Tere õhtust. Eile 11. novembril 2008. aastal tähistas Poola Vabariik oma üheksakümnendat sünnipäeva. Meie loeme sel puhul Poola luulet. Autoriteks Vislavasin Porska ja spinjev Herbert kelle tekste esitavad Laura Peterson ja Lembit Peterson, kommenteerib Märt Väljataga. Ja saate lõpetab tõlkija Hendrik Lindepuu. Saates kõlab ka poola keel. Oma emakeeles loeb Symboolskaja Herberti tekste Poola vabariigi saatkonna nõunik eatset Sladevski. Luuleõhtu ise on salvestatud kolmandal novembril 2008. aastal Poola vabariigi suursaatkonnas ja asja hing oli kultuuriatašee Slavomira porowska. Helirežissöör Külli tüli. Raadiopoolne muusikavalik on virve Pulverilt toimetaja maris Johannes. Ja siit sõnajärg Märt Väljataga-le. Need kolm nime, roševitš šamportska Herbert kuuluvad kõik ühte põlvkonda ja on andnud põhjust sellele, et 20. sajandi Poola luulet on peetud õigusega maailmakirjanduse imeks. Noh, näiteks selline autoriteet nagu Jossif protski on seda öelnud eeskätt siis sõjajärgne poola luule. Enam-vähem ühe ja sama põlvkonna inimeste luule Porska on sündinud 23. aastal. Herbert sündis 24. aastal ja suri 10 aastat tagasi. Roševitš 21. aastal. Sa ka järske on mõnevõrra noorem ja Tšaslazmiros jällegi vanem, nemad on selleks hinnanguks põhjust andnud ja osalt tuleb see tõenäoliselt sellest, et nende luule on suhteliselt hästi tõlgitav. Kui Robert Frost ütles, et, et luule on see, mis tõlkes kaotsi läheb siis töötasid, et mitte ainult poola luuletajad, paljude Euroopa luule tahad üldse pärast teise maailmasõjashop ehkki välja sellise luulekeele, mida vaest nimetatud kanti luuleks või, või kasinaks veaskeetlikuks luuleks, on sedasorti luulemis loobunud igasugusest meloodilisusest, retoorikast, ilukõlast raskesti Teešifreeritajatest metafooridest püüelnud sellise argise kasina askeetlik igapäevase keele poole. Ja see tuleb muidugi sellise luule tõlgitavusele kasuks. Ei ole seal nii suurel hulgal selliseid kõla vigureid, mida tõlkides edasi anda ei saa. Mina loen nüüd Herberti, tahaksin kirjeldada. Tahaksin kirjeldada kõige lihtsamat tunnet, rõõmu või kurbust. Aga mitte nagu teised päikesekiirte või vihma piiskadega. Tahaksin kirjeldada valgust, mis minus sünnib, aga ma tean, et see ei sarnane ühegi tähega, sest pole nii hele, nii puhas. See väreleb. Tahaksin kirjeldada vaprust toomata mängu tolmunud lõvi. Tahaksin kirjeldada ka ärevust, raputamata vett täis klaasi. Teisisõnu annaksin kõik metafoorid ühe väljendi eest, mis oleks kistud mu rinnast kui ribi. Ühesõnaga, aga eest, mis mahub mu naha alla. Aga see näib võimatu. Et öelda armastan, jooksen ringi, kui meeletu, korjan peod linde täis ja minu hellus, mis pole ju veest, nõuab endale vett näkku. Ja ehkki erineb tulest, laenab sellelt välkuva keele. Nii sassis on minus nii sassis see, mille hallpead on igavesti lahutanud, öeldes et see on subjekt ning see objekt Kuinume üks käsi pea all ja teine keset planeete. Ning meie jala tallad lahkuvad meist ja maitsevad maapinda väikeste juurekestena, mida hommikul on lahti tõmmata valus. Mõtlesin tunnen teda ju nii hästi. Palju aastaid oleme elanud koos. Ma tean tema linnu pead, valgeid õlgu ja kõhtu. Kuni ükskord talveõhtul istus ta mu juurde ja selja tagant langevas valguses märkasin roosat kõrva. Naljakas nahaliist hakkas merikarp elada, veri selle sees. Ma jõelnud tookord midagi. Oleks hea kirjutada luuletuse roosast kõrvast, aga mitte selline, et öeldaks, kus nüüd on endale teema valinud, originaalitseb. Et keegi isegi ei naerataks, et mõistetaks, kuulutan saladust. Ma ei öelnud tookord midagi. Aga öösel, kui lamasime kõrvuti, proovisin salamisi roosa kõrva eksootilist maitset. Banko Kiido jutustab Spinoza kiusatusest Varu osa Amsterdamist soovis jõuda jumalani. Lihvides pööningul läätsesid, läbistas ta järsku eesriide ja seisis temaga silmitsi. Rääkis kaua. Ja kui nii, rääkis Maardus, tema mõistus ja hing esitas küsimusi inimloomuse kohta. Jumal, silus hajameelselt habet? Küsis esimese põhjuse kohta. Jumal vaatas lõpmatusse, küsis viimse põhjuse kohta. Jumal mudi sõrmi köhatas. Kuis pinoza lõpuks vaikis, lausus jumal. Räägid kenasti varu. Mulle meeldib sinu geomeetriline Ladin, nagu ka selge süntaks ja tõestuskäikude sümmeetria. Aga räägime tõeliselt suurtest asjadest. Vaata oma käsi katki ja värisevad. Rikud pimedas silmi. Sööde nirult riietud kehvasti. Osta uus maja. Andesta Veneetsia reeglitele, et näitavad vaid pealispinda. Andesta, lilled juustes, joodikutele, nende laulujoru. Hoolitseja sissetulekute eest, nagu sinu kolleegidega. Ole kaval nagu Erasmus. Pühenda traktaat, raad Louis 14 10.-le. Ta ei loe ju seda nagunii. Vaigista mõistuse raevu, see lükkab trooni tupi ja võõrpab tähed mustaks. Mõtle naisele, kes kingib sulle lapse. Näedbaru räägime suurtest asjadest. Tahan, et mind armastaksid, harimatud ja metsikud, nemad on ainsad, kes mind tõepoolest vajavad. Eesriie langeb Spinozaja püksi. Ei näe kuldset pilvevalgushelki kõrgustes, näeb pimedust. Kuuleb trepi Kreuksumist allapoole suunduvaid samme. Mida mõtleb pannkoogid toob põrgust. Põrgu kõige alumine ring. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei ole siia paigutatud despoodidega ema tapjad samuti mitte lihahimust vaevatud. See on pelgupaik kunstnikele, täis peegleid, muusikariistu ja maale. Esmapilgul tundub see põrgu kõige mugavam osakond, tule ja tõrvata ning füüsilise piinamiseta. Aastaringselt toimuvad siin konkursid, festivalid ja kontserdid pole tipphooaegu, tipp on pidev ja peaaegu absoluutne. Igas kvartalis tekivad uued suunad ja tundub, et miski ei suuda pidurdada avangardi võidukäiku. Beltzebule armastab kunsti. Kiitleb, et tema koorid, luuletajad, kunstnikud on juba taevastest üle kellel on parem kunst, selle valitsus on parem, selge see. Varsti saavad nad üksteiselt mõõtu võtta kahe maailmafestivalile. Ja siis vaatame, mis jääb järele tantest, seelikust ja Bachist. Belse pul toetab kunsti, kindlustab kunstnikele rahu, hea toidu ja absoluutse eraldatuse põrgulikust elust. Pan Kogito läkitus. Mine sinna, kuhu läksid nemad pimeduse piirini tühjuse kuldvillaku järele, oma viimase autasu järele. Mine sirge seljaga nende vahelt, kes põlvili Nende vahelt, kes selja pööranud ja põrmu paisatud. Sai pääsenud, mitte selleks, et elada. Sul on vähe aega tunnistuse andmiseks. Ole vapper, kui mõistus veab alt olla vapper. Viimases arvepidamises loeb vaid see Ja sinu jõuetuna päev olgu kui meri. Kui palju saga kuuleks taandatute ja pekstud ta häält, ärgu hüljakusin sinu õde põlgus, nuhkida timukate argpükside vastu, nad võidavad, lähevad sinu matustele ja viskavad kergeldusega peotäie mulda ning Rask kirjutab sulle Öövel sileda eluloo. Ja ära andesta. Tegelikult polegi sinu võimuses muuseas, andestada nende nimel, kes reedeti koidikul ära siiski üleliia uhkeks mine silmitsi peeglist oma klouninägu korda. Mind on kutsutud, kas ei olnud siis paremaid? Ära lase tuimust südamesse, armasta varahommikute värskust, tundmatu nimega lindu, talvist tamme, valguse, laiku müüril, taeva ilu. Need ei vaja sinu sooja hingust. Need ütlevad, et keegi ei tröösti sind. Ole valvel. Ja kui valgus mägedes annab märku tõuse ja mine. Kuniveri paneb pöörlema sinu rinnus tumeda tähe korda, inimsoo vanu loitse muistendeid, legende, sest nii jõuad hüvedeni, milleni muidu ei jõua korda kõlavaid sõnu korda neid kangekaelselt nagu need, kes läksid läbi kõrbe ja hukkusid liivas. Ja tasutakse sulle sellega, mis kätte juhtub. Irvitus piitsaga tapmisega prügimäel. Mine sest üksnes nõnda võetakse sind vastu külmade kolpade kilda. Sinu esivanemate tilga Messi, Hectori Rolandi kilda, piirideta kuningriigi ja tuhalinna kaitsjate hulka. Ole ustav, mine, Mida võiksin veel teie heaks teha? Neid asju on palju. Avada, aken, kohendada, patja, valada jahtunud teed. Kas see on kõik? Kõik palju ja samas vähe? Seda tuleb teha. Kaalutletult avad aken kogu kevadeks. Kohendada pead padja kuju järgi. Ümbrevia. Issand. Ma tean, et mu päevad on loetud. Nüüd on jäänud järele vähe. Ainult niipalju, et jõuaksin koguda liiva, millega kaetakse mu nägu. Ma ei jõua enam teha heaks solvanguid ega paluda andeks kõigilt neilt kellele liiga olen teinud. Seepärast mu hing on kurb. Mu elu peaks tegema ringi lõppema kui hästi komponeeritud sonaat. Aga nüüd näen selgesti just enne koodat katkenud akorde kokkusobimatuid, värve ja sõnu. Dissonantsi, kära, kaose, keelt. Mispärast polnud mu elu nagu ringid vees mis ärganud põhjatutes sügavustes algusega, mis aina kasvab, laotab oma kihid, astmed, kurrud, et siis rahulikult vaibuda. Sinu saladuslike jalgade ees. Spinjev Herberti tekste Hendrik Lindepuu tõlkes luges Lembit Peterson. Poolakeelsed luuleread esitas jazzeczladevski. Jätkame Märt Väljataga kommentaariga. Kui laias laastus võiks luule jaotada nagu kahte, et üks osa tegeleb inimese ja mingite ajatute müütiliste probleemidega või inimese looduse suhetega et teine osa ajalooga, siis poola luule suurus tuleneb just sellest, et ta püüab mõtestada seda 20. sajandi ajaloolist kogemust. Seda, mis inimene inimesele teeb ta enamasti see, mida inimene inimesel teeb, midagi väga meeldivat ei ole. Kuidas Porska ütleb, et tugev inimene ja hea inimene on ikka veel kaks eri inimest? Mõlema autori selline maailmapilt on üsna pessimistlik son Porscal tegelikult isegi rohkem kui härbertil. Herbertit ajendab selline moralism ja rüütlerlikke vooruste kaitsmine. Ta seisab nagu vanade heade väärtuste eest pahupidi pööratud maailmas šamporska mingis mõttes märksa lootusetuna süngem, aga samas kummalisel kombel ka väga naljakas. Mõlemad on Nad tõeliselt naljakad luuletajad ajavad naerma. Mis on jah, kummaline, sest tegelikult ju sõnum, mis neil edasi öelda on, midagi väga lohutavat ei ole. Enamasti see sõnum on siis Herberti puhul selline natukene moralistlikum või hinnangulise, mitte küll kaugeltki kõikides luuletustes, aga nagu siin ette loetud Pangoogitav läkituses mis selgelt haakub siis selle 80.-te alguse poliitilise õhustiku ka nagu ka mitmed muud luuletused selles raamatus näiteks raport sisse piiratud linnast, mis on võib-olla üks tuutu ant, Herberti luuletusi, aga seda ohtu ei ole. Herbert muutuks kuidagi suuresõnaliseks või pateetiliseks isegi selles läkituses, mis on võib-olla kõige pidulikum luuletus herbarty loomingus üldse räägita ju oma klouni näost, mida tuleb peeglisse vaadates tähele panna ja selline eneseiroonia ikkagi alati saadab ka selliseid kõige pidulikumat tekste, aga see ei ole Erbertile ainus laat, et nad Pangoogita luuletused on tal sellised. Kui sellise võõrandunud pilgu läbi moodsa aja kurva kuju rüütel annab hinnanguid või vaatleb kaasaja maailma, aga suur osa ta luuletusi ka Parieerib mitmeid kirjanduslikke metoloogilisi teemasid antiigist ja hilisemast maailmakirjandusest. Siis on tal terve hulk luuletusi, mis püüavad jõuda nagu asjade olemuseni. Tihti on nad sellised proosaluuletused, aga pikem tsükkel, objekti stuudium, eluta asjad, mida kunagi nagu lõpuni mõista ei suuda, et need on ka nagu luuletajale teatud tugipunkt sellises pahupidi pööratud väärtuste maailmas. Ja, ja suur osa luuletusi on sellised mängulised aga, aga Herbert ei ole kunagi selline pihtimuslike omaenda hingest jutustav luuletaja kanendus koogita luuletustes mitte, kus see kõneleja nagu luuletaja alter ego ta ikkagi objektiivne luuletaja põhiliselt mina olen Poola luulet ja, ja nende kohta kirjutatud, lugenud läbi inglise keele prisma, et siis sealt paistab, et Herbert on peaaegu nagu ära kodustatud ingliskeelses luulased. Ta on tõenäoliselt ikkagi kõige tuntum Euroopa luuletaja ingliskeelses maailmas isegi võib-olla rohkem kui tšeslav myyvos, keda ei ole sugugi nii kerge tõlkida ka nüüd vis laverson, Porska on võib-olla Eestis rohkem tuntud tänu sellele, et 96. aastal sai Nobeli auhinna. Kuigi ta oli tõlgitud juba ammu enne seda, paljudesse teistesse Euroopa keeltesse on. Ma usun, et, et selline suures tihedas kontsentratsioonis head moodsat luulet, kui see korraga eesti keelde tõlgitakse, et see ei saa jääda ka mõju avaldamata. Noh loomulikult selline mõju on pika ajaline ja ei avaldu ruttu, aga nii nagu kunagi Ain Kaalepi tõlgitud Lorca või Peša luuletused on saanud eesti luule osaks, loodame, et need Henriku tõlgitud Herbert ja šamportska luuletused saavad ka eesti luule osaks. Pikapeale. Ja nüüd kuulame Vislavasin Porska tekste. Hendrik Lindepuu tõlkes loeb Laura Peterson. Pimedate viisakus, luuletaja loeb pimedatele värsse. Ta ei aimanud, et see nii raske. Ta hääl väriseb, käed värisevad. Ta tunneb, et iga lause pannakse siin pimeduses proovile. Ta peab ise hakkama saama ilma valguse ja värvita. See on ohtlik seiklus tema luuletuste taevatähtedele auvalgusele, vikerkaartele, pilvedele, neoonlampidele, kuu paistele, kalale, kes seni aja on ujunud hõbedasena vees ja kullile, kes hõljunud kõrgel taevas. Loeb, sest ta on juba liiga hilja, jääte lugemata. Kollases jakis poisist, rohelisel aasal, punastest katustes torus. Paigal püsimatutest numbritest, jalgpallurite särkidel tundmatust alasti naisest praokil ukse taga. Tahaks vahele jätta, ehkki see on võimatu. Kõik need pühakud katedraali võlvil, selle lahkumisviipevaguniaknalt, mikroskoobi, läätse ja helkiva sõrmuse. Plaanige, peeglid ja albumid nägudega. Aga suur on pimedate viisakus, suur nende mõistmine ja üllameelsus. Nad kuulavad, naeratavad ja plaksutavad. Üks nendest isegi tuleb raamat tagurpidi käes. Küsima talle nähtamatut autogrammi. Võib-olla see kõik. Võib-olla see kõik toimub laborant. Tooriumis ühe lambi all päeval. Ja miljardi all öösel. Võib-olla oleme katse põlvkonnad. Võib-olla meid kallatakse ühest anumast teise. Raputatakse katseklaasis. Vaadeldakse millegi enama kui palja silmaga. Lõpuks võetakse meid ükshaaval pinkettide vahele. Aga võib-olla käib asi teisiti? Ei mingit sekkumist. Muutused toimuvad iseenesest kooskõlas plaaniga. Graafiku nõel joonistab tasahilju ette arvatavaid siksakke. Võib-olla pole me seni midagi huvitavat pakkunud. Kontrollmonitore lülitatakse sisse harva ainult siis, kui käib sõda ja pigem suuremat sorti. Kui tehakse mõned lennud maa kohal. Või siis massilisi rännakuid punktist A punkti. P. Aga võib olla on asi vastupidi. Nauditakse argiseid episoode. Näe väike tüdruk suurel ekraanil õmbleb käisi külge nööpi. Indikaatorid annavad vilistades märku, personal jookseb kohale, ohmeline olevus põksub süda põues. Millise tänuväärse tõsidusega ajab nõelale niiti taha. Keegi hõikab vaimustunult. Kutsuge boss, las tuleb ja vaatab oma silmaga. Väike tüdruk tirib laudlina on olnud selles ilmas juba üle aasta ja selle silmas ei ole kõik veel järele uuritud ega võetud kontrolli alla. Nüüd uuritakse asju, mis ei saa ise liikuda. Tuleb neid selles aidata. Lükata-tõugata, tõsta ühest kohast ja panna teise. Mitte iga asi ei kuule sõna, näiteks Cap. Puhvet järeleandmatult, seinad, laud, aga laudlina, kangekaelne laua peal. Kui sa väärest hästi kinni ilmutab sõidusoovi. Ning laudlinal klaasid, taldrikud, tass piimaga, lusikad, kausike lausa vabisevad himust. Väga huvitav, millise suuna nad võtavad, kui kõiguvad juba laua äärel. Kas hakkavad rändama lae all või lendama ümber lambi. Või hüppavad aknalauale ja sealt puu otsa. Härra Newtonil pole selle kohta midagi öelda. Las ta vaatab taevast alla ja vehib kätega. See katsetus tuleb läbi viia ja viiaksegi. Terrorist Se vaatab Pomm plahvatab baaris kell 13 20. Praegu on alles 13 16, mõned jõuavad veel sisse minna, mõned välja tulla. Terrorist läks juba üle tänava, selles kauguses on ta väljaspool ohtu ja kõik on kui peopesal. Kollases jakis naine. Siseneb tumedate prillidega mees väljub Texastes noormehed, need räägivad juttu. 13 17 ja neli sekundit. Sel lühemale ränne, ta istub rollerile. Pikem siseneb 13 17 ja 40 sekundit. Tütarlapse läheb roheline lehvi juustes. Ainult et buss, varjab ta äkki. 13 18. Tütarlast pole enam. Kas ta oli nii rumal ja astus baari või mitte, see selgub, kui neid hakatakse välja kandma. 13 19. Justkui enam keegi ei sisene. Sees väljapüksid ise kiilaspea aga nagu otsiks midagi taskutest ja kui 10 sekundit puudub, 13 20-st läheb tagasi oma näruste kinnaste järele. 13 20. Kuidas küll aeg venib? Ei, veel mitte. Jah, nüüd. Pomm plahvatab. Kolm kõige kummalisemad sõna. Kui ma lausun, sõna tulevik siis esimene silp jääb juba minevik. Kui ma lausun sõna vaikus siis hävitan selle. Kui ma lausun sõna eimiski siis loon midagi, mis ei mahu ühegi olematuse sisse. Midagi ei kingita. Midagi ei kingita, kõik on laenuks. Olen kõrvuni võlgades. Mul tuleb iseenda eest maksta iseendaga elu eest anda ära elu. Nii on juba seatud, et tuleb tagastada süda ja maks ning iga sõrm ja varvas liiga hilja lepingut üles öelda. Võlad kooritakse minult koos nahaga. Käin ilmas ringi teiste võlgnike seas. Ühed peavad maksma tiibade eest teiselt nõutakse sisse iga leht. Tiibeti poolel on kirjas iga meie kude. Mingit kombitsatega väeti ei või jätta endale. Nimekiri on täpne ja näib sedaviisi, et meilt võetakse isegi tühjad pihud. Ma ei suuda meenutada, kus, millal ja milleks lubasin avada enda nimele selle arve. Protesti selle vastu nimetame hingeks. Ja see on ainus, mida nimekirjas pole. Sajandi lõpp. Meie 20-st. Pidi olema eelmisest parem. Tõeks teha ta seda enam ei jõua, aastad on loetud, samm vangub, hing jääb kinni. Juba on liiga palju juhtunud, mida juhtuma ei pidanud ja mis tulema pidi, jäi tulemata. Muuhulgas pidi lähenema õnn ja kevad. Hirm pidi lahkuma mäelt jaurust. Tõde pidi eesmärgini jõudma enne valet. Mõningad hädad pidid kaduma sõda näiteks ja nälg ja nõnda edasipidi austatama kaitsetuse kaitsetust usalduslikud ja muud sellesarnast. Kes tahtis maailmast rõõmu tunda, on nüüd lahendamatu ülesande ees. Lollus ei ole naljakas. Tarkus ei ole lõbus lootus, ei ole enam see noor tüdruk etsetera paraku. Jumal pidi lõpuks uskuma inimesse heasse ja tugevasse aga hea ja tugev on ikka veel kaks eri inimest. Kuidas elada, küsis minult kirjas keegi, kellelt ise kavatsesin küsida sedasama. Jälle nõnda nagu alati. Mida eeltoodu näitab, on kõige pakilisemad küsimused. Need naiivsed. Meie poola luule bukleti lõpetab intervjuu tõlkija Hendrik Lindepuuga. Täpselt Poola vabariigi sünnipäeval, 11. novembril sai Hendrik Lindepuu 50 aastaseks. Koos juubeliõnnitlustega. Lühike arupärimine. Poola kirjanduse juurde, mina tulin läbi teatri ja Poola filmi, kõik need nimed, Krotovskija kantsee, Vaida tänu sellele tekkis huvi Poola kirjanduse vastu esialgu küll poola näitekirjanduse vastu ja sellega ma ka alustasin. Ka see on selline loomulik käik, et jõuda siis sealt edasi ütleme, proosa ja esseistika ja luule juurde. Minule ka ei meeldi kogu Poola kirjandus, et ma suhtun näiteks romantismiaega leigelt. Aga mind võlub just see poola kirjandus, mis on nagu sellise kerge kiiksuga, ütleme Vitkeevitšiia kombroovitsi näidendid, Jerzy Pilhi romaanid. Ja noh, loomulikult nüüd suured luuletajad Zbigno Herbert Laosson, Porska Tade Šuškevitš. Et neil on mingi selline irooniline kiiks küljes, et mis mulle kui eestlasele läheb hästi peale on meil see must huumor sarnane. Mustem, see on mustem. Jersey piison ise muidugi kuulub Poola Lutheri vähemusse ja tema iseloomustab neid luterlased või oma isa nagu tööd selles mõttes. Selliste sõnadega, et üliinimlik töö ebainimlikes tingimustes, et see on see, mis õndsaks tehtud. Kui hästi on poola kirjandus eesti keelde tõlgituna ka äkki ta on esindatud? Ei ole väga hästi esindatud. On palju, palju tähtteoseid, palju olulisi autoreid, keda ei ole eesti keeles, aga see on noh, lihtsalt meie, Eesti kui väikese riigi ja rahva nagu paratamatus, et me ei jõua kõike. Aga noh, samas võima nagu Mu hoobelda ja öelda, et samas on meil rohkem kui, kui on näiteks soomlastel on selles Meie sellises noh, nii-öelda paremas positsioonis ka see põhjus, et, et me oleme nagu elanud mingil määral sellist ühte ja sotsialism Kliku elu mingil eluperioodil kindlasti noh, oli vene võimu ajal oli lihtsam tõlkida sotsialismimaa kirjandust, aga noh, samas olid ka muidugi paljud autorid nagu keelu all. Ja noh, teine asi on ikkagi see et me jagame koodi või noh, me saame aru, millest seal räägitakse. Nüüd me saame muidugi aruga muudest koodidest, aga, aga see on ikkagi tuttav, see võõra võimu all elamine ja kõik sellised kahestumised ja, ja muud asjad, see põlvkond kelle luulekogusid me nüüd oleme käes hoidmas, et tegelikult see on selline Jaan Krossi põlvkond, kas neil on ka mingisugune sugulus, sarnasus? Ain Kaalep, Jaan Kross, see aastal 20 sündinud kindlasti no vaata, see on see põlvkond, kelle jaoks kõigepealt tuligi kõige suurem saavutus sõda üle elada. Nad elasid sõja üle väga noorena ja see jättis neile kindlasti väga sügava jälje. Et see kindlasti on nende loomingut mõjutanud, selles mõttes küll, keda sa praegu tõlgid, tõlkinud lodevus Rushevitšit eelmisel aastal avaldasin tema luulekogu alati fragment, mis on tema viimase 10 aastaloomes selline läbilõige, aga nüüd on plaanis selline volitud luuletuste mahtu raamat, et umbes 200 luuletusega siis aastatest 1945 kuni 1995. On sul tõlkimisel ka siin Eesti kultuuriruumis autoriteetne või eeskujusid, mina ütlen kõigepealt suur aitäh oma toimetajatele, et minu raamatuid on aidanud toimetada Märt Väljataga muidugi need luuleraamatuid Loomingu raamatukogust, Anu Saluäär ja Terje Kuusik ja noh, samas ka Udo Uibo ja millised on sinu suhted, pan Kurtna, aga ütleme, tulematud. Me ei ole kunagi kokku puutunud, ma olen küll saanud Kurtna preemia 94. aastal, see oli siis 500 krooni ja see anti kätte Viljandis minu kodulinnas ja mul olid tuttavad mehed olid seal seda üritust turvamas siis kui nad kuulsid, et palju nagu preemiat sain, siis nad ütlesid, et Nad teevad mulle nagu peo välja. Sest nemad said selle õhtu pealt rohkem. Sa iseloomustasid väga ilusasti seda poola keeles tõlkimise rada siin oma 50. sünnipäeval. Poola kirjanduse tõlkija ei saa kunagi vanaks. Ta sureb küll ükskord ära, aga ta jääb igavesti poisiks, eks nii nagu Indiana Jones jääb igavesti poisikeseks. Sest poola kirjanduse tõlkijal on nii nagu Indiana Churchill kogu aeg veel nii palju avastamata aardeid ja, ja nii palju pööraseid seiklusi ootamas. Selline oli põgus tutvus kahe suure Poola luuletaja. Islavasin Porskaja, spinn jääb Herberti loominguga. Eesti keelde on nende tekstid. Tõlkinud Hendrik Lindepuu kommentaar oli Märt Väljataga ja tekste esitasid Laura Peterson ning Lembit Peterson. Saade valmis koostöös Poola saatkonnaga aitäh kultuuriatašee le Mira paroskale ja kuna nõunikule heasexadetskile helirežissöör oli Külli tüli muusikavaliku tegi virve Pulver ja kuulmiseni, ütleb toimetaja maris Johannes.