Ja nüüd on murtud kõik metsik ja muus. Nüüd on kõle kõik luud, nii palju. Paljasvaluvaigistit ja eestuus oli kõik, siis tulin maru, murdis ta imed ja tühjaks jäi ja. Kallis naine, saage must aru ei ole käes meie mode. Naine ooda. Veini. Hoitš. Epis. Laotan laiali, painud, seal siis teemegi. Käib ta sai, seal. Ei ole tõesti. Päike soojendas ka ilma eile. Täna. Seda ei ole mul süda rae. Ma usun, mul. Naine olen minu kaamera. On rida mul. Päike paistis ja ilm oli ilus. Tulvil linnas. Siini? Hullu. Eks minge head. Täiesti lummav logo Ultima Thule ja Tõnis Mägi. Loo nimi on aed ja meil on kuidas külas üllatus-üllatus. Laulu sõnade autor Vladislav Koržets, tere hommikust. Tere hommikust teile kõigile, kuidas siis sattusid need sõnade niimoodi teie juurest tulema? Ei ole ju väga tuntud sõnade looja. Mul on sõnad suus lapsepõlvest õpitud ja, ja vahel sõnad minu suus ja, ja sees moodustuvad moodustavad kujundeid, et ega side ja, ja ronivad veel ja siis ühel või teisel kujul ja vahel lausa seotud kõnena. Seal on siis ka luuleks nimetatakse. Ja, ja noh, kuivõrd me Rihoga olime juba juba enne Ultima sündis päris praad ja ja siis ma näitasin talle seda teksti, et see oli enne valmis, see oli kuidagi poolik. Ma ei mäleta täpselt. Ma isegi ei mäleta, aga üldiselt ma olen niru teksti tegija ega, ega Ma ei ole seda oma omale nagu põhi põhipeoks ja tööks võtnud. Siin anal ajal mitmedki heliloojad ja bändid pöördusid mu poole, tee sellele viisile tekst või nii edasi, siis selgus, et, et valmisviisidele olen ma niru teksti tegija. Need testid ei tööta eriti hästi. Meil õnnestus veel näiteks, no küllap on siin neid veel siin on, kui ma meenutan, kas või siin vanemaid aegu, siis noh, Ruja Ruja laulis, seemnete kivi veereb ja, ja, või, või kraps laulis, kõik kaob. Jaa jaa. Tekstid, aga need on kõik tehtud valmis tekstidele ikka või siis Riho laulab videviku, eks ole. Ja, ja nii edasi, et, et mul, mul on mõned tekstid, millega ma olen jumalast. Ja, ja kui, kui küsitakse, et kui lähed kunagi taevasse ja küsitakse sinu käest et Peetrus küsib, et mida head oled sa oma elus teinud, kas sa ütled, et ma tegin Tõnismäele aiasõnad? No see on üks neid asju küll. Kas sa tikrid ka mainisid Andrusele? Ja miks mitte, miks mitte? Ma olen Pikrile ju väga suure tüki oma elust pühendanud, ma olin 25 aastane noormees, kui kui, kui kadunud Kalju käsnobikrisse, noh, võiks öelda, meelitas lauda, rääkis augu pähe, kuidas kass meelitab. Kas meelitab niimoodi, et purjeka peal joodame purju. Ütleb, et muidu maale. Umbes nii me ühte meil oli üks purjekas, mille nimi oli kraaks ja Me kraapisime seda kraaksusid. Niimoodi kevadel remontida ei käigus ja võtsime napsi, jäime pikemalt võtma. Hommikuks oli mu peas otsus sündinud, et ma ei lähe õppejõust ažuuri Tartusse, kuhu ma pidin minema matemaatika alal vaid vaid maid, lähen punkrisse. Toimetaja, matemaatiline humorist, siis. Ka see, kas teie huumor oli ka selline hästi nagu selgelt. Matemaatiline algas ühe liidetavaga, järgnes teine ja lõpuks tuli point. No ei, huumor ole, selline jäi matemaatika ei ole selline, ütleme selline vähegi vähegi loomingulisem matemaatika, kirjandus, helitöö või mistahes toimub harva teadliku komponeerimise sihipärase ülesehitamise kaudu, siin on ikka suur töö assotsiatsioonitundel alateadvusel ja hoopis see töötab kõiges ka matemaatikas. Nemad aga mille poolest erineb peamiselt, ütleme, tänane huumor ja siis too huumor, mis oli siis spikri tipa tipp olla või seitsmekümnendad ja 80-le, jah, jah, jah, nii ta enam-vähem on. See, see tippaeg on Pikri oma Pikri suhtes. Mis mõttes erines, ütleme, et siis ikkagi niimoodi osal, osalt ma räägin osast huumorist, mitte kõigest, eks ole, osast, mille hulka ka mina nagu üritasin kuuluda üritas viljeleda sellist, ütleme, kirjanduslikku olemuslikku elu üldiste aluste juurde minevat värki huumori vallas, eks ole. Aga see on olnud see piir ühiskonnakriitika ja nii edasi, eks ole, nüüd nüüd ma rohkem. Praegune huumor on selline noh, ärapanemise vilkumise huumorit mitte. Ma ei oska selle kohta halvasti öelda, aga see on selline Mäli enamasti teiste arvele ja mitte enese, mitte selle arvel, et mina, Vlad ei ole siiamaani sündinud ja kui naljakas see on vaid et sina raisku läinud siin vaata kui naljakas oled. Mart Juur on ka ju Pikrist pärit? On, olite, head kolleegid? Me oleme kolleegid, Sõime kolleegid, meile otseütlemist, aga, aga mul on tikriperioodis kaekus maalin lausa pähe toimetaja, selle ülemus, Mardinguli see jama peale koosolekut ka korralikult pidada. Aga miks see enam ei ilmu Eestis ühtegi huumoriajakirja, mis siis vahepeal juhtus? Pikeriga proovis veel Eesti vabariigis toime tulla. Jaano kahjuks seebika rütmis proovis toime tulla ei ette ettemääratud sellele, et ta ei tule, sest ta võttis üle vana vormi ja ja proovis seda täita ka vana sisuga. Asi on selles, et ega kogu maailmas ei ole omaette huumoriajakirju eriti olema, see oli selline korralduslik, sündeid, amordi, ajakirja, natuke puudust ma tunnen küll, et võiks olla, et selles ei ole midagi päris imepärast, et selline asi on, aga maailma praktika seda ei pea ja see on selles praegu pulli ja nalja teha igas augus ja hallikas ja mis kõrghetkel oli tikri loetavus, kui palju teda üldse trükiti seda trikki, et üle 70000 parimatel aastatel tiraaži selle Eesti suurimate päevalehtede tiraaž, jah, just on sama suur. Okei, see on võimas küll ja mul on üks küsimus veel Pikri kohta tegelikult see pole Pikri kohta, et kui 25 aastase mehena lasite ennast ära rääkida Pikrisse, siis kas juba siis olid need tohutud, uhked ja väärikad vuntsid olemas? Ei, need sündisid natukene hiljem, mõni aasta hiljem. Sündimise põhjus on proosaline. See 30 aastat tagasi sain ma raekoja platsil peksa. Jah, tavaline asi möllud öösel baarist ja see pole ainult uuema aja trend, eks ole, ja siis õmblused ja värgid ja oli ebamugav vuntse habet ajada, selle esteetilised põhjused. Ja, ja aga siis hakkasid meelde mäe muutus, et meil on nii-öelda üheks märgiks võib-olla nüüd nüüd ma olen mitu korda mõelnud, et ajaks maha, aga inimene on ju ahne oma imago ja kõigi suhtes, kuidas siis nutad, äkki nad ei tunne mind? Ja äkki nad ei armasta mind. Väga veel ja stuudios Vladislav Koržets, kahe jätkame. Tere hommikust kõigile, kes on väga hilja ärganud ja praegu meie kanalile lülitunud, teile siis infoks, et meil on stuudios kalli külalisena mees, kellel on mitu head lauluteksti, kellel on legendaarsed vuntsid ja kellel on maailma päästev võime lappida osooniauke. Ehk siis Vladislav Koržets, tere tulemast veel kord. Ja räägime siis sellest, mis praegu käsil on, et kuidagi on saanud naljamehest ennekõike pigem nagu loodusemees või see on nüüd üsna selline ootamatu ja mullegi üllatuslik asjade muutumine, aga jah tähendab üks üks üks põhimõte mul on olnud selline tulnud viimastel aegadel, see on see, et, et ennast tuleb reeta vahepeal. See on selline suurepärane ja õige põhimõte, et enesest tuleb lahti ütelda nii, mida te reetnud olete veetnud oma senised varasemate tegemiseks, ütleme ei, asi on sellest, et, et kõvasti sellest oma imagoloogilises värgis kinni tahame olla ja nii edasi ja kui avatud me oleme tegema hoopis teistest ohvritest, asjuks arvestamata võimalikku menu või, või ebaedu, mõtlesin, et te olete äkki reetnud selle paljastanud, et ei tea tegelikult loodusest tuhkagi. Aga ega ma ei teagi. Tähendab osaliselt ma ei peagi nii väga tuhkagi. Ja selle põhjusi on need kaks, eks ole, üks on objektiivne, see on see, et loodus on ammendamatu tema sügavused ja on ja, ja teine on subjektiivne see, et ma ei ole mitte bioloogiatega ega botaanikatega Soloogiat õppinud erialana. Ja ometi ETV saade osoon läheb väga edukalt ja põnev teha ka. Ja vot siin ongi kusagilt noh, selle selle looduse rida ja tajumine ja no miks mind nagu angažeeriti selle töö juurde, mis oli mulle muidugi ootamatu, meeldivalt ootamatu ja, ja mille kohta ma tunnen, et ma tahan seda teha. See on, see on vast see, et ehk mul on natukene omadust mõningatest keerulistest asjadest kõnelda lihtsamini kui, kui, kui mõnel teisel tähele. Et rihma viimane saade, kui ma õigesti mäletan, algas kapsapea episoodiga Maaleheküljelt lõpuks sai söödav kapsas, just tähendab ka ja noh, olla ma, ma, ma tahaks enesest uskuda, et ma olen mõningatest eelarvamus muslikest müütidest vaba. Et ma ei käsitle loodust ülima pühadusena. Tähendab vate nõudlus on suur, kirik meie ümber ühtepidi, aga ka siin võib minna usuhulluks kätte, eks ole, möödas on nii püha asi, mille üle nagu nalja ei saa teha või milles olemine, eks ole, on täis traagilist värki, Ohnud kõikuv no nüüd me rikume ta ära ja nii edasi, eks ole. No et ma olen sellised suhtes üsna vaba, mulle tundub ja ja noh, siin on, siin on veel mõned nüansid, ma näen ka seda, et et inimese suhe loodusesse ma tajun seda selgelt on valdavalt tegelikult inimese tegelemine eneseasjadega möödus kui selline huvitav inimestena väga-väga-väga vähe teda huvitab see, kuidas ta seal toime tuled, mis ta sealt kasu saada ja see toimub igatpidi osooniaugu ja õnnetus õnnetus, on see ainult trikki? Vajaduse pärast valjuhäälselt, aga tegelikult väriseme omaenese väikese elu elukese pärast. Aga mis saade või on nii-öelda need inimesele, kes ei ole seda mitte kordagi sattunud vaatama? See on saade, mis tutvustab esmajoones meile seda, mis on meie ümber seda looduse rida asjalikult, professionaalselt ja mitte igavalt. Me püüame seda teha. Ongi, eks ole, et et Kurest või mingist taimest võib rääkida, hakkab puitu ja see võibki olla huvitav ja jätt. Läbi selle saate, ma tahaks loota, et on võimalik inimestel natukene natukene natukene enam tajuda osadust meid ümbritseva ega osadusse jõudmine, osaduses olek, see on üks suur õnne värk, eks ole, kellel see, kellele see korda läheb, kõik meie püüdlused, laias laastus on selliseid jõude, osaduseni ja läbi selle tunda ennast õnnelikuna, et seal kas on juba ette teada ka, millest räägid, järgmine saade, mis siis esmaspäeval tuleb, et ja nii nodeme, teeme. Ja kõigepealt, see räägib meile ühest mehest, kes oskab teha järgi põtrade pulmakutset assoo, nii et läheb soome mees. Puhas Eesti mees aga läheb kõrtsi saates. Kujutage ette, kes on võimeline seda tegema, et kui ta teeb kõrtsis põtrade pulmakutset, siis tuleb isa pudra. Põdrapull tuleb ju kõrtsi kaklema ja. Ja siis noh, me räägime nende meestega, selles saates tutvustame neid mehi, kes rajavad forellidele koelmu paika Kesk-Eestis ja, ja räägime ka siis muidugi sellest, kuidas jõeforellid elavad, jõeforellid on tohutu rikkus. Kui ma nüüd jõeforellid Just väga harva oma selle värgi peale. Ega teie liitumisega ei ole Osoonist saanud täis kalasaade sellega sellest hoiavad mind toimetaja ja kolleegid niimoodi. Kuulge. Ma saan neist aru ja püüan noh, niimoodi vastata. Mis värk nende kaladega? Küsige esimene ära, selle, milline on kõige suurem kalameeste kunagi püüdnud olete, on see endiselt 4,5 kilogrammine haug Matsalu lahest? Ei, see on suurem, see on üle viie kilo hauga. Oneega järvest. Ja olete selline suurte kalade jahtija ei ole? Ei ole, mul ei ole see õnneks läinud. Kummalisel kombel oleme saatus mulle toonud suuri kalu ja ma ei ole neid ka eriti käinud niimoodi nimelt nimelt taga ajamas. Olen rahul ka piskuga, andke mulle see kilone. Nii et ühesõnaga kõik on teretulnud teleri ette esmaspäeva õhtuti on õigesti, räägin esmaspäeviti eksnädalal õiges rütmis. Ütle veel ühe lausega võtta kokku, et miks peaks inimesed vaatama sooni, selle asemel, et samal ajal vaadata võsareporterit või sa oled eesti nõiad? Ei pea, nad ei peagi vaatama seda ja see on, tähendab meie ei ole skandaali saade meiegi skandaalid, mitte midagi. Tavaliselt meil saates ei ole, aga me, ma tahaks, tahaks öelda ja julgen öelda, et me oleme kvaliteet saada väga hea ja ma vaatasin, viimased reitingud viimaste nädalate omasid 50 kuni 60000 vaatajat, mida on kaunis palju tegelikult ühele loodust. Ta läheb suurepärane, siis selgub, et ehk ehk on ka minu osalusel väike väike värk, et inimesed noh, nagu nagu, nagu. Täitis on see ka saadet vaadates, inimene peab ennast hästi tundma. Ta peab saama sellest meeldivaid emotsioone. Siis ebameeldivaid, kui ta tahab adrenaliini ebameeldivaid saate sellelt teiselt. Mainisime. Suur tänu, Vladislav Koržets teile külla tulemast. Osoon siis igal esmaspäeval kell kaheksa null viis null Viisne relvi ETV-s.