Laevatee suvekülaline. Tänasest saates ajame juttu kirjanik Arvo Valtoniga või õigemini Arvo Walton Vallikiviga teeme alguses selgeks selle nime, siis täpselt niimoodi, et lastekirjanik Arvo Vallikivi Sis kirjanik Arvo Walton ja nüüd klassik arvavalt Vallikivi. Nojah, nii võib ju muidugi hirmsaks. Ilusti ritta panna, aga tegelikult. Ma tahaks ikka seda selgitada, mida ma olen ka kogutud teostes ja mujal ka öelnud, et ega see valdkond ei ole päris väljamõeldud nimi, see oli minu isa nimi enne eestistamist ja lihtsalt sellel Ajal, kui ma kirjandusse tulin noore insenerina ja niisuguse mitte väga sovjetisõbraliku inimesena. Mul kuidagi tundus, et ma pean kasutama mitte oma passi nime ja siis Walton ausalt öelda, võetud juba mõttes, enne kui midagi avaldama hakkas. Ja nüüd oled sa jäänud siis nii mõlema nina juurde. Jah, ma isegi noh, tutvustan mitte kirjanduslikus olukorras ennast ikka sageli rohkem Valtoninnasest üldsus teab mind selle nime all tunduvalt rohkem ja mul ei ole selle vastu mitte midagi, mul on sugulasi, Valtoneid ja kui ma ükskord läksin Käinas surnuaiale, siis ma ehmatasin ära, esimene suur kivi oli Walton, kusjuures siis ma ei teadnudki, et mul sugulasseal Balkani nimelisi oled sa mõnes mõttes hiidlane siis või? Jah poolest saadik oma isa poolt. Sellepärast kandideerisid kee esimest korda riigikogus Hiiumaal. Ei, see oli teist korda ja sealt ma ei saanud Riigikogusse. Seal siis Saaremaa, Läänemaa, Hiiumaa piirkond, kus ma siis tegin niisuguse saadiku tööd, aga Isamaaliit oli siis ebapopulaarne ja ma sain saatana arvu ajani 666, nii et sellega ma ei saanud kuhugi. Räägime veel sellest perekonnaloost, millega sinu isa siis tegeles. Isa oli suurest perest, tema isa suri varakult, ema aeti talust välja koos viie lapsega, siis vanaisa vend abiellus temaga see ilmasõtta, nii et suur pere kehvades oludes sundis isa selleks, et ta tuli mandrile ja sattus pärast, see oli juba 15 aastaselt, sattus pärast rasket turbaraba talusulaseks ja seal ta siis tutvus naabriperetütrega röövis selle siis ära sealt või noh, mis ta röövis hädaga, vanemate vastuseis oli loomulikult sulas poisile ja ühel hiiglasele anda peretütart suur, aga siis nad sealt tulid ja, ja asusid Märjamaale elama, kus tubli isa ehitas siis maja ja väikese äriga saavutas üsna kiiresti päris korraliku elujärje. Ja sinna majja ma olen sündinud ja see maja on mul nagu praegugi, armas veel, kuigi ta oli pikki-pikki aastaid pärast küüditamist võõraste käes ja õiget tahtmist ei olnud seda näha. Aga elus muutuvad paljud asjad niiviisi. Kas küllalt ja majanduslik järg, mis isal oli, oligi see põhjus, miks 44. ta küüditati? Tähendab, tema jah, arreteeriti üsna kohe, kui venelased tulid. Tõenäoliselt oli see üheks põhjuseks, egas too oli muidugi keskmine, ta polnud mingisugune eriti silmapaistev selle kaheksa või 10 aastaga, mis ta kiiresti jalad alla nagu sai mingiks rikkuriks jõudnud saada, ega, ega tal olnud võib-olla ka seda vaimus, emal oli rohkem seda, aga elas küllalt, et korralikult ja sõja ajal paistis see silma ja igas alevis igas külas leidus ikka paar inimest, kes teiste peale nagu kas näpuga näitasid või vähemalt kirjutasid Allan nende süüdistus esialgsetele kirjadele. Nii see asi läks. Aga miks siis ema ja sina koos vennaga hiljem sama teed pidite käima? No mitte küll sama teed, aga ikkagi väljas. 49. aasta küüditamise ajal oli ju kolm kategooriat niinimetatud kulakud, need, kes käisid läbi metsavendadega ja kolmas olid kõik arreteeritute peret veidi ära, nii et me käisime lihtsalt selle kategooria alla. 13 olin saanud detsembris ja märtsis Olisse küüditamine. No sellest oled sa masendus ja lootus nimelises romaanis ka kirjutanud, kuidas see elu seal siberis oli, kuidas sa sellele nüüd praegu tagantjärgi vaatad küpse mehena? Ma arvan jah, et ma olen selle ära kirjutanud, ta on ikka pooleldi autobiograafiline romaan, aga muidugi on romaan ja seal on väljamõeldud tegelasi ja sündmusi, olukordi küllalt, üsna täpne on võib-olla selle küla kirjelduse asetus nii-öelda romaanis, aga tegelasi on erinevaid, nii on ka seal üks prototüüp, olen ma ise olen endale välja mõelnud õe, keda mul iialgi pole olnud ja nii edasi. Mis sellel elul ikka vaadata tähendab, meie olime lapsed ja see põlvkond on praegu veel alles. Aeg-ajalt me saame kokku siis oma Siberi kaaslastega, neid on vähe jäänud, vaata, need olid siis lapsed, sest vanem põlvkond on kõik läinud ja nendele täiskasvanutel oli see ka elu ära lõhkumine, seal ei ole midagi mingit õigustust või selgitust. Kui ma selle romaani kirjutasin 84 85, siis lihtsalt teadlased, et ma seda ei saa nendes tingimustes iialgi avaldada, aga et ma olen kohustatud selle nagu ära keerutama. Me ju varjasime kõik neid oma elu fakte. Ja näiteks ma ei teadnud praktiliselt üldse, kes kirjanikest olid veel olnud laagrites või küüditatud pärast hiljem paljud asjad nagu tulid ilmsiks ja ju siis minagi mõtlesin, et ma olen vist ainus või väheseid nendest ja sellepärast ma olen kohustatud selle romaani kirjutama, aga ma tegin seda päris hea tundega. Hea tundega, selles mõttes see oli ikkagi minu jaoks looming, aga siis juba kirjutamise ajal tulid mõned ütlema, et kuule, sul hoitakse silma peal sellega, et see võidakse konfiskeerida käsikirja. Kas nii, et nii kui ma käsikirja valmis sain, siis ma tegin kaks fotogoopiat ühes saatsin salaja Austraaliasse teise Ameerikasse, igaks juhuks, et jääks alles, aga jah, olud muutusid siis juba nii kiiresti, et 89. see ilmus trükist ja seejuures muutmata kujul, nii nagu ma olin ta kirjutanud. Aga kirjutama hakkasid sa siis ikka enne, kui siberis juba Märjamaal või noh, seda koolipoisilik. Kas seda on raske öelda muidugi, ja mingeid koolipoisi proove, aga midagi kirjutasin ka Siberis nii eesti kui ka vene keeles natukene, aga kui ma tagasi tulin, siis sugulaste mõjul ja nende hirmude õhkkonnas, mis siin ikka veel 54. valitses, põletasin ma need käsikirjad kõik ära, millest loomulikult on nüüd kahju, aga siis ma hakkasin ikka kohe jälle vaikselt kirjutama ja nüüd kogutud teoste esimeses köites on kaks kolmandikku varem avaldamata asjad, need on seal pealkirja all harjutused, nii et need olid nagu need blood enamasti, mida ma siis kirjutasin enne esimese loo trükki pääsemist ja nahka natukene seal alguse ajal ja nad ei ole kõik mitte ainult sellepärast välja jäänud, et nad olid kuidagi tsensuurile vastuvõetamatud, aga tõepoolest selles konjunktuurist, nagu nad tundusid mitte läbi minevana või, või mitte, sobivana need hiljem tagantjärele vaadates on nad sama palju väärt kui need asjad, mis ilmusid. Keskkooli lõpetasid sa ikkagi eesti keeles, eks ole? Hakkasin keskkoolis käima, siis seal Novosibirski oblastis, kuhu meid viidi, see oli suur tegemine, et ma pääsesin üldse rajoonikeskusesse kooli. Olin seal kandist esimene pärast minu järel tuli juba teisi Eesti nooriga keskkooli õppima, aga siis me, kui isa oli laagrist vabanenud, siis taheti, ta tuleks sinna Novosibirski oblastis, seal oli lihtsalt tööorjasid vaja ja selleks olid ka need küüditamised. Aga seal elu oli kala maas, parem isegi kui seal põllumajandusrajoonis, kus lokkasid suured viljaväljad ja leiba ei olnud, rääkimata tangust või millestki muust ka, nii et me siis suure asjaajamise peale pääsesime isa juurde. Magadani oblastis sõja, seal Schumanni linnas, ma lõpetasin keskkooli ajal, ma olin seal ainult pool aastat ja siis pääsesin sealt tulema pool sohki, sest suure Venemaa peal need asjaajamised olid segased. Nemad seal ei teadnudki, et keskkooli lõpetanu võib-olla mingi väljasaadetu ja andsid mulle passi kätte ja kui ma juba tagasi tunnis kutsuti küll välja, aga ma olin ülikooli sisse saanud ja mingi seadus oli ülikooli võin jätkata ja siis varsti mõned aastad hiljem tulid ka isa-ema järgi, aga vend, kes on kaksikvend, õppis üks, kas tagapool minust teda enam tagasi ei lastud, nii et tema lõpetas Tomski ülikooli, aga see oli väga tugev ülikool, nii et ta on praegu siin füüsik ja nime poolest doktorinõukogude järgi kandidaati, et ei saa ka öelda saatus nüüd kuidagi ära nullinud, oleks kõik meie võimalused. Väga huvitav, sina oled ju, ei ole paberite järgi insener, nii et teil ei ole vennaga kummalgi mingit kalduvust filoloogiasse tähendab selles mõttes, et oleks omandanud seda. No minul oli see paratamatus, sest kui ma 54 tulin, ei olnud mul mingi šanss pääseda läbi mandaatkomisjonis näiteks Tartu Ülikoolis mingile niinimetatud ideoloogilisele anale. Kõige vabam õhkkond oli siiski tippis ja selles mõttes oli see inseneri valid peaaegu paratamatu. Ja mäeinsenerivalik oli sellepärast, et seal oli stipendium 10 rubla kõrgem ja sellega sai kuidagi ära elada, vanemad olid Siberisse, tundus siis ka sellele keskkooli lõpetanu lähed, see on mingil määral romantilisem ala kui üks tavaline tehase inseneriamet. Aga selle kõrval ikka kirjutasid, kuigi sa töötasid juba siis insenerina Ei, ma hakkasin kirjutama ikka ülikoolis, kahe kui ma tagasi tuli, õieti esimene lugu ilmus siis, kui ma olin juba ülikooli lõpetanud, aga ma polnud pakkunud ka praktiliselt varem neid lugusid. Tulin nagu kirjanduse küllalt juba vanana, aga suhteliselt edukalt, sest kuna ma insenerina kirjutasin nii-öelda sellest tööliskeskkonnast ja see oli nõutavat teema, siis seda võeti hästi vastu, vaatamata sellele, et selle tonaalsus ei olnud sugugi see, mida nagu kriitika tahtis. Kuidas sa oled valinud oma naine valla, sa oled väga laia amplituudiga ju, alates tšenkiskaanist ja lõpetades Euroopa, Saksamaa või Prantsusmaal toimuvate sündmustega. Noh, mul on niisugune eksperimenteerimise vaim olnud algusest saadik ja pigem olen ennast tagasi hoidnud. Ta ei perutaks liiga palju ja vahel vaatan praegust noorte põlvkonna, kes põrutavad veel palju rohkem kui mina nagu väikese kadedusega nahas niukses, kõige paremas mõttes, et nad on sellest asjast edasi läinud ja teevad veel vabamalt kõike, aga siis ütleme kuuekümnendatel, kui asi vabam, kes tõesti, miks ikkagi, ega me kõike teha ei saanud ka vormilt mitte mitte üksi sisult sisust kõnelemata, aga, aga ka vormilt ikkagi kõik need katsetused võeti vastu võrdlemisi pika hammastega, aga samas ka ikkagi ka suhteliselt heatahtlikult meie kirjandusringkondades. Seda on muidugi raske öelda, kirjanikul, aga kui esitada niisugune triviaalne küsimus, kui sa peaks praegu ütlema, mis kõige parem asi on, mis sa kirjutanud oled? Vist ei saa seda öelda, sest loomulikult on ühed paremad, teised halvemad, selles pole mingit kahtlust. Kirjaniku mõjutab ka vastuvõtt, eks ole, kui, kui ma tean, noh, mingisuguseid novell on mul kõige rohkem tõlgitud maailmas ja, ja nende vastu on huvi olnud või nendest on filme koguni tehtud siis mõjutab see loomulikult ka tagasi autorit. Aga ma ütlen, et ma olen tõesti nii palju kirjutanud, lühilugusid eriti palju ja on kole raske ütelda, mis on armsam, mis vähem kui tagantjärele loen. Näiteks kui ma panin seda esimest köidet kokku, siis ma 60 aastasena olin 20 aastane jälle uuesti ja lugesin neid asju üle, ma ei teinud palju, parandasin, ma tahtsin, et säiliks see õhkkond, mis siis oli nendes lugudes, see oli tore tunne ja ikka oma lapsed peavad kõik armsad olema. Ei saa ütelda, et ühte väga helistada on mõned, mis vähem meeldivad, aga ega ma seda ei pea ütlema, sellepärast et siis pärast teised ka vaatavad. Näed, oligi paha. Aga kust see tuli, et üsna erandlik, kuna sinu loomikus Tšingis-khaani temaatika juurde minna ja küllalt filosoofiline, ajaloolist filosoofiline või kuidas seda nimetada Ütleme nii, et ajaloo vastu oli mul huvi varemgi, on jätkuvasti praegu alati olnud, olin ka mõned lood kirjutanud, aga erilise tõuke ma sain Ristikivi Sigtuna väravatest, siis ma kirjutasin küll, ütleme, selle mõju all ühe jutu ainult, aga lugesin palju ajaloost ja teemasid kogunes mulle üldse nagu vanades. Nendes töövihikutes on väga palju novelliteemasid, mis on realiseerimata jäänud ja ka neid ajaloolugusid kogunes. Ja siis lugu, mille nimi on moshee. Kirjutades sattusin sellisele faktile, Tšingis-khaan oli juba täies võimus ja väes kutsus ta enda juurde ta munga, kellelt ta tahtis õppida, võimalust elada igavesti, mitte surra ja see mõte või et sa võid olla ükskõik kui vägev, aga sa ikkagi sured ja sul ei ole mingit šanssi elama jääda. Ja siis kõik need nüansid sinna juurde mingis mõttes ütles ju niisugune inimene, ükskõik kui julm ja kole ta oli, jääb elama, eks ole, ajalukku rohkem kui võib-olla mõni hea inimene. Seesama tao munk, Samsung, kes kindlasti oli kaks pead kõrgem oma vaimuomadustega isiksusel kui Tšingis-khaan. Tiit, terve maailm, Tšingis-khaani või Napoleoni teab, aga seda munka vaevalt. Ja siis ma hakkasin lugema materjali üks, neli aastat, et lugesin vene ja inglise keeles natuke ka saksa keeles, kui alguses oli lihtsalt novellitee, siis pärast see kasvas ja kasvas ja kasvas romaaniks, nagu oli seda suurt tööd kahju kulutada. Ainult ühe ühekesenovellib. Kas need Mongoolia reisid ja sinna Ida-reisid on vajalikud olnud romaani kirjutamise jaoks või oled sa lihtsalt huvist nüüd ka teinud? Nii seda kui teist tähendab Mongoolias konkreetselt ikkagi käisin selle romaani pärast. Õieti olin ma käinud üks kord enne romaani kirjutamist, kui ma alles kavandasin nagu seda romaani ja siis oli ju niisugune olukord vene survel mongoli kompartei Oliver keelanud isegi Tšingis-khaani nime suhu võtmise, aga mina seda ei varjanud, ma kavatsen Tšingis-khaani kirjutada nii et mind keelitati seal ja Kirjanike liidus eriti mitte kirjutama Tšingis-khaani ist. Tegelik sisu oli selles, et nad võtsid a priori, et üks eurooplane seal Tšingis-khaani ainult halvasti kirjutada, aga kui noh, need ajaloolased, see oli küll teisel reisil arhist ennast parasjagu vinti võtsid, siis nad lõid omal rusikaga vastu rindu ja ütlesid, et meil kõigil on kaks isa, üks on see bioloogiline isa, käisime Segitas ja teine on Tšingis-khaan. Tähendab, ta elas sügavalt nende südames edasi ja loomulikult austavad nad teda siiamaani niipea kui pärast peres töökat, eks ole, see vabanemine toimus siis on kõikjal jälle taastatud Tšingis-khaani ausambad ja nii edasi, nii et sel hetkel oli ta nagu keelatud siis teist korda ma läksin lihtsalt toimetamise ajal. Probleem seal noh, mitmed ajaloolised probleemid, trikki, nimede kirjutamine, kus oli rõhk sel ajal näiteks ja nii edasi ja neid asju läksin nagu välja selgitama. Sest Mongoolia nagu polnud päris välismaa üldiselt välismaale mind ei lastud, aga sinna ikka lasti ja kolmas kord käisime juba 86 mingi delegatsiooniga, kus oli Lennart Meri, Paul-Eerik Rummo, Mihkel Mutt ja mina ei olnud enam romaaniga seotud mind lihtsalt nagu võeti kampa, sellepärast et ma olin seal rohkem teada kui teised. Aga ma arvan, et meil kõigil on maailma huvi, ega selle Lääne mõtlemisele idahuvi on alternatiivne kogu aeg, loomulikult on alternatiive teisi ka. Ja see pidev lääne-ida vastandus ongi tekitanud teatava vist tülimuse ja seal juba ammu et otsitakse kolmandaid neljandaid võimalusi. Suur huvi on, eks šamanismi vastu sellest on näiteks Castaneda raamatut populaarsed. Aga väga võiks olla huvi praegu näiteks loodususundite vastu, mis ei ole puhtal kujul hoopiski mitte šamanism, mis oli ka meie ürgusuks ja siin võiks maailm ja ma usun, et varsti ta ta sellega hakata tegelema näiteks huvi tunda praegu sellest mari laste usu restauratsioon ist, mis seal toimub praktilises terves Marima need terve Marima kokkutulekud on nende loodususupühadel ja rituaalid on kõik olemas. Ma olen siis selle soome-ugri tühjenduste ühingu egiidi all ühe mari usundi raamatuga lasknud tõlkida eesti keelde ja see on avaldatud, nii et ma usun, et see on nüüd siis Lääne kristluse ida, budismi taoismi ja šamanismi kõrval kindlasti veel üks uus võimalus kaasaja vaimu vastu huvi tunda ja võib-olla ka mingit tervendamismomenti silmas pidades. Sest see on üks asi, mida vist ikkagi nendest uskudest otsitakse. Minul isiklikult nagu usku vaja ei ole, ma saan ilma selleta hakkama ja selles selles mõttes see loomulik looduse austamine tundub mulle võib-olla kõige viljakam olevat isegi kaasaegsele inimesele, kes on siiski nendes vanades muinasjuttudes ala kristlus. Kas just pettunud, et kes ikka ei saa neid tõsiselt võtta? Sulle võiks taarausk siis ju istuda? Noh, ta ära oskan praegu minu meelest väga kunstlik taaniuga kokku panusel mingitest budismi elementidest, vähemalt see, mis nüüd tekkis kolmekümnendatel, kahekümnendatel aastatel eelmisel sajandil ja aga siin on neid mao usu nii-öelda teisi variante ka, aga ma ei ole nendega lähemalt Ta ja ma ütlen, noh ma ei ole loomult usklik inimene, mind usundid alati huvitanud, kui inimese vaimu väljenditi, et miks ja kuidas, aga ise ma neid autoriteet ei vaja. On hommikule punased kardinad. Nende taga on vaariu, üks o. On hommikul tuhandeid kaelage. Iga pärl, kus koor on kellegi nooru Su ümber on võõras ja unistav liin. Oled sündinud siin, kuid mitte siin loodud. Mis sellest, et sa araabia lohutabi Vanad sirgu ei saa, kui noorena pooldu. Selles linnas on torniiria jõgi jaga. Ema, kes kraaniga su juttu ei mõistajatud, aanlastase? Lõpuks ometi Saara tõika ta. Sa oled mitmel pool väitnud, et sa oled oma loomult ka parteitu, eks ole, et sa ei taha eriti poliitikaga ennast siduda, kuigi sa oled ju poliitikas kaua kaasa teinud. Noh, tähendab, oleneb, kuidas defineerida seda mõistet parteitu, sest ega me keegi ei ole ju päris parteitud, eks ole, ses mõttes, et me tahame ajada mingit asja mitte ainult enda jaoks, vaid ka ühiskonna jaoks, eks ole. Ja ses mõttes nii või teisiti, me oleme mingis mõttes mingi maailmavaatega poliitilise maailmavaate esindajad, aga siduda ennast lihtsalt mingi meeskonnaga kummardades selle partei juhti kui suurt autoriteeti ja nii edasi, see variant mulle tõepoolest ei istu. Ma arvan, et mulle pole nagu neid autoriteet vaja olnud, ma võin lugu pidada ja kõik, aga aga ma saan ilma sellise ette ütlemiseta nagu hakkama ja sellepärast ei ole ka mingi taevane autoriteet mulle kunagi vajalik tundunud. Aga praegu sa ikkagi kuulnud isamaas, eks ole. Kuulun jah küll, sest ma olin nimekirjas, kuhu ma sattusin nagu pooljuhuslikult sain oma häältega riigikokku kokku olemata Isamaa liige, olles parteitu ja pisut ka ajades seal niisugust parteidevaheliste asja, moodustasime seal seltskonnad erinevatest fraktsioonidest, et ikkagi teha midagi selle riigi, selle ühiskonna heaks. Kui võimalusi oli vähe, aga mitte kulutada jõudu ja energiat, siis üksteisele ärapanemisele, mis ikka hakkas kahjuks üsna kohe pihta. Kas sa praegu tunned ka aktiivset huvi poliitika vastu? Mingil määral ikka, aga mitte nii, et ma sellest väga põlema lähen, aga vahel ikka lähen põlema ka. No näiteks praegu olen ma teravalt sedasama piiriküsimuse vastu setudele liiga tegemisele vastu. Sageli saa aru nendest pisimotiividest, mis ühte või teist seltskonda lükkab nendele mõttetutele kompromissidele, mida selle piirilepinguga praegu tehakse. Kuidas sa võid iseloomustada seda praegust poliitikaelu, noh, sa oled seda natuke nagu ka tagapooltelgitaguste kaudu näinud. Ma ütleksin üldise asjana seda, et paraku nagu päris oma poliitikat ei ole on ühest küljest niisugune isikuline võimuhimu või positsiooni saavutamisel eneseteostuse himu ja teisest küljest on selline maailmamallide võrdlemisi kriitikata ülevõtmine, mis osalt on paratamatu, sest noh, igasugused mallid on ajaloos ja ühiskondadest toimunud ja jalgratast leiutada pole mõtet, aga mis on mulle algusest saadik tundunud kuidagi metsik ja vastu, meil on see, et ikka kole vähe on olnud riigimehelikkust kole vähe on olnud, seda on tahetud oma Eestit üles ehitada kõigi meie jaoks. Võib-olla ma teen liiga mõnelegi poliitikule ja seda on olnud Agas, aga algusest saadik on tajutav olnud mingisugune ülalpeetava mentaliteeti, keel on olemas, Euroopa, me läheme sinna, võtame kõik nende seadused üle, oleme ilusad paid kuulekad, seal võtame eeskujuks kas siis Saksa seadused, Skandinaavia elulaadi ja nii edasi veel mingisugused ameerikalikku hurraad ja teeme kõik selle järgi. Loomulikult ma ütlen veel kord, et ega mingisugust täiesti kolmandat teed polnuks võimalik valida. Aga vähemalt oma riik üles ehitada, oma rikkusi kasutada seda ei oleks ikkagi saanud hoopis hoopis rohkem planeerida ja noh, kasvõi tuua oma näide fosforiit. Ma olin fosforiidisõja üks alustaja ja võib-olla olulisi diskussioonides, kuigi avalikult sõnana ajalehtedes ei saanud aga praegu mäeinsenerina insenerina või lihtsalt normaalselt mõtleva inimesena. On täiesti arusaamatu, miks me üldse oleme loobunud täielikult selles fosforiidisõja hirmus fosforiidist rääkimast teda uurimas tema võimalusi otsimast. Küll on tiit koolas on Marokos suured lademed ja on odavam, võib olla väetis, et võib-olla on kusagilt odavam, keegi tõestab, kuigi ega mingeid arveid mõtlesin, pole tehtud, meie fosforiidist võib täiesti korraliku väetust saada ja nii edasi. Aga keegi sellega absoluutselt ei tegele, sest ükskord on see asi toimunud. Mis on põlevkiviga toimunud, seda kulutatakse, raisatakse lihtsalt, et noh, arutult pool põlevkivi jääb maa alla. Tähendab, see on see kaevandamismiis, kamber kaevandamismis, mis võeti kasutusele, tähendab tervikutesse jäädke lae, kihvt jääb kõik välja võtmata, tähendab praktiliselt 50 protsenti põlevkivist jääb maha alla, see langeb kokku mingi aja pärast. Tõenäoliselt mitte mingi nipiga välja ei võta noh või siis ainult lahtiste kaevandustega väga selekteerida sobrades, võib-olla tulevikus on selline tehnoloogia või kolmas näide, meel, metsade lagastamine, eks ole, nüüd on natuke võib-olla piiri pandud, aga see lageraie, kuidas tulid välisfirmad sisse, kuidas varastada, teeks teise tagant ja nii edasi kõik see, mida üks riik peaks reguleerima, jäi tegemata või siis ütleme, toetus selles uues turumajandusolukorras, nendele väiketootjatele, põllumajanduses ja nii edasi. Nad vajasid mingit noh, kasvõi konsultatiivtasemel toetust, ka sellele suurt keegi ei mõelnud ja neid näiteid võib üsna palju tuua, et riik nagu ei hakanud toimima, ta hakkas toimima ainult mingite võõraste eeskujude najal ja noh, ega see kõige hullem ju ei ole lõppude lõpuks, kui me mõõdame ennast kolmanda maailmaga, siis me oleme ikka väga heas olukorras või sellesama Venemaaga võrreldes. Aga oleks tahtnud näha soovi tegevust, et me ehitame üles oma Eesti riiki, kasutame ära oma rikkusi, mõtleme ka sotsiaalselt. Et ei oleks sellist tohutut diferentseerimist, mis meie ühiskonnas kahjuks on, loomulikult ühiskondlikud organid hakkasid toimima, kohe, tekkis sotsiaalabi ja nii edasi ja nii edasi. Õnneks tähendab ei saa öelda, et üldse ei olnud, aga see oli tõesti selle niinimetatud kolmanda sektori tasemel kodanike tasemel ja võrdlemisi maitset üldse, mitte aga siiski võitu riigi tasemel, nii et selles mõttes paratamatult peale poliitiliselt kõik mõtlema, kui me tahame, et ikkagi rohkem inimestel oleks meie riigis hea olla ja me peaks tohutu vangistusega vaatama trükkaraid või kodutuid inimesi, keda põlastatakse, keda ei peeta peaaegu inimesteks. Kui praegu tehtaks sulle ettepanek kandideerida riigikogusse, veel üks kord võtaksite vastu. Ei vist mitte tähendab kandideerinud lihtsalt, et noh, seesama erakond nagu on tahtnud, et sa tood mingisuguse koguse hääle, neid hääli ma ei too kuigi palju, sest võib-olla Valtoni nime all veel natuke tooksid nagu nad seda ei tohi olla, siis Vallikivi nime üldse mitte vist see esimene valimine vist seal oligi mul Walton, nii et mul on niisugune tunne, et ma sain oma need üle 4000 hääle tänu sellele nimele, nii et noh, võib-olla jah, lasedendasest mingisse nimekirja panna tood seal mõnisada häält, sest ega need pingid on kõikides erakondades lühikesed, aga mingit soovi riigikogusse minna küll ei ole. Päevatee suvekülaline. Aga sa oled eluaeg olnud nii aktiivne, et kui sa midagi näed, mis sind häirib ja niimoodi, siis sa ei jäta seda mitte ainult enda teada ja, ja arutle tuttavatega, vaid sa võtad asja kätte ja vii tavarikkusesse. Võiks seda rohkemgi olla, aga eks inimeste sellised valikud ju muutuvad kogu aeg elus ja praegu minu kirg ja huvikese on soome-ugri rahvaste olukord ja kuna ma olen ka selle soome-ugri kirjandus assotsiatsiooni president, nüüd 96.-st aastast saadik, siis see on noh, huvi võiks olla palju intensiivsem veel ja, ja võib-olla teistmoodi korraldatud. Aga üldse ma ei taha seda nii-öelda bürokraatlikku külge selle asja juures rõhutada, sest see liikumine on üsna laiaks ja toredaks läinud ja mitmetes aspektides mind puudutab kirjandus, üritame siis vastastikku 11, keda toetada ka sellesama tõlkimisega ja huvi tundmisega üksteise vastu ja nii edasi ja sõltub see ikkagi nende rahvaste olukorrast ja püüdest midagigi nende heaks kas või nende eneseteadvuse tõstmise heaks teha. Ja sellest mulle täitsa piisab. Praegu siin on olnud loomulikult muid ameteid ja kohti, kas või filmiasjanduses, oli mitu aastat Kinoliidu esimees, aga see oli kaunis, võimetu koht midagi seal ära teha genojaks ja oli inimesi, kes sellest asjast olid rohkem huvitatud ja paremini kursis ja nii et igaüks saab ikkagi kuigivõrdki efektiivselt tegutseda mingil kitsal alal. Sa oled olnud ju väga huvitavatel kohtadel Punase Risti asepresident näiteks ja lastekaitse liidu asutaja. Nojah, need võib tagantjärele ka nagu naeruks panna ja absordiks keerata ju ma olen natuke kerge mõjutada ja raske ei ütlema, ma olin Kirjanike liidus siis aseesimees, kui tulid mu juurde Velliste ja Vistanti liiv ja veensid mind kangesti, et punane rist alustab nüüd uuesti, seal on vaja madjas rahvuslikult mõtlevaid, et inimesi etteotsa ja keelitasin meelde, kui läheb valimiseks ärases vastuolekul üritatakse presidendiks valida, aga ma olin siis asepresident ikkagi lasinast, valida oli mitu aastat, siis ma tegin nagu, mis ma oskasin seal teha huviga ja sel momendil oli sel asjal väike iva, vaid tal on praegugi loomulikult, aga ema oli selles, et, et nagu uuesti minna tagasi Euroopa struktuuridesse, mis oli siis suhteliselt kiiresti tehtav ja nagu seda maailma Punase Risti ideed edasi kanda. Ja tal oli ka niisugune väike humanitaartoetuse funktsioon nagu paljud teistel selle ajaorganisatsioonidel ja see oli vajalik. Nii et ega ma ühtegi asja ei kahetse ja lastekaitseasi oli väga õilis asi oma alguse hetkel, kui Leo Tamm oli seal eesotsas ja kahjuks hiljem see bürokletiseerus minu meelest lausa inetute märkideni ja mul on niisugune tunne Rida organisatsiooni peaaegu pole praegu olemas. Tähendab, mu abikaasa oli seal projektijuht, lapsed ja vägivald, tegime uurimusi vägivalla ilmingutest, nii kodus, koolis kui tänaval, veel, mina alustasin, ma olin seal lühikest aega natuke üle poole aasta. Siis valiti riigikokku abikaasale, aega tegeles konkreetsete juhtumitega, see oli väga raske ja noh, südamele nii-öelda käiv töö, kui selt ahistatud lapsed ja piinatud peredest inimesed tulid oma kaebustega ja pidid neile mingeid lahendusi ja lohutust leidma otsima. See projekt pandi kinni lihtsalt, sest see oli ebamugav lastekaitse liidule eali korraldada andekatele lastele suvelaagrit, eks ole. Ja sellele raha taotleda näiteks. Ja sellega minu meelest tegeleb aga nende vaevatud lastega praktiliselt see oli minu teada tegeles programm, lõpetati ära lihtsalt Stahli tülikas. Nojah, kuna sul on endal kuus last, siis oli köige asutada lastekaitse liit. Ei, no minu lapsi vaja kaitsta ei olnud ka minu enda eest mitte minu meelest. Ja eile mul sündis kaheksas lapselaps, ära räägi, mis nimi veel ei ole, nime ei tea ette, mida sa seal Märjamaal suvel teed, siis huvitav. Niidan muru, näiteks käin ujumas, kirjutan-tõlgin siis viimasel ajal olen ma palju tegelenud soome-ugri luule tõlkimisega aga hiljaaegu lõpetasin seal ühe lühinäidendi. Kas teda keegi lavastatud tahab, vaevalt, aga vähemalt oma lõbuks kirjutasin. Sa oled nii viljakas kirjanik, ilmselt sa saad kirjutada igal pool või kirjutadki igal pool, olgu siis reisi peal võib Märjamaal või kus tahes kohas. Kui mul on mingi hea omadus, siis on see kontsentratsioonivõime, et kui mul tuleb ikka see hoog peale siis ma võin tõesti ükskõik kuskohas kirjutada, mind miski asi ei sega, ma lülitun absoluutselt välja, aga ma ei kirjuta mitte kunagi, kuigi ma olen nii palju kirjutanud, et kui mul ei ole seda seisundit, seda niinimetatud inspiratsiooni seisundit või nagu pollani ütlemised, kui jumal käsib ja tõepoolest ma ei tea, et ma oleks lihtsalt võtnud kätte, et nüüd mul on aega, nüüd ma hakkan kirjutama, peab olema see seisund, peab olema see tunne, et nüüd ma tahan ja ma tahan just seda asja kirjutada. Ju siis seda tunnet on nii ohtrasti mulle jagatud, et ma olen nii palju jõudnud ja kõik jõudnud ära tüüdata, et ma nii palju olen kirjutanud. Tahad öelda, et kirjutamine ei valmista sulle midagi vaeva, et see on puhas lõbu. Enam-vähem, ja, ja seda kindlasti, ma ei ole iialgi pidanud seda mingiks raskeks tööks, nagu mäletan läände minust vanema põlvkonna seltsimeeste ohkimistatu kui raske töö seal umbes. Sest ma ei saanud absoluutselt alusel nii suur lõbu kirjutada, võib-olla see kajastub ka mingis pealiskaudsuse, ma ei tea, aga endale tundub, et see on õige ja võib-olla saaks kuidagi kontsentreeritumalt mingeid asju teha. Ma olen poolnaljatamisi öelnud, et miks Tolstoi pidi oma sõda ja rahu 10 korda ümber kirjutama, kirjutanud siis kohe hästi. Kas kuue 70 aastased ei ole paras aeg lõpetada üldse kirjutamine? Loorbereid on ju olemas, eks ole mõnus puhata. Oled elav klassik, juba lapsed õpivad koolis ja hing ei anna rahu v? Ei, mitte seda, aga see on mõnus kirjutamine, kui tuleb see tunne peale. Ja ma ütlen, et ega ma viimasel ajal olengi suhteliselt vähe kirjutanud. Üks suur projekt on pooleli ja see on ajalooline ja see ei ole läinud nagu edasi, mis meil isegi viimane kord oli sinuga ja see on Novgorodi Novgorodi lugu. Jah, aga see ajalooline osa on ikka kirjutamata. Aeg-ajalt loen materjale, käisin väljakaevamistel siin möödunud suvel ja, ja kipuks suve uuesti, aga ma ei tea, kas ma lähen, sest nagu häbi on nendele arheoloogidele otsa vaadata, et ma vahepeal mitte midagi teinud ei ole, aga aga ma arvan, et kui ikka elu tervist on, et ma kirjutan selle asja ära, sest asi ise on huvitav, aga ma ei tunne veel päris küpsenast olevat. Selle ajaloolise osa jaoks tahab veel uurimist ja seda kindlat tunnet, et nii see oli ja nii ma teen ja teised ei saa. Aga muidu jah, ega ma nüüd nii nii produktiivne pole või vägisi ei kirjuta kuidagi. Nüüd ma pean kirjutama, aga vahel ikka tuleb see tuhin peale ja kuidas ma näidendit hakkasin kirjutama? Olin ühele etendusele, ma ei hakka seda nimetama, kus olin küll esireas, näitlejad rääkisid nii tasa, et ma poolt ei kuulnud ja siis tuli endal mõte näidetest ja hakkasin seda siis pimedasse üles momente kirjutama, mis seal võiks olla. Siis pärast ikka kirjutasin selle valmis väga suurteks vaheaegadega, jälle mingi lõigu kirjutasin ja siis jälle oli pikk pikk vahe ja ikka nii, nagu kästakse, nii teen. Jumal käsib, kuigi sa ise ütled? Ei, seda küll, aga noh, tema süüks on hea asju ajada, eks seda teevad kõik. Vaat eesti kirjanikel on üks hirmus küsimus. Kui ennustatakse, et eesti keel kaob ja eesti rahvas kaob kuskil juba üsna lähitulevikus, siis eesti kirjanik peab küll nagu väga sütel istuma. No vaat seda on kole raske ütelda, kas kaob, kuidas kaob mis seda võib põhjustada ka füüsiline väljasuremine või, või mingisugused suured kataclasmit või poliitiline nivelleerimine. Seda on raske ütelda, niukseid asju ennustada ka ei tea. Siiani on praegu eesti keel pigem edasi läinud ja arenenud ja ja ma isegi usun, ma ei tegeleks võib-olla soome-ugri rahvastega, nii kui ma ei usuks, et näiteks komi ja udmurdi ja mari ja mordva keeled alles jäävad. Võimalik, et veel väiksemalt keelata tõepoolest hääbuvad. Aga ei ole sugugi kindel, et need ja eesti keel seda enam ma olen vahel Ani ja väga tõsiselt öelnud, et juba see, et suur osa või, või isegi suurem osa maailma epaseid on tõlgitud eesti keelde, on selline mälestusmärk, et see keeleei saa kaduda või nagu prantslased ütlevad, et kuna meil on 4000 juustusorti sisse kultuuris kaduda mahlaks Aga ikkagi on hea meel, kui sind tõlgitakse prantsuskeelte, näiteks. Noh, jah, aga ega mingit erilist illusiooni ka ei ole, et see prantslane nüüd selle põhjal siis nüüd mind kangesti teab, oli mul selline juhus ühest Lõuna-Prantsusmaa linnas, üks daam läks siis küsima minu aforismi raamatut, mis oli prantsuse keelde tõlgitud, kuna talle soovitas minu tuttav prantslanna, kes oli siis tema sõbratar ja tõesti seal üks eksemplar leidus selles poes seda aforismi koguda, ostis selle ära ja ma ei tea, kuidas ta siis seda teada sai, et see oli nii suur sündmus, et seep, kauplus kohe tellis kirjastusel uuesti raamatuid ja tervelt kaks tükki. Ebaküsimus olla või mitte olla? Pole mingi küsimus, vaid nõme, vaid 300 aastat järje vanusele korrata ja uskuda, et on sügavamõtteline. Mitte olla, jõuab vägagi pikalt. Seni tuleb olla olla, olla. Aine tegin kõrgemale võimule avalduse. Soovisin edasi kesta? Küsis, mis moel? Kaval, ütlesin ise, tead paremini, oled vormide meister. Ja siis juhtus nii. Ta lõi mul kunst hamba välja, suust ütles, see on väga tugev materjal. Kestab kaua pärast siin. Viimasel ajal oled sa pannud rõhku või, või rohkem tähelepanu pööranud luuletamisele. Arvo Pärt on luuletajana, noh, sul on mitu luuleraamatut, aga ikkagi see jääb varju kõigele sellele proosale, mis sa oled väga palju kirjutanud. Seda varju jäämist, mina ei tea selle koguseliselt küll sellepärast, et see noh, on juba teiste asi, kes vaatavad, kas varjus või mitte, aga jah, ega ta mingit nii-öelda seltskondliku tähelepanu pole eriti ärriti saanud, aga on päris mitmetesse keeltesse tõlgitud. Muide, esimene luuletus, mis avaldati, mul oli Mongoolia keeles, mitte et ma oleks Mongoolia keeles kirjutanud, aga Mongoolias viibides tahtsid teksti ja ma seal olin luuletanud ja siis ma tegin neile realuse ja nad siis avaldasid, nii et minu debüüt oli siis selline luuletajana, aga ma olen ikka algusest saadik vaikselt kirjutanud, pikemate vahedega näiteks eelmine raamat, noh viimane on see liblikas iluse, paks, mis on, ütleme sellest ilmumisest tagasi kolme, nelja kolme aasta praktiliselt kirjutatud asjad, aga enne seda oli su nimi vaheldub, see oli pikema perioodi, nii et see oli nagu vali, kui pika aja jooksul kirjutatud luuletustest ja, ja paljud on veel siiamaani avaldamata eriti niuksed absurdi luuletused, millel võiks kah olla oma mingi loomulikult praegu on sellest nagu võib-olla edasi mindud, aga siin hiljaaegu oli mingisugune kukkus mingisugune luule lugemise seda ja siis ma lugesin täpselt 30 aastat tagasi kirjutatud asja ja nende kuulajate meelest need kõlasid päris samamoodi nagu praegused asjad annaksid niukseid, absurdikad kõik, aga, aga eks luule on praegu palju teisenenud, kõik need asjad tulevad tagasi, vahekkariimise naljalt ei leidnud, aga nüüd jälle jälle vaikselt on olemas ja kannab mingisuguse omapärase riim kui ainult ridadesse pandud proosaluuleks nimetatu, see jääb ka natuke igavaks. Saforismid, mida sul on õige mitu välja antud raamatut, on niisugune ülejääk põhikirjutamisest või, või selle käigus tekkinud niisugune mõttevälgatust. Või vaata nagu kadunud Remmelgas ütles, et ega mõtet välja ei mõtle. Ja ega ühtegi uut mõtet vist maailmas ka ei ole juba need antiikajal välja öeldud või kirjutatud mõtted olid ka juba kusagil varem välja öeldud, nii et selles mõttes on ta väga riskantne žanri loomulikult, aga Ma olen seda vist rääkinud, hakkasin ma neid, kirjutan ma kogu aeg olen paralleelselt midagi sellist, lihtsalt ühelauselise väidet. Kui tal on sees paradoks kirja pannud. Ja kunagi see oli seitsmekümnendatel aastat alguses Kaalep kusagil kirjutas, et eestlasel ei ole üldse aforistlik mõtlemine iseloomulik ja sellepärast ei ole ähvarisme. Ma mõtlesin, et, et mul on nii palju vihikutes niukseid kirjutisi ja siis panin kogu kui ja viisin kirjastusse seal viis aastat ainult marineeriti seda, sest ta ilmus nii halba retsensiooni, ma pole saanud millegi peale, vähemalt siis ma olin nii ära hellitatud, et see tundus meeletult Halba retsensioon olema, mille kirjutas keegi armas Heikkonen, kellest ma ei tea rohkemat midagi ja see tekitas niukse trotsi, et ma kirjutasin ja avaldasin edasi neid asju, mis ma olin kirjutanud ja ja noh, see on selline mõtlemisviis, et mingi lühiühendus tahab sellistel Kirbal loomulikult on seal kordusi, loomulikult on seal vastuolusid, aga elu ongi vastuoluline, ega siis meie vaated ja arvamused on ju ikka olenevad teatud hetkeolukorrast. Sa oled tuntud reisimees või vähemalt reisihuviline, igatahes et sa ei saa jätta kuhugi minemata. Tükk aega on sul nüüd lähitulevikus ka plaanis, mingid pikemad reisid? Ja juba täna ma kavatsen sõita Märjamaale, aga see on nii nagu ikka mingisugune vajadus spetsiaalselt nagu pole, pole ka raha olnud, võtta kätte ja minna mingile turismireisile, otse. Viimane reis näiteks oli Ukrainasse, kus mul ilmus raamat ukraina keeles ja loomulikult see oli enda kulul kõik, kuigi ma lugesin seal ülikoolis isegi soome-ugri kirjandusi, mõned laengud, noh, see oli nende tõlkide poolt kutsutud ja ja kirjanduslikud kohtumised olid raamatu present positsioon ja nii et asjal oli nagu mingi teine eesmärk. See oli Uskoradis, kus ma olin varem mitmeid kordi käinud ja linn, mida ma tol ajal väga armastasin ning tal on osa oma näost kaotanud, aga see on jälle selle uue aja paratamatu. Ja paljud reisid on olnud siis selle soome-ugri kirjanduste, kongresside ja kokkutulekutega seoses või siis on kutsutud kuhugi Prantsusmaal on mind kõige rohkem nagu kutsutud kirjanduslikele üritustele või siis olen käinud loomingulises majas näiteks Lõuna-Prantsusmaal, Rootsis ja nii edasi. Seda reisimist lihtsalt reisimise pärast on ka viimastel aastatel võrdlemisi vähe on ma ütleksin. Ja ega eriti varemgi võib-olla see tumm ning on rahuldatud, sest nõukogude ajal lihtsalt ei lastud välja ja väljasõidutoimikud nüüd tagantjärele lugedes üsna huvitav, et ta oli nagu päris keelu all välisreiside suhtes ütles ju pinge ja siis, kui võimalus tekkis 80.-te lõpus ja 90.-te alguses tõepoolest kõige intensiivsemalt reisisin ringi. Reisidel olen ma palju kirjutanud rohkem kui kodus proportsionaalselt tähendab kodus igasugused muud asjad segavad, tahavad aja ära, aga kui reisil tekib selline tühi hetk ja väga hea enesetunne, siis on kuidagi inspireeriv olnud. Oma ühe romaani olen ma Lõuna-Prantsusmaal kirjutanud, valmis 12, päevaga sammu rekord. Aga seal ei olnud tõesti midagi muud teha, see oli keset mägesid, viinamarjavälju üksik talu ja midagi muud teha ja inspireeriv oli ka piisavalt, niiet selles mõttes need reisid on olnud mitmes mõttes asja eest või. Oled sa eluga rahul praeguses Eesti vabariigis? Olen küll loomulikult on palju probleeme ja asju, mis valu tekitavad, lausa, kui vaatad inimesi, kes on hädas oma eluga või oled tahtnud parimat. Samas mul ei olnud mingeid illusioone 80.-te lõpus, kui me oma laulvat revolutsiooni korraldasime, et meil saab olema kõik väga hästi ja pudrumäed ja kisselli õed, aga ma ütleks, et minuti skeptilisele loomusele omased. Et ma pigem rõõmustan, et olukord on parem, kui ma ootasin, kui ma arvasin, et tuleb, sest see oli näha, et üksi jäädes on igasuguseid raskusi ja, ja kui ma siin enne arvustasin valitsustes Ta ei üritanud Eestit eraldi riigina üles ehitada, siis võib-olla see oli inimeste elu jaoks vajalik, see väliskapitali sissetung ja sellises kiires tempos läänestumine ja võib-olla isegi see arutu erastamine, see on toiminud siiski suhteliselt hästi. Ma isiklikult olen rahul ja võin öelda ka, et kogu Eesti jaoks võiksid paljud asjad olla paremini, aga midagi hullu ei ole, ma olen ikka öelnud. Näiteks Eesti kultuur ei ole rahastamise mõttes iial olnud nii heas olukorras kui praegu. Ja veel mitmeid selliseid häid ilminguid on, kuigi üksikutele kultuuribürokraatiale võib paljugi ette heita. Kui sa peaksid ennast analüüsima, võid sa teha niisuguse järelduse, et nüüd küpses eas oled sa nagu filosoofilisemaks ja, ja rahulikumaks muutunud. Noh, mingis mõttes targutanud olen ma alati nii vaikselt, omaette kui ka kirjasõnas ja avalikult, aga päris seda hinged suurt rahu, mälest usundid räägivad seda, et ma nagu pole saavutanud ega pole ka eriti taotlenud, ikka olen sahmi ja alati tahaks nagu midagi teha ja kuhugi minna ja midagi korda saata ja tunnen rõõmu igast raamatust, mis ilmub ja mitte ainult enda omast, vaid ka üldse kogu see tore laviin eestikul tuuri ka seda, mis sisse on toodud, see tõesti rõõmustab ja kui siin rääkida eesti keele kadumisest, miks ta peaks kaduma, kui ikkagi on nii vahvaid noori kirjanikke kogu aeg peale tulnud huvi selle asja vastu kirjandusest ainult rääkida, aga ka teistel aladel on ju ikkagi sellist vabanemise tuhinas ja üsna suurt loomingulisust näha kõikjal, mitte ainult aris. Kena, kui kõik on kena. Kõik ei ole kena, aga lõpuks mõelda on alati vaja positiivselt ja leida üles see, mis kena on ja kui midagi näiteks sellele vaimsele õhkkonnale ette heita praegu avaldub meedias ja kas või kirjandus kriitikaski siis on see, et, et miskipärast kangesti keskendutakse negatiivsele. Noh, ütleme näiteks kirjanduskriitika ülesanne oleks ju see, et pühendatud inimene, see kriitik, kes saab sügavamalt aru võib-olla kunstist ja üritab leida seda head sellest teosest ja seda siis teistele ka edasi anda kulda ja selgitada, aga kipub sageli olema vastupidi, kasse on eestlasel Gioon või üldisem, leiaks selle, mis seal vähegi annab, mille kallal annab närida ja siis selle kallal närida ja see on üsna üldine, aga see, mis toimub muidugi televisioonis, ajalehes uudisekünnise ületab ainult siis, kui on verd, tapmist, vägivalda ja kui harva siis on neid positiivseid asju esile toodud tundunud, et viimasel ajal on natukene seda rohkem. Üksvahe ei olnud ju näiteks aktuaalses kaameras ühtegi positiivset uudist praktiliselt. Vahel ikka tuleb viimaste uudiste hulgas midagi on ehitatud, mingi kultuurisündmus on tore toimunud, aga vahepeal tõesti ei olnud, nii et ses mõttes sellele vaimule võiks seda täita. Ma arvan, et see on natukene see eestlase skeptiline ja irooniline joon ja teatud uskmatus ka ise suudame olla ja teha on selle põhjuseks. Aitäh, et sa saatesse tulid. Tee külaliseks oli täna kirjanik Arvo Walton Vallikivi. Koduturism. Ja sõnaalguste nii pikk ja tolm. Ja laul vaata minu vaikset. Mett õitsvat kodu. Aitäh kuulamast. Saate autor on Peeter Hein. Arva Valttani luulet luges härmas Aarma.