Inimesed maal on harjunud selle mõttega, et maal on ikka kaks poolust, üks on põhjapoolus, teine lõunapoolus. Eks ta nii olegi. Ja paljud maailmarändurite teadlased sõidavad ringi Arktikas või talvituvad koguni Antarktikas. Teie, Ülo Suursaar, töötati Eesti mereinstituudis ja olete geograafiadoktor ja loogiline oleks arvata, et need poolused huvitavad ka teid. Kuid tundub, et teid meelitavad siiski rohkem muud kohad ja nii-öelda maa. Kolmas poolus, kõrgmäed ja maastikud. Millest siis selline huvi ja kas need veteväljad on teie vaateväljast hoopis kõrvale jäänud? Eks ta omamoodi. Et õigus oled, et maakeral siis need kaks, kaks poolust põhja ja lõunapoolus on sellised põnevad kohad teadusmehe jaoks, kuid Need piirkonnad on ikka liiga rängad, ütleme selle Eesti teaduse ja Eesti ka tavareisija jaoks. Omaaegse Nõukogude Liidu tingimustes käis ka eestlasi talvitumas Antarktikas Arktikas, aga see oli tõesti väga selline töised kontaktid, et minu teada enam enam seal eriti ei käida. Olen jah mereinstituudi töötaja. Ja need põhja ja lõunapoolus tõepoolest seetõttu mind ei huvita. Töövaldkond on mul siiski mereuurimine. Aga kõrgmäed huvitavad mind puhtalt sellise hobi või huvialaplaanis kes tahaks reisida nüüd põhja või lõunapoolusele, ilmselt see ei tule kõne alla, sellepärast et sellised skandaalimaigulised pooluse vallutused, neetika vajavad tohutuid sponsorrahasid. Ning minu meelest ka see lõpptulemus siis see teadmine, et sa oled mingis abstraktses punktis viibinud, et see võib-olla ei ole nii nii ahvatlev. Aga mägedega või siis selle kolmanda poolusega on natuke teistmoodi. Nimelt see loodus mägedes on tohutult mitmekesisem ja põnevam kui, kui siis need jääväljad Arktikas ja Antarktikas. Ja säärane huvi on alguse saanud juba ülikooli aegadest peale mul käia mägedes, nii et miks mitte. Võib-olla meenutaks mõnda päris alguses ette võetud mägimatka. No see oli üks 17 aastat tagasi. Tudengina tudengid käisid matkamas ja mägedes tavaliselt nii suvel kui talvel kasutati ära kõik see vaba aeg ja esimesed matkad toimusid Kaukaasias. Tolleaegne NSV Liit pakkus tegelikult ääretult põnevaid selliseid reisisihte ja see kõik oli üks suur suur kodumaa. Osta rongipilet ja sõida kuhu tahad. Aga noh, tänapäeval on siis see võimalus nagu ära langenud ja tasapisi tuleb orienteerida ennast sinna läänepoolsetele mägedele. Ehkki jah, muidugi kahju mõnes mõttes sellest, et enam ei saa käia Kaukaasias, Kesk-Aasias, Pamiiris oli mul üks huvitavamaid rännakuid fetšenkol jõustikule. Ja nüüd me teame, et seal on kodusõda, mitmed kümned tuhanded tapetud meeletu kaos. Et sinna enam ei ole võimalust mitte kuidagi minna. Õnneks on mägesid veel maamuna peal teisigi. Viimati olitegi paanis Himaalaja kõrgete tippude lähedal imetlesid seda kanti. Selline unistus oli mul ikka pikka aega juba küpsenud just nimelt nendest eelmistest matkadest, et kui on käidud mägedes kõrgusega viis või ka seitse kilomeetrit, siis siis lõpuks tekib niisugune soov, et, et näha ära, aga see kõige-kõige-kõige kõrgem mägi, maanteeverest ja muud mäed, mis seal ümbruses on, et kõik on ka palju kõrgemad kui kui Pamiiri, Tian, Shani mäed. Ja siis tasapisi sai seda asja ette valmistatud tutvutud kirjandusega. Ja tõesti möödunud aasta oktoobrist detsembrini säärane reis mul teoks sai, kokku võttis ta 40 päeva. Aga noh, siinkohal peab veel ütlema, et et need kõrged mäed, Himaalaja, see oli nagu üks selline eesmärk. Kuid nagu vist saate alguses sai öeldud, ma olen hariduselt geograaf ja võib ka öelda, et hingelt geograaf, et selline kaugete maade nägemise ja enda jaoks avastamise tarve on on mul kogu aeg sees istunud. Ja noh, õigupoolest töökoht mereinstituudis tähendab meri ja mäed need minu meelest on miskis mõttes üsna sarnased stiisijad. Nii et selline kaugete maade nägemise soom mul on olnud ja seetõttu sai ka selle Himaalaja või puht sihukesele sportlikule matkale lisatud ka ringisõit mööda põhja, Indiat, Nepaali sai tutvutud sealsete maade ja rahvaste elulaadi kultuuriväärtustega. Ja see kõik oli jah, päris, Selline šokeeriv, äkki nüüd tuletaks meelde, sinna ju ronivad paljud inimesed päris tippu lausa. Äkki tuletaks meelde, kunas sinna siis esmakordselt mindi ja kes on need kuulsamad mehed, kes seal on käinud Mount Everesti tipus ja teiste 8000 meetriste tippudes? Nojah, kõrged mäed on miskipärast inimesi alati köitnud ja tõmmanud, üks põhjus muidugi on mingi selline sensatsiooni janu nende alpinistride poolt, sest jah, kuskil sajandi alguseks olid need, need põhja-lõunapoolus nagu vallutatud ja siis pöördus tegelikult juba kahekümnendatel aastatel selline huvi sihtpunkt. Siis kõrgmägede ja ütleme maailma kõrgeima tipu poole, nii et inglased hakkasid juba kahekümnendatel aastatel seda Mount Everesti piirama. Et tol ajal oli niimoodi, et Nepaal Oli kinni võõramaalaste jaoks ja inglased pidid sellele maailma kõrgeimale tipule lähenema suure ringiga Tiibeti poolt. Ja korraldati mägise teatavasti asub siis täpselt Nepaali ja Tiibeti või praegu siis Hiina piiri peal, nii et teda saab nagu rünnata mõlemast küljest. Ja esimesed katsed olid seal põhja poolt ja need olid tegelikult hämmastavalt edukad. Kui nüüd puhtarvuliselt seda võtta juba seal esimeste ekspeditsioonide ka jõuti peaaegu 8500 meetrini välja. Ja läib oleks võinud arvata, et see paarsada meetrit et selle alistamine ei ole enam suur töö, nii palju jäi veel puudu. Ja 300 meetrit vertikaalis tähendab sellist tegelikku kõndimist võib-olla ikka kilomeetri jagu. Kuid jah, mägedes on kõik need vahemaad ja kõik on kuidagi hoopis teistsugune kui näiteks iga sammu juures võib-olla peab seal kolm korda hingama. Kõik need tingimused on ääretult rasked, need, nii et see 300 meetrit jah, mis staadionil võib-olla paarikümne sekundiga maha joostakse, võib mägedes kujuneda täiesti ületamatuks barjääriks ja nii ta tegelikult oli, et peale nende 20.-te aastate selliseid tõuse 8500-ni tulid esimesed tagasilöögid. Mägi nõudis esimesi ohvreid ja see ohvrite nimekiri hakkas järjest täienema ja need viimased 300 meetrit suudeti Sis ületada alles 1953. aastal ja tookord juba Nepaali poolt. Need olid noh, arvatavasti kõigile raadiokuulajatele tuttavad nimed, Edmund, Hillary, atensignoogei tähendab, teine neist oli siis serpa rahvuse esindaja. Tähendab, selliseid kaheksatuhandelise mägesid on maailmas üldse 14 tükki Himaalajas ja karakko ruumis. Ja need 14 kaheksatuhandelist vallutatigi kõik 10 aasta sees 1950.-st anna, Burna oli esimene Everest oli siis teine ja 60. saadi hakkama siis viimasega need, et võib ette kujutada, milline see oli selline tormijooks nendele kõrgmägedele alpinistide poolt sõna otseses mõttes nagu toimus. Noh, eks kuulsus oli selleks mootoriks, mis neid sinna sundis ja noh, muidugi enese Teostusete kirjutati ühes hiljutises horisondis, et istusite rohkem kui 5600 meetri kõrgusel üle merepinna. Ja teie avanes Mount Everest lootse ja teised mäetipud. Kas need pildid kuidagi olid teil visandatud mõtetesse juba ka varem sellisena või see üllatusmoment oli teoks hoopis suurem kui ta arvest? Jah, eks tegelikult nagu ma ütlesin, olin ma kõike seda üsna põhjalikult ette valmistanud ja nii, ütleme nendele maadel, hakkamasaamist, reisimist, kui ka neid mäge mägesid piltide pealt imetlenud. Kuid peab ütlema, et see tegelikkus on alati teistsugune ja ta on märksa intensiivsem ja märksa võimsam. Et ka väga hea fantaasia korral ei suuda suuda kõike seda ette kujutada, mida siis lõpuks tegelikkus pakub. Peab ütlema, et, et minu eesmärk muidugi ei olnud ronida Everesti tippu, sest see on ikka meeletult ränk ja kallis ettevõtmine, kuid lihtsalt nagu lihtsurelikule näha teda võimalikult lähedalt ronida sellistesse kohtadesse, kus paistavad need kõik need kõige kuulsamad kaheksatuhandelise mäed. Ja noh, läbida teatud marsruut, näha näha erinevaid kohti, serpode, elu-olu, erinevaid mägesid. Need mu huvi oli pigem maa-ala nagu uurida seda iseenese jaoks, mitte mingi sellise kindla punkti vallutamine. Teie ei pürginud ega ei olnudki ette näha, et nii kõrgele tõusta sinna tipu poole. Aga kui kaua võttis aega see 5600 meetri peale minek? See võttis reaalselt aega kaheksa päeva, tähendab, alates väiksest lennujaamast Lukla lennujaamast, mis asub 2800 meetri kõrgusel ja kuhu siis neid matkajaid alpinisti väikeste lennukitega toimetatakse, seal seisab ees siis veel ütleme, nädalane matk selle mäe poole, sealt enam edasi mingi muu vahendiga ei saa. Ja õigupoolest noh, võib sellele tipule läheneda või selle, ütleme Everesti baaslaagrile läheneda ka mõned päevad kiirema tempoga kuid seal tuleb arvestada seda, et võib mäe haigeks jääda, on vaja aega viita ja lasta organismil kõrgusega kohaneda aklimatiseerumis. Eks nimetatakse seda protsessi nii, et minul kulus ja umbes kaheksa päeva selleks. Ja siis kaheksandal päeval oli enesetunne natukene räbal. Aga mida aeg edasi, seda paremaks läheb enesetunne ja võiks kõrgemalegi edasi ronida. Nii et need lõuendit, mis teile sellel kõrgusel avanesid, olid üsna meeliülendavad. Ja arvata võib, et ükski maaling või foto looduse loomulikele panoraami televist vastu ei saa. Aga tagantjärele meenutamiseks olete enda ja teiste jaoks jäädvustanud filmilindile sadu visandeid sellelt kõrguselt ja neist paigust ja madalamates kohtadest, mida kõike neid nüüd näha võib, kui neid selle fotopakki ette võtta ja, ja seda lapata. No see foto back tinglikult algab algab Indiast teelist varanaasist Touch Mahaaliga siis ta sisaldaks reisi kohalike transpordivahenditega läbi India ja Nepaali Katmandusse Everesti piirkonda. Ja siinkohal tuleks veel öelda, et, et kõige suurem üllatus oligi sellel reisil tegelikult see nende maade elu-olu ja kultuur ja religioon sest mägedes ma olen põhimõtteliselt viibinud ka varem ka väga kõrgetes mägedes ja Himaalaja, noh, ta on muidugi neist kõige võimsam kuid põhimõtteliselt tõid mäemäed ja see, mis seal ees ootab, oli mul tuttav. Aga palju rohkem ootamatu oli, oli see india tegelikkusesse maandumine. Sest kuigi ma olin selleks ette valmistunud, on, on see pilt, mis seal esimesel hetkel avaneb, päris kohutav. Teatavasti India rahvaarv läheneb kiiresti miljardile ja sellest rahvaarvust, noh, väga suur enamus on meie mõistes väga vaesed tähendab see vaesuse, mustuse ja viletsuse laviin, mis seal korraga nagu kaela 100.. See hirmutas alguses tõsiselt ära, aga noh, peab ütlema, et kui, et esimesed esimese ja teise kõige raskema päeva üle elada siis siis oma südamepõhjas lõpuks hakkab kõik kuidagi mõju avaldama ja, ja hakkad seda kõike mõistma paremini ja armastamagi ja võib-olla nädal või paar või, või siis ka hiljem peale reisi avastad, et sa oled mõtetes selle maa vang. Seda ma olen näiteks kogenud, nüüd hiljem. Kui te nüüd Indias jõudsite Nepaali lõpuks, kas sealse piltri parem võrreldes nüüd selle kohaga kuste Indias maandusite ja sealt hiljem läbi sõitsite sellest maast Nepaali jõuda? See pilt noh mõnes mõttes, kui nii võib öelda, siis ta parem oli ehkki noh, hind ja loomulikult on märksa suurem maa ja selliseid mitmekesisem või seal on neid erinevaid võimalusi ja, ja šokke ja muljeid rohkem. Kuid Nepaal Nepaal on juba turistidele pisut mõnusam maa. Teatavasti see on ikkagi väga suureks või põhiliseks sissetuleku allikaks. Nepaali Nepaalist ongi seesama turism alpinism. Nii et need sellised süsteemid või, või logistiline struktuur töötas Nepaalis natukene paremini ja oli välismaalasele veidikene hõlpsam seedida. Aga muidu jah, oma lõunaosas on Nepaal suhteliselt sarnane Indiale. Ja siis erinevus muidugi tuleb mägedes. Aga kui nüüd ikkagi nendest piltidest veel rääkida, te kavatsete lihtsalt nagu ma olen kuulnud ka ühte näitust korraldada või võib-olla isegi rohkem. Millised on niisugused armsamad pildid sellest pildi pakist? Jah, see oli selles mõttes hämmastav reisijat, ta kestis 40 päeva ja neid muljeid nagu tundus peale reisi oli nii palju nagu ütleme kogu eelneva elu peale kokku või, või ma ei tea, kas nii on, nüüd võib-olla sai natuke liialdatud öeldes, kuid, kuid selline tunne oli tõesti nii, et neid, selliseid erinevaid temaatikaid ja osiseid on meeletult palju. Ja õigupoolest jah, see üks fotonäitus mul tõepoolest juba oli soli fotokeldris Lee üks kuu aega tagasi avatud. Ning see jah, ühe ühe sellise suure jupi sellest kogu temaatikast tegelikult ka kattis. Just nimelt see Himaalaja külgnäituse nimi oli reisimaal asjasse nii et ta ei sisaldanud, ütleme neid India muljeid vaid rohkem katmanud uud ja Himaale tšerbade elu-olu ja muidugi need Everesti fotod, sest minu teada nii kummaline kui see ka ei võiks näida eestlased ei ole senini lähedal Everestile saanud. Tähendab, kui rääkida nüüd Eesti matkamisest Valpinismist, siis noh, me oleme harjunud, et, et meil on väga head suusatajad ja kümnevõistlejate ja nii edasi siis tegelikult alpinism on Eestis suhteliselt nirul tasemel võrreldes oma naabritegagi lätlaste leedulastega venelastest rääkimata. Nii et tundub niimoodi, et need olid jah, esimesed sellised lähedalt võetud pildid sealt kohe ealise eestlased on läinud ja ma pead ei julge anda, aga selline tunne on. Kuidas nii kõrgetes mägedes ronimine siis õieti käib kes ja kui kõrgele võib ja kelle loal võib seal siis minna, sest see on ju päris ohtlik asi seal niisama turnida, igaüks ju ei tohiks. No põhimõtteliselt, eks ta on vaba maa ja igaüks peab ise otsustama, palju ta nüüd välja kannatab ja, ja ja mis, mis võimalused tal üldse on. Laias laastus on see seltskond, kes seal käib jah, kahte tüüpi inimesi, ühed on juba sellised tippalpinistid kes siis suurte ekspeditsioonide koosseisus üritavad mõnda mäge vallutada või siis uuesti vallutada või ja teine seltskond on siis sellised matkajad või, või sealmaal nimetatakse neid Trekkeriteks. Mõlematel puhkudel on vajadusel võtta kohalikest valitsustest vastav luba maksta selline sümboolne summa, no matkamise puhul on ta veel suhteliselt väike kuid olgu öeldud näiteks, et et Everesti ründamise luba maksab 50000 dollarit. See nüüd ajaga võib pidevalt muutuda ka, kui tippu minna ja see oli, see on jah, katse vallutada Everest või mingil grupil üritada seda mäge. Ja loomulikult ei ole see edu seal üldse garanteeritud, sellepärast et praeguse statistika järgi on suhteliselt väike osa proovijatestika tippu jõudnud ning iga kahe kolme tippu tõusnud kohta tuleb ka üks ohver, kes on sinna igaveseks jäänud sinna mäele. Nii et asi on, on kallis ja ohtlik. Aga küll võivad siis kõik sellised matkausku inimesed sinnakanti sõita. Muidugi, kellel rahakott kannatab ja kellel sellist. Kogemusi mingil määral ikka võiks seal olla. Ehkki matkamine Himaalajas ei olegi nüüd nii väga raske, kui see esmapilgul nagu paista võiks. Sesserpade asustus on seal umbes 4000 meetrini välja. Nepaal on ka väga tihedalt asustatud maa üldiselt pisike maa, kuid inimesi on seal 20 miljonit. Ja seetõttu on need madalamad alad tohutult ülerahvastatud. Ning muidugi ka siis ulatub seda rahvastikuga mägi orgudesse. Nii et kui nüüd kuni 4000 meetrini käivad, seal on veel jalgrajad sealt edasi siis muidugi need jalgrajad jäävad järjest nagu kiduramaks. Kuid, kuid ikka igal sammul võib kohata seal teisi matkajaid, serpasid, palgata, neid seppasid, oma kotti tassima või juhtima siia või sinna. Nii et see kõik on palju, palju hõlpsam, kui arvata võiks. Öeldakse, et Nepaalis olevat kolm usku, hinduism, budism, turism ja seda turismi siis turiste ja alpinist teenindavad seal need serbad, keda te olete juba oma jutus maininud ja ilma nendeta vist ei saakski midagi. Võtav seppasid, tegelikult on hämmastavalt vähe, võib-olla mõned kümned tuhanded ja kui võrrelda nüüd seda selle kuulsusega, mis selle rahvakillu ümber on maailma või millise jälje nad on jätnud, siis, siis need on tõenäoliselt üks kõige kuulsam selline väike rahvas üldse maailmas. Sepad asustavad põhiliselt just neid Mount Everesti Nepaali poolseid orgusid ja samuti välja välja rännanud mingil määral. Sikkimisse Sontarchilingi piirkonda kuulub Indiale. Aga ise nad on saabunud sinna umbes 500 aasta eest Tiibetist, nad on nagu Tiibeti hõimu või Tiibet lastega hõimlased ja seda samuti on neil usk, samas on budism, kui Nepaali seal ka valdav enamus hindu iste usu poolest ja india siis hindud ja moslemid siis serpad ja need mägirahvad kipuvad olema rohkem budistid just selle tiibeti mõju tõttu. Ja kuid tänapäevaks traditsiooniline tegevusala, ütleme, karjakasvatus või, või see vill, vilja või toiduse kasvatamine, see kannabki rohkem seda eesmärki, et toita neid trekereid ja alpiniste, sest see annab palju suuremad tulu ja need ennast üles töötanud serpad ja kõrg pakikandjad, need, kes päris kõrgele ronida suudavad, nende sissetulekud on tohutult suured, võrreldes nagu Nepaali keskmisega. Nii et see on neile üks olulisemaid suuremaid sissetuleku võimalusi üldse. Aga nad ei neid pakke üksi tassi, vaid nad toidavad neid, turist, nad pakuvad neile öömaja. On vist nii? Jah, seda küll. On seal siis baarid hotellid, kõikvõimalikud niuksed. Seal on jah, niuksed, nahad, kivi, kivikuurid, mille peal tõesti ilutsevad sildid, hotell ja restoran. Kuid see tegelikkus on, on väga selline. Robustne ja, ja räämas. See hotell tähendab enamasti seal kõrgmägedes seda, et on, on jah, mingi katusealune, kus on lavatsid sees ning siis see matkaja võib oma magamiskoti seal lihtsalt lahti rullida ja öö mööda saata siis. Ta võib osa saada ka siis sellest serbade köögist süüa kohalikku sööki, kuid see kõik on ääretult selline primitiivne ja, ja, ja see elu-olu on must ja räpane. Tähendab, meie mõistes on niimoodi, seal on see loomulik ja sellistes karmides tingimustes teisiti ta nüüd hästi ei ole mõeldavgi, kuid see kõik lisab sellele reisile värvi ja selliseid kõrvaltoone. Nii et teil oli võimalus loomulikult nendes hotellides viibida, nende toitu maitsta. Kuidas see siis tundus? Jah, täpselt nii see oli, sest on mõeldamatu, et 40 päeva söök jaa, jaa. Kõik absoluutselt vajaminev kaasa endaga võtta palju hõlpsam on liikuda niimoodi, et on kaasas ainult see kõige hädavajalikum ja proovida sulanduda kohalikku eluolusse, süüa kohalikku sööki, mida teile pakuti. Hall paat on üks põhilisemaid sööke, mida Nepaalis pakutakse, õigupoolest on riis läätseleemega ja tegelikult kui seda nüüd väga palju või tihti süüa, ega see valik väga suur mägedes ei saa olla, siis ta lõpuks tüütab ikka ära. Ja siis peale selle on tegelikult lepp paali kõrgmägedes need söögid üsna sarnased meie meie, Eesti selliste lihtsamate söökidega, praetud kartul, keedetud kartulikased, juurvilja köögiviljaroad. Asi on lihtsalt selles, et säärasel kõrgusel kolme, 4000 meetri kõrgusel need eksootilisemad lõunamaa viljad ei kasvagi ja mis kõige kõrgemale vastu peab, on seesama kartulioder. On ka eestlastel plaan kunagi tulevikus või lähitulevikus räägime nii Himaalaja tippudele minna on selliseid alpinist või on huvilisi, nad on juba mujal maailmas endale nime teinud. Tähendab selliseid huvilisi on, on loomulikult alpiniste on Eestis piisavalt. Aga siin on selline kurb lugu, et praegu on nad kuidagi killunenud. Igaüks püüab ise, kuidas, kuidas saab endale sellist nime teha või? Omal ajal oli, oli asi lihtsam, oli, olid suured alpiklubid Tartus, Tallinnas käidi NSV liidus alpilaagrites ja siis ei olnud sellel Eesti alpinismi nagu viga midagi. Olin minagi alpitrennis, tegelesin sellega väikest viisi, kuid nüüd on see asi kuidagi ära lagunenud. Ja noh, olgem ausad, need nii-öelda alpinistlikud saavutused, ma mõtlen siis mon, plaani, vallutus ja Kilimanjaro, mida vahepeal suure lärmiga niimoodi pressis ja meedias eksponeeriti, see, see ei ole kuigi tõsine alpinism. Võib-olla siis hakkan ka kohe see viimane Lõuna-Ameerika või Ameerika kõrgema tipuvallutus, ütleme nii, et see juba natukene hakkas sinnakanti olema. Nii et praegu seni on tehtud sellise üsna tühjade asjade ümber suurt lärmi. Aga kuulda on jahed himustataksega silla, Himaalaja poole minekut. Muidugi see nõuab ettevalmistust ja ja muidugi sponsorrahasid. No kui see nüüd sellel sajandil aset ei leia, Se Himaalaja tippude vallutamine, siis loodame, et järgmisel sajandil mõni eestlane sinna ka jõuab. 100 aastat aega ikkagi.