Siuke päeva lind lendas terve suvepäeva oti pesapaika. Viimaks leidis mätta, tegi pesa ja munes munad. Siis aga tuli merelt tuule vihur veeretas pesa vette ja munad merre laiali. Pääsuke päeva lind lendas kärmesti sepale. Kullased tao Muller raudreha vaskse varrega, tagus raudrehavarre. Tere õhtust, ütleb toimetaja maris Johannes. Täna loeme peatüki suurest paugust, tuulest ja muinasluulest. See on pärit Lennart Mereraamatust. Hõbevalge kõrvale kuulame mõttekilde mõttemeistritelt, keda Lennart Mere reisikiri on inspireerinud. Need katkendid on pärit hõbevalge taasilmumise puhul korraldatud seminarile ja sõna saavad kirjandusteadlased kirjanikud Jaan Unduski ja Hasso Krull, ajaloolased Marek Tamm ja Ain Mäesalu. Lennart Mere hõbevalget loeb Kaljo Oro. Hõbevalge on õieti pikk väitlusteesiga, et Eestit ei saa, ei saanud ega saa nõndanimetatud suures ajaloos olemas olla. Saab küll, väitis Lennart Meri, kui leida oma Nokia. Kaali oli meie esimene Nokia, mis avas Eesti tee maailma ja maailmakaardile. Ja hõbevalge on õieti Lennart Mere paraad näide sellest, kuidas tuleb Eestisse suhtuda ja kuidas teda muule maailmale pakkuda. Nimelt kui paika, kus võib toimuda kõige tähtsamaid asju. Ja selleks oli nagu kõik teavad, umbes 2500 aastat tagasi mere järgi kusagil Tartu ja Jõgeva vahel Eesti õhuruumi sisenenud hiidmeteoriit mis sooritas oma tulise tähelennu Peipsist Saaremaani ja prantsatas kaali kohal kustuva päikesele vastu maad. Just nii, mõtelgem eestist kuulus rännumees püteas neljandast sajandist enne Kristust, kellele meri Mõldempistki oma hüüdnime püüton. Kui ma ei eksi, sooritas näiteks mereretke mere järgi sihiga külastada Saaremaad, ehk siis Ultima Thulet tulemaad seda mõistatuslikku maad kultuuriloost teada. Südamesaared päikese tule langemine pühasse järvesaarele, tammikute süttimine ja kuumakose esile purskamine kultusepaik, tuhandeaastase pideva asustuse, meteoriit, raua ja merevaiguleidudega lõpuks ka Kesk-Euroopast alanud ning alla ja põhja suundunud merevaigutee mida kutsuti surmateeks. Need ja muud arheoloogilised leiud, müüdid ja pärimused olid tüütesajal elav tegelikkus. Mingisuguselt saarelt, mis asub kaugel kirdes, levisid võimsa kiirgusena eriskummalised teated. Rängas vastuolus teaduslikku maailmavaadet. Kaali pani niisiis laevad liikuma Läänemere äärde, rändasid araablased Saaremaale, tulid ka käima need, kes himustasid meteoriidi rauda. Kaali meteoriidi sarnaseid 450 tonniseid siis oma kukkumise hetkel. Taevakive langeb Maale keskmiselt kolm iga 1000 aasta kohta. Enamasti kukuvad nad ookeani meie oma. Aga vuhises 35 kraadise langemisnurga alt hästi madalalt, siis risti üle Eesti särades heledamalt kui päike purustades lööklainega ehitisi süüdates metsi, olendeid. Ja meteoriit plahvatas keset suhteliselt tihedalt asustatud Saaremaad. Hiroshima, vaatame pommijõuga, nagu öeldud, olles kuuldav ja nähtav 700 kilomeetri raadiuses. Mere teeneks oli väita, et too ainulaadne loodussündmus pidi järgnevatel sajanditel saama tohutu kaaluga kultuurisündmuseks. Omamoodi suureks pauguks. Siit maainimese maailmapildis. Kas püütajas võis Saaremaal käimata jätta seda rõhutagem, et me praegu veel ei tea? Oleme esitanud põhjusi, miks püüti asest alates ja Alfred veegeneriga lõpetades Kaali meteoriidikraater oleks võinud teadusemehi ligi tõmmata ja seda ka tegi. Oleme osutanud, et Saaremaa külastamine oleks püütajase puhul ootuspärasel saare külastamata jätmisest. Kõigest hoolimata oleme jõudnud üksnes tõenäosuse piirile. See võis nii olla, ei ole ütelnud ja nii see ka oli. Aga kui see nii olla võis, kui püütajase teose vallandas läbi sajandite ägeda poleemika, järelikult kütsid ta kirjeldused ühtaegu mõtet ja meeli puudutasite mõistust ja tundeid. Kas võiksime selle põhjal eeldada, et katastroofi kirjeldus ei mahtunud teaduslikku maailmapilti ja tõrjuti kõrvale kuid leidis tänuliku vastuvõtuluule avaras maailmas? Et Kaali sadestusteaduses ja ladestus ilukirjanduses? Kaali katastroof ehk päikese allakukkumine Saaremaa kohal, nagu ta omaaegsele inimesele pidi paistma ja nagu seda rahvaluules siis kajastub ei olnud oma tähtsuselt tollal mitte millegi muuga võrreldav sündmus. Ja seetõttu pidi see kajastuse leidma kõiges, mis inimesse puutus uskumustes, töös, kommetes, rahvaluules, kunstis, telelihtsa lauseloogika on tõepoolest kõigutamatu ja seetõttu mereraamatu, noh, ütleme unelevas avastuslikkuses lausa peab olema palju tõtt. Pole midagi parata, sest aksioom on tõesti kindel. Aga mis sellest on täpselt tõsi. Seda ei teadnud ta ise, seda ei tea meie. Tegelikult ei saa me seda kunagi teada. Aga kuidas see ikkagi oli, küsib see uskmatu. Kes luulet ei taju. Müüdiloomest ei taha midagi kuulda, vaid fakte hindab sõna ajaloolasele arheoloogile Ain Mäesalule. Praegu Metturiidikud ja geoloogid, keskaaliga tegelevad, siin on ju suur vastasseis, on, ühelt poolt on siis Anto Raukas arvates meteoriit langes kusagil 6000 enne Kristust ja teiselt poolt on siis noorem põlvkond, Siim Veski on seal eesotsas, kes teeb koostööd ka Taani uurijatega ja viimane dateering, mis, mis on nüüd silma hakanud, on siis 1000 400700 enne Kristust. Nii et see dateerida see tegelikult sobiks väga hästi, sest miks ka Vello Lõugas selle Kaali kraatri Vello Phaetonit otsimas selle välja pakkuse Phaeti legend seal umbkaudu samal ajal tekkinud, niiet Wither püteas võib-olla on tal siis kajastus isegi kaugemale? Noh, kahjuks muidugi seda tõestada ei saa. Ja need geoloogid, nemad ju on leitateeringuid teinud esmajoones selle materjali põhjal, mida nad on saanud ümbritsevates soodes. Seoses selle Kaali meteoriidi langemisega toimusid põleng, toimusid plahvatused ja disteatud osakesed, langesid teatud kihtidesse, aga soosteid, turbakiht ja neid on võimalik siis dateerida raadiosüsiniku meetodil. Aga kumb see õige on, noh, arheoloogide jaoks muidugi jah, sobiks see 1000 400700 muidugi paremini. Sest 6000 enne Kristust tähendab, sel ajal muidugi inimesi üleüldse veel ei olnud. Võib-olla esimesed saabusid, aga püsiasustus Saaremaal praegustel andmetel tekib alles neljandal aastatuhandel enne Kristust sel juhul muidugi langeks koguse legend. Rooduse Apolloniuse aegu valitses püüteose värske reisikiri haritlaskonna meeli. Aleksandria raamatukogu, mille juhataja on Apollo seal mõnda aega tegutses, oli oma aja kuulsamaid kultuurikeskusi. Seal alustas ta eepos Arco Nautica tuginedes küll Homerose odüsseia vormilisel eeskujule, laseb opolloonius oma meresõit seilata sootuks teisale, nimelt kaugpõhjas asuva püha merevaigusaare poole. Sõitnud sealt välja nad siis ehk jõudnud Rodaanose jõele lisama Kadveid, kui suubub eri taanos jõkke, kõrgele tõstab, et Woodses kitsuses auravad lätted jõel, seal on põhjamaal seal, kus ööl on uksed ja hoone üks haru, voolab tal sealt tokeaanose poole ja teine Joonia merre ja kolmas sardoonia otsata lahte seitsmest suust valab v. Püüdkem määrata selle paiga tunnuseid. Proosa tõlkes kõlavad värsiread järgmiselt. Kiiresti asusid nad laevale, aerutasid väsimatult, kuni jõudsid pühale merevaigusaarele mis asub eri taanusest kaugemal kui ükski teine saar. Seal leidnud nad eest väikese sügava järve päikese haua, kust tänasid taevani, tõuseb otsekui hõõguva haavast raske suits. Meenutagem oma eetikast, tuuri rahva elupaika, Mere seljasaare pääle kõrvale kose tulise püha Virphraapöörisel. Teiste hulgas pöördus sama teema poole kolm sajandit hiljem Ovidius. Tundku inimene oma piire ega nõudku endale jumalate õigusi võiks olla juhtmõtteks metamorfoos, idele, milles ta kasutas ära üle paarisaja kreeka müüdi Päikese poeg, väeton nõutas endale päikeseõigusi ja teda tabas karistus. Ta liugleb läbi õhu nagu lendtäht, mis näib langevat selgest taevast ometi maapeale kukkumata. Kuid piksest tabatuna variseb väetun siiski põrmu ja eridanuse veed puhavata suitsevaid palgeid. Kui pärimust uskuda, lisa boviidius, möödus päev ilma päikeseta. Lõõm laenas päevale kuma, meri õõnes, paljastades liivaluiteid ja seljandikke. Kalad otsisid pääsu sügavikust, hülged hulpisid elutult vees, kõhud taeva poole. See on psühholoogiliselt rafineeritud kirjandus, vaimukas kirjandus ja ennekõike kirjandus. Võtke endale aega hinnata fantaasiat, mis teisejärguliste detailides seadis kokku katastroofi realistlikku maastikku. Päikese halavad tütred sirutavad käed haua kohale, aga käed ei kuula sõna. Käed tarduvad ja moonduvad oksteks tütarde lehvivad rüüd korbatavat puu kooreks. Endiselt valavad heliaadid pisaraid, mis päikesekiirtest tarduvad mere vaiguks langevad selgesse vette puhtuvad randa jõuavad lõpuks kaunistama rooma naisi. Kaali katastroof ehk päikese allakukkumine Saaremaa kohal, nagu ta omaaegsele inimesele pidi paistma ja nagu seda rahvaluules kajastub ei olnud oma tähtsuselt olla, aga mitte millegi muuga võrreldav sündmus. Niisiis aluslause on kõigutamatu, aga sealt edasi algab luule. See tähendab see, mille ütlemine pole välistatud. Kaali katastroofiga. Meri järgi seotud läänemeresoome püstkoja ehitus näiteks maja kui taevatugi edaspidi, siis teeme hoobist kohad nii, nagu nad sümboolselt toetaksid taevast. Jõulukuuskede varajane põletamine Eestis saarlaste jumal, Tarapiita, kes isolavat Ebavere mäelt tuli lennuga Saaremaale lennanud saarlastele appi. Ma ütlesin, et ta tuli Tartu ja Jõgevavahetuse meteoriit risti läbi Eesti siis hilisemad kalkuleeringud panevad seda natukene kirde poole mitte just läheb sinna Ebavere poole pisut Kaali meteoriit siis kui see Tarapida kaaliga on seotud ka pisu ja tuli hänna tegemise kõrgelt arenenud kunst eestlaste juures, mis annab kosmoloogilise tausta kas või Andrus Kivirähki rehepapile, kus igalühel oma tulihänd kallal. Jaan Unduski vaatenurga kõrvale ehitab oma müüdi maailma luuletaja Hasso Krull hõbevalgest hoogu lükates. No minu meelest justkui ostsilleerib või, või kõigub sellise kahe taotluse kahe pooluse vahel? Üks neist võiks öelda, et on siis selline teadvustatud väga teadlik püüdlus tõepoolest luua rahvale niisugust ajaloolist ja ka eelajaloolist suurt identiteeti mingil määral ka sekkuda teadesse isegi ajaloo teadesse ja tõestada teatavaid hüpoteese, aga teine midagi hoopis muud. See on siis mingi suure muistse müütilise teistsuguse, sellise suure utoopia otsing. Lappidaarsemalt esinevad kõik need motiivid juba rooduse apolloni saar konautikas, Hoviidiuse ühes lähteallikas. Tähendusrikas on päikesehukkus, jõustumine merevaiguga, Apolloniuse ja veel enam Oviidiusi aegu tähendas merevaik kui mitte Läänemerd, siis ilmakaart Euroopa põhjapoolsed perifeerijat. Kuid Apollooniuselt leiame olulise varjundi, mis Oviidilisel puudub. Erandlikult osutab aga sellele allikale keltide kinnitust mööda, ütleb Apolloonius võivad merevaigupisarad pärineda ka päikeselt endalt. Kui taevakeha hüper borealast pühadehõimude juurde jõudis. Läänemeresoome müüti silmitsedes küsime endalt, kas Saaremaale langes päike või tuli. Nüüd seisame sama küsimuse ees. Kreeka mütoloogia kohaselt variseb taevast saeta. Rodanos ehk Erydanos on nüüdne rooni jõgi. Hüperborealased on hero tootuse aegadest kaugpõhja asukate üldnimetus, mis sundis Apollooniust katastroofi nihutama Vahemerest kaugele põhja. Keltide pärimustele viidates lisab ta ainult, et põhjalas ei hukkunud väeton vaid päikeise. Ent kust tuli algtõuge, mis pööras Apolloonuse pilgu Vahemerelt Läänemerele. Põhjus, miks ma taas püütjasele mõtlen, peitub kaleviseppadest. Argo Nautica neljandas raamatus nimetab Apolloonius seitset saart nende hulgas lipparaat ja Strong ület Faistuse eluaset. Hefaystos kehastab seppa ja sepist. Tema sümbol on vasar. Apollooniuse eluajal koostatud kommentaar osutab, et saarte nimetused on laenatud Vahemeretraditsioonist. Kirjeldused seevastu püüti aseteostest. Saarelt kostab tule mühinat ja sepahaamrit rütmi. See kuulub muidugi Hefaistuse juurde, kuid mitte järgnev vanasti kinnitanud püüdma saabunud meresõitjad Saarele andnud sepale töötlemata rauda ja saanud tellitud eseme vastava tasu eest järgmisel päeval kätte. Saarte nimed on luuletatud. Lipaino on kreeka keeles õli, millest siis ka lippara saar. Sest lisab teine kommentaator sealsest tulest muutunud raud pehmeks nagu õli. Kas oleme oma raudmeteoriidi 450-st tonnist üles leidnud esimesed kübemed, ilukirjandusest? Meresõitjad saabuvad, meresõitjad vahetavad. Kas nii? Mina kaku kalevile Kalev mulle rauda. Laulu mälu ulatub kaugemalegi, mina rauda, Reole rebu mulle kulda. Põhja-Eestis lootsid lapsed kulda saada reost Viljandimaal, reost, Kagu-Eestis Räbost. Sedagi tasub meelde jätta koos küsimärgiga, mida tähendab kalevite aegne reetur. Muidugi ohtukaalist ka Kaliva kalevite kalevipoegade päikesepoegade teema Tallinna nimikale veni araablasi Triisi kirjapanekus 1154 ning veelgi varasem Tallinna nimi rebu. Siit ka Rävala, mis ühendab linnarahvaluules muna rebust sündiva päikesega. Kaali on seotud kali ehk paadirulli keeramise puuga mis olnud vanade eestlaste võimu ja vägevuse sümbol. Niisiis meri on leidnud põhjatu täituvusega vormi ning sõelub läbi määratu hulga kultuuriloolist materjali proovides kuidas vormi sobib? Kuid praegu tajugem, et oleme jõudnud teelahkmel. Üks haru viib teadusse, teine ilukirjandusse. Straavon tsiteeris püütest eeskätt selleks, et lisada oma maailmakäsitlusele kaalu, püüti ase naeruvääristamise arvel. Kirjandus, vastupidi, teadusele eelistab lennukat, luulet raske peeniesele, tõenäosuslikus ele. Kirjandus võttis püütjas avasüli vastu. Kirjanduses elab ta tänaseni oma nimetatute elu. Seitse korda mõõda, siis lõika otse. Eks kehtise matkatarkus ka reisikirja suhtes reisikirja suhtes eriti. Milleks tuhnida antiikkirjanduses, kui meil on oma Kalevala Läänemere laste ühiseepos, mille vanimate laulude mälu küünib aastatuhandete taha. Öö oli pime. Ülijumal Uku ise ilma suuri looja võttis nõuks ilma elule valgust heita. Selleks tuld raius ilma auk Ko välgu tuli valgeda. Mõõga alla tuli ter alla sädemeid särtsu val lõida tulda küünto vastu, särtsas sõrmes ta omasta üleval taevas tähti aedade tagana. Ta usaldas tule hajutamise Imbi kätte, et tüdruk seda vormiks. Uue kuu kujutuseksi uue päeva alguseksi. Kuid oh häda, Imbi tuldased udutas valgekesta kiiguteli hoidis kätel tulukest, seadis sõrmil sädeta, tuli tantsilta, pudenes seadja sõrmede vahelt. Järgnes katastroof. Selle üksikasjad hajutavad lõplikult kahtluse, nagu võiksin tegemist olla piibli müütide kauge kajastusega. Kalastaja kütti silmade läbi nähtud sündmused on oma piltlikult tähendusrikkad. Maa peale langes tulekera. Taevas til õennes ilma kõiki auklikuksi läbi tuiskas taevast pikki pilvesid pidahtas läbi taeva üheksa kaudu kuue kirja kaane. Tulekera tappis ja vigastas inimesi, poja kätki issa põletas, rikkus rinnad terrailta neidudelt nännid näpis veel põletas palju Maida, palju Maida, palju Soida. Viimaks vee, rahtas vedeie, laineisse, alu ja järve. See oli süttimas, tule, je sädemeina särtsatamas. Ja äkki ootamatu paralleel rooma luuletajat Lucaanuselt, kellest allpool kõneleme pikemalt Markus Ann ajus. Lucaanus sai esmaklassilise hariduse oma onu käe all kelleks oli filosoof seeneka. Kuid Lukanus ei olnud teadlane, vaid luuletaja kujundid, müüdid ja faktid olid tema loomingus võrdväärsed ehituskivid. Siiski peetakse teda usaldust väärivaks autoriks dokumentaalse belletristikasse esindajaks, kui kasutada meie terminit. Lucaanus ei vääri kohta suurte luuletajate hulgas, sest ta ei kirjutanud poeemi, vaid ajalugu, kurjustab kaasaegne kriitik. Ta ei kirjutanud poeemi, vaid ajalugu. Juhataguse Lennart Mere tsitaat sisse ajaloolase Marek Tamme mõttelennu. Millal tekib pingeajaloo efektsiooni vahele ja väga jämedalt võiks väita, et Lääne kultuuris see pingeajaloo ja kirjanduse vahele tekib üsna hilja. Tekib laias laastus 19. sajandi keskpaiku. Sest kui me vaatame tagasi ajas kaugemale antiiki, keskaega, varaus aega, sest me näeme, et ajalugu ja kirjandus on pigem just ühe mündi kaks külge ei ole teravat joont nende kahe vahel. Mõlemad on, võiks ka öelda retoorika, alaliigid ja selle vaidlusega kuulsam. Kokkuvõte mis prevaleeris laias laastus üle Euroopa kuni 19 sajandi keskpaigani on see, mille sõnastas Aristoteles poeetikas eriskuulus, lause, mida ma teile meelde tuletaks? Tsitaat niisiis luuletaja ülesandeks pole kõnelda mitte sellest, mis toimus vaid sellest, mis võib toimuda ja võimalikest tõenäosuse läbi paratamatusele vastavalt. Sest ajaloolane ja luuletaja ei erine mitte selle poolest, kas nad kõnelevad värssides värssideta vaid selle poolest, et üks kõneleb toimunust, teine aga sellest, mis võib toimuda. Jaa, Aristoteles lõpetab ja ma kujutan ette, et see mõte Lennart Merele meeldis. Seetõttu on luulefilosoofilise ja tõsisem kui ajalugu kõneleb ju luule rohkem üldisest ajalugu, aga üksikust romantilises arusaamas on ajaloolane ja luuletaja vennad kolleegid. Ajalugu tuleb kirjutada nagu luulet või nagu ütles Novalis suurt saksa romantiline kirjanik. Tsiteerin hästi järele mõeldes ei mulle, et ajaloolane peab samuti ning ilmtingimata oleme ühtlasi luuletaja, kuna ainult luuletajad saavad ennast kodus tunda ladusalt jutustatud tõsiasjade kunstis. Niisiis see meristiil, mis paljusid kutselisi ajaloolasi ja mitmeid lugejaid ehmatas, üllatas minu arvates näide suurepärane näide romantilisest ajale, roosast tunnistus ajast, kus luule ja ajalugu ei olnud veel vastandid vaid täiendasid nendest. Lucaanus ei vääri kohta suurte luuletajate hulgas, sest ta ei kirjutanud poeemi, vaid ajalugu, kurjustab kaasaegne kriitik. Juba siis ja Petronius on veelgi kategoorilise. Asi ei seisne hoopiski selles, et luulevormis esitada fakte. Kuid fakte on Lukaalse kodusõjas ehk farssaalias tõepoolest rohkesti. Autori geograafiline erudiktsioon on laitmatu, ta tunneb tervet Vahemere piirkonda Musta mere rannamaad, kaasa arvatud aga ka Põhja-Euroopat ja kauget Hiinat. Tema maa, mõistagi kera. Ja kui sellesse küllalt sügav auk uuristada, avaneks pilkudele antipoodid taevas. Loetledes tõusu ja mõõna võimalikke põhjusi tugineb ta püütiase teooriale ja osutab Q mõjule. Sellele lisab ta veel kaks seletust, pigem poeetilist kui teaduslikku. Või on see põhja Nabalt puhuv tuul, mis merevett enda ees uhab, ütleb ta. Farssaali esimese peatüki 412 kümnendas värsis nentigem, et kirjaniku pilk on naelutatud põhjakaarde. Ka kolmas võimalus on sõnastatud küsimusena. Või on see tuld kandev titaanus oma leeki lainetest toitev, kes ilmamerd ja voogusid tähtede poole kisub. Kui tahaksime Ekaalid tsunamid kirjeldada. Kaleva sõnadega sobiksid selleks järgmised read. Kolm korda ööl suvisel üheksasti sügise, ülla kuuse kõrguni kohahtes kargas vastu kalda ida tule kurjesse käsisse väes valge vihase pildus kuivale kaladki üle äärte ahvenadki. Kahe viimase rea tõttu kaldun seda katkendit Kaleva 47.-st rumalast eriti usaldama. Kolmas seletus ei ole laenatud antiikgeograafia klišeedest. Teiseneb kõrvuti püütiasse teooriaga on võimalik, et seegi pärineb püütjaselt. Meteoriidikatastroofiga kaasnev maavärin kutsus esile hiidlaine. Ainsal Läänemere rannikuid raasinud tsunami taolise loodusnähtuse enneolematu ja võõra, meie laiuskraadide all koos kõige sellele iseloomulike tunnustega. Kalad kuival maal. Mõistkem kui sügav arm, iseloomuvastane kogemus pidi jätma muistse kallaste kütti, tasakaalukas, psüühikasse ja mäluaparaati. Tähtis on Kalevala ja Lucaanuse kirjelduste kooskõla. Kauges põhjalas langeb taevast tuli maa peale ja see võib põhjustada mere tõusu, mis paiskab kalad kuivale üle äärte ahvenadki. Kas sündmuspaik on Kalevala põhjal määratletav? Ta on määratletav mängureeglite abil, mis tulenevad Kalevalast endast. Väinam ühinen Kessepp. Ilmarinen ruttavad õnnetuskohale uurima, mis välkus valgus kummaline ülimaista taevaista alimas maa emasse. Siinjuures tuleks meenutada, et algselt tähendas väiname öine nähtavasti asukat mingil laia jõe või väina ääres. Ilmarise nimi ulatub veelgi kaugemasse soome-ugri aega kõrgema ilma haldja või ilma jumala tähenduses. Tema kätetööks olid taevavõlv ja seda toetav ilmasammas Sampo. Ilmarise udmurdi vormiks on in Marr. Sama sõnatüvi märgib ka süüria komi keeles taevast või taevahaldjat. Niisiis voolisid mehed laeva ja võtsid suuna põigiti Neeva Jõgeda, Neeva Neeme ümberilla. Kohanud ilmatari väiname öise ema, saavad nad teadet, tulekera on langenud looja loodulta kohalt ilma hukka annetulta, läbi taeva on tasase tuuri Uudeie tuba palvoise laetumai. Niisiis tabas õnnetus tuuri rahvast, tema uut eluaset, kust seda otsida, kuhu paigutada? Väiname Ilmarinen sõitsid sündmuspaigale laevaga. Sellest ei tarvitse veel järeldada, et sõidusihiks oli saar. Veeteed meenutagem, olid peamised, kui mitte ainsad. Ent Kalevala pakub kindlasti toetuspunkti tuuri rahva eluasemesamastamiseks saarega ja nimelt viieteistkümnendas Runus. Lemming käis, ema on oma tapetud poja luud-liikmed kokku liitnud ja palub nüüd mesilast metsalindu, et see tooks elu too mett imevõiet surma peletavad sima tilka mesilind lendab esmalt metsasõbraliku metshaldjate abi valdustesse sima tooma, kuid ei tulnud abida. Neista saanud, ei sõnu mehele. Lemming käis, ema läkitab seepeale mesilase metsalinnutuuri rahva poole juhatades teed järgmiste sõnadega. Mesilane linnuga mihukene lendas sinna teisal üle veel merest üheksast mere seljasaare pääle mesisel Manderril tuuri Uudeie tuba je palvoise laetumai, mesilane meesi, Kärmas lendaski rookesel istuma. Ta lehella lebalemata Nerezeljas saare pääle mesi selle Manderil kõrvale kose tulise püha viraatöörisel. Niisiis mäletasid Kaleva laulikud, et tuuri rahvas elas saarel tulise kose kõrval. Pühade ehk tabuliste vetevoogude veerul. Lennart Mere Hõbevalge kui suur loomislugu ja pilt kuldaega. Hasso Krull. Oluline on hoopis miski muu, eks teatav niisugune suur muistne nägemus võiks öelda terve selline omaette utoopia, midagi inimesest ja, ja ka ajaloost ulatuvat sellist suurt ja, ja müütilist korra nimetab seda siin ka abstraktseks, aga see ei pruugi tingimata olla abstraktne, nagu me siin tema kirjeldusest ise nägime, võib-olla vägagi meeleliselt tajutav, niimoodi otseselt peaaegu füüsiliselt kogetav. Ja see on siis mingi niisugune suur pidev punkt, võiks öelda, toetav väli ühes hoopis teises ajas mida ajalugu tegelikult ei puuduta, see ei ole siis ajalooline aeg, vaid see on mingi niisugune müütiline aeg, mingi ajaline, võib-olla ka nagu ruumiline teispoolsus, mis ajaloolise aja seisukohalt on kuskil hoopis mujal või nagu meist ära lõigatud. Aga kui ma asume ajaloost välja või nagu teisele poole unustame kogu ajaloohetkeks, siis võib selguda, et see ruum, see esivanemate ruum ja see nende aeg sellega ka on tegelikult kohe siinsamas, justkui meie kõrval. Praegu ma selle mõttekäigu lõpetan ja tulen siis selle müütilise Hulduja kujundi juurde praegu kontrosteerukesele hõbevalge kujundiga ilusti kahe metalli külmutamise kaudu, mis mõlemad on ka meie rahvaluules olnud väga olulised. Väga sageli mainitakse sellised tähtsad sümbolid, aga kuldaeg iseenesest müütiliselt kuulub niisuguse suure tsüklilise astendatud maailmapildi juurde. Tavaliselt sellega puutuvad natukene kokku antiikkultuuriga tegelevad filoloogid. Kui ollakse lugenud Oviidjast, siis kõike vaadete metamorfoosi ta alguses on kohe jutumaailma loomisest ja siis ka neist neljast ajajärgust. Need on siis kuldne, hõbedane Vaskneja ja viimane rauda. Niisugune kõige ebameeldivam rängem sõdade ja tülide ajastu, kus inimesed ei saa omavahel enam hästi läbi, see on see aeg, kus siis tegelikult elame ka meie praegu, aga kuldaeg on meist kõige kaugem, need inimesed on sellised kummalised müütilised. Nad on elanud niisuguses maailmas, mis meie jaoks on ainult utoopia või, või unistus. Kodus on kõike jaganud oma anda inimesele tasuta ja muidugi neil pole omavahel olnud tülisid, konflikte, inimesed olid piisavalt targad, et lahendada oma probleemid mõistlikult, ilma sõnadeta, ilma ilma vägivallata ja neil oli tänu sellele ka omane teatav meie mõistes surematus. Lõpusõnad Jaan Unduskkelt. Ja nagu autor ise ütleb, kultuurikontaktide paatos on käesoleva reisijututelg, meri juhib meid muinaseest ja mitte ainult muinaseesti, vaid üldse Eesti alternatiivsetesse ajalukku. Ja minu meelest see polnud alternatiivne ainult nõukogude ajal. Minu meelest see ajalugu, mida meri pakub, on alternatiivne Eesti ajalugu praegugi ja jääb selleks edaspidigi. See on noh, võib ka öelda eesti esoteerinile pühendatu üle määratud lugu, omamoodi püha ajalugu. Näiteks keskaegse krooniku jaoks oli maailma püha ajalugu antud piiblis, see oli võti ja taust kõigele ilmalikus ajaloos toimuvale. Hõbevalge tahab omamoodi anda Eesti varjatud loo. Temas on rikkalik segu, kõik mõelda vaid ajaloo fakte kuid ajaloolise tavakriitikaga tema vastu ei saa. Tema vastusaapaid teise, sama hõlmava maailmamudeliga ja õieti hõbevalge, see ongi maailmavaade, maailmavaade, millel on isegi olemas oma pühamu, tema pühamu, Kaali kraatris. Raamatu žanri üle on palju vaieldud pärast tema ilmumist. Aga mis žanri on maailmavaade? See ongi tunnetuse ja tunnete summa ühe isiku piires. Nii olemegi märkamatult jõudnud kirjandus merele ja mandrid hakkavad silmapiiril lahustuva. Peale apolooniuse jõuluqaanuse seilasid püüti asekiiluvees Vergiilus, Anneusseenek Antonius, dioogyanes dopinius, staatius, Avieenus, et nimetada eeskätt luuletajaid. Ka luule on muidugi, kuid eeldab erinevaid lugemisreegleid. Võib-olla tundise Bremeni Adam neid lugemisreegleid meist paremini kuidagi sajandit pärast Lucaanas tasus koostama Põhja-Euroopa kiriku lugu kasutas Läänemere ühe allikana farssaaliat mis meelitas luuletajaid püütaja jälgedesse. Kauge saar, mis iga sajandiga vajus kaugemale ajas, kaotades reaalseid piirjooni, omandades uusi vastavalt inimese lootusele igatsusteleja ideaalidele. Olematus muutus utoopiaks, kuid utoopia pea kristalliseerus mudeliks. Mõtle muidugi, söör Toomas, mooruse utoopia peale. Hoian silmade ees kampannella päikeselinn. Mõistan Russo igatsusi ja näen tõusvat kodanust Robinson kruuso pilguga luuramas metslasi, kes laulavad keset merdama laule ega pumpa naftat. Niisuguseid saari on olnud palju ja tuleb teel. Kui silmapiir hakkab satelliitide kõrguse lahenema ja muutub keseks Sinavaks keteks, leiavad nad viimase varjupaigasüdametes lootustes ja illusioonides õiglusejanu ja saamahimu lõhestatud tallermaal. Kõik me kanname endas nõrkuse hetkel saari, märkamata, et mandrid kannavad meid. Helloy. Täna lugesime Lennart Mere reisikirja suurest paugust tuulest ja muinasluulest katkendi hõbevalgest esitas Kaljo Oro. Hõbevalge luulest ja luiskamisest, teadusest ja kirjandusest kõnelesid kirjandusteadlased kirjanikud Jaan Unduski, Hasso Krull ning ajaloolased Ain Mäesalu ja Marek Tamm. Muusikavaliku tegi Külli tüli ja saate seadis kokku toimetaja maris Johannes. Kuulmiseni.