu tasu eest küll pisikese tasu eest, aga ikkagi tasu eest. Aga nüüd, kuna seda köidet täna väljaannet on toetanud haridusministeerium, siis on leping, et ta saab kõigile kõigile vabalt kasutatavaks, järgmisel aastal veebi veebi kaudu. Milline sõnaraamat on üldse järgmine, mis teie käe alt välja tuleb Eesti keele instituudis raamatusektoris. Kõigepealt ilmub eesti-vene sõnaraamatu viimane köide, siis saab see sõnaraamat valmis ja järgmisena ilmub võõrsõnade leksikon kani uustrükk. Selle materjal on Eesti keele Instituudile üle antud ja koostes valgusega ehitatakse ta siis meie instituudi baasidega ei, antakse siis meie instituudi kuues välja, seda täiendatakse, toimetatakse praegu ja see peab ilmuma, kui ma õigesti mäletan, 2011. Margit Langemets, kas te mäletate veel, mis on muutunud nüüd sellest ajast, kui tuli arvuti sõnaraamatutegija nende käsutusse? Sõnaraamatutehnoloogias filosoofias on ka mingid muutused toimunud? Ei, ma ei ütleks, et filosoofia siis ma ütleks, et kõik need tänapäevased tehnilised abivahendid on teinud sõnaraamatu, tegi elu 1000 korda mugavamaks mu meelest vähemalt selle jaoks, kes on osanud arvuti ära pida. Aga, aga töö sisu on ikka põhimõtteliselt seesama. Tuleb vaadata mingile portsule näidetele peale, osata seda omaenda peaga analüüsida ja siis osata seda sõnaraamatu vormis selle sõnaraamatu vormis. Parasjagu tehakse kirjeldada, et seda saaks teha. See elu on tehtud palju mugavamaks. Tänapäeval näiteks meil on oma instituudis juba niinimetatud sõnaraamatusüsteemid üles ehitatud, et mis on teinud veel eriti eriti mugavaks selle sõnaraamatu koostamise töö. Aga, aga põhimõtteliselt töö sisu on ikka üks ja see sama, kes on see viimide tants, kes otsustab, et vot see läheb ja see ei lähe mitte jah, põhimõtteliselt võib sõna toimetus töötada nõnda et on üks, üks peatoimetaja, kes on see viimne instants, võtab need otsused vastu. Aga on ka võimalik töötada nii-öelda demokraatlik kumalt, kus ütleme, toimetus on võrdne neli-viis või kuidas seal inimesi on ja, ja siis vastastikku otsustatakse. Ja põhimõtteliselt võib ju arutada, et kas üks on parem kui teine ja kindlasti leiab mõlema deviisi jaoks põhjendusi nii poolt kui vastu. Aga teinekord suruvad jälle hullud peale, et kasutatakse siis ühte või teist moodust. Nii et näiteks seletava sõnaraamatu puhul nüüd köidet Ena väljand ande puhul. Ei saa öelda, et oleks olnud üks, kes oleks keelanud, keelanud, käskinud poonud, kas on mõni inimene, kes sõnaraamatu ka läbi on lugenud terve sõnaraamatu lõpuni, ma arvan, et on, sest näiteks kui ma mõtlen omaenda vanaisa peale, siis tema vanal ajal istus tugitoolis ja tal oli ma arvan, Vene Inglise mingisugune sõnaraamat ees ja lihtsalt luges seda, nii et selliseid inimesi kindlasti on. Ja noh, tegelikult ikkagi võiks öelda, et meie enda toimetajad on ka kindlasti selle algusest lõpuni läbi lugenud. Küllap keegi kuskil on, kes seda lihtsalt järjest loeb. Et mingis mõttes ei tahaks öelda, et see oleks täitsa uus sõnaraamat, et seda, kuigi natukene see mõte siin kajab ümberringi. Et see side, selle vana seletussõnaraamat aga on ikkagi väga tugev, et ta on ikkagi põhimõtteliselt seesama, mis vanasõnaraamat tõesti kirjapilti raamatus on. Natukene me oleme mõelnud, et oleks natuke sõbralikum ja noh, ja seda kõike on kohendatud ja parandusi tehtud, täiendatud palju, ühtlustatud, palju ja uusi sõnuga lisatud palju, aga see põhiline, põhiline tema olemas on ikkagi see seesama kirjakeele seletussõnaraamat, nii et selles mõttes ta justkui uus ei ole. Aga samas on jällegi öeldud, et kui selline füüsiliselt uus objekt ilmub raamaturiiulile, siis ta justkui justkui oleks uus sõnaraamat, noh, nii et noh, pole, pole midagi, kellele seda vanu vihikuid ei ole, selle jaoks ongi ta muidugi ka uus sõnaraamat. Kas oleks vaja veel ära märkida ka need inimesed, kes on selle raamatu juures kõige rohkem tööd teinud või kõige intensiivsemalt selle asjaga seotud olnud, kes on olnud algatajad, kui päris algatajatest rääkida, siis tuleksin nimetada selliseid nimesid nagu Ernst Nurm omal ajal Erich raiet, Rudolf Karelson, valve Kullus, endine valve Põldma ja siis juba köidetena väljaande toimetajad on sõnaraamatu esikaanel kirjas. Need on Margit Langemets, Mai Tiits, Tiia Valdre, leidi veskis Ülle Viks ja Piret Voll. Et nemad on siis selle Gridetena väljaandega kõige rohkem töötanud. Nii aitäh. Täna rääkisime eesti keele seletava sõnaraamatust ja stuudios oli Margit Langemets, küsis maris Johannes. Ja millised on viimased kirjed seletava sõnaraamatust y-telg matemaatikas, koordinaattelg jupi. Just nii on ta meie kõnekeeles kohanenud sõna, kuigi teda on ka Japiks hääldatud edasipüüdlik alati korrektselt riides noormees, pintsaklipslased. Meie siin jätkame Asta Õimu kujund Keila aabits aga, ja räägime hoopis vanemast ajast. Tänane lugu tuleb lepast pida, see lepase reega minek tegelikult tähendab. Lepp on võrreldes teiste puudega, olgu selleks siis kuusk, mänd, kask või tamm, suhteliselt huvitavam puu. Esiteks on rahvausundis leppa suhtutud kahtepidi. Ühelt poolt on leppa peetud pühaks puuks, tema puidule on omistatud maagilist jõudu. Lepalehti Urbi ja oksi on kasutatud isegi veel 20. sajandi esimesel poolel maagilisteks ravija tõrje vahenditeks. Teiselt poolt on jällegi lepalepapuitu alustatud ja lepa ennastki on nimetatud näiteks sea, Tammeks või Pasclepaks. Selline kahtepidine suhtumine on jätnud oma jälje ka keelde. On aru saanud odav, et sobimatus vastupidavust nõudvate esemete valmistamiseks. Aga puit oligi ju eestlastel põhiline materjal, millest valmistati nii tööriistu kui tarberiistu. Pehme puit nagu Lepal praktilise maarahva silmis ei olnud kuigi kõrgelt hinnatud ja sellepärast on üsna loomulik, et lepaga tähistati midagi kehva viletsat või üldiselt midagi negatiivset. Näiteks me tunneme, tähendab Päevalgi selliseid väljendit, et kellelgil Lepased, kruvid või üks kruvi on lepast ja teine on lehmaesust murdes on tuntud veel selline tähendus, et härrane, lepane või Lepne ehk natuke peast soe, natuke rumal ja on üsna loomulik. Ka teised lepaomadused või tunnused on andnud keelte mitmesuguseid metafoor seid, sõna, tähendusi või siis ka väljendeid. Näiteks lepapuit võtab punaka tooni. Lepakoorealune on hoopiski punane, murdes ongi säilinud nimelt sellised tähendused, et lepane tähendab ka punane, see lepa punane värvus on andnud nimetusega verele, võib-olla veel mäletatakse või teatakse, et eriti kalavere kohta kasutatakse kalalepp murdes on tuntud ka lepitama värvima, eriti punaseks värvima ja lepp genitiiv siis leppu, ruuget karva hobune Depal on seega siis lai ampluaa ka olnud. Aga kui nüüd tuleme tagasi selle juurde, et lepapuitu ei hinnatud. Aga samas me tunneme sellist väljendit läheb nagu lepase reega. Ja me teame väga hästi, et see tähendab seda, et miski asi edeneb väga hästi tõrgeteta. Aga see ei ole kogu aeg olnud nii. Selline positiivne tähendus on teada kirjakeeles küll, jah. Aga kuni 20. sajandi esimese pooleni oli sellel väljendil tähendus otse vastupidine Öeldi, et läheb nagu lepase reega, siis see tähendas seda, et asi ei läinud üldsegi mitte või läks väga halvasti, mõned näited mis ta käo lätt kah, kui lepase reega sai vedada lepase reega, öeldakse selle kohta, keda pilgati sai pilgata nagu lepase reega üle sõitnud see tähendab seda, et keegi oli mu töö halvasti teinud nagu lepase reega edasi minema, on isegi Wiedemanni sõnaraamatus saanud vaste viletsalt edasi jõudma. 19. sajandi lõpupoole, kui lepakas eesti rahvausundis oma mentaliteeti muuta. Õigemini hakati Lepas millegipärast pisut teistmoodi suhtuma. Esiteks kadus ära see, et teda enam ei peetud pühaks puuks. Ja toimus veel terve hulk muidki muutusi on ka selle väljendit tähendus hakanud muutuma ja just nimelt selles suunas, nagu me tänapäeval seda tunneme, on täiesti loomulik, et mõnda aega püsisid mõlemad tähendused. Ja on isegi märgata seda, et väljendil on vahepeal selline vaheaste tähenduses, kus ta ühelt poolt tähendab juba nagu kiiresti edasiminekut, aga see edasiminek on räpaka võitu. Näiteks sellised Viljandit sõidab lepase reega halva teega viis päeva ja kolm versta või läheb, kui lepase reega Hagust aeda pidi. Ühelt poolt nagu läheks hästi, teiselt on nagu ei lähe veel hästi. Selles ei ole muidugi midagi iseäralikku. Keeles on selliseid ütlusi, millel on väärsed tähendused ja mõnikord jäävad nad mõlemad püsima, mõnikord teine kaob, jääb keelde alles üks. Aga miks just selline muutus on toimunud seletubki minu meelest just sellega, et kui alguses negatiivses tähenduses läheb nagu lepase reega oli põhirõhk metafoori põhirõhk, nagu sõnal lepane ja lepane oli teatavasti keht ja lepp, kui pehme puurege temast ei tehtud, järelikult Reigi, mis oli lepane, ei saanudki tähendada head rege. Aga, ja kuna keeles on suur hulk väljendeid, kus edenemise metafoor edenemise märkimiseks kasutatakse mitmesuguseid vahendid näiteks kelku ja paati ja veel teisigi, siis võib arvata, et metafoori keskpunkt hakkas hoopiski Lepalt nihkuma selle reeliikumisele. Ja teatavasti kui regi liigub temale omases keskkonnas tähendab mööda lund, siis ta saab ladusalt liikuda selle kinnituseks või õigustuseks, et see nii võis olla. Räägivad ka sellised väljendid, et kui liikumine toimub mööda sellist pinda, mis ei ole tavaline ega tüüpiline siis liikumine raske näiteks kõik me tunneme nagu kana takus kanali tavaliselt taguseid, liigud ikka jookseb mööda maad, see ju tähendab seda, et keegi ei saa oma tegemistega ei edasi ega tagasi või väljend, mida võib-olla tuntakse vähem, on nagu täi tõrvas. Ei olegi vist tarvis seletada, miks see edenemine halb on tõrvas siis kinni nagu pidiga ja see on takistav asjaolu, eesti keeles on ka sellised väljendid, kus see sama liikumine. On täpsustatud näiteks nagu regiliiva peal kinni liiva peal tavaliselt regi kiigu, järelikult edenemist ei saagi olla. Või kui me ütleme, et tee on kuskil maakolkas nii hull, et ei lähe enam Regijaid ratas, siis on selge, et see, see on läbipääsmatu otseses mõttes regi ja kelk on teatavasti murdes üsna sünonüümsed. On ka väljend, ei see kelk, jookse jaanipäevase jää peal. Jaanipeol teatavasti meil siiski jääd ei ole ja kui see on nüüd esile tõstetud, siis mõistame seda oma kogemuse najal, et miski asi ei edene. Või öeldakse ka, muide Raplast üles kirjutatud tekst öeldakse sellele, kes teisele tahab oma valet usutavaks teha, tähendab, keegi valetab. Ja vassib. Kuulsite peatüki Asta Õimu kujund Kela aabitsast, mis valmib tänu Eesti Rahvuskultuuri Fondi stipendiumi toele. Kuulmiseni.